|
|
Naisajakirjandus ja värvika
elulooga
NELLIE BLY
tekst: Riho Paramonov
|
Nellie Bly ümber maakera reisil,
1890. Foto: http://www.loc.gov
|
On üllatav,
et läbi aegade tuhandetele Ameerika naistele eeskujuks olnud
ja erakordselt värvika elulooga pioneer-ajakirjanikust Nellie
Bly´st on eestikeelses kirjasõnas äärmiselt
vähe juttu tehtud. Omal ajal oli Bly tuntumaid naisi maaailmas.
Vähesed eestikeelsed
tekstid, milles unustamatule Nellie Blyle koht on pühendatud,
paistavad silma lausa faktivigade üliohtrusega (nt raamat
„Nad julgesid!“). Käesoleva töö eesmärgiks
on valgustada varalahkunud Nellie Bly isikut ja elu eelkõige
ajakirjanduslikust vaatenurgast, kuid võimalikult terviklikult,
ehkki paljud episoodid vääriksid kahtlemata omaette
käsitlust.
Noorus
Elizabeth Cochrane,
kes muutus osaks ajaloost Nellie Bly nime all, sündis 5.
mail 1864. a Pennsylvanias. Tema iiri juurtega isa Michael Cochran
oli ümbruskonnas austatud arbiiter ning ettevõtja.
Väikese Nellie lapsepõlv oli hurmav, pikitud haaravaist
ajaviiteist ja paljuvõimaldava elu ilust. Ent õnn
jäi lühikeseks. Saanud 6-aastaseks, suri tüdruku
armastatud isa ootamatult ja ilma testamendita, jättes pere
saatuselainete vintsutada. Langus elustandardi trepil oli järsk,
kuid vaevalt oli kooliteed alustanud Elizabethil mahti pikemalt
mõtiskleda saatuse keerdkäikude üle. Koolis paistis
tüdruk silma rahutu iseloomuga. 9-aastaselt tuli Elizabethil
alla neelata järgmine mõru pill, kui ema abiellus
vägivaldseks joodikuks osutunud mehega. Aja jooksul muutus
võõrasisa perele tõsiseks ohuallikaks ja
pereemal ei jäänud muud valikut kui nõuda kohtu
kaudu lahutust. Elizabethil jagus söakust astuda toorutseja
vastu üles tunnistajana.
Võõrasisa robustne käitumine mõjutas
tugevalt Elizabethi seisukohti soolistes küsimustes. Vastuvõtlikus
eas tüdruku arusaamade raamiks kujunes sel ajal pead tõstev
naisõigusliikumine. Naise roll ühiskonnas elas läbi
drastilist muutust – see oli eevade eneseteadvuse tõusu
periood, mille kaugeimaks sihiks oli sugude võrdsustamine.
Noore Elizabethi, kellest sai oma vananeva ema kompromissitu kaitsja,
kujunemislugu võibki vaadelda nende arengute viljana. Et
Elizabethi nagu paljude teistegi radikaalse mõtteviisiga
neidude ideaal oli sõltumatus, pole üllatav, et 15-aastaselt
oli tema järgmiseks sammuks heamainelisse Indiana internaatkooli
astumine. Ta soovis saada õpetajaks. Koolis lisas neiu
oma perenime lõppu tähe „e“, andmaks sellele
enam sügavust. Paraku ei õnnestunud tal rahaprobleemide
tõttu kooli lõpetada.
Esimesed
sammud ajakirjanduses
Peagi kolis pere USA
tahmaseima linnana tuntud industriaalsesse Pittsburghi. Suurlinnas
ei muutunud Elizabethi elu kergemaks. Ta oli muserdatud suutmatusest
leida endale sobivat tööd. Neiust sai agar lehelugeja
ja eriti pälvis ta tähelepanu The Pittsburgh Dispatchi
naisrubriik. Võib öelda, et just elav huvi naisküsimuse
vastu oli selleks teguriks, mis võimaldas eriliste tulevikuväljavaadeteta
Elizabethist vormida moodsa kangelanna. Nimelt otsustas ta kirjutada
anonüümse vastulause The Dispatch’is ilmunud
naissugu madaldavale artiklile. Elizabethi arvamust ei avaldatud,
kuid toimetajale jättis selle südikus nõnda sügava
mulje, et ta otsustas pakkuda kirjutajale tööd. Selleks
kutsuti neiu, kelle nime ei teatud, ajalehe kaudu toimetusse.
Talle tehti ettepanek kirjutada lehe naisrubriiki artikkel naiste
õigustest ja tööprobleemidest. Esimesele artiklile
järgnes teine, abielulahutustest. Et Elizabethi artiklid
olid intrigeerivad, võeti naine ajalehe palgaliseks töötajaks.
Sellel perioodil omandas Elizabeth ka varjunime Nellie Bly. The
Dispatch’i töötajate ühiselt välja mõeldud
nimi oli inspireeritud tol ajal populaarsest laulukesest „Nelly
Bly“.
Kirjutamine oli Nellie´le kontimööda. Tema artiklite
edu võti seisnes selles, et ta kirjutas lihtsa naise positsioonilt
ja see oli tol ajal uudne. Elizabethi arvates võisid naised
meestega võrdväärselt tööd teha. See
tõdemus tõmbas tähelepanu ühiskonna madalkihtidest
pärit naiste, kel oli ääretult raske tööd
leida, probleemidele.
Vaatamata Bly sotsiaalsele närvile soovis lehe peatoimetaja,
et neiu keskenduks edaspidi naistele sobivamatele teemadele. Nii
tuli tal hakata kirjutama aiandusest, moest, kultuurist jms. Positiivne
muutus leidis aset 7. kuul pärast lehega liitumist, kui Bly
sai omanimelise, igal nädalal ilmuva kolumni. Erinevatel
põhjustel ei jätkunud seda rõõmu aga
kauaks ja jälle tuli neiul asuda kajastama pehmeid teemasid,
mida ta oma südamepõhjas põlgas. Kuna loomult
oli Elizabeth kärsitu, armastas ta ebameeldivatele olukordadele
vastu astuda kõige drastilisemal kombel. Olles surmani
tüdinud igavatest teemadest, otsustas ta jätta harjumuspärase
töö ja sõitis koos emaga kaugesse Mehhikosse.
Retk oli ajendatud soovist teha midagi, mida naised varem polnud
teinud.
Bly jäi Mehhikosse ligi pooleks aastaks ning saatis sealt
oma ajalehele kirjeldusi maast ja elust, kasutades ohtralt sooje
toone. Jõudes tagasi Pittsburghi, jätkas ta Mehhiko-lainel,
kuid nüüd kardinaalselt teises vormis. Ta rõhutas,
et Mehhikos puudub demokraatia, tegi maha president Porfirio Diazi
valitsust ja juhtis tähelepanu paljudele puudustele. Viibides
kohapeal, oli Bly valinud teemasid ja sõnu, kuna Mehhikos
oli arreteeritud valitsusele vastuvõetamatuid ajakirjanikke
ja Blyl oli põhjust karta ka oma julgeoleku pärast.
Ammendanud Mehhiko-teema, suunas toimetaja Bly fookuspunkti taas
peaasjalikult kultuuriradadele. 1887. a mõistis neidis,
et vajab uut hingamist, ja sõitis New Yorki, vastu uuele
ja lootusrikkamale elule.
The New
York World’is
New York oli USA ajakirjanduspealinn,
kus paiknes enamik tähtsamaid ajalehti nagu The Herald,
The Tribune jt. Bly soovis kõige enam töötada
eduloolises The World´is. 1883. a oli hingevaakuva
The World´i ostnud Joseph Pulitzer, kes tegi sellest
lühikese ajaga ühe kõige populaarsema ajalehe
Ühendriikides. Ajakirjandusgeenius Pulitzer oli parim mees
teadmaks, mis köidab rahva meeli, ent ta uskus ka, et ajalehe
kohus on ühiskonda parandada. Lehes kajastati sensatsioone,
skandaale, mõrvalugusid ja sotsiaalset ebaõiglust
ühes asjalike päevauudiste, atraktiivsete pealkirjade
ja otse loomulikult paljude illustratsioonidega. Selle kollase
ajakirjanduse nurgakivi populaarsus oli nii suur, et leht tõrjus
vaevata tagaplaanile vanad tipp-kvaliteetajalehed.
Nagu teised suured ajalehed, polnud The World Bly õnnetuseks
vähimalgi määral naisreporterist huvitatud. Sel
ajal vaadeldi ajakirjanikuna töötavat naist kõrvalekaldena
normist. Üksikud ajalehtedele töötavad naised olid
täielikult meeste-keskses maailmas suured erandid. Arvati,
et ajakirjanikutöö käib naistele üle jõu
ja võib isegi ohtlik olla. Peatoimetajate mõttelaad
oli konservatiivne ja nad olid veendunud, et keegi ei anna naisele
artikli kirjutamiseks vajalikku informatsiooni.
Blyl ei jäänud muud üle kui kirjutada üksikuid
artikleid The Dispatch’ile, kuid majanduslik olukord
raskenes iga päevaga ja tagasipöördumiseks liiga
uhkel daamil jäi vaid üks samm. Kavalust appi võttes
õnnestus tal pääseda The World’i
peatoimetaja jutule ja ta esitas suure Euroopa-reisi plaani. Peatoimetaja
pani talle aga hoopis ette teeselda hullumeelset, pääsemaks
Blackwelli saare naiste vaimuhaiglasse, et kajastada sealseid
ränki olusid. Selles kurikuulsas asutuses toime pandud kuritarvituste
kohta olid ammu ringlemas kuulujutud, kuid neid polnud võimalik
tõestada. Rahatu, kuid riskialdis Bly nõustus plaaniga
pikemalt mõtlemata. Vaimuhaiglasse pääsemiseks
teeskles Bly naiste varjupaigas hullu. Ta kontrolliti erialaarstide
poolt üle ja tunnistati vaimuhaigeks. Edasi viiski tee Blackwelli
saarele (nüüd Roosevelti saar). Bly leidis eest kohutavad
olmetingimused: armetu toidu, soojade riiete puudumise ja jääkülmad
vannid. Ta tunnistas ka patsientide kehalist karistamist ja hooletut
kohtlemist haigla töötajaskonna poolt. Lisaks kohtas
Bly tervemõistuslikke naisi, kes võõramaalastena
olid haiglasse sattunud seetõttu, et keegi neid ei mõistnud.
Kümne päeva pärast toimetas The World’i
töötaja Elizabethi hullumajast välja. Noore daami
kangelastegu põhjustas New Yorgis sensatsiooni ja pani
aluse tema kuulsusele. Bly sai tasuks koha The World’is
ja juba kahe kuu pärast ilmus neidise vaimuhaiglaseiklusest
raamat. Avalikkuses aga kerkis üles diskussioon vaimuhaigete
kohtlemise ja hulluks tunnistamise lihtsuse üle ning Bly
paljastus aitas ka praktikas kaasa vaimuhaiglate patsientide olukorra
paranemisele lähitulevikus.
|
Nellie Bly kirjutatud raamatut
„72 päevaga ümber maakera“ saatis suur
publiku menu.
|
72 päevaga
ümber maakera
Bly jätkas uurimustega.
Ta paljastas ebaausaid tööagentuure, naiste tööorjuses
pidamist vabrikutes, beebidega spekuleerimist, kõrgeid
lobiste ja altkäemaksuvõtjaid, prostituutidega kupeldajaid
ning ebaausat politseid, aga kirjeldas ka vaeste invaliidide eluraskusi
ja Oneida kommuuni. Töö käigus tuli Blyl sageli
kehastuda oma uurimisobjektiks, mis oli uudne ja viljakas lähenemine.
Bly hakkas tegema ka intervjuusid ning leidis selleski valdkonnas
tunnustust, nt külastas ta kuulsa poksija John Sullivani
treeninglaagrit ja tegi mehega võluva intervjuu. Elizabethi
kirjutised kasvatasid ajalehe lugejaskonda ja tema populaarsust,
kuid sütitasid ka kolleegide kadedust. Lugejaid võitis
neiu oma sotsiaalse südametunnistuse ja osavõtlikkusega.
Ent päevast päeva muutus uute kangelastegude väljamõtlemine
raskemaks. Sellegipoolest jagus Blyl aega kirjutada ka ainsaks
jäänud katsetus ilukirjandusvallas – 1889. a ilmunud
roimalugu „Central Parki müsteerium“, mis võeti
vastu üsna külmalt.
Sellesse ajajärku jääb ka Bly suurim kuulsuse allikas.
Nimelt tuli neidisel idee ületada Jules Verne´i raamatu
„80 päevaga ümber maailma“ kangelase Phileas
Foggi sooritus. Esialgu tahtis tõrges toimetus reisile
saata meesterahva. Bly sedastas, et kui tema asemel stardib mees,
alustab ta reisi mõne teise lehe egiidi all. Nii otsustati
enesekindlale Blyle anda roheline tuli, kuid reisile asumiseks
tuli naisel oodata veel terve aasta. Kui toimetus andis Blyle
lõpuks käsu seada end valmis, jäi tal sisuliseks
ettevalmistuseks vaid paar päeva. Bly pagas sai minimaalne,
ta ei võtnud kaasa relvi ega arstimeid. Kuna teel võis
ette tulla ootamatusi, oli reisi organiseerituse aste peaaegu
olematu. Sõiduvahenditeks pidid moodsale ajastule kohaselt
olema laevad ja rongid. Reisi marsruut oli järgnev: New Yorgist
sõitis Bly Londonisse, sealt Prantsusmaale, Itaaliasse
(Brindisi), Port Saidi, läbis Suessi kanali, Adeni, Colombo
(Sri Lanka), Penangi, Singapuri, Hong Kongi ja Yokohama. Reisi
viimaseks lõiguks oli sõit San Franciscost rongiga
Chicagosse ja sealt tagasi New Yorki.
Iga tund oli arvel, kuid sellest hoolimata nõustus Bly
kohtuma Amiens´is Jules Verne´iga, kes tuli talle
kaasaga lausa rongijaama vastu. Hong Kongis sai naine teada, et
tal on võistleja, kellel on tema ees mitmepäevane
edumaa. Toimetus polnud pidanud tarvilikuks ümbermaailmarändurit
teavitada, et jõuliselt uusi lugejaid taotlev Cosmopolitan
oli saatnud reisile Elizabeth Bislandi, löömaks Blyd
tema oma mängus. Bisland reis kulges vastupidises järjekorras
Bly omale ja naised ei kohtunud. Teade võimalikust võistlejast
mõjus Elizabethile aga pigem sütitavalt. Ta pigistas
ajast välja viimase ja lõpetas 1890. a 25. jaanuaril
reisi esimesena. Retkeks oli kulunud 72 päeva, 6 tundi ja
üle 11 minuti. Ameerikasse jõudes tervitati teda kõikjal
tormiliselt, kuid vastuvõtt New Yorgis oli lausa röögatu.
Blyst oli saanud üle maailma tuntud isik. Tema reisist olid
vaimustunud ka eurooplased, eriti prantslased. Paraku tõdes
daam ise pärast reisi, et muul maailmal pole Ameerikale midagi
vastu panna ja kõik parem asub just tema kodumaal.
Ajakirjanikust
ärinaiseks
Elu rahunedes loobus
Bly tööst The World’is, asus loenguid pidama
ja sõlmis kolmeaastase lepingu oma kirjastajaga. Tema töötasu
oli hiiglaslik. Bly kirjutas raamatu „72 päevaga ümber
maakera“. Pärast raamatu kirjutamist kutsus vahepeal
allakäiguspiraalile sattunud The World Elizabethi tagasi.
Ta tuligi ja muuhulgas intervjueeris vangistatud anarhisti Emma
Goldmani, naismõrtsukat, paljastas õnnemängureid
ja meediumeid-spiritualiste. Kui Ameerikat raputas verine Pullmani
streik, sõitis Bly kohapeale asjasse selgust tooma. Esialgu
oli ta meelestatud mässajate vastu, kuid tutvudes Pullmani
töötajate äärmuseni viidud eluoluga, asus
viimaste poolele. Tulemuseks oli hingestatumaid ja kuulsamaid
reportaaže Bly sulest.
The World’i ei jäänud Bly kauaks. Ta ühines
juba ammu talle silma visanud Chicago Times-Heraldiga.
See oli kõrgestimakstud vahetus, kuid paraku kestis töö
uues ajalehes napilt üle kuu. Seejärel abiellus Bly
avalikkuse jaoks ootamatult ligi 70-aastase rikka töösturi
Robert Seamaniga. Teda süüdistati katses kindlustada
end mehe abil. Soovides näidata, et ta on võimeline
ise hakkama saama, asus Elizabeth taas koostööle täiesti
uue meeskonna saanud The World’iga. Kui algul olid abikaasade
suhted üpris teravad, siis aja jooksul need paranesid, ent
kooselu jäi mehe surma tõttu lühikeseks. Juba
varem oli Blyst saanud Seamani metallmahuteid tootva suurettevõtte
president ja mehe pärija.
Naine võttis äri tõsiselt. Ta moderniseeris
tehast ja tootmist ning pööras palju tähelepanu
töötajaskonna tingimustele. Ettevõte oli esimene
USA-s, mis hakkas valmistama uut tüüpi metallvaate,
millest hiljem kujunesid välja laialt kasutatavad 55-gallonilised
vaadid. Nende revolutsiooniliste mahutite tootmiseks asutas Bly
ka eraldi firma.
Uue sajandi esimese kümnendi lõpus hakkas Seamani
ettevõtte majandusseis halvenema. Bly oli usaldanud firma
töötajatena pahelisi isikuid, kes võltsisid tema
allkirja ja kasutasid kompanii raha oma huvides. Mitmed kohtuprotsessid
kurnasid Blyd, kuid varastatud raha ta tagasi ei saanud. 1911.
a lõpetas firma pankrotiga.
Bly sõjakirjasaatja
ja ajakirjandusliku abistajana
1914. a augusti algul
tahtis Bly külastada Viini, kuid puhkenud sõjategevuse
tõttu kujunes reis sootuks erinevaks plaanitust ja tal
polnud võimalik pöörduda tagasi koju. Elizabeth
oli olukorraga rahul – ta oli eemal kohtutest ja kohustustest
ning haistis võimalust tegutseda sõjakirjasaatjana.
Mitmete mõjukate isikute abil sai naine loa ajakirjanikuna
sõjatsooni külastamiseks. Bly kirjeldas sõda
läbi oma silmade ja kogemuste. Erakordse inimlikkusega andis
ta edasi emotsioone haavatud sõduritest, mustusest, suurtükimürast,
koolerahaigetest, mahajäetud kaevikutest, mürsuplahvatustest,
hospitalidest, lagunenud asulatest ja sõjameestest, kes
nägid välja pigem vaeste talumeeste kui võitlejatena.
Selline oli naisajakirjaniku sõda.
Bly, kes järgnevalt asus töötama Austria orbude
ja leskede abistamise heaks, tahtis Austriat aidata ning kehutas
ameeriklasi saatma raha ja muud abi. Viinis viibis Bly ka siis,
kui USA sõtta astus. Tema julgeolek polnud aga ohus, seda
enam, et ta oli tuntud austrofiil. Küll oli tal keelatud
kirjutada Ameerika ajalehtedele. Niisiis veetis Bly sõjaaja
Austrias ja jõudis koju alles 1919. a veebruaris. Ta tõi
endaga kaasa tugeva bolševismi-vastase hoiaku ja tegi kõik
võimaliku, et veenda Ameerikat aitama nälgivat Austriat
vältida bolševistlikku püünisesse langemist.
Probleeme jagus piisavalt ka isiklikus elus. Jälle tuli võidelda,
sedapuhku alles jäänud metallvaatide ettevõtte
eest. Bly oli firma kirjutanud raugast ema nimele. Ema oli langenud
aga poja, kellest ta sõltus, mõju alla, kes omastas
firma Bly äraolekul. Naise majanduslik olukord oli nii keeruline,
et esialgu pidi ta elama oma teise venna katuse all. Lõpuks
asus ta The NY Evening Journal’is tööle kolumnistina.
Sel ajal võis Bly stiilis juba tunda teatavat vanamoelisust,
kuigi ta mõtted olid endiselt värsked. Muuhulgas oli
ta esimesi naisi, kes kajastas poksimatši ja toetas uudset
plastilist kirurgiat.
Üha enam hakkas Bly tegelema lugejate probleemidega ja vastama
saadetud kirjadele. Mastaap ja viis, kuidas ta seda tegi, oli
taaskord uudne. Lohutamine ja abiandmine sai tema pärusmaaks.
Endast õnnetumaid aidates leidis Bly leevendust oma isiklikele
pettumustele. Ajalehe kaudu organiseeris ta laste adopteerimist,
aidates leida sadadele õnnetutele lastele uue täisväärtusliku
kodu. Sageli hoidis ta lapsi enne uue pere leidmist ka enda juures.
Paraku ei leidnud vapper naine mahti oma kohustuste kõrvalt
pühendada piisavalt aega iseendale. Ta oli pidevalt kimpus
külmetushaigustega ja suri 1922. a 27. jaanuaril haiglas
kopsupõletikku.
* * *
Ameerika on olnud
ajakirjandusloo seisukohalt novaatorlik ja viljakas maa
|
|
Ühendriikides sündis
nn uus ajakirjandus, mille üheks sümboliks kujunes ka
Nellie Bly. Bly mõistis hästi Pulitzeri suunatava
uue ajakirjanduskursi olemust ja kujundas seda uuriva ajakirjandusžanri
kaudu edukalt edasi.
Skandaalse ühendamine maailmaparanduslikuga
võimaldas Bly tähel kõige vahetumal kombel
särama lüüa, kuid teisalt vajasid ka uue ajakirjanduskursi
ehitusmeistrid oma projekti kosumiseks sääraseid erandlikke
figuure nagu oli seda neiu Cochrane.
Ent seejuures peab silmas pidama, et Bly polnud sugugi esimene
naisajakirjanik Ameerikas. See au on omistatud 1769. a sündinud
Ann Royallile, kes tegutses ajal, mil Ameerikagi ajaleheturg alles
noorukieas oli. Üksikuid kirjutavaid naisi töötas
USA ajakirjanduspõllul vahetult enne ja samal ajal Blyga
teisigi, kuid tema andis uuriva naisajakirjaniku kutsele tõelise
näo ja sai üheks tuntuimaks žurnalistiks kogu maailmas.
Bly oli julge ja ekperimenteerimisaldis; ta ei peljanud emotsionaalsust
ning avas uuritavat läbi iseenda. Ehkki Bly stiil polnud
parim, tegid isiklik aspekt ja ladus narratiiv tema kirjutised
haaravaks ja andsid lugudele erilise aura.
Pole vale öelda, et Bly oli ühiskonna mädapaisete
avaja. Tema sotsiaalne närv ja hoolega valitud teemad ei
saanud jätta külmaks ühtegi avatud vaimuga ühiskonnaliiget.
Siirus ja inimlikkus, mis talle nii omane oli, lubas pigistada
silma kinni tema artiklite mõningate ebakohtade suhtes.
Algaja ajakirjanikuna ei olnud Bly sugugi nii vahe ja eksimatu
kui aastaid hiljem juba küpse žurnalistina. Isegi lapstööjõu
kasutamise suhtes oli ta leidnud pooldavaid argumente. Tollal
polnud Bly veel võimeline vaatlema asju õige nurga
alt ja paratamatult oli ka toimetajate mõju all. Oma Mehhiko-vastastes
sõnavõttudes tugines ta suuresti kuulujuttudele
ja ei kontrollinud piisavalt allikaid. Ka Bly uurimisteemad polnud
sageli tema enda mõttetöö vili, impulsse andsid
toimetajad ja kirjasaatjad. Kummatigi arenes ajaga oskus noppida
terad välja sõkaldest ja sellest kujunes Bly tugevus.
Nellie Bly tahtejõud, avatus ja motiveeritus tasandasid
puudulikku haridust. Teadmine, et ta esindab ja kaitseb naiste
au, mõjus tulise sütitusena. Vapper neiu tõestas
iseenda näitel, et naisterahvas saab suurepäraselt ajakirjanikutööga
hakkama. See oli ka tema teene, et sajandi lõpus töötas
ajalehetoimetustes juba tuhandeid naisajakirjanikke.
Neiu Cochrane´i lugu on ühtlasi jutustus eneseületamise
raskustest. Nooruses raudse tervisega naine pidi ületöötamise
tõttu kannatama kogu oma elu teise poole tervisevaevuste
käes. Tema pühendumine oli piirideta ja nii neelas töö
suuresti Bly isikliku elu, õnne, tervise ja lõpuks
ka elu. Bly oli naine, kelle jaoks sotsiaalne mõõde
oli olulisem isiklikust sfäärist. Elizabeth Cochrane´i
– moodsa naise ja ajakirjaniku suurust märgib koht USA
rahvuslikus naiste kuulsuste hallis ja temale pühendatud
riiklik postmark. Temast on saanud mitmete laulude, filmide ja
raamatute aines ning tegelane. Ei puudu ka Nellie Bly nimeline
ajakirjandusauhind parimale algajale reporterile ja fännilehekülg
Facebookis.
* * *
Naisajakirjanduse
algus Eestis
|
Eesti esimeseks naisõiguslaseks
on peetud Lilli Suburgi, kel õnnestus hakata välja
andma ka esimest eesti naisteajakirja Linda. |
Nii nagu Ameerikas,
hakkas ühiskonna moderniseerumise käigus 19. sajandil
ka Vanas Maailmas üha enam naisi tegelema ajakirjandusliku
tööga. Erandiks ei olnud Eestigi.
Maarjamaa kaks esimest
naisajakirjanikku, Lydia Koidula ja Lilli Suburg, olid sündinud
üle 20 aasta varem kui Nellie Bly. Seejuures asus siinse
naisajakirjanduse teerajaja Koidula Perno Postimehe jaoks regulaarselt
tööle juba 1861. a ehk kaks aastat enne Bly sündi.
Võib küsida, kas Eestis toimus naistööjõu
rakendamine ajakirjanduses samas taktis läänemaailmaga?
Kummatigi pole see päris nõnda. Vastuolu sünnib
sellest, et retrospektiivselt on nimetatud naisajakirjanikeks
kõiki ajalehe juures sisulist tööd teinud naisisikuid.
Kuid nende esimeste pääsukeste näol ei olnud tegemist
ajakirjanikega ei Bly tegutsemisaja ega tänapäevases
mõttes. Vaadeldaval perioodil polnud Eesti ajakirjanduspõld
veel kaugeltki üles haritud ja esimesed naisajakirjanikud
olid tegelikult toimetajad, kirjasaatjad jms. Õigupoolest
ei kasutatudki Eestis sel ajal veel sõna „ajakirjanik“
ja ajalehe kirjutajad liigitusid kirjanike hulka.
Erinevalt Koidulast ja Suburgist, kes tegid väljaannete juures
sisuliselt kõiki töid, esindas Bly moodsat ajakirjanikutüüpi:
ta töötas teatud žanrite piires, tegi reportaaže
ja intervjuusid, kogus andmeid ning kirjutas nende põhjal
uuriva laadiga üksiklugusid. Seega on Koidula sarnasem oma
ajalehte välja andnud Ann Royallile kui Nellie Blyle. Ent
teisalt on Royall, kes muuhulgas tegi ka intervjuusid ja kirjutas
kolumne, lähedasem Blyle kui Koidulale.
Niisiis pole Koidula ajakirjanduslikus tegevuses midagi uudset:
sarnaseid mudeleid pakub Euroopa ajakirjandusajalugu juba oluliselt
varasemast ajast. Nt Soome esimene naisajakirjanik Fredrika Runeberg
(1807–1879) abistas oma abikaasat Helsingfors Morgonbladi
toimetamisel juba 1830-ndate aastate algusest. Nagu Koidulagi
hiljem, tõlkis ja kirjutas ta ilukirjanduslikke palasid
ning tegi praktilist toimetamistööd. Rootsi esimeste
naisajakirjanike hulka kuuluv Catharina Ahlgren (1734– u.
1800) tegutses veelgi varem – 18. sajandi lõpus.
Kas Eestil
oli oma Bly?
Võib öelda,
et Eesti pinnalt ei võrsunud kohalikku Blyd, ent see ei
olnud tingitud niivõrd inimpotentsiaali puudumisest kui
kohalikest poliitilistest, majanduslikest ja kultuurilistest erioludest.
Eesti kuulus Tsaari-Venemaa koosseisu ning pärisorjus oli
kaotatud siinsetel aladel alles 19. sajandi kolmanda kümnendi
teisel poolel ehk kõigest u 40 aastat enne esimese, regulaarselt
ilmuva eestikeelse ajalehe Perno Postimees (1857) väljaandmist.
Põlisrahva haridus- ja kultuuriolud olid kesised, kuid
jõudsalt kosuvad, mille ilmseks märgiks oli ka ajakirjanduse
edenemine. Esialgu oli eestikeelse ajakirjanduse mahajäämus
lääne mudelist nõnda suur, et Bly-aegse ajakirjandustasemeni
Ühendriikides küünditakse siinmail alles 1920-
ja 30-ndatel aastail. Alles siis kerkivad esile kõmulehed,
asutakse viljelema intervjuu- ja reportaažižanrit ning
teatud määral ilmneb ka uuriva ajakirjanduse vorm. Koidula
ja Suburgi aja ajalehed olid aga olemuselt võrdlemisi primitiivsed
ja plaanilt ühekülgsed. Esimeste perioodiliste ajalehtede
näol oli tegemist nädalalehtedega ja need kandsid rahvavalgustuslikku
ning lugejat, kuid üha enam ka avalikku arvamust suunavat
vaimu. Ajalehtede sisu pärines tõlgetena suures ulatuses
teistest väljaannetest. Kaastööd, eriti naisisikute
sulest, olid valdavalt belletristlikku laadi. Iseloomulik on,
et esialgu olid ajalehed suunatud talupoegkonnale ja ühest
lehest võis osa saada väikesem külagi. Alles
uuel sajandil adutakse ajalehetoimetustes, et lehtede lugejaskond
on muutunud ning koosneb väga erineva profiiliga isikuist.
Kui USA-s oli ajaleheturg suuresti juba Bly tööle asumise
ajaks välja kujunenud, siis Eestis on massituru ilmingud
vaadeldavad alles uue sajandi esimesel kümnendil. Põhimõtteline
vahe läänega võrreldes seisnes siinse ajakirjanduse
üle valitsenud tsensuuris.
Tulles tagasi naiste positsiooni juurde ajakirjandusmaastikul,
siis nagu Ameerikas, oli ka Eestis naisterahvastel väga keeruline
pääseda ajakirjanduslikku tööd tegema. Lehetööd
nagu ametis töötamist üldse ei peetud naisele sobivaks
ja avalikkuse suhtumine naiskirjutajatesse oli tõrjuv.
Avatud meelega kirjanaisel oli Eestis ajalehte kirjutada raskem
kui suguõel Ameerikas juba sel põhjusel, et varane
ajakirjandus siinmail esindas suurel määral personaalset
ajakirjandust, s.t ajalehe toimetajad kirjutasid määrava
osa ajalehest ise – mistõttu oli toimetuste töötajate
hulk äärmiselt piiratud. Ent paradoksaalsel kombel asusid
esimesed naised Eestis ajalehetööle just toimetajaks
saamise läbi. Koidula oma isa abistajana oli toimetaja küll
reservatsioonidega, kuid Suburg ja mitmed teised kirjanaised pärast
teda juba ametlikult. Nellie Bly ei loonud kunagi oma väljaannet
ega saanud toimetajaks, mis märgib USA ajakirjandusmaastiku
diferentseerituse kõrget astet ja Bly kui tõelise
ajakirjaniku modernsust.
Nagu mainitud, oli naisisikuil võimalus anda Eestis oma
panus ajakirjandusse ka peamiselt belletristlikus laadis kaastööde
läbi. Ajale kohaselt ilmus valdav osa tekstidest anonüümselt,
pseudonüümiga varustatult või toimetaja nime
all. Lugeja ei pruukinud teadagi, et loetav tekst on pärit
kirjaneitsi sulest. Ristinime all esinemine oleks võinud
esile kutsuda pahameeletormi ja seetõttu eelistasid naised
ka ise oma nime varjata. See on põhjus, miks pole võimalik
kindlaks teha ka Koidula autorluse mahtu Perno Postimehes.
Naisajakirjanike arv ja tööpõld
Eestis
20. sajandini töötas ajalehtede
juures viis naist, lisaks kaastöölised. Ka hiljem ei
olnud naisajakirjanike hulk oluliselt suurem – naistele usaldati
vähemtähtsate ajalehtede-ajakirjade kirjutamine. Päevalehte
kirjutama pääsemine eeldas naisterahvalt parimat haridust
ja erakordseid isikuomadusi. Ehkki žanrilised piirid ja spetsialiseerumine
polnud kohalikus ajakirjanduses tol perioodil veel välja
kujunenud, oli naisajakirjanike tegutsemissfäär esialgu
ometigi kaunis kindlapiiriline: domineeris ilukirjandusega seotu,
õpetlikud kirjutised ja naisprobleemide kajastamine.
Peatugem viivuks viimasel sfääril, sest naisteema on
aspekt, mis ühendab Eesti esimesi naisajakirjanikke Nellie
Blyga. Nagu nägime, oli Bly veendunud naisõiguslane.
Üleüldse on feminism olnud varastele naisajakirjanikele
lähedane suundumus, oli ju ka nt Catharina Ahlgren tuntud
feminist. Naisajakirjanike poolehoid naisõigusliikumisele,
mida tollal suuremas osas maailmas ei tolereeritud, on ilmseks
märgiks nende sotsiaalsest, progressiivsest julgusest ja
avarapilgulisusest, ent paraku ka teatud ohvrivalmidusest. Eesti
esimeseks naisõiguslaseks on peetud Lilli Suburgi, kel
õnnestus hakata välja andma ka esimest eesti naisteajakirja
Linda. Koidulat peeti samuti emantsipeerunud naiseks ja erandlikuks
nähtuseks, kuid ta ei kirjutanud naiste probleemidest ja
naisõiguslaseks teda pidada ei saa. Suburgile oli seevastu
naisküsimus põhiteemaks. Linda oli novaatorlik ajakiri,
kuid paraku oma ajas ja keskkonnas „vastuvoolu ujumine“.
Võideldes naiste õiguste eest sisuliselt üksi,
jäi Suburg lõpuks alla. Ent igal juhul oli selle avarapilgulise
naise algatus vajalik. Keegi polnud temast rohkem teinud naiste
eneseteadlikkuse kasvatamiseks, vanatüdrukute kaitsmiseks
ja naistele nõu ning õpetuse jagamises.
Uuel sajandil sai ka Marie Koppeli (1867–1952) toimetatud
Olevikust äge võitlusplatvorm naiste õiguste
eest võitlemises. Koppeli jaoks oli oluline naistele valimisõiguse
andmine, aga ka muud küsimused nagu nt naiste õigus
õpetada vallakoolides. Nende suundumuste tagajärjel
tõusis naisküsimus oluliseks teemaks avalikkuses.
Lõpetuseks olgu lühidalt
vaadeldud, kuidas sattusid naised tööle ajalehetoimetustesse.
Esimesed kolm suurt naisajakirjanikku Eestis – lisaks Koidulale
ja Suburgile ka 1890-ndatel aastatel ajakirjanduslikku tegevust
alustanud Koppel – ja hiljem veel mitmed teised tuntud naisajakirjanikud
sattusid ajalehte tööle pigem juhuslikult. Koidula abistas
oma isa ning tõi Perno Postimehele ohvriks oma tervise
ja nooruse. Suburgi tee ristus allakäiguspiraalile sattunud
Perno Postimehega C. R. Jakobsoni ja A. Reinvaldi õhutusel
ning tast sai ametlikult esimene naislehetoimetaja Eestis (1878);
esimene naiste ajakiri Linda oli juba Suburgi teadliku tegevuse
tagajärg. Marie Koppel sai Oleviku vastutavaks toimetajaks
oma abikaasa – lehe omaniku soovi kohaselt. Ent teisalt –
eks oli Elizabeth Cochrane´igi lehetööle sattumine
juhuse tagajärg, olgugi et tegemist oli teist laadi juhusega
kui meie kirjaneitsite puhul.
|
|
|
