Kultuur ja Elu 2/2011

Kultuur ja Elu 1/2011

Operatsioon Geronimo

Tekst: Olaf imelik

"Kas Osama bin Laden sai läbiviidud operatsioonil surma või jagab praegu kusagil oma teadmisi vangistajatele, seda ei ütle meile mitte keegi mitte kunagi.”

Ikka veel kajab kogu kristlik maailm terrorisõjas saavutatud esimesest suurest võidust – vaenlase väejuhi tapmisest.

Vaenlase väejuhi tapmine on hinnatavaks võiduks igasuguses sõjas, nii möödunud aegade rindesõjas kui ka praegu käimasolevas terrorisõjas. Alles see oli, kui vaenlase kindralite ülespoomisest tunti rõõmu isegi pärast sõja lõppu. Sõja ajal on endale seda rõõmu lubada tunduvalt raskem. Eriti praeguses sõjas, kus nii nagu pole teada, kes ja kus on vaenlase sõdurid, pole ka teada, kes ja kus on selle armee väejuhid. Isegi see pole teada, millised riigid või ühiskondlikud struktuurid on liitlased või vaenlased. Ja nii on selles rindejooneta sõjas, kus vaenlase mundrita armee koos oma juhtkonnaga on hajutatud seljataha, enesekaitse esimeseks nõudeks püüda kindlaks teha, kes on kes ja kus. Seetõttu otsustab iga lahingu ja kogu sõja tulemuse luure. Kui palju võite luure juba saavutanud on, kui palju terroritegusid ära hoidnud, terroriste ja nende juhte kahjutuks teinud, seda me ei tea ega võigi sellises saladuskatte all toimuvas sõjas teada.

Nüüd aga, peale aastakümnepikkust tööd, õnnestus luurel lõpuks ometi jälile saada Osama bin Ladenile, terrorisõja ideoloogile, kes on selles sõjas teatavasti algusest peale juhtivat osa etendanud ja keda vaenlane vist ainsana avalikult oma Suureks Juhiks ja Õpetajaks on  reklaaminud. Kas see tulest ja veest läbi käinud, oma tervise kaotanud terrorist oli ikka veel terrorisõja aktiivne juht või juba vanaduspäevi nautiv pensionär, oli luurele muidugi teada Teada oli muidugi ka see, et nagu sõdades ikka, ei juhi vägesid ainult üks „generalissimus“, vaid terve plejaad kindraleid ja ohvitsere. Nii või teisiti, kuid vaenlase niivõrd koloriitse iidoli likvideerimist peeti otstarbekaks.
 
Läbiviidud operatsioon oli ainulaadne, kaasaegse tehnoloogia ja informaatika tipptasemel.
Kuid selle operatsiooni kirjelduse lugejale-kuulajale torkab silma, et kuigi „tapmisoperatsiooni“ on ülitäpselt dokumenteeritud, on sellest avalikkusele pakutav informatsioon veel segasem ja vastukäivam kui mõni kaudse tunnistaja segastel seletustel põhinev sündmus. Iselaadne on juba operatsiooni nimetamine mitte terroristi tabamise või terroristidelt andmete saamise, vaid  tapmise operatsiooniks. Huvitav oleks teada, kas operatsiooni koodnimetusega „Geronimo“ mitte kokkusobiv verine eesmärk formuleeriti juba enne või alles pärast operatsiooni toimumist – kas oli veretasuline kättemaks püstitatud verejanulise publikumi rahuldamiseks või tingis selle operatsiooni käik?
Kui tapmine oli sihiks seatud juba operatsiooni kavandamisel, kerkib küsimus: kas sihtmärgi tapmiseks oli tõesti vajalik selline, televisiooni põnevusmäruli parimaid traditsioone meenutav kangelaslikult riskantne ja kulukas vaatemäng? Sihtmärgi tapmiseks oleks jätkunud ka kõige lihtlabasemast pommist või raketist, mida teatavasti on kasutatud ka teiste Al-Qaeda mõjukate juhtide hävitamiseks. Kas oli põhjuseks vajadus operatsiooni käigus ohvriks langenud isiku tuvastamine sõrmejälgede, DNA ja teiste näitajate abil, et hiljem ei oleks võimalik levitada kuulujutte, nagu polekski tegemist olnud Osama bin Ladeniga? Tegelikult on küll ka pommiplahvatuses põlenud laiba identifitseerimine võimalik, võib-olla jätaks aga kuulujuttude levitajaile rohkem mänguruumi.
Pommi kasutamisel poleks küll olnud võimalik ohvri saatust visuaalselt jälgida. Nüüd aga näitab seda ründajate kiivritesse paigutatud kaamerate abil tehtud otseülekanne. Nende ridade kirjutaja pole seda dokfilmi küll näinud, tõenäoliselt on seal aga näha, kuidas Osama bin Laden pihta sai ja kokku varises. Oma silm on kuningas ja selline dokumentaalfilm kõrvaldab kahtluse võimaluse, et ta on ikka veel elus ja kuskil olemas. Kuid ka tiigri elusalt püüdmiseks kasutatakse laengut, mis ei tapa, vaid teeb ta vastupanuvõimetuks. Nii et päris veekindlat tõestust sihtmärgi surmast see dokfilm siiski vist ei paku. 
Väidetavalt islami nõuetele vastava matuse kohene toimepanek ja surnukeha ookeani uputamise eesmärk oli muidugi vältida palverännakute toimumist prohveti matustele ja hauale ja näitlikult kinnitada, et enam pole olemas ei elavat ega surnud Osama bin Ladenit. 
Vaenlase väepealiku tapmine on kahtlematult hinnatav saavutus, aga juba iidsetel aegadel  teati, et ühe mahalöödud pea asemele kasvab draakonil üheksa uut. Järelikult tapmiseks, nagu nüüd nii võidukalt ja kõlavalt hõisatakse, sellist operatsiooni vaja polnud. Operatsiooni nimetamine tapmise operatsiooniks tundub olema sihilik puru silma puistamine.

Ainsaks sellist suurejoonelist operatsiooni õigustavaks eesmärgiks sai olla info hankimine vaenlase sõjaplaanidest, mille valdamine võimaldaks kavatsusel olevaid terrorirünnakuid ja inimohvreid ära hoida. Vaatlejad on arutlenud, et seoses rahutustega araabiamaades oli operatsioon halvasti ajastatud. Kas oli? Ei maksaks alahinnata luuret, et tal terroristide kavatsustest üldse andmeid pole. Suuremaid terrorirünnakuid on sageli seostatatud mingi tähtpäevaga. Väga võimalik, et ka 11/9  kümnes aastapäev väärib tähistamist millegi veelgi jubedamaga. Lähedal on aga ka Ameerika Vabaduspäev. Ja terroritegudega äramärkimist väärivatest tähtpäevadest puudust ei tule. Kui avaneb võimalus vaenlase tegevuskava kätte saada, tuleb seda teha esimesel võimalusel. Iga viivitus on võit vaenlasele.
Veel olulisem kui ühe või teise terrorirünnaku ärahoidmine, on aga teada saada vaenlase strateegia, kaugemad kavatsused, nende iseloom ja ajakava, sõjaks kasutatavad resurssid ja nende päritolu. Peaasi aga organisatsiooni struktuur ja juhtkond. Kogu see kaitsesõjaks vajalik info on aga salvestatud terroriorganisatsiooni looja ja aastakümneid erinevates olukordades selle organisatsiooni tegevust juhtinud Osama bin Ladeni ajus. Tema peas varjul olevat ei suuda asendada ükski majast leitud dokument ega disk. Seda infot on võimalik kätte saada ainult elavalt, mitte surnud Osama bin Ladenilt
Et operatsiooni eesmärgiks seati sellise, kaitsesõjaks vajaliku informatsiooniga laetud pead kandva juhi tapmine, ei kannata  kriitikat. Kui bin Laden operatsiooni käigus tõesti surma sai, oli see operatsiooni ebaõnnestumine. Et ta relva haaras ja tulevahetuse käigus keegi teda kinni võtma saadetud ründajatest ta enesekaitseks maha laskis, on absurd. Kui aga bin Ladeni ihukaitsjal õnnestus ta maha lasta, täitis ta oma kohust, päästis nii Osama bin Ladeni kui ka organisatsiooni halvimast. Ja nurjas operatsiooni.

Kui aga operatsioon õnnestus, on bin Laden operatsiooni korraldajate käes ja koos temaga kõik see, mis tema peas varjul. Et kaasaja mitmekülgse, farmakoloogial põhineva ülekuulamistehnika juures õnnestub kellelgi midagi oma peas peituvat aumehelikult-kangelaslikult ainult enese hoida, on mõttetus. Ega see varasematel aegadelgi mujal kui ilukirjanduses võimalik polnud ja kõige kindlam võte saladuste avalikuks tulekut vältida on olnud nende teadja tappa. Ka kaasteadja omade hulgast. Nii oli see kombeks juba püramiidide ehitamisel kui ka viimases maailmasõjas. Kas nüüd tegid selle tänuväärse töö ära need, kes neid saladusi teada saada tahtsid?
Kui aga operatsiooni eesmärk ei olnud kurja vaenlase surmaga karistamine, vaid sõja võitmiseks ülimalt vajaliku info saamine, miks siis selline pettelugu metsiku lääne kangelasloona kõlavast tapmisoperatsioonist?
Moraali seostamine sõjaga, massilise tapmisega, on üldse vähe tänuväärne ülesanne. Moraalseks tuleb siiski pidada ükskõik millist tegevust, mis aitab kaitsta rahulikke elanikke, vältida nende tapmist, tükkideks rebimist, sandistamist, pidevas hirmus hoidmist ja elutingimuste nii raskeks muutmist, et olemasolev ühiskond kokku variseks.

Pole raske ette kujutada, mis oleks juhtunud, kui ründajad oleksid teatanud vaenlase pealiku vangistamisest. Vaenlane oleks teinud kõik mõeldava ja mõeldamatu, et oma iidolit kas elavalt või surnult kätte saada. Vaevalt küll selleks, et teda tagasi pjedestaalile tõsta, vaid et infoleket vältida. Vaenlase tormilisest reaktsioonist vähem kurja poleks teinud ka omade seas keerutama hakanud rumaluse tuulispask. Verejanulised kättemaksjad oleksid püüdnud leida võimalust tuhandete inimeste hukkumises süüdlase lintšimiseks, inimõiguslased ja rahvusvahelise õiguse eksperdid teinud aga ära propagandatöö, mida vaenlane neile kõrva sosistab. Lahkarvamiste ja üksteise süüdistamise provotseerimisega omade vahel oleks vaenlane püüdnud lahingu kaotust oma võiduks pöörata.
See kõik toimub ka praegu, kuid väiksemas maastaabis ja ohutumalt, kui operatsiooni õnnestumise avalikustamise korral. Igal halval omad head – teataval määral võimaldab selle kisakoori jälgimine saada pilti sellest, kes on kes ja kus ta on.

Kas Osama bin Laden sai läbiviidud operatsioonil surma või jagab praegu kusagil oma teadmisi vangistajatele, seda ei ütle meile mitte keegi mitte kunagi. Oma oletusi võime teha ainult terrorisõjas toimuvate muutuste alusel.
Kas ei too selle tapmisoperatsiooniga seotud informatsiooni sasipundar maa peale tagasi ka taevasinise tõe otsijaid õilishingesid meie ajakirjanduses hiljaaegu lahvatanud moraalipoleemikas?