Kultuur ja Elu 1/2011

Kultuur ja Elu 4/2010

Sofi Oksanen – Eesti suursaadik Soomes

tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus

Sofi Oksanen. Foto: http://fi.wikipedia.org

Oktoobrikuus Piret Tali algatatud räige rünnak Sofi Oksaneni vastu üllatab nagu välk selgest taevast.
Alles aasta tagasi valis seesama Postimees S. Oksaneni aasta inimeseks Eestis! Sellele eelnes Soome kirjaniku raamatute, eriti „Puhastuse” suur läbimüük Eestis, Finlandia kirjanduspreemia omistamine Soomes ning mitmeid teisi auhindu. Nüüd teame, et Prantsusmaal hinnati 2010. aastal „Puhastus” parimaks välismaise autori raamatuks. Vanemuises lavastati 2010. a sügishooajal „Puhastuse” draamavariant. Jällegi kriitikute heatahtlikud hinnangud meie pressis. Äsja saime teada, et 10. veebruaril 2011 toimus New Yorgi teatrilaval „Puhastuse” esietendus. Näidendi lavastaja on eelnevalt nimetanud seda teatritükki vapustavaks looks, mis näitab inimeste uskumatuna tunduvaid kannatusi kommunistlikus diktatuuririigis.

P. T. asjatundmatu ning argumenteerimata kriitika viitab ennekõike sellele, et ta põeb tõenäoliselt mingit alaväärsuskompleksi. Teda solvavat eesti naistest väära ja häbistava kuvandi loomine välismaailma jaoks. Tähelepanelikumad vaatlejad on aga selgitanud, et meie ajakirjanik on kummalisel kombel ühinenud nn Soome kommunistide või teisiti nimetatuna antifašistide algatatud rünnakutega (Bäckman, Komulainen, Hietanen). Mäletame ju hästi Bäckmani grupi läbikukkunud protestiaktsiooni Helsingis aasta tagasi Sofi Oksaneni ja Imbi Paju ühise raamatu „Kõige taga oli hirm” esitlemisel. Eesti Raadios sügisel antud intervjuus oli hea kuulata, kui veenvalt paljusid argumente kasutades I. Paju lükkas ümber P. Tali konstrueeritud skeemi. Selgus pealegi, et vastaspoole faktid olid põhitekstist välja kistud killud, mis kuidagi ei andnud edasi tsiteeritud tervikteksti.
Üllatab seegi, et otsekohe on liitunud kriitiliste ning negatiivsete hinnangutega mitmed kirjandust hästitundvad inimesed nagu Rein Veidemann, Rein Raud, Jaan Kaplinski jt. Millegipärast olid nad seni vait, jälgides Sofi Oksaneni paari viimase aasta triumfi! Nimetatakse faktivigu, mittevastavust mingisugusele ajaloolisele tõele, sarnasust Hans Leberechti omaaegse stalinistliku loominguga ja teatud klišeedest kinnipidamist jms. Ilmselt paljud noorema generatsiooni inimesed võivadki uskuda selliseid hinnanguid, sest minevikust nad paljusid asju ei tea.

Sellistele otsitud süüdistustele tahaksin meie Memento inimeste nimel kindlalt vastu vaielda, sest eespool nimetatud kriitikud, ilmselt nn kuldsete kuuekümnendate aastate nõukogude süsteemi põlvkond, pole ise jubeda stalinismi aja inimväärikust alandavaid kannatusi tunda saanud. Tean meie saatusekaaslaste seas paljusid naisi, kes on hirmuäratava kannatuste raja läbinud otsast lõpuni, kuid kõigele vaatamata säilitanud oma väärikuse. Nemad ei näe S. Oksaneni raamatuis seda, mida seal pole. Mina imetlen autori teadmisi meie lähiminevikust ja tema oskust mõista rahvast hirmu all hoidnud kõikvõimsa KGB töömeetodeid. Autor mõistab sellise inimväärikust alandava süsteemi olemust! Õnneks oleme nüüd sellest vabanenud, kuid me ei tohi sellest vaikida, veel vähem unustada. Aitäh meie soome-eesti kirjanikule Sofile, et ta on maailmale need valusad probleemid teatavaks teinud! Et lavastaja USA-s peab näidendit väga mõtlemapanevaks ning vajalikuks sealsele publikule, on järjekordne kinnitus kahtlemiseks meie kriitikute siiruses. Nii valuliku teema säärasel mõistmisel ei pääse ükski tänase päeva Eesti kirjanik ligilähedalegi. Õigupoolest tuleks lisada, et nad ei tunne sellise probleemi vastu huvi, see on kauge ja unustatud minevik. Ainsa erandina on vast Ene Mihkelson kodaniku positsioonilt seda teemat osanud kasutada. Aitäh temale selle eest! Meie hulgast lahkunud suurmees Jaan Kross on seni olnud ainus eesti kirjanik, kes oskas oma loomingus need asjad meile veenvalt selgeks teha ja pani meid mõtlema möödunu üle. Ta oskas ka näidata eestlast kuidagi omapäraselt positiivses valguses.

Praegu on aga kaks naist, Imbi Paju ja Sofi Oksanen, meie tõelised suursaadikud Soomes ning mujalgi maailmas. Raamatute ja filmide kaudu räägivad nad soome rahvale avalikult meie traagilisest minevikust. Räägivad asjadest, mis on meie kahele hõimurahvale sarnased ja mida soomlased ise oma lähimineviku kohta veel täiel häälel rääkida pole söandanud! Imbi Paju filme on nähtud Helsingis, Brüsselis ja New Yorgis. Film „Soome lahe õed” on südamlik dokumentaalne lugu soome ja eesti naiste ühisest missioonist kaitsta isamaad ning sellele ennastohverdavale tegevusele järgnenud traagilistest okupatsiooniaastatest. I. Paju raamat „Tõrjutud mälestused” ilmus esmalt Soomes ja seejärel Eestis. Autor on osanud oma pere traagilise saatuse kaudu ning teema hea valdamisega ületada paljusid meie ajaloolasi, kes siiani pole aru saanud kommunistliku režiimi kõigist riugastest. Ajaloolaste usk tolle ajastu dokumentidesse on meiesuguste kannatanute jaoks lihtsalt hämmastav. Kas kahtlemiseks peaks tõesti ise piinakambrist läbi käima?

Ma julgen arvata, et mõistan teatud määral S. Oksaneni ning loen tema raamatut „Stalini lehmad” autobiogaafiliseks. Minu Tallinna Tehnikaülikooli (TPI) rühmakaaslasel oli sama saatus kui Sofi emal. Ta oli tubli insener, kes u 10 aastat pärast ülikooli lõpetamist abiellus Viru hotelli ehitusel töötanud soomlasega ning mõni aasta hiljem sai loa Soomes elamiseks. Kuid erinevalt raamatus kirjeldatust kujunes tema elu Soomes õnnelikuks. Ta sai otsekohe ehitusfirmas tööd, sest oli ainus ja asendamatu töötaja, kes oskas lugeda venekeelseid tööjooniseid ning töötada nendega. Firmal olid ju täitmisel tähtsad tellimused N. Liidust. Tema abielu kujunes õnnelikuks ja erilisi probleeme uues ühiskonnas sisseelamiseks ilmselt ei tekkinud. Sofil aga tuli lapsepõlves läbi elada kahe erineva ühiskonna valulised probleemid. Soomes varjas ema lapse eesti päritolu, kartes paaniliselt tema tuleviku pärast uues ühiskonnas, kus võõras laps võis olla ahistatud. Seda mõistab täiel määral vaid see, kes on ise lapsena võõras keskkonnas üles kasvanud ja mitmeid alandusi kannatanud. Suviti Eestis vanaema juures sai laps täieliku vabaduse olla tema ise: rääkida eesti keelt, riietuda seelikusse või nii, nagu laps ise soovis jms. Siin nägi ta ka meie nõukoguliku elu negatiivset poolt. Samas sai laps kõigil ülemeresõitudel Soomest Eestisse ja tagasi tunda ning näha neid alandavaid protseduure, mida tuli taluda Nõukogude kodanikel nii tollis, piirivalvega kui mujal. Sellest kõigest pidi lapsele sügav jälg hinge jääma. Kui lisada veel, et hiljem õppis S. Oksanen dramaturgiat ja „Puhastus” oligi esmalt teatrile kirjutatud, siis peaks olema selge, miks raamat on süžee poolest äärmiselt dramaatiline. Eespool nimetatud faktivead ongi teadlikult sisse toodud, et autor saaks kunstilises vormis meile edasi anda, millisest inimväärikust alandavast süsteemist me oleme välja pääsenud. Maailm on kunstiteose kaudu seda õigesti mõistnud ning seepärast on autorit mitmete auhindadega pärjatud ja tõlgitud kümnetesse keeltesse.

Sofi Okasneni ”Puhastus” (Utrensning) Stockholmi linnateatri laval. Lavastaja Åsa Melldahl, osades Ida Engvoll (Zara) ja Lena-Pia Bernhardsson (Aliide). Foto: Petra Hellberg/ www.stadsteatern.stockholm.se

Me peaksime olema uhked, et eesti emast sündinud Soome kirjanik on meie lugu nii edukalt maailmas tutvustanud. Hämmastav, et meie erudeeritud kirjamehed on ühtäkki otsekui pimedusega löödud ja elementaarse kunstitõe ära unustanud! Mis peaks neil viga olema, et nad tunnevad end kuidagi puudutatuna? Kas nende näiliselt rahulik lapsepõlv ja suhteliselt päris palju tegutsemisvabadust pakkunud nooruseaeg nõukogude ühiskonnas ei võimalda mõista, et nende kõrval oli sadu ja tuhandeid meiesuguseid alandatuid?

Oli Siberi surmast sundasumisel ja vangilaagrites ellujäänuid, kes hiljem kodumaale tagasijõudnuna olid automaatselt saanud mitte teisejärgulisteks, vaid kõige alamateks ühiskonna liikmeteks. Kord Siberisse saadetu ei saanud proletariaadi diktatuuririigis kunagi puhtaks! Oli palju vaikivaid kannatajaid, kelle süüks nõukogude ühiskonna ees oli lihtsalt ebaõige päritolu töörahva riigi jaoks. Elades ausate inimeste kombel, puudus neil igasugune võimalus õigeteks ümber kasvada. Sellisteks vaikivateks kannatajateks näiteks olid pärast sõda meesteta külades tublid eesti taluperenaised. Naised, kes üksipäini suutsid pidada kodutalu kümmekond aastat. Nad said hakkama raskel sõjaajal ja hiljemgi, tehes talus nii meeste kui naiste töid. Tööga, lakkamatu tööga ennast tappes jäid nad nõukogude võimu silmis ikkagi vastalisteks, sest mehed olid teadagi kus – Eesti patriootidena rindel langenud või tapetud-vangistatud. Ausa tööga ei saanud need taluperenaised selle nn töörahva riigi süsteemi jaoks õigeteks mitte kunagi. Vastupidi ootustele, süsteem röövis nad maksudega lõplikult paljaks, sundis seejärel kirjutama avaldusi vabatahtlikuks liitumiseks kolhoosidesse ning ära andma viimasegi varanatukese, muutes nad kerjuse seisuses kolhoositöölisteks. Samas jäid naised ausaks ning väärikaks ka kõige suuremas kitsikuses ja suutsid lapsed üles kasvatada.

Üllatav võib kaasaegsetele olla seegi fakt, et nende maanaiste alandamise viis ei olnudki see kõige julmem variant kommunistlikus süsteemis. Maaelu juhtima pandud harimatute partorgide-kommunistide pingutustest hoolimata ei õnnestunud neil meie rahvast täieliku hävinguni viia. Naiste aktiivne ja passiivne vastupanu päästsid eesti rahva halvimast.
Need, kes elasid Eestis pärast sõda, mõistavad hästi S. Oksaneni. Olgu tänastele kriitikutele veel öeldud, et Hans Leberechti väljamõeldud eesti talupoegi ei olnud varem Eestimaa pinnal nähtud. Nii olevat omal ajal arvanud eestimeelne žürii, kes jättis tema „Valgus Koordis” nime kandnud loo auhinnatute seast välja. Kuid partei käsul viidi see tükk lõpuks Stalini preemiani!

Selliseid vaikivaid kannatajaid enda kõrval ei osanud näha, aga võib-olla ei saanudki näha oma nooruse tõttu need S. Oksaneni kriitikud, kes nüüd räägivad klišeedest, faktivigadest ning oma arust ka ajaloolisest tõest. Nende kriitikute mõjul arvab ka küüditamise teemal äsja uuslavastuse teinud Ingo Normet, et S. Oksanen ei tea meie elust vene ajal suurt midagi. Mina väidan meie lugupeetud lavastajale julgelt vastu, et oma eestiteemalise loominguga on S. Oksanen tõestanud, et meie minevikuprobleemid lähevad temale vägagi korda ning ta teab neist asjadest palju kordi enam kui siin nimetatud solvunud kriitikud.

Eesti Memento Liit on rahva tugeval toetusel püstitanud sellele kommunistlikus riigis alandatud eesti emale ja naisele monumendi. Võrumaa Memento esimees Hans Sissas on olnud väsimatu eestvedaja ja töömees selle südameist tõusnud soovi realiseerimisel. Vastutasuks on ta saanud meie kollakalt ajakirjanduselt paari viimase aasta jooksul pidevalt laimu, mis siiani kestab Võrumaa Teataja veergudel. Paneb tõsiselt mõtlema, kellele ja milleks on vaja meie vabaduse sümboleid, Vabadussõja Võidusammast ja Eesti Ema monumenti aeg-ajalt eksponeerida koos jätkuvalt halvustavate väljamõeldistega?
Kaunis Eesti Ema monument paistab kaugele mäekünkalt Rõuge Suurjärve ääres. Ta jääb meile puhtaks igasugusest laimust hoolimata! See koht peaks saama pühaks kõigile eesti patriootidele.