Kultuur ja Elu 1/2011

Kultuur ja Elu 4/2010

Jaan Tamm.

Jaan Tamm:
"Uute hoonete püstitamisel peaksime silmas pidama vastava ala miljööväärtuslikkust, muinsuskaitse-sõbralikkust!"

tekst: VELLY ROOTS
fotod: Jaan Tamme erakogu

Järgmisel aastal tähistab Eesti Muinsuskaitse Selts oma tegevuse 25. sünnipäeva. Meenutame Seltsi esimehe Jaan Tammega aega, mil eesti rahvas oli nagu pikast süngest unest üles raputatud. Kõik tahtsid midagi ära teha, käed külge lüüa, et Eestit taas oma riigiks ehitada. 1980. aastate lõpupoole sündis palju liikumisi, kooslusi, liitusid.

Jaan Tamm: „Aastad 1987–1991 on meie lähiajaloo tähtsamaid etappe.
Eesti Muinsukaitse Seltsi algus oli 12. detsembril 1987. See oli aeg, kui niisugused organisatsioonid osutusid esmakordselt üldse võimalikuks. Fosforiidi kaevandamise vastased meeleavaldused äratasid tähelepanu, MRP-AEG (Molotovi-Ribbentropi Pakti Avalikustamise Eesti Grupp) hakkas enda ümber koguma toetajaid, millest arenes juba ERSP, tulid rohelised, rahvarinne, kodanike komiteede liikumisest arenes Eesti Kongress jne. Lõimumine või põimumine erinevate organisatsioonide vahel oli väga tihe. Rahvas võttis tuliselt osa isamaalistest üritustest. Klassikaline näide, kuidas niisuguste aktsioonidega ühineti, oli Vabadussõja monumentide taastamine. Sellega tuldi kaasa sovhooside-kolhooside esimeestest kuni koolilasteni.
Muinsuskaitse Seltsi inimesed on olnud pea kõikides liikumistes kaasas, sageli ka kandvaks jõuks. Meie tugev külg on see, et oleme algusest peale rõhutanud kihelkondlikku printsiipi. Tegusad inimesed ühinesid klubidesse või seltsidesse, edasi juba maakondlikud ühendused moodustasid katusorganisatsiooni. Tänu sellele õnnestusid paljud ettevõtmised, kas või kodanike komiteede liikumine ja nende töö. Raske on hakata midagi organiseerima, kui ei ole mingit konkreetset kohta telefoni ja töölauaga. Meil oli siis juba struktuur olemas, mille baasil võis hakata tegutsema. Niisiis on Eesti Muinsuskaitse Selts alt üles arenenud organisatsioon, mis väga paljus põhineb rahvaalgatusel. Praegu oleme katusorganisatsioon rohkem kui viiekümnele eripalgelisele ühendusele, seltsile, seltsingule, klubile. Näiteks Viljandimaa Muinsuskaitse Ühendus, mis on üks vanemaid seltsi põhimõttel töötanud organisatsioone, või siis Karksi Muinsuskaitse Selts, Narva Muinsuskaitse Klubi, Saaremaa Muinsuskaitse Selts, või Tallinna Linnamuuseumi Muinsuskaitse Klubi, kui siin vaid mõnda nimetada.
Seltsi asukoht oli algul lühikest aega Olevimäel Kultuurifondi ruumides ühes tillukeses toas, seejärel aga Sakala tn 11c, praeguse Muusikaakadeemia õuel rohelises puidust hoones. Seal oli ka roheliste kontor. Nendega koos päästsime selle maja lagunemisest ja tegime korda. Kui algas restitutsiooni periood, anti maja omanikule tagasi ja meid tõsteti välja. Tallinna linna abiga saime siis Pikale tänavale oma kontori. Saame seal korraldada ka väiksemaid üritusi nagu näitusi, loenguid, raamatuesitlusi, kokkutulekuid jm.”

Kas Muinsuskaitse Selts kui rahvaalgatusel põhinev vaba organisatsioon saab ka riigi tasemel kaasa rääkida?
Oma esindajate kaudu osaleme riiklikus muinsuskaitse poliitikas, olgu see siis Muinsuskaitse Nõukogu, mis annab nõu kultuuriministrile, või Muinsuskaitseameti juures paiknevates ekspertnõukogudes. Muinsuskaitseamet on Kultuuriministeeriumi haldusalas olev riiklik institutsioon sealt tulenevate õiguste ja kohustustega. Mõni kuu tagasi olime kaasatud uue muinsuskaitse seaduse, või õigemini muinsuskaitse seaduse muutmise seaduse väljatöötamisse. Muinsuskaitse Seltsi juhatuses on ka Muinsuskaitseameti töötajaid.
Toetust saame niipalju, et meie kontori radiaatorid on soojad ja võimalik maksta mõnede väiksemate kulude eest. Ülejäänu on projektipõhine, on nii siseriiklikke kui ka välisprojekte. Praegu näiteks on meil projektipõhine koostöö Kaitseministeeriumiga Vabadussõjas langenute haudade inventariseerimiseks üle Eesti ning Tallinna ja Narva kaitseväe kalmistu korrastamiseks. On mitmesugused iga-aastased aktsioonid, mida Muinsuskaitse Selts on kas algatanud või olnud üks põhivedajatest. Näiteks 9. märtsil meenutasime Niguliste kirikus mälestusteenistusel 1944. aastal Nõukogude lennuväe poolt Tallinnale sooritatud hävitava pommirünnaku ohvreid. 18. aprillil algab muinsuskaitse kuu, kus oleme kogu aeg olnud üks põhitegija. Septembris algab Euroopa muinsuskaitse nädal. Niisugusteks üritusteks annab Muinsuskaitse Amet või Kultuuriministeerium meile teatud toetust. Juba viis aastat oleme siin korraldanud ka laste ja noorte fotovõistlusi. See on rahvusvaheline üritus, millest võtavad osa väga paljude riikide noored. Teema on Euroopa kultuuripärand aastal 2011. Võidutööd selguvad 18. aprilliks, need saadame Strasbourgi, kus koostatakse album. Detsembri algul antakse lauraatidele seal üle tänukirjad.

Millest tekkis sügavam huvi meie kultuuripärandi vastu?
Olen üks vähestest nõukogude ajal TRÜ lõpetanuid, kellel on diplomil ajaloolase kõrval märgitud veel arheoloogi kutse. Niisugune diplom oli võimalik saada siis, kui juba õppimise ajal töötasid või oli teada, kuhu sa tööle lähed. Kadunud Villem Raami abil õnnestus mul tööle saada Vabariiklikku Restaureerimise Valitsusse. See oli puhas muinsuskaitseline institutsioon, tegeles sõna otseses mõttes ajaloo- ja kultuurimälestiste kaitsega, kuigi tol ajal seda muinsuskaitseks ei nimetatud. Kaitsesid seda, mis oli sinu uurimise objekt, oli siis tegemist Pirita kloostriga, Padise varemete või kalmetega. Mina olin rohkem keskaja ja linnauurija. Iga objekti kaitsmine tähendas tol ajal ka konflikti kelegagi või millega, näiteks Ehituskomiteega. Ega ma selle juhtkonna ees heas kirjas olnud. Kui olin kirjutanud ajalehele Sirp ja Vasar paar teravat artiklit Tallinna vanalinna kaitsmise kohta, puksiti mind ajalehe preemia saajate nimekirjastki välja.

“Kodulinna” võttegrupp 1978. aastal Pirita kloostri varemetes. Marina Mälk, Hagi Šein, Villem Raam, Rein Kotkas, Jaan Tamm, Tiina Mägi.

Kas juba siis asusite taotlema Tallinna unikaalse vanalinna lülitamist maailma kultuuripärandi nimekirja?
Muinsuskaitse Seltsi auliige Lennart Meri hakkas sellega juba 1980. aastate lõpul tegelema ja käis UNESCO peakorteris. Aga see oli nagu ÜRO-gi võrdlemisi jäik ja bürokraatlik organisatsioon. Et Eesti ei olnud siis veel iseseisev ja nende organisatsioonide liikmed NSV Liidust olid tol ajal vaid Vene Föderatsioon, Valgevene ja Ukraina, hakati UNESCO nimekirja taotlemist ette valmistama. Eesti sai UNESCO liikmeks 1992. aastal
Mind valiti aasta hiljem Muinsuskaitse Ameti peadirektoriks ja seejärel püüdsin mõjutada valitsust, et Tallinna vanalinn saaks kantud maailma kultuuripärandi nimistusse. Kuid Tallinna linna muinsuskaitse oli jäigalt sellele vastu. Kardeti, et kui linn on sellise auväärse organisatsiooni nimekirjas, siis on meid võimalik kontrollida ja ei saa enam ise midagi otsustada.
Tallinna Linna volikogu kultuurikomisjonis, kuhu ma kuulusin, organiseerisime siis paari inimesega, nende seas oli ka Tiina Mägi, rakukese, mis suutis asja viia nii kaugele, et alustada materjalide ettevalmistamist. Et ma sel ajal olin UNESCO ekspertorganisatsiooni ICOMOSi rahvuskomitee liige, võtsin 1995. aastal ettevalmistatud materjalid, sõitsin Pariisi ja andsin need edasi ICOMOSi peasekretärile. Jean-Louis Luxenile. Ta oli rahvuselt belglane ja mõistis hästi väikerahva püüdlusi. Järgmisel aastal saadeti lõplik pakett (dokumendid, fotod, videod, filmid) Pariisi. Olime taotleja staatuses. 4. detsembril 1997 võetigi siis Napolis Tallinna vanalinn koos Läti pealinna Riiaga maailma kultuuripärandi nimekirja. Vilnius oli tänu oma välisesinduste tööle saanud sinna juba 1994. aastal.

Kas sellesse auväärsesse institutsiooni kuulumine on Tallinna vanalinna ka kinnisvaraarendajate omavoli eest kaitsnud?
Tol ajal ei olnud küll veel nii suurt totaalrünnakut vabade kruntide täisehitamiseks või vanade hoonete lammutamiseks nagu praegu. Aastal 2005 hakati Maailmapärandi komitee poolt esimest korda Tallinna vanalinna olukorda kontrollima. Siin käisid mitmed eksperdid. Oleme ohu piiril, päris ohtlikku tsooni veel langenud ei ole. Kui ühed probleemid saab maha võtta, tulevad uued. Vanalinna kaitsetsoonis on hoonestamata alasid olgu siis Harju tänav või Kaubahalli ümbrus, kuhu tahetakse 5-korruselisi maju ehitada. Ohud ei ole kuhugi kadunud. Olen juba 1955. aastast sisuliselt vanalinnaga seotud. Selle aja jooksul toimunud muutused on olnud päris hirmutavad. Tallinna vanalinn jääb tühjaks. On terved kvartalid, kus keegi ei ela, kuigi majadel ja korteritel on omanikud olemas. Näiteks Linnateatri kvartal, Gustav Adolfi Gümnaasiumi, Issanda Muutmise Peakiriku, Nukuteatri ümbrus. Kui teatrites või kirikutes midagi toimub, siis rahvas liigub. Muul ajal on vaikus.

Kuidas on lood Tallinna teiste linnaosadega? Paljusid häirib klaashoonete kerkimine 1920. või 1930. aastatel ehitatud majade vahele. Kas klaas on tõesti nii palju odavam materjal, et seda peab järjest rohkem eelistama?
See pole üldse odav. Tallinna Pedagoogikaülikooli (praegune TLÜ) juurdeehitusi ettevalmistavas žüriis olles puutusin kokku noorte projekteerijatega, kes olid vaimustatud klaasist kui ehitusmaterjalist. Ma ütlesin, et kuna mina pole siin spetsialist, siis peaksime jõudma ikka selgusele, kas see, mis praegu näib olevat odav, pole hiljem hoopis kallis ja kuidas sellele, mis praegu on moodne, mõne aja pärast tagasi vaadatakse. Kutsusime kohale Pärnu KEKi ja paljude teiste hoonete projekteerija Andres Ringo. Ta hakkas küsimusi esitama: kuidas te mõtlete lõuna poole jäävate auditooriumide elu korraldada? Aknad tuleb ju kinni katta. Ja muidugi on vajalik konditsioneer. Kas selle peale on mõeldud? Mis saab selle vastu olla, kui keegi tahab akvaariumis elada, et kõik oleks näha, mis sees või väljas toimub. Aga see on väga kallis.

Miljööväärtuslikele aladele on kerkinud sinna täiesti sobimatud hooned. Kas ja kuidas oleks võimalik jälgida vanade linnaosade täisehitamist?
Näiteks Süda-Tatari vaheline ala, või kui Kadriorus mööda Poska tänavat tulla, on seal veel säilinud ja ka korda tehtud maju, kuid palju sellistki, mis sinna absoluutselt ei sobi. Paljud omanikud pole miljööväärtuslikkusest kuulnudki. Muidugi tahetakse oma kinnisvarast kohe hakata kasumit saama ja mida kõrgem hoone, mida rohkem krunt täis ehitatud, seda rutem on võimalik oma raha tagasi saada. Kadriorus, mis on juba Peeter I ajast olnud eksklusiivne rajoon, on muutused kõige drastilisemad. Selline probleem pole ainult Tallinnas, vaid ka Tartus, Pärnus ja mujalgi. Pole õiget visiooni. Mida teha näiteks hoonetega, mis inimesed omandiõiguse alusel tagasi said, aga hindasid oma jõudu üle. Pole tagatist, et omand korda teha, ja nüüd katused jooksevad läbi, ülemistel korrustel pole võimalik elada. Kui veel linn planeerib mingit ala laiendada, siis ette jäävad kinnisvarad, mis inimesed suure võitlusega kätte said, ostetakse kokku ja lükatakse siis buldooseriga maha. Ei arvestata, et see on miljööväärtuslik ala ja hooned peaksid olema muinsuskaitse all. Elu on näidanud, et paljudel juhtudel on linna planeerimise ametid ise niisuguste destruktsioonide instseneerijad ja läbiviijad.
Seevastu näiteks Kalamajas ja ka Pelgulinnas, kus on tugevad kodanikuühendused, enam ei räägita kõdurajoonidest. Omaaegsetes tüüpmajades, nn tööliskasarmutes või ka hiljem ehitatud kivitrepikojaga hoonetes on leitud ilusaid lahendusi, mitu korterit kokku ehitatud, vesi toodud koridorist korterisse jne. Ühisel jõul on astutud võitlusse ka kinnisvaraarendajatega. Mulle meenub, kuidas Peeteli kiriku kõrvale taheti ehitada 4-korruselist pansionaati. See oli kiriku maa ja tema luba oli olemas. Kõrvalolevate väikeste majade elanikud pöördusid Muinsuskaitse Seltsi ja ka Arhitektide Liidu poole. Meie saime sekkuda ainult ekspertidena, aga me ei saanud seda otsust muuta. Siis kutsuti kokku Pelgulinna Majaomanike Selts, kes andis asja kohtusse. Tekkis päris tobe seis: Tallinna linna volikogu, kes on ju rahva esindus, käis kohut väiksema rahva esinduse Pelgulinna Majaomanike Seltsiga, kes suutis selle planeeringu lõpuks ikkagi tõkestada. Seda ehitist pole siimaani tulnud.
Või Viiralti tn, Gonsiori tn ja Tartu mnt vaheline ala. Sealsetele vabadele aladele tahetakse planeerida kuni 30-korruselisi hooneid. Ümberkaudsete majade elanikud alustasid sellise planeeringu vaidlustamist: korterid jääksid pimedaks, lõunapoolsed toad täiesti varju. Jõuti õigel ajal jaole ja planeeringut pole veel kehtestatud. Nüüd on linnavalitsus hirmus kuri, ärimeeste surve on väga tugev. Ometi vajaks see koht täisehitamist, kuid keegi pole nõus 4–5-korruselisi maju planeerima, mis sinna ikkagi väga hästi sobiksid. Seni kuni jätkub Tallinna linnavalitsuse korporatiivne tegevus, pole võimalik normaalseid lahendusi saada. Kui juriidiliselt on kõik OK, õnnestub suurepäraselt kinnisvaraarendajate tahtmist läbi suruda. Ainus võimalus, mida ma näen, on kodanikuühenduste sekkumine. Kahe nädala jooksul, mis jääb detailplaneeringu avalikustamise ja kinnitamise vahele, on võimalik protest volikokku saata. Kuid muidugi peavad olema tugevad argumendid. Edasi oleks juba pöördumine kohtu poole.

Jaan ema ja õe Estellaga Juhkentali koduõues.

Olles pikka aega jälginud muutusi Tallinna linnas, on vist juba iga tänav, iga maja teile päris lähedaseks saanud. Kas olete põlistallinlane?
Minu emapoolsed juured on Muhus, õde oma perega ja paljud teisedki sugulased elavad seal. Mina olen küll Tallinnas sündinud ja ka vanaema tuli sealt 1950. aastail ära. Isa on pärit hoopiski Virumaalt, Sagadi mõisa külje alt Laulist. Kui olin poolteiseaastane, viidi mind isapoolse täditütre ristsetele Virumaale Vihulasse. Vähe sellest, et mindki ristiti, aga jäeti veel neljaks aastaks vanavanemate juurde kosuma. Ma olevat olnud närb oma tervise poolest. Elasime Juhkentalis, kuid maja, kus mina, mu õde ja vend koos emaga elasime, pole enam alles. Isa elas üle tee vastasmajas, see on küll siiani püsinud. Juhkental oli tol ajal põnev kant. Seal paiknesid sõjaväeosad ja kuni 1955. aastani oli seal ka Eesti Diviis ja eestlased, kes sundaega teenisid. Rivis lauldi eesti laule. Poisikestel oli muidugi suur tahtmine nende miinipildujaõppusi pealt vaadata. Kalevi staadioni ümbruses olid suured õppeplatsid.
Sealt läks mööda ka kitsarööpmeline raudtee ja sõitis susla. Isa jättis mu ükskord poes käies natukeseks välja ootama. Mina lasin sel ajal raudtee ülekäigu kohal tõkkepuud alla. Isa ei osanud muidugi mind kahtlustadagi. Tol ajal oli liiklus küll hõre, nii et midagi hullu ei juhtunud. Laupäeviti või pühapäeviti polnud Juhkentali (tollane Viktor Kingissepa) tänaval peaaegu üldse liiklust ja talvel oli tee uisutajate päralt. Seal oli põnev mängumaa. Ka täika töötas siis veel, alles seoses 1960. aasta laulupeoga, kui hakati maaliinide bussijaama rajama, likvideeriti see ära.
1955. aastal läksin elama vanalinna Uuele tänavale ja kooli Tartu maanteel Jaani Seegi Kiriku vastas asuvasse nn Anno kooli. Välisukse kohal fassaadil on praegugi kiri “Anno 1904”. Edasi õppisin tolleaegsel Lomonossovi tänaval asuvas 42. Keskkoolis ja lõpetasin siis Tallinna I Keskkooli, praeguse Gustav Adolfi Gümnaasiumi. Seejärel astusin TPIsse, kuid aasta pärast taipasin, et see pole ikka minu jaoks. Kuigi seal õppimist ma ei kahetse, sain teadmisi kujutavast geomeetriast, õppisin joonestamist ja standardkirja, mida hiljem arheoloogina väga vaja oli. Edasi tuli juba Tartu Ülikool ja arheoloogitöö, mis viis mind muinsuskaitsega tegelema.
Juurte juurde Muhusse tõi mind sinna suvekodu rajamine. Kui oled päevad läbi inimestega suhelnud, tahad lõpuks privaatsust, püüame abikaasa Heidiga seal võimalikult tihti olla. Kahjuks on Muhu rand roostikku kasvanud, aga ilus ujumiskoht on õe juures Kuivastus, kus ta ise ja suviti ka oma laste peredega elab.

Kultuur ja Elu avaldab siinkohal palju tänu Jaan Tammele,
kes ulatas sõbrakäe ning oli nõu ja jõuga abiks, kui 1996. aastal taheti ajakirja ilmumine Tiit Vähi peaministriks oleku ajal lõpetada. KE rabeles segasest ja raskest olukorrast välja, pikki aastakümneid kestnud kontakt lugejatega ei katkenud ja nüüd hoiame käes juba ajakirja 503. numbrit.