|
MTÜ Julius Kuperjanovi
Selts
Leitnant
Julius Kuperjanovi panus Eesti Vabariigi iseseisvuse loomisele
ja Vabadussõja võidu saavutamisele tuleb riigi poolt
õiglaselt ümberhinnata.
Austatud
Eesti Vabariigi President härra T. - H. Ilves!
Eesti Vabariik,
soovides Põhiseaduse kohaselt olla „rajatud vabadusele,
õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks
sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja
tulevastele põlvedele. . . “, peab riiklikul tasemel,
veel enne oma 95. sünniaastapäeva, ümberhindama
leitnant J. Kuperjanovi ajalooline panus Eesti Vabariigi loomisel
ja Vabadussõja võidu saavutamisel ning lõpetama
valede võimendamise riigipalgaliste abiga, kes süütut
kangelast tahtlikult alavääristavad ning mõnitavad.
Riik, kes ei suuda kaitsta oma loodud valesid, peab süü
lunastamiseks neist ametlikult loobuma!
Ltn. Kuperjanovit
puudutavate valede levitamise algatas Soomusrongide Brigaadi Ajaloo
Komitee korraldusel Ed. Laamann 1923. a. kogumikuga „Soomusrongide
diwiis wabadussõjas I. Punawäe sissetungimine ja wäljatõrjumine“,
milles autor võttis omavoliliselt ajalooliste dokumentide
reaalsust ignoreerides arvesse ainult kogumiku tellija eestkõneleja,
endise soomusrongide divisjoni ülema kapten K. Partsi versiooni
ltn. Kuperjanovi allumatusest ning mõtlematust kiirustamisest
Paju lahingus. Kapten Parts ei saanud Tartu haigemajas viibimise
tõttu edastada eelnimetatud Komiteele tõeseid fakte
ltn. Kuperjanovi tegevuse või veelgi vähem tema poolt
öeldu osas, kuna Partsi motiiv oli päästa Paju
lahingust eemalseisnud soomusrongide (kahurtule ja 600-mehelise
dessandi puudumine) hea maine. Ülimalt ebaloogilised –
„ltn. Kuperjanov olevat öelnud, tahtnud vms. “
– väljamõeldised toetavad teises järjekorras
Soome abivägede „Pohjan Pojat“ ülema polkovnik
H. Kalmi süüdimatust, mis oli poliitiliselt tarvilik
ka Sõjavägede Ülemjuhatusele.
Polkovnik
H. Kalm oli otseselt määratud Valga operatsiooni juhiks,
kellele allusid nii soomusrongid kui ka leitnant Kuperjanovi pataljon.
Tegutsedes võimu positsioonil asus Kalm koheselt pärast
ohvriterikast Paju lahingut varjama oma tegelikke ainuisiklikke
püüdlusi taganeva vastase vara omandamiseks ning leidis
lihtsa võimaluse süüdistada oma Paju lahingu
hilinenud korralduse tõttu lahingus surmava haava saanud
alluvat. Ltn. Kuperjanovi süüdistamiseks esitas ta ühepoolselt
Paju lahingueelseid mõttetuid, ebaloogilisi ning tähtsusetute
dialoogide versioone. On väga suur tõenäosus,
et polkovnik Kalm võltsis enese valeotsuste päästmiseks
leitnant Kuperjanovi operatiivset päevakäsu nr. 6, 31.
01. 19. , asendades selle vigadest kubiseva nr. 4-ga, 31. 01.
19. , mille lõppu on kantud ka Kuperjanovi nimi, kuid esmakordselt
ilma adjutandi nimeta. Võltsimise motiiviks oli oberst
Kalmil hankida surnud leitnant J. Kuperjanovilt toetust enese
operatiivpäevakäsus nr. 4, 30. 01. 19. esitatud tahtlikule
valeversioonile „enamlaste pealetungist Laatre suunast“
ning vajadust rõhutada ltn. Kuperjanovi otsuste ebapädevust.
Polkovnik
Kalmi sallimatust leitnant Kuperjanovi suhtes võisid võimendada
tema poliitilised vaated suhtumises vastase vangide tapmisse
ja juutidesse. Eelnimetatu tunnistusena oli Kalmi 29. 01.
19. päevakäsu algvariandi lõppu lisatud laused:
„Vange ei võeta. Juute ei hellitata!“
Mida võis arvata sellest ltn. Kuperjanov, kelle pataljoni
isikkoosseseisu kuulus samal ajal minimaalselt kaks juuti (Goldov
Bernhard Tartust ja Krupkin Movscha Tallinnast), kes ilma juhi
nõusolekuta poleks ametlikult väeossa pääsenudki.
Samuti annetas Tartu juudikogudus partisanidele raha linna vabastamise
tänuks ning hiljem, juhi matusetseremoonial asetas koguduse
esindaja Hirschovitš lugupidamisest pärja langenu sargale.
Samuti ei olnud ltn. Kuperjanovil kindlasti kombeks hukata enamlastest
vange.
Lisaks jätkuvatele
Paju lahingu ebapädevatele hinnangutele on ltn. Kuperjanovi
salga mõjuvõim nn. „Puurmani perioodil“
Kursi kihelkonna 350 km2 suurusel alal Eesti Vabadussõja
kaardi 2008. a. (Kaitseministeeriumi tellimus) väljaandelt
pahatahtlikult eemaldatud, mistõttu on nimetatud maa-ala
riigialamate lubamatutel volitusel määratud ebaseaduslikult
enamlaste vallutatud alade mõjupiirkonda. Eesti Vabariigi
territoorium on parajalt nii pisike, et riigi ametnikkonna pädevad
isikud suudaksid ilma eriliste pingutusteta määrata
Vabadussõja ajal kulgenud rindeliini joone just nõndaviisi,
nagu see omal ajal reaalselt kulges. Tahaks siiski uskuda, et
süüdi on pigem heatahte puudujääk, ükskõiksus
ja lohakus, kui paarkümmend aastat tagasi hääbunud
riigi jätkuv truualamlik teenimine.
Palume Teie,
kui Eesti Vabariigi Presidendi initsiatiivi riigi ajalooringkondade
kaasamiseks arhiivitööpõhisele tervele mõistusele,
et lõpetada 1923. riiklikult alustatud valede levitamine
ja võimendamine, millega tahtlikult ning poliitiliselt
alatute võtetega moonutatakse märtrina hukkunud Eesti
rahvuskangelase leitnant J. Kuperjanovi puhast mainet oma rahva
ja riigi teenimisel.
Demokraatliku
riigi ajaloolaste arvamuste paljususest ei tohiks riik eelistada
elanikkonda informeerivas kirjanduses teadlikult võltsitud
Vabadussõja seikade ebapädevaid hinnangud, mis Eesti
rahvast tahtlikult petavad, alandavad, lõhestavad ja omavahel
tülli ajavad. Tõde on Riigiarhiivis kättesaadav
ning ajalooesteetika nõuab sellele mittepolitiseeritud
hinnangut!
Suurima lugupidamisega
Tartu Rahu 91. aastapäeval
J. Kuperjanovi Seltsi juhatuse esimees Olev Teder
J. Kuperjanovi 92. surma - aastapäeval
|
