|
|
Kuramaal võideldi lõpuni
Tekst: Vaino Kallas,
Kuramaa võitleja
1944. aasta septembris
veeres rinne Mandri-Eestist välja. Kaua vastu pidanud Narva
ja Sinimäed tulid loovutada, kuna punaarmee oli Emajõe
joonelt raske verehinnaga läbi murdnud.
Eesti Vabariigi taastamine
oli luhtunud. Teed olid täis põgenikevoore, mis suundusid
läheneva punaarmee eest Läänemere ning Lätimaa
poole, et otsida võimalust maalt lahkuda. Osa punaarmee
sissetungi vastu võidelnud Eesti väeosasid taandus
koos sakslastega Saksamaale, osa läks laiali ja otsustas
Eestisse jääda. Paljud eesti üksustes võidelnud
mehed peitsid end metsa, et jätkata võitlust illegaalselt.
Mõned neist, olles võidelnud Saksa poolel, peale
Eesti taasokupeerimist eriti end ei varjanud, lootes, et neil
õnnestub oma minevik tekkinud kaoses maha vaikida. Paljud
lootsid koguni, et Nõukogude võim ausalt võidelnud
rindemehed rahule jätab.
Kui munder
muutis värvi…
sialgu punavõimu
vastu relvaga võidelnud mehi Siberisse saatmine otseselt
ei ähvardatud. Kuid veel ei lasknud sõda mehi oma
haardest välja ja neid hakati hoopis punaarmeesse mobiliseerima.
Kui palju 1944. aasta lõpul ja 1945. aasta algul Eestist
mehi, kes varem olid eesti väeosades punaarmee vastu võidelnud,
nüüd punaarmeesse mobiliseeriti, pole täpselt teada.
Kuid võib arvata, et see arv on kusagile 5000–7000
vahel. Arvatavasti oli mobiliseeritute hulgas ka neid, kes lootsid
punaarmee üksustesse astudes pääseda NKVD küüsist.
Nii said tuhanded mehed, kes alles hiljuti olid Saksa vormi kandes
Punaarmee vastu võidelnud, selga Vene soldati halli sineli
ja pilotka ette punase viisnurga. 1945. aasta märtsi lõpul
saadeti kõik mobiliseeritud Kuramaale, kus neid ootasid
ees rasked lahingud.
1944. aasta oktoobris,
kui punaarmee tankikiil Klaipeda (Memeli) ja Liepaja (Liibavi)
vahel Läänemereni jõudis ja väegrupi Nord
Saksamaast ära lõikas, jäid selle diviisid Kuramaa
“kotti”, mille rindejoon jooksis Liepaja (Liibavi) alt
kirde suunas kuni Liivi lahe ääres asunud Tukumsi linnani.
Kuramaa “koti” põhijõu moodustasid Saksa
18. ja 16. armee, millede kooseisus oli III SS-tankikorpus ning
Grasseri armee 36 diviisi ja kaks brigaadi. Peale nende veel Läti
19. SS-diviis, SS-diviisid Nordland ja Niederland ja Läti
politseipataljonidest ning piirikaitse rügementidest moodustatud
üksused. Eesti väeosi Saksa poolel Kuramaa sillapeas
ei olnud. Küll aga oli seal 6. õhutõrjediviisi
127. divisjoni kooseisus umbes kakssada Pärnumaalt lennuväe
abiteenistusse mobiliseeritud poissi. Kokku oli 1944. aasta oktoobris
Kuramaa “kotis” umbes 572 000 meest, kelle kasutada
olid mõned välilennuväljad ja Liibavi (Liepaja)
ning Vindavi (Ventspilsi) sadamad.
Esialgu üritasid sakslased taastada maismaaühendust
Saksamaaga, kuid Punaarmee surus need katsed maha ja asus sakslaste
rinnet ründama.
1944. aasta sügisel ei olnud punaarmee veel Saksamaa pinnale
jõudnud ja suure väegrupi jätmine enda selja
taha ei saanud Stalinile ja marssal Žukovile kuidagi meeldida.
Tegelikult poleks väegrupi
Nord mõnesaja tuhande mehe Kuramaa “kotti” jätmine
olnud midagi katastroofilist ja punaarmee võinuks suunata
kõik oma põhijõud Saksamaa vallutamisele.
Kuid Nõukogude armeejuhatus otsustas teisiti. Punaarmee
hakkas Kuramaale jäänud Saksa diviise raevukalt ründama,
kandes ise seejuures ränki, kuni sadadesse tuhandetesse ulatuvaid
kaotusi.
Saksa väejuhatuse meeleheitlik Kuramaast kinnihoidmine on
osaliselt seletatav murega punalipulise Balti laevastiku tegevusvabaduse
pärast (sellest sõltusid Rootsi rauamaagi tarned Saksamaale),
aga ka Hitleri süveneva ebaadekvaatsusega. Kuigi kindral
Guderian ja admiral Dönitz püüdsid Hitlerilt korduvalt
välja kaubelda luba Kuramaa evakueerimiseks, keeldus Hitler
seda tegemast. «Kuramaa loovutamine ei tule kõne
allagi!» oli füüreri vastus ja nii seda ei loovutatud
kuni sõja lõpuni.
Mõnes mõttes
sarnanes Kuramaal võidelnute olukord eestlaste omaga 1944.
aastal, mil rinne Narva all pikemaks ajaks püsima jäi.
See tekitas võitlejates mingi omalaadse atmosfääri
ja kokkuhoidmistunde, kus esines isegi erakorralise identiteedi
algmeid.
1945. aasta jaanuaris nimetati väegrupp Nord ümber Kuramaa
väegrupiks (Heeresgruppe Kurland). Selle peastaap asus Kuldiga
linna lähistel olevas Pelci lossis. 1945. aasta jaanuaris
kuulus Kuramaa väegrupi ridadesse 399 500 meest, nendest
umbes 14 000 Läti SS-diviisi ja 9 000 Läti teiste väeosade
võitlejat.
Mis puutub Kuramaa väegrupi vähenemisse, siis see polnud
tingitud ainult lahingukaotustest – Wehrmachti juhtkond hakkas
tasahilju, osalt isegi Hitleri tahte vastaselt, Kuramaalt väeosi
Saksamaale evakueerima, et kasutada neid seal, kus olukord oli
veelgi kriitilisem. Nii lahkusid 1945. aasta märtsis Kuramaalt
SS-diviisid Nordland ja Nederland. Põhijõud jäi
aga kohale ja pidas vastu.
1945. aasta märtsi
teisel poolel tõi punaarmee juhatus muude jõudude
kõrval Kuramaale ka mobiliseeritutega täiendatud Eesti
Laskurkorpuse. Korpuse vastas seisid Saksa armee 218. ja 329.
jalaväediviis ning Läti 19. Relva-SS-diviis. Kui palju
korpuses olnud eesti mehi neis lahinguis langes, on kokku lugemata.
Arvatavasti ulatub see arv sadadesse, kui mitte tuhandetesse.
Sundida eesti mehi minema Lätti punavõimu taastama,
mille eest läti grenaderid neid raevukalt ründasid –
see on järjekordne kommunismi võigas kuritegu, üks
paljudest. Kummaline oleks siinjuures süüdlasi otsida
lätlaste või eestlaste hulgast.
1945. aasta aprilli algul tõmmati Eesti Laskurkorpus eesliinilt
tagasi ja pidi mais uuesti eesliinile viidama, kuid enne lõppes
sõda.
|
Kuramaa kaardil on näha 1944-1945
aasta rindejoonte paiknemine ja väegrupi Nord positsioonid.
Allikas: http://www.kurlandmilitaria.com |
Lahingud Kuramaa “surmakatlas”
Oktoobris 1944 alustas
punaarmee raevukaid rünnakuid Kuramaa väegrupi hävitamiseks.
Esimene lahing algas 16. oktoobril 1944 ja kestis neli päeva.
Venelaste rünnaku all oli Läti 19. diviis, 290. ja 389.
Saksa jalaväediviisid ja ülejäänud VI korpuse
üksused. See rünnak löödi veriselt tagasi,
aga kuna pärast seda hakkasid levima kuuldused, et 19. diviis
viiakse Saksamaale, algasid Läti diviisis deserteerimised,
nii nagu see septembris oli toimunud Eestis.
Ka lätlastel oli oma ,,Pitka üksus“ – selleks
oli „kindral Kurelise organisatsioon“. Umbes 500 sõdurit
lahkus rindelt ja 2000 meest tagalas olnud tagavaraüksustest.
Ei olnud mingit mässu, nagu mõned ajaloolased, eriti
Nõukogude poolel, on kirjeldanud. Mehed lihtsalt lahkusid
oma väeosast. Osa neist läks metsa, osa asus oma omakseid
taga otsima. Suur osa aga ühinesid „Kurelise organisatsiooniga“.
Deserteerimised Läti SS-diviisis lõppesid niipea,
kui Heeresgruppe Nord sai 21. oktoobril 1944 Hitlerilt käsu
kaitsta Kuramaad kuni viimase meheni. Seda käsku korrati
veel detsembris.
Teine Kuramaa suurlahing
toimus Liibavist kagu pool, Priekule juures 27. oktoobrist kuni
7. novembrini. Sellest lahingust ei võtnud osa Läti
19. diviisi osad, kuid venelased löödi siingi sakslaste
poolt veriselt tagasi.
Kolmas lahing,
mida ka Jõululahinguks nimetati, algas 23. detsembril ja
kestis 9. jaanuarini (1945). Punaarmee ründas Dobele ja Dzukste
piirkonnas Läti 19. diviisi vasakut tiiba, kus diviis ühines
21. Luftwaffe välidiviisiga. See oli Kuramaa koti kõige
pikem ja ägedam lahing. Ainult ühe päeva jooksul
(31. detsembril) lõi lätlaste 19. diviis tagasi 27
venelaste pealetungi, ilma et oleks loovutanud meetritki maad.
Diviisi pataljonideks kahanenud kolme rügemendi vastas oli
vähemalt kuus hästivarustatud Nõukogude rügementi
toetatuna tankide, kahurväe ja madalrünnakuid sooritanud
lennuväe poolt.
Neljas suurlahing
algas 23. jaanuaril ja kestis 3. veebruarini. Läti Waffen-SS
Obersturmführer Roberts Ancansile anti 25. jaanuaril 1945
Rüütlirist. See noor leitnant oli 19. diviisi peakorteri
juures, kus ta punaste läbimurde likvideeris.
Viies suurlahing
toimus 12. veebruarist kuni 14. märtsini. Sel korral püüdsid
punaväed Riia lahe ligidal Priekule-Tukkumi vahel läbi
murda. Alates 1. märtsist peale kuulusid VI läti korpuse
alla peale 19. diviisi ja selle saateüksuste veel ka Saksa
24. jalaväediviis. Mõlemad kuulusid 16. Saksa armee
alla. Koos löödi punaste rünnakud tagasi.
Kuues suurlahing
algas 17. märtsil ja kestis 4. aprillini. Sellest võttis
punaarmee poolel osa ka Eesti Laskurkorpus, mis märtsikuus,
pärast raskeid kaotusi Saaremaal ning täiendusi ja kosumist
Eestis, oli uuesti rindele toodud Kuramaa kotti likvideerima.
Nõukogude allikad märgivad, et sel ajal olid umbes
pooled mehed 28 000-mehelisest korpuse koosseisust pärast
Eesti „vabastamist“ Eestist mobiliseeritud. Nii et nii
mõnigi endine „Eesti leegionär“ oli nüüd
punaväelaste ridades ja võitles oma endiste kamraadide
vastu.
Neis rünnakutes toimunud lahingute ägedusest annavad
tunnistust Werner Haupti poolt toodud statistilised andmed. Nii
hävitasid sakslased näiteks ainuüksi 1944. aasta
oktoobris toimunud lahingutes enam kui 1100 Nõukogude soomukit,
kandes samal ajal ka ise raskeid kaotusi.
1944. aasta novembris toimunud rünnakus kaotas Saksa pool
surnute, haavatute ja kadunuks jäänutega kokku üle
30 000 mehe. Nõukogude poole kaotus ulatus 40 000 meheni,
neist umbes 15 000 surnutena.
Iga suurrünnakuga vallutas punaarmee küll mõned
väikesed territooriumid, kuid toimunud rünnakute järel
jäi Saksa rinne püsima, mis muutis punavägede rünnakud
neis kantud kaotuste tõttu lõppkokkuvõttes
mõttetuks.
Alates 1945. aasta maist hakkasid Kuramaa võitlejad kandma
varrukal käiselinti pealdisega KURLAND. See oli viimane Saksa
relvajõudude poolt kehtestatud autasu, mis anti välja
Kuramaa "kotis" olnud võitlejaile.
Kuramaa "koti" viimased päevad
8. mai hommikul said
Kuramaa “kotti” sulgunud Saksa ja Läti väeosad
teada, et Saksamaa on kapituleerunud. Neli pikka aastat kestnud
sõda oli lõppenud ning saabunud kauaoodatud rahupäevad.
Kuramaa “kotti” sulgunud väegrupi Nord juhtkond
oli saanud käsu alustada vägede väljaviimist Kuramaalt
juba varem. 3. mail kutsus suuradmiral Dönitz enda juurde
väegrupi juhataja kindralkolonel Hilperti, kes sai korralduse
alustada viivitamatult üksuste väljaviimist Kuramaalt.
Kõik raskerelvad, laskemoon ja transpordivahendid tuli
kohapeal hävitada. Kaasa oli lubatud võtta vaid kergerelvad.
Saksa merevägi sai käsu olla valmis Kuramaa väegrupi
evakueerimiseks.
Otsekohe alustati diviiside staapides ülesande täitmiseks
ettevalmistusi. Kuid siis selgus, et väeüksuste äraveoks
ette nähtud laevade kandejõud ei kata tegelikke vajadusi.
Sellele vaatamata alustati kogu rindelõigu ulatuses üksuste
tagasitõmbamist, et transpordi saabudes oleks võimalik
kohe alustada nende pealelaadimist. 6. mail jäeti maha Tukumsi
linn. Sadamalinnade ette moodustati tankikorpuse grenaderidest
rannakaitseliin, mis sai nimetuseks "Libella liin".
Selle ülesandeks oli julgestuse tagamine vägede laadimisel
laevadele. Tankidivisjonides hakati hävitama relvastust.
Staapides töötati välja väeosade ja üksuste
laevadele laadimise ajagraafikud. Kuid oodatud laevad ei saabunud.
Vaatamata eelnevale kokkuleppele, katkestas Rootsi valitsus ootamatult
kivisöe tarnimise Saksa laevadele ja need jäid kütuse
puudusel Saksamaa ja Taani sadamatesse seisma.
7. mai öösel
võttis kindralkolonel Hilpert raadioühenduse Vene
armee ülemjuhatusega ja teatas, et Kuramaa väegrupp
on nõus kapituleeruma. Venelased nõudsid, et väegrupi
juhataja tuleks isiklikult kapitulatsiooni üle läbi
rääkima.
Kindralkolonel Hilpert, kes oli oma alluvate ja sõdurite
seas tuntud sümpaatse, õiglase ja lugupeetud sõjamehena,
läks sel öösel vastu oma elu kõige raskemale
sammule. Sõitnud koos saatjatega lahtisel autol läbirääkimisteks
eesliinile, võtsid venelased ta vangi. Ta hukkus (hukati?)
Nõukogude vangilaagris.
Kapitulatsiooni läbirääkimisi venelastega, mis
venisid tundide pikkuseks, pidas kindralmajor Rauser. Läbirääkimistel
esitasid venelased vaid ühe nõudmise – tingimusteta
kapitulatsioon.
8. mail öösel
said kõik Kuramaa kotis olnud Saksa väeüksuste
ja Läti 19. diviisi staabid armeegrupi ülemjuhatajalt
järgmise päevakäsu: "Kõigile! Marssal
Govorov on nõus, et relvarahu algab 8. mail kell 14. Kõikidele
üksustele sellest otsekohe teada anda. Kaevikutes välja
panna valged lipud. Ülemjuhataja ootab lojaalset sõnakuulmist,
kuna sellest oleneb edaspidine Kuramaa võitlejate saatus."
See teade lõhkes
väeosades kui pomm. Kuramaa võitlejad ootasid kõike
muud, kuid mitte tingimusteta kapituleerumist venelastele. Sel
ööl murdus paljudes Kuramaa võitlejates, eriti
aga Läti sõjameestes, kes olid kaitsnud iga jalatäit
oma kodumaast, usk õiglusse. Kõik senised võitlused
olid olnud asjata. Kõik see, mis 1944. aasta septembris
oli toimunud Eestis, toimus nüüd Kuramaa “kotis”.
Kuid veel ei vaikinud kahurid ja käsirelvad. Venelaste üksused
ründasid Saksa ja Läti jalaväediviiside positsioone
kogu rindel, kuid kõik nende rünnakud löödi
tagasi. Kell 14 kerkisid kogu rinde ulatuses sakslaste kaevikute
kohale sidemetest või särkide küljest rebitud
riidetükkidest valmistatud valged lipud ja siitpeale valitses
eesliinil suur vaikus. Pärastlõunal tulid mõnel
pool sakslaste kaevikute juurde vene ohvitserid, kellele peagi
järgnesid ka mõned punaarmee soldatid. Saksa soldatid
vaatasid neid halle kujusid algul võõristusega.
Peagi vahetati tervitusi ja endised vaenlased surusid üksteisel
kätt. Seejärel ilmus venelaste kätte vodkapudel,
mis üksteisele ulatades ringi käis. Siis rebis keegi
nokastunud punasoldat saksa grenaderi randmelt käekella.
Teine nõudis saksa soldati sõrmest sõrmust.
Veel nõuti sakslastelt, et need annaksid ära oma püstolid.
Kuna õhk oli täis elektrit, tõstsid Saksa ohvitserid
protesti ja nõudsid, et punasoldatid lahkuksid. Et verevalamist
ära hoida, käsutasid punaarmee ohvitserid vene soldatid
relva ähvardusel oma kaevikutesse tagasi. Poolte vennastumisel
oli lõpp.
8. mai keskpäeval maandus Liibavi lähistel asunud Grobini
lennuväljale 35 sakslaste JU-52 tüüpi transportlennukit,
et võtta peale raskesti haavatud. Kiire tankimine ja lennukid
tõusid taas õhku. Palju haavatuid oli sunnitud ruumi
puudusel maha jääma. Siis nad veel ei teadnud, et äsja
haavatutega õhku tõusnud 35 lennukist tulistasid
Vene hävitajad juba mõni hetk hiljem Läänemere
kohal 32 transportlennukit alla. Need olid esimesed ohvrid Kuramaal,
kes esimesel rahupäeval Läänemere lainetes külma
haua leidsid…
|
Läti 19. SS-diviisiülem
kindralmajor Bruno Streckenbach.
Foto: http://en.wikipedia.org/ wiki/Bruno_Streckenbach |
Läti
üksused keeldusid alistumast
Kui 8. mail anti alistumise
käsk, olid Läti 19. diviisi üksused Salduse asula
juures rindejoonel. Diviisiülem Bruno Streckenbach andis
üksuste komandöridele kapitulatsioonist teada telefoni
teel, kuid lätlased keeldusid valgeid lippe välja panemast
ja osa üksusi valgus laiali, põgenedes metsadesse,
teised andsid alla omal käel. Diviisi komandör Streckenbach
võeti vangi ja oli 9 aastat Lubjanka vanglas üksikkongis.
Vangi võetud lätlased said koju alles 1953. aastal.
Nagu eelpool mainitud, ei andnud kõik Läti leegionärid
end Vene vägedele vangi. Umbes 7000 meest “kadus”
metsa. See oli kolmandik kogu Kuramaal võidelnud läti
sõdureist. Terves koosseisus läks metsa Laumanise
pataljon. Üks lätlaste üksus Saksa SS-kindral Walter
Krügeri komando all püüdis end lääneliitlaste
juurde välja võidelda. Nad tabati punaarmee poolt
alles Ida-Preismaal, kus Krüger end enne vangi langemist
maha lasi.
Kokku oli Kuramaa sillapeas umbes 23 000 läti sõdurit.
Neist 14 000 olid Läti 19. SS-diviisis. Peale selle veel
Läti politseirügement “Riga”, Läti piirikaitserügemendid,
Läti rügement nr. 7, Läti pioneerpataljonid, Läti
Omakaitse (Aizsargi) mehed, Kurelise grupi mehed ja lennuväe
abiteenistuses olnud.
Kurelise organisatsiooni
kohta on teada, et 1944. a. kevadel võttis Saksa vastuluure
(Abwehr) kontakti läti kindrali Kurelisega, pakkudes talle
võimalust organiseerida partisaniüksust, mis jääks
tegutsema punaste seljataha, kui Läti peaks maha jäetama.
Kindral Kurelis oli aga vaid fassaadiks ja tegelik organisatsiooni
juhataja oli noorem mees, kapten Kristaps Upelnieks, kes oli Kurelise
staabiülem. Upelnieks oli fanaatiline patrioot, kes oli veendunud,
et neile tuleb kindlasti läänest abi. Kui Saksa 16.
ja 18. armee Kuramaale taandusid, ei jäänud Kurelise
grupp mitte punaste tagalasse, vaid taganes koos Saksa diviisidega
Kuramaale. Seal kasvas see oktoobris desertööride arvel,
kes 19. diviisist ära jooksid, veelgi. Novembris 1944 andis
Hitler Abwehri ülesanded üle SS-i ja SD-le ning Läti
piirkonna politseiülem SS-Obergruppenführer Friedrich
Jeckeln käskis Kurelise grupi ümber piirata ja desarmeerida,
kuid see keeldus relvi maha panemast. Kapten Upelnieks ja kuus
tema lähemat kaaslast arreteeriti ja lasti maha. Kindral
Kurelis anti kindral Bangerskise valve alla. Kurelise grupi sõdurid
saadeti töökomandodesse. Mis sai neist, kes olid 19.
SS-diviisist deserteerinud ja Kurelise grupiga ühinenud,
ei ole teada.
Sõda pärast
kapitulatsiooni
Esimestel päevadel
peale kapitulatsiooni väljakuulutamist olid teed Liibavi
(Liepaja) ja Vindavi (Venspilsi) sadamatesse veel vabad ja mööda
neid kihutasid Saksa väeüksuste autokolonnid, et veel
sadamatest lahkuvatele laevadele jõuda. Suurte transportlaevade
puudumise tõttu rakendati väeüksuste äraveoks
viimane kui üks sadamas olnud alus. Liibavi sadamasse saabunud
jalaväeüksuste pealelaadimine toimus venelaste pommirahe
ja tärisevate pardarelvade saatel. Pealelaadimist sadamas
julgestas üks tankigrenaderide rügemendi pataljon. Liibavi
sadamast lahkus esimene laevade konvoi 8. mai õhtul kell
20.30, viies kaasa 2900 erineva väeliigi sõdurit ja
haavatut. Kohe järgnes teine konvoi, kus oli peal 5720 meest.
Kell üheksa õhtul väljus kolmas konvoi ja tund
hiljem veel 19 kiirpaati, kus oli kokku umbes 5000 meest.
Samal ajal olid Lätimaa teed ja sadamad täis tsiviilpõgenikke,
kes paaniliselt põgenesid läheneva punaarmee eest.
Olles kogenud 1940.–1941. aastal nõukogude režiimi
poolt toime pandud metsikusi, üritasid tuhanded Läti
tsiviilisikuid nüüd paanilise maalt lahkuda. Üheaegselt
sõjaväelasi täis laevadega lahkusid sadamatest
sajad tsiviilisikutega täidetud kaluripaadid.
Vaevalt olid viimased laevad Liibavi sadamast väljunud, kui
sinna jõudsid Nõukogude üksused, kes paigutasid
sakslaste tulepesadesse oma tankitõrjekahurid ja avasid
lahkuvate laevade ja paatide pihta kahuri- ning kuulipildujatule.
Kaks viimasena lahkuvat aeglaselt liikunud puksiiri said pihta
ja läksid koos inimestega põhja.
8. mai õhtul
kell 23 väljus Vindavi sadamast laevakonvoi 11 300 mehega
pardal. See koosnes 15 kalalaevast, 45 pioneermaandumis- ja kahurpaadist
ning tankerist "Rudolf Albrecht". Kui sadamast lahkusid
viimased laevad, tiirutasid linna kohal Vene hävituslennukid,
tulistades pardarelvadest sadamas ja linnas liikuvaid sõdurite
kolonne. Linna kohal rippusid Vene lennukitelt alla heidetud “jõulupuud”
ning taevasse kerkisid kõrged tuleleegid ja suitsusambaid.
9. mai hommikul ründasid merel olnud laevu 25 Vene hävitajat.
Lennukite pardarelvade tulest said paljud laevadel olnud sõdurid
surma. Mõni tund hiljem ründasid venelased taas ühte
laevakonvoid 20 lennukiga, kuid olid sunnitud laevade tugeva õhutõrjesuurtükkide
tule eest taanduma. Seejärel ründasid laevakonvoid Vene
torpeedokaatrid ja lasid põhja mitu tsiviilpõgenike
kalapaati. Pihta sai ka konvoi juhtlaev "Rugard", mida
ründasid kolm Vene torpeedokaatrit, kuid üks neist sai
laevalt tulistatud mürsust tabamuse, mille järel teised
kaks põgenesid. See oli viimane tulevahetus, mis toimus
esimestel rahupäevadel Läänemerel.
Vaatamata tormisele merele ja pidevatele venelaste rünnakutele
jõudsid Kuramaa sadamatest lahkunud laevakonvoid 11. mai
lõunaks Holsteini sadamasse ja 25 700 Kuramaa võitlejat
astus Saksamaa pinnale. 390 000 meest, nende hulgas osa Läti
19. SS-diviisi võitlejat jäid aga Kuramaal venelaste
kätte vangi.
Eesti lennuväepoiste
raske valik
Tallinna, Tartu ja teiste
eesti linnade pommitamise järel 1944. aastal lennuväe
abiteenistusse võetud ligi 3000 noormehest viidi 1944.
a septembris, kui käivitus sakslaste taandumisplaan „Aster“,
umbes tuhat eesti poissi otseteed Saksamaale. Pärnus asunud
Saksa 6. õhutõrjediviisi 127. õhutõrjepataljoni
kaks kergepatareid (20 ja 37 mm) viidi Ruhja lähistele Eesti
rinnetelt üle Mõisaküla taanduvaid väeosi
julgestama. Kui lahingud jõudsid Ruhja alla, viidi need
patareid edasi Riiga, kus nad asusid koos Pärnust otseteed
Riiga viidud raskepatareidega (88 mm) õhurünnakuid
tõrjuma. Algselt pataljonis olnud umbes 260-st Pärnumaalt
Saksa õhutõrjeüksusesse mobiliseeritud poisist
jõudis Riiga ca 200. Ülejäänud kas liitusid
Eesti väeosadega või pöördusid tagasi koju.
Kui rindejoon jõudis Riia alla, viidi 127. õhutõrjepataljon
Tukkumsi, kust see pidi rongiešeloniga Saksamaale viidama.
Kuid 8. oktoobril 1944 tungis punaarmee tankikiil Leedus Läänemereni
välja, lõigates ära maismaa ühendusteed
Saksamaaga, mistõttu väegrupi Nord diviisid, sealhulgas
ka 127. õhutõrjepataljon koos Pärnumaalt mobiliseeritud
ca 200 poisiga jäid Kuramaa “kotti”. Nüüd
viidi pataljon Vindavisse (Venspilsi), kuhu selle kaks raskepatareid
jäid kuni sõja lõpuni. Neli selle pataljoni
kergepatareid viidi 25. oktoobril Sõrve poolsaarele, kus
need võtsid lahingutest osa kuni Sõrve väegrupi
kapituleerumiseni. Jõudnud 24. novembril Sõrvest
tagasi Vindavisse, asusid kergepatareid sõja lõpu
viimastel kuudel laiali Kuramaa erinevates paikades, mistõttu
sõja lõppedes kulgesid nende teed erinevalt.
Vindavis olnud 127. õhutõrjepataljoni 4. raskepatareis
teeninud eesti poisid kutsuti 8. mail patarei staapi, kus neid
kostitati lõunasöögiga ja jagati välja marsitoit.
Seejärel anti poistele kätte tõendid väeosast
vabastamise kohta, mis tähendas, et nende jaoks oli sõda
lõppenud ja poisid olid vabad – tegelikult lindpriid.
1. raskepatareis anti
8. mai hommikul kõigil käsk oma kirjad ja päevikud
hävitada ja alles peale lõunat teatas patarei ülem,
et Kuramaa väegrupp on tingimusteta kapituleerunud. Samas
anti teada, et kes soovib Saksamaale minna, peab katsuma ise sadamas
mõnele laevale pääseda. Kes aga tahab end venelaste
kätte anda, peab ootama, kuni punaväed Vindavisse jõuavad.
Kõik selle patarei paljulapseliste perede isad saadeti
Vindavi sadamasse, kust neid pidi Saksamaale viidama. Kuid peagi
tulid mehed tagasi, kuna sadamasse maandunud vesilennukid olid
juba viimse võimaluseni mehi täis. Nüüd
anti kõigile, nende hulgas ka 40-le selles patareis olnud
eesti poisile käsk minna Vindavi lennuväljale, kust
neid pidi transportlennukitel Saksamaale viidama. Lennuväljale
jõudes maandus sinna küll neli suurt transportlennukit,
kuid edasilennuks puudus bensiin ja lendurid panid poiste nina
all lennukid põlema…
Üks Vindavis olnud kergepatarei kahurirühm koos kümne
eesti poisiga paigutati mootorpraamile, mis teostas valveteenistust
Vindavi sadamamuulide suudmes, tõkestades Vene allveelaevade
pääsemist sadamasse. Saanud 8. mail teada Kuramaa väegrupi
kapituleerumisest, asus praam koos sellel olnud eesti poistega
teele Gotenhafenisse.
Kõik Vindavis
asunud õhutõrjepatareides teeninud eesti poisid
olid otsustanud end mitte venelaste kätte anda ja üritasid
kõiki võimalusi kasutades Saksamaale pääseda.
Samal ajal üritasid seda ka kümned tuhanded saksa sõdurid,
mistõttu kõik sadamas olnud laevad olid viimase
võimaluseni koormatud ja vaid vähestel õnnestus
laevadel Vindavist lahkuda.
Vindavi sadamalinnas neil päevil valitsenud olukorda ja saksa
õhutõrjeväelaste evakueerimist Saksamaale on
kirjeldanud Vindavi sadamas õhutõrjepraamil teeninud
Pärnust pärit Arnold Saardson, kes nüüd Inglimaal
elab, järgmiselt:
"Viimane konvoi Vindavi sadamast pidi väljuma 8.
mail, kell üheksa õhtul. Linnas olid avatud kõik
ärid ja kaubamajad ning igaüks võis sealt võtta,
mida tahtis, peale alkoholi muidugi. Meie alus oli klassifitseeritud
kui "sõjalaev" ja seetõttu ei võtnud
me peale põgenikke. Nimelt oli juba ette näha, et
peame oma tee merel ise lahti võitlema. Seepärast
võtsime pardale ainult 30 meest ühest tankiüksusest,
kes olid oma tankid sadamakai ääres merre uputanud.
Peale lõunat asusime sadama suudmes valveteenistusse, kuna
keegi ei tohtinud enne ettenähtud aega sadamast väljuda.
Sadamas oli palju lätlaste
kalapaate. Need olid saanud Saksa mereväe ladudest kütust
ja võtsid seda ka sadamas seisnud tankidest. Kõik
vene vangid, kes olid olnud sadamas tööl, lukustati
ühte kaubaaita.
Umbes kella viie paiku peale lõunat ilmusid sadama kohale
mõned Vene lennukid ja tulistasid sadamas seisnud paate.
Üks sakslaste vesilennuk, mis oli sadamas randunud, sai pihta
ja läks samas põhja.
Kell üksteist õhtul lubati laevadel ja lätlaste
paatidel sadamast väljuda. Suurim sadamast lahkuv laev oli
õlitanker "Rudolf Albrecht" umbes 3500 mehega
pardal. Nende hulgas oli palju lennuväe abiteenistuse poisse.
Peale tankeri ja läti kalapaatide lahkus Vindavist veel umbes
45 väiksemat laeva ja paati, nende hulgas 19 sakslaste kiirpaati,
mis kokku võtsid peale umbes 8000 meest. Meie praam oli
selles laevadekonvois viimane, kui välja arvata mõned
kiirpaadid, mis konvoi ümber tiirutasid.
Merel meil suuremaid pahandusi ei olnud. Esimesel ööl
langes küll rivist välja üks laeva mootoritest,
mistõttu jäime teistest maha. Järgmisel päeval
tulid paar venelaste kiirkaatrit meid tülitama, aga meie
pihta tuld nad ei avanud. Nende tõrjumiseks kasutasime
oma kahureid nüüd viimast korda. Järgmisel päeval
randusime õnnelikult ühes Kieli lähedal asunud
väikesadamas."
|
Läheneva punaarmee eest põgenejad
Ventspilsi (Windau) sadamas 1944 sügisel.
Foto: Bundesarchiv_Bild_ 183-1985-0531-500 |
Lennuväepoiss Udo
Nurme Pärnumaalt on oma viimaseid päevi Vindavis ja
sealt Saksamaale lahkumist kirjeldanud järgmiselt:
"Sõja lõpu poole olime ikka rohkem ja rohkem
tegevuses. Ka pühapäeviti. See muutis meie elu üsna
koormavaks ja olime väsinud. Siis jõudis kätte
saatuslik 8. mai 1945. Sel päeval rivistati meid üles
ja meie ette ilmus, meie suureks üllatuseks, saksa ohvitser
ilma vöörihmata! See oli sakslaste juures ennenägematu!
Ta teatas meile, et "Krieg ist aus!" – sõda
on läbi. Seejärel anti meile kõigile välja
nn "raudne toiduports", st marsitoit, ja me olime vabad.
Võisime minna kuhu tahtsime.
Võtsime poistega
oma toidunormi ja asusime teele Vindavi linna poole. Peatusime
linnast sisemaa pool Venta jõe sillal ja saatuse tahtel
valisin linnaminekuks jõe põhjapoolse kalda. Kuna
meie poistegrupi liikumine tundus mulle liiga aeglane olevat,
pealegi olid nad liiga pessimistlikult häälestatud,
kiirendasin ma sammu. Minuga liitus üks mu sõber kodukülast
Pärnu lähedalt Tammistest. Möödusime tee kõrval
jutlevatest leegionimundris lätlastest, kes meie eesti käisevappe
vaatasid ja siis hüüdis üks neist lõbusalt:
"Viimased mohikaanlased". Nähtavasti polnud nad
Kuramaal Saksa mundris eestlasi varem kohanud.
Sattusime ühte laevale laadimist ootavasse sakslaste gruppi.
Meie teised kaaslased nähtavasti möödusid meist
ja sattusid seetõttu ühte teise sõdurite gruppi,
mida aga laevale ei lastud. Pärast pikka ootamist pääsesime
lõpuks laevale. Sinna sai peale meie grupi ka ühe
maastikuauto meeskond, kes oma masinale samas tule otsa pani.
Veel võeti pardale kolm viletsavõitu hobust, kes
hiljem toiduks kasutati.Meie alus oli tegelikult praamlaev, millega
sakslased oma "välguüksusi" Kuramaalt ära
viisid ja kuhu meie juhuslikult olime sattunud. Samal ajal ootasid
jõe lõunakaldal mitu tuhat meest, kes kõik
laevadele tahtsid pääseda, kuid pidid ruumipuudusel
maha jääma. Kurb oli see, et meie patarei 21 eesti poisist
pääses Saksamaale ainult kolm."
Põgenemine
Rootsi
127. õhutõrjepataljoni
esimeses patareis teeninud Hans Lindemann on oma lahkumist Vindavist
kirjeldanud järgmiselt:
„8. mai hommikul oli ilm väga ilus, kõikjal
levis kevade hõngu, valitses täielik vaikus. Meie
patarei oli justkui välja surnud. Patareiülemat enam
ei olnud, tema kohustusi täitis Oberfähnrich (ülemlipnik).
Punkris, kus ma olin koos oma patarei sakslastega, sagisid-õiendasid
mingid lendurid. Taipasin üksikutest sõnadest, et
neil on plaanis lennukiga põgeneda. Mis lennuk see olla
võis ja kus asus, seda ei saanud ma teada, sest jutt käis
sosinal. Ilmselt olid piloodid sakslastest õhutõrjemeestega
sõbrad.
Umbes kell kaks pärast lõunat rivistati meid üles.
Oberfähnrich luges ette kapitulatsiooni käskkirja ja
Vindavi garnisoniülema päevakäsu, mis vabastas
kõik talle alluvad sõjaväelased teenistusest.
Seega olime kõik tsiviili arvatud. Selle asemel et rõõmustada,
võttis see asjaolu hoopis kõhedaks. Vastavalt liitlaste
kokkuleppele oleksime pidanud ennast hiljemalt südaööks
venelaste kätte sõjavangi andma. Oli selge, et sel
juhul ootab meid Siber! Ainult plehkupanek võis päästa,
aga mil viisil põgeneda, kui erariideid polnud kusagilt
võtta. Ja kuhu pagedagi, kui ees on venelane ja selja taga
meri. Sõjaväejuhtkond mingisugust evakueerimist ei
korraldanud. Patareist lahkumiseks ja pagemiseks oli jäänud
vaid kümme tundi.
Eesti poisid seadsid
sammud kõigepealt köögi poole. Kuramaal anti
vähe süüa ja seegi oli alalõpmata hobuseliha,
millest tehti guljašši. Olime kasvueas poisid ja tühjast
kõhust tüdinenud. Tige varustusala Oberwahctmeister
oli kadunud, köök ja laod valveta jäetud, võta
mida tahad! Noh sai siis kotid täis topitud, peamiselt konserve
ja lenduritele määratud plekk-karpides šokolaadi.
Jõudsin veel õigel ajal tagasi, kui lendurid koos
sõpradega punkrist väljusid. Hakkasin neid jälitama.
Teekond viis sadamasse, kus ühe kai ääres seisis
vesilennuk Heinkel. Sadamas oli tohuvabohu. Suur hulk lätlastest
eraisikuid ja Wehrmachti sõdureid püüdis ennast
praamile või mõnele muule alusele sokutada. Muudkui
ole mees ja tee kiiresti. Et korrapärast evakueerumist polnud,
siis ei olnud ka ühtegi toekat transpordilaeva.
Mul ei jäänud muud üle, kui hüpata kailt lennukile,
mida valvasid automaatidega relvastatud sakslased. Need karjusid:
“Zurück-zurück!” Hüüdsin vastu,
et mul pole kuhugi minna – ühel pool vesi, teisel pool
nii kõrge kai, et sinna tagasi hüpata ei saa. Pugesin
kabiini, kus olid minu punkri sakslased juba ees. Lennuk täitus
kiiresti meestega, oli neid nelikümmend või rohkemgi,
ei mäleta. Kartsin, et mind lüüakse välja
– olin ju eesti poiss ja lennuväe abiteenistuse vormis.
Õnneks ei tehtud minust enam välja ja lennuk startis.
Aga oh häda, koorem oli liiga raske. Lennuk võttis
mitu korda merel hoogu, kuid õhku tõusta ei suutnud.
Oli juba pime ja kell hakkas liginema saatuslikule hetkele –
00-le.
Siis kästi kõigil üleliigsed asjad ja seljakotid
välja visata. See aitas, lennuk tõusis õhku
ja me hingasime kergendatult. Piloodid teatasid, et suundume Saksamaale.
Lendasime tuledeta, kabiin oli pime. Äkki aga võeti
meid prožektorite risttuledesse, kabiinis oli valge nagu
päeval. Oli karta kõige halvemat. Õnneks meid
siiski ei tulistatud, ilmselt rahu kehtimise tõttu. Aga
kõikjal sellest kinni ei peetud, venelased tulistasid põgenevaid
praame.
Mõne aja pärast nägime elektrituledes säravaid
linnu. Piloodid ütlesid, et näete, juba Stettin paistab.
Mind pani see jutt muigama, sest oli uskumatu, et Saksa linnad
võisid sellistes uhketes tuledes särada. Sain kohe
aru, et tegemist võis olla Rootsi rannikulinnadega.
1945. aasta 9. mai
varahommikul maandus meie vesilennuk Trelleborgi sadamalinna läheduses
mereveele. Tuli kaua oodata, enne kui Rootsi sõdurid julgesid
lennuki juurde tulla. Seejärel meid interneeriti, s.t võeti
sõjaväe valve alla ja sõidutati kaatritega
maale.“
1945. aasta juulis võttis
Rootsi Riksdagi (parlamendi) NSV Liidu nõudmisel vastu
otsuse Saksa sõjaväes teeninud eestlased, lätlased
ja leedulased venelastele välja anda. Eskjö linna lähedal
Ränneslättis asunud laagris oli kokku 146 Baltimaadest
pärit meest. Saanud teada väljaandmise otsusest, kuulutasid
need laagris välja näljastreigi. Siis saabus kätte
baltlaste N Liidule väljaandmise päev. Edasi meenutab
Hans Lindemann:
„Siis saabus
kohutav 25. jaanuar 1946. Rootsi politsei ründas varahommikul,
kui me alles magasime, laagrit, iga mehe juures seisis politseinik.
Kohale oli toimetatud uus politseiüksus, sest meie seniseid
valvajaid ilmselt enam ei usaldatud. Kästi kähku riidesse
panna ja kompsud kokku korjata.
Kui me eesti poistega koridori jõudsime, avanes vapustav
pilt – kaks läti ohvitseri olid naaberruumis oma veresooned
läbi lõiganud ja lamasid vereloigus.
Meid sõidutati bussidega Trelleborgi sadamasse, kus ootas
NSV Liidu laev Beloostrov. Traagika oli täielik. Ühte
läti leegionäri, kes oli bussis veresooned läbi
lõiganud, tiriti nagu veristatud looma laevale. Hakati
vastu, kuid kõik see oli lootusetu.“
Eestlastest oli Rootsi poolt väljaantavate hulgas kuus lennuväe
abiteenistuse poissi: Elmar Suurpere, Mihhail Bogdanov, Elmar
Sosi, Hillar Koikson, Hans Lindemann ja Jaan Piirimäe ning
1908. aastal sündinud Eesti ohvitser Johan Indre.
|
Grupp Eesti lennuväepoisse
20 mm flak-kahuriga.
http://www.hot.ee/lvpfoto/foto-16 |
Eesti lennuväepoisid
teelahkmel
8. mail valitses Vindavi
linnas tohutu segadus. Marodöörid rüüstasid
kauplusi ja ladusid. Linna suunduvate teede ääres ja
linnatänavatel seisid toiduainete ja sõjavarustusega
koormatud veoautod. Mõned neist põlesid ja neil
lõhkes koormaks olnud laskemoon. Tänavatel vedeles
maas relvi ja laskemoona.
Üks umbes kolmekümnest poisist koosnev eesti lennuväepoiste
grupp, kes polnud sadamas laevadele pääsenud, pöördus
tagasi linna. Teel laadisid nad oma toidukotid täis autodelt
võetud šokolaadi, võid ja muud toidukraami.
Öö veedeti ühes sadama laos. Järgmisel päeval
valitses linnas vaikus. Sadam oli laevadest tühi. Nüüd
otsustasid poisid, et hakkavad jalgsi kodumaa poole astuma. Kuid
siis äkki hakkas tänavatele ilmuma igasugust rahvast.
Paljud neist olid purjus ja relvastatud. Linnast hakkas mitmelt
poolt kostma tulistamist. Olid need lahti pääsenud vangid
või partisanid, ei osanud keegi öelda. Tekkinud olukorras
otsustasid poisid kojumineku mõttest loobuda ja linnast
lahkuda, et oodata olukorra selgumist. Üks kohalik lätlane
lubas poistel oma sauna varjule minna, kuhu jäädi paariks
päevaks. Kolmandal päeval aga tuli saunaomanik ja teatas,
et ta ei või poisse enda juurde kauemaks jätta, kuna
linna saabunud venelased olevat välja pannud teadaanded,
et kõiki, kes varjavad Saksa sõjaväelasi, karistatakse
karmilt. Kuid samas kutsuti neis teadaannetes kõiki Saksa
poolel võidelnud mehi, kel pole otsest veresüüd,
ilmuma kogunemispunktidesse ja end seal üles andma. Ka lubati
neis teadaannetes lahkelt, et kõik, kes end üles annavad,
lastakse paari nädala pärast koju. See oli rõõmustav
uudis.
Igaks juhuks otsustati
siiski saata paar poissi linna maad kuulama. Linnas sattusid maakuulajad
ühel tänaval vastamisi grupi vene madrustega. Poisid
kamandati relva ähvardusel ühe maja hoovi ja otsiti
läbi. Võeti ära kõik, mis vähegi
võtta andis. See oli poiste esimene tutvumine “seltsimeestega”.
Pärast pikki kuid kestnud elamist koos sakslastega tundusid
venelased poistele äärmiselt räpaste ja jõhkratena,
kes tegutsesid kui röövlid.
Olles veendunud, et omal käel liikumine Lätimaa teedel,
eriti veel Saksa sõjaväe vormis, on äärmiselt
ohtlik, otsustati end kogunemispunktis üles anda. Sealt viidi
nad traataiaga piiratud lagedale väljale, kus neid hoiti
koos sinna toodud sakslaste ja lätlastega lageda taeva all.
Päeval toimusid pidevalt üleloendused. Kolm päeva
hoiti poisse söömata ja joomata. Siis hakati söögiks
andma rohust valmistatud rokka, mis ei kõlvanud isegi sigadele.
Paar nädalat hiljem viidi poisid ühte suurde laagrisse,
mis asus Vindavist eemal. Seal oli koos paljudest rahvustest Saksa
poolel võidelnud soldateid, kelledest enamuse moodustasid
Läti 19. diviisi mehed. Viimased olid samuti tulnud laagrisse
vabatahtlikult, uskudes venelaste lubadusi, et kõiki neid
vabastatakse ja peagi koju lastakse.
Ühel juulipäeval rivistati kogu laager üles ja
meestele teatati, et nüüd hakkate koju sõitma.
Läti leegionäre oli tulnud saatma palju kohalikku rahvast,
kes viskasid kolonnis seisnutele leivapätse ja toidupakke.
Venelastest konvoisoldatid jooksid vandudes edasi-tagasi ja tulistasid
õhku. Kätte saadud toidupakid trambiti jalge all puruks.
Raudteejaamas laaditi kogu vangikolonn trellitatud loomavagunitesse
ning suleti uksed. Algas sõit suurele “kodumaale”.
Ühel rinde lähedal asunud lennuväljal olnud helgiheitjate
rühma poisid, saanud teada sõja lõppemisest
ja olles kuulunud, et Vindavi sadamast viivad laevad mehi Rootsi,
otsustasid Vindavisse sõita. See neil ei õnnestud,
sest kõik teedel liikunud autod olid viimase võimaluseni
rindelt lahkuvaid Saksa soldateid täis. Nüüd otsustasid
poisid tagasi lennuväljale minna. Seal kauplesid nad end
ühele transpordilennukile ja pidid juba lennukisse sisenema,
kui lennuväljale saabus mitu kõrget Saksa ohvitseri,
kes püstoleid paugutades ajasid lennukite juurest ära
kõik sinna kogunenud sõjaväelased ja ka lendurid,
ning teatasid, et vastavalt suuradmiral Dönitzi käsule
pidavat kõik Kuramaa võitlejad paigale jääma
ja siin kapituleeruma…
Nüüd otsustasid
poisid hakata jalgsi Eestimaa poole astuma. Olles läbinud
mõned kilomeetrid, tehti ühe tee ääres olnud
kivist hoone varjus väike puhkepeatus. Äkki kihutasid
sinna mootorratastel kolm automaatidega relvastatud Vene soldatit.
Need panid poisid näoga seina poole seisma ja lubasid kõik
maha lasta, kui kelleltki leitakse relv. Relvi nad muidugi ei
leidnud, kuigi ühel poistest oli riiete alla peidetud püstol.
Seejärel tegid punasõdurid tühjaks poiste seljakotid,
võtsid ära kõik väärtasjad ning kaasas
olnud akordioni, lasksid automaatidest paar valangut üle
poiste peade hoone räästasse ja kihutasid minema. Selle
juhtumi järel andsid kõik 15 poissi end venelaste
kätte vangi.
127. õhutõrjepataljoni 4. patareist õnnestus
26 eesti poisil selle patarei eestlasest ohvitseri leitnant Uiga
abiga ühel Vindavi sadamas seisnud väikesel kahurpaadil
kohad saada ja sellega Saksamaale minna. Kuuel eesti lennuväepoisil
õnnestus paadiga koos ühe eesti ohvitseriga Rootsi
põgeneda, kus nad interneeriti ja hiljem Rootsi valitsuse
poolt koos 139 lätlasest sõjaväelasega Nõukogude
Liidule välja anti.
Nagu ikka, kasutas Nõukogude
propagandamasin hiljem ära iga juhtumit, et kogu maailmale
pasundada, kui truualamlikult olid eesti sõjamehed "fašiste
teeninud". Veel 30 aastat hiljem kirjutas "teeneline”
ajakirjanik V. Raudsepp 1984. aasta VEKSA kalendris:
"Alguse sai see 8. mail 1945, sel unustamatul päeval,
mil maailma rahvad pärast pikka sõjaõudu esimest
korda täie rinnaga hingasid. Nõukogude rindel kapituleerus
sel päeval viimasena Kuramaa kotti haaratud armeegrupp "Nord".
Hitlerlased olid sinna koondanud ka nn. lennuväe abiteenistusse
mobiliseeritud viie-kuueteistkümneaastased poisikesed, kellele
"leegioni sõbrad" professor Uluots ja teised
kvislingid olid Eestis, Lätis ja Leedus aidanud selga tõmmata
SS-laste mundri. Enamusel sellest "viimase suurtükiliha"
kontingendist oli nutuvõru ümber suu: mis nüüd
küll saab?
Hitlerlaste mäng oli läbi. Ent kuritegelikud jõud
SS-st ja SD-st jätkasid hirmutamise propagandat, mille eesmärgiks
kui ka tagajärjeks oli paanika. Mitmed ülekoormatud
veesõidukid läksid koos põgenikega põhja
(pro. lasti nõukogude allvaelaevade ja lennukite poolt
põhja – V.K.). Osa aga randus Rootsimaal - Gotlandi
saarel ja ka mujal. Sakslasi, kes sel teel lootsid Nõukogude
sõjavangist kõrvale hoida, oli jalgalasknute seas
kõige rohkem. Aga leidus ka lätlasi, leedulasi ja
eestlasi. Viimaseid oli küll vaid seitse."
Jutt on eelmainitud seitsmest eestlasest, kes sõja lõpupäeval
Kuramaalt Rootsi põgenesid, seal interneeriti ja N Liidule
välja anti.
Kuramaa
väegrupi peastaabi juures
Kuldiga linna külje all olevas Pelši
lossis asunud Kuramaa väegrupi peastaabi kaitsel olnud 127.
õhutõrjepataljoni kahe kergepatarei ja helgiheitjate
rühma meeskonnad said sõja lõppemisest teada
8. mai hommikul. Vaid nädalapäevad varem olid neis üksustes
teeninud eesti poisid ülendatud kanoniirideks. Kümme
kuud kestnud väljaõppe ja õhurünnakute
tõrjumisest ning lahingutest osavõtu järel
arvati senised “sõduriõpilased” nüüd
päris sõduri väärilisteks ja võisid
kanda oma vormipluusi kraelõkmel hõbedasi “kulle”.
Kuna asuti nii Vindavi kui Liibavi meresadamast kaugel, langes
ära igasugune võimalus sealt Saksamaale pääseda.
8. mai lõuna paiku ilmusid Kuldiga ümbruse teedele
esimesed rindelt lahkuvate Saksa väeosade autokolonnid, mis
esialgu kõik Vindavi ja Liibavi meresadamate suunas liikusid.
Kuid siis ilmusid äkki taevasse Nõukogude raskepommitajad,
mis lainetena Läti lääneranniku suunas lendasid.
Üsna varsti hakkas sealtpoolt kostma pommiplahvatuste tumedat
mürinat. Pommitajate järel ilmusid taevasse hävituslennukid,
mis pardarelvadest teedel liikunud sakslaste autokolonnide pihta
tule avasid.
Õhutõrjepatareides anti õhuhäire ja
meeskonnad võtsid oma kahuritel kohad sisse, kuid lennukite
pihta tule avamine oli staabi loata keelatud. See kõik
toimus mõni tund peale relvarahu väljakuulutamist.
Punavägede üksusi sel päeval Kuldiga lähistel
veel ei olnud. Need jõudsid sinna alles mõni päev
hiljem.
Järgnevatel päevadel jätkus rindelt lahkuvate Saksa
sõjaväe autokolonnide liikumine teedel. Kuid need
ei liikunud nüüd enam sadamate suunas, vaid jäid
peatuma Kuramaa väegrupi staabi juurde. Sinna saabus ka enamus
Läti 19. diviisi üksusi.
Lossi juurde, kus oli asunud Kuramaa
väegrupi staap, jäädi peatuma umbes nädalaks.
Siis ühel hommikul rivistati kogu see mitmest tuhandest koosnev
rea- ja allohvitserikoosseis rännakukolonniks ja algas jalgsimarss
Leedu piiri ääres asunud Vainode asula lähedal
olnud sõjavangide laagrisse. Samal ajal sõdurite
kolonniga alustas lossi juurest liikumist pikk autokolonn Saksa
ohvitseridega, kes viidi Riia rannas asunud ohvitseride laagrisse.
Nagu hiljem on teatavaks saanud, hukati seal osa Kuramaa väegrupi
kõrgemaid ohvitsere SMERŠ-i ja NKVD poolt. Kohe pärast
kapitulatsiooni väljakuulutamist Kuramaal lasksid 9. mail
kaks Saksa kindralit ennast maha.
Vainode laagris eraldati kõik “nõukogude kodanikud”
sakslastest ja viidi eraldi laagrisse, kus oli juba ees umbes
tuhat punaarmeelasest saksa sõjavangi. Laager asus lagedal
põllul, kus polnud mitte ühtegi hoonet. Kogu laagri
territoorium oli vaid suur porimülgas, kus vangidel tuli
nädalate viisi lageda taeva all elada ja magada.
Peagi algasid ülekuulamised, mida tegid punaarmee 6. armee
vastuluure SMERŠ ohvitserid. Samal ajal aga toimusid laagris
miitingud, kus punaarmee oraatorid kinnitasid, et peagi kõik
laagrisolijad vabastatakse ja saadetakse koju.
1945. aasta jaanipäeva paiku alustas Vainode laagris olnud
umbes paarist tuhandest sõjavangist koosnev kolonn jalgsi
marssi Jelgavasse. Jõudnud kohale, piirati kogu kolonn
NKVD soldatite poolt ümber ja suleti tugevasti valvatud laagrisse.
Nädalapäevad hiljem jooksutati kõik vangid NKVD
automaaturite kadalipu vahel Jelgava kaubajaama, kus nad trellitatud
loomavagunites “suurel kodumaal” asunud vangilaagritesse
sõidutati.
Pärast Kuramaa
väegrupi kapituleerumist
Pärast Kuramaa väegrupi kapituleerumist
Kuramaal jäid venelaste kätte sõjavangi 42 Saksa
kindralit, 8038 ohvitseri ja 181 032 sõdurit, nende hulgas
umbes 12 000 läti 19. SS-diviisi meest. Aga ka Läti
teiste väeosade mehi ja umbes 65 Pärnumaalt mobiliseeritud
eesti poissi.
Pärast Saksamaa kapitulatsiooni väljakuulutamist lasksid
9. mail end Kuramaa kotis maha kindralleitnant Bodenhausen ja
SS-kindral Krüger. Riia lähistel asunud Saksa ohvitseride
laagris hukati venelaste poolt 3. veebruaril 1946 Kuramaa väegruppi
juhtinud kõrgemad ohvitserid: välisandarmeeria ülem,
kindralmajor Pavel, Frauenburgi komandant, kindralmajor Küpper,
Liibavi komandant, kindralleitnant Monteton ning SS- ja politseiüksuste
ülem, kindral Jeckeln. Nõukogude vangilaagritesse
viiduna surid (või hukati hiljem): kindralkolonel Hilpert,
kindralmajor Eberth, kindralleitnant Medem, kindralmajor Rupprecht,
kindralleitnant Ginkel ja kindral Herzog.
Saksamaal avaldatud arhiiviandmete põhjal langes Kuramaa
„koti“ kapituleerumisel Saksa relvajõudude relvadest
sõjasaagina punaarmee kätte: 325 iseliikuvat rünnakkahurit,
57 646 püssi 136 lennukit, 224 soomukit, 1548 kahurit, 310
raadiojaama, 557 granaadiheitjat, 5825 mootorsõidukit,
4363 raskekuulipildujat, 240 veokit, 3442 hoburakendit ja 16543
hobust.
Saksa ajaloomaterjalide andmetel kaotas punaarmee ajavahemikul
oktoobrist 1944 maini 1945 Kuramaa lahingutes umbes 90 000 meest
langenutena ja 300 000 meest haavatutena. Umbes 4000 punaväelast
langes sakslaste kätte vangi. Samal ajavahemikul kaotas punaarmee
lahingutes 2651 tanki, 1389 kuulipildujat, 1091 kahurit ja 722
lennukit.
|
Lätimaal, Lestene memoriaali
seinale on kantud 11 000 nime ja maetud üle kahe tuhande
Kuramaa võitleja. |
Ka kaotatud võitlus
võib vabaduse tuua
Kuramaal võidelnute kannatused
ei olnud veel lõppenud ja kõige hullem seisis alles
ees. Eriti nende tuhandetel Läti 19. diviisi meestele, kes
punaarmee kätte vangi langesid ja keda nõukogude võim
ei kohelnud mitte vaenlastena, vaid kodumaa reeturitena. Võib
muidugi küsida, kas nende saatus oli hullem kui Tšehhi
põrgu, mida samal ajal kogesid nende eestlastest relvavennad.
Seoses Kuramaa koti vastupanuga kerkib üles nii mõnigi
küsimus. Näiteks see, et miks Kuramaal õnnestus
see, mis Sinimägedes ei õnnestunud – s.t pidada
vastu kuni sõja lõpuni usus ning lootuses, et lääs
ei luba Stalinil Balti riike uuesti alla neelata. Kahjuks ei aidanud
vastupanu kuni sõja lõpuni ka lätlasi. Ka lätlased
heiskasid enne sõja lõppu oma lipu ja moodustasid
valitsuse, kuid sellest ei hoolinud N Liit ega ka läänedemokraatia
mitte karvavõrdki – mis selgelt tõestas, et
nii Sinimägedes ja mujal Eestis 1944. aastal kui ka Kuramaa
kotis tehtud vapruse imeteod olid olnud paraku asjata.
Kuid see on vaid tagantjärele targutamine. Me ei saa öelda,
mis siis oleks saanud, kui oleks juhtunud ime ja Balti riigid
oleks kuni 8. maini jäänud üheks suureks «kotiks»,
kuhu punavägi poleks jõudnud. Seda vähem tohime
me halvustavalt suhtuda meestesse, kes ka kibeda kaotuse järel
võisid öelda: «Aga me vähemalt üritasime!»
Moraal on sama: ka kaotatud võitlus võib kellelegi
(kunagi) vabaduse tuua.
Kui poleks osutatud ennastsalgavat vastupanu
nii Sinimägedes, Emajõe kallastel kui Kuramaa kotis,
siis oleks jäänud bolševistlikule koletisele löömata
need miljonid haavad, mida seal löödi. Neljakümne
viiendal aastal jäi kommunism püsima, kuid juba veritsedes,
vaakudes ja surmakangestusest nakatatuna. Ja et see inimkonna
ajaloo kõige verisem ja inimvihkajalikum ja hambuni relvastatud
koloss 1991. aastal nii armetult kokku kukkus, ei olnud mingi
saatuse ime. See oli toimunud võitluste tulemus, kus sturmgewehrid
ja panzefaustid olid teinud oma töö ja meie tänasel
põlvkonnal jäi vaid laulda ja õõtsuda
ning ennast kole targaks pidada, et me Eesti Vabariigi laulva
revolutsiooni abil taastasime…
Paraku eksitakse. See, et nii Eesti kui teised Balti riigid taasiseseisvusid,
on suures osas nende meeste ränkade võitluste vili.
Tõsi – enamiku relvavendade jaoks liiga hilja küpsenud
vili.
Kuramaa koti kapituleerumisega lõppes
neli pikka aastat kestnud heitlus kahe maailmavallutaja vahel.
Lääne demokraatia toetusel võitjaks tulnud kommunistlik
režiim asus vallutatud aladel otsekohe nõukogulikku
elukorraldust teostama. Eelkõige oli vaja karistada neid,
kes olid julgenud relvaga astuda vastu Ida-Euroopa rahvastele
"õnne ja vabadust toonud vabastajale". Sarmaatia
lagendike poole hakkasid liikuma lõputud vangiešelonid.
Paljud Siberisse viiduist jäid sinna igaveseks ja ajaratta
lõputu pöörlemine on kustutanud mälust nende
nimedki…
|
|
|
