Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 



Muusikud Martha Argerich ja Mischa Maisky Festspielhausis.

Lummav kontserdiõhtu Baden-Badenis

tekst: Aino Siebert
Fotod: Aino ja Werner Siebert / Festspielhaus Baden-Baden

Martha Argerich ja Mischa Maisky on mõlemad muusikud, kes valdavad täiuslikult oma instrumente. Kui neile lisada veel Neeme Järvi, oli kõrgetasemeline ja emotsionaalne kontserdiõhtu Saksamaa ühes kuulsamas muusikahoones garanteeritud.

Nooblisse Festspielhausi mahub 2500 inimest, kontserdisaal oli laupäeva õhtul pea jäägitult välja müüdud. Külaliste seas olid endine Karlsruhe Saksa-Eesti Seltsi esimees dr Georg-Friedrich Hoepfner koos abikaasa Cordulaga, samuti Järvide suur austaja Luitgarda Rumann.

Maailmatasemega muusikavirtuoosid vahendasid harmooniat ja täiuslikkust

Seekord tuli Neeme Järvi Baden-Badenisse koos Luzerni Sümfoonikute ja maailmatasemel solistide Martha Argerichi ja Mischa Maiskyga. Argentinas sündinud Argerich on üks maailma parimaid pianiste, tal on ammu kultusstaatus. Tema plaate võiks kuulata isegi üksikul saarel, need vahendavad imelist õnnetunnet. Samad emotsioonid tekivad jälgides Argerichi mööda klaviatuuri liikuvaid sõrmi – kõik on absoluutselt täiuslik ja tõmbab kuulajat kaasa.
Lätlane Mischa Maisky hakkab oma tšello taha istudes kohe “põlema”. Tema stiil on ainulaadne: palju vibrafoni, kontsentreeritud tume poognatõmme. Muusik “maitses” igat nooti eraldi nagu klaasikest head vana punast veini. Koos musitseerides täiendasid Argerich ja Maisky teineteist parimal viisil. Olles kauaaegsed sõbrad, jätsid nad publikule kaua koos elanud abielupaari mulje – üksteise mõistmiseks polnud sõnu vaja. Paar tunnetas koosmusitseerimist läbi helide ja kehakeele. Seda oli eriliselt märgata César Francki (1822–1890) Sonaatides tšellole ja klaverile A-duur. Kusjuures polnud näha mitte mingisugust staarikäitumist, suurepärased meeliköitvad muusikud on pühendanud oma elu helidele.
Nende omavaheline sügav harmoonia ulatus kuni orkestri ja selle juhini välja. Seda ka Rodion K. Štšedrini kontserdis tšellole ja klaverile “Romantic Offering”. Seda teost mängiti Saksamaal esimest korda. Helilooja, keda tuntakse Eestis ennekõike balletist “Anna Karenina”, elab koos abikaasa, Bolšoi teatri endise prima ballerina Maja Plissetskajaga Münchenis. Noodikunstnik oli ise Baden-Badenis kohal tänamas soliste ja dirigenti.
Sellele lisaks said muusikasõbrad Festspielhausis kuulata veel Antonín Dvoàáki (1841–1904) Scherzo capriccioso opus 66 ja Dmitri Šostakovitši 9. Sümfoonia es-duur op 70.
Baden-Badeni suurte nimedega ärahellitatud kontserdipublik oli täielikus vaimustuses, inimesed tõusid saalis püsti ja plaksutasid mitmeid minuteid. Neeme Järvi ei toonud publikule pettumust ja dirigeeris lisapalana Mihhail I. Glinka “Valsifantaasia” – ka see võeti vastu tormilise aplausiga.


Loo autor vestlemas Liilia ja Neeme Järviga Festspielhausi dirigendiruumis.

Muusikageeniused ja diktaatorid

Oma postuumselt avaldatud memuaarides kirjutab Šostakovitš Baden-Badenis esitatud heliteose kohta: “Kogu maailm juubeldas Stalini ümber ja mind tõmmati kaasa sellesse ringtantsu. Me olime võitnud sõja. Millise hinnaga, see polnud tähtis. Impeerium oli kasvanud suuremaks ja võimsamaks ning noodikunstnikule anti käsk seda võitu koori ja solistidega ülistada. Ka sümfoonia number tekitas Stalinile meelehead: üheksas. Kremli peremees kuulas enne esiettekannet alati täpselt ekspertide arvamuse üle; selle heliteose puhul oldi ühel ja samal arvamusel – ma seisan oma ülesande tasemel. Sellest tegi diktaator omakorda järelduse, et minu üheksas sümfoonia on kirjutatud just tema auks. Ta oli kindel, et ka mujal maailmas tullakse ütlema: siin see on, meie isamaaline üheksas sümfoonia. Tagantjärele pean ma üles tunnistama: mina ise andsin Stalinile põhjuse sellisteks unistusteks, sest teatasin talle, et ma soovin selle apoteoose kirjutada. Ma proovisin valetada, ja see pööras ennast minu vastu.”
Dmitri Šostakovitšil oli õigus, sest kui viskame pilgu Marian Kovali kriitikale ajalehes “Sovetskaja Muzõka”, mille ta kirjutas pärast nooditeose esikannet, näeme selgelt, kuidas kommunistid muusikageeniust halvustasid: “Kogu meie rahvas juubeldab meie geniaalse seltsimehe Stalini ümber. Šostakovitš on seevastu inetu kääbus. Kelle peale ta lootis, kui kirjutas oma Üheksanda Sümfoonia kerges jenki-stiilis, selle asemel et kujutada oma teoses võidukaid nõukogude inimesi?”
Tänapäeval peab ütlema, et õnneks kirjutas represseeritud noodikunstnik aastatel 1944–1945 selle viieosalise suurepärase teose! Ja milline nauding oli seda kuulata Neeme Järvi juhatusel!
Kui talenteeritud venelane oli juba avaldanud mõlemad sõjasümfooniad (7. ja 8.), oodati temalt pärast Suure Isamaasõja võitu uut, kangelaslikku teost. Kasutades es-duuri, alustas ta temale asetatud ootusi, kuid juhtis need samas ka ad absurdum’ini. Ta kasutas sama ranget vormi kui Beethovengi – see oli 20. sajandil täiesti ebatüüpiline. Võidusümfoonia sai väga lühikene, seal on kasutatud nürimeelseid muusikalisi võtteid. Võiduka lõpu asemel toob Šostakovitš esile hoopis tsirkusemarsi. Ta teeb seda teadlikult, sest samad motiivid leiduvad noodikunstniku teistes teostes, mida kirjutas stalinistliku terrori aastatel – helid ja primitiivsed akordid tõid esile tollal valitseva ohu ja hirmu. Peale 9. Sümfoonia esiettekannet sattus komponist uuesti valitsejate põlu alla ja kirjutas järgmise sümfoonilise teose alles kaks aastat pärast Stalini surma. Tema 10. sümfooniat peetakse arveteklaarimiseks Staliniga.
Rodion Štšedrin ei saanud otseselt tunda punase režiimi tagakiusamist, pärast diktaatori surma 1953 muutus õhkkond kunstivaldkonnas avatumaks. Alates aastast 1973 juhtis Štšedrin Šostakovitši poolt asutatud Venemaa Heliloojate ühingut, mis oli palju liberaalsem kui nõukogude ametlik Heliloojate Liit. 1932 sündinud noodikunstnik on “avangardistliku” muusika vastane, hiljuti ütles ta ühes intervjuus: “Ma tunnen hingelähedust nende heliloojatega, kelle ideaalideks on Bach, Mozart, Beethoven või Tšaikovski. Seevastu ei pooda ma neid, kes peavad eeskujudeks Boulezit või Stockhausenit. Muidugi tunnen ma nendegi tööde vastu huvi, aga ma ei jumalda neid.” Seega jätkab Štšedrin selliste suurte vene kunstnikute nagu Skrjabin, Rahmaninov, Prokofjew ja Šostakovitš taditsioone. Tema tšellokontsert “Sotto voce concerto” (1994) on kirjutatud Mstislav Rostropovitšile. Seevastu kontsert “Romantic offering” (romantiline ohvriand) on noodistatud ja pühendatud just Martha Argerichile ja Mischa Maiskyle, kes tegid sellele teosele igati au.

Represseeritute kohtumine vaba maailmaga

Baden-Badeni Festspielhausis kohtusid muusika kaudu diktatuuride poolt represseeritud geeniused: Dmitri Šostakovitš, Mischa Maisky ja Neeme Järvi. Sest ka Riias sündinud tšellist sai tunda kommunistide “kõva kätt”. Samuti nagu eestlasest maestro, tegi Maiskygi Nõukogude Liidus kõigepealt karjääri, tema talenti ja oskusi võrreldi Rostropovitšiga, kelle meistriklassi ta õppima pääses. Kuid peale seda, kui tema õde emigreerus 1969 Iisraeli, tembeldati andekas muusik riigivaenlaseks. Ta võeti kinni ja saadeti töölaagrisse. Rohkem kui kaks aastat ei saanud ta oma armastatud instrumenti kätte võtta. Alles 1972 õnnestus tšellistil väljasõit Iisraeli, sealt edasi Brüsselisse, kus alustas edukat karjääri. Mischa Maisky tõusis nagu maestro Neeme Järvigi alles vabas maailmas muusikamaailma gigandiks, kõikide muusikasõprade õnneks.
Seda kahetsusväärsem on, et Eesti ei ole tänaseni tajunud Neeme Järvi suurust ja tema tegusid kodumaa hüvanguks. Järvide dünastia on tutvustanud maailmas aastakümneid nii Eesti heliloojaid kui nende teoseid. Praeguse vabariigi poliitikud jätkavad välismaal suuresti austatud ja armastatud muusiku vastu samasugust represseerimistööd kui nende eelkäijad Nõukogude Eestis, sest mentaalselt pole ikka veel demokraatiasse kohale jõutud. Nii saame ka edaspidi nautida eestlasest maestro loodud muusikaelamusi ainult piiri taga.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv