Kultuur ja Elu 2/2011

Kultuur ja Elu 1/2011

85 aastat sünnist – Patrick von Glasenapp

tekst: Ott Kurs ja Heiki Vaibla
fotod: erakogu

Almut ja Patrick von Glasenapp.

Järgnevas jutustame Põlva kihelkonnast pärit mehest, kes kaotas 13-aastase poisina sügisel 1939 kodumaa, oli pärast sõda Venemaal kahel korral vangilaagris, korraldas 1980. ja 1990. aastail humanitaarabisaadetisi Eestisse ning andis raha meie kultuurimälestiste taastamiseks. See mees on Patrick von Glasenapp (1926–1992), kelle esivanemad kuulusid Liivimaa põlisaadli hulka.

Esivanemad

Glasenappide (algselt Glasenap) suguvõsa pärineb Pommerist, kust üks haru jõudis 1545. aastal Liivimaale. Pärast Baltimaade ühendamist Venemaaga said nad Liivimaal kodupaigaõiguse. Osa Glasenappidest siirdus riigiteenistusse Peterburi ja mujale Venemaale. 1806. aastal sai Vastse-Koiola mõisa Aleksandri (saksa keeles Alexanderhof) karjamõisast omaette mõis, mida tuntakse ka Pragi mõisana. Praegu on selle kohal Vardja küla. Mõisa viimane omanik oli Hermann von Glasenapp, kelle bolševikud 1919. aastal mõrvasid. Pärast seda jäi sinna püsivalt elama vanim poeg Kurt.
Teine poeg Werner õppis arstiks, alguses Tartu, siis Jena ülikoolis. Temast sai Patricku isa. Ema Irene von Klot oli pärit Läti Liivimaalt, kus tema isa Hugo von Kloti omanduses oli Cçrtene (Zehrten) mõis ja Rauza abimajand (Beihof Rause). 1917. a rahutuste ajal põgenes Irene Saksamaale, kus elas kuni 1925. aastani, töötades meditsiiniõena, alguses Berliinis, siis Jenas. Seal ta tutvuski 1924. a Werner von Glasenapiga. Noored abiellusid 1925. aastal ja kolisid Riiga, kus 10. aprillil 1926 sündis nende esimene poeg Patrick. Kahel aastal oli suvekoduks Alexanderhof ehk Pragi mõis. Järgmine laps Hans-Jürgen sündis 27. märtsil 1927 Tartus.

Lapsepõlv Põlvas ja Tartus

Aastail 1927–32 elas Werner von Glasenapi perekond Põlvas (Pölve) küllaltki kehvades tingimustes. Telefone oli tollal vaid kolm: arstil, apteekril ja postkontoris, vett tassiti pangedega ühiskaevust. Arsti tööpiirkond ulatus Põlvast 10–20 km kaugusele, sest Tartu ja Põlva vahel teised arstipunktid puudusid. Polnud ka elektrit, nii et haigeid opereeriti petrooleumilambi valgusel. Werner von Glasenapp pidi täitma ka hambaarsti kohuseid. Ta ostis töövahendid ja hakkas hambaid parandama. Tema pojad Patrick ja Hans-Jürgen sõbrustasid kohaliku kaupmehe lastega, nii et Lembitu, Antsu, Vambola ja Milviga mängides õppisid nad selgeks ka eesti keele. Et Põlvas polnud saksakeelset kooli, õpetati poisse alguses kodus. Koduõpetajaks sai vanaisa õde Berta Glasenapp. 1931. aastal läks isa Werner aastaks Berliini naistearstiks õppima.
1932. aastal sai isa töökoha Tartus Mellini kliinikus. Perekond elas väikeses aiaga ümbritsetud majas aadressil Tiigi 52. Teise maailmasõja ajal purustati kogu kvartal, nii et tänapäeval seda, nii nagu teisigi omaaegseid maju, enam pole. Naabruses elasid sellised baltisaksa haritlased nagu advokaat Zur Mühlen, dr von Weiss, von Anrepid, proua von Stryck, von Siversid, von Oettingenid, perekond von Ramm, Stackelbergid jt. Alguses õppis Patrick Walteri humanitaargümnaasiumis. Kooli säilitamiseks pidanuks õpilaste arv olema vähemalt 100. Et see oli aga langenud 85-ni, suleti kool peagi. Patrick jätkas õpinguid Zeddelmanni reaalgümnaasiumis kuni sügiseni 1939.

Teismelisena Wartamaal

Varsti pärast kahe diktaatori sobingut augustis 1939 jagati nende vahel Poola riik. See oli juba neljas jagamine, eelmised toimusid 18. sajandi teisel poolel. Poola lääne- ja loodepoolne osa liideti Saksamaaga ning idaosa Nõukogude Liiduga.
Kesk-Poola jäi omaette üksuseks nimega Kindralkubermang (Arbeitsbereich Generalgouvernement). Lätist ja Eestist ümberasumise (Umsiedlung) korras saadud baltisakslased asustati Wartamaaks (Reichsgau Wartheland) nimetatud Poola lääneossa.
Wartamaa umbes Eesti suurusel (43 905 km²) maa-alal oli poolakate ja juutide kõrval juba varem elanud ka sakslasi. 1921. aastal moodustasid nad 16,7% rahvastikust. Baltlaste sinna asustamise ning suure osa poolakate ja juutide väljatõrjumisega taheti piirkond täielikult saksastada. 1941. aastal elas Wartamaal, mille halduskeskus oli Poznañ (Posen), 4 693 700 inimest. 1945. aasta alguseks oli sinna asustatud umbes pool miljonit – sealhulgas ka varem Leedus ja Ida-Poolas elanud – etnilist sakslast (Volksdeutsche), kes aga pidid pealetungiva punaväe eest peagi lääne poole põgenema.
Glasenapid paigutati 89 000 elanikuga Kaliszi (Kalisch) linna. Nende sinna jõudes olid poolakad veel kohal, kuid juute hakati juba ajama getosse. Selleks oli veerand linnast eraldatud okastraadiga. Saksa rahvusest inimesed said toidukaardid, kuid poolakaist olid nendega varusatud vaid pooled. Alguses elasid Glasenapid haigla ruumes, siis said nad endale ühe Saksa rügemendikomandöri endise korteri. 9. märtsil 1940 sündis perre kolmas poeg Joachim.
Kaliszis elati jaanuarini 1945, mil linna elanike arv oli vaid pool sõjaeelsest, umbes 43 000 inimest. Märkigem, et tänapäevaks on see tõusnud 106 900 elanikuni. Sissetungiva punaväe eest pagedes jõudsid Glasenapid Cottbusi ning sealt edasi Hallesse.

Venemaal sõjavangis

Raskete kaitselahingute ajal 1944. aastal kutsuti rindele 1926. ja 1927. aastal sündinud koolipoisid. Tegelikult läksid Patrick ja Hans-Jürgen Glasenapp vabatahtlikena sõtta, kus juba alguses kaotati palju noori elusid. Nii peeti üht luureretkelt naasvat rühma öises udus vaenlase omaks ja selle pihta avati tuli. Kõik luurerühma mehed tapeti. See sündmus jäi Patrickut painama kogu eluks. Siis juhtis Visla ääres üks Saksa kindral vaenlase kätte kõik oma 30 000 sõdurit, nende hulgas Patrick Glasenapi. Ta sattus venelaste kätte sõjavangi.
Mehi niitsid massiliselt maha düsenteeria, tüüfus ja nälg. Esialgu hoiti neid kinni Toruñis (Thorn), siis Poolaga liidetud Breslaus (poola keeles Wroclaw). 1. detsembril 1945 algas sealt 2000 sõjavangi teekond loomavagunites itta. Elbruse jalamile Põhja-Kaukaasias jõudis vaid 482 nälginud ja pooleldi külmunud meest, kellest 30–40 peagi suri. Patrickul olid jalalabad kuni pahkluudeni külmumise tõttu täiesti mustad. Vange saatnud 40 Vene sõdurit lasksid NKVD tegelased maha, sest sõdurid polnud suutnud tagada ettenähtud tööjõu –2000 mehe – kohaletoimetamist. Maha raiutud varvastega Patrick von Glasenapil olnuks vähe lootust ellujäämiseks, kui tal kui arsti pojal ja 13–14-aastaselt tuberkuloosi põdenul poleks tulnud mõte hakata simuleerima tiisikusehaiget. Temperatuuri mõõtmisel hoidis ta poole aasta jooksul kraadiklaasi hommikuti 36,8–37,0 ºC ja õhtuti 37,5–37,8 ºC ning hoolitses selle eest, et ka muud näitajad oleksid vastavuses tiisikusehaige omadega. Lõplikuks kontrolliks vajalikku röntgeniaparaati vangilaagris polnud. Nii saadetigi tööjõuks kõlbmatu Patrick von Glasenapp Saksamaale.
Enne vagunitesse laadimist anti vangidele selga pisut viisakamad riided. Põhja-Kaukaasias jäi nende rong kord seisma kohe soolavagunite kõrvale. Patrick võttis sealt vaid kamalutäie, nii palju, kui arvas toidu juurde vaja minevat, ettenägelikumad täitsid aga kõik oma moonakotid soolaga. Kui nad jõudsid Ukrainasse, polnud seal üldsegi soola. Nii said endale rohkem soola varunud vangid vahetada selle vastu toiduaineid, põhiliselt mune ja linnuliha.

Ida-Saksamaal

10 päeva pärast olid nad Frankfurdis Oderi ääres, liitlasvägede okupeeritud Saksamaa uuel idapiiril. Seal hakati neid küsitlema: „Kes on Inglise tsoonist? Kes Ameerika tsoonist? Kes Vene tsoonist? Kodumaata?” Et Patrick kuulus viimaste hulka, saadeti ta Elbe äärde Wittenbergi, kus oli suur laager. Seal tuli veeta 5–6 nädalat, sest ta ei teadnud vanemate asukohta. Temaga ei osatud midagi peale hakata, taheti koguni Venemaale tagasi saata. Sellest pääsemiseks läks ta kui invaliid natukeseks ajaks Naumburgi haiglasse. Kirjutanud Kieli oma sõtsemehele Möllerile, sai ta sellelt, just Venemaalt sõjavangist koju jõudnult, teada, et tema vanemad elavad Vene tsoonis Bad Lauchstädtis. Pärast mõningaid ekslemisi jõudiski vaid 47 kilo kaalunud Patrick sinna. Oli just isa sünnipäev. Selgus, et temast aasta noorem vend oli sõjas kadunuks jäänud.
Päritolu ja mineviku tõttu ei võetud Patrick von Glasenappi abituuriumi. Saanud endale ortopeedilised jalatsid, hakkas ta käima Halles, et koos teiste endiste rindemeestega, kellest vanim oli 32-aastane, täiskasvanute kursustel omandada keskharidus. Pärast gümnaasiumi lõputunnistuse saamist ei võetud teda aga Vene ehk lihtsalt Idatsoonis ülikooli, sest need olid ette nähtud vaid tööliste ja talupoegade lastele. Võtnud kaasa alkoholi, mis käibis teisel pool Saksamaa sisepiiri valuutana, käis ta kaks korda salaja Lääne-Saksamaal – Hamburgis, Bremenis, Göttingenis ja mõnes muuski ülikoolilinnas – uurimaks arstiks õppimise võimalusi. Piiri ületamine toimus Harzist põhja pool Ellrichis. Teistkordsel piiriületamisel sattus ta venelaste tule alla. Õnneks läksid lasud temast mööda. Kuid ka Lääne-Saksamaal oli aeg ebasoodne. Valitses vaesus ja suur tööpuudus. Tuleviku nimel püüti seal aga edasi õppida, mistõttu tung ülikoolidesse oli väga suur. Naasnud Idatsooni ja käinud ka korra Lääne-Berliinis, sai Patrick isa tutvuste tõttu koha tervishoiuametis Merseburgis. Kuid siis hakkas teda jälitama Vene komandatuur.
Aprillis 1949 tõmmati talle kott pähe, visati veoautole ja viidi ühte keldrisse, kus hoiti umbes kolm nädalat. Kaks korda päevas toodi leiba ja suppi. Ajataju kadus. Ta ei teadnud ka seda, mis linnas teda kinni hoitakse. Pärast selgus, et Halles. Siis esitati talle süüdistus ameeriklaste kasuks spioneerimises. Käekell, ortopeedilised jalatsid ja ülikond võeti ära, selga anti vangiriided. Järgnes kuus kuud üksikvangistust. Öösiti toimunud ülekuulamistega kaasnes venekeelne sõim ja vägivald. Ülekuulamise juures oli tõlgina tavaliselt üks naisterahvas, kes aga tõlkis kehvalt ja valikuliselt. Novembris 1949 esitati süüdistus Vene kriminaalkoodeksi 58 paragrahvi alusel. Patrick von Glasenapp oli kodanliku klassi kuuluvana teinud vastalist propagandat, korraldanud õõnestustegevust, moodustanud põrandaaluse salga, luuranud ameeriklaste kasuks jne jne. Nii oli ta välja teeninud karistuse 25 pluss 5 aastat. Kinni oli võetud ka Patricku ema, kellele mõisteti 20 aastat vanglakaristust.

Jälle vangilaagris

Hallest viidi ta Bautzeni laagrisse, kus kaasvangiks oli üks vana kommunist, kes oli kinni istunud juba Hitleri ajal. Hiljem oli ta kuulunud Ida-Saksamaa kikkhabemega juhi Walter Ulbrichti lähikondlaste hulka. 25 aastat vanglakaristust oli ta saanud selle eest, et oli kord oma ülemusele lausunud: „Kulla Walter, ega habe tee inimesest veel Leninit!”
Bautzenis sorteeriti välja 35 „suuremat kurjategijat”, kes esmalt Berliini ja sealt edasi Venemaale saadeti. Bresti, Orša ja Vologda kaudu jõudis Patrick Glasenapp Vorkutasse. Teel said selgeks vene tähed, mida ta varem ei tundnud. Vorkuta laagris oli tema arvestuste kohaselt umbes 120 sakslast, 150 eestlast, 250 lätlast, 450 leedulast, 4000 ukrainlast, 1000 venelast ja paljude muude rahvaste esindajaid. Eestlastest said talle sõpradeks Vaibla, Norberg ja Lepp. Patrick Glasenapp hindas kõrgelt eestlasi, kelle hulgas olnud vaid üks pealekaebaja.
Saksamaa kantsler Konrad Adenauer hakkas taotlema Vene vangilaaagrites vaevlevate sakslaste kojusaatmist. Ta olevat rasketel läbirääkimistel Nõukogude juhtidega lausunud ka sõnad: „Kes sõlmis pakti Hitleriga, teie või mina?”
1954. aastal sorteeriti Vorkutas välja 800–1000 sakslast, kes saadeti alguses Nižni Novgorodi (tollal Gorki) ning sealt Ufa kaudu Uurali taha Jekaterinburgi (Sverdlovsk) sõjavangide laagri. Seal aga valiti välja 35 meest, kelle hulgas oli ka Patrick von Glasenapp, pandi okastraadiga ümber tõmmatud vagunisse ja saadeti jälle Bautzeni, kuhu oli koondatud teisigi „eriti ohtlikke kurjategijaid”. Sinna nad oleksidki jäänud pikemaks ajaks, kui mitte ühe vaimuliku kaudu poleks Läände jõudnud 157 Bautzeni vangi nimekiri. Kui see avalikuks tuli, pandi mehed alguses kolmeks nädalaks kartsa ning küüditati siis Läände. Oli aasta 1956.

Vabas maailmas

Varsti olid endised vangid vabade inimestena teisel pool sisepiiri Hannoveris, kus oli võimalik valida tulevane elukoht Lääne-Saksamaal. Patrick von Glasenapp valis selleks Müncheni, kuhu paar nädalat hiljem jõudis ka vanglast vabanenud ema. Patrick hakkas Münchenis õppima õigusteadust. Õpingud jäid küll pooleli, kuid ta pani aluse keskmise suurusega ehitusettevõttele, mis hakkas järjest laienema. Hiljem olid sel esindused Itaalias, Prantsusmaal, Rootsis, Norras ja Suurbritannias. Selle kõrval arendas ta tegevust Saksamaal elavate baltlaste (baltisakslaste) ühteliitmiseks.
Patrick von Glasenapp abiellus 1960. aastal Almut Wülfingiga. Perekonda sündisid tütar Sabine (1961) ning pojad Werner (1963) ja Bernhard (1965). Nad ehitasid endale maja väiksemasse Allingi linna, mis asub Münchenist põhja pool. Patrick von Glasenapp ei uskunud, et tal õnnestub veel oma vana kodumaad külastada. 1987. aastal käis ta perega Soomes, et näidata, missugune kodumaa umbeski välja näeb. Siis aga hakkas olukord muutuma. Oma elu lõpuaastail sai ta Eestis käia ja teha oma vana kodumaa jaoks nii mõndagi.

* * *

Meenutab Heiki Vaibla

Vorkuta vangilaagris

Patrick von Glasenapiga kohtusin esmakordselt oktoobris 1951 Vorkuta range režiimiga poliitvangide laagris, nn Retslaagri viiendas osakonnas. Ta töötas siis kütjana laagri katlamajas. Sain temaga kohe heaks tuttavaks, sest Patrick oli hea suhtleja ja meeldiv inimene. Tal oli autoriteeti nii sakslaste kui eestlaste hulgas. Pealegi olime mõlemad veel noored – temal oli aastaid 25, minul neli aastat vähem. /--/ Vorkutasse jõudis ta novembris 1950, niisiis ligi aasta enne mind. Mind viidi Vorkutasse tegevuse eest noorte vastupanuorganisatsioonis Sini-Must-Valge.
Rohkem kui aasta jooksul vestlesime teineteisega sageli katlamajas, kuhu ka mind varakevadel 1953 tööle pandi. Töö oli raske ja pingeline, vahetus kestis 12 tundi. Kord tuli tööl olla päeval, siis jälle öösel. Vahetuse jooksul neelasid ahjud 3–5 tonni sütt. Kuid meil, eriti Patrickul, oli siiski vedanud, sest haigete jalgade tõttu oleks tal olnud võimatu töötada väljas mullatöödel või maa all kivisöekaevanduses. Kui väljas möllas lumetorm või valitses 40-kraadine pakane, oli katlamajas soe ning seal keegi meid ei käsutanud ega kogu aeg relvaga sihtinud. Nii me seal siis higistasime ja vahetevahel abistasime teineteist väljas külmunud söe lahtiraiumisel või kütmisel ning jagasime koos vangipajukit. Meid kõiki kollitas alatine näljatunne. Patrick ja teised välismaalased esialgu kusagilt toidulisa ei saanud. Kui siis mina sain mõnikord kodust ”ahvi” – nii nimetasid vangid toidupakki –, jagasin seda alati temaga.
Meie sõpruskonda kuulusid veel mu klassivend Huugo Norberg, Udo Lepp ning kirjanik, luuletaja ja filosoof Rein Sepp. Kui 1954. aastal hakkasid sakslased rahvusvaheliselt Punaselt Ristilt toiduabipakke saama, kostitas Patrick meid lahustuva kohviga. Nii kohvi kui kodust saadud kuivainetest putru keetsime ikka katlamajas ahju ees hõõguvatel sütel. Siis oli meil pidupäev. Muide, kohtumise esimestest päevadest Patrick lausa nõudis, et kõik eestlased räägiksid temaga ainult eesti keeles. Nimelt oli nende pere enne sõda elanud Põlvas, kus Patrick omandas kohalike lastega mängides eesti keele. Et tema lapsepõlves omandatud keel oli paljuski ununenud, tahtis ta selle vangilaagris jälle selgeks saada. Eestit pidas Patrick oma teiseks kodumaaks. Kui ta Vorkutas meie hulgast lahkus, suhtles ta eesti keeles juba üsna vabalt.
Patrickuga töötasime koos kuni suveni 1954, siis saadeti sakslased, suuresti tänu Adenauerile, jälle Ida-Saksamaale. Samal ajal oli seal türmis olnud ka tema ema, kes sai siis ka vabaks. Nii olime Patrickuga vangidena Venemaa polaartaeva all koos olnud ligi kolm aastat. Need aastad, füüsiliselt ja psüühiliselt rasked ja alatiseks meeldejäävad, panid tugeva aluse meie edasisele sõprusele vabaduses.

Kirjavahetus

Mina jõudsin vangist koju Tartusse augustis 1956. Tuli jätkata sealt, kus kunagi pooleli jäi. Õpingud, töö, jälle õpingud ning abiellumine ja pesa punumine. Esimese kirja Patrickult sain 1957. aasta alguses. Selgus, et tal oli õnnestunud üle piiri läände minna ja oma vanemadki sinna kutsuda. Temast oli saanud õigus-majandusteaduskonna üliõpilane Münchenis. Oma eluga oli ta väga rahul. Kirjutasime teineteisele iga kuu, vahetasime mõned fotod ja postpakid ning olime teineteise tegemistega kursis. Vahepeal oli ka minust saanud majandusüliõpilane. Saatsin talle mõned selle aja trükised. Nii kestis meie kirjavahetus seitse aastat, kuni see 1963. aasta lõpus meile mõlemale teadmata põhjusel täpselt 25 aastaks katkes. Lausa uskumatu!
Alates 1986. aastast tehtud korduvate katsete järel õnnestus lõpuks mul 1988. aasta alguses kontakt temaga uuesti taastada. Patrick oli pärast ülikooli asunud elama Müncheni lähedale Allingi väikelinna. Ta oli õnnelikus abielus Almutiga. Peres sirgunud pojad Bernhard ja Werner ning tütar Sabine olid selleks hetkeks kõik juba ”pesast” välja lennanud. Patrick ise sõitis igal hommikul Münchenisse, kus ta töötas ehitusdetailidega kauplevas firmas Edelstahl + Kunststoff von Glasenap GmbH KG omaniku ja juhina.

Patrick ja Almut von Glasenapi pulmapilt 1960.

Esimest korda Saksamaal

Niisuguste teadmistega temast lendasimegi abikaasa Heljuga 21. augustil 1988 talle külla Saksamaale, kuhu ta oli meid kutsunud juba oma esimese kirjaga. Ametliku kutse oli ta välja saatnud juba 25. aprillil 1988. Et viisade taotlemine ja lendamine käis läbi Leningradi, võttis asjaajamine aega. Uskumatu, aga tõsi: olime saanud N Liidu välispassid viisadega ja ka mingi summa raha ning kell 14 maandusime Frankfurdi lennuväljal. Et meie viimasest koosolemisest Vorkutas oli möödunud peaaegu 34 aastat, siis oli jällenägemise rõõm kirjeldamatu.
Allingis võttis meid nende väikeses ilusas rohelusse uppuvas majas vastu Patricku väga sümpaatne ja meeldiv abikaasa Almut. Ta oli professionaalne portselanimaalija, kes tegi tööd oma koduateljees. Kahel aastal järjest sain minagi seal olles selle kauni kunstiga katsetada.
Patrick oli kutsunud meid kaheks nädalaks. Selle ajaga jõudsime tutvuda põhjalikult nende kena kodu ja tegemistega, nende noorema poja Werneriga, kes õppis arstiks, ning Patricku Herrenbergis elava ja seal naistearstina töötava noorema venna Joachim von Glasenapiga, samuti Almuti soliidse vanahärrast isaga. Viimane elas Bodenseel asuval Reichenau saarel, kus me paar toredat päeva veetsime. Reichenau saarel oli meile kõige suuremaks elamuseks ühe kooli külastamine. Ühes klassis võtsid lapsed meid vastu lausa lauluga.
Patrick sõidutas meid ringi, näidates kaunist Baierimaad ja tema ilusaid linnu. Loomulikult pidi ta mõnel päeval ka oma büroos olema. Siis sõitsime abikaasaga omapäi rongiga Müncheni. Kord veetsime pea terve päeva sealses haruldaselt huvitavas loomaaias. Vahel viis Patrick meid kuhugi sööma. Õhtuti istusime kodus kohvilauas, vahel koos perekonna teiste külalistega. Nii möödusid kaks nädalat kiiresti. Parick ja tema abikaasa olid alati väga lahked ja mõistvad ning tundus, et tegid kogu hingest kõik, et me tunneksime end hästi ja saaksime võimalikult palju näha ja teada. Punkti külalislahkusele pani Patrick sellega, et viis meid maailmakuulsale Oktoberfestile. Ja siis tuli ärasõidupäev. Headest sõpradest oli raske lahkuda, aga lohutuseks jäid paljud ilusad koosveedetud hetked ja Patricku soov meid järgmisel aastal, siis juba koos lastega, jälle näha.

Eestis

Olles tagasi kodus, jätkus tihe kirjavahetus Patrickuga terve aasta. Saime teada, et tema esivanemad on maetud Põlva kalmistule. Sõitsime kohe abikaasa Heljuga nende matusepaika otsima. Ainult tänu sellele, et kohtusime mehega, kes oli Glasenappe tundnud, leidsime üles esmalt Patricku vanavanaisa Gustav von Glasenapi hauaplatsi ning hiljem ka vanaisa ja vanaema Hermann ja Alexandrine von Glasenapi haua. Mõlemal olid sambad-ristid koos kirjadega säilinud, kuid räämas. Sõitsime varsti kogu perega sinna tagasi haudu korrastama ja värvima. Istutasime ka lilli ja tellisime istepingi. Põlvas leidsime üles ka puidust elumaja, kus Glasenapid olid elanud. Fotod majast ja hauamonumentidest saatsin Patrickule Saksamaale, kus ta avaldas need kohalikus baltisaksa ajalehes. Kui Patrick hiljem Eestit külastas, sõitsime temaga Põlvasse, kus ta neid haudu ka ise nägi. Ta käis ka endises kodumajas. Omal ajal olid nad elanud teisel korrusel ja all oli toidukauplus, meie külaskäigu ajal oli alumisel korrusel aga raamatupood. Kevadel 1989 saatis Patrick meile uue küllakutse. Et suvel polnud võimalik minna, lendasime sinna jälle septembris, seekord otse Münchenisse.

Teist korda Saksamaal

Allingisse jõudnud, kuulutas Patrick õhtulauas pidulikult end meie 12-aastaste kaksikutest tütarde ristionuks! Samas kinkis ta mõlemale lapsele toredad pleierid koos kassettidega. Muidugi olid tüdrukud ootamatult saadud ristionu üle õnnelikud ja uhked. Seda enam, et ta pakkus enda poolt neile välja edaspidist koolitusvõimalust Saksamaal. Tingimuseks oli mingilgi määral saksa keele oskamine.
Patrick võttis jälle end mõneks päevaks töölt vabaks ja sõidutas meid mööda Baieri ja Baden-Württenbergi liidumaid. Külastasime korduvalt Münchenit ning põgusalt Augsburgi, Ulmi, Stuttgarti, Regensburgi, Heidelbergi, Feldfürstenbrucki, Ravensburgi jt linnu. Paar päeva võtsime aega Bodensee külastamiseks. Käisime Mainau saarel ja piirilinnas Konstanzis, kust sõitsime edasi Zürichi, kuhu olin ise Šveitsi konsulilt viisad hankinud. Tagasi sõites käisime jälle Reichenaul. Münchenis käisime Saksa Rahvusmuuseumis ja loomulikult suurepärases loomaaias, kus veetsime suure osa päevast. Enne ärasõitu olime jälle terve päeva Oktoberfestil, kus suure osa territooriumist võtab enda alla võimas lõbustuspark. Seal tõestas sõber Patrick end järjekordselt tõelise ristionuna, viies mu tütred ühelt atraktsioonilt teisele. See oli neile tõeline elamus ja ka Patrick ise näis olevat õnnelik, et sai neile nii palju rõõmu valmistada.
Ja siis oli aeg lahkuda. Seal veedetud kümnest päevast ning Patricku ja Almuti suurest külalislahkusest jäid meile kõigile unustamatud mälestused ning mitu värvilist diapositiivfilmi.
Kuid see polnud veel kõik. Patrick oli ostnud meile auto. Kas või osalisest tasumisest ei lasknud ta rääkidagi, naljaga pooleks põhjendus oli, et kui ta Eestisse tuleb, on seal auto koos juhiga juba olemas. Ja nii läkski, sest aasta pärast, kui Glasenapid hakkasid sagedamini Eestis käima, sõidutasin nii teda kui Almutit korduvalt mööda Eestit. Oli see auto kinkimine nüüd Patricku tänu kunagise sõpruse ja abi eest vangilaagris või midagi muud, igatahes oli see väga tema moodi – kunagi ei teinud ta asjatuid sõnu ega andnud kergeid lubadusi, ta lihtsalt tegi asja ära. Oma olemuselt oli ta uhke ja väärikas, iga tema sõna oli läbimõeldud ja kaalukas, kuid mitte kunagi ei vihjanud ta oma jõukusele või positsioonile ühiskonnas. Isiklikes suhetes minuga ei lähtunud ta kunagi omaenese huvidest ega olnud omakasupüüdlik. Ta oli hea ja ustav kaaslane, kes arvestas alati kõigiga ning aitas, kui nägi selles vajadust. Ta oli sündinud juhiks ja organisaatoriks.
Saksamaalt viisin Eestisse kaasa Patricku arstist venna kingitud sonograafi. See oli kingitus Tartu naistehaiglale Toomel. Patrickult ning ühelt tema sõbralt sain arvuti koos printeriga, mille müügist saadud raha andsin üle ühele Tallinna kirikule. Muide, Patrick oli teinud minust oma firma kõikide volitustega ainuesindaja Eestis. Nimelt soovis ta Saksamaal tutvustada Eesti vürtsikilusid, mille saatmist ma organiseerisin talle mitmete tuhandete partiidena.
Pärast mind käisid Allingis veel meie kunagised saatusekaaslased, mu sõber Huugo Norberg ja Udo Lepp abikaasadega, perekond Kruus, Tartu ülikooli professorid Palm ja Piirimäe, hilisem suursaadik Matsulevitš ja palju teisi. Norbergidele ja Leppadele kinkis Patrick samuti auto. Lepad sõitsid Eestis samuti Glasenappidega ringi ja käisid kõik ka meie Otepää suvekodus. Mitu korda peatusid meil sõbrad Arist von Dehn, perekond von Walterid jt.

Patrick von Glasenapp ja Heiki Vaibla .

Patrick von Glasenapi isik ja tema teened

Patricku suureks teeneks oli mitme noore eestlase kutsumine Saksamaale õppima. Ta toetas neid materiaalselt ning andis neile peavarju oma kodus. Kui ta esimest korda märtsis 1990 Eestit ja Tartut külastas, käisime koos ülikooli rektori juures, kus ta andis üle suure rahalise annetuse Gustav Adolfi ausamba taastamiseks. 23. aprillil 1992 tuli ta isiklikult samba avamisele, minnes seejärel tema jaoks ametlikult korraldatud kohtumisele Tartu üliõpilastega. Järgmisel päeval käisime Luutsniku mõisas ja Põlva kalmistul.
Patrick von Glasenapp oli ka see inimene, kes asutas nn Kivisilla fondi. Nimelt tahtis ta väga, et Tartu saaks tagasi ühe oma kunagise sümboli ja ajaloolise ehitise. Mais 1992 tuli ta jälle – seekord koos kuue suure veoautoga – Rostocki kaudu Tartusse. Autokoormates oli eelkõige toidupakid Tartu lasteaedadele ja koolidele, samuti ravimid ja meditsiinilised abivahendid. Käisime neid koos jagamas, sest olin ju minagi sünnipärane tartlane! Muide, Eestisse sõites olid autodel suured valged plakatid kirjaga ”Eesti sõpradele”. See oli sakslaste väga suur saadetis meie lastele, mille oli suure töö ja vaevaga organiseerinud jällegi Patrick!
Patrick oli ka kirjamees. Temalt on ilmunud üks fotoalbum oma laste jalgrattamatkadest ja ajalooline kaunis köites ”Baltisches Wappenbuch”, milles on jäädvustatud värvitrükis 597 Liivimaa, Eestimaa, Kuramaa ja Saaremaa rüütelkonna vappi. Raamatu 60. leheküljel on koos Glasenappide vapi kujutisega toodud ära ka lühiandmed nende suguvõsast, millest nähtub, et Glasenappide esiisaks oli Willeinus Dicktus Glasenap, sündinud 1287. Patricku vanavanaisa Gustav von Glasenap oli sündinud 1827. ja vanaisa Hermann von Glasenap 1860. aastal. Paljude kunagiste Saksa aadlike vappide kujutised on Tallinna Toomkiriku saali seintel taastatud kujul. Glasenappide vapi kujutis on ka Patricku ja Almuti kirjablankettidel.
Pingelise töö ja tegemiste tõttu oli Patrickul alati vähe aega. Vist harva lubas ta endale puhkust. Siiski leidis ta mitmel korral aega mõned päevad, vahel koos Almutiga, meie Otepää suvekodus külalisteks olla. Meil olles oli tema sooviks süüa ainult vanu Eesti toite, mida ta väga armastas. Kahjuks ei kestnud tema käigud Eestisse kaua. Teades, et ta põeb parandamatut haigust, tuli ta suvel 1992 viimast jõudu kokku võttes veel kord Eestisse ja kutsus oma sõbrad ja tuttavad kohvikusse Gnoom, kus pühendas neile hüvastijätuks paar tundi.
Patrick von Glasenapp suri oma kodus Allingis 9. augustil 1992, olles teinud palju head kogu Eesti rahvale. 10. aprillil 2011 saanuks ta 85-aastaseks.