|
|
|
Gerta ja Theodor
Reinhold. |
Gerta ja Theodor Reinholdit
meenutades
tekst: Piret Tarto
fotod: erakogu
28. jaanuaril lahkus
meie hulgast vabadusvõitleja Theodor Reinholdi lesk proua
Gerta Reinhold. Theodor Reinhold (s. 12. novembril 1909) oli üks
nendest teadaolevalt seitsmest eestlasest, kes istus ära
talle Nõukogude võimu poolt määratud 25-aastase
karistuse.
Gerta Reinhold (neiuna
Kaal) sündis 4. jaanuaril 1917 raudteelase peres Tallinnas.
Lapsepõlv möödus peamiselt Tapal. 1936. a asus
ta õppima Tartu Ülikooli inglise filoloogiat. Temast
sai korporatsioon Indla liige. 1938. aastal sõitis Gerta
rongiga läbi Euroopa Inglismaale keelepraktikale, töötades
koduõpetajana. 1939. aasta suvel tuli Gerta koju tagasi
ja tutvus Treffneri kooli poisi, pärast sõjakooli
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna cum laude lõpetanud,
äsja magistrikraadi kaitsnud Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
õppejõu, korporatsioon Sakala liikme Theodor Reinholdiga.
Gerta oli oma akadeemilise ema Vilma Leti pulmas Sakala majas
pruutneitsi ja Theodor peiupoiss. 1943. aastal nad abiellusid.
Theodor oli osa võtnud 1941. aasta suvesõjast Tartumaal
– Lõuna-Eesti ülestõusust Nõukogude
Liidu okupantide vastu. 1944. aasta lõpus läks Theodor
metsa, kus varjas end Alam-Pedja kandis kokku kümme aastat.
Gerta töötas alguses edasi Tallinna 10. Keskkoolis inglise
keele õpetaja ja raamatukoguhoidjana ning käis koolivaheaegadel
metsas Teodorit vaatamas, aga 1952. aastal, kui Theodor metsa
üksi jäi, sest kaaslased kolisid eraldi, otsustas Gerta,
et võtab ennast töölt lahti ja läheb Teodorile
seltsiks. 10. keskkooli direktor Remmel, kes teadis Gerta lugu,
olevat raputanud pead – et kas Theodor ikka veel loodab,
et midagi tuleb. Theodor aga uskunud raudkindlalt, et midagi peab
muutuma, kommunistidega ta ei klappinud. Keegi ei teadnud, kui
kaua tuleb metsas olla, Theodor olevat ütelnud, et katsume
pisut aega ja asja venitada. Sel ajal veel ootas peaaegu kogu
eesti rahvas valget laeva. Theodor katsus metsas ka lugeda ja
kirjutas oma doktoritööd.
Gerta on meenutanud üht augustiõhtut – istuti
suure heinakuhja all, Theodor ujus üle jõe, tõi
paadi. Ilus suur täiskuu paistis taevas… 1950. aastal
oli neile sündinud väike Rein Reinhold, kes kahjuks
elas ainult ühe kuu vanuseks.
|
1939. aasta suvel tutvus Gerta
Reinhold (neiuna Kaal) Treffneri kooli poisi, pärast
sõjakooli Tartu Ülikooli õigusteaduskonna
cum laude lõpetanud, äsja magistrikraadi kaitsnud
Tartu Ülikooli õigusteaduskonna õppejõu,
korporatsioon Sakala liikme Theodor Reinholdiga. 1943. aastal
nad abiellusid. |
Vangipõlv
2. märtsil 1955
Theodor arreteeriti. Gerta kuulas parajasti kõrvaklappidega
raadiost Ameerika Häält, kui Theodor läks ukse
juurde ja ainuke, mis ta olevat ütelnud, oli: “Käes!”
Ta oli läbi ukseakna piirajaid näinud. Igalt poolt tulnud
neid maja juurde kokku, võis olla sada meest, valgete ürpidega.
Kui NKVD mehed koeraga sisse kargasid ja nende toiduriiulile vaatasid,
olevat nad vandunud: “Kurat, neil on suhkrut, neil on kõiki
asju siin ja meil ei ole midagi.” Theodori uuriketiga taskukell
rändas kohe NKVD mehe taskusse. Leiti püssid, küsiti,
milleks teil on nii palju püsse, kust saite. Theodor vastanud,
et leidis.
Esialgu viidi Theodor Tartusse. Gertalt olevat küsitud ülekuulamisel,
et miks tema metsa läks. Gerta küsinud ülekuulajalt
vastu, kas ta on abielus ja kas tema naine jätaks teda üksi
metsa. Siis ei olevat rohkem uuritud. Gerta lasti vabaks. Ta sai
veel Teodoriga Pagaris ja Patareis kokku.
Ülekuulamistel olevat üteldud Teodorile muuhulgas, et
ise haritud inimene, aga ei oska poolt valida. Talle mõisteti
tribunali otsusega 26. juulil 1955. a Vene NFSV kriminaalkoodeksi
järgi §58-1a, §58-10 ja §58-11 alusel 25 aastat
vangistust.
Theodor kandis karistust Mordva vangilaagrites. Gerta töötas
Tallinna 10. Keskkoolis inglise keele õpetajana, vahepeal
ka polikliiniku registratuuris, elas allüürnikuna vaikselt
ja tagasihoidlikult. Eks paljudel tuli tol ajal õppida
elama nii, et väga silma ei torka, ja suu tuli kinni pidada.
Gerta oli väga armastatud õpetaja, sest nüüdseks
eakad endised õpilased käisid tal veel hiljaaegu kodus
külas.
Gerta käis Teodorit iga aasta koolivaheajal vaatamas. Vangile
oli tookord lubatud isiklik kokkusaamine üks kord aastas,
mis võis kesta üks kuni kolm ööpäeva,
tavaliselt anti üks ööpäev. Võis ka
juhtuda, et mingitel mõttetutel ettekäänetel
kokkusaamist ei võimaldatud, kuigi lähedane inimene
oli kauge maa tagant kohale sõitnud.
Mordvas, põhiliselt 7. ja 11. laagris tutvusid Reinholdiga
pärast Stalini surma vangilaagritesse saadetud noored vabadusvõitlejad.
Valdur Raudvassar meenutab Teodorit kui läbi ja lõhki
eestiaegset haritlast, kes tööst vabal ajal kutsus teda
ikka ja jälle laagri jalgpalliväljakule jalutama, et
arutada Euroopa ja maailma tuleviku ja arengu üle. Valdur
mäletab, et 1950-ndate teisel poolel olid laagris väga
paljud Prantsusmaa ja De Gaulle vaimustuses, kuid Reinhold uskus
juba siis, et peamine välisjõud, kellele loota, on
nüüd ja tulevikus Ameerika Ühendriigid. Kui saabus
teade luuletaja Enn Uibo surmast laagrihaiglas, korraldasid vangid
tema mälestusõhtu, kus ka Theodor kõneles.
Ta võrdles Enn Uibot Gustav Suitsu ja teiste Eesti luuletajatega,
keda tundis.
Keskkooli viimase klassi poisina arreteeritud ja Mordvasse saadetud
Enn Tarto meenutab Theodor Reinholdi samuti kui haritud meest,
kes suhtles hea meelega noortega, haris neid, sisendas usku vabasse
Eestisse ja julgust edasi võidelda. Paljud teised vanemad
härrad laagris (neljakümnendates eluaastates) olid väga
löödud ja pessimismi langenud ega näinud noorte
võitluse jätkamisel mingit mõtet. Raudvassar
mäletab, et laagrisse käis ametlikult Eesti NSV ajaleht
Rahva Hääl. Ükskord lugesid nad sealt laimukirjutist
metsavendadest, kus olid ära toodud üksikud laused Julgeoleku
kätte sattunud Teodori ülestähendustest, mis ta
oli metsas olles teinud. Üks kõlas umbes nii: “On
Issanda aasta 1951 ja ikka veel valitseb Eesti üle kommunistlik
terror.” Küllap see lause pidi nende meelest seletama
ühe bandiidi väärastunud olukorrataju, sest igaühele
pidi selge olema, et tegelikult paistab kõikide üle
Stalini päike.
Vahest 1978. aasta paiku, umbes poolteist aastat enne karistusaja
lõppu, pöördusid Teodori poole laagrivõimud
ettepanekuga, et kui Theodor kirjutab alla armuandmispalvele ja
taotleb ennetähtaegset vabastamist, võib ta vabaneda.
Theodor keeldus, olevat ütelnud, et on juba vana mees ja
suurema osa ajast ära istunud, ei hakka oma südametunnistusega
vastuollu minema. Armuandmispalve oleks tähendanud enda süüdi
tunnistamist.
Theodor istuski oma karistusaja nii-öelda kellast kellani
ega jäänud Nõukogude Liidule võlgu ühtki
päeva. Nagu eespool öeldud, arreteeriti ta 2. märtsil
1955. aastal ja vabastati 3. märtsil 1980. aastal.
Tagasi kodus
Pärast vabanemist
Theodor Eesti NSV-sse elamisluba ei saanud. Sissekirjutus oli
Petseris, kus tuli ennast kord kuus passilauas näitamas käia,
elas illegaalselt venna juures Puhjas. 1989. aastal sai Eestisse
elamisloa ja asus elama Tallinnasse Gerta juurde. Gerta on meenutanud,
et kui enne vangiminekut oli Theodor enesekindel ja otsustas kõik
ise, siis pärast vanglast tulekut, kui nad läksid Teodorile
Tartu kaubamajja pintsakut ostma, ütles Theodor Gertale,
et ole sina nüüd mulle silmade eest.
Mina tutvusin Gerta ja Theodor Reinholdiga 1991. aastal tänu
abikaasa Enn Tartole. Käisime neil külas Paide tänaval
Tallinnas. Meid võeti väga meeldivalt vastu. Minu
ettekujutus, et olgu elamine ja võimalused kui tahes tagasihoidlikud,
eestiaegsel inimesel on vähemalt üks korralik ülikond
ja külalistele kaetakse kohvilaud, sai kinnitust. Meenutati
mõningaid laagrikaaslasi. Millegipärast pidas Theodor
vajalikuks ütelda, et temal Ennuga laagris kunagi ühtegi
arusaamatust ega tüli ei olnud. Ju siis tuli seal ka omade
vahel selliseid asju ette. Theodor tundus olevat vaikne ja vähese
jutuga, loomult soe ja heatahtlik inimene. Väljendustes täpne.
Sellest kohtumisest on meelde jäänud omapärane
asjalugu, mida ma ei oska hästi sõnadesse panna. Theodor
pöördus Ennu poole, kes oli tookord Põhiseaduse
Assamblees, ja nimetas ühe nime, mida me kahjuks kumbki ei
mäleta, küsides, et kas see inimene on ka seal. Enn
ütles, et ei tule nagu ette. Selle peale ütles Theodor,
et aga ta oli meil Tartu Ülikoolis riigiõiguse kõige
parem asjatundja. Ilmselt mõtles Theodor, et kui meil on
jälle Eesti riik ja tehakse uut põhiseadust, siis
see eestiaegne riigiõiguse asjatundja peaks tingimata seal
olema. Need viiskümmend aastat, mis meid sellest ajast lahutasid,
olid korraks tema mõtetes nagu vahelt kadunud.
Mis võis saada tollest riigiõiguse kõige
paremast asjatundjast, mõtlesin omaette, kõige tõenäolisemalt
jäi ta 1942. aastal Kirovisse, Solikamskisse või Jumal
teab kuhu...
Nendel aastatel sukeldus Enn Eesti riigi ülesehitamisse Riigikogus.
Mina jäin Reinholditega edasi suhtlema. 1993. aastal, Eesti
Vabariigi 75. aastapäeval andis Mart Laar Theodor Reinholdile
EV mälestusmedali. 5. septembril 1996 Theodor suri. Vaikselt,
vaatas voodis paar korda üle õla Gerta poole ja läks.
Gertaga rääkisime põhiliselt telefonitsi. Gerta
oli väga erksa vaimuga ja huumorimeelne vestleja. Virisemas
ega kurtmas ei mäleta teda kunagi. Praeguse eluolu kohta
ütles ta ikka, et nii kenasti kui nüüd pole ta
kunagi elanud. Meenutas, et Saksa ajal tuli kriidiga leiva peale
jooned tõmmata, et oleks teada, kui palju ühel päeval
süüa võib. Meie poliitikaelu ja paljude muude
asjade kohta, mis televiisori kaudu koju kätte tulevad, ütles
Gerta kaunis otse, et ta ei saa sellest aru ega mõista
ning arvas ise: ju tuleb see sellest, et tema aeg on läbi.
Rääkisime palju minevikust. Küsisin, mis ikkagi
ennesõjaaegses Eestis teistmoodi oli. Gerta vastas, et
INIMESED olid teistsugused. Suuline lubadus maksis ja sõnapidamine
oli au sees. Tagasihoidlikkus ja mõõdutunne olevat
loomuomased olnud. Ükskord võtsin julguse kokku ja
küsisin proua Reinholdilt ettevaatlikult, et kas tal kordagi
ei tulnud pähe mõtet, nagu nüüdsel ajal
on kombeks öelda, OMA eluga edasi minna. Proua Reinhold vastas
rahulikult: “Eks igaühel tuli oma osa kanda sellest,
mis meie kõikide peale tuli...”
Paremini polekski saanud vastata. SEE oligi tema elu.
|
|
|
