Kultuur ja Elu 1/2011

Kultuur ja Elu 4/2010

Armastuse kolmnurk: läti sõjaväelane Alfrçds Smilga (Jânis Vingris), Sandra (Kristîne Nevarauska) ja saksa ohvitser Günther Hartwig (Mârtiòð Freimanis).

Lätlased tegid filmi sõjast ja armastusest

tekst: JAANIKA KRESSA
Fotod: www.dancispatrim.lv

Ajalooline draama „Tants kolmekesi“ („Dancis pa trim“) pakub läti eurolaulikute paraadi ja räägib ajaloost nii, et rahule jäävad nii need, kel Teise maailmasõja kohta on väga selged seisukohad, kui ka need, kes sellest varem suurt midagi ei teadnud.

“Tants kolmekesi“ on kauatehtud kaunikene film armastusest ja sõjast – neli osalist ei jõudnudki esilinastust ära oodata. Kolleegid on vastvalminud filmi pühendatud igavikku jõudnud kaaslastele – operaator Dâvis Sîmanisele, näitlejatele Leonîds Locenieksile ja Kristîne Bçdelele ning muidugi legendaarsele Mârtiòð Freimanisele, kes jääb vaatajate mällu nüüd selle filmi võtmerollis.
„Läti ajalugu on nagu raske sangata kohver, mida on paha kanda ja kahju maha jätta. Me ei tea, mida sellega teha, ja tahame seda sellepärast ära peita,“ on oma seni viimast filmi iseloomustanud režissöör Arvîds Krievs, kes on ise esmakordselt ilmavalgust näinud sõja lõpuajal, sündides 1944. aasta augustis Kuldîgas. Samal ajal hargnebki tegevus tema uues filmis, kus on tegemist läti kindrali Jânis Kurelise grupeeringuga, rahvusliku vastupanuliikumise olulise osaga, kellest pidi saama järgmise vaba Läti armee tuum, kellega ühineks leegionärid mõlemast läti (15. ja 19.) diviisist.
Kindral Kurelist kehastav Valmiera teatri näitleja Rihards Rudâks on samuti sõjaaegne laps, režissöörist aasta jagu vanem. Kurelise kuju on ehk võrreldav meie Pitkaga, sest mõlemad proovisid veel viimasel hetkel organiseerida rahvusväeosa.

Ajalooline draama esilinastus leegionipäeva eel

Kuigi Arvîds Krievs on teinud filmi armastusest, peab ta inimeste ajalootundmist äärmiselt oluliseks. Režissöör on öelnud, et film on oma ülesande täitnud siis, kui õnnestub noortes nende vanemate ja vanavanemate elu vastu huvi äratada. Krievs on veendunud, et läti lapsed ei pea haridust saama mitte mõne kauge suguharu näite varal, vaid läbi oma lähedaste. Alustada tuleb kõige lähemast ümbrusest, jõudes Läti riigini ja alles seejärel minna edasi kogu inimkonda puudutavate teemade juurde.
Eesti vaatajale on Krievs tuttav juba kuulsa Riia Kinostuudio ajast filmidega „Vaarikavein“, „Foto naise ja metskuldiga“ ja „Eva paradiisiaed“. Film „Tants kolmekesi“ on valminud stuudios Kaupo Filma, mis tegutseb 1991. aastast ja on üks esimestest erastuudiotest vabanenud Lätis.
Sõjafilmi tegemine on kallis ja ehkki algust tehti juba 2002. aastal, tekitas raha puudumine aina viivitusi. Vahepeal valmis Krievsil odavam, tänapäevane film „Mulle meeldib, kui tütarlaps kurvastab“, kus mängib mitmeid samu näitlejaid kui „Tantsus kolmekesi“. Lõpuks on tänavu märtsis, leegionipäeva eel esilinastunud ajalooline draama tulnud välja eriliselt kaunis, kvaliteedi huvides on koopiad valmistatud Soomes ja Taanis.
Tegevus toimub kahes plaanis – sõja lõpupäevil ja tänapäeval. Film algab kaadritega praegustest noortest, kes austavad oma vanaisade võitlust. Äratuntavalt on pildil samad näod, kes igal aastal 16. märtsil leegionäre turvavad, oodates vanu võitlejaid lippude spaleeris Riia Toomkiriku uksel ja neid pidulikul marsil läbi Vana Riia Vabadussambani. Need noored teavad, et vanaisad võitlesid Läti vabaduse eest.
Põhitegevus viib filmivaataja aga 1944. aasta sügisesse. Stsenaariumi aluseks on võetud pagulaskirjanik Valdemârs Kârkliòši 1959. aastal ilmunud romaan „Ainult armastus“. Romaani aluseks on tõsielu: kümme leegionäri mõisteti desertööridena surma. Romaanis on neid neli ja filmis ka neli. Romaanil on üle 300 lehekülje, Andris Puriòði kirjutatud filmistsenaarium on aga umbes 50 lehekülge pikk, tänapäeva puudutavad monoloogid on juurde kirjutanud Jânis Peters.

Läti vabadusvõitleja asemel baltisakslane

Kaks näitlejat – Kristîne Nevarauska ja Mârtiòð Freimanis mängivad mõlemas ajas. Tänapäeval kannavad nad nimesid Eva ja Atis. Film algab sellega, et Atis kirjutab raamatut sõjast, neljast läti sõjamehest, keda sakslased on surma mõistnud. Ta lähtub soovist mõista oma vanaisa, veelgi enam aga mingist erilisest sisemisest vajadusest. Kuni kaevab välja omaenda vanaisa kondid ja saab sel kombel teada, et tema tegelik vanaisa polnud mitte läti vabadusvõitleja, vaid baltisakslane. See leidmine toimub Atise jaoks küll alles filmi finaalis, kuid vaataja teab tõde juba palju varem, sest ajaloolistes kaadrites, mis justkui toimuvad Atise pooleli olevas raamatus, kehastab sama näitleja Saksa ohvitser Günther Hartwigit. Tema rivaaliks Kristîne Nevarauska mängitava Sandra südame võitmisel on Läti sõjaväelane Alfrçds Smilga (mängib Jânis Vingris, kes on ühtlasi ka üks filmi produtsentidest).
Sõjakeerises blondi Sandra läheduses kokku põrkuvad mehed on mõlemad riialased ja kumbki oma rahvusliku uhkuse eest teisega kakelnud juba koolipõlvest saadik. Günther teeb Sandra palvel mitmeid järeleandmisi ja laseb Alfrçdsi lõpuks isegi põgenema. Filmi vaadates tekib küsimus, kas ka Alfrçds käituks samamoodi, kui rollid oleks vahetatud ja temal võimalus rivaali elu ja surma üle otsustada.
Kui Hartwig poleks baltisakslane, Riia poiss, siis ei tunneks ta maarahva poegade eest kummalist, põlgusega segatud ajaloolist vastutust. Praeguses filmis muutub sakslaste kannatusekarika pilgeni täis valamine aga kohati juba koomiliseks. Surmamõistetutega jännatakse päevi, täites nende soove. Poleks mängus suure südamega baltisakslane, kes võlutud ilusast lätlannast, ei tuleks selline tsirkus kõne allagi, rääkimata sellest, kuidas kohtleksid desertööre või mida teeks neid varjava taluperega meie tõelised vaenlased, bolševikud. Praegu jääb pere, kelle saunast põgenikud leiti, ilma igasuguse karistuseta, peretütar aga järgneb oma poiss-sõbrale sakslaste staapi, viib sinna läti kirikuõpetaja ja viimsest armulauast kujuneb üsna meeleolukas peielaud, mis kavab peagi pulmapeoks üle. Igasugune terve mõistus ütleb, et surmamõistetu laulatamine ja talle pulmaöö võimaldamine sõja viimastel päevadel peaaegu et sviidis on paras absurd ja midagi niisugust võib juhtuda vaid filmis.

Sakslased, lätlased ja eestlased olid samal poolel

Ka paljud eesti sõjamehed on rääkinud, et tegelikult ei saadud sõja ajal sakslastega läbi. Ometi tunduvad need tülid olevat klassikalised lapsemängud, nagu köstri kalkunite-tolkamite parve jõepõhja laskmine või midagi ligilähedast. Teises maailmasõjas olid sakslased, lätlased ja eestlased ühel ja samal, bolševismivastasel poolel, nagu sõja võitjad väidavad, siis valel ehk kaotajate poolel.
Meie tõelisi surmavaenlasi saab ka selle filmi lõpupoole korraks näha, et nad meil meelest ei läheks. „Kas nende süü on tõesti nii suur?“ on Sandra Güntherilt küsinud ja võib-olla just selle küsimuse pärast laseb Hartwig neljal Kurelise mehel minna. Ent nad ei jõua kuigi kaugele, kui neid peatab venekeelne kõne. Neilt võetakse peaaegu käigupealt sõrmused ja kellad, teatades, et sõda on läbi ja nüüd algab sõbralik elu Moskva aja järgi. Uude lõksu sattunud lätlased seisavad tummalt. Neil lubatakse edasi minna ja siis kõlavad lasud seljatagant.
„Tants kolmekesi“ lehitseb ajalooraamatu üsna vähetuntud lehekülgi, kus läti sõjamehed Teises maailmasõjas otsivad oma võimalust, et taastada riiklik iseseisvus. Nagu meie, hilisemad põlved, tagantjärgi tarkusega teame, ei tulnud valget laeva kunagi. Tagantjärgi paistab lapsik, et aru ei saadud, et Inglismaa on meie surmavaenlase liitlane; et sõja lõpuminutitel Lääneriikide abile loodeti ega teatud, et pole ilus hammustada seda kätt, mis toidab.

„Tants kolmekesi“ lehitseb ajalooraamatu üsna vähetuntud lehekülgi, kus läti sõjamehed Teises maailmasõja lõpuminutitel otsivad oma võimalust, et taastada riiklik iseseisvus.

Sõda oli kõike muud kui huvitav

Kui teised filmis sakslasi kehastavad näitlejad on lätlased, siis SS-Obergruppenführer Friedrich Jeckelni osa mängib Riia oma päris-sakslane. Matthias Knoll on Berliinis sündinud näitleja ja luuletaja, kes elab alates 1991. aastast Riias. Ta on tõlkinud saksa keelde läti luulet ja näidendeid, loonud saksakeelse läti kirjanduse portaali www.literatur.lv ja korraldab sakslastele Riia tutvustamiseks kirjanduslikke tuure (LiteraTour durch Riga), esitades läti autorite loomingut turistidele temaatiliselt vastavas linnakeskkonnas.
Filmi vanaema roll oli algselt mõeldud pakkuda läti filmilegendile Vija Artmanele, ent tema lahkudes igavikku sai selle Valmiera näitlejanna Ruta Birgere. Vanaema Sandra vastab lapselapsele, et sõda oli kõike muud kui huvitav, et sõda oli kole ja rikkus elusid.
Sandra on maganud mõlema mehega ja kuigi ta on abiellunud Smilgaga, saab ta Hartwigi lapse. Tekib kummastav paralleel ammuse siinmail kehtinud esimese öö õigusega, mis polnud ju sugugi üksnes ülekohus, vaid ka tubli tõuparandus.
Vanaema ei soovi lapselapsega vanaisast rääkida, ametliku versioonina on kasutusel vanaemaga laulatatud mehe foto. Kuid noormees leiab vanaema majast veel teise foto, millel oleva mehega ta on äravahetamiseni sarnane. „Ma ootasin teda terve elu,” tunnistab vanaema alles siis, kui Atis on metallidetektoriga otsides leidnud Günther Hartwigi säilmed. Sama kohalik kirikuõpetaja, kes kord Sandra kutsel tuli neljale läti leegionärile armu paluma, matab nüüd muldvanana hoopis sakslase. Atis võiks ju küsida, mille eest sõdis ja mille pärast suri see suure südamega mees, tema vanaisa, kes polnud lätlane, kuid kelle jaoks samuti just Lätimaa muld oli kodumaa muld.
Kas Sandra armastas kahte meest? Või ootas ta sakslast, lootes, et tema on elus ning arvates, et lätlane on surnud? Või kui lätlane oleks olnud härrasmees, kas siis oleks kolmnurk üldse tekkinud? Paraku näeme filmis, et lätlane paneb naise pidevalt ohtu ja sakslane pakub talle kaitset... Ilmselt ei leidu Baltimaadel ühtegi vanaema, kes ei kiidaks saksa sõdurite häid kombeid ja maneere – turvatunne on igale naisele nii oluline.

Mârtiòð Freimanis mängis iseennast

Kas sakslasest on saanud läti filmi positiivne kangelane seetõttu, et selle tegelaskuju mängis suureks just Mârtiòð Freimanis? Imeliste sügavate silmadega mees, kelle lapsepõlv ja varajane noorus on olnud õudusunenägu, kes suri ootamatult 33-aastaselt ja maeti kuu aega enne filmi esilinastust?
Mârtiòð Freimanis sai väljaspool kodumaad tuntuks 2003. aastal, esindades Lätit Eurovisioonil lauluga „Hello from Mars". Samas filmis mängivad muide ka ansambli F.L.Y. teine liige Lauris Reiniks ja 2005. aastal Lätit esindanud Kârlis Bûmeisters (tollase laulu „War is not over” autor oli aga Mârtiòð Freimanis).
Filmile on ette heidetud, et seal on liiga palju lauljaid, režissöör on aga arvamusel, et poistest on vahepeal juba näitlejad saanud ja eriti Freimanises peitus näitlejaannet muusikutalendist veelgi enam. Arvîds Krievs on tunnistanud, et väga suurel määral mängis Freimanis selles filmis iseennast, sest ka tema kasvas vaid vanaemaga ega saanud midagi teada oma vanaisast. Freimanis jätab esimesel kohtumisel kinolina kaudu erakordse mulje. Muuhulgas ka sellepärast, et kõik teised sakslasi kehastavad näitlejad on pandud üle ja ajuti lausa lolli mängima. Freimanis ei karrikeeri Hartwigi kuju, vaid elab selles vana maailma aumehena.
On sõja lõpuaeg ja ainult sõge võib veel sonida võidust. Sõja lõpp tähendab kaotust ja selle foonil pole ka järel erilist sõjaromantikat. Kõigele vaatamata kinnitab filmis Saksa kolonel (mängib näitleja Juris Bartkeviès), et sõda ei lõpe kunagi. Eestlased ja lätlased usuvad, et sõda lõpeb leegionäride kuulutamisega vabadusvõitlejateks. Mârtiòð Freimanise ja Günther Hartwigi jaoks lõppes sõda nende kojujõudmisega Walhallasse, kuid millal ja kuidas lõpeb sõda nende jaoks, kelle vanaisad võitlesid bolševismi vastu Saksa armees, olles maailma vapraimad sõdurid?
Kinost lahkudes tundsin erakordset kurbust. Sõja kaotamise valu ja traagika oli taaskord nii ehe, et fraas „sõda ei lõpe kunagi“ kõlas tõesti lohutusena.

* * *

Režissöör Arvîds Krievs ja näitleja Juris Bartkeviès.