|
|
|
Muusikud Martha Argerich ja Mischa
Maisky Festspielhausis. |
Lummav kontserdiõhtu
Baden-Badenis
tekst: Aino Siebert
Fotod: Aino ja Werner Siebert / Festspielhaus Baden-Baden
Martha Argerich ja
Mischa Maisky on mõlemad muusikud, kes valdavad täiuslikult
oma instrumente. Kui neile lisada veel Neeme Järvi, oli kõrgetasemeline
ja emotsionaalne kontserdiõhtu Saksamaa ühes kuulsamas
muusikahoones garanteeritud.
Nooblisse Festspielhausi
mahub 2500 inimest, kontserdisaal oli laupäeva õhtul
pea jäägitult välja müüdud. Külaliste
seas olid endine Karlsruhe Saksa-Eesti Seltsi esimees dr Georg-Friedrich
Hoepfner koos abikaasa Cordulaga, samuti Järvide suur austaja
Luitgarda Rumann.
Maailmatasemega
muusikavirtuoosid vahendasid harmooniat ja täiuslikkust
Seekord tuli Neeme Järvi
Baden-Badenisse koos Luzerni Sümfoonikute ja maailmatasemel
solistide Martha Argerichi ja Mischa Maiskyga. Argentinas sündinud
Argerich on üks maailma parimaid pianiste, tal on ammu kultusstaatus.
Tema plaate võiks kuulata isegi üksikul saarel, need
vahendavad imelist õnnetunnet. Samad emotsioonid tekivad
jälgides Argerichi mööda klaviatuuri liikuvaid
sõrmi – kõik on absoluutselt täiuslik
ja tõmbab kuulajat kaasa.
Lätlane Mischa Maisky hakkab oma tšello taha istudes
kohe “põlema”. Tema stiil on ainulaadne: palju
vibrafoni, kontsentreeritud tume poognatõmme. Muusik “maitses”
igat nooti eraldi nagu klaasikest head vana punast veini. Koos
musitseerides täiendasid Argerich ja Maisky teineteist parimal
viisil. Olles kauaaegsed sõbrad, jätsid nad publikule
kaua koos elanud abielupaari mulje – üksteise mõistmiseks
polnud sõnu vaja. Paar tunnetas koosmusitseerimist läbi
helide ja kehakeele. Seda oli eriliselt märgata César
Francki (1822–1890) Sonaatides tšellole ja klaverile
A-duur. Kusjuures polnud näha mitte mingisugust staarikäitumist,
suurepärased meeliköitvad muusikud on pühendanud
oma elu helidele.
Nende omavaheline sügav harmoonia ulatus kuni orkestri ja
selle juhini välja. Seda ka Rodion K. Štšedrini
kontserdis tšellole ja klaverile “Romantic Offering”.
Seda teost mängiti Saksamaal esimest korda. Helilooja, keda
tuntakse Eestis ennekõike balletist “Anna Karenina”,
elab koos abikaasa, Bolšoi teatri endise prima ballerina
Maja Plissetskajaga Münchenis. Noodikunstnik oli ise Baden-Badenis
kohal tänamas soliste ja dirigenti.
Sellele lisaks said muusikasõbrad Festspielhausis kuulata
veel Antonín Dvoàáki (1841–1904) Scherzo
capriccioso opus 66 ja Dmitri Šostakovitši 9. Sümfoonia
es-duur op 70.
Baden-Badeni suurte nimedega ärahellitatud kontserdipublik
oli täielikus vaimustuses, inimesed tõusid saalis
püsti ja plaksutasid mitmeid minuteid. Neeme Järvi ei
toonud publikule pettumust ja dirigeeris lisapalana Mihhail I.
Glinka “Valsifantaasia” – ka see võeti vastu
tormilise aplausiga.
|
Loo autor vestlemas Liilia ja
Neeme Järviga Festspielhausi dirigendiruumis. |
Muusikageeniused
ja diktaatorid
Oma postuumselt avaldatud
memuaarides kirjutab Šostakovitš Baden-Badenis esitatud
heliteose kohta: “Kogu maailm juubeldas Stalini ümber
ja mind tõmmati kaasa sellesse ringtantsu. Me olime võitnud
sõja. Millise hinnaga, see polnud tähtis. Impeerium
oli kasvanud suuremaks ja võimsamaks ning noodikunstnikule
anti käsk seda võitu koori ja solistidega ülistada.
Ka sümfoonia number tekitas Stalinile meelehead: üheksas.
Kremli peremees kuulas enne esiettekannet alati täpselt ekspertide
arvamuse üle; selle heliteose puhul oldi ühel ja samal
arvamusel – ma seisan oma ülesande tasemel. Sellest
tegi diktaator omakorda järelduse, et minu üheksas sümfoonia
on kirjutatud just tema auks. Ta oli kindel, et ka mujal maailmas
tullakse ütlema: siin see on, meie isamaaline üheksas
sümfoonia. Tagantjärele pean ma üles tunnistama:
mina ise andsin Stalinile põhjuse sellisteks unistusteks,
sest teatasin talle, et ma soovin selle apoteoose kirjutada. Ma
proovisin valetada, ja see pööras ennast minu vastu.”
Dmitri Šostakovitšil oli õigus, sest kui viskame
pilgu Marian Kovali kriitikale ajalehes “Sovetskaja Muzõka”,
mille ta kirjutas pärast nooditeose esikannet, näeme
selgelt, kuidas kommunistid muusikageeniust halvustasid: “Kogu
meie rahvas juubeldab meie geniaalse seltsimehe Stalini ümber.
Šostakovitš on seevastu inetu kääbus. Kelle
peale ta lootis, kui kirjutas oma Üheksanda Sümfoonia
kerges jenki-stiilis, selle asemel et kujutada oma teoses võidukaid
nõukogude inimesi?”
Tänapäeval peab ütlema, et õnneks kirjutas
represseeritud noodikunstnik aastatel 1944–1945 selle viieosalise
suurepärase teose! Ja milline nauding oli seda kuulata Neeme
Järvi juhatusel!
Kui talenteeritud venelane oli juba avaldanud mõlemad sõjasümfooniad
(7. ja 8.), oodati temalt pärast Suure Isamaasõja
võitu uut, kangelaslikku teost. Kasutades es-duuri, alustas
ta temale asetatud ootusi, kuid juhtis need samas ka ad absurdum’ini.
Ta kasutas sama ranget vormi kui Beethovengi – see oli 20.
sajandil täiesti ebatüüpiline. Võidusümfoonia
sai väga lühikene, seal on kasutatud nürimeelseid
muusikalisi võtteid. Võiduka lõpu asemel
toob Šostakovitš esile hoopis tsirkusemarsi. Ta teeb
seda teadlikult, sest samad motiivid leiduvad noodikunstniku teistes
teostes, mida kirjutas stalinistliku terrori aastatel – helid
ja primitiivsed akordid tõid esile tollal valitseva ohu
ja hirmu. Peale 9. Sümfoonia esiettekannet sattus komponist
uuesti valitsejate põlu alla ja kirjutas järgmise
sümfoonilise teose alles kaks aastat pärast Stalini
surma. Tema 10. sümfooniat peetakse arveteklaarimiseks Staliniga.
Rodion Štšedrin ei saanud otseselt tunda punase režiimi
tagakiusamist, pärast diktaatori surma 1953 muutus õhkkond
kunstivaldkonnas avatumaks. Alates aastast 1973 juhtis Štšedrin
Šostakovitši poolt asutatud Venemaa Heliloojate ühingut,
mis oli palju liberaalsem kui nõukogude ametlik Heliloojate
Liit. 1932 sündinud noodikunstnik on “avangardistliku”
muusika vastane, hiljuti ütles ta ühes intervjuus: “Ma
tunnen hingelähedust nende heliloojatega, kelle ideaalideks
on Bach, Mozart, Beethoven või Tšaikovski. Seevastu
ei pooda ma neid, kes peavad eeskujudeks Boulezit või Stockhausenit.
Muidugi tunnen ma nendegi tööde vastu huvi, aga ma ei
jumalda neid.” Seega jätkab Štšedrin selliste
suurte vene kunstnikute nagu Skrjabin, Rahmaninov, Prokofjew ja
Šostakovitš taditsioone. Tema tšellokontsert “Sotto
voce concerto” (1994) on kirjutatud Mstislav Rostropovitšile.
Seevastu kontsert “Romantic offering” (romantiline ohvriand)
on noodistatud ja pühendatud just Martha Argerichile ja Mischa
Maiskyle, kes tegid sellele teosele igati au.
Represseeritute
kohtumine vaba maailmaga
Baden-Badeni Festspielhausis
kohtusid muusika kaudu diktatuuride poolt represseeritud geeniused:
Dmitri Šostakovitš, Mischa Maisky ja Neeme Järvi.
Sest ka Riias sündinud tšellist sai tunda kommunistide
“kõva kätt”. Samuti nagu eestlasest maestro,
tegi Maiskygi Nõukogude Liidus kõigepealt karjääri,
tema talenti ja oskusi võrreldi Rostropovitšiga, kelle
meistriklassi ta õppima pääses. Kuid peale seda,
kui tema õde emigreerus 1969 Iisraeli, tembeldati andekas
muusik riigivaenlaseks. Ta võeti kinni ja saadeti töölaagrisse.
Rohkem kui kaks aastat ei saanud ta oma armastatud instrumenti
kätte võtta. Alles 1972 õnnestus tšellistil
väljasõit Iisraeli, sealt edasi Brüsselisse,
kus alustas edukat karjääri. Mischa Maisky tõusis
nagu maestro Neeme Järvigi alles vabas maailmas muusikamaailma
gigandiks, kõikide muusikasõprade õnneks.
Seda kahetsusväärsem on, et Eesti ei ole tänaseni
tajunud Neeme Järvi suurust ja tema tegusid kodumaa hüvanguks.
Järvide dünastia on tutvustanud maailmas aastakümneid
nii Eesti heliloojaid kui nende teoseid. Praeguse vabariigi poliitikud
jätkavad välismaal suuresti austatud ja armastatud muusiku
vastu samasugust represseerimistööd kui nende eelkäijad
Nõukogude Eestis, sest mentaalselt pole ikka veel demokraatiasse
kohale jõutud. Nii saame ka edaspidi nautida eestlasest
maestro loodud muusikaelamusi ainult piiri taga.
|
|
|
