Kultuur ja Elu 2/2011


Kultuur ja Elu 1/2011

 

 

 

 


 

Kuramaal võideldi lõpuni

Tekst: Vaino Kallas, Kuramaa võitleja

1944. aasta septembris veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva ja Sinimäed tulid loovutada, kuna punaarmee oli Emajõe joonelt raske verehinnaga läbi murdnud.

Eesti Vabariigi taastamine oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid läheneva punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa punaarmee sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus koos sakslastega Saksamaale, osa läks laiali ja otsustas Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.
Mõned neist, olles võidelnud Saksa poolel, peale Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanud, lootes, et neil õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud rindemehed rahule jätab.

Kui munder muutis värvi…

sialgu punavõimu vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma haardest välja ja neid hakati hoopis punaarmeesse mobiliseerima. Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist mehi, kes varem olid eesti väeosades punaarmee vastu võidelnud, nüüd punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada. Kuid võib arvata, et see arv on kusagile 5000–7000 vahel. Arvatavasti oli mobiliseeritute hulgas ka neid, kes lootsid punaarmee üksustesse astudes pääseda NKVD küüsist.
Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid Saksa vormi kandes Punaarmee vastu võidelnud, selga Vene soldati halli sineli ja pilotka ette punase viisnurga. 1945. aasta märtsi lõpul saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid ees rasked lahingud.

1944. aasta oktoobris, kui punaarmee tankikiil Klaipeda (Memeli) ja Liepaja (Liibavi) vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa “kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.
Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid Saksa 18. ja 16. armee, millede kooseisus oli III SS-tankikorpus ning Grasseri armee 36 diviisi ja kaks brigaadi. Peale nende veel Läti 19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ja Läti politseipataljonidest ning piirikaitse rügementidest moodustatud üksused. Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi 127. divisjoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud poissi. Kokku oli 1944. aasta oktoobris Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada olid mõned välilennuväljad ja Liibavi (Liepaja) ning Vindavi (Ventspilsi) sadamad.
Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste rinnet ründama.
1944. aasta sügisel ei olnud punaarmee veel Saksamaa pinnale jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja taha ei saanud Stalinile ja marssal Žukovile kuidagi meeldida.

Tegelikult poleks väegrupi Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmine olnud midagi katastroofilist ja punaarmee võinuks suunata kõik oma põhijõud Saksamaa vallutamisele. Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee hakkas Kuramaale jäänud Saksa diviise raevukalt ründama, kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid kaotusi.
Saksa väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale), aga ka Hitleri süveneva ebaadekvaatsusega. Kuigi kindral Guderian ja admiral Dönitz püüdsid Hitlerilt korduvalt välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler seda tegemast. «Kuramaa loovutamine ei tule kõne allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud kuni sõja lõpuni.

Mõnes mõttes sarnanes Kuramaal võidelnute olukord eestlaste omaga 1944. aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi. See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi algmeid.
1945. aasta jaanuaris nimetati väegrupp Nord ümber Kuramaa väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga linna lähistel olevas Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse 399 500 meest, nendest umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000 Läti teiste väeosade võitlejat.
Mis puutub Kuramaa väegrupi vähenemisse, siis see polnud tingitud ainult lahingukaotustest – Wehrmachti juhtkond hakkas tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt, Kuramaalt väeosi Saksamaale evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli veelgi kriitilisem. Nii lahkusid 1945. aasta märtsis Kuramaalt SS-diviisid Nordland ja Nederland. Põhijõud jäi aga kohale ja pidas vastu.

1945. aasta märtsi teisel poolel tõi punaarmee juhatus muude jõudude kõrval Kuramaale ka mobiliseeritutega täiendatud Eesti Laskurkorpuse. Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329. jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata. Arvatavasti ulatub see arv sadadesse, kui mitte tuhandetesse. Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama, mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid – see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu, üks paljudest. Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida lätlaste või eestlaste hulgast.
1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes sõda.


Kuramaa kaardil on näha 1944-1945 aasta rindejoonte paiknemine ja ­väegrupi Nord positsioonid. Allikas: http://www.kurlandmilitaria.com


Lahingud Kuramaa “surmakatlas”  

Oktoobris 1944 alustas punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks. Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva. Venelaste rünnaku all oli Läti 19. diviis, 290. ja 389. Saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi, aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised, nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.
Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ – selleks oli „kindral Kurelise organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest. Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti Nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid oma väeosast. Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid taga otsima. Suur osa aga ühinesid „Kurelise organisatsiooniga“. Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea, kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati veel detsembris.

Teine Kuramaa suurlahing toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni 7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa Läti 19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste poolt veriselt tagasi.

Kolmas lahing, mida ka Jõululahinguks nimetati, algas 23. detsembril ja kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines 21. Luftwaffe välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul (31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27 venelaste pealetungi, ilma et oleks loovutanud meetritki maad. Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli vähemalt kuus hästivarustatud Nõukogude rügementi toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud lennuväe poolt.

Neljas suurlahing algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waffen-SS Obersturmführer Roberts Ancansile anti 25. jaanuaril 1945 Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri juures, kus ta punaste läbimurde likvideeris.

Viies suurlahing toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse alla peale 19. diviisi ja selle saateüksuste veel ka Saksa 24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. Saksa armee alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.

Kuues suurlahing algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus, pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima. Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii et nii mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide vastu.
Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit, kandes samal ajal ka ise raskeid kaotusi.
1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle 30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus ulatus 40 000 meheni, neist umbes 15 000 surnutena.
Iga suurrünnakuga vallutas punaarmee küll mõned väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes mõttetuks.
Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile.
 

Kuramaa "koti" viimased päevad  

8. mai hommikul said Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud sõda oli lõppenud ning saabunud kauaoodatud rahupäevad.
Kuramaa “kotti” sulgunud väegrupi Nord juhtkond oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde väegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt. Kõik raskerelvad, laskemoon ja transpordivahendid tuli kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid kergerelvad. Saksa merevägi sai käsu olla valmis Kuramaa väegrupi evakueerimiseks.
Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks ettevalmistusi. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi. Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin". Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust. Staapides töötati välja väeosade ja üksuste laevadele laadimise ajagraafikud. Kuid oodatud laevad ei saabunud. Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult kivisöe tarnimise Saksa laevadele ja need jäid kütuse puudusel Saksamaa ja Taani sadamatesse seisma.

7. mai öösel võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse Vene armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi rääkima.
Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena, läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?) Nõukogude vangilaagris.
Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel esitasid venelased vaid ühe nõudmise – tingimusteta kapitulatsioon.

8. mail öösel said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt järgmise päevakäsu: "Kõigile! Marssal Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist, kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."

See teade lõhkes väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele. Sel ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris oli toimunud Eestis, toimus nüüd Kuramaa “kotis”.
Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused ründasid Saksa ja Läti jalaväediviiside positsioone kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi tagasi. Kell 14 kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute kohale sidemetest või särkide küljest rebitud riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses eesliinil suur vaikus. Pärastlõunal tulid mõnel pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi järgnesid ka mõned punaarmee soldatid. Saksa soldatid vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega. Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel, mis üksteisele ulatades ringi käis. Siis rebis keegi nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt käekella. Teine nõudis saksa soldati sõrmest sõrmust. Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid. Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid protesti ja nõudsid, et punasoldatid lahkuksid. Et verevalamist ära hoida, käsutasid punaarmee ohvitserid vene soldatid relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel oli lõpp.
8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transportlennukit, et võtta peale raskesti haavatud. Kiire tankimine ja lennukid tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi puudusel maha jääma. Siis nad veel ei teadnud, et äsja haavatutega õhku tõusnud 35 lennukist tulistasid Vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaal, kes esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma haua leidsid…
 


Läti 19. SS-diviisiülem kindralmajor Bruno Streckenbach.
Foto: http://en.wikipedia.org/ wiki/Bruno_Streckenbach

Läti üksused keeldusid alistumast  

Kui 8. mail anti alistumise käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse, teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis. Vangi võetud lätlased said koju alles 1953. aastal.
Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik Läti leegionärid end Vene vägedele vangi. Umbes 7000 meest “kadus” metsa. See oli kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti sõdureist. Terves koosseisus läks metsa Laumanise pataljon. Üks lätlaste üksus Saksa SS-kindral Walter Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste juurde välja võidelda. Nad tabati punaarmee poolt alles Ida-Preismaal, kus Krüger end enne vangi langemist maha lasi.
Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit. Neist 14 000 olid Läti 19. SS-diviisis. Peale selle veel Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid, Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelise grupi mehed ja lennuväe abiteenistuses olnud.

Kurelise organisatsiooni kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure (Abwehr) kontakti läti kindrali Kurelisega, pakkudes talle võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama. Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes oli Kurelise staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud, et neile tuleb kindlasti läänest abi. Kui Saksa 16. ja 18. armee Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelise grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos Saksa diviisidega Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel, kes 19. diviisist ära jooksid, veelgi. Novembris 1944 andis Hitler Abwehri ülesanded üle SS-i ja SD-le ning Läti piirkonna politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckeln käskis Kurelise grupi ümber piirata ja desarmeerida, kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus tema lähemat kaaslast arreteeriti ja lasti maha. Kindral Kurelis anti kindral Bangerskise valve alla. Kurelise grupi sõdurid saadeti töökomandodesse. Mis sai neist, kes olid 19. SS-diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud, ei ole teada.
 
Sõda pärast kapitulatsiooni  

Esimestel päevadel peale kapitulatsiooni väljakuulutamist olid teed Liibavi (Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse veel vabad ja mööda neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et veel sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon. Liibavi sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell 20.30, viies kaasa 2900 erineva väeliigi sõdurit ja haavatut. Kohe järgnes teine konvoi, kus oli peal 5720 meest. Kell üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund hiljem veel 19 kiirpaati, kus oli kokku umbes 5000 meest.
Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke, kes paaniliselt põgenesid läheneva punaarmee eest. Olles kogenud 1940.–1941. aastal nõukogude režiimi poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded Läti tsiviilisikuid nüüd paanilise maalt lahkuda. Üheaegselt sõjaväelasi täis laevadega lahkusid sadamatest sajad tsiviilisikutega täidetud kaluripaadid.
Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui sinna jõudsid Nõukogude üksused, kes paigutasid sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule. Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta ja läksid koos inimestega põhja.

8. mai õhtul kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11 300 mehega pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist ning tankerist "Rudolf Albrecht". Kui sadamast lahkusid viimased laevad, tiirutasid linna kohal Vene hävituslennukid, tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite kolonne. Linna kohal rippusid Vene lennukitelt alla heidetud “jõulupuud” ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid.
9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 Vene hävitajat. Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard", mida ründasid kolm Vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised kaks põgenesid. See oli viimane tulevahetus, mis toimus esimestel rahupäevadel Läänemerel.
Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai lõunaks Holsteini sadamasse ja 25 700 Kuramaa võitlejat astus Saksamaa pinnale. 390 000 meest, nende hulgas osa Läti 19. SS-diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste kätte vangi.
 
Eesti lennuväepoiste raske valik  

Tallinna, Tartu ja teiste eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe abiteenistusse võetud ligi 3000 noormehest viidi 1944. a septembris, kui käivitus sakslaste taandumisplaan „Aster“, umbes tuhat eesti poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjepataljoni kaks kergepatareid (20 ja 37 mm) viidi Ruhja lähistele Eesti rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi julgestama. Kui lahingud jõudsid Ruhja alla, viidi need patareid edasi Riiga, kus nad asusid koos Pärnust otseteed Riiga viidud raskepatareidega (88 mm) õhurünnakuid tõrjuma. Algselt pataljonis olnud umbes 260-st Pärnumaalt Saksa õhutõrjeüksusesse mobiliseeritud poisist jõudis Riiga ca 200. Ülejäänud kas liitusid Eesti väeosadega või pöördusid tagasi koju.
Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi 127. õhutõrjepataljon Tukkumsi, kust see pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama. Kuid 8. oktoobril 1944 tungis punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni välja, lõigates ära maismaa ühendusteed Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid, sealhulgas ka 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaalt mobiliseeritud ca 200 poisiga jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid jäid kuni sõja lõpuni. Neli selle pataljoni kergepatareid viidi 25. oktoobril Sõrve poolsaarele, kus need võtsid lahingutest osa kuni Sõrve väegrupi kapituleerumiseni. Jõudnud 24. novembril Sõrvest tagasi Vindavisse, asusid kergepatareid sõja lõpu viimastel kuudel laiali Kuramaa erinevates paikades, mistõttu sõja lõppedes kulgesid nende teed erinevalt.
Vindavis olnud 127. õhutõrjepataljoni 4. raskepatareis teeninud eesti poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit. Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast vabastamise kohta, mis tähendas, et nende jaoks oli sõda lõppenud ja poisid olid vabad – tegelikult lindpriid.

1. raskepatareis anti 8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem, et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas mõnele laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse jõuavad. Kõik selle patarei paljulapseliste perede isad saadeti Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid olid juba viimse võimaluseni mehi täis. Nüüd anti kõigile, nende hulgas ka 40-le selles patareis olnud eesti poisile käsk minna Vindavi lennuväljale, kust neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit, kuid edasilennuks puudus bensiin ja lendurid panid poiste nina all lennukid põlema…
Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm koos kümne eesti poisiga paigutati mootorpraamile, mis teostas valveteenistust Vindavi sadamamuulide suudmes, tõkestades Vene allveelaevade pääsemist sadamasse. Saanud 8. mail teada Kuramaa väegrupi kapituleerumisest, asus praam koos sellel olnud eesti poistega teele Gotenhafenisse.

Kõik Vindavis asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid kõiki võimalusi kasutades Saksamaale pääseda. Samal ajal üritasid seda ka kümned tuhanded saksa sõdurid, mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase võimaluseni koormatud ja vaid vähestel õnnestus laevadel Vindavist lahkuda.
Vindavi sadamalinnas neil päevil valitsenud olukorda ja saksa õhutõrjeväelaste evakueerimist Saksamaale on kirjeldanud Vindavi sadamas õhutõrjepraamil teeninud Pärnust pärit Arnold Saardson, kes nüüd Inglimaal elab, järgmiselt:
"Viimane konvoi Vindavi sadamast pidi väljuma 8. mail, kell üheksa õhtul. Linnas olid avatud kõik ärid ja kaubamajad ning igaüks võis sealt võtta, mida tahtis, peale alkoholi muidugi. Meie alus oli klassifitseeritud kui "sõjalaev" ja seetõttu ei võtnud me peale põgenikke. Nimelt oli juba ette näha, et peame oma tee merel ise lahti võitlema. Seepärast võtsime pardale ainult 30 meest ühest tankiüksusest, kes olid oma tankid sadamakai ääres merre uputanud. Peale lõunat asusime sadama suudmes valveteenistusse, kuna keegi ei tohtinud enne ettenähtud aega sadamast väljuda.
Sadamas oli palju lätlaste kalapaate. Need olid saanud Saksa mereväe ladudest kütust ja võtsid seda ka sadamas seisnud tankidest. Kõik vene vangid, kes olid olnud sadamas tööl, lukustati ühte kaubaaita.
Umbes kella viie paiku peale lõunat ilmusid sadama kohale mõned Vene lennukid ja tulistasid sadamas seisnud paate. Üks sakslaste vesilennuk, mis oli sadamas randunud, sai pihta ja läks samas põhja.
Kell üksteist õhtul lubati laevadel ja lätlaste paatidel sadamast väljuda. Suurim sadamast lahkuv laev oli õlitanker "Rudolf Albrecht" umbes 3500 mehega pardal. Nende hulgas oli palju lennuväe abiteenistuse poisse. Peale tankeri ja läti kalapaatide lahkus Vindavist veel umbes 45 väiksemat laeva ja paati, nende hulgas 19 sakslaste kiirpaati, mis kokku võtsid peale umbes 8000 meest. Meie praam oli selles laevadekonvois viimane, kui välja arvata mõned kiirpaadid, mis konvoi ümber tiirutasid.
Merel meil suuremaid pahandusi ei olnud. Esimesel ööl langes küll rivist välja üks laeva mootoritest, mistõttu jäime teistest maha. Järgmisel päeval tulid paar venelaste kiirkaatrit meid tülitama, aga meie pihta tuld nad ei avanud. Nende tõrjumiseks kasutasime oma kahureid nüüd viimast korda. Järgmisel päeval randusime õnnelikult ühes Kieli lähedal asunud väikesadamas."


Läheneva punaarmee eest põgenejad Ventspilsi (Windau) sadamas 1944 sügisel.
Foto: Bundesarchiv_Bild_ 183-1985-0531-500

Lennuväepoiss Udo Nurme Pärnumaalt on oma viimaseid päevi Vindavis ja sealt Saksamaale lahkumist kirjeldanud järgmiselt:
"Sõja lõpu poole olime ikka rohkem ja rohkem tegevuses. Ka pühapäeviti. See muutis meie elu üsna koormavaks ja olime väsinud. Siis jõudis kätte saatuslik 8. mai 1945. Sel päeval rivistati meid üles ja meie ette ilmus, meie suureks üllatuseks, saksa ohvitser ilma vöörihmata! See oli sakslaste juures ennenägematu! Ta teatas meile, et "Krieg ist aus!" – sõda on läbi. Seejärel anti meile kõigile välja nn "raudne toiduports", st marsitoit, ja me olime vabad. Võisime minna kuhu tahtsime.
Võtsime poistega oma toidunormi ja asusime teele Vindavi linna poole. Peatusime linnast sisemaa pool Venta jõe sillal ja saatuse tahtel valisin linnaminekuks jõe põhjapoolse kalda. Kuna meie poistegrupi liikumine tundus mulle liiga aeglane olevat, pealegi olid nad liiga pessimistlikult häälestatud, kiirendasin ma sammu. Minuga liitus üks mu sõber kodukülast Pärnu lähedalt Tammistest. Möödusime tee kõrval jutlevatest leegionimundris lätlastest, kes meie eesti käisevappe vaatasid ja siis hüüdis üks neist lõbusalt: "Viimased mohikaanlased". Nähtavasti polnud nad Kuramaal Saksa mundris eestlasi varem kohanud.
Sattusime ühte laevale laadimist ootavasse sakslaste gruppi. Meie teised kaaslased nähtavasti möödusid meist ja sattusid seetõttu ühte teise sõdurite gruppi, mida aga laevale ei lastud. Pärast pikka ootamist pääsesime lõpuks laevale. Sinna sai peale meie grupi ka ühe maastikuauto meeskond, kes oma masinale samas tule otsa pani. Veel võeti pardale kolm viletsavõitu hobust, kes hiljem toiduks kasutati.Meie alus oli tegelikult praamlaev, millega sakslased oma "välguüksusi" Kuramaalt ära viisid ja kuhu meie juhuslikult olime sattunud. Samal ajal ootasid jõe lõunakaldal mitu tuhat meest, kes kõik laevadele tahtsid pääseda, kuid pidid ruumipuudusel maha jääma. Kurb oli see, et meie patarei 21 eesti poisist pääses Saksamaale ainult kolm."

Põgenemine Rootsi

127. õhutõrjepataljoni esimeses patareis teeninud Hans Lindemann on oma lahkumist Vindavist kirjeldanud järgmiselt:
„8. mai hommikul oli ilm väga ilus, kõikjal levis kevade hõngu, valitses täielik vaikus. Meie patarei oli justkui välja surnud. Patareiülemat enam ei olnud, tema kohustusi täitis Oberfähnrich (ülemlipnik). Punkris, kus ma olin koos oma patarei sakslastega, sagisid-õiendasid mingid lendurid. Taipasin üksikutest sõnadest, et neil on plaanis lennukiga põgeneda. Mis lennuk see olla võis ja kus asus, seda ei saanud ma teada, sest jutt käis sosinal. Ilmselt olid piloodid sakslastest õhutõrjemeestega sõbrad.
Umbes kell kaks pärast lõunat rivistati meid üles. Oberfähnrich luges ette kapitulatsiooni käskkirja ja Vindavi garnisoniülema päevakäsu, mis vabastas kõik talle alluvad sõjaväelased teenistusest. Seega olime kõik tsiviili arvatud. Selle asemel et rõõmustada, võttis see asjaolu hoopis kõhedaks. Vastavalt liitlaste kokkuleppele oleksime pidanud ennast hiljemalt südaööks venelaste kätte sõjavangi andma. Oli selge, et sel juhul ootab meid Siber! Ainult plehkupanek võis päästa, aga mil viisil põgeneda, kui erariideid polnud kusagilt võtta. Ja kuhu pagedagi, kui ees on venelane ja selja taga meri. Sõjaväejuhtkond mingisugust evakueerimist ei korraldanud. Patareist lahkumiseks ja pagemiseks oli jäänud vaid kümme tundi.

Eesti poisid seadsid sammud kõigepealt köögi poole. Kuramaal anti vähe süüa ja seegi oli alalõpmata hobuseliha, millest tehti guljašši. Olime kasvueas poisid ja tühjast kõhust tüdinenud. Tige varustusala Oberwahctmeister oli kadunud, köök ja laod valveta jäetud, võta mida tahad! Noh sai siis kotid täis topitud, peamiselt konserve ja lenduritele määratud plekk-karpides šokolaadi.
Jõudsin veel õigel ajal tagasi, kui lendurid koos sõpradega punkrist väljusid. Hakkasin neid jälitama. Teekond viis sadamasse, kus ühe kai ääres seisis vesilennuk Heinkel. Sadamas oli tohuvabohu. Suur hulk lätlastest eraisikuid ja Wehrmachti sõdureid püüdis ennast praamile või mõnele muule alusele sokutada. Muudkui ole mees ja tee kiiresti. Et korrapärast evakueerumist polnud, siis ei olnud ka ühtegi toekat transpordilaeva.
Mul ei jäänud muud üle, kui hüpata kailt lennukile, mida valvasid automaatidega relvastatud sakslased. Need karjusid: “Zurück-zurück!” Hüüdsin vastu, et mul pole kuhugi minna – ühel pool vesi, teisel pool nii kõrge kai, et sinna tagasi hüpata ei saa. Pugesin kabiini, kus olid minu punkri sakslased juba ees. Lennuk täitus kiiresti meestega, oli neid nelikümmend või rohkemgi, ei mäleta. Kartsin, et mind lüüakse välja – olin ju eesti poiss ja lennuväe abiteenistuse vormis. Õnneks ei tehtud minust enam välja ja lennuk startis. Aga oh häda, koorem oli liiga raske. Lennuk võttis mitu korda merel hoogu, kuid õhku tõusta ei suutnud. Oli juba pime ja kell hakkas liginema saatuslikule hetkele – 00-le.
Siis kästi kõigil üleliigsed asjad ja seljakotid välja visata. See aitas, lennuk tõusis õhku ja me hingasime kergendatult. Piloodid teatasid, et suundume Saksamaale.
Lendasime tuledeta, kabiin oli pime. Äkki aga võeti meid prožektorite risttuledesse, kabiinis oli valge nagu päeval. Oli karta kõige halvemat. Õnneks meid siiski ei tulistatud, ilmselt rahu kehtimise tõttu. Aga kõikjal sellest kinni ei peetud, venelased tulistasid põgenevaid praame.
Mõne aja pärast nägime elektrituledes säravaid linnu. Piloodid ütlesid, et näete, juba Stettin paistab. Mind pani see jutt muigama, sest oli uskumatu, et Saksa linnad võisid sellistes uhketes tuledes särada. Sain kohe aru, et tegemist võis olla Rootsi rannikulinnadega.

1945. aasta 9. mai varahommikul maandus meie vesilennuk Trelleborgi sadamalinna läheduses mereveele. Tuli kaua oodata, enne kui Rootsi sõdurid julgesid lennuki juurde tulla. Seejärel meid interneeriti, s.t võeti sõjaväe valve alla ja sõidutati kaatritega maale.“

1945. aasta juulis võttis Rootsi Riksdagi (parlamendi) NSV Liidu nõudmisel vastu otsuse Saksa sõjaväes teeninud eestlased, lätlased ja leedulased venelastele välja anda. Eskjö linna lähedal Ränneslättis asunud laagris oli kokku 146 Baltimaadest pärit meest. Saanud teada väljaandmise otsusest, kuulutasid need laagris välja näljastreigi. Siis saabus kätte baltlaste N Liidule väljaandmise päev. Edasi meenutab Hans Lindemann:

„Siis saabus kohutav 25. jaanuar 1946. Rootsi politsei ründas varahommikul, kui me alles magasime, laagrit, iga mehe juures seisis politseinik. Kohale oli toimetatud uus politseiüksus, sest meie seniseid valvajaid ilmselt enam ei usaldatud. Kästi kähku riidesse panna ja kompsud kokku korjata.
Kui me eesti poistega koridori jõudsime, avanes vapustav pilt – kaks läti ohvitseri olid naaberruumis oma veresooned läbi lõiganud ja lamasid vereloigus.
Meid sõidutati bussidega Trelleborgi sadamasse, kus ootas NSV Liidu laev Beloostrov. Traagika oli täielik. Ühte läti leegionäri, kes oli bussis veresooned läbi lõiganud, tiriti nagu veristatud looma laevale. Hakati vastu, kuid kõik see oli lootusetu.“

Eestlastest oli Rootsi poolt väljaantavate hulgas kuus lennuväe abiteenistuse poissi: Elmar Suurpere, Mihhail Bogdanov, Elmar Sosi, Hillar Koikson, Hans Lindemann ja Jaan Piirimäe ning 1908. aastal sündinud Eesti ohvitser Johan Indre.


Grupp Eesti lennuväepoisse 20 mm flak-kahuriga.
http://www.hot.ee/lvpfoto/foto-16

Eesti lennuväepoisid teelahkmel

8. mail valitses Vindavi linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja linnatänavatel seisid toiduainete ja sõjavarustusega koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles maas relvi ja laskemoona.
Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti lennuväepoiste grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis autodelt võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami. Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval valitses linnas vaikus. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd otsustasid poisid, et hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast. Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt poolt kostma tulistamist. Olid need lahti pääsenud vangid või partisanid, ei osanud keegi öelda. Tekkinud olukorras otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks päevaks. Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas, et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded, et kõiki, kes varjavad Saksa sõjaväelasi, karistatakse karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd, ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati neis teadaannetes lahkelt, et kõik, kes end üles annavad, lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav uudis.

Igaks juhuks otsustati siiski saata paar poissi linna maad kuulama. Linnas sattusid maakuulajad ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine “seltsimeestega”. Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena, kes tegutsesid kui röövlid.
Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel, eriti veel Saksa sõjaväe vormis, on äärmiselt ohtlik, otsustati end kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega lageda taeva all. Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele. Paar nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse, mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid Läti 19. diviisi mehed. Viimased olid samuti tulnud laagrisse vabatahtlikult, uskudes venelaste lubadusi, et kõiki neid vabastatakse ja peagi koju lastakse.
Ühel juulipäeval rivistati kogu laager üles ja meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma. Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast, kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke. Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks. Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse ning suleti uksed. Algas sõit suurele “kodumaale”.
Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi, otsustasid Vindavisse sõita. See neil ei õnnestud, sest kõik teedel liikunud autod olid viimase võimaluseni rindelt lahkuvaid Saksa soldateid täis. Nüüd otsustasid poisid tagasi lennuväljale minna. Seal kauplesid nad end ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema, kui lennuväljale saabus mitu kõrget Saksa ohvitseri, kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid, ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitzi käsule pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma ja siin kapituleeruma…

Nüüd otsustasid poisid hakata jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud kivist hoone varjus väike puhkepeatus. Äkki kihutasid sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud Vene soldatit. Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik maha lasta, kui kelleltki leitakse relv. Relvi nad muidugi ei leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol. Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid, võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas olnud akordioni, lasksid automaatidest paar valangut üle poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema. Selle juhtumi järel andsid kõik 15 poissi end venelaste kätte vangi.
127. õhutõrjepataljoni 4. patareist õnnestus 26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadil kohad saada ja sellega Saksamaale minna. Kuuel eesti lennuväepoisil õnnestus paadiga koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude Liidule välja anti.

Nagu ikka, kasutas Nõukogude propagandamasin hiljem ära iga juhtumit, et kogu maailmale pasundada, kui truualamlikult olid eesti sõjamehed "fašiste teeninud". Veel 30 aastat hiljem kirjutas "teeneline” ajakirjanik V. Raudsepp 1984. aasta VEKSA kalendris:
"Alguse sai see 8. mail 1945, sel unustamatul päeval, mil maailma rahvad pärast pikka sõjaõudu esimest korda täie rinnaga hingasid. Nõukogude rindel kapituleerus sel päeval viimasena Kuramaa kotti haaratud armeegrupp "Nord". Hitlerlased olid sinna koondanud ka nn. lennuväe abiteenistusse mobiliseeritud viie-kuueteistkümneaastased poisikesed, kellele "leegioni sõbrad" professor Uluots ja teised kvislingid olid Eestis, Lätis ja Leedus aidanud selga tõmmata SS-laste mundri. Enamusel sellest "viimase suurtükiliha" kontingendist oli nutuvõru ümber suu: mis nüüd küll saab?
Hitlerlaste mäng oli läbi. Ent kuritegelikud jõud SS-st ja SD-st jätkasid hirmutamise propagandat, mille eesmärgiks kui ka tagajärjeks oli paanika. Mitmed ülekoormatud veesõidukid läksid koos põgenikega põhja (pro. lasti nõukogude allvaelaevade ja lennukite poolt põhja – V.K.). Osa aga randus Rootsimaal - Gotlandi saarel ja ka mujal. Sakslasi, kes sel teel lootsid Nõukogude sõjavangist kõrvale hoida, oli jalgalasknute seas kõige rohkem. Aga leidus ka lätlasi, leedulasi ja eestlasi. Viimaseid oli küll vaid seitse." 

Jutt on eelmainitud seitsmest eestlasest, kes sõja lõpupäeval Kuramaalt Rootsi põgenesid, seal interneeriti ja N Liidule välja anti.

 Kuramaa väegrupi peastaabi juures

Kuldiga linna külje all olevas Pelši lossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel olnud 127. õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate rühma meeskonnad said sõja lõppemisest teada 8. mai hommikul. Vaid nädalapäevad varem olid neis üksustes teeninud eesti poisid ülendatud kanoniirideks. Kümme kuud kestnud väljaõppe ja õhurünnakute tõrjumisest ning lahingutest osavõtu järel arvati senised “sõduriõpilased” nüüd päris sõduri väärilisteks ja võisid kanda oma vormipluusi kraelõkmel hõbedasi “kulle”. Kuna asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel, langes ära igasugune võimalus sealt Saksamaale pääseda.
8. mai lõuna paiku ilmusid Kuldiga ümbruse teedele esimesed rindelt lahkuvate Saksa väeosade autokolonnid, mis esialgu kõik Vindavi ja Liibavi meresadamate suunas liikusid. Kuid siis ilmusid äkki taevasse Nõukogude raskepommitajad, mis lainetena Läti lääneranniku suunas lendasid. Üsna varsti hakkas sealtpoolt kostma pommiplahvatuste tumedat mürinat. Pommitajate järel ilmusid taevasse hävituslennukid, mis pardarelvadest teedel liikunud sakslaste autokolonnide pihta tule avasid.
Õhutõrjepatareides anti õhuhäire ja meeskonnad võtsid oma kahuritel kohad sisse, kuid lennukite pihta tule avamine oli staabi loata keelatud. See kõik toimus mõni tund peale relvarahu väljakuulutamist. Punavägede üksusi sel päeval Kuldiga lähistel veel ei olnud. Need jõudsid sinna alles mõni päev hiljem.
Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid peatuma Kuramaa väegrupi staabi juurde. Sinna saabus ka enamus Läti 19. diviisi üksusi.

Lossi juurde, kus oli asunud Kuramaa väegrupi staap, jäädi peatuma umbes nädalaks. Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmest tuhandest koosnev rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss Leedu piiri ääres asunud Vainode asula lähedal olnud sõjavangide laagrisse. Samal ajal sõdurite kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn Saksa ohvitseridega, kes viidi Riia rannas asunud ohvitseride laagrisse. Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukati seal osa Kuramaa väegrupi kõrgemaid ohvitsere SMERŠ-i ja NKVD poolt. Kohe pärast kapitulatsiooni väljakuulutamist Kuramaal lasksid 9. mail kaks Saksa kindralit ennast maha.
Vainode laagris eraldati kõik “nõukogude kodanikud” sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus oli juba ees umbes tuhat punaarmeelasest saksa sõjavangi. Laager asus lagedal põllul, kus polnud mitte ühtegi hoonet. Kogu laagri territoorium oli vaid suur porimülgas, kus vangidel tuli nädalate viisi lageda taeva all elada ja magada.
Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid punaarmee 6. armee vastuluure SMERŠ ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris miitingud, kus punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi kõik laagrisolijad vabastatakse ja saadetakse koju.
1945. aasta jaanipäeva paiku alustas Vainode laagris olnud umbes paarist tuhandest sõjavangist koosnev kolonn jalgsi marssi Jelgavasse. Jõudnud kohale, piirati kogu kolonn NKVD soldatite poolt ümber ja suleti tugevasti valvatud laagrisse. Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid NKVD automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse sõidutati.
 
Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist  

Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist Kuramaal jäid venelaste kätte sõjavangi 42 Saksa kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 sõdurit, nende hulgas umbes 12 000 läti 19. SS-diviisi meest. Aga ka Läti teiste väeosade mehi ja umbes 65 Pärnumaalt mobiliseeritud eesti poissi.
Pärast Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamist lasksid 9. mail end Kuramaa kotis maha kindralleitnant Bodenhausen ja SS-kindral Krüger. Riia lähistel asunud Saksa ohvitseride laagris hukati venelaste poolt 3. veebruaril 1946 Kuramaa väegruppi juhtinud kõrgemad ohvitserid: välisandarmeeria ülem, kindralmajor Pavel, Frauenburgi komandant, kindralmajor Küpper, Liibavi komandant, kindralleitnant Monteton ning SS- ja politseiüksuste ülem, kindral Jeckeln. Nõukogude vangilaagritesse viiduna surid (või hukati hiljem): kindralkolonel Hilpert, kindralmajor Eberth, kindralleitnant Medem, kindralmajor Rupprecht, kindralleitnant Ginkel ja kindral Herzog.
Saksamaal avaldatud arhiiviandmete põhjal langes Kuramaa „koti“ kapituleerumisel Saksa relvajõudude relvadest sõjasaagina punaarmee kätte: 325 iseliikuvat rünnakkahurit, 57 646 püssi 136 lennukit, 224 soomukit, 1548 kahurit, 310 raadiojaama, 557 granaadiheitjat, 5825 mootorsõidukit, 4363 raskekuulipildujat, 240 veokit, 3442 hoburakendit ja 16543 hobust.
Saksa ajaloomaterjalide andmetel kaotas punaarmee ajavahemikul oktoobrist 1944 maini 1945 Kuramaa lahingutes umbes 90 000 meest langenutena ja 300 000 meest haavatutena. Umbes 4000 punaväelast langes sakslaste kätte vangi. Samal ajavahemikul kaotas punaarmee lahingutes 2651 tanki, 1389 kuulipildujat, 1091 kahurit ja 722 lennukit.


Lätimaal, Lestene memoriaali seinale on kantud 11 000 nime ja maetud üle kahe tuhande Kuramaa võitleja.


 
Ka kaotatud võitlus võib vabaduse tuua

Kuramaal võidelnute kannatused ei olnud veel lõppenud ja kõige hullem seisis alles ees. Eriti nende tuhandetel Läti 19. diviisi meestele, kes punaarmee kätte vangi langesid ja keda nõukogude võim ei kohelnud mitte vaenlastena, vaid kodumaa reeturitena. Võib muidugi küsida, kas nende saatus oli hullem kui Tšehhi põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.
Seoses Kuramaa koti vastupanuga kerkib üles nii mõnigi küsimus. Näiteks see, et miks Kuramaal õnnestus see, mis Sinimägedes ei õnnestunud – s.t pidada vastu kuni sõja lõpuni usus ning lootuses, et lääs ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata. Kahjuks ei aidanud vastupanu kuni sõja lõpuni ka lätlasi. Ka lätlased heiskasid enne sõja lõppu oma lipu ja moodustasid valitsuse, kuid sellest ei hoolinud N Liit ega ka läänedemokraatia mitte karvavõrdki – mis selgelt tõestas, et nii Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal kui ka Kuramaa kotis tehtud vapruse imeteod olid olnud paraku asjata.
Kuid see on vaid tagantjärele targutamine. Me ei saa öelda, mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks», kuhu punavägi poleks jõudnud. Seda vähem tohime me halvustavalt suhtuda meestesse, kes ka kibeda kaotuse järel võisid öelda: «Aga me vähemalt üritasime!» Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi (kunagi) vabaduse tuua.

Kui poleks osutatud ennastsalgavat vastupanu nii Sinimägedes, Emajõe kallastel kui Kuramaa kotis, siis oleks jäänud bolševistlikule koletisele löömata need miljonid haavad, mida seal löödi. Neljakümne viiendal aastal jäi kommunism püsima, kuid juba veritsedes, vaakudes ja surmakangestusest nakatatuna. Ja et see inimkonna ajaloo kõige verisem ja inimvihkajalikum ja hambuni relvastatud koloss 1991. aastal nii armetult kokku kukkus, ei olnud mingi saatuse ime. See oli toimunud võitluste tulemus, kus sturmgewehrid ja panzefaustid olid teinud oma töö ja meie tänasel põlvkonnal jäi vaid laulda ja õõtsuda ning ennast kole targaks pidada, et me Eesti Vabariigi laulva revolutsiooni abil taastasime…
Paraku eksitakse. See, et nii Eesti kui teised Balti riigid taasiseseisvusid, on suures osas nende meeste ränkade võitluste vili. Tõsi – enamiku relvavendade jaoks liiga hilja küpsenud vili.

Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel. Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku elukorraldust teostama. Eelkõige oli vaja karistada neid, kes olid julgenud relvaga astuda vastu Ida-Euroopa rahvastele "õnne ja vabadust toonud vabastajale". Sarmaatia lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid. Paljud Siberisse viiduist jäid sinna igaveseks ja ajaratta lõputu pöörlemine on kustutanud mälust nende nimedki…


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv