|
|
Puhkama kodumaa mulda
tekst: Ene Ruder
1949. aasta märtsis
küüditati meie 7-liikmeline pere Novosibirski oblasti
Vengerovo rajooni Novõi Tartassi külla. Kümne
aasta pärast olime Eestis tagasi peale vanaema Anna Liiase,
kes äraviimise ajal oli 73 aastat vana. Kolm aastat pidas
ta Siberis vastu. 1952. aastal vanaema suri ja maeti kohalikule
külakalmistule.
2010. aastal lõppes
minu vanaema Anna Liiase lugu teisiti.
Kõik algas 2009. aastal, kui mul õnnestus koos tütrega
liituda Siberi samasse külla sõitvate kunagiste saatusekaaslastega.
Sõidu eesmärgiks oli viibida vanaema haual. Haua puhastamine
võsast, kodumaalt kaasa toodud lillede istutamine, Eestimaa
pühitsetud mulla ja lauluraamatu panek hauaplatsi mulda,
küünalde põletamine tekitasid vist mälestusi
sügavas võõras mullas puhkajas, sest kui lahkusime
surnuaialt teadmisega, et vaevalt kunagi siia tuleme, kuulis tütar
justkui vanavanaema ahastavat hüüdu: “Ärge
minge ära, ärge jätke mind üksi!”
Me ei saanud jääda,
pidime lahkuma. Peas keerlesid mõtted, kuidas küll
vanaema ära tuua. Vahemaa on nii suur ning ma ise ei ole
enam noor, et veel kord võtta ette reis hauale minemiseks.
Kartsin, et peame taas paratamatusega leppima.
Õnneks tahtis saatus aga teisiti. Olnud kuu aega Siberi-reisilt
tagasi kodus, lugesin Tartu Postimehes ilmunud artiklit, et lapselaps
on oma vanaisa põrmu Tomski oblastist kodumaale toonud.
See teade muutis ja otsustas kõik. Saime innustust ja meelekindlust
oma unistuse täideviimiseks. Võtsime tütrega
kindla otsuse: vanaema toome Siberist ära.
Mõningast kartust tekitas mõte, et seni tagasi toodud
on olnud tuntud ühiskonna- või teadustegelased, kuid
minu vanaema Anna Liias oli kõige tavalisem lihtne Eestimaa
vanaperenaine Saia talust Luunja vallast Tartumaalt. Kas võetakse
mind üldse kuulda? Silmade ees vilksatas ka must stsenaarium
– kiri läheb prügikasti.
2009. aasta septembri
algul läks teele esimene kiri Novosibirski oblasti Vengerovo
rajooni ülemale palvega anda luba Anna Liiase ümbermatmiseks.
Allakirjutatud ja vajalike templitega varustatud dokumendid sain
kätte 2010. aasta maikuus. Aega võttis palju, kirjade
kirjutamine, telefonikõned, faksid ning lõputu ootamine,
ootamine, ootamine... Õnneks oli aega oodata, talv oli
vahepeal.
Tagasiside oli algusest peale positiivne. Esimesele kirjale vastati
kohe jaatavalt ja lubati igati aidata ning mingeid takistusi säilmete
äratoomiseks ei olevat. Põhjus, et asjaajamine võttis
nii palju aega, oli selles, et sealtpoolt ei teatud, kuidas toimida,
kes peavad lubasid andma ja millised need load peavad olema. Sellises
olukorras olid Vengerovo ülemad esmakordselt, kuna puuduvad
ju vastavad seadused. Nende soov oli saada minu jaoks kindlad
dokumendid, et tagasiteel ei tekiks mingeid probleeme. Tänuga
meenutan Galina Nareikot, kes iga kord, kui telefoniga vestlesime,
julgustas ja toetas mind, et kõik läheb hästi
ja ma saan vajalikud dokumendid, ärgu ma muretsegu.
Dokumendid käes, võis alata lennureis Siberisse vanaema
järele. Kolm päeva kohapeal möödusid edukalt
ja kiiresti. Paberid korras, tsingitud kast Anna Liiase säilmetega
hermeetiliselt suletud ja pitsatidega varustatud, algas tagasisõit
kodumaale, seekord rongidega, et väärtuslikku kasti
mitte pagasisse anda. Vahepeal käisime Moskvas Eesti saatkonnas,
kus kast veel kord pitseeriti ja saime dokumendi piiri ületamiseks.
Reis kulgas ilma pisemagi vahejuhtumita ladusalt.
6. juulil jõudsime Tartu raudteejaama. Üle 60 aasta
kestnud pikk ja igavesena näiv Siberi-reis oli minu vanaemale
Anna Liiasele lõppenud. Ta oli tagasi Eestimaal. 7. juulist
2010 puhkab ta oma mehe ja laste kõrval Tartus Raadi kalmistul,
veetnud enne ühe ööpäeva Peetri kirikus püha
altari ees.
Siberi mulda on jäänud
palju meile kalleid inimesi. Aeg teeb oma töö ning hauad
on kadumas Venemaa avarustes. Kui kellelgi on kallis hauaküngas
kusagil ida pool veel teada ning on pisikenegi mõte, soov
ümbermatmiseks, siis see on igati teostatav. Tagantjärele
mõtlen, et kõik kulges päris hästi. Siberlaste
suhtumine oli lahke, abivalmis ja vastutulelik. Kui dokumente
ei saadudki kiiresti, siis igati julgustati ja alati anti lootust,
et saan oma vanaema ära tuua. Sellest oli suur abi ja andis
mulle jõudu, et mitte murduda.
Oma kogemusi olen nõus soovijatele üksikasjalikumalt
rääkima. Kindlasti ei lähe dokumentide hankimiseks
enam 9 kuud nagu minul, vaid palju kiiremini. Mul on suur soov,
et info Siberist säilmete äratoomise võimalikkusest
leviks kõikjale, jõuaks paljude isikuteni, kellel
kallis inimene puhkab võõramaa mullas. Mind aitas
Jumal ja mu kindel usk ning lähedaste toetus. Sama soovin
ka teile.
|
|
|
