|
|
Eesti kunst paguluses
ENDEL KÕKS (1912-1983)
Tekst: Tiiu Talvistu
Järg Kultuur ja Elus ilmunud pagulaskunstnike lugudele
fotod: EKM fotoarhiiv
|
Altarimaali kavand Lakewoodi Eesti
kirikule. 1973. Õli, paber. |
Endel Kõks
kuulub Pallase kunstikooli lendu, kes lõpetasid kunstikooli
pöördelisel 1940. aastal ning kelle lõputöödenäitus
toimus juba Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestis 13.-27.
oktoobrini 1940. Temaga koos jõudsid lõpudiplomini
maalijatest Alfred Kongo ja Viktor Karrus.
Kõksi oli kunstikriitika
märganud juba õpingute ajal, mil ta osales toonastel
näitustel, ning koos aasta varem Pallase lõpetanud
Lepo Mikko ja Elmar Kitsega tituleeriti neid „Tartu kolmikuks“,
kelle tegemistel hoiti huviga silm peal. Järgnevad keerulised
ajad viisid kolme pallaslase eluteed lahku. Endel Kõks
pages kodumaalt, Elmar Kits sidus oma hilisema elu Tartuga ning
Lepo Mikko tegutses Tallinnas. Nende loomingut jäävad
aga ka hilisematel aastatel iseloomustama otsingud moodsa kunsti
vallas, mis kodumaale jäänutel oli seotud suurte takistustega.
Endel Kõks sündis 21. aprillil 1912. aastal Tartus.
Kunstiõpinguid alustas ta 1934. aastal Tartu Kõrgemas
Kunstikoolis Pallas, mille lõpetas Ado Vabbe õpilasena.
Olles Pallase viimasest sõjaeelsest lennust, jäid
ära tema enesetäiendamised Euroopas. Kõksi kunstikogemust
mõjutasid tugevalt kaks 1939. aastal Eestis toimunud kunstinäitust:
prantsuse kunsti väljapanek Tallinnas ja kuue eesti koloristi
ühisesinemine. Nende seast pälvis Kõksi tähelepanu
ennekõike Karl Pärsimäe looming. Viimasega ühendas
teda huvi suure koloriidimeistri Henri Matisse’i loomingu
vastu. Kõks katsetas neil aastail säravate värvipindadega,
teda köitsid intensiivsed koloriidi kokkukõlad ja
glamuursed stseenid kaunite daamidega, pargi- ja kohvikuvaated.
Ta huvitus ka itaalia kunstist, maalides vaikelusid Giorgio Morandi
laadis metafüüsiliste, peaaegu monokroomsete seadeldistega.
Suureks otsijaks ja katsetajaks jäi Kõks kogu eluks.
Kõks
Saksamaal
1944. aastal põgenes
ta Saksamaale. Juba põgenikelaagris tulid ilmsiks tema
head organisaatorlikud ja kunstist kirjutaja võimed. Ta
oli üks esimese põgenike kunstinäituse organiseerijaid
1945. aasta detsembris, samuti oli ta 1946. aastal Geislingeni
põgenikelaagris (DP-s) moodustatud Eesti Kujutavate Kunstnike
Keskuse (EKKK) esimene esimees. Kõks andis esimesena oma
artiklis „Viis aastat eesti kunsti Saksamaal” ülevaate
paguluskunstist põgenikelaagrites aastatel 1945–1950
ajakirjas Tulimuld (1951, nr 1). Geislingenis elas Kõks
kaasa sakslaste Hitleri ajal põlu all olnud kunsti innukale
taasavastamise lainele, millega tõsteti 20. sajandi alguse
ekspressionistide looming taas ausse. Saksamaal tekkisid tema
esimesed kontaktid, tänu väliskunstinäitustele,
Euroopa uuendusliku kunstiga. See aeg ei jätnud mõju
avaldamata ka Kõksi loomingule. Selgemalt väljendus
see ekspressiivse must-valge pinnarütmiga linoollõigetes,
aga ka figuuride stiliseerimises. Kunstnik Karin Luts on iseloomustanud
tema selle perioodi töid: „... nii lihtsad, spontaansed
pinnamaalid, värvid ja figuuride ilmed täis sugestiivset
ekspressiivsust...” (Karin Luts „Konfliktid ja pihtimused”,
Tartu 2005).
Rootsis
|
Elektroonika XXXVIII.
1963. Segatehnika. |
1950. aastal siirdus Kõks Rootsi
ja asus elama Örebrosse. Loomingus liikus ta läbi picassoliku
vormi abstraheerimise nonfiguraalse pildimaailma poole, kus esikohale
tõusis taas koloriidi väljenduslikkus. 1951. aastal
on ta kirjutanud: „Kuid on täiesti kindel, et lühema
või pikema aja jooksul on abstraktsionism niisama konventsionaalne,
nagu seda on realism ja impressionism.” (Tulimuld 1951, nr
4) Kunstikriitik Paul Reets on Kõksi abstraktse kunsti
arengus välja toonud perioodi 1956–1959, need on aastad,
mil Kõks jõudis „abstraktsuse mõistes
selle mõtteni”, saavutades nii öelda objektiivse
sihi. Reetsi arvates algab Kõksi loomingus sellega ajajärk,
mil abstraktsusest saab subjektiivne vahend, see on dünaamiline,
hõlmab värvi kõiki võimalusi (Tulimuld
1987, nr 2). Kõks jätkas seeriatega, üheks esimeseks
oli 36 lehega segatehnikas sari „Elektroonika” (1963),
kus vitrograafiatehnikas trükitud äratõmbele
on lisatud käsitsi lakkvärviga valatud kujundid, mis
annavad tööle dünaamika ja subjektiivsuse. Kõksi
nende lehtede aines pärineb elektroonilisest muusikast, eksperimentaalfilmist
ja tuumafüüsikast.
Kuna ta oli pidevas muutumises ja huvitus kunstimaailmas toimuvast,
ei jätnud teda puudutamata ka popkunsti tulemine. Tööd
muutusid taas päevakajalisemaks, kohati reportaažlikumaks,
neisse tuli sisse figuraalsus, lööv kujund, toonase
maailma kultusnäod. Kunstniku graafikaloomingusse jättis
popifaas sügavama jälje, Kõks avastas ofsettrüki
võimalused, mis tõid graafikasse fotokasutuse. Figuraalsus
ja abstraktsus käivad tema loomingus ikka segamatult koos.
1967. aastal sõitis Kõks esmakordselt Ameerikasse,
see tõi kaasa uue muutuse tema kunstiloomingus. Korduvalt
käis ta USA-s, Kanadas ja Mehhikos. Tugevasti mõjutas
teda sealsete pärismaalaste, indiaanlaste kunst ja kultuur,
millesse ta süüvis nende keskel elades. 1970. aastate
maalilooming, mis on kirgas värvidelt ja kus kompositsiooni
keskmes on sageli märgid ja sümbolid, on nende mõjutuste
kõige ilmekam tagasiside. Endiselt sobis Kõksile
enda väljendamine seeriatena: „Rõõmukirjad”,
„Kümme käsku”, „Päike”. Kunstiteadlane
Evi End on tema Ameerika perioodi töödes täheldanud
toonase hard edge’i stiilimõju, mis Kõksi maalides
väljendub monumentaalse rahu ja selguse taotlusena.
Neil matkadel kogetu ja nähtu jõudis realistlike joonistuste,
pisikese formaadiga maalide ja graafika vahendusel ka Kõksi
loomingusse. Huvi maailma ja inimese vastu tegi Kõksist
ühe omanäolisema portretisti, kes armastas portreteeritavat
jäädvustades lisada kompositsioonidesse tegelasi iseloomustavaid
sümboleid.
Kõks tegi ka monumentaalmaale: Örebro haigla tellisreljeefi
„Hobused ja ratsanikud” (1951), USA Lakewoodi eesti
Püha Vaimu kiriku altarimaali (1973) ja firmale Skånska
Cement veduriosadest assamblaaži „Vedur”.
Oma kunstialases poleemikas kolleeg Arno Vihalemmaga Tulimulla
veergudel kaldus Kõks eelistama kunstis intellektist juhitud
loomingut, see on kandnud ka tema pidevaid muutumisi ja otsimisi
kunstis. „Rahvusvahelise mehena” oli Kõks sidepidajaks
eri mandritel elavate pagulaste vahel, kõikjal hinnati
nii tema vahedat vaimsust kui ka meisterlikku kunstiloomingut.
Tema koostatud ja toimetatud on „Eesti graafikuid” (1980),
koostatud „Välis-eesti kunstielu bibliograafia”
(1984), ta kirjutas uurimuse Michel Sittowist, avaldas arvukalt
kunstialaseid artikleid ja sõjaeelseid mälestusi väliseesti
perioodikas, illustreeris raamatuid (1978).
Endel Kõks sai esimese Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhinna
(1965), Eesti Kultuuri Koondise Kultuurifondi auhinna (1982).
Endel Kõks suri 25. novembril 1983. aastal Örebros.
Aastal 2012 möödub 100 aastat kunstniku sünnist
ning Tartu Kunstimuuseum tähistab seda kunstniku näitusega,
kus „rahvusvahelise mehe“ loomingut kõrvutatakse
kunagise „Tartu kolmiku“ kodumaale jäänute
omaga.
|
|
|
