|
|
|
70 aasta mõõdumist
juuniküüditamisest meenutati näitusega Tallinnas
Vabaduse väljakul, kus oli väljas 1941. aasta küüditamisel
kasutatud raudtee loomavagun ja veoauto GAZ AAA. Foto: http://www.mil.ee/ |
14. juuni 1941. aasta küüditamine
tekst: Peep Varju,
juuniküüditatu 1941
70 aastat on möödunud
traagilisest päevast, 14. juunist 1941, kui tuhandeid eesti
peresid tabas Nõukogude okupatsioonivõimude jõhker
vägivallaaktsioon. Öösel ja varahommikul vahistasid
relvastatud sõdurite saatel kodudesse sissetunginud NKVD
ohvitserid vähemalt 9267 Eesti kodanikku.
Perekonnad vahistati
tervikuna, kaasa arvatud lapseootel emad, mõnekuused imikud
ja raugaeas vanavanemad. Rahvusvaheline õigus nimetab sellist
massilist vägivallaoperatsiooni genotsiidiks ja ka sõjakuriteoks.
Ei oma mingit tähtsust, et genotsiidi mõiste tuli
rahvusvahelisse õigusesse Genfi konventsiooniga hiljem,
1949. aastal. Sellised kuriteod on rahvusvahelise õiguse
aktidega kuulutatud aegumatuteks inimsusevastasteks kuritegudeks.
1941. a juuniküüditamisega Eestit tabanud vapustus määras
rahva käitumise 8 päeva hiljem puhkenud sõjas
kahe senise suure liitlase – Natsi-Saksamaa ning N Liidu
vahel. Sõda laiendas veelgi enam punaterrorit rahumeelse
tsiviilelanikkonna vastu. See väljendus eelkõige J.
Stalini väljakuulutatud põletatud maa taktikas ja
selleks loodud hävituspataljonide tõepoolest veristes
kuritegudes. Nendega samaväärselt terroriseerisid eesti
rahvast NKVD ja NKGB eriüksused ning Punaarmee sõdalased
ja Balti sõjalaevastiku punamadrused. Julm vägivald
põhjustas seda, et Nõukogude okupatsiooni esimestel
päevadel, 17.–19. juunil 1940 Kaitseliidu likvideerimisega
relvituks tehtud eesti mehed alustasid üle kogu maa metsavendluse
võitlusvormi kasutades vastupanuvõitlust. Suvesõda
kui sissisõda sai 1941. a spontaalselt alanud võitluse
üldnimetuseks ning sellest kujunes tõeline rahvaülestõus
kommunistliku diktatuuri vastu.
Kättemaks äsja
toimepandud massilise deporteerimise eest oligi suvesõja
käivitajaks. Võitluseks vajalikke relvi hangiti vastaselt
ootamatute rünnakutega kõikjal: maanteedel, raudteel,
asulates vallamajade jt okupantide tugipunktide hõivamisega;
niisamuti linnades ja mujal. Mitmed asulad vabastati partisanide
hulljulgete rünnakutega veel enne Saksa sõjaväe
kohalejõudmist. Kahe suvekuuga tõrjuti Nõukogude
okupatsiooniväed Eesti mandriosast välja, kuid nende
toel kehtestatud nõukogude võim suutis tekitada
ühe aastaga ränki inimkaotusi. Koos kõigi sundmobiliseeritute,
sundevakueeritud teenistujate, vahistatute, hukatute, võitluses
langenute ja küüditatutega hindas Saksa okupatsiooni
aastail töötanud ZEV-i komisjon esimese Nõukogude
okupatsiooni inimkaotusteks Eestis ligi 60 000. Suure osa
neist ohvritest saab paigutada ühisnimetaja alla kui vägivalda
kasutades sunniviisil okupeerivasse riiki Venemaale viidud Eesti
kodanikud. See on Genfi konventsiooni järgi sõjakuritegu.
Samasugune saatus tabas
14. juunil 1941 ka Lätit ja Leedut. Kuritegu vormistati N
Liidu kõige kõrgema juhtkonna, partei keskkomitee
ja N Liidu valitsuse ehk rahvakomissaride nõukogu ülisalajase
määrusega 14. maist 1941 (nr. 1299-526/cc). Kolme Balti
riigi kohta summaarselt oli 14. juuni ohvrite üldarvuks kavandatud
39 985.
Rahvasuus sai kommunistide genotsiidikuritegu nime juuniküüditamine.
See nimetus on eesti rahva jaoks omandanud samasuguse sünge
tähenduse, nagu seda on Poola rahva jaoks sõnal Katõn.
Täpselt sama kava järgi hävitati aasta varem Poola
rahvuslikku eliiti ning Katõnis, Starobelskis ja Kozelskis
toimunud enam kui 14 000 Poola ohvitseri hukkamine massihaudadesse
aprillis-mais 1940 on kommunistliku Nõukogude impeeriumi
üks suurimaid sõjakuritegusid.
14. juuni 1941 massiline deporteerimise operatsioon oli hoolikalt
ja põhjalikult ette valmistatud. Esimene Nõukogude
okupatsiooni aasta oligi tervenisti mõeldud demokraatliku
Eesti Vabariigi hävitamiseks ning juuniküüditamine
kujunes esimese perioodi lõppvaatuseks. Sellest sai mitmete
Eesti kodanike gruppide (üksuste) hävitamine. Nende
kodanike gruppide seas olid nii valitsuse ja Riigikogu liikmed,
omavalitsuste juhid, ohvitserid ja riigiametnikud kui ka lapsed
ning alaealised. Kordan veel kord, et taoliste kuritegude üldnimetus
on aegumatud inimsusevastased kuriteod.
Operatsiooni
läbiviimine
14. juunil 1941 toimunud
kommunistide massikuriteos ei olnud midagi juhuslikku. Kõik
toimunu kolmes Balti riigis, niisamuti kui aasta varem vallutatud
Poolas oli tüüpiline N Liidu kommunistliku režiimi
hävitustöö allaheidetud rahvaste kohtlemisel. Rahvusliku,
sõjalise ning tsiviilühiskonna eliidi hävitamine
oli okupatsioonivõimude esmane eesmärk.
13. juunil 1941 kell 2.30 saatis Balti rahvaste hävitusoperatsiooni
üldjuht, NKVD peamehe L. Beria asetäitja Tšernõšev
telegrammi Riiga kohapealsetele juhtidele Serovile ning Abakumovile
täpsete lähteandmetega ettenähtud sihtpunktidest
ning sinna määratud ohvrite arvud. Näiteks vahistatud
perekonnapeade toimetamiseks Starobelski ja Juhnovo vangilaagritesse
tuli Eestis komplekteerida kaks rongi vastavalt 1930 ja 1000 ohvriga.
Lisaks oli arvestatud 691 kriminaalkurjategija saatmisega Solikamski
vangilaagrisse.
Juuniküüditamise massioperatsioon algas 13. juunil õhtul
nende inimeste kokkukutsumisega, keda kasutati abijõududena
NKVD väeosade poolt läbi viidud sõjalisel operatsioonil.
Neid kohalike elanike hulka kuuluvaid küüditajaid nimetati
kommunistide kõnepruugis nõukogude aktivistideks.
Kuigi nad olid avalikult asunud uue punavõimu teenistusse
ning astunud kompartei või kommunistlike noorte organisatsiooni
liikmeks, ei usaldanud keskvõim neid täielikult. Nagu
kommunistlikule riigile kombeks, kutsuti aktivistid kokku valeinfo
abil. Põhjuseks nimetati kevadkülvi probleeme, riigilaenu
tellimise kampaaniat, õppuste läbiviimist vms süütut
teemat. Lisaks kõigele suleti nad kokkukutsutud kohtades
ruumidesse kuni operatsiooni alguseni. Neid kasutati peamiselt
teejuhtidena, kohalike inimeste tundjatena, sest operatsiooni
juhtisid ning viisid täide professionaalsed julgeolekutöötajad
Venemaalt. Otse operatsiooni eel toodi juurde lisajõude
Venemaalt, näiteks oli Eestisse saadetud KGB kõrgema
kooli Leningradi filiaali kogu kursus eesotsas ülema P. Iljiniga.
Vastupidiselt kohalikele aktivistidele oli ENSV tippkommunistidele
ülisalajase operatsiooni eesmärk teada ning nad kuulusid
kuritegeliku kolmiku ehk nn troika koosseisu, vastutades ülesande
täitmise eest. ENSV tippkolmiku koosseisu kuulusid kompartei
I sekretär Karl Säre, riikliku julgeoleku rahvakomissar
Boris Kumm ja siseasjade rahvakomissar Andrei Murro. Igas maakonnas
olid oma kolmikud. Näiteks Pärnumaalt on teada: maakonna
troika esimees NKGB ülem Kikkas ja liikmed NKVD kohalik ülem
Johan Tamm ning Pärnumaa NKGB ülema asetäitja Gnezdin.
Operatsiooni läbiviimise ajal sai ohvritele selgeks, et professionaalsete
küüditajate käitumine rajanes valele, pettusele
ja väärinfo jagamisele, nagu kommunistidele on ikka
kombeks olnud. Valetati nii väljasaatmise koha, aja kui elutingimuste
kohta. Lubati hooldajatele usaldatud kodune vara realiseerida
ning raha hiljem eriasumisele saadetutele järele saata. Ometi
oli neile teada salajane instruktsioon, et kõik väärtesemed
ning realiseerimisest saadud raha tuleb kanda NKGB eriarvele!
|
1941. aasta juuniküüditamise
mälestusmärk Riia Tornakalnsi raudteejaamas. Foto:
http://riga.in/2009_06_01_archive.html |
Küüditeekond
Venemaale
Kokku oli Eesti jaoks
ette nähtud 8 küüdirongi, mis kandsid numbreid
286–294 (Venemaa arhiiv ÃÀÐÔ, ô.
9479, n. 1c, s. 87, lk 132). Seoses meeste vagunite eraldamisega
teel omaette ešeloniks, kujunes Eestist deporteeritute rongide
üldarvuks sihtjaamades üheksa küüdirongi kokku
490 vaguniga. Tuleb veel lisada, et Tšernõšovi
13. juuni öise telegrammi tekst andis juba hoopis erinevad
sihtpunktid võrreldes üldplaaniga, mille kinnitas
lõplikult tema otsene ülem, rahvakomissar Lavrenti
Beria järgmisel päeval, saatuslikul 14. juunil 1941.
Nn virulaste küüdirong nr 286 (KGB terminoloogia järgi
kuulus gruppi B) alustas teekonda Jõhvist ööl
vastu 15. juunit. Teel liideti juurde vaguneid deporteeritutega
Kohtla ja Kiviõli raudteejaamades. Rakveresse jõudis
rong hommikul kell 8.30 ja seisti tagavarateel terve ööpäeva.
16. juuni hommikul sõitis rong Rakverest välja, peatudes
teel uute ohvritega vagunite külgehaakimiseks Tapal, Rakkes
ning Tartus. Ka Tartus seisis küüdirong ööpäeva.
Väljasõit Tartust toimus 17. juuni hommikul ja Eesti
riigipiir ületati samal päeval, 17. juunil 1941. Enne
piiri ületamist toimus lühike peatus Irboska taga. Teekonnal
läbi Eesti visati vagunitest välja palju kirju lähedastele.
Need jõudsid suures osas adressaatidele kätte. Läbisõidul
Eestist tuli hulgaliselt inimesi raudtee äärde ja pr
Alma Allvee kirjutas küüdivagunis väljasõidupäeval
Rakverest päevikusse järgmised read: „Igal pool
inimesed seisid vaikides tee ääres ja nutsid.“
Veel märkis ta, et Rakverest väljumisel kõlas
arreteeritud meeste vagunist võimas laul „Mehe meel”.
Selle rongi meeste vagunid eraldati Petseris ja Pihkvas. Sealsamas
Pihkvas liideti aga üle Leningradi toodud vagunid Narvast.
Lõppjaama Novosibirski saabusid sundasumisele määratud
ööl vastu 1. juulit 1941. Päeva jooksul topiti
selle rongi eestlased Obi jõe suurima pargase trümmi
ning teekond jätkus Obi jõel alates 2. juulist. Tänu
küüditatud virulaste mälestustele teame, et selle
laeva pardale oli paigutatud 787 eestlast ning u 1100 saatusekaaslast
Lätist. Teise küüdirongiga Novosibirski saabunud
lätlased toodi laeval „Tihhonov“ pargasele juurde
hiljem. Teekond Obi jõel ebainimlikes tingimustes kestis
10. juulini, kui virulased jõudsid lõppjaamaks saanud
Aipolovosse N-Vasjugani rajoonis. Vahepeal Kargassokis võeti
pargaselt maha lätlased. Üheksa päeva kestnud sõidul
mööda jõge surid alatoitluse ja haiguste tagajärjel
mitmed väikelapsed. Mõned surid juba varem rongis
ning neist said esimesed ohvrid nende tuhandete seas, kes jäid
Siberi nimetutesse haudadesse.
Virulaste küüdirongis
hukkunuist tuleb esimeseks ohvriks lugeda 3-aastast Ilmar Tuisku
Narvast, kelle tappis meeltesegaduses ema rongis kas 20. juunil
või 29. juunil. Dokumentaalset tõestust surmapäeva
kohta pole, kuid mitme saatusekaaslase mälestused kinnitavad
seda sündmust. Õnnetu ema, Poola asekonsuli abikaasa
Tamara Tuisk tegi ka enesetapukatse, kuid see ebaõnnestus,
ta võeti rongilt maha ning vahistati. Gorki oblasti kohus
mõistis temale 10+5 aastat vangistust (ERAF, fond 2MO,
s. 1961).
Praamil hukkunud lastest on teada: 2. juulil praamilt maetud 4-kuune
Peeter Falk Rakverest (saatusekaaslaste mälestuste järgi
võis surra juba rongis ning tema oligi see haige laps,
kelle vene sõdur jõhkralt vagunisse tagasi viskas),
6. juulil surnud 2-aastane Illi Tiimus Viru-Nigulast ja 8. juulil
surnud ning järgmise päeva hommikul kaldale maetud 7-kuune
Mati Rossi Iisakust. Tõenäoliselt hukkus praamil ka
3-kuune Jaan Kers Mäetaguselt.
Arreteeritud perekonnapeade vagunid virulaste ning Narvast pärit
meestega liideti Pihkvas niisamuti ühiseks küüdirongiks
(arreteeritud liigitati KGB dokumentides gruppi A). Varem oli
liidetud ka teiste piirkondade meeste vaguneid (Tartust, Elvast,
Võrust, Valgast, Tamsalust, Kiltsist) ja seda alustati
Petseri ning Irboska jaamades. Pihkvast väljus rong 17. juuni
hilisõhtul ja suundus läbi Dno, Bologoje ja Moskva
Starobelski. Sihtjaama jõuti 21. juunil ja vangid paigutati
jalgsirännaku järel vangilaagriks muudetud kloostrisse.
Kloostris ööbides nägid vangid seintele, aknaraamidele
ja mujale kraabitud nimesid, auastmeid ning kuupäevi. Sellest
informatsioonist sai selgeks, et siin olid varem ees olnud Poola
ohvitseridest sõjavangid. Ööl vastu 23. juunit
löödi kõik vangid kiirkorras jalule ning tapikorras
viidi raudteejaama tagasi. Äsja alanud sõda Saksamaa
ja N. Liidu vahel sundis plaane muutma ja Eesti poliitvangid kaugemale
Siberisse toimetama. Ilmselt seepärast jäid nad massiliselt
hukkamata ja otsused langetati sügisel Sevurallagis ning
Vostokurallagis. Küüdirong sõitis edasi üle
Pensa, Kaasani ja Sverdlovski Nižni-Tagili. Seal laaditi
vangid plankudega piiritletud kitsarööpmelise raudtee
lahtistele platvormidele ning umbes pooled (750 meest-naist) suunati
Sevurallagi Stupino vangilaagrisse ametliku nimetusega laagripunkt
nr 8. Kohale jõuti kas 4. või 5. juulil 1941.
Teine arreteeritute
gruppi A kuuluv rong komplekteeriti algselt Tallinnas Kopli kaubajaamas
ning oli arvestatud u 1000 vahistatu jaoks. Rongi moodustasid
Haapsalust, Ristilt, Keilast (Läänemaalt ja Harjumaa
lääneosast), Pääskülast ja Tallinna sadamast
kokkuveetud arreteeritute vagunid. Tallinnast väljuti 16.
juuni õhtul peatustega Tapal, Tartus ja Petseris. Riigipiir
ületati 17. juunil, Moskva läbiti 18. juunil ja 19.
juunil jõuti Babõnino raudteejaama Kaluuga oblastis.
Seal võeti vangid rongilt maha, ööbiti sealsamas
lagedal väljal ja järgmisel päeval aeti vangide
kolonn marsisammul läände 40 km kaugusel asuvasse Juhnovo
vangilaagrisse. Seal nähti kõrvallaagris okastraataia
taga Petseris vahistatud Eesti ohvitsere ning Valkast toodud Läti
ohvitsere. Ka Juhnovo vangilaagris leiti jälgi seal varem
olnud Poola ohvitseridest-sõjavangidest. Ööpäev
hiljem pandi vangid ootamatult uuesti kolonni ning kiirmarsil
viidi tagasi Babõnino raudteejaama. Sõideti tagasi
Moskva peale. Moskva läbiti 22. juunil ning seal saadi teada
sõja puhkemisest. Sõit läks edasi üle
Kaasani, Sverdlovski ja Irbiti lõppjaama nimega Turinsk,
mis oli Vostokurallagi keskuseks.
Tallinnas koostati küüdirong nr 293 (liigitatud gruppi
B) u 2100 ohvriga Kopli kaubajaamas peamiselt Tallinna ja Nõmme
inimestest. Rong väljus Tallinnast ööl vastu esmaspäeva
16. juunit, sõitis üle Narva ning ületas riigipiiri
17. juunil 1941. Lõppjaama Kotelnitši, mis asus Vjatka
jõel, saabuti 22. juunil, sõja alguse päeval.
Seal võeti kõik rongilt maha ning praamide ja lotjadega
toimetati Kirovi oblasti lõunapoolsetesse rajoonidesse:
Sovetski, Lebjaže, Uržumi ja Malmõši.
Järgmine küüdirong nr 294 (grupp B) arvestatud
ohvrite arvuga 1930 koostati samuti Tallinnas Haapsalust, Ristilt,
Keilast ja Paldiskist (Saaremaa ning Hiiumaa küüditatud)
kokkuveetud vagunitest. Neile lisati veel Nõmme elanikega
täidetud vaguneid. Küüdirong väljus Tallinnast
16. juunil kell 16. Narva jõuti 17. juunil kell 7 hommikul
ja Eesti piir ületati kell 11. Leningradis oli rong sama
päeva õhtul ja järgmise päeva hommikul läks
teekond Novgorodi. Päev hiljem, 19. juunil toodi küüditatud
ootamatult Leningradi tagasi ja suunati läbi Vologda Kirovi
peale. Küüdirong tühjendati lõplikult u
50 km Kirovist kirdes Slobodskois. Seega algselt Altai kraisse
suunatud ohvrid saadeti sundasumisele Kirovi oblastisse. Plaanide
ootamatu muutumine n-ö viimasel hetkel juba teel asuvate
küüdirongidega tähendab ilmselt seda, et raudtee
ei suutnud plaanitud ronge läbi lasta. Lisaks küüdirongidele
olid ju teel vastassuunas Läände sõitvad täies
lahinguvarustuses Punaarmee ešelonid. Seda mäletavad
hästi küüdirongis Siberi poole saadetud saatusekaaslased
ja 19. juunil ei olnud sõda veel puhkenud. N Liidu kindralstaabi
arhiividokumentidega põhjalikult tutvunud vene insener
Mark Solonin kinnitab, et Stalin alustas vägede paiskamist
Läände juba 15. mail ning kavas oli 1. juuliks see operatsioon
lõpetada. Seega ettevalmistused sõjaks liitlase
Saksamaaga olid täies hoos, sõjaväerongidele
anti eelisjärjekord ning nende läbilaskmiseks tehti
deporteeritute rongidele pikki peatusi mitmes sõlmjaamas.
20. juunil haruteel seisvas Kirovi oblastisse suunatud küüdirongis
fikseeris Nõmmelt pärit 11-aastane Roman Bertelov
punaväelastega täistuubitud kaubavagunitest ning tankidega
platvormidel sõjaväerongi, mis suundus läände.
Kiviõlist küüditatud pr Armanda Tamverk aga kirjutas
meie küüdirongis teel Novosibirski päevikusse üheainsa
fraasi: „51 sõjaväerongi.“ Need möödusid
virulaste küüdirongist kahe ööpäevase
seisaku ajal. Nii on meie saatusekaaslaste elav mälu ning
teel tehtud märkmed, mida suutsid kodumaale toimetada vaid
üksikud ellujäänud, ümber lükanud laialt
levinud seisukoha, et Stalin ei tahtnud sõda Saksamaaga
ja sõda tabas punaimpeeriumi ootamatult. Vastupidi, ettevalmistused
olid täies hoos, kuid vastane suutis Punaarmee rünnakut
ennetada ning tabada neid olukorras, kus lahinguks ettenähtud
positsioonid ei olnud veel punaväelastega mehitatud.
Pärnumaalt küüditatud inimeste Siberi-teekond algas
Papiniidu raudteejaamast. Tamsalus lisandusid Harjumaa küüditatud
Aruküla ja Raasiku raudteejaamadest. Järvamaa küüditatud
tulid juurde Tapa, Kiltsi ja Rakke jaamadest. Juurde tulid ka
Virumaa edelaosa küüditatud (Väike-Maarja piirkond).
Valgas võeti selle rongi koosseisust välja A-gruppi
määratud meeste vagunid, kuid lisati juurde Puka jaamas
peale pandud Viljandimaa lõunapoolsete valdade inimestega
vagunid. Petseris liideti juurde veel üks vagun nendega,
keda esimesel päeval kohe kätte ei saadud. Sellest küüdirongist
kujunes suurim 75 vaguniga koosseis. Rong ületas Eesti piiri
17. juuni õhtul ja sõitis marsruudil Pihkva-Dno-Bologoje-Jaroslavl-Sverdlovsk-Tšanõ.
8. juulil võeti inimesed rongilt maha ning hakati ümberkaudsetesse
küladesse laiali vedama. Ootamatult aga katkestati inimeste
vedu, kõik küüditatud toodi tagasi rongile ning
viidi Novosibirski ja seal jõesadamasse. 13. juulil olid
kõik ümber paigutatud pargasele ning algas sõit
allavoolu mööda Obi jõge. Järgmisel päeval
võeti Krivošeinos pargaselt maha esimesed sundasumisele
saabunud. Sundasumisele Baktšari, Parbigi ja Tšaja rajooni
jõuti kohale 16.–19. juulil 1941.
|
Juunis 1941 Saaremaalt küüditatud
Elvi Vokk ja Juta Kaljo metsatöödel Kirovi oblasti
Nagorski rajoonis.
Foto H. Vokk-Kärneri kogust. Allikas http://okupatsioon.ee/ |
Kolmas Novosibirski
saabunud ja gruppi B arvatud küüdirongi formeerimine
algas 14. juunil Kiltsi jaamast. Järgmisel päeval seisti
Jõgeval ning 17. juunil Tartus ja Oraval. 18. juunil kell
pool kümme hommikul sõideti üle piiri. Seejärel
läbiti Rõbinsk, Jaroslavl, Perm, Sverdlovsk ja Omsk.
2. juulil jõuti Promõšlennaja jaama, kus vagunid
tühjendati. Järgmisel päeval paigutati inimesed
rongi peale tagasi. Sõit jätkus tagasiteed mööda
Novosibirskini. 4. juulil saabuti jõesadamasse ja päev
hiljem algas sõit aurikuga Obi jõel. 7. juulil oldi
koos saatusekaaslastega Leedust Kolpaševo linna all. Siit
viidi väiksemate pargastega sundasumise küladesse Tšaja,
Krivošeino ja Aleksandrovo rajoonidesse. Määratud
kohta jõuti 9.–12. juulil 1941.
Neljas sundasumisele määratud isikute küüdirong,
mis saabus lõpuks Novosibirski oblastisse koosnes 50 vagunist
ning sihtjaamaks sai Kargat.
Baltikumist deporteeritud inimeste kohta oli kehtestatud instruktsioon
ešeloniülematele. Instruktsiooni järgi andsid ülemad
lõppjaamas kohaliku NKVD esindajale aktiga üle kohale
toimetatud vangid ja sundasumisele viidud pereliikmed. Koos aktiga
anti üle ka täpsed nimekirjad koos igaühe isikliku
toimikuga. Kui vahistatute toimikuid oli Eesti Rahvusarhiivis
küllaltki palju ja neist on uurijad saanud palju väärtuslikku
infot toimunu mõistmiseks, siis küüdivagunite
ja ešelonide nimekirju algul meie arhiividest ei leitud.
Alles 1990-ndate keskpaiku leiti Eesti Rahvusarhiivi Tõnismäe
Filiaalist Kirovi oblasti küüditatud inimeste vagunite
nimekirjad. Nende nimestike analüüs võrdluses
Memento inimeste kogutud mälestustega tõi välja
küllalt palju vigu ning väärinformatsiooni. Kui
NKVD raportid 1941. aastast andsid selle piirkonna üldarvuks
2049 kannatanut, kes olevat saabunud Kirovi oblastisse, siis rohkete
vigade kõrvaldamise järel selgus, et neis vaguneis
saabus Kirovisse 1773 küüditatut. Võib vaid oletada,
et leitud vagunite nimekirjad pole täielikud ning midagi
on kaotsi läinud. Seda kinnitavad meie saatusekaaslaste mälu
järgi fikseeritud täiendavate vagunite nimekirjad. Küüditajate
lohakuse näiteks oli see, et paljud isikud esinesid kahekordselt.
Samal ajal oli ka neid, kes puudusid vagunite nimekirjades. Oli
neidki erandeid, kes teel rongist maha võeti, kuid lõppnimekirjades
saabunute seast olid jäänud maha tõmbamata. Huvipakkuv
oli ka fakt, et teel pandi vagunisse juurde isikuid, keda keegi
ei tundnud, kes teistega ei suhelnud ning enne lõppjaama
niisama ootamatult lahkusid. Sellised nuhkideks värvatud
saatsid Siberisse küüditatuid algusest lõpuni
igal sammul kogu sundasumise aja. Tuli läbi elada palju vintsutusi
ja kannatusi võõral maal, enne kui õnnetud
inimesed sundasumisel hakkasid mõistma totaalsele nuhkimisele
ning järelevalvele rajatud õudse süsteemi tegelikku
olemust ning oskasid nii palju kui võimalik hoiduda nuhkimise
eest.
Näljasurmad
sundasumisel Siberis
Siberi teekonnal piinlesid
loomavagunitesse topitud deporteeritud ebainimlikes tingimustes,
mida iseloomustas palavus vaguneis ja vee, toidu ning arstiabi
puudulikkus. Lisaks levisid nakkushaigused, sest näiteks
Rakveres panid kommunistid vagunisse otse haiglast võetud
haigeid lapsi. Esimesed surmad algasid seepärast juba raudteerongides,
jätkusid seejärel praamidel Obi jõel ja esimestes
peatuskohtades enne saabumist sundasumise lõpp-punkti.
Näitena võib nimetada Narõmi piirkonda, kus
Aipolovos pärast saabumist suri juulikuus 1941 vähemalt
20 Virumaalt pärit last. Vasjugani rajooni saabunud Virumaa
lastest oli septembris 1941, kui kohalikud külade NKVD komandandid
olid erikontingendi nimekirjad koostanud, surnud juba 34 last.
Neid esimesi ohvreid ei registreerinud keegi ning osaliselt on
teada surmade ajad vaid inimeste mälu ja päevikute järgi.
Lisaks surid esimestel kuudel mitmed vanakesed. Need olid massilise
genotsiidi loomulikud kaod teel, mis tehti kindlaks Memento ajalootoimkonna
põhjaliku uurimistöö tulemusena alles 60 aastat
hiljem. Massiliseks muutusid näljasurmad Narõmi soodes
Tomski oblastis 1942. a talvel ja kevadel. Hukkunute arvud külade
kaupa Vasjugani rajoonis olid sellised: Vesjolõi külas
suri 66 inimest 146-st, Medveži Tšvori külas
49 inimest 92-st, Ognev Jari külas 20 inimest 30-st, Jeršovka
külas 11 inimest 23-st. Suuri teeneid nende täpsete
andmete saamisel on olnud vene kirjanikul Vadim Makšejevil.
15-aastase noorukina Kiviõlist koos isa, ema ja 5-aastase
õega Siberisse küüditatud V. Makšejev jäi
üksi märtsis 1942 pärast kõigi pereliikmete
hukkumist. Tänu samasuguste kaaskannatajate inimlikkusele
imekombel ellujäänuna pole ta kunagi unustanud Vasjuganis
hukkunuid. Tema pikaajaline uurimistöö Tomski arhiivis
alates 1991. aastast on andnud meile maksimaalselt võimaliku
teadmise seal talletatud infost erinevates kartoteekides ning
toimikutes.
Kargassoki rajoonis
olid Lõuna-Eestist pärit küüditatud, kelle
kohta pidas täpset arvestust 18 aastat sundasumisel olnud
Meremäe vallasekretäri poeg Voldemar Rannaste. Tema
andmetel 394 sundasumisele saadetust jäi selles rajoonis
Siberi mulda 88 ohvrit. Alla 1-aastastest suri 11 last 13-st ja
üle 60 aasta vanustest 14 vanainimest 16-st. 1941. a sügisel
sündis V. Rannaste andmetel sundasumisel selles piirkonnas
9 last, kellest peagi 8 surid nälga.
Kirovi oblasti aladele küüditatud eestlasi pandi kirja
üliõpilase Lembit Andersoni algatusel sedavõrd
laialdase abiliste võrgu kaudu ja üllatavalt kiiresti,
et juba Saksa okupatsiooni alul oli Eestis teada küllalt
täpsed inimeste asukohad sealsete asulate ning rajoonide
järgi. Selle tänuväärse tegevuse eest maksis
ta eluga, hukkudes vangistuses Vjatlagis pärast kauakestvaid
piinarikkaid ülekuulamisi. Süüdistuseks oli tavapärane
spionaaž välisluure kasuks. Kuigi Vjatka aladel olid
elutingimused Vasjugani soodega võrreldes pisut paremad,
ei saanud näljasurmasid vältida siingi. Juuniküüditatu
Juta Vessiku uurimusest Saare maakonna kohta on teada, et 225
alaealisest hukkus Kirovi oblastis 41.
Siberi lastekodud päästsid paljude orvuks jäänud
laste elu, kuid need asutused kasvatasid eesti lapsed ümber
nõukogude süsteemi jaoks truudeks ja ilma mäluta
inimesteks. Neil keelati omavahel emakeeles rääkimine,
nad unustasid oma päritolu, vanemad ja paljudest juurteta
endistest eesti lastest said kommunistliku kasvatustöö
tulemusena ustavad nõukogude inimesed, sealhulgas ka hilisemad
julgeolekuohvitserid. Üks selliseid oli väga tõenäoliselt
ENSV Julgeoleku Komitee ülema asetäitja, Venemaa eestlane
Vladimir Pool.
Kokkuvõte
Laste küüditamine okupeeritud
Eestist Venemaale on genotsiidi- ja sõjakuritegu, mida
Nõukogude võimuorganid on igati püüdnud
varjata. Genfi konventsiooni artikkel 2 nimetab genotsiidi tunnuseks:
laste sunniviisiline ümberpaigutamine ühest üksusest
teise. Paljudes julgeolekuorganite dokumentides on lapsed jäetud
teadlikult nimetamata. Sellest lähtudes selgitas omaaegne
ENSV prokurör Leo Urge ametlikus dokumendis, et lapsed olevat
vabatahtlikult koos vanematega sõitnud sundasumisele!!
Sellist vabatahtlikku kodumaalt lahkumist oleme meie, ellujäänud
siberilapsed, piisavalt palju läbi elanud. Oleme näinud,
kuidas NKVD sõdur Rakvere raudteejaamas viskas 1941. a
küüditamise ajal vagunisse tagasi mähkmetes imiku,
kes oli eelnevalt vagunist välja vanaema kätte antud.
Oleme näinud pantvangiks võetud ja Siberisse selleks
küüditatud väikseid vanemateta lapsi, et metsa
põgenenud emad-isad välja ilmuksid! Ja nad tulidki
välja ning saadeti lastele järele.
Kokku oli juuniküüditatute
seas lapsi ja alaealisi 2578 ehk u 28%. Repressioone uurinud riikliku
ORURK-i komisjoni andmetel sünnitasid lapseootel emad teel
või sundasumise esimestel kuudel kokku 70 last ja neist
elama jäi 17. Mõni elas päeva või kaks-kolm,
mõni sai nimegi, mida mäletas hiljem ainus ellujäänud
laps, mõni jäigi nimetuks ja oli ka surnult sündinuid.
Kui poleks olnud meie saatusekaaslaste elavat mälu või
salajas hoitud märkmeid, mida ikkagi suudeti kodumaale toimetada,
siis ei oleks keegi suutnud neid kõiki kirja panna. Iga
ellujäänu tõi aga endaga kaasa hindamatu väärtusega
informatsiooni meie rahva saatusest Siberis. Alla aasta vanustest
lastest hukkus kaks kolmandikku ehk 69 last 109-st; alla 2-aastastest
hukkusid enam kui pooled ehk 69 134-st. Alla 5-aastaseid
lapsi küüditati kokku 720 ja neist jäid Siberi
mulda 269; alla 10-aastaseid lapsi küüditati sama komisjoni
andmetel 1198.
Riikliku komisjoni ORURK-i andmetel
5003 inimest juuniküüditamise 9267 ohvrist ei saanud
enam kunagi kodumaale tagasi. Kodumaale tagasi pääsenuid
teame 4264. Ülejäänute kohta on teada: 3862 hukkunut,
699 kas teadmata kadunud või ebaselge saatusega ja 367
Venemaale elama jäänud. Jääb veel lisada 75
põgenikku, kelle saatus samuti pole päris selge.
Selline on tänaseks selgunud tõde
kommunistide kuriteost meie rahva kõige elujõulisema
osa hävitamisel esimese Nõukogude okupatsiooni aasta
jooksul. Hukkunute arvu silmas pidades tuleb meie rahvuslikku
leinapäeva 14. juunit nimetada ilmselt kõige suuremate
inimkaotuste päevaks Eesti ajaloos.
|
|
|
