|
|
Musta lindi päeva mälestused
Tekst: Markus Hess
fotod: erakogu
Kanadast alguse saanud,
NL poolt ikestatud rahvaste päeva – Musta Lindi Päeva
tähistatakse Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäeval,
23. augustil.
1985. aasta suvel tehti
mulle ettepanek kandideerida Eestlaste Kesknõukogusse Kanadas.
Töötasin tookord Ontario roomiktraktorite tehases mehaanikainsenerina.
EKN-i valimiste eelõhtul kohtusin Eesti Majas Priit Aruvalla
(EKN-i peasekretär) ja Jüri Ruusiga (EKN-i liige). Meie
vestlus veenis mind selles, et olukord Eestis on väga murettekitav,
midagi tuleb ette võtta ja et ma tahan kaasa aidata. Arutasime,
milliseid protestiaktsioone peaks korraldama Nõukogude
ebaseadusliku okupatsiooni vastu Eestis, ja tekkis mõte,
et türanniavastase protesti sümboliks võiks olla
iga-aastane küünlade põletamine või rahvuslipu
lehvimine mingil teatud tähtpäeval.
Pärast valimisi esitasin EKN-i peakoosolekul kava selle kohta,
et igaüks – olenemata tema kodumaast ja rahvusest –
saaks protesteerida Nõukogude Liidu vastu, kinnitades musta
lindi oma maja esiküljele, auto antenni külge, kuuereväärile
jne igal aastal ühel ja samal päeval üle kogu maailma.
Samuti tuleks tähtsamates keskustes korraldada meeleavaldusi,
et protestile suuremat tähelepanu tõmmata. Esialgu
valisin musta lindi päevaks küüditamise aastapäeva,
14. juuni. EKN kiitis algatuse heaks ja mind valiti musta lindi
päeva korralduskomitee juhatajaks.
1986. aasta jaanuaris
läksin Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni (Captive Nations
Committee) miitingule. See ühendus, millesse kuulusid esindajad
kõigist N Liidu poolt okupeeritud rahvaste Kanadas valitud
nõukogudest, tähendas Kanada föderaalvalitsuse
jaoks nende ühishäält. Rääkisin seal,
et tahaksime laiendada musta lindi protestiaktsiooni ka kõigile
teistele orjastatud rahvastele ja et igaüks neist peaks olema
korralduskomitees esindatud. Mõte kiideti heaks ja mul
soovitati minna kõigile selle organisatsiooni koosolekutele,
tegemaks ettepanekut, et iga rahvus saadaks komiteesse oma esindajad.
Ma käisin kõigi allorganisatsioonide koosolekutel
ja nad kõik, ühegi erandita, saatsid oma esindajad
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva (International Black Ribbon
Day, IBRD) korralduskomiteesse. Meie edule aitas oluliselt kaasa
asjaolu, et paljude nende allorganisatsioonide maailmakongresside
peakorterid asusid Torontos, näiteks ukrainlaste, poolakate,
tšehhide, slovakkide ja ungarlaste omad.
Samal ajal võtsin ühendust organisatsiooniga, mida
nimetatakse Kodanike Liiduks (National Citizens’ Coalition,
NCC). See on suure liikmeskonnaga (üle 40 000 liikme) ühendus,
mis koosneb Kanada kodanikest ja toimib järelevalveorganina
Kanada föderaalvalitsuse tegevuse ja poliitika suhtes. NCC
viitsepresident David Somerville liitus IBRD korralduskomiteega
ja peamiselt tema nõuandel sai tähistatavaks kuupäevaks
14. juuni asemel Molotovi-Ribbentropi pakti aastapäev, 23.
august. See muudatus ergutas nende riikide osavõttu, keda
14. juuni otseselt ei puudutanud, ja suurendas musta lindi päeva
väljaastumiste kui N Liidu vastu suunatud protestivormi ajaloolist
usaldusväärsust. Uus kuupäev lubas meil protesteerida
ühekorraga nii Hitleri kui Stalini vastu, ilma et oleksime
pidanud kartma süüdistusi poolehoius emmale-kummale
diktaatorile. Mind valiti IBRD Peakomitee esimeheks, David Somerville
valiti aseesimeheks ja Linnards Lukks, Ikestatud Rahvaste Organisatsiooni
president, laekuriks. Peakomitees olid esindatud lätlaste,
leedulaste, poolakate, tšehhide, slovakkide, ukrainlaste,
ungarlaste, rumeenlaste, horvaatide ja afgaanide rahvuslikud keskorganisatsioonid.
Igaüks neist organisatsioonidest võttis vastu musta
lindi päeva toetava otsuse ja andis seega komiteele mandaadi
edasi tegutsemiseks. Eraldi tuleb esile tõsta Toronto Eestlase
Rein Polli kaasabi Peakomitee organiseerimisel. Esimestel koosolekutel,
kus esitati ja arutati kõikvõimalikke plaane, läks
vägagi vaja tema oskust hoida osavõtjaid eesmärgist
kõrvale kaldumast.
Fondi loomine
Pärast sellise
mandaadi saavutamist oli järgmiseks sammuks musta lindi päeva
komiteede tegevuseks vajaliku rahalise aluse leidmine. Milliseid
üritusi me ka poleks planeerinud – ilma rahata poleks
neist midagi välja tulnud. Iga rahvusorganisatsioon andis
peakomitee käsutusse andmed oma liikmete kohta, et võiksime
korraldada rahakogumiskampaania posti teel. Esimeses fondi loomist
tutvustavas kirjas seletasime, et vajame raha loomaks võimalikult
palju IBRD komiteesid võimalikult paljudes riikides ja
linnades ja andmaks Kanadas eetrisse telesaateid, mis selgitaksid
Kanada avalikkusele Molotovi-Ribbentropi pakti ja selle salaprotokollide
sisu. Vastukaja oli tohutu. Ilmnes, et väga paljudele inimestele
läks nende rahvaste ning nende maade kodanike vabadus südamesse
ja nad soovisid meie ettevõtmisi rahaliselt toetada.
1986. a augusti algul andsime Kanada CTV-s eetrisse kaks üleriikliku
levikuga reklaami, vastavalt kolmekümne- ja kuuekümnesekundilise
kestvusega, mis tutvustasid Molotovi-Ribbentropi pakti ja palusid
inimestel võtta osa mõnest demonstratsioonist –
neid oli planeeritud kümme. Riiklik ingliskeelne CBC-televisioon
keeldus meie reklaamide vastu võtmast, väites, et
pakti salaklausleid ei eksisteerinud ja me opereerisime võltsitud
ajalooga. Pool aastat hiljem CBC aga tõi ära meie
meelavaldusi oma uudistes. Enne CTV-reklaamide toimumist läkitasime
reklaamide koopiad Nõukogude saatkonda Ottawas, tehes lisatud
kirjas ettepaneku, et saatkond materjali ajaloolise tõetruuduse
seisukohast läbi vaataks. Nädal hiljem korraldasime
pressikonverentsi, kus teatasime, et Kanada televisioonis on tulemas
sellised saated, ja et me pole Nõukogude saatkonnalt vastust
saanud. Andsime kõigi osalenud uudisteagentuuride esindajatele
Nõukogude saatkonna telefoninumbri ja soovitasime neil
enestel selles veenduda. Kohe järgmisel päeval võis
iga lehelugeja ning televaataja näha, kuidas Nõukogude
saatkond vihaselt eitas ajaloolisi tõsiasju. Me olime saavutanud
selle, mida tahtsime, kuna MRP-le sai just saatkonna ägeda
reaktsiooni tõttu osaks tohutu tähelepanu. Saated
jõudsid Kanadas eetrisse kaks nädalat enne 23. augustit
ja läksid maksma umbes 50 000 Kanada dollarit.
1986. a organiseeriti musta lindi päeva komiteesid ja korraldati
23. augusti väljaastumisi kahekümne ühes linnas
üle kogu maailma. Demonstratsioonid toimusid kümnes
Kanada linnas, samuti Rootsis, Austraalias, Suurbritannias ja
USA-s. Torontos tuli kümme tuhat inimest raekoja ette meelt
avaldama. Washingtonis korraldati rongkäik läbi linna.
Demonstratsioonidest räägiti kõigis peamistes
meediakanalites ja Molotovi-Ribbentropi paktile sai osaks tähelepanu,
mida N Liit ei oleks soovinud.
Rahvusvahelise Musta Lindi Päeva Peakomitee hakkas peaaegu
viivitamatult korraldama järgmist musta lindi päeva.
Peakomitee oli ühtne ja tegi head koostööd. Liikmeteks
olid eestlaste esindaja Laas Leivat, lätlased Guntis Sillins
ja Linards Lukks, leedulane Al Vaicciunis, poolakas Marek Cilinski,
tshehh Vera Roller, ungarlane Gabe Takách, ukrainlane Jaro
Sokolyk ja afgaan Shafiq Jasar.
|
Musta lindi päeva meeleavaldus
23. augustil 1986 Toronto raekoja ees. |
IBRD komiteed
Euroopas
1987. a kevadel läksime
David Somerville’iga Euroopasse, et luua seal IBRD komiteesid.
Kahe nädala jooksul organiseerisime need Londonis, Amsterdamis,
Stockholmis, Münchenis, Pariisis ja Viinis.
Dr Olgred Aulele ja Jüri Estam abistasid meid palju, mitte
ainult aidates organiseerida musta lindi päeva Münchenis,
vaid ka tuues meid Raadio Vaba Euroopa ja Raadio Vabaduseni. Meie
intervjuud mitmete rahvuste esindajatega seoses musta lindi päevaga
anti eetrisse Nõukogude Liidus. Hüpakem siinkohal
aastasse 2009, mil mul oli kohtumine Antanas Terleckasega, kes
aitas korraldada musta lindi päeva Leedus aastal 1987. Leedus
on musta lindi päev rahvuslik mälestuspäev ja ma
tahtsin täpselt selgeks teha, kuidas temaga sel ajal kontakti
võeti. Ta rääkis, kuidas tema ja ta sõber
olid 1979. aastal Tartusse reisinud ja kirjutanud alla kirjale,
mis nõudis Molotovi-Ribbentropi pakti kehtetuks tunnistamist.
Kui ta Vilniusse tagasi jõudis, siis ta arreteeriti ja
saadeti kaheksaks ja pooleks aastaks Gulagi . Oma vabastamise
ajal 1987. aasta mais kuulis ta Raadio Vaba Euroopa ja Raadio
Vabadusest meie intervjuusid ja võttis kontakti kahe Kanada
Leedu õpilasega, kes selgitasid talle musta lindi päeva
tagamaid. Härra Terleckas ütles mulle: ta tundis, et
oli saabunud aeg protesteerida Leedus, ja tegi otsuse organiseerida
Vilniuses musta lindi päev. 1987. aasta 23. augustil peeti
Vilniuses musta lindi päeva meeleavaldusi ja see on praegu
Leedu rahvuspüha, mis kannab musta lindi päeva nime.
1987. a. Tallinnas (Hirvepargis), Riias ja Vilniuses toimunud
meeleavaldused olid Läänes paiknevatele komiteedele
tõhusaks moraalseks toeks. Meie jaoks oli väga tähtis
näha Hirvepargi, Riia ja Vilniuse demonstratsioonidel Eesti,
Läti ja Leedu rahvuslippude külge seotud musti linte.
Nende sündmuste toimumisele oli toeks USA senaatorite kiri,
milles paluti, et Nõukogude võimud meeleavaldustesse
ei sekkuks.
1987. a peeti meeleavaldusi kolmekümne neljas läänemaailma
linnas. See tähendas tegutsemist Austraalias, Põhja-Ameerikas
ja Euroopas. 1989. a saatis George Bush senior Ameerika musta
lindi päeva komiteedele kirja, milles ta tunnustas nende
tööd ja avaldas sellele oma isiklikku toetust. 1991.
a korraldati väljaastumisi viiekümne kuues linnas. Neist
võttis osa sadu tuhandeid inimesi, kes protesteerisid inim-
ja poliitiliste õiguste rikkumise vastu N Liidus.
|
Markus Hess, Leedu President Landsbergis
ja Leedu peaminister Vagnarius musta lindi päeva konverentsil
Vilniuses. Märts 1991. |
Demokraatiale
Rahuliku Ülemineku Komitee
1989. a korraldati Peakomitee
ümber, tegelemaks küsimustega, mis seisavad allutatud
rahvaste ees siis, kui nad oma vabaduse tagasi saavad. Me nimetasime
seda Demokraatiale Rahuliku Ülemineku Komiteeks (Committee
for the Peaceful Transition to Democracy). Mind valiti selle esimeheks.
Aseesimeesteks valiti David Somerville, Juliana Pilon Washingtonis
asuvast Heritage Foundation’ist ja paruness Carolyn Cox Briti
Lordide Kojast. Uuendatud komitee ülesandeks sai koolitada
reformide tulevasi läbiviijaid riikide jaoks, mis seni asusid
raudse eesriide taga. Oli vaja, et õiged inimesed neist
maadest teaksid, kuidas viia efektiivselt läbi valimisi ja
valimiskampaaniaid, et nende reformitegijad valdaksid natsionaliseeritud
(riigistatud) tööstuse privatiseerimise mitmesuguseid
meetodeid. Korraldasime konverentsi Londonis, kuhu kutsusime eeldatavaid
reformitegijaid raudse eesriide tagustest maadest. Konverentsist
võtsid osa viiskümmend reformijat seitsmest riigist.
Eesti osavõtjate hulka kuulusid Trivimi Velliste, Mati
Hint, Küllo Arjakas ja Toomas H. Liiv.
1990. aasta märtsis korrati see konverents Poolas, Gdanski
linnas. Osa võttis 130 reformiliidrit kümne rahva
hulgast. Peamiste kõnelejate hulgas olid Lech Walesa ja
Krzysztof Lis (Poola privatiseerimisminister). Samal kuul, vahetult
pärast Gdanski konverentsi toimus Tallinnas Eesti Kongressi
esimene istungjärk. Olin Kanada eestlaste seast valitud delegaatide
hulgas ning David Somerville kõneles avatseremoonial Rahvusvahelise
Musta Lindi Päeva Peakomitee esindajana.
1991. aasta kevadel
korraldas Demokraatiale Ülemineku Komitee kolmanda konverentsi
kahes linnas korraga. Osa võtta soovivate reformijate rohkuse
pärast otsustasime pidada seda konverentsi kaks korda, alguses
Tallinnas ja pärast Vilniuses. Tallinna konverentsil kõnelesid
Eesti parlamendi spiiker Ülo Nugis, majandusminister Erik
Terk, Jüri Adams ja Eesti Kooperatiivide ja Eraettevõtjate
Liitude Assotsiatsiooni esimees Riivo Sinijärv.
Tallinna ja Vilniuse konverents lükkus Kanada valitsuse soovitusel
kuus nädalat edasi. Muidu oleksime me Vilniusse jõudnud
samal õhtul, mil mustad baretid tapsid Vilniuse teletorni
juures kolmteist leedulast. Hr Landsbergis märkis oma konverentsiettekandes,
et Nõukogude pool osutas Leedule tugevat survet. Ta ütles,
et isegi selsamal hommikul olid sovjetid tavalise reisirongiga
saatnud Vilniusse ühest teisest linnast 300 sõdurit,
et Leedu võimusid proovile panna.
Kui viibisime Leedus, küsiti Leedu valitsusest, kas ma ei
esineks nende televisioonis koos mõnede teistest riikidest
pärit reformimeelsetega, et arutleda meie konverentsil käsitletavate
probleemide üle. Telesaatja oli peidetud parlamendihoonesse.
Parlamendi (Seimi) hoonet ümbritses labürint suurtest
kandilistest betoonplokkidest. Osa neist olid umbes autosuurused.
Labürindis, mis hoonesse pääsemiseks läbida
tuli, peitusid Leedu sõdurid. Hoone sisemuses tehti noortele
tsiviilriietes meestele sõjalist väljaõpet
ja nad marssisid koridorides edasi-tagasi. Landsbergis ise elas
samuti parlamendihoones.
Peakomitee muudest ettevõtmistest võiks nimetada,
et ta korraldas protestimeeleavaldusi Punaarmee laulukoori külalisesinemiste
puhul Kanadas, samuti demonstratsioone mustade barettide Leedus
toime pandud metsikuste vastu. Peakomitee lõpetas tegevuse
novembris 1991. Selleks ajaks olid meie komitees esindatud rahvad
vabaks saanud ja lääneriikide poolt tunnustatud. Me
pidasime lõpubanketi, millele eelnes mälestustahvli
avamine Toronto raekoja ees. Mälestustahvel nimetas raekoja
ees asetsevad võlvkaared Vabaduse Kaarteks. Nimi pandi
nende mälestuseks, kes olid toonud ohvreid võitluses
türannia vastu.
Miks Kanada?
Need, kes ei tunne Kanadat
kogu oma ajaloo ja inimestega, võivad küsida, miks
see Põhja-Ameerika riik peaks tähistama musta lindi
päeva – päeva, mis kuulutab Molotovi-Ribbentropi
pakti allakirjutamise aastapäeva üleriiklikuks mälestuspäevaks.
Neile, kes tunnevad Kanadat, on vastus ilmselge. Seesama pakt
oli põhjuseks, et Kanada mobiliseerus ja saatis oma noored
mehed üle ookeani maha suruma Nõukogude Liidu ja natsireþiimide
huve ning kavatsusi. Sellesama pakti pärast pidid sajad tuhanded
inimesed Balti riikidest ning Kesk- ja Ida-Euroopast otsima Kanadast
pelgupaika. Iga kümnes kanadalane on Teise maailmasõja
põgeniku järglane. Kanada on järjekindlalt omaks
võtnud vabaduse põhimõtted ja õiguste
võrdväärsuse. Näitena saab tuua keeldumise
tunnustada de jure Eesti, Läti ja Leedu liiduvabariike Nõukogude
Liidu osana.
Ei ole ime, et Kanada House of Commons kuulutas Molotovi-Ribbentropi
allakirjutamise päeva ühehäälselt (kõikide
parteide poolt) musta lindi päevaks. See deklaratsioon täitis
tühimikku, mille täitmist soovisid Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa
kogukonnad, et Kanada mälestuspäeva (Canada’s Remembrance
Day) kõrval meeles pidada ja tunnistada oma individuaalseid
kaotusi ja tragöödiaid.
Musta lindi päeva sihtasutus tegi tihedat koostööd
Kesk- ja Ida-Euroopa Nõukoguga, et mälestada esimest
riiklikku musta lindi päeva kahes osas; avades kirikuid ja
sünagooge ning pidades Toronto ülikoolis konverentsi
Kesk- ja Ida-Euroopa mälu, ajaloo ja poliitika teemadel.
Osales 38 kirikut ja sünagoogi ning inimesed said lillekese
või musta lindiga omakseid mälestada.
|
|
|
