Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 


Suure võitluse algus
Reichi kaardivägi

tekst: Jüri Kotšinev


Adolf Hitler ja Ernst Röhm Nürnbergis 1933. Foto: Bundesarchiv_Bild_146-1982-159-21A.

Et kirjutada Kolmanda Reich’i kaardiväest SS Allgemeine’st, tuleb alustada sellest Saksamaa rahvussotsialismi löögijõu ajaloost, mille rüpes sündis rahvuseliidi kaardivägi SS. Selleks tuleb rääkida Saksamaa Rahvussotsialistliku Tööpartei kaitsesalkadest, millest peagi said ründerühmad – üldnimetusega Sturmabteilung (SA). SA-st kirjutades pole võimalik mööda minna selle organisatsiooni ülesehitajast ja juhist, selle loomisest 1923. aastal kuni oma hukuni 30. juunil 1934 – Ernst Röhmist.

Ernst Röhm sündis 1887. a. Elukutselise sõjaväelasena oli Röhm I maailmasõja hakul 10. Bayeri rügemendi kapten. Peale suure sõja lõppemist ja Saksamaa masendavat kapituleerumist nägi Röhm koos teiste I maailmasõja veteranidega, mida tähendab majandussurutis ja sõja kaotanud riigi allasurutus tegelikus argipäevaelus. Kuna sõjajärgse, kriisis vaevleva Saksamaa saatus tundus tume ja trööstitu ning vana keisririigi varemetel hakkas umbrohuna kasvama sotsialismus, nägi Ernst Röhm sakslastele ainsat päästvat võimalust tollal veel poliitilise vooluna vähetuntud rahvussotsialismi ideoloogias ning liitus kahekümnendate aastate alguses Rahvussotsialistliku Tööparteiga, olles samal ajal ohvitser armees.
1923. aastal läks Röhm erru ning pühendus täielikult rahvussotsialistide partei kaitsesalkade moodustamisele. Röhm alustas seda tööd nullist ning just temale võlgnes rahvussotsialistide liider Adolf Hitler tänu selle eest, et nende poliitiline partei sai endale tugevad kaitseformeeringud. Tollasel Saksamaal oli see hädatarvilik, kuna sotsialistide, ametiühingute ja kommunistide juhitud tööliste poliitilised liikumised omasid arvestatavaid löömameeste löögijõuke, kes mitte ainult ei tegelenud kihutusürituste korraldamisega, vaid tihti kinnitasid oma „tõdede“ pädevust poliitiliste konkurentide labase laialipeksmisega, juhul kui viimased otsustasid omi väliüritusi korraldada.
Aeg oli karm ja iga arvestatav poliitiline jõud sai oma ridadesse värvata piisavalt eilseid rindemehi, et kasutada neid oma löögiüksuste moodustamiseks. SA algusperioodi kuulusid verised kokkupõrked kommunistide ja sotsialistidega, mis lõppesid tihti külm- ja tulirelvade käikulaskmisega. Samas oli see heaks kooliks nendele meestele, kes pidid julgema oma vaateid võitluses kaitsta. Sellises võitluses, mis ei olnud „sportlik“ jõukatsumine, vaid võitlus elu ja surma peale. Nii karastus tahe ja mehistus noorte aatekaaslaste meel.
Röhm ehitas üles rahvussotsialistide armeed, mille etteotsa määrati partei poolt Johann Ulrich Klintsch ning tema järel Hermann Göring. Peale 23. novembril 1923. aastal toimunud Müncheni väljaastumist, mille mahasurumisel avas politsei rahvussotsialistide rongkäigu pihta tule, sattus sellest osa võtnud Röhm vangi koos teiste parteikaaslaste, muuhulgas ka parteiliidri Adolf Hitleriga. Vabanedes vangist enne Hitlerit, töötas Röhm meeleheitlikult selle nimel, et ajutiselt juhita jäänud liikumine ei soikuks.
Peale vangist vabanemist korrastas Rahvussotsialistlik Tööpartei oma read ning Röhm asus uue innuga SA täiustamisele. Esimesed hõõrumised Hitleri ja Röhmi vahel leidsid aset just siis. Need paisusid nii suureks, et Röhm lahkus 1925. aastal Saksamaalt ning asus teenima Boliivia armees. Samal ajal oli Saksamaalt ajutiselt emigreerunud Hermann Göring, kuid SA ei surnud välja.
1926. aastal kutsus Hitler oma parteikaaslase Röhmi tagasi Saksamaale ning määras ta SA staabiülemaks. SA ülemaks oli Adolf Hitler ise. Et tõsta ja hoida vajalikul tasemel SA distsipliini, lõi Röhm SA juurde uued allüksused – SS-i ja Stahlhelmi. Mõlemad allüksused etendasid SA-s sisepolitsei rolli. Üksused loodi 22. veebruaril 1933. a ning hakkasid Hermann Göringi ettepanekul kandma üldnime SA Hilfpolizei der Gruppe Berlin-Brandenburg – Berliini-Brandenburgi grupi SA abipolitsei. 1933. a märtsis nimetati see grupp ümber Feldpolizei der Gruppe Berlin- Brandenburg (Berliini-Brandenburgi SA grupi välipolitsei). Kõigepealt moodustati selles üksuses kolm kiirreageerimisrühma – Bereitschaften, kuuskümmend meest igas rühmas. 1. oktoobril 1933 asutas Göring uue allüksuse – Preisi välijäägrite korpuse (Feldjägerkorps im Preussen). Sinna koondati kõik endised välisandarmeeria teenistujad, kes selleks soovi avaldasid. Stahlhelm koondas endasse I maailmasõja veteranidest koosneva ultrakonservatiivsete vaadetega rahvusradikaalid.
Vastloodud SS-i (Schutzstaffel) munder oli SA mundri üks alaliike – mustad kalifeelõikelised püksid, must nahkrihm vööl, must nahast portupee, pruun särk, särgikrael nelinurgad mustvalge põimikpaelast randiga, vasakul käel käeside svastikaga ning allpool küünarnukki mansetipael allüksuse numbriga. Erinevalt SA mundrist oli SS mundri juurde kuuluv müts musta värvi ning kokardiks oli sellel mütsil surnupealuu. Musta värvi olid ka SS-laste lipsud, millel kanti svastikaga lipsunõela.
Üsna pea kujunes SA struktuuris loodud SS-i põhifunktsiooniks parteijuhi Adolf Hitleri isikliku julgeoleku tagamine. Sellest, alguses sajaliikmelisest „pretoriaanide“ rühmast kasvas välja esimene SS-rügement SA-Standarte „Adolf Hitler“, millest moodustus peale Röhmi mässu mahasurumist SS-Leibstandarte „Adolf Hitler“. Sündinud oli Reichi kaardivägi. Sisuliselt likvideeris Adolf Hitler kogu SA kõrgema juhtkonna ning Röhm ise lasti Hitleri käsul maha ööl vastu 30. juunit 1934. Rahvussotsialistid võimule aidanud ja Adolf Hitleri riigikantsleriks saamise teed turvanud SA võitlejad langesid oma ambitsioonika juhi Ernst Röhmi võimuiha ohvriks. Röhm oli tegelikult kogu SA tegutsemise ajal tahtnud kujundada sellest aatemeeste väest oma privaatse „pruunsärklaste“ sõjaväe, pidades ennast igati vääriliseks juhiks jõule, kes pidi hoidma kogu Saksa rahvast ja riiki õigel kursil. Röhm unustas aga oma unelmates selle, et just sama rolli nägi endal lasuvat Saksamaa Rahvussotsialistliku Töölispartei tõeline ja ainus juht Adolf Hitler, ja nagu ei saanud olla ühel parteil ja tema jõustruktuuridel kahte juhti – SA oli aga just rahvussotsialistide löögijõud –, juhtus see, mis pidi juhtuma ja Hitler surus otsustavalt maha parteisisese vastasseisu Ernst Röhmi ja tema lähimate kaasvõitlejate näol SA kõrgemas juhatuses. Hitleril oli nüüd vaja isiklikku ja ainult temale ustavat kaardiväge. Tõsi, mitte ainult partei, vaid kogu Kolmanda Reichi kaardiväge, mis oleks allunud ainult tema käsule ja tahtele ja kelles ta sai olla alati kindel. Hitleri aegse Saksamaa jõustruktuurides algas SS-i ajastu.

SS Allgemeine


SS auastmed madalamalt kõrgemale minevas auastmelises järjestuses olid:
Schutze (reamees),
Oberschutze (vanemsõdur)
Sturmmann (jefreitor)
Rottenführer (vanemjefreitor)
Unterscharführer (allohvitser)
Scharführer (nooremveltveebel)
Oberscharführer (veltveebel)
Hauptscharführer (vanemveltveebel) Sturmscharführer (staabiveltveebel) Untersturmführer (leitnant)
Obersturmführer (vanemleitnant)
Hauptsurmführer (kapten)
Sturmbannführer (major)
Obersturmbannführer (kolonelleitnant) Standartenführer (kolonel)
Brigadenführer (kindralmajor)
Gruppenführer (kindralleitnant)
Obergruppenführer (armeekindral) Oberstgruppenführer (kindralkolonel)
Reichsführer (kindralfeldmarssal)

Mustad mundrid ja pruunid särgid – Kolmanda Reichi au ja uhkus. See munder pani kiiremini põksuma Saksa naiste südamed ning tegi kadedaks mehi ning innustas noori…
Traditsiooniline munder ajast, mil SS (Schutzstaffen) kuulus SA (Sturmabteilung) koosseisu. SS-i juurde loodud ründerühmade sünniajaks peetakse ametlikult 24. septembrit 1934, kui kolm kuud peale Ernst Röhmi vandenõu otsustavat mahasurumist vastloodud SS kaitsesalkade poolt loodi SS poliitilised roodud. Kõige säravamaks allüksuseks nendest poliitilistest roodudest oli Adolf Hitleri ihukaitserügement „Adolf Hitler“. Seda eliitüksust kamandas Joseph Dietrich – kuulus Zep Dietrich. Rügemendis teenis algselt tegelikult roodujagu eriväljaõppega SS võitlejaid. Ametlikult 16. märtsil 1936. aastal avalikustas Saksamaa, et viib oma riigis sisse ajateenistuse ning saksa rahvale tehti teatavaks SS erivägede olemasolu. SS Verfügungstruppe (eriotstarbelised) üksused olid muutunud Rahvussotsialistliku Tööpartei kaitserühmadest üleriiklikult tunnustatud sõjaliseks riigikaitse struktuuriks. SS Verfügungstruppe koolituse läbinud tulevased ohvitserid ja allohvitserid kandsid õppeperioodi ajal helehalli välivormi.
Juhatas SS-i kõiki struktuurseid üksusi 7. oktoobril 1900 Münchenis sündinud Heinrich Himmler, kes 1929. a sai SS Reichsführer’iks, 1933. a Bayeri politseiülemaks, 1935. a Gestapo ülemaks ning 1936. a Kolmanda Reich’i politseiülemaks. 1943. aastal määras Adolf Hitler Himmleri Saksamaa siseministriks ning 1944. a juulis reservarmee ülemjuhatajaks. 1945. aastal kamandas Himmler lisaks sellele veel armeegruppi „Rhein“.
Kõik SS Allgemeine ohvitserid alates Sturmführer’i auastmest olid SS Reichsführer’i käsuga määratud adjutantideks alates 1934. aastast ning kandsid samal aastal kinnitatud musta vormikuue paremal õlal hõbedast akselbanti. Igapäevavormi juurde kuulus ka SS kortik (pistoda), mida hakati kandma 25. augustist 1936. Pistoda kinnitati rihma külge hõbetatud kettidega. Pistoda pidid kandma nii ohvitserid kui allohvitserid. Kortiku kandmise õigus ja kohustus oli siiski vaid neil meestel, kes olid liitunud SS-iga kuni 30. jaanuarini 1933.
Peale SS erirühmade moodustas suurima SS alluvuses olev struktuurse allüksuse SD – Sicherheitsdienst. Tegemist oli luureorganisatsiooniga, mis II maailmasõja ajal tegeles tavalise sõjaväevastuluurega kõikidel rinnetel, kus sõdis Kolmas Reich. 1931. aastal määras SS Reichsführer Heinrich Himmler SD juhiks 1904. aastal sündinud SS Obergruppenführer’i Reinhard Heidrichi, kes juhtis SD-d kuni 1934. aastani. 1934. aastast kuni 1936. aastani juhtis Heidrich lisaks SD-le ka julgeolekuteenistust ning 1939. aastast kuni oma surmani 1942. aastal Reichi Julgeolekuteenistuse Peavalitsust (Reichssicherheitshauptamt). Nimetatud peavalitsus jagunes Gestapoks (Geheime Staatspolizei) ehk riiklikuks salapolitseiks ja Kripoks (Kriminalpolizei) ehk kriminaalpolitseiks. Heidrich määrati 1941. aastal Himmleri poolt ka Moraavia ja Boheemia Reichsprotektor’iks II maailmasõja käigus Tšehhoslovakkia allutatud aladele, kuni inglaste poolt välja õpetatud tšehhi diversandid ta 27. mail 1942 varitsuses maha lasid, kui Heidrich oma tööülesannete täitmise käigus kuhugi teenistusautoga sõitis. Heidrich hospitaliseeriti, kuid haavad olid nii tõsised, et ta kaheksa päeva peale kallaletungi suri.
SS Allgemeine struktuurseks allüksuseks oli rajoon (Oberabschnitt). Rajoon jagunes mitmeks piirkonnaks – Abschnitt’iks. Nendes allüksustes teenijad kandsid vormikuue paremal revääril oleval ruudul rooma numbritega tähistatud vastava rajooni (Oberabschnitt’i) numbrit. See number oli ka mundrikuubede vasakul käisel kahe hõberandiga ääristatud käisepaelal.
Üheks SS Allgemeine’le usaldatud teenistusülesannetest oli Hitleri isiku ja Kolmanda Reich’i kõrgeima juhtkonna teenindamine, kui riigijuht viibis Riigikantseleis või töötas oma residentsis Berghofis Bayeris. Selliseks teenistuseks olid meestel seljas erilise lõikega valged poolkuued, mis ulatusid vööni. Sellisel kuuel oli ees kahes reas neli nööpi ning rinnal kaks klappidega rinnataskut. Klapid olid kinni kumbki ühe nööbiga. Püksid olid musta värvi, kitsa valge lampassiga ning jalas olid meestel mustast nahast lakitud poolsaapad. Sõja ajal kandis Hitlerit teenindav personal vasakul pool rinnatasku kohal SS tunnismärgina kotkast. Eriti tähtsatel puhkudel kandis SS-lastest auvalves olevad mehed valgeid nahkrihmasid. Leibstandart „Adolf Hitleri“ isikkoosesis kandis Führer’i valveteenistuses olles samuti valgeid nahast rihmasid ning portupeesid. 27. juunist 1939 viidi selles üksuses sisse suvevorm – valget värvi mundrikuub ja valged püksid ning valged nahast kingad. Ühtlasi oli see vorm ka SS ohvitseride suviseks paraadvormiks. Selline munder pidi SS auvahtkonna ohvitseridel valveteenistuse ajal ja pidulikel puhkudel olema seljas ajavahemikul 1. aprillist kuni 30. septembrini.


SS-vormirõivad.

Parteipäevade paraad...

Puhtakspestud Nürnbergi tänavasillutisel kajavad terassammud. Vetruvalt ja rütmiliselt astuvad rood roodu järel mehed sirgetes viirgudes, hingates ja liikudes ühes rütmis paraadsammul oma rahva ja juhtide eest läbi näitamaks, milline on tõeline Preisi marsisamm ja rüht. Mundrid ja varustus istuvad seljas laitmatult. Komandöridel on käes paraadi puhuks eriliselt läikima löödud haljad mõõgad. SS üksuste sõjaväeorkester alustas juba SS hümni „Wenn alle untreu werden“ mängimist, SS Spielmannszugführer tõstab ja langetab marsirütmis oma dirigendikeppi. Ja rahvas vaikib, sest see vaatepilt pole ainult oodatud ja muljetavaldav, vaid kõigile pealtvaatajatele tundub hetkeks, et on seisatama jäänud aeg ja juba nad marsivad ja nende terassamm kaigub üle tänavate ja majade katuste. Nad marsivad just nagu otse paraadilt igavikku, olgu see pidulik marss Nürnbergi parteipäevadel, Müncheni 1923. aasta mälestuspidustustel või Berliinis Kolmanda Reich’i riigipühadel. Marsib sakslaste au, uhkus ja lootus – Kolmanda Reich’i kaardivägi SS Allgemeine. Ja tundub, et isegi linnud ei lenda taevalaotuses. Et tuul ei liiguta puudeoksi ja et pilved on hetkeks peatanud oma igavese sõudmise isamaa metsade ja põldude kohal ja iga vaataja usub ilma mingi kahtluskübemeta, et selline üksus ja sellised mehed ei peatu enne, kuni on saavutatud lõplik ja otsustav võit.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv