Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 



Gerta ja Theodor Reinhold.

Gerta ja Theodor Reinholdit meenutades

tekst: Piret Tarto
fotod: erakogu

28. jaanuaril lahkus meie hulgast vabadusvõitleja Theodor Reinholdi lesk proua Gerta Reinhold. Theodor Reinhold (s. 12. novembril 1909) oli üks nendest teadaolevalt seitsmest eestlasest, kes istus ära talle Nõukogude võimu poolt määratud 25-aastase karistuse.

Gerta Reinhold (neiuna Kaal) sündis 4. jaanuaril 1917 raudteelase peres Tallinnas. Lapsepõlv möödus peamiselt Tapal. 1936. a asus ta õppima Tartu Ülikooli inglise filoloogiat. Temast sai korporatsioon Indla liige. 1938. aastal sõitis Gerta rongiga läbi Euroopa Inglismaale keelepraktikale, töötades koduõpetajana. 1939. aasta suvel tuli Gerta koju tagasi ja tutvus Treffneri kooli poisi, pärast sõjakooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude lõpetanud, äsja magistrikraadi kaitsnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõu, korporatsioon Sakala liikme Theodor Reinholdiga. Gerta oli oma akadeemilise ema Vilma Leti pulmas Sakala majas pruutneitsi ja Theodor peiupoiss. 1943. aastal nad abiellusid.
Theodor oli osa võtnud 1941. aasta suvesõjast Tartumaal – Lõuna-Eesti ülestõusust Nõukogude Liidu okupantide vastu. 1944. aasta lõpus läks Theodor metsa, kus varjas end Alam-Pedja kandis kokku kümme aastat. Gerta töötas alguses edasi Tallinna 10. Keskkoolis inglise keele õpetaja ja raamatukoguhoidjana ning käis koolivaheaegadel metsas Teodorit vaatamas, aga 1952. aastal, kui Theodor metsa üksi jäi, sest kaaslased kolisid eraldi, otsustas Gerta, et võtab ennast töölt lahti ja läheb Teodorile seltsiks. 10. keskkooli direktor Remmel, kes teadis Gerta lugu, olevat raputanud pead – et kas Theodor ikka veel loodab, et midagi tuleb. Theodor aga uskunud raudkindlalt, et midagi peab muutuma, kommunistidega ta ei klappinud. Keegi ei teadnud, kui kaua tuleb metsas olla, Theodor olevat ütelnud, et katsume pisut aega ja asja venitada. Sel ajal veel ootas peaaegu kogu eesti rahvas valget laeva. Theodor katsus metsas ka lugeda ja kirjutas oma doktoritööd.
Gerta on meenutanud üht augustiõhtut – istuti suure heinakuhja all, Theodor ujus üle jõe, tõi paadi. Ilus suur täiskuu paistis taevas… 1950. aastal oli neile sündinud väike Rein Reinhold, kes kahjuks elas ainult ühe kuu vanuseks.


1939. aasta suvel tutvus Gerta Reinhold (neiuna Kaal) Treffneri kooli poisi, pärast sõjakooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude lõpetanud, äsja magistrikraadi kaitsnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõu, korporatsioon Sakala liikme Theodor Reinholdiga. 1943. aastal nad abiellusid.

Vangipõlv

2. märtsil 1955 Theodor arreteeriti. Gerta kuulas parajasti kõrvaklappidega raadiost Ameerika Häält, kui Theodor läks ukse juurde ja ainuke, mis ta olevat ütelnud, oli: “Käes!” Ta oli läbi ukseakna piirajaid näinud. Igalt poolt tulnud neid maja juurde kokku, võis olla sada meest, valgete ürpidega. Kui NKVD mehed koeraga sisse kargasid ja nende toiduriiulile vaatasid, olevat nad vandunud: “Kurat, neil on suhkrut, neil on kõiki asju siin ja meil ei ole midagi.” Theodori uuriketiga taskukell rändas kohe NKVD mehe taskusse. Leiti püssid, küsiti, milleks teil on nii palju püsse, kust saite. Theodor vastanud, et leidis.
Esialgu viidi Theodor Tartusse. Gertalt olevat küsitud ülekuulamisel, et miks tema metsa läks. Gerta küsinud ülekuulajalt vastu, kas ta on abielus ja kas tema naine jätaks teda üksi metsa. Siis ei olevat rohkem uuritud. Gerta lasti vabaks. Ta sai veel Teodoriga Pagaris ja Patareis kokku.
Ülekuulamistel olevat üteldud Teodorile muuhulgas, et ise haritud inimene, aga ei oska poolt valida. Talle mõisteti tribunali otsusega 26. juulil 1955. a Vene NFSV kriminaalkoodeksi järgi §58-1a, §58-10 ja §58-11 alusel 25 aastat vangistust.
Theodor kandis karistust Mordva vangilaagrites. Gerta töötas Tallinna 10. Keskkoolis inglise keele õpetajana, vahepeal ka polikliiniku registratuuris, elas allüürnikuna vaikselt ja tagasihoidlikult. Eks paljudel tuli tol ajal õppida elama nii, et väga silma ei torka, ja suu tuli kinni pidada. Gerta oli väga armastatud õpetaja, sest nüüdseks eakad endised õpilased käisid tal veel hiljaaegu kodus külas.
Gerta käis Teodorit iga aasta koolivaheajal vaatamas. Vangile oli tookord lubatud isiklik kokkusaamine üks kord aastas, mis võis kesta üks kuni kolm ööpäeva, tavaliselt anti üks ööpäev. Võis ka juhtuda, et mingitel mõttetutel ettekäänetel kokkusaamist ei võimaldatud, kuigi lähedane inimene oli kauge maa tagant kohale sõitnud.
Mordvas, põhiliselt 7. ja 11. laagris tutvusid Reinholdiga pärast Stalini surma vangilaagritesse saadetud noored vabadusvõitlejad. Valdur Raudvassar meenutab Teodorit kui läbi ja lõhki eestiaegset haritlast, kes tööst vabal ajal kutsus teda ikka ja jälle laagri jalgpalliväljakule jalutama, et arutada Euroopa ja maailma tuleviku ja arengu üle. Valdur mäletab, et 1950-ndate teisel poolel olid laagris väga paljud Prantsusmaa ja De Gaulle vaimustuses, kuid Reinhold uskus juba siis, et peamine välisjõud, kellele loota, on nüüd ja tulevikus Ameerika Ühendriigid. Kui saabus teade luuletaja Enn Uibo surmast laagrihaiglas, korraldasid vangid tema mälestusõhtu, kus ka Theodor kõneles. Ta võrdles Enn Uibot Gustav Suitsu ja teiste Eesti luuletajatega, keda tundis.
Keskkooli viimase klassi poisina arreteeritud ja Mordvasse saadetud Enn Tarto meenutab Theodor Reinholdi samuti kui haritud meest, kes suhtles hea meelega noortega, haris neid, sisendas usku vabasse Eestisse ja julgust edasi võidelda. Paljud teised vanemad härrad laagris (neljakümnendates eluaastates) olid väga löödud ja pessimismi langenud ega näinud noorte võitluse jätkamisel mingit mõtet. Raudvassar mäletab, et laagrisse käis ametlikult Eesti NSV ajaleht Rahva Hääl. Ükskord lugesid nad sealt laimukirjutist metsavendadest, kus olid ära toodud üksikud laused Julgeoleku kätte sattunud Teodori ülestähendustest, mis ta oli metsas olles teinud. Üks kõlas umbes nii: “On Issanda aasta 1951 ja ikka veel valitseb Eesti üle kommunistlik terror.” Küllap see lause pidi nende meelest seletama ühe bandiidi väärastunud olukorrataju, sest igaühele pidi selge olema, et tegelikult paistab kõikide üle Stalini päike.
Vahest 1978. aasta paiku, umbes poolteist aastat enne karistusaja lõppu, pöördusid Teodori poole laagrivõimud ettepanekuga, et kui Theodor kirjutab alla armuandmispalvele ja taotleb ennetähtaegset vabastamist, võib ta vabaneda. Theodor keeldus, olevat ütelnud, et on juba vana mees ja suurema osa ajast ära istunud, ei hakka oma südametunnistusega vastuollu minema. Armuandmispalve oleks tähendanud enda süüdi tunnistamist.
Theodor istuski oma karistusaja nii-öelda kellast kellani ega jäänud Nõukogude Liidule võlgu ühtki päeva. Nagu eespool öeldud, arreteeriti ta 2. märtsil 1955. aastal ja vabastati 3. märtsil 1980. aastal.

Tagasi kodus

Pärast vabanemist Theodor Eesti NSV-sse elamisluba ei saanud. Sissekirjutus oli Petseris, kus tuli ennast kord kuus passilauas näitamas käia, elas illegaalselt venna juures Puhjas. 1989. aastal sai Eestisse elamisloa ja asus elama Tallinnasse Gerta juurde. Gerta on meenutanud, et kui enne vangiminekut oli Theodor enesekindel ja otsustas kõik ise, siis pärast vanglast tulekut, kui nad läksid Teodorile Tartu kaubamajja pintsakut ostma, ütles Theodor Gertale, et ole sina nüüd mulle silmade eest.
Mina tutvusin Gerta ja Theodor Reinholdiga 1991. aastal tänu abikaasa Enn Tartole. Käisime neil külas Paide tänaval Tallinnas. Meid võeti väga meeldivalt vastu. Minu ettekujutus, et olgu elamine ja võimalused kui tahes tagasihoidlikud, eestiaegsel inimesel on vähemalt üks korralik ülikond ja külalistele kaetakse kohvilaud, sai kinnitust. Meenutati mõningaid laagrikaaslasi. Millegipärast pidas Theodor vajalikuks ütelda, et temal Ennuga laagris kunagi ühtegi arusaamatust ega tüli ei olnud. Ju siis tuli seal ka omade vahel selliseid asju ette. Theodor tundus olevat vaikne ja vähese jutuga, loomult soe ja heatahtlik inimene. Väljendustes täpne. Sellest kohtumisest on meelde jäänud omapärane asjalugu, mida ma ei oska hästi sõnadesse panna. Theodor pöördus Ennu poole, kes oli tookord Põhiseaduse Assamblees, ja nimetas ühe nime, mida me kahjuks kumbki ei mäleta, küsides, et kas see inimene on ka seal. Enn ütles, et ei tule nagu ette. Selle peale ütles Theodor, et aga ta oli meil Tartu Ülikoolis riigiõiguse kõige parem asjatundja. Ilmselt mõtles Theodor, et kui meil on jälle Eesti riik ja tehakse uut põhiseadust, siis see eestiaegne riigiõiguse asjatundja peaks tingimata seal olema. Need viiskümmend aastat, mis meid sellest ajast lahutasid, olid korraks tema mõtetes nagu vahelt kadunud.
Mis võis saada tollest riigiõiguse kõige paremast asjatundjast, mõtlesin omaette, kõige tõenäolisemalt jäi ta 1942. aastal Kirovisse, Solikamskisse või Jumal teab kuhu...
Nendel aastatel sukeldus Enn Eesti riigi ülesehitamisse Riigikogus. Mina jäin Reinholditega edasi suhtlema. 1993. aastal, Eesti Vabariigi 75. aastapäeval andis Mart Laar Theodor Reinholdile EV mälestusmedali. 5. septembril 1996 Theodor suri. Vaikselt, vaatas voodis paar korda üle õla Gerta poole ja läks. Gertaga rääkisime põhiliselt telefonitsi. Gerta oli väga erksa vaimuga ja huumorimeelne vestleja. Virisemas ega kurtmas ei mäleta teda kunagi. Praeguse eluolu kohta ütles ta ikka, et nii kenasti kui nüüd pole ta kunagi elanud. Meenutas, et Saksa ajal tuli kriidiga leiva peale jooned tõmmata, et oleks teada, kui palju ühel päeval süüa võib. Meie poliitikaelu ja paljude muude asjade kohta, mis televiisori kaudu koju kätte tulevad, ütles Gerta kaunis otse, et ta ei saa sellest aru ega mõista ning arvas ise: ju tuleb see sellest, et tema aeg on läbi.
Rääkisime palju minevikust. Küsisin, mis ikkagi ennesõjaaegses Eestis teistmoodi oli. Gerta vastas, et INIMESED olid teistsugused. Suuline lubadus maksis ja sõnapidamine oli au sees. Tagasihoidlikkus ja mõõdutunne olevat loomuomased olnud. Ükskord võtsin julguse kokku ja küsisin proua Reinholdilt ettevaatlikult, et kas tal kordagi ei tulnud pähe mõtet, nagu nüüdsel ajal on kombeks öelda, OMA eluga edasi minna. Proua Reinhold vastas rahulikult: “Eks igaühel tuli oma osa kanda sellest, mis meie kõikide peale tuli...”
Paremini polekski saanud vastata. SEE oligi tema elu.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv