Kultuur ja Elu 1/2011


Kultuur ja Elu 4/2010

 

 

 

 



Ronald Reagan ja Nancy Reagan presi­dendi ametisseastumis- päeva ­paraadil Washingtonis 1981. Foto: Wikipedia

Vabadusvõitleja Roland Wilson Reagan

tekst: Kuno Raude

Viimasest sõjast on möödunud 66 aastat, aga ikka ei ole ühest vastust küsimusele, miks kolm Balti riiki, kes olid Rahvasteliidu täieõiguslikud liikmed, II maailmasõja lõppedes lääneriikide vaikival nõusolekul sellest organisatsioonist välja arvati ja loovutati NSV Liidule.

28. novembrist 1. detsembrini 1943 Teheranis toimunud Suure Kolmiku kohtumisel teatas USA 32. president Franklin Delano Roosevelt Jossif Stalinile, et tema “ei kavatse küll Nõukogude Liiduga sõda alustada, kui Punaarmee peaks Balti riigid taasokupeerima“. Kuid tõsi on ka see, et alates Balti riikide okupeerimisest 1940. aastal, oli lääneriikide avalikkuse sümpaatia okupeeritud Balti rahvaste poolel.

Oma poliitilise karjaääri alguses, juulis 1961, teatas Ronald Reagan: “Ideoloogiline võitlus Venemaaga on maailmas probleem number üks” ning lisas “USA on sõjas kommunismiohu vastu”. Veendunud antikommunist ei unustanud lausutud sõnu ei presidendikampaania ajal ega presidendina aastatel 1981–1989 riiki valitsedes. Reagani kindlaks sooviks sai nõukogude impeeriumi purustamine.

Kohe peale presidendiks valmimist kinnitas ta 30. jaanuaril 1981 USA riikliku julgeoleku planeerimise rühma (National Security Planning Group) tegevuskava salastatud strateegiliseks pealetungiks NSV Liidule. Eesmärgiks ohtlikuks muutunud nõukogude sõjalise kohaloleku tõrjumine maailmas, NSV Liidu majanduse nõrgestamine ja poliitiliste muutuste julgustamine nõukogude leeri kuuluvates riikides. Möödunud sajandi kaheksakümnendate alguses nägi USA riikliku julgeoleku strateegia ette nõukogude süsteemi nõrgestamise seestpoolt, võidurelvastumise ehk “tähesõdade“ programmi pealesurumise NSV Liidule, millele Kreml ei suutnud vastata. Reagani peamiseks eesmärgiks kujunes põhimõtteliste muudatuste esilekutsumine ja rahvuslike liikumiste toetamine Nõukogude Liidus ja selle satelliitriikides.

Okupeeritud ja pooleldi okupeeritud satelliitriigid oli vaja emamaa küljest lahti murda. 7. juunil 1982 kohtus Ronald Reagan paavst Johannes Paulus II-ga.
“Me mõlemad tundsime, et Jaltas oli tehtud suur viga ja midagi peab ette võtma. Just Solidaarsus on relv, mis peab asja otsustama,” on meenutanud Reagan. 2. septembril 1982 kirjutas president Reagan alla salajasele riikliku julgeoleku dokumendile (NSDD-54), mis käsitles USA edasist poliitikat Ida-Euroopas. Valge Maja seadis pikaajaliseks eesmärgiks Ida-Euroopa riikide vabastamise NSV Liidu mõju alt, demokraatlike ja turumajanduslike väärtuste arendamise ning nende riikide lülitamise Euroopa Ühenduse koosseisu. Rahaline abi Poolale ja teistele Ida-Euroopa riikidele aitas kaasa opositsiooniliste organisatsioonide tekkele ja tugevnemisele ning nende avalikule ja põrandaalusele tegevusele. Tänu Solidaarsuse võidule Poolas, toimusid 1989. aasta sügisel murrangulised sündmused kõigis Ida-Euroopa ja Balti riikides.

Otseütlemisega riigimees

President Roland Reagan oli Euroopa vabanemisele pühendunud otseütlemisega riigimees. 12. juunil 1987 Lääne-Berliinis peetud legendaarses kõnes pöördus Reagan NLKP peasekretäri Mihhail Gorbatšovi poole sõnadega: „Peasekretär Gorbatšov – kui teie eesmärgiks on rahu ning Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa heaolu, kui teie eesmärgiks on liberaliseerimine, siis tulge siia (Brandenburgi – K.R.) värava juurde! Hr. Gorbatšov, avage see värav! Hr. Gorbatšov, lõhkuge maha see müür!” Ning lisas: „Nõukogude Liit seisab silmitsi valikuga: kas teha põhjalikke muudatusi või hävida.”

Ameerika Ühendriikide presidendi sihikindlal ja julgel poliitikal ning majanduslikul survel oli ülioluline osa “kurjuse impeeriumi” lagundamisel, mis lõi eeldused rahvuslikule vabadusliikumisele ja kokkuvõttes omariikluse taastamisele Baltimaades. 1988. aasta alguses toodi Eestis esimest korda välja sinimustvalged lipud ja loodi Eesti Muinsuskaitse Selts. Aprilli alguses 1988 toimus Tallinnas loomeliitude ühispleenum, millel eesti kultuuritegelased avaldasid tõsist pahameelt Eestis valitseva olukorra üle. 1988. aasta suvel toimunud öölaulupidudel laulsid sajad tuhanded inimesed rahvuslikke laule ja nõudsid senise EKP juhi tagasiastumist. 20. augustil 1988 loodi Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, mis võttis selge suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Rahvarinde poolt 11. septembril 1988 Tallinna lauluväljakul korraldatud “Eestimaa laul” kujunes suurimaks meeleavalduseks meie ajaloos, millest võttis osa 300 000 inimest üle Eestimaa. 16. novembril 1988 nägi ilmavalgust Eesti NSV Ülemnõukogu deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest.

1989. aastal hakati moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, eesmärgiks Eesti Vabariigi taastamine eesti kodanike poolt õigusliku järjepidevuse alusel. 23. augustil 1989, Molotovi-Ribbentropi pakti sõlmimise 50. aastapäeval, korraldati Leedu Sàjûdise, Läti Tautas Fronte, Eesti Rahvarinde ja Balti Nõukogu algatusel kuulsaks saanud Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi-Ribbentropi pakti tagajärgede vastu. Nüüdsest hakkas ka Eesti NSV juhtkond toetama mõtet Eesti täielikkust iseseisvumisest.
9. novembril 1989, kaks aastat pärast Ronald Reagani kuulsat kõnet Saksamaa pealinnas, langes Berliini müür, mis julgustas riikluse taastamise protsessi Baltimaades veelgi. Eesti delegatsiooni liikmete survel võttis NSV Liidu Rahvasaadikute Kongress 24. detsembril 1989 vastu otsuse „Poliitilise ja õigusliku hinnangu kohta NSV Liidu ja Saksamaa 1939. aasta mittekallaletungilepingule“. Saksamaaga sõlmitud salaprotokoll tunnistati juriidiliselt alusetuks ja kehtetuks allakirjutamishetkest peale. See oli Balti rahvaste ühine võit tõe varjajate üle.

Leedus ja Lätis aset leidnud veriseid sündmusi aitas Eestis ära hoida 13. jaanuaril 1991. aastal Tallinnasse saabunud Venemaa esimene president Boris Jeltsin, kes Venemaa nimel kirjutas koos Läti, Leedu ja Eesti esindajatega alla ühisavaldusele, keelas nõukogude sõjaväelastel sekkumise meie siseasjadesse ning läkitas ÜRO peasekretärile pöördumise, milles palus rahvusvahelist abi Baltikumis tekkinud kriisiolukorra lahendamiseks. Kahtlemata on Boris Jeltsinil suured teened selles, et iseseisvuse taastamine Eestis toimus veretult. Mälestus temast vajab kindlasti Eestis jäädvustamist. 18.–21. augustil ebaõnnestus riigipöördekatse Moskvas. 20. augustil 1991 võttis Eesti Ülemnõukogu vastu otsuse Eesti riikliku iseseisvuse kohta. Eesti oli taas vaba! 22. augustil 1991 peatas Jeltsin NLKP tegevuse ning seejärel keelustas selle partei tegevuse.
26. detsembril 1991, neli aastat peale Reagani prohvetlikku kõnet Berliinis, varises NSV Liit kokku, mida üks riigipea on nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks katastroofiks. USA 40. presidendi lubaduse täitmiseks oli Ida-Euroopa, Balti riikide ja teiste NSVL koosseisu kuulunud rahvaste kaasabil kulunud 10 aastat. Tee Euroopa Liitu ja NATO-sse oli avatud. Täna on USA ja Eesti Vabariik teineteisele kindlad partnerid, millele pani kaheksakümnendate lõpus aluse president Ronald Wilson Reagan.

Austusavaldus Ronald Reaganile

Arvestades Reagani teeneid Balti riikide, sealhulgas Eesti, riikliku iseseisvuse taastamisel, esitas allakirjutanu Tallinna kodanikuna 6. veebruaril k.a. Tallinna Linnavalitsusele ja Tallinna Linnavolikogule ettepaneku võtta vastu põhimõtteline otsus president Ronald Reaganile pühendatud mälestusmärgi püstitamiseks Tallinnasse, valmistada ette ja kinnitada lähteülesanne avaliku konkursi läbiviimiseks, määrata kindlaks mälestusmärgi projekteerimise, ehitamise ja avamise tähtajad.

25. veebruari kirjas soovitas Tallinna abilinnapea Taavi Aas pöörduda tõstatatud küsimuses Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse poole, mida kindlasti õigel hetkel ka tehakse. Abilinnapea peaks siiski teadma, et ei Riigikogu ega Vabariigi Valitsus ei saa lahendada küsimusi mis kuuluvad kohaliku omavalitsuse e. Tallinna linnavõimude kompetentsi. Veidi ettevaatlikum vastus tuli 1. märtsil k.a Tallinna Linnavolikogu nõunikult Rita Makarovalt kes lubas, et “ettepanekut arutatakse linnavolinike ja komisjoni koosseisu kuuluvate ekspertide osavõtul esimesel võimalusel volikogu haridus- ja kultuurikomisjoni koosolekul, mis toimub tõenäoliselt aprillikuus“.

Arvestades jõudude vahekorda linnavolikogus, võib oletada, et peale jääb Tallinnas võimul oleva erakonna ja selle esimehe, Tallinna linnapea tahe. Aga esialgu ootame ära haridus- ja kultuurikomisjoni seisukoha, mis peaks oma otsuse kujundamisel arvestama eelkõige monumentaalsete kunstiteoste paigutamise suurepäraseid võimalusi Tallinna vanalinna ümbritseva muldkindlustusvööndi maa-alale. Allakirjutanu on mälestusmärgi asukoha välja valinud, silme ees on president Ronald Wilson Reagan linna elanike keskel.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv