|
|
Uno Tambre –100
Muusikuteest, elukatsumustest, omaaegsetest kolleegidest ja õpilastest.
tekst: Aino Merila
Fotod: erakogu
Uno Tambre juubeliaastale
pühendatud mälestusõhtu leidis aset 26. jaanuaril
2011 Tallinn-Nõmme Muusikakoolis. Sellest südamlikust
õhtust võtsid osa endised kolleegid, õpilased
ja sõbrad.
Uno Tambre (Tamberg)
sündis aastal 1911 Türil. Suguvõsa muusikalised
juured ulatuvad põlvkonna tagustesse aegadesse, mil juba
koos musitseeriti, vaarisa oli koguni juhtinud Koeru pasunakoori.
Uno hakkas muusikaga tegelema varases nooruses, õppides
Tallinna Konservatooriumis professor Sigrid Hörschelmann-Antropofi
klaveriklassis. Olulisele kohale noore muusiku elus asus džäss.
Džässitraditsioonide sünniloo algul läinud
sajandi 1930. aastate Eestis tegutses Uno Tambre tolleaegsete
Tallinnas kõige populaarsemate džässansamblite
“Six Swingers” ja “Four Swingers” koosseisus,
olles nii ansamblite asutaja, liikme, tegevjuhi kui ka džässpianisti
rollis. Tunnustava hinnangu andeka muusiku tegevusele annab helilooja
Valter Ojakäär oma vastilmunud muusikaloolises raamatus
„Omad viisid võõras väes”, kus ta
loetleb Uno Tambre teeneid Eesti kerge muusika vallas.
Pöördelistel aegadel aastal 1941 katkes Uno Tambre muusikutee
Eestis. Ta arreteeriti ja küüditati kaugele Põhja.
Stalinistliku režiimi ohvrina tuli tal veeta ränki aastaid
Norilski sunnitöölaagris. Aeg oli karm kõigile,
öeldud ülearune sõna võis saada saatuslikuks
ja määravaks väljasaatmiseks „gulaagi”.
Alles 1950. aastad tõid seoses Stalini surmaga kaasa muutuse.
Represseerituid hakatakse vähehaaval vangilaagreist vabastama
ja ümberasujaid Siberist koju tulema.
Kodumaale naasnuil tuli
kõike otsekui uuesti alustada. Nõnda ka Tambrel.
Elu oli vahepeal teinud oma korrektiivid. Sissekirjutus elukohajärgselt
oli suuremates linnades välistatud. Raskusi oli töökoha
saamisega. Kunagised haridust tõendavad dokumendid olid
kaotanud kehtivuse või koguni sõjas hävinud.
Maha oli põlenud nii Tallinna Konservatooriumi hoone kui
ka teater Estonia koos külgneva kontserdihoonega. Kaotsi
oli läinud orkestripartituure ja muud väärtuslikku
arhiivimaterjali.
Pärnu Muusikakool pakkus tööd õpetajakohtadel
neile, kel omaaegse kutsehariduse omandamise kõrval ka
muusikaalane haritus olemas. Kodumaale naasmisel oli see nüüd
võimalus ellujäämiseks, oli nii-öelda ulatatud
terekäsi. Klaveriõpetajana asus teiste seas Pärnu
Laste-Muusikakoolis tööle ka Siberist asumiselt tagasi
tulnud ökonomistidiplomiga Gunnar Aarma. Ta oli enne sõda
paralleelselt tehnikaalaga õppinud Tallinna Konservatooriumis
professor Artur Lemba klaveriklassis, hiljem end täiendanud
Brüsselis ning Pariisis. Ka tema abikaasa Heljo Aarma, kutselt
võimlemisõpetaja, enne sõda Helsingis Kehakultuuriinstituudi
lõpetanu, pidi nüüd oma õpitud erialast
loobuma. Asumisel olles oli ta akordionimängu ära õppinud
ning Siberi oludes aitas see pill elatusvahendina perel elu alal
hoida. Akordioniõpetajana leidis ka tema nüüd
tööd Pärnu Laste-Muusikakoolis.
See kool pakkus tööd veel teistelegi represseeritutele.
Herbert Haas, diplomeeritud jurist, pidi samuti oma juristiametist
loobuma ja asus tööle akordioni- ning üldklaveriõpetajana;
juura haridusega Raissa Meiertal muusikakooli üldklaveriõpetajana
ning noodikoguhoidjana, Herbert Pulk puhkpilli- ning solfedžoõpetajana.
Uno Tambre sai klaveriõpetaja koha, tema abikaasa Liidia
Tambre, Leningradi Konservatooriumi klassikalise lauluosakonna
kasvandik, sai tööd solfežoõpetajana.
Need palju kannatada
saanud „endised inimesed” asusid nüüd tööle
sootuks teistel töökohtadel, ees ootas avar tööpõld.
1957. aastal suunati Pärnu Muusikakooli ka noori spetsialiste:
klaveri erialale Helle Kahu ja Aino Merila, viiuli erialale Sirje
Randma. Ühtsesse kollektiivi sulandumine laabus sujuvalt,
tööd jagus kõigile. Ühisteks saavad uued
distsipliinid, õppeprogrammid ja õppenõukogud,
õpilaskontserdid ja eksamite arutelud, vabariiklikud õpetajate
seminarid näitlike tundide ning repertuaari omandamisega.
Poliitikast püüti kõrvale hoida, niipalju kui
see võimalik oli. Aga õppida elukooli läbi
teinud karastunud inimestelt oli noortel palju. Meid hoiti põlvkonna
võrra vanemate kolleegide poolt lausa kätel ja meie
omakorda suhtusime vanematesse suure respektiga. Kujunes välja
üksmeelne kollektiiv.
Džäss oli vahepeal põlu alla sattunud ega sobinud
kokku valitseva ideoloogiaga. Uno Tambre oli teinud oma valiku
klassikalise muusika suunas. Teda meenutades tuleb silme ette
väga erudeeritud, kaasasündinud loomuliku intelligentsiga
härrasmees. Delikaatset käitumiskultuuri jagas ta nii
eakatele kui ka noorematele. Tema Majesteet, nõnda on ta
tänini meie mälestustes. Uno Aadu poeg, Uno Adovitš,
nagu tollal isanime järgi õpetaja Tambret austavalt
hüüti, asutas Pärnu Muusikakooli oma klaveriklassi.
Õpetajana oli ta pedantsuseni range, leppimatu ja järeleandmatu,
aus, aga sealsamas hooliv ja õpilasi mõistev.
Edasijõudnud
õpilased tema Pärnu Laste-Muusikakooli perioodist:
Anne Erm, Maire Kurik, Angelika Metuusala, August Aarma, Monika
Rumberg, Raul Kivi, Mati Haas, Kaur Kuter, Elvira Kreitsman, Helga
Tikas, Jüri ja Olga Pogorelskid, Reet Helme. Hiljem juba
Nõmme Laste-Muusikakoolis Lauri Linask, Veera Vilu, Peeter
Volkonski, Indrek Aarelaid, Eva Mäeots, Leena Tõsine,
Ülle Ilo, Jaak Helilaid, Sirje Poolakene.
Nagu heas perekonnas kunagi, leidus ka Uno Tambre klassis “valulapsi”.
Oma pedagoogilisi probleeme meeldis tal vaagida koos noorte kolleegidega.
Kord oli talle pihku jäänud õpilaspäevik
sissekantud märkuste ja tööülesannetega. Õpetajate
toas võis seda kaunist rohekat muusikakooli päevikut
nüüd lehitseda. Uno käekirja korrapärane kalligraafia
andis edasi ka õpetaja raevunud hingeseisundit, märkused
ja „sissekeeratud” 2-d nägid välja kõige
kaunimad, lausa markantsed
Ega igast õpilasest peagi saama kutselist muusikut. Aga
muusikaalane kasvatus kui distsipliin kuulub üldhariduslikus
mõttes inimeseks saamisel täiendusprogrammi. Ja sellest
eespool mainitud “valulapsest” kujunes hoopiski silmapaistev
poliitik, riigikogulane, isegi suursaadik, praeguse seisuga ettevõtlik
mõisaisand. Oleksid kõik meie maa mõisad
nõnda hästi korda tehtud! Jääb vaid loota,
et mõisahäärberis tiibklaverile alati väärikas
koht leidub ja et kunagine õpilane oma õpetajat
heal meelel meenutab!
Minugi klassis on õppinud
„wunderkind”, erakordsete muusikaliste eelduste ja absoluutse
kuulmisega poiss, ainult et paras „lohe”. Tema päevikusse
sissekandeid tehes püüdsin malli võtta just kolleeg
Uno Tambrelt, tema rahuliku käekirja järgides. Aga ometi
jäid minu „esteetilised ponnistused” tagajärjetuks,
õpilane ilmus ikka tundi ette valmistamata ning harjutamata.
Koolist väljalangemise ohu viimasel hetkel tuli minu juurde
murelik ema palvega, et jätkaksin tööd tema pojaga
nii kaua kuni kannatust jagub. Mine tea, võib-olla läheb
poisil elus veel klaverimängu oskust vaja. Nõnda läkski.
Tallinna Tehnikaülikooli kõrval jõudis see
õpilane lõpetada veel Otsa-kooli ning Muusikaakadeemia
ja temast sai helilooja. Mind kui tema õpetajat liigutas
hingepõhjani TV-saade, kus sadade laulude autorit Andres
Valkoneni intervjueeriti. Ühtäkki avas ta suure saladuse
oma „kaksikabielu” kohta öeldes, et ühe abikaasana
mõtleb ta oma naist, teisena klaverit, ilma milleta ta
oma elu ette ei kujutagi. See on tagasiside, kuis elus teinekord
võib minna.
Et arhiivide hävimise tõttu sõja ajal olid
kaduma läinud dokumendid U. Tambre õpiaegade kohta
Konservatooriumis, tuli tal nüüd end tõestada
ning kompenseerida see õppega kõrgemas muusikakoolis.
Küllalt hilises eas lõpetas ta kaugõppe korras
põhitöö kõrvalt Tallinna Georg Otsa nim
Muusikakooli klaverieriala diplomiga. Klaverisaatjana oli Uno
Tambre tänu oma rikkalikule orkestripraktikale paindlik kontsertmeister,
ansamblistina kindel tööpartner. Meelde on jäänud
Uno saadete improvisatsiooniline külg ja hiilgavad klaveripassaažid.
Pärnu Muusikakoolis tõõtas Uno Tambre klaveriõpetajana
ning saatjana aastatel 1949–1963, Nõmme Muusikakoolis
aastast 1963 kuni surmani aastal 1984.
|
Tütar Olga ja isa. |
Tütar Olgale on isa olnud
muusikaellu suunaja ning õpingute toetaja Leningradi Konservatooriumi
juures asuvas ANDEKATE LASTE Muusikakoolis. Olles eemal kodumaast,
eemal kodulinnast ja kodustest, leidis Olja seal õppides
ikka isalt mõistmist ja tuge. Olja on olnud lühikest
aega ka minu klaveriõpilane Pärnu Muusikakoolis. Tallinna
Muusikakeskkooli ning Konservatooriumi hariduse omandas ta professor
Bruno Luki klaveriklassis. Praeguseks on Olga Tambrest saanud
tunnustustatud klaveripedagoog, pianist ja lisaks diplomeeritud
psühholoog muusikateraapia alal – Eesti Muusikateraapia
Ühingu liige.
Suurt muusikaelamust pakuvad Olga Tambre CD-plaadid Chopini, Brahmsi
ning Schuberti klaveriloominguga. Viimati ilmunud Schuberti plaadi
pühendas Olga oma armsale isale ja esimesele klaveriõpetajale
Uno Tambrele tema 100. juubeli puhul.
Mälestusõhtul Nõmmel kõlas kontserdiosas
Franz Schubert Olga Tambre interpretatsioonis.
|
|
|
