|
|
|
Kremli Georgi saali valge klaver
1952. Klaveri taga meister Ernst Hiis. |
ESTONIA kontsertklaver–60
tekst: Alo Põldmäe
Fotod: TMM
Eesti klaveriehituse
ajaloole on 6. aprill 1951 paljutähenduslik kuupäev.
Just sel kuupäeval 60 aastat tagasi esitleti tollal alles
aastavanuses Tallinna Klaverivabrikus Eesti esimest kontsert-tiibklaverit
“Estonia”. Selle loojaks oli meie klaveriehituse grand
old man Ernst Hiis.
Eestit võime
julgelt pidada klaveriehituse maaks, sest meie klaveriehituse
232 aasta jooksul on siin klavereid valmistanud enam kui 70 meistrit.
Nii väikese riigi kui Eesti kohta on see arv üllatavalt
suur.
On tähelepanuväärne, kuidas mitmed eesti klaverimeistrid
on klaveritöökodade ülesehitamist alustanud mitmeid
kordi, reeglina ikka ja jälle nullist peale. Nii alustas
Saaremaa mees Mihkel Salong klaveritööstusega 1907.
aastal Peterburis ja taas 1922. aastal Kuressaares. Seda tegi
Tartumaa mees Ernst Hiis (Ihse) 1903. aastal Peterburis ja jälle
1922. aastal Tartus. Seesama E. Hiis on aga seni teadaolevatest
eesti meistritest ainuke, kes on alustanud otsast peale kolm korda!
Ja kolmandaks korraks kujunes see talle täiesti uues situatsioonis
– nõukogude võimu tingimustes, kui ta pidi
looma täiesti uue – kontsertklaveri!
On imetlusväärne, kuidas meister Ernst Hiis suutis kohe
alustada kontsertklaverite tootmist arvestataval tasemel. Kõik
asjad – alates pilli konstruktsioonist ja lõpetades
töövahenditega – pidi ju tegema kohapeal ise. Kogu
Eesti rikkalik klaveritöökodade võrgustik oli
kas sõjaga hävinud või hävitatud nõukogude
võimu poolt natsionaliseerimiste või sulgemiste
käigus. Ja peale selle – kontsertklavereid ei olnud
Eestis mitte keegi valmistanud.
Vana Hiis olla muigega rääkinud, et see olevat esimene
juhus, kus klaveritootmine algas tagumisest otsast: tavaliselt
on klaverite tootmist alustatud ikka väiksemast – pianiinost,
jätkatud kabinetklaveriga ja alles siis juleti teha kõige
suurem – kontsertklaver. Tallinna Klaverivabrikus toimus
kõik vastupidi – algul valmistati kontsertklaver,
siis kabinetklaver ja siis pianiino.
|
Ernst Hiis 1931. aastal. |
Enne „Estoniat”
oli kaks „Hiisi”
Tegelikult oli E. Hiis
enne „Estonia” kontsertklaveri väljatöötamist
valmistanud sõna otseses mõttes omakäeliselt
koguni kaks kontsert-tiibklaverit. Olid ju Tallinna pommitamisel
põlenud nii konservatoorium, Estonia teater, kontserdisaal
ja ühtlasi Riigi Ringhääling koos sealsete kontsertklaveritega
ning vajadus uute pillide järele oli suur.
Ühe kontsertklaveri tellis Hiisilt kohe pärast sõda
Raadiokomitee, teise Estonia teater. Esimene valmis 1949. aastal
ja see asetati uude raadiomajja Kreutzwaldi tänaval, komisjon
hindas klaveri 60 000 rubla vääriliseks. Teine, samasugune
klaver valmis Estoniale 1950. aastal ja selle hinnaks määrati
75 000 rubla. Huvitav on asjaolu, et mõlema kontsertklaveri
nimeks sai „E. Ihse” – Hiisi Eesti Vabariigi aegne
perekonnanimi – oma aja kohta täiesti tavatu fakt, sest
nõukogude ajal ei olnud kombeks isikut väärtustada
ega toodetele isiku nime anda. Saab olla vaid üks seletus
– kuna Eestis klaveritootmiseks mingit töökoda
ega vabrikut ei olnud ja enamiku tööst tegi Hiis isiklikus
töökojas, siis ilmselt ei leitudki muud võimalust
kui tituleerida klaver valmistaja nimeliseks (võis olla
tegemist ka teatud „jälgede segamisega”, et keegi
ei saaks näpuga näidata, et just Ernst Hiisi on isiklikult
need pillid valmistanud. Ajaloolisest aspektist on aga tegemist
vihjega klaveritööstuse „Ernst Ihse” järjepidevusele).
Mõlemad klaverid on alles – Raadiokomiteele valmistatud
klaver Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi omanduses, Estonia teatrile
kuulunud „Hiisi” leidsin 8 aastat tagasi Vilsandi saarelt,
kus see asub looduskeskuse hoones ja on kasutuses. Klaver oli
saarele sattunud 1970. aastal pärast oksjonit ja selle oli
viinud Vilsandile Vene piirivalve.
1950. aastal ühes „Õhtulehele” antud intervjuus
jutustas Hiis Raadiokomitee klaveri sünnist nii: „Sooritasin
selle töö üksi. Puurimisel aitas abikaas, tema
väntas, mina puurisin. Malmraami sisse tuli puurida 600 väga
mitmesuguse läbimõõduga ja sügavusega
auku.
Samuti aitas abikaasa liimimistöödel. Klaverit tuli
nelja aasta jooksul palju kordi tõsta, see mürakas
kaalub vähemalt 600 kg. Siis käisid vähemalt kümme
korda abiks artelli („Rahva Mööbel” –
A. P.) mehed. Metallraami valmistas minu poolt tehtud puust mudeli
järgi Liidutehas nr. 9 (salastatud sõjatehas –
A. P.) kõik ülejäänud tööd olen
teinud ise.
Metallraam on malmist, kõlalaud Bukoviinast tellitud Karpaatide
metsa kuusest. /--/ Selles klaveris on isegi põlenud Konservatooriumi
varemeist toodud klaveridetaile. /--/ „Bechsteini” ärapõlenud
raami järgi on tehtud selle klaveri metallraami puust mudel.
/--/
Kõige raskem töö oli klaveri poleerimine, füüsiliselt
väga raske eriti minule, kes ma olen 76 aastat vana. 12 m²
pinda sai mõnepäevaste vahedega 6 korda järjest
üle poleeritud.”
Moskvast
tuli käsk
Üks lugu „Estonia”
klaveri ümber on kujunenud legendihõnguliseks –
Eestisse olevat klaveritootmine tulnud tänu sellele, et Ernst
Hiis pidi „nõukogude rahva suurele juhile” Jossif
Stalinile 70. juubeliks 21. detsembriks 1949 valmistama eesti
rahva nimel kingituseks pianiino. Hiisil õnnestus pill
hästi, „vuntsile” olevat pill meeldinud ja 11.
märtsist 1950 pärineb Nõukogude Liidu Ministrite
Nõukogu esimehe J. Stalini allkirjaga määrus
nr 3755-p, mis kohustab Eesti NSV Kohaliku ja Põlevkivikeemia
Tööstuse Ministeeriumi nimetama vabrik „Rahva Mööbel”
Tallinna Klaverivabrikuks ja andma seal tootmahakatavale kontsertklaverile
nimeks „Estonia”. 6. septembril 1950 tuli eesti oma
ministeeriumi käskkiri, millega Tallinna Klaverivabrik loeti
asutatuks. Kogu klaveritootmise organiseerimise alustamine ja
peainseneri kohustused pandi Ernst Hiisile.
Kuigi Hiis oli siis juba 77-aastane, ei jätnud vanameister
juhust kasutamata uue vabriku ja uue klaverimargi loomiseks. Tegelikult
olid 1950. a septembriks klaverivabrikule ruumid juba leitud ja
kolm meistritki tööle võetud. Klaverivabrik hakkas
tööle mööblivabriku „Rahva Mööbel”
ruumides Kungla tänaval ja meistridki tulid samast vabrikust.
„Kui alustasime, ei teadnud me klaveritest midagi. Teadsime,
et pill on musta värvi ja sellel on kolm jalga,” on
meenutanud klaverivabriku raudvara Hugo Tammiksalu, üks kolmest
päris alguse juures olnud meistrist. Mööblivabrikust
sai Klaverivabrik ja samades ruumides tegutsetakse tänaseni.
6. aprillil 1951 toimus esimese „Estonia” esitlus
kõrgele riiklikule komisjonile, kuhu kuulusid pianistid
Artur Lemba, Bruno Lukk ja Anna Klas ning muusikateadlane Harry
Kõrvits. Komisjon andis klaveri akustilistele ja mängutehnilistele
omadustele hea hinnangu. Siitpeale algas „Estonia” klaveri
kiire arendamine, algas tema võidukas teekond, mis kestab
tänaseni. Selle klaveri nimi on saanud terves maailmas Eestit
tähistavaks sümboliks, Eesti sünonüümiks.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on hoiul huvitav dokument 1951.
aastast – koopia kirjast Stalini preemiate komiteele ettepanekuga
autasustada Ernst Hiis Stalini preemiaga. Väga põhjalik
4-leheküljeline kalligraafilises käekirjas kiri lõpeb
nii: „Tuginedes eelöeldule eeldame, et seltsimees Hiis,
Ernst Andrei p. kui väga andekas spetsialist, kes on loonud
isikupärase, meie maale nii hädavajaliku kontsertklaveri
tüübi, mis oma omadustelt ületab välismaa
parimate vabrikute kontsertpille, väärib täiel
määral autasustamist Stalini preemiaga /--/.” Kirjale
on alla kirjutanud tolleaegsed nõukogude tippmuusikud,
pianistid Aleksander Goldenveiser, Emil Gilels, Svjatoslav Richter
ja Grigori Ginsburg, heliloojad Dmitri Šostakovitš ja
Vano Muradeli ning klaverite eriteadlane Pjotr Zimin. Nagu teame,
seda preemiat Hiisile siiski ei omistatud.
Juba 1952. aastal lisas Hiis kontsertklaverile kabinetklaveri
„Estonia 2” ja pianiino „Estonia” mudelid.
Pianiinogi õnnestus väga hästi ja saavutas populaarsuse.
Mõne aasta möödudes hakati esitama järjest
enam kontsertklaverite tellimusi Nõukogude Liidu suurimatele
kontserdisaalidele ja muusikaõppeasutustele. Tootmise maht
kasvas kiires tempos. Osalemistega rahvusvahelistel messidel ja
näitustel hakkas „Estonia” nimi tasapisi rahvusvahelist
tuntust koguma. 1958. aastal tuli esimene suur tunnustus –
hõbemedal Brüsseli maailmanäituselt.
Klaverite tootmine aina laienes. Tulid uued mudelid – „Estonia
3”, „Estonia 4”, „Estonia 5”, „Estonia
6”, „Estonia 7” (kuldmedal Plovdivi rahvusvahelisel
näitusel 1988), lihtsustatud rokokoo-stiilis chippendale-tüüpi
„Estonia 8” (kuldmedal 1987. a. Leipzigi messil).
Eesti Vabariigi sünd 1991. aastal tõi suuri muudatusi
ka Tallinna Klaverivabrikusse. 1994. aastal müüdi seni
riigile kuulunud vabrik Klaverivabriku töötajatest moodustatud
aktsiaseltsile „Ernst Hiis”. 1999. aastast kannab vabrik
nime AS Estonia Klaverivabrik ja selle ainuomanikuks sai Indrek
Laul.
Pianiinode tootmine Tallinna Klaverivabrikus peatati 1965. aastal
ja sellest on siiralt kahju. Nii jõudis vaid üsna
vähestesse eesti kodudesse see meie oma pianiino „Estonia”,
sest suurt klaverit enamasti koju ei osteta. Ja nii on mitmed
meie muusikute ja muusikaharrastajate põlvkonnad üles
kasvanud pianiinode „Krasnõi Oktjabr”, „Belarus”,
„Riga”, „Smolensk”, „Zimmermann”,
„Ukraina”, „Petroff”, „Lirika” või
„Fantaasia” helide saatel. Selline oli tolleaegne poliitika
– tööjaotus nõukogude vabariikide vahel.
Tallinnale jäeti kontsertklaverite tootmine, pianiino uue
mudeli väljatöötamiseks saadeti aga Ernst Hiis
Riiga ja seal konstrueeris ta uue, jällegi heal tasemel pianiinomudeli
„Riga”.
Nüüd, kui ei ole Moskva diktaati, kummitab ikka aeg-ajalt
õhku rippuma jääv küsimus: miks pole pianiinode
tootmist püütud taastada Eesti Vabariigi ajal? Ajal,
mil nõudlus pianiinode järele on täiesti olemas?
Ainuüksi ligi 90 meie muusikakooli vajavad enamasti pianiinosid
igal aastal sadade viisi. Selle asemel tulevad pillid enamasti
Kaug-Idast – Jaapanist, Lõuna-Koreast, Hiinast.
|
|
|
