Kultuur ja Elu 1/2011

Kultuur ja Elu 4/2010

Eesti delegatsiooni liikmed memoriaali avamisel Norilskis 1991. aastal. Paremal artikli autor Vaino Kallas.

Mälestusmemoriaal
Noril-Gulagis hukkunuile

tekst: Vaino Kallas
fotod: Erakogu

Käesoleval aastal möödub seitsekümmend aastat kolme Balti vabariigi ohvitseride, nende hulgas 318 Eesti ohvitseri arreteerimisest ja küüditamisest kaugel polaarjoone taga asunud NKVD Norilski sunnitöö- ja erilaagrite konglomeraati, kus osa ohvitsere hukati ja enamus neist karmi polaarkliima, raske töö, nälja ja haiguste tagajärjel surid. Kakskümmend aastat hiljem, 1991. aasta augustis rajasid Eesti, Läti ja Leedu ekspeditsioonid Norilskisse hukkunud kaasmaalastele mälestusmemoriaali.

Pärast pool sajandit kestnud Nõukogude okupatsiooni, kui kolme Balti riigi rahvad olid astunud otsustavalt välja oma poliitiliste õiguste ja rahvusriigi taastamise eest, ei unustatud ära ka neid, kes nõukogude režiimi repressioonide tulemusel olid Siberi sunnitöölaagritesse jätnud oma elu. 1991. aasta suvel toimus kolme Balti vabariigi ühisekspeditsioon kaugel polaarjoone taga asuvasse Venemaa kõige põhjapoolsemasse tööstuslinna Norilskisse, et rajada sinna memoriaal stalinlikes sunnitöö- ja erilaagrites hukkunud kaasmaalastele.
Alljärgnev on kirja pandud soovist tuua tänase lugejani nende paljude eesti ohvitseride ja kaasmaalaste poolt läbielatu, kes olid tšekistide püssitoru ees Norilski stalinlikesse sunnitöölaagritesse viidud. Suurem enamus neist puhkab nüüd seal, maetuna külmunud igikeltsa raiutud ühishauda või heidetuna mõnda mahajäetud kaevanduse šahti... Ja ilmselt ei saa me mitte kunagi teada, kus nende puhkepaigad asuvad, ega saa nende kalmudele põlema süüdata küünalt...

Balti riikide ekspeditsiooni-grupid Norilskis  

Kohe pärast Balti riikide annekteerimist N Liidu poolt arreteeris NKVD kolmes Balti vabariigis tuhandeid sõjaväelasi, riigi- ja ühiskonnategelasi ning lihtkodanikke, kellest osa hukati kohapeal, paljud aga viidi nõukogude sunnitöö- ja erilaagritesse, kus suurem osa neist hukkus ränkrasket laagrielu ja represseerijate mõnitusi taludes. Eriti hoogustusid arreteerimised pärast sõja puhkemist Saksamaa ja N Liidu vahel, mil tuhanded Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid viidi kaugele polaarjoone taha Taimõri poolsaarel asunud Norilskisse, kus tol ajal asus suurim NKVD sunnitöölaagrite konglomeraat.
Pärast Balti riikide taasokupeerimist Punaarmee poolt jätkusid NKVD metsikused ja Venemaa sunnitöölaagritesse, sealhulgas ka NORIL-GULAGI laagritesse hakkasid veerema rongid arreteeritud ja "troikade" poolt sunnitööle mõistetud eestlaste, lätlaste ja leedulastega. Kui palju eestlasi on üldse Norilski laagritest läbi käinud ja palju neist on seal hukkunud (hukatud), pole senini olnud võimalik kindlaks teha, kuna kogu NKVD laagrite dokumentatsioon on peidetud selle repressiivorgani järeltulija KGB sügavatesse peidikutesse. Kuid ka kõige tagasihoidlikumate arvestuste järgi ulatub see arv tuhandetesse.
1941. aasta suvel, enne sõja puhkemist, arreteeriti kolmes Balti vabariigis kokku ligi poolteist tuhat kõrgemat ohvitseri. Kindralid ja vanemohvitserid käsutati Punaarmee akadeemiasse "täiendõppusele", kust neil tagasiteed enam polnud. Paljudele määrati kõrgeim karistusmäär mahalaskmise läbi, mis ka kohe täide viidi. Valdav enamus neist suri aga kaugel kodumaast, Taimõri poolsaarel asunud Norilski erilaagrites nälja, haiguste ja külma kätte.

Eellugu

Eesmärgiga Eesti ohvitseride saatusest rohkem teada saada, käis 1988. aasta suvel Norilskis Eesti 15-liikmeline ekspeditsioonigrupp, mille organiseeris "Memento" Harjumaa osakonna juhatuse esimees Ilmar Laherand. Tänu sellele said nii mõnedki asjad selgemaks.
Et jäädvustada Norilski laagrites hukkunud Balti riikide ohvitseride mälestust, käis Eesti, Läti ja Leedu ühisdelegatsioon seal ka 1990. aastal ning ühiselt rajati mälestusmärk 140 km Norilskist ida pool asuva Lama järve äärde. Seal, Putorana eelmäestiku jalamil, täielikult eraldatuna muust maailmast, asus kunagi NKVD erilaager, kuhu 1941. aasta augustis viidi need 42 Eesti, Läti ja Leedu kõrgemat suurtükiväeohvitseri, kes olid "täiendõppuse" ettekäändel kutsutud Moskva Frunze-nimelisse kõrgemasse sõjaväeakadeemiasse ja seal arreteeritud.

Memoriaalkompleksi rajamise plaan

1991. aastal toimunud kolme Balti riigi delegatsiooni ekspeditsiooni eesmärgiks oli memoriaalkompleksi rajamine Norilski linna lähistel oleva Smidti mäe jalamile, kus aastatel 1946–1952 asus üks suurimaid vangide matmispaiku Norilskis. Mälestuskompleksi kavandi autoriks oli Leedu delegatsiooni juht Romas Svedinskas. Tema kavandatud oli ka Lama järve äärde püstitatud mälestusmärk. Ekspeditsioonist võttis osa 50 leedulast. Lätist oli 41 ja Eestist 25 osavõtjat. Läti delegatsiooni juhtis Läti Teaduste Akadeemia Ajalooinstituudi teaduslik töötaja Ainars Bambalis. Eesti delegatsiooni esindas Meinhard Pahapill ühingust “Memento”. Ekspeditsiooni ettevalmistav töögrupp, kuhu kuulusid kõigi kolme vabariigi esindajad, alustas ekspeditsiooniks ettevalmistuste tegemist juba aasta varem. Valmistati ette ja kinnitati mälestuskompleksi kavandid ja delegatsioonide tegevuskava ning taotleti load sissesõiduks tol ajal veel suletud Norilskisse. Olgu siinjuures märgitud, et Läti ja Leedu ekspeditsioone toetasid nende riikide valitsused, kuna Eesti ekspeditsiooni liikmed sõitsid sinna omal kulul või toetajate annetuste abiga.

Katkenud elud

Paljudel Eesti delegatsioonist osavõtjatel olid lähedased omaksed olnud NORIL-GULAGI sunnitöölaagrites. Mitmel oli isa või vanaisa Norilski laagrites hukkunud ja puhkas nüüd seal oma viimast und.
Piirivalveohvitseri Johan Saare isa oli Eesti Kaitseväe kapten. 1945. aastal ta arreteeriti ja palju aastaid ei olnud tema kohta teateid. Alles 1978. aastal saadi teada, et ta oli olnud Norilski laagrites ja seal surnud.
Meditsiiniõe Aino Olevi isa Mihkel Seppik oli kuni 1940. aastani näidistalu omanik. 1945. aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta 1952. aastal suri.
Eesti delegatsiooni juhi Meinhard Pahapilli isa oli meremees ja taluomanik. 1941. aastal ta arreteeriti ja viidi "troika" otsuse põhjal Norilski laagrisse, kus ta juba järgmisel aastal suri.
Tartu Ülikooli eksperimentaaltöökoja tehniku Kalle Einmanni isa arreteeriti 1949. aastal Omakaitsesse kuulumise pärast. Temale määras "troika" 25 + 5 aastat ja ta viidi Norilskisse, kus ta 1953. aastal suri.
Agronoom Valve Kerkeli isa oli Eesti Kaitseväes üleajateenija. 1945. aastal ta arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus oli kuni 1949. aastani. Pääses eluga tänu sellele, et ta saadeti Tomski ja Krasnojarski laagritesse, kus elutingimused olid paremad ja kust ta 1956. aastal vabastati.
Rahvusraamatukogu töötaja Maire Joosti vanaisa oli Eesti Kaitseväe kapten. 1941. aastal ta arreteeriti Värska õppelaagris ja viidi Norilskisse. Kaotas seal tervise, kuid jõudis 1956. aastal tagasi koju.
Viis Eesti delegatsioonist osavõtjat olid ise Norilski laagrites viibinud. Nüüd, ligi pool sajandit hiljem taas neid paiku külastades, kuhu enamusel olid jäänud parimad noorusaastad ja osa tervisest, tundsid mehed suurt ootusärevust.
Saaremaa mees Peeter Õunpuu, kes seekord Norilskis olles pühitses oma 68. sünnipäeva, oli 1945. aastal arreteeritud Saksa sõjaväes teenimise pärast. Talle oli "kodumaa reetmise eest" määratud kümme aastat sunnitöölaagrit. Laagrist pääses ta eluga vaid tänu ühele vangist laagriarstile. Tema väikseim kehakaal oli laagris 32 kg, kuigi ta oli pikk ja õlakas mees. Laagriaegu meenutades ütles Peeter: "Kui kevadeti ilmus tundrasse linavästrik, küll oleks siis tahtnud ise lind olla ja vurrdi üle traataia lennata."
Kunagine Tartu koolipoiss Ülo Raidma oli kooli ajal ühe nõukogude okupatsioonivõimu vastu tegutsenud põrandaaluse õpilasgrupi liige, mille eest ta 1950. aastal arreteeriti ja Norilskisse viidi. Ta oli sealsetes erilaagrites kuni 1956. aastani. Ka tema isa arreteeriti ja viidi Norilskisse, kus ta suri.
Teine Tartu koolipoiss Evald Kohler arreteeriti 1948. aastal süüdistatuna nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni kuulmises ja relva hoidmises. Viidi 1948. aastal Norilski, kus oli mitmes erilaagrisse. Pärast vabanemist oli kuni 1959. aastani asumisel.
Ilmar Palo arreteeriti 1949. aastal Võru Keskkooli üheksanda klassi õpilasena süüdistatuna nõukogudevastase propaganda tegemises ja oli Norilski 2., 4. ja 5. erilaagris, kust vabanes 1955. aastal.
Nende ridade kirjutaja viidi Norilski 1945. aastal pärast sõja lõppu Kuramaa "kotist", olles enne seda olnud veel Vainode, Jelgava ja Molotovski (nüüd Severodvinsk) vangilaagrites. Norilskis oli 7. laagris, kust toodi 1946. aasta lõpul Sillamäele.
Peale nimetatute võtsid ekspeditsioonist osa:
Epp Aas – ekspeditsiooni arst Kohtla-Järvelt; Allan Alaküla – ajalootudeng Tartust; Kreet Aun – ajalootudeng Tallinnast;
Maire Joost – ekspeditsiooni sekretär Tallinnast; Marika Karu – Tallinnast;
Allan Kasesalu – ajalootudeng Tartust;
Ülo Keskküla – ekspeditsiooni vaimulik Tartust; Aino Olev – ekspeditsiooni kassapidaja Tallinnast; Merike Pahapill – Tallinnast; Endel Palmiste – Tallinnast; Arvo Pärn – Tallinnast; Hans Raig – Tartumaalt; Rein Raudvere – ajakirjanik Võrust; Raul Rebane – Tallinnast.

Teele virmaliste maale  

Eesti delegatsioon asus Tallinnast rongiga Moskva suunas teele 1991. a. 26. juuli õhtul. Järgmise päeva pärastlõunal lendasime Moskvast Aerofloti lennukil Norilskisse, kuhu jõudsime pärast neli tundi kestnud lendu kohaliku aja järgi kell kolm öösel. Lennukist väljudes võttis meie delegatsiooni vastu juba lõppema hakkav polaarpäev. Päike, mis juba ligi kolm kuud polnud loojunud, paistis põhjataevas ja oli vaid paari-kolme meetri kõrgusel silmapiirist. Lennuväljal puhus lõikavalt jäine põhjatuul ja erinevalt Moskva kuumast leitsakust ulatus temperatuur siin vaid nelja-viie soojapügalani.
Saanud pika ootamise järel kätte oma pagasi, sisenesime meid oodanud autobussi. Meile oli koos paari lätlannaga vastu tulnud Läti delegatsiooni juht Aivars Bambalis, kes olid Norilskisse saabunud juba mõned päevad varem.
Seejärel alustasime sõitu Norilski linna suunas, mis asus lennuväljast umbes 40 km kaugusel. Autobuss liikus aeglaselt mööda tundrajärvede vahel looklevat auklikku maanteed, jättes selja taha väikesed tööstusasulad ja kõledalt lageda tundramaastiku.
Endiste Norilski vangilaagrite vangidena, kes olime siin rohkem kui pool sajandit tagasi, mäletasime hoopis teistsugust tundramaastikku ja loodust. Pärast laagrist vabanemist sõitsime kitsarööpmelisel raudteel Norilskist kuni Dudinka jõesadamani ja nägime siinset polaartundrat, mis siis oli inimtegevusest veel vähe kannatada saanud, hoopis teistsugusena. Oli polaarkevad ja tundra kirendas lugematuis värvides õitsele puhkenud lilledest ja tundrataimedest. Väikeste järvede vahel rohetasid kidurad lehised.
Nüüd oli seesama tundra, niikaugele kui silm ulatus nägema, segamini pööratud ja risustatud. Kogu ümbrus oli maetud kaevandustest ja maagirikastusvabrikutest välja veetud aheraine ja šlaki alla. Kõikjal vedeles demonteeritud tehaste seadmeid ja ehitusjäätmeid. Mööda tundrat looklesid kasutuna maha jäetud torujuhtmed. Tugeva õhusaaste tõttu olid tundralehistel okkad maha varisenud ja surnud tüvetüükad seisid püsti nagu ristid surnuaial. Tollane mäletatavalt põhjamaiselt karge ja puhas õhk oli nüüd küllastunud väävli ja dioksiinide vingust. Kõik andis tunnistust suure idanaabri lagastavast majandustegevusest ja valitsenud majandussüsteemi ebaperemehelikkusest, mis laskis kõigel armutult hävida.
Seda kõike läbi bussiakna nähes ohkas keegi meie teekaaslastest kuuldavalt: "Kui saaks kas või õige väikese osa siin vedelevast metallist viia Eestisse, jätkuks sellest meie vaesele vabariigile mitmekümneks aastaks."
Varsti jõudis autobuss kivimajadega palistatud linnatänavale, kus peaaegu täielikult puudus rohelus. Ainult peatänav, mis kõigi nõukogude traditsioonide kohaselt kandis Lenini nime, oli kiduratest tundrataimedest hekiga poolitatud kaheks sõidureaks. Siis peatus meie buss linna ainukese hotelli Norilsk ees, mis sai järgnevaks kolmeks nädalaks meie ekspeditsiooni peatuspaigaks.

Norilsk – tehaste ja laagrite linn  

Juba järgmisel päeval toimus meie esimene tutvus Norilski linnaga. Meie giidiks oli linna ajaloomuuseumi teaduslik töötaja, äärmiselt sümpaatne ja edumeelne ukrainlanna Nina Dzjubenko. Ajaloolasena oli ta viimased aastad koos teiste muuseumi töötajatega pühendunud NORIL-GULAGI laagrite ajaloo uurimisele. Selle töö tulemusena oli moodustatud muuseumi juurde osakond, kus säilitati Norilski laagrites olnud vangide kirju ja nende isiklikke esemeid. Laagrite kohta oli säilinud üsna vähe materjali, kuna NKVD "süsteem" on osanud oma kuritöö jäljed osavasti ära peita või hävitada.

Tänane Norilsk

Praegune Norilsk on oma 250 tuhande elanikuga üks kõige põhjapoolsemaid tööstuslinnu maailmas. See rajati põhiliselt pärast viiekümnendaid aastaid. Linnaõigused sai Norilsk 1953. aastal. See, nüüd uueks Norilskiks nimetatud linn oma pikkade sirgete tänavatega ning valdavalt nelja- ja viiekorruseliste kivimajadega on pälvinud elanikelt hellitava nimetuse "Põhjamaa Palmiera". Me ei saanudki teada, millest selline hellitav võrdlus. Küll võib aga öelda, et kõrvutades praegust Norilskit mõnede teiste Venemaa tööstuslinnadega, oli see tõepoolest puhtam ja korrastatum. Kauplused, sööklad, restoranid, baarid ja teised ühiskondlikud asutused olid tublisti viisakamad ja nende siseviimistlus kaasaegsem. Suuresti on kõigele sellele kaasa aidanud sealne tööstusgigant – metallurgiakombinaat „Norilsk Nicel“.
Kuid juba esimestel Norilskis viibitud tundidel andis suuresti tunda õhu väga suur saastatus. Paljude linna ümbruses paiknevate tehaste ja vabrikute korstnad paiskavad ööd kui päevad atmosfääri lugematuid tonne kahjulikke aineid. Nende mustade ja kollaste suitsupilvede ving tungib tänavatele ja isegi hoonetesse ning paneb silmad ja kurgu kipitama. Olenevalt tuule suunast on üsna tavaline kohata tänavail taskurätte suu ja nina ees hoidvaid inimesi. Nagu kohalikud elanikud kinnitasid, olevat viimased kontrollmõõtmised näidanud, et vääveldioksiidi sisaldus õhus ületab lubatud normi 5 kuni 6 korda, fenoolide sisaldus on lubatust 1,3 ja kloorisisaldus 3 korda suurem.
Praegune Norilsk on rajatud pärast viiekümnendaid aastaid, kui hakati likvideerima vangilaagreid. Tänased linnaelanikud on valdavas enamikus sinna hiljem sisse rännanud. Kuid on ka endiste vangide järeltulijaid, kelle isad-emad pärast laagrist vabanemist sinna elama jäid. Päris kindlasti elab seal ka kunagiste laagriülemate ja NKVD-laste järeltulijaid.
Nimetus Norilsk omab täna kolme erinevat tähendust. Need on: tööstuslinn Norilsk; Norilski asula, mis eksisteeris seal laagrite aegu ja on nüüdseks maha jäetud ning valdavalt hävinenud ning Norilsk kui sunnitöölaagrite konglomeraat, mis laius mitmekümnel ruutkilomeetril ja asus praegusest Norilskist kaugel eemal. Nüüdseks on see lakanud olemast.
Meie ekspeditsiooni huviobjektiks oli loomulikult kõik see, mis puudutas kunagisi sünge minevikuga koondus- ja sunnitöölaagreid. Me otsisime seda Norilskit, kus olime ligi pool sajandit tagasi ise sunnitud olema, kus oli astunud meie ekspeditsioonikaaslaste vanaisa, isa, ema või venna jalg. Kuid nagu üsna pea veenduda võisime ja oma giidilt, Norilski Linnamuuseumi teaduslikult töötajalt Nina Dzjubenkolt ka kuulsime, polnud seda Norilskit enam olemas. Pole olemas ka ametlikke andmeid seal asunud laagrite kohta, mille arv ulatus üle poolesaja. Nagu 1953. aasta Norilski parteiaktiivi salajastest materjalidest, mis on avaldatud 1991. aasta augusti ajakirjas "Norilski Memorial", võib lugeda, oli sel ajal NORIL-GULAGIS 49 sunnitöölaagrit ja 14 eraldi laagripunkti. Nõnda nimetatud "mägilaagris" (gornõi lager), kus hoiti nõukogude seaduste alusel kinni riigireetureid, spioone, diversante jne, oli kokku 6 erilaagrit, neist üks naistelaager. 1953. aasta plaan nägi ette ehitada juurde veel neli uut laagrit. Samal ajal pidi nimetatud dokumendi järgi vähendatama vangide arvu laagrites kokku 16–17 tuhande inimese võrra. See ettevõtmine pidanuks parandama elamistingimusi, suurendades nende elamispinda 1,5 ruutmeetrilt 2 ruutmeetrile ühe vangi kohta.
Kõik NORIL-GULAGI sunnitöö- ja erilaagrite kohta käivad ja neis kinni peetud vange puudutavad materjalid on tänaseks Norilskist minema viidud ja asuvad kusagil KGB sügavates salapeidikutes. Ka on endise GPU ja NKVD tänane järeltulija püüdnud oma eelkäijate kuritöö jälgi kiivalt varjata ja seepärast tugineb kõik NORIL-GULAGI laagrite kohta teadaolev neis laagrites viibinud endiste vangide mälestustele ja tänase Norilski Linnamuuseumi töötajate omaalgatuslikele uurimustele. Tänuväärse töö laagrites hukkunud vangide mälestuse jäädvustamisel olid meie ekspeditsiooni Norilskis viibimise ajaks ära teinud kohaliku ühingu "Memorial" aktivistid.
Kuna Norilski nimega on seotud tuhandete eestlaste ja eesti perede elusaatused, siis pean ma vajalikuks valgustada selle paiga ajalugu veidi lähemalt.

Norilski linn on mattunud väävli ja dioksüüdide vingu.

Norilski sünnilugu 

Esimesed andmed Norilski kohta pärinevad 1921. aastast, mil tolleaegne Põhja Mereteede Valitsus rajas Smidti1) mäe jalamile väikese söekaevanduse. Seal kaevandatud kivisüsi veeti mööda jõgesid ja järvi Põhja-Jäämere äärde. Norilski asulat polnud siis veel olemas.
1935. aastal avastasid geoloogid Norilskit ümbritsevatelt aladelt rikkalikud polümetallimaakide leiukohad. Metallimaakide kontsentratsioon oli väga kõrge, siin leidus peaaegu kogu Mendelejevi tabel. Eriti rikkalikud olid vase ja nikli leiukohad. Siinjuures olgu märgitud, et veel üsna hiljuti suutis Norilski Metallurgiakombinaat oma vase- ja niklitoodanguga maailmaturul konkureerida tänu sealsete maakide kõrgele kontsentratsioonile, mis võimaldas neid metalle toota väga madala omahinnaga. See oli ka põhjuseks, miks vaatamata suurtele kaugustele ja väga karmidele kliimatingimustele, asuti sinna suurt metallurgiakombinaati rajama. Kogu ehitustegevus allutati NKVD-le, kelle ülesandeks oli rajatava tööstuse ja kaevanduste odava tööjõuga varustamine. Selleks kõlbasid kõige paremini ilma ühegi õiguseta traataia taha suletud vangid.
Esimesed 1500 vangi toodi sinna 1935. aasta suvel. Vangid laaditi Krasnojarskis jõepraamile ja toodi mööda Jenissei jõge kuni Dudinka jõesadamani. Umbes paarsada vangi jäeti Dudinka ja Norilski vahele kitsarööpmelist raudteed ehitama, ülejäänud viidi mööda Kara merd ja Põhja-Siberi jõgesid ning järvi praeguse Talnahi asulani. Seal pandi osa neist tellisetehast ehitama, teine osa hakkas Talnahi ja Norilski vahelist raudteeharu rajama. Kõik ehitustöödeks vajalikud materjalid ja seadmed veeti Dudinka sadamast Valjokini (umbes 90 km) mööda tundrat traktorikelkudel.
Vangid pandi elama riidest telkidesse. Rohkem kui pooled neist surid juba esimesel talvel külma, nälja, ränkraske töö ja haiguste kätte. Kehv toit ja vilets vangiriietus põhjustas haiguste levikut. Paljud külmusid kuni 60 külmakraadini ulatuvas pakases või hukkusid lumetormides. Selliseid, kuni 7–8-pallise tuulega lumetorme koos 20–30-kraadise pakasega kutsuti "mustaks rajuks" ja lagedas tundras selle kätte sattunuil oli vähe lootusi eluga pääsemiseks.
Vangide tööpäev oli kuni 18 tundi pikk. Kõik tööd tehti käsitsi, kuna ehitustel polnud mingisuguseid mehhanisme. Seetõttu esines palju tööõnnetusi. Kõik hoonete ja kommunikatsioonide jaoks vajalikud kraavid ja süvendid raiuti külmunud igikeltsa käsitsi, kirka ja labidaga. Töömahu hindamisel kehtis nn "kümnendsüsteem": kümme labidatäit – üks kanderaamitäis; kümme kanderaamitäit – üks kantmeeter; kümme kantmeetrit – ühe vangi päevanorm.
Norilski laagrites valitsenud töötingimusi iseloomustab ilmekalt 1940. aastal tollase metallurgiakombinaadi direktori poolt ühel nõupidamisel öeldu: "Meil siin ei ole töötamiseks mitte mingisuguseid mehhanisme ja me töötame nii, nagu 400 aastat tagasi vanas Babüloonias."
Siinjuures olgu märgitud, et aastatel 1941–1950, kui Norilski laagritesse viidi paljud meie kaasmaalased, ei olnud seal midagi muutunud. Kõik kaevamistööd tehti endiselt käsitsi kirka ja labidaga. Telkide asemel olid siis küll juba osaliselt ehitatud barakid, kuid nagu mulle rääkis 1946. aastal Norilski laagrites viibinud Eesti Kaitseväe leitnant Aleksander Leets, pidid nad veel 1941. aasta talve üle elama suurtes riidest telkides. Tööpäeva pikkuseks oli siis küll "vaid" 10–12 tundi. Vangide toit ja riietus olid endiselt viletsad.
Esimesed majad ehitati Norilski asulasse lehisepalkidest. Alates 1937. aastast, kui valmis tellisetehas, hakati ehitama kivimaju, kuhu asusid kombinaadi juhtkond ja tsiviilspetsialistid oma perekondadega.
Tol ajal laagrites olnud vangide mälestustes on mainitud ka esimeste laste ilmumist Norilski asula tänavatele. See olnud sedavõrd ebaharilik sündmus, et lapsi kohates jäänud meesvangid tänava äärde seisma ja võtnud mütsid peast. Naisvangide põskedel aga veerenud pisarad.
1939. aastal oli Norilski asulas juba viis tänavat umbes poolesaja ühe- ja kahekorruselise kivimajaga. Kõik need olid vangide ehitatud. Samal ajal alustati võimsa soojuselektrijaama rajamist ja aasta hiljem, 1940. aastal suure metallurgiatehase ehitamist. Selleks toodi Norilskisse kõigist N Liidu piirkondadest teadlasi, insenere ja ehitusspetsialiste, kelle ajupotentsiaal oli vajalik giganttehase projekteerimisel ja ehitamisel. Kõik nad suleti vangidena laagritesse.
1941. aastal alanud sõda Saksamaa ja N Liidu vahel kiirendas oluliselt tehase ehitamist, kuna rinne ja sõjatööstus vajasid värvilisi metalle. Metallurgiatehas anti käiku ehituse 264. päeval ja selle põhitoodanguks oli nikkel. Vähesel määral hakati tootma ka vaske ning teisi väärismetalle.
1946. aastal, kui nende ridade kirjutaja viibis Norilski 7. laagris, jätkus selle giganttehase ehitus. Ehitasime tohutu suurt niklitehast, millest osa oli juba valmis ja andis toodangut.
"Väljapaistvaks" tegelaseks Norilski sunnitöölaagrite ja metallurgiakombinaadi rajamisel oli selle tolleaegne direktor Avrami Zavenjagin, kelle kultust on püütud ikka veel säilitada ja kelle nime kandis kombinaat veel ka 1991. aastal. Zavenjagin määrati Norilski kombinaadi direktoriks 1938. aasta kevadel ja oli sellel kohal kuni 1941. aastani. 1945. aastal sai temast NKVD peamehe Lavrenti Beria asetäitja.
Selle "raske inimese", nii iseloomustasid Savenjaginit tema kaastöötajad, organiseerimisel ja juhtimisel sai NORIL-GULAGi sunnitöö- ja erilaagrite rajamine sisse täishoo. Neid kerkis sinna kui seeni pärast vihma. Rääkides meile Zavenjaginist, ütles meid saatnud giid Nina Dzjubenko, et tolleaegsetes Moskva võimuešelonides oli too mees üks vähestest, kes tohtis NKVD šefi Beria ees "tagakäppadel" seista. Zavenjagin on maetud Kremli müüri äärde. Tema "elutööks" olid need sajad tuhanded piinatud ja vaevatud, kes puhkavad nüüd Smidti mäe jalamil külmunud igikeltsa- või šlakikihi all või heidetuna tühjadesse kaevandusšahtidesse ja neil pole kunagi olnud kalmukohta.
Pole teada, palju NORIL-GULAGis kokku sunnitöö- ja erilaagreid oli. Ametlikud andmed selle kohta puuduvad. Samuti võib ainult oletada, palju inimesi neist laagritest vangidena aastate jooksul läbi käis. Kolonelleitnant Georg Leets on oma mälestustes maininud, et NORIL-GULAGi sunnitöölaagrites oli üheaegselt kuni 35 000 vangi ja igal aastal viidi sinna nn "kaoprotsendi" katteks juurde umbes 15–18 tuhat vangi. Vene Föderatsiooni Riiklikust arhiivist leitud Taimõri okrugi Norilski Metallurgiakombinaadi erifondi dokumentidest aga nähtub, et seisuga 1. jaanuar 1953 oli NORIL-GULAGi nn paranduslikes töölaagrites kokku 75 055 vangi ning erilaagrites, kus hoiti kinni "riiklikke kurjategijaid", kokku 18 592 vangi. Seega oli Norilski laagrites üheaegselt umbes 95 000 vangi.
Meie Norilskis viibimise ajal polnud enam võimalik välja selgitada seal olnud sunnitöö- ja erilaagrite asukohti. Norilski elanikkond on uuenenud ja dokumentaalsed materjalid puuduvad. Segadus on ka laagrite nimetuste ja numeratsiooniga, kuna GULAGi juhtkond neid tihti muutis.

Inimluudele rajatud linn  

N Liidu ametliku ajaloo põhjal kuulub Norilski asula ja sinna rajatud tehaste ehitaja au hoopiski nn "polaarkomnoortele", kelle "kõrgendatud töökohustuste" ja pikkade koosolekuprotokollide tulemusena olevatki too tööstusasula kerkinud. Vangide kasutamist ja nende poolt tehtut ei mainita neis dokumentides mitte poole sõnagagi.
Tegelikult aga, nagu N. Liidus komsomoli "vägitegudega" ikka on olnud, oli komnoori Norilski ehitustel vaid mõnikümmend. Nii Norilski esimene asula kui ka suur metallurgiakombinaat, samuti suur osa praegusest Norilski linnast on vangide rajatud. Sajad tuhanded sunnitöölised töötasid seal surmaga silmitsi olles pikki aastaid ilma ühegi puhkepäevata 40- kuni 60-kraadises paukuvas pakases ja lumetormide rajus. Olles poolnäljas ja kehvas vangirüüs, pidid nad kuni nõrkemiseni rasket tööd tegema. Arstiabi puudumise tõttu põeti raskeid haigusi nagu kopsutuberkuloos ning mitmesugused sise- ja nakkushaigused sageli püstijalu. Igapäevaseks nähtuseks olid vitamiinivaesest toidust põhjustatud kanapimedus ja skorbuut. Viimase tagajärjel langesid vangidel välja hambad. Paljud hukkusid või jäid invaliidideks tööõnnetuste läbi. Rääkimata neist, kes "platnoide" poolt laagris või töötsoonis paljaks rööviti ja läbipekstuna maha jäeti, kus nad polaarpakases ära külmusid. Kümned tuhanded vangid hukati NKVD mõrtsukate poolt.
Need, kes vangilaagri vaevadele vastu ei suutnud panna, viidi öösel reele virna laotuna laagriväravast välja ja heideti mõnda mahajäetud kaevandusšahti või kallutati varem valmis kaevatud ühishauda. Ühte hauda pandi kihtidena 25–30 laipa. Kui haud ühe päevaga täis ei saanud, hoiti see seni lahti, kuni arv täis sai. Hauad, mille vangid ise olid kaevanud, täideti pealt kaevandustest toodud aherainega või tehastest toodud šlakiga. Harvadel juhtudel jäeti laipadele selga laagripesu, enamasti maeti aga alasti. Laiba jala külge pandi lipik vangi numbriga. Surnute nimesid teadsid vaid GULAGI asjamehed.
Suur oli NKVD asjameeste hirm vangide põgenemise pärast laagrist. Ehkki iga põgeneja määranuks laagrist põgenemisega ise endale surmaotsuse, sest ümberringi laius tuhandete kilomeetrite ulatuses asustamata ja tühi tundra, mille läbimine olnuks selge enesetapp. Kuid ometi leidus riskijaid, kes eelistasid üheprotsendilist pääsemisvõimalust üheksakümne üheksale protsendile hukkumisvõimalusele. Ühes GULAGi parteiaktiivi dokumendis on selle kohta öeldud: "Laagrites ei ole tagatud riiklik julgeolek. Mõlemas laagris (sunnitöö- ja "mägilaagris" – V. K.) esines 1952. aastal vangide ärajooksmisi. 1952. aasta jooksul ära jooksnud vangidest on leidmata ja kinni võtmata kuus vangi. Mägilaagris, kus on küll tugevdatud valve, on ärajooksmised isegi sagenenud, kuna seal on levinud väga kahjulik ja ohtlik "teooria", et ega nad Norilskist kaugele jookse."
Seepärast kahtlustasid NKVD timukad isegi surnuid. Norilski laagrites kontrollis laagrivalve üle kõik sealt väljaviidavad laibakoormad. Kontrollimiseks kasutati puuhaamrit, mille talla külge oli kinnitatud umbes sõrmepikkune metallist teravik. Sellega lõi valvesoldat laagriväravas igale laagrist väljaviidavale laibale hoobi kuklasse või otsmikule. Pärast viiekümnendaid muudeti selline kontrollimisviis laagri juhtkonna poolt kui "ebahumaanne" ära ja edaspidi hakati laipadele sama haamriga vastu jalapäkka lööma.
Ka võib parteiaktiivi dokumendist lugeda: "...riiklikku julgeolekut "ohustavad" ka vangide poolt töötsoonis valmistatud noad, piigid ja muud terariistad, mida laagrivalvurid mitte alati ei suuda leida."
Viiekümnendate algul, kui laagritest hakati vange vabastama ja sinna asumisele jätma, tekkis Norilski endise asula juurde üks omapärane "linnaosa", mida hakati kutsuma “balokiks”. See oli kõikvõimalikest materjalidest, nagu taarakastide lauad, plekijäätmed, tellised, muld ja mitmesugused ehitusjäätmed, rajatud putkade ja punkrite linnaosa, kus elasid laagritest vabastatud vangid. Vabaks saanud vangid saadeti laagrist minema tühjade kätega ja siitpeale pidid nad ise endale eluaseme muretsema ja ülalpidamist hankima.
Tavaliselt mindi esialgu elama mõne varem laagrist vabanenud tuttava juurde ja hakati seejärel kohe endale eluaset rajama. Selleks kasutati ära juba teiste poolt ehitatud onni ühte või kahte seina ja nii laienes see "balokiks" nimetatud labürint nagu mesilase kärg igasse suunda. See oli tõeline labürint, kus võõras sai liikuda ainult teejuhi abiga.
1991. aasta suveks oli kunagisest Norilski asulast, mis jäi praegusest Norilski linnast umbes kümme kilomeetrit põhja poole, säilinud vaid mõned üksikud hooned, nende hulgas ka kõige esimene sinna rajatud lehisepalkidest puumaja. Alles olid veel ka kunagine postkontor ja laagrite keskhaigla hoone, kus mitmeid aastaid töötas peaarstina Norilski laagrisse viidud dr Mardna Tartust.

"Norilsk-2"

Nüüd on Norilski ümbrusest leitud kohti, mis lubavad oletada seal asunud erilaagrite olemasolu. Üheks selliseks paigaks oli nn "Norilsk-2". See oli koht, millele on viidanud oma mälestustes paljud endised vangid, kes on väitnud, et just seal toimus kõigi surmamõistetud vangide hukkamine.
Organiseeritud otsimisretki selle oletatava surmalaagi asupaika toimunud ei ole, kuna selles piirkonnas esineb õhus mürgiseid gaase, mis ebasoodsa tuule korral on eluohtlikud. Küll on aga kohalikud Norilski elanikud tundras ringi liikudes sattunud ühe kõrgendiku jalamil asunud mahajäetud kaevanduse ja laagriplatsi varemetele, mis annavad tunnistust kunagisest suurest vangilaagrist. Mõned julgemad on laskunud ka seal olnud kaevanduse šahtidesse, kus avanes kohutav vaatepilt. Kõik šahti käigud olid täidetud luukerede ja inimjäänustega, kusjuures need kõik olid mahalaskmise tunnustega. 1991. aastal Norilskis ilmunud ajakirjas "Norilski Memorial" meenutavad mitmed endised vangid oma kaasvangide saatmist sellesse salapärasesse "Norilsk-2", kust mitte keegi hiljem tagasi ei tulnud.

Saladuslik "Nordvic"  

1991. aastal olid Norilski kohalikus Linnamuuseumis välja pandud materjalid Taimõri poolsaare põhjarannikul asunud salapärase kaevanduse kohta, millele muuseumi töötajad olid andnud nimetuseks Nordvic. 1990. aastal käis selles paigas Norilski Linnamuuseumi töötajaist koosnev ekspeditsioon, kes uurimistööde käigus avastas Põhja-Jäämere rannikul mitu kaevandusšahti ja väikese rikastusvabriku olemasolu tunnused. Mida seal kaevandati, ei ole teada. Arhiividokumentidest on leitud vaid üksikud vihjed selle kohta, nagu oleks seal otsitud fluoriide või apatiiti, millest sünteesitud fluori kasutatakse teatavasti tuumakütuse tootmisel uraani puhastamiseks ja rikastamiseks. Norilski linnamuuseumi töötajad leidsid sealt mitmesuguseid tööriistu, puukärusid ja sulatustiigleid. Säilinud oli ka väike matmispaik, kuhu olid maetud põhiliselt lapsed. Kaevandussšahtid olevat olnud nii madalad, et seal sai töötada ainult lamades. Samal ajal oli kunagi sinna toodud Ameerika päritolu puurimistehnika vedelenud alles pakendites ja seda polnud kunagi kasutatud.
Kohaliku NKVD ja Taimõri ringkonna majandusarhiividest leitud dokumendid annavad tunnistust selle kohta, et selle salapärase Nordvici rajamiseks ja tegevuseks kulutati kümneid miljoneid rublasid, kuid mitte mingisugust tulu see objekt ei andnud. Veel on dokumentaalselt tõestatud, et pidevalt "värbas" vastav kontor (NKVD) Moskvas sinna töölisi. Vangide kasutamisest arhiividokumentides ei räägita. Küll aga leiti 1990. aastal paar inimest, nende hulgas ka ühe kaevanduse ülema tütar, kes on väitnud, et Nordvicis tegid kogu põhitöö ära vangid. Elutingimused olevat seal olnud kohutavad. Mingisugust arstiabi polevat olnud. Pärast seda, kui kaevandus oli Moskva poolt tunnistatud mittetasuvaks, oli lakanud sinna ka toiduainete viimine. Nälja tõttu oli koos vangidega hukkunud ka osa vangivalvureid. Ellu jäänud vangid olevat laaditud praamile ja uputatud Põhja-Jäämerre.
1991. aastani, mil Balti riikide ühisekspeditsioon Norilskis käis, ei olnud kohaliku Linnamuuseumi töötajad suutnud leida mitte ühtegi Nordvicis olnud vangi. NKVD on kõrvaldanud kõik tunnistajad. Pärast Nordvici likvideerimist olevat kogu Ameerika kaevandustehnika selle äraviimiseks koondatud Põhja-Jäämere äärde, kus see oli seisnud ka veel 1990. aastal. Muuseumitöötajate sõnul elavad Nordvicis praegu vaid linnud.
Nii jutustasid oma ekspeditsioonist sellesse salapärasesse Nordvici Norilski Linnamuuseumi töötajad. Pole võimatu, et seal hukkunud ja hukatud vangide hulgas oli ka meie kaasmaalasi.
Kuigi NKVD hakkas Eestis arreteeritud inimesi Norilski laagritesse viima alles 1941. aastal, võis 1991. aastal ilmunud “Norilski Memorialis” avaldatud vangide nimekirjadest leida eestlaste nimesid, kes olid sinna viidud juba palju varem. Neist materjalidest nähtub, et Krasnojarski krai NKVD "kolmiku" otsusega oli Norilski laagrites hukatud Eesti Vabariigi kodanikke juba 1937.–1938. aastal. Millise süüteo eest, seda polnud dokumendis märgitud. Võib ainult oletada, et need võisid olla neil aastatel nõukogude piirivalvurite poolt Peipsi järvel röövitud eesti kalurid.

Eesti ohvitseride surmateekond  

Ajaloost on teada, et rahvaste allutamise kõige lühem ja kindlam tee on jätta rahvas ilma oma juhtidest ja juhtimisest. See kehtib ka sõjaväe kohta. Sõjavägi on institutsioon, kus puudub demokraatia ja kus juhtimine on üles ehitatud kolmele põhitõele: käsk, käsu täitmine ja subordinatsioon. Seda hästi teades ehitas NKVD juhtkond oma 1941. aasta juuniküüditamise tegevuskava üles neist argumentidest lähtudes. Langes ju selle küüditamise ohvriks põhiliselt vabariigi juhtkond, intelligents ja ohvitserkond.
Teatavasti arreteeris NKVD 1941. aastal suure hulga Eesti Kaitseväes teeninud ohvitsere, kelledest suur osa Norilski laagritesse viidi. Palju aastaid polnud nende saatusest midagi kuulda. Alles hiljem, kui ilmusid üksikute ellujäänud ohvitseride mälestused, saime teada võib-olla küll osalise tõe nende läbielamistest.
Neid oli kokku 263 eesti ohvitseri, kes 14. juunil 1941 "täienduskursuste" ettekäändel Petseri Lõunalaagrist Petserisse viidi. Seal räägiti neile, et algavad taktikalised õppused, mis pidid kestma kolm-neli päeva. Petseris paigutati ohvitserid Kaitseliidu majja, kus neid 14. juunil hakati "taktikalise ülesande" saamiseks ükshaaval välja kutsuma. Ühes kabinetis, kus laua taga istus mitu kõrgemat vene ohvitseri, käsutati kabinetti sisenenul käed üles, võeti ära püstol ja kaarditasku ning otsiti läbi. Seejärel viidi arreteeritud ohvitserid kõrvalukse kaudu saali, kus käsutati näoga lava poole põlvili põrandale. Saalis olnud tšekistid rebisid Eesti ohvitseridelt ära pagunid, võtsid ära raha ja kõik väärtasjad ning lõikasid pükste eest ära nööbid. Sealjuures sõimasid ja mõnitasid nad ohvitsere, nimetades neid Punaarmeest välja heidetud kontrrevolutsionäärideks.
Samal päeval, s.o. 14. juunil käis ohvitseride arreteerimise laine üle kogu Eesti. Mehi võeti kinni väeosadest, kodudest, tänavatel ja raudteejaamades.
Järgmisel päeval, 15. juunil sõidutati arreteeritud ohvitserid kinnisel veoautol Petseri raudteejaama, kus nad trellitatud loomavagunitesse laaditi. 16. juunil jõudis rong Riiga, kus sellele haagiti järele vagunid Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitseridega. Nagu hiljem selgus, oli rongis kokku umbes 1100 ohvitseri. Algas pikk ja piinarikas teekond viimase piirini täis kiilutud ja päikesest kuumaks köetud vagunites, kus ei jätkunud õhku hingamiseks ning puudus joogivesi ja toit.
18. juuni hommikul väljus rong arreteeritud ohvitseridega Smolenski jaamast ja jõudis sama päeva pärastlõunal Babõnino raudteejaama. Edasi algas ohvitseride jalgsirännak tugeva konvoi valve all ühte Juhnovi kuurordi asulasse, kuhu jõuti 20. juunil kella kolme paiku öösel. Laager, kuhu ohvitserid paigutati, oli ümber ehitatud ühest sanatooriumist, kus alles äsja olid olnud Poola sõjavangid. See koht asus kahtlaselt lähedal Katõnile, kus NKVD oli kuklalaskudega tapnud üle kahekümne tuhande Poola ohvitsere.
Iga uus päev tõi Juhnovi kuurorti üha uusi ja uusi Eesti, Läti ja Leedu ohvitsere, kes kõik olid arreteeritud erinevates kohtades. See oli arusaamatu ohvitseride koondamine. Miks toodi Balti riikide vangistatud ohvitserid just siia? Juhnovis ei olnud etapilaagreid. Need asusid valdavalt raudteede lähedal. Peagi hakkasid kinnipeetute hulgas ringi liikuma kuuldused, et nad on sinna toodud selleks, et nende üle kohut mõista.
Eesti peaministri Jüri Uluotsa vennapoeg Ülo Uluots (†), kelle isa leitnant Oskar Uluots oli samuti arreteeritud ohvitseride hulgas, on avaldanud arvamust, et Balti riikide ohvitserid olid nagu Poola ohvitseridki Stalini ja Beria poolt määratud hukkamisele.
Miks see massimõrv siiski ära jäi? Mis takistas tšekistidel selle täideviimist? Selle põhjuseks võis olla 22. juunil 1941 alanud sõda Saksamaa ja N Liidu vahel. Ilmselt kartsid mõrtsukad, et nad ei suuda mõrvatute laipu enam peita, kuna Saksa armee lähenes kiiresti. Pealegi nõudnuks tapatalgud omajagu aega, NKVD meestel oli aga küllalt palju tegemist iseendi ja oma perekondade evakueerimisega. Nii pääsesid Eesti, Läti ja Leedu ohvitserid seekord eluga. Kuid hiljem oli suurem osa neist määratud piinarikkale hääbumisele või hukati kaugel põhjas asunud surmalaagrites.
Juhnovi laagris olid ohvitserid kaheksa päeva. Seejärel algas pikk ja piinarikas teekond trellitatud loomavagunites üle Uuralite Krasnojarski linna, kuhu jõuti 14. juulil. Seal ootas neid ees 15 Eesti kõrgemat ohvitseri eesotsas kindralmajorite H. Brede ja H. E. Kauleriga, kes olid toodud sinna koos 27 Läti ja Leedu kõrgema suurtükiväeohvitseriga Moskva Sõjaväeakadeemia kuuekuulistelt "täienduskursustelt". Krasnojarskis paigutati ohvitserid okastraataiaga ümbritsetud barakki. Valve baraki ümber oli suhteliselt lõtv ja kuna meestel oli arreteerimisel raha alles jäetud, said nad lisaks viletsale laagritoidule osta iga päev baraki juurde sõitnud kaarikult toiduaineid.
28. juulil laaditi kõik Balti ohvitserid Krasnojarski Jenissei jõesadamas suurele pargasele ja algas sõit mööda Jenissei jõge allavoolu kaugele põhja.
Kolonel Georg Leetsi poolt avaldatu põhjal alustasid lotjadel mööda Jenissei jõge teekonda kaugele põhja 1098 ohvitseri. Nende hulgas oli 318 eestlast, 511 lätlast ja 269 leedulast.
Ohvitserid olid suletud lodja trümmi ja sealt väljumine tekile oli rangelt keelatud. Lotja vedas aurulaev. Käimlana kasutati suurt puuanumat, mida käidi konvoi valve all tekil tühjendamas. Süüa anti vähe ja toit oli väga vilets. Kokku kestis reis 12 päeva. 9. augustil 1941 jõuti Dudinka sadamasse. Seal laaditi ohvitserid kitsarööpmelise raudtee kahele lahtiste platvormidega rongile ja sõidutati läbi tundra Norilskisse.

Mälestusmärk Lama järve ääres hukatud Balti ohvitseridele.

Eesti ohvitserid NORIL-GULAGi laagrites  

Norilskis paigutati ohvitserid 7. laagrisse.1) Algas tavapärane nõukogude GULAGi rutiin: algul saunaskäik, seejärel pildistamine, registreerimine ning nummerdamine, mille järel vang kaotas nime ja muutus numbriks. Ohvitseride sõjaväevorm vahetati kaltsus vangiriietuse vastu.
14. augustil saadeti mehed tööle. Kes ehitusele, kes plaatinakaevandusse. Tööpäev kestis 12 tundi. Meestel jätkus veel endist rammu ja vaatamata ebainimlikele töötingimustele suudeti esialgu töönormid täita. Peagi hakkas aga meeste jõud raugema, kuna toit oli äärmiselt kehv ja vitamiinivaene. Paljud haigestusid skorbuuti ja düsenteeriasse. Neil langesid välja hambad. Varsti tulid ka esimesed surmajuhtumid. Esimestena läksid toonela teedele suured ja tugevad mehed, kelle organism oli harjunud saama küllaldaselt toitu.
Toit tähendas Siberi laagrites elu. Toidupuudus oli piinavate haiguste, valu ja elust lahkumise eelmäng. Näljas olevaid mehi vaevasid pidevalt miraažid ja unenäod leivast. Nende tegevus oli kontsentreeritud vaid ühele soovile – saada süüa.
Neile, kes on läbi käinud stalinlikest surmalaagritest, ei jagune maailm mitte õnnelikeks ja õnnetuteks ega headeks ja halbadeks, vaid elavateks ja surnuteks. Olgu siinjuures märgitud, et siinöeldu kehtib vaid stalini ajastu laagrite kohta. Peale Stalini surma, s.t pärast 1953. aastat eksisteerinud nõukogude vangilaagrid olid stalinismi aja laagritega võrreldes "kuurordid".
Norilski toodud 42 Eesti, Läti ja Leedu kõrgemat kahurväeohvitseri viidi 10. augustil Norilka jõe kaldal asunud Valjoki asulasse, kus nad paigutati kahele kaatrile ja sõidutati üle Melkoje järve, Norilskist umbes 150 km kaugusel asunud Lama järve äärde. Lama järv kujutab endast Putorana mäeahelikul asuvat piklikku mägijärve, pindalaga umbes 2000 km².
Elama paigutati ohvitserid algul suurde telki, kuhu 40 meest hädavaevu ära mahtus. Hiljem ehitasid nad telgi asemele lehisepalkidest baraki. Juba 1939. aastal oli Lama järve äärde hakatud ehitama puhkekodu NKVD töötajatele, mille ehitus oli veel pooleli. Selle lõpetamine sai nüüd ohvitseride põhitööks.
Elutingimused Lama erilaagris olid tunduvalt leebemad kui Norilski sunnitöölaagrites. Ka toitlustamine oli parem. Ohvitseridele jäeti alles isiklikud tarbeesemed ja neid müües oli võimalik osta toidule lisa. Suvel töötasid nad puhkekodu ümbruses, talvel käisid üle järve metsatöödel. Osa mehi said tubasele tööle. Nii töötasid kolonel G. Leets ja major H. Roots raamatupidaja ja arveametnikuna. Kolonelleitnant Krupp oli kokk jne.
Kuid surm ei läinud mööda ka Lama erilaagris olijaist. 28. jaanuaril 1942 viidi kindralmajor H. Brede, major Riiberg ja kapten Murumaa lennukil Norilskisse. Mahajääjaile teatati, et neile olevat antud armu ja viidud rindele. Tegelikult viidi nad Norilski vanglasse, kus nad surma mõisteti ja maha lasti. Järgmisena lasti Lama ääres maha kindralmajor Hugo-Eduard Kauler, laskjaks oli Norilskist toodud kutseline timukas, NKVD leitnant Sakulin. Viimane omastas ka mõrvatu isiklikud asjad. Kauleri matmispaik on siiani teadmata. Kolonelleitnandid J. Tamm ja V. Martma leiti metsast surnuks külmununa. Kolonelleitnant R. Krupp suri verisesse kõhutõppe. On tähelepanuväärne, et üliraske 1941./42. aasta talve elasid Lamal olijad üle paremini kui Norilski laagrites olnud ohvitserid, kellest seal juba esimesel talvel hukkusid ligi pooled.

Endine vang Ivan Sidorov jutustab

Meie ekspeditsioon kohtas 1991. aastal Lama järve ääres elanud meest Ivan Sidorovi, kes mäletas hästi 1941. aastal Lama erilaagrisse toodud Balti ohvitsere. Norilski vangilaagri vangina oli teda toodud Lama järve äärde Balti ohvitseride saabumist ette valmistama. Ta meenutas esimest kohtumist ohvitseridega. Talle oli sügava mulje jätnud ohvitseride hea rüht, korrektne käitumine, nende intelligentsus ja hästi istuv munder. Tema oli see, kes hulk aastaid hiljem, kui stalinism oli N Liidus hukka mõistetud ja riigis puhusid leebemad tuuled, otsis kirja teel üles major H. Rootsi ja palus endale saata õiges kirjapildis kõigi erilaagris olnud ohvitseride nimed. Ta tähistas saladuskatte all ära ohvitseride kalmud ja paigaldas neile puust ristid. Ka nüüd hooldas I. Sidorov ohvitseride matmispaika paigaldatud obeliski ümbrust ja kalme.
1991. aasta augusti ajakirjas “Norilski Memorial” ilmus Ivan Sidorovi kirjutis "See juhtus Lamal", kus ta üksikasjalikult kirjeldab Baltimaade ohvitseride saabumist ja nende elu erilaagris.
Sidorov ise toodi Norilski laagrisse 1941. aasta mais. Ta oli mobiliseerituna võtnud osa Soome Talvesõjast ja langenud soomlaste kätte vangi. Pärast sõda toimunud vangide vahetuse järel ta arreteeriti ja saadeti "kodumaa reeturina" laagrisse. Pärast laagrist vabanemist jäi Sidorov Norilskisse elama.
Balti ohvitseride kohta kirjutab ta järgmist: "1941. aasta augusti algul saime käsu paigaldada kiiresti Lama järve äärde suur 40 inimese telk. Telk tuli püstitada nii, et see oleks vaadeldav iga nelja külje poolt. Ümber telgi ehitasime kõrge okastraataia. Telgi sisse ehitasime kahekordsed puunarid. Kuna laudu polnud, tulid need teha ümarmaterjalist.
Ühel ilusal augustipäeval randus Lama kaldal asunud puhkebaasi maabumissilla ääres kaks kaatrit – “Sokol” ja “Nariletš”, mis olid omavahel kokku seotud. Neilt laskusid mööda maabumistreppi alla 42 sõjaväelast, keda abistasid – aidates neil kohvreid kanda – meie vangist töödejuhataja ja kütja, keda siinsed NKVD ülemused rohkem usaldasid.
Pärast maabumist rivistusid ohvitserid nagu joonlaua järgi üles, ilma et neile keegi oleks selleks käsklust andnud. Rivi eesotsas oli neli kindralit, nende järel kolonelid ja rivi lõpus majorid ja kaptenid. Need olid Eesti, Läti ja Leedu kõrgemad ohvitserid. Nendega olid kaasa tulnud Norilski laagrite ülem Jermejev, NKVD osakonnaülem ja üks vahisoldat.
Augusti ilmad Lama ääres on lähenevate sügistormide eel ilusad ja vaiksed. Selliste ilmadega on siin ka kõige vaiksem sosistamine kaugele kuulda. Olgugi et seisime ohvitseride maabumiskohast tükk maad eemal, oli iga seal lausutud sõna meile hästi kuulda.
Kõigil ohvitseridel oli seljas inglise villasest riidest univorm, mis oli just nagu "nõelasilmast" tulnud ja millel ilutsesid auastmete tunnused. Nende vöö- ja õlarihmad olid eeskujulikult trammis ja saapad läikisid kui peeglid. Neid oli ühtaegu nii meeldiv kui ka kurb vaadata.
Ohvitserid seisid vaikides. Siis anti käsklus "vabalt" ja neil lubati kohvritele istuda. Seejärel läbisid kõik ohvitserid nn "töötluse". Neilt võeti ära kõik kuld- ja ehteasjad, kellad ning suveniirid. Vastu anti kviitung, kus oli öeldud, et asjad on võetud hoiule kuni erikorralduseni kõrgemalt poolt. Kogunud ohvitseridelt võetud asjad kokku, sõitsid Norilski laagrite ülem ja teda saatnud NKVD ülem samade kaatritega Norilskisse tagasi.
Pärast pikka ja väsitavat sõitu anti ohvitseridele kolm päeva (!) puhkust. Hiljem rääkis eestlane Harald Roots mulle, kuidas Balti ohvitserid Lama laagrisse sattusid:
1940. aastal, pärast Balti riikide liitmist N. Liiduga, kutsus nõukogude valitsus nende riikide kõrgemad ohvitserid (põhiliselt suurtükiväeohvitserid) Moskva Kõrgemasse Sõjaväe Akadeemiasse, kus neile pidi tutvustatama Punaarmee määrustikku ja põhikirja. Pärast sõja puhkemist 22. juunil avaldati neile usaldamatust, nad arreteeriti ning saadeti kaugele tagalasse. 28. juunil toodi nad spetsiaalses kinnises vagunis Siberisse Krasnojarskisse, kust nende teekond kuni Norilskini kestis kaks kuud. Kümme inimest haigestus teel ja võeti tapist maha. Ülejäänud saadeti ilma uurimise ja kohtuta Lama erilaagrisse.
Kuigi asusime ühel ja samal territooriumil, oli seal sisuliselt kaks erinevat laagrit. Balti ohvitsere hakati hüüdma "kindraliteks". Nii teatas meie laagriarst Haskin igal hommikul laagriülemale: "Täna on laagrites kokku kümme haiget: kuus kindralite laagris ja neli meie laagris."
Varsti saabus Laama erilaagri ülemale Norilskist raadiogramm: "Kasutada Balti ohvitsere vastavalt nende füüsilistele võimetele."
Ohvitseride esimeseks tööks oli laagrist umbes kilomeetri kaugusel asunud aiandi maa-ala planeerimine. "Kindralite" brigaad, välja arvatud kaks haiget, rivistati üles ja anti agronoom Ozerevi käsutusse. Viimane oli raske iseloomuga inimene ja püüdis igal sammul laagriülemale pugeda. Ta laskis ohvitseridel pidevalt teha ümber juba tehtud töö ja karjus nende enam mitte noorte inimeste peale rõvedusi. Raske maa ei lasknud ennast adraga töödelda ja see tuli üles kaevata ja purustada käsitsi. Kaks nädalat nägid ohvitserid vaeva, enne kui maa-ala sai üles küntud ja tasandatud. Nende univormid muutusid peagi määrdunuiks, kuni saabus käsk: ümber riietuda vangi riietesse!
1942. aasta oli raske aasta Norilski vangide elus. Laagrites möllasid skorbuut ja mitmed teised rasked haigused, mille põhjusteks olid vilets vitamiinivaene toit ja rasked elutingimused. Nüüd otsustati ehitada Lama järve äärde vitamiinide saamiseks vastav seade. Selleks oli vaja enne järve kinnikülmumist parvetada laagrisse selle vastaskaldal kasvavast metsast lehiseid. Neid langetama ja parvetama saadeti iga päev kolme paadiga üheksa ohvitseri. Sügiseti möllas järvel tihti tugev torm, mis kandis palgiparved koos paatidega hoopis teise kanti. Mulle jutustas eesti ohvitser Rudolf Tuul, kes oli määratud parvetustööde vanemaks, et võideldes järvel lainetemölluga, olid nad rohkem kui üks kord palvetanud Jumala poole ja jätnud mõttes hüvasti omastega.
Olin kunagi oma isalt õppinud puusepatööd. Udmurt Karabanov oli seda teinud noorest east peale. Nii said meist Lama laagris põhilised "ehitusmeistrid". Me pidime töötama siin 50–55-kraadises pakases. Töötades koos meiega, õppisid selle töö varsti ära ka "kindralid".
Kuna "kindralite" brigaadis oli iga päev 10–12 haiget, leidsid mitmed nende hulgast endale sobivama töö, kus polnud vaja päevad läbi väljas polaarpakase käes viibida. Nii hakkas leedulane Sidzikauskas tööriistade väljaandjaks ja eestlane Roots laagri raamatupidaja abiks. Eesti kindral Brede ja grusiin Pertsalažvili hakkasid lokomotiivi masinistideks.

Kindralmajor Hugo Kauler hukati 1942. aastal Lama vangilaagris.

Kindralmajor Kauler Eestist oli meister lubjaviltide parandamise peale. Kuna jalanõud siin tihti lagunesid, läksin ühel õhtul tema juurde, et oma lubjavilte parandada lasta. Läbinud lumest tunneli, jõudsin tema tillukese töötoa juurde, mille raudtorust korsten lumehangest välja piilus ja soojusest auras. Mulle avas ukse kindral Kauler ise. Tal oli aastaid küllap kaugelt üle viiekümne. Tema tööruumi väikesel laual vildi- ja naharibade ning naelatopside ja tööriistade vahel seisis väike kuuseoks, mille külge oli riputatud tilluke elevandike. Küllap viimane mälestus kodust. Samas põles peenike küünal.
Kindral Kaulerilt oli läbiotsimisel ära võetud ka tema kuuldeaparaat, kuna see arvatavasti oli kullatud, seepärast tuli nüüd temaga rääkides üsna valjusti karjuda. Arvan, et tema kurtus aitas teda siin säästa. Halva kuulmise tõttu ei saanud ta teada kõigest laagris toimunust või sai seda teada alles hiljem.
Ruumis oli õdusalt hämar ja vaikne, mis soodustas vestlust ja ma võtsin endale julguse ja küsisin: "Seltsimees Kauler. Olete vist küll hirmsasti pahane nõukogude võimule Teile osaks saanud ülekohtu pärast?"
Ta vaatas mulle otsa ja vastas vaikse häälega: "Minul, noormees, pole arvatavasti jäänud enam kaua elada. Eelkõige muidugi aastad, aga ka siinsed elutingimused... Aga sina oled veel noor ja sul on kõik veel ees. Tuleb nii välja, et nõukogude võim "peitis" meid, Baltimaade ohvitsere, praegu Euroopas käiva kohutava sõja eest siia, kaugele Siberisse. Meie kohal ei lõhke nüüd mürsud ega lenda lennukid, mis kõigile surma külvavad."
Me vestlesime tookord ligi kolm tundi. Vestluse käigus võttis kindral kohvrist veel ühe küünla ja süütas selle. Minu ees istus haritud mees, kes oli üles kasvanud teises ühiskonnas, olnud rikas, oskas perfektselt vene keelt ning oskas ka vilte parandada. Minu kujutlust mööda oli see tumeda kikkhabeme ja vuntsidega prille kandev mees prohvet, kes oskas tähtede järgi nii ilma kui ka tulevikku ennustada.
Möödus kaks aastat ja kindral Kauler lasti NKVD poolt maha.
1941./42. aasta talv oli nii Lama laagri kui ka kõigile Norilski GULAGi laagrite elanikele väga raske. Puudus oli toiduainetest. Vangide hulgas möllasid haigused ja skorbuut. Peagi lisandus neile veel düsenteeria, millesse haigestus enamus laagri vangidest. Sel talvel suri 14 Balti ohvitseri. Osa haigeid õnnestus saata lennukiga Norilski haiglasse ja nende saatusest ei ole ma hiljem midagi kuulnud. Oma kogemuste põhjal võin aga öelda, et näljasurm laagris oli palju kordi hirmsam kui surm lahinguväljal."
Nii kirjutas Lama erilaagri elust ja Balti ohvitseridest endine vang, venelane Ivan Sidorov. Ellu jäänud Balti ohvitserid viidi Lama erilaagrist ära 25. septembril 1946. Enamik neist viidi Norilski üldrežiimiga 9. laagrisse. Kõige eeltoodu põhjal võib väita, et Lama erilaagrit ei saa samastada Norilski laagrite konglomeraadiga. Kuid ta on siiski s ü m b o l.

Neid süüdistati riigireetmises  

1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses pidas Norilskis väljasõiduistungit Taimõri ringkonnakohtu tribunal. Kolm nädalat töötasid tšekistid palehigis ette antud juhtmaterjalide alusel. Säilinud ülekuulamisprotokollide ja toimikute põhjal võib aru saada, kui kitsas oli küsimustering, mille alusel mehi süüdi mõisteti. Süüdi olid kõik, kes näiteks Esimese maailmasõja ajal ei astunud punaarmeesse, kes olid osa võtnud Eesti Vabadussõjast, olid olnud Kaitseliidus, "vapside" ühenduses või Isamaaliidus, või teeninud 1924. a punaste riigipöördekatse ajal sõjaväes. Süüdi mõisteti ka nõukogude korra halvustamise või lääneriikide kiitmise eest. Sellises süüdimõistmise käsitluses polnud midagi iseäralikku. Selline oli nõukogude režiimi ja NKVD kohtusüsteem.
Eesti ohvitseridest mõisteti surma ja lasti Norilskis maha umbes 50 meest. Siis äkki lõpetas erikohus oma tegevuse. Mis põhjusel, on seni teadmata. Ellujäänud Eesti, Läti ja Leedu ohvitseridele määrati edasi tegutsenud "troika" poolt § 58 alusel kaheksa kuni kümme aastat sunnitööd. Vaid mõnele üksikule määrati kuus aastat.
Järgnenud laagriaastad tegid ülejäänud töö. Nälja, polaarpakase, lumetormide, haiguste ja hukkamiste tulemusel hukkus enamus laagrites olnud Balti riikide sõjaväelastest. Teadaolevail andmeil pääses 1941. aastal Norilski sunnitöö- ja erilaagritesse viidud 318 eesti sõjaväelasest tagasi kodumaale vaid 36 meest.

Need olid:
Leitnant Richard Aarma
Reamees Fjodor Beresin
Major Evald Döring
Allohvitser Juhannes Erits
Leitnant Ants Hennupere
Kapten Otto Joost
Reamees Johannes Karist
Leitnant Villipald Karuse
Leitnant Harri Kiibus
Leitnant Aleksander Leets
Kolonel Georg Leets
Kapten August Leetsar
Reamees Leok
N. leitnant Voldemar Leppik
Major Johann Madisson
Major dr. Leonard Mardna
Leitnant Jüri Masso
Vanemallohvitser Tiit Mee
Major Erich Mölder Kapten Martin Nurk
Leitnant Jüri Ojatalu
Allohvitser Richard Parmaste
Kapten Vassili Puurmann
Kapten Verner Püss
Admin. kapten Paul Rehemaa
Leitnant Johannes Rohtmets
Kapten Harald Roots
Veebel Rein Rossi
Leitnant Evald Räst
Ad. min. kapten Leo Saarnok
Kapten Eduard Stamm
Leitnant Ülo Tali
Kaptenmajor Arvo Taru
Kapten Hans Tekkel
Kolonelleitnant Artur Tenno
Major Rudolf Tuul
Vanemleitnant Oskar Uluots

1946. aasta märtsis kohtas nende ridade kirjutaja Norilski 1. laagripunktis tööl käies mitmel korral kolonel Georg Leetsi venda, leitnant Aleksander Leetsi, kes oli siis juba vabakäiguvang ja töötas treialina ühes väljaspool laagrite töötsooni asunud tehases. A. Leets rääkis tookord, et eriti raske olevat olnud Norilski laagris esimene laagriaasta, mil nälja, haiguste ja lumetormide tõttu hukkus enamus Norilskisse toodud Eesti sõjaväelastest. Töötingimused olnud kohutavalt rasked. Eesti ohvitserid olid pandud ehitama üht Smidti mäe jalamilt sinna hiljem rajatud Medvezka kaevandusse minevat teed, mida oli tulnud teha käsitsi, kirka ja kangiga graniiti raiudes. Selle kohta sõnas Aleksander Leets: "Eesti mehed rajasid Norilskisse oma eluajal endale ise mälestusmärgi!" 1946. aastal oli A. Leetsi hinnangul Norilski laagrites elus veel vaid umbes 80 Eesti ohvitseri.
Kohtusin Aleksander Leetsiga Norilskis mitmel korral. Möödunut meenutades jutustas ta kord loo, kuidas talle 1924. aasta detsembrimässu päevil, kui ta teenis allohvitserina Tondi sõjakoolis ning läks mässukatsele eelneval õhtul kontrollima kooli väravavalvet, teatas valves olnud sõdur, et hetk tagasi oli kooli juurde sõitnud N Venemaa saatkonna auto ja sellest väljunud diplomaat oli sõdurilt küsinud: "Noh, kas saite neist jagu?"
Nimelt oli ühte sõjakooli naabruses asunud elamusse koondunud umbes 50 mässajat, kes olid relvastatud ja kellest osale oli antud selga kusagilt hangitud Eesti sõjaväevorm. Selle grupi ülesandeks oli Tondi sõjakooli vallutamine, mida oligi käinud kontrollimas too Vene diplomaat, pidades Eesti sõdurit ümberriietatud mässajaks.

Väljasõit Lama järve äärde  

Ühel kenal augustipäeval tegi meie ekspeditsioonigrupp väljasõidu Lama järve äärde, kus aastatel 1941/46 olid asunud Balti riikide kõrgemate suurtükiväeohvitseride erilaager. Nüüd asus samas kohas Norilski metallurgiakombinaadi puhkebaas. Norilskist oli sinna umbes 150 km ja selle vahemaa kattis väike reisikaater nelja tunniga. Randusime täpselt samas kohas, kus 42 vangistatud Balti ohvitseri ligi pool sajandit tagasi.
Pikk ja kitsas Lama järv ulatub kuni Putorana eelmäestikuni. Järve keskosa teeb 90-kraadise pöörangu, moodustades kaardilt vaadates istuva inimese kujutise. Järve pöörangu idakaldal asus kunagi spetsiaalselt rajatud erilaager, kuhu 1941. aastal toodi kolme Balti riigi 42 kõrgemat ohvitseri.
Mõnisada meetrit mööda hõreda lehisemetsaga kaetud mäenõlva ülespoole asus kolmekordne puust ehitis, mis kunagi olevat olnud NKVD ohvitseride puhkekeskus. Ka see hoone oli algselt ohvitseride ehitatud. Nüüd asus seal Norilski kombinaadi töötajate puhkekodu.
Siinne erilaager oli rajatud spetsiaalselt Balti riikidest toodud ohvitseride kinnipidamiseks. Kohas, kus kunagi asus ohvitseride elubarakk, asub nüüd eelmise ekspeditsiooni poolt paigaldatud 7,5 meetri kõrgune siberi lehisest tahutud ja nikerdatud skulptuuridega obelisk. Selle leedu puuskulptorite poolt valmistatud mälestusmärgi tipus on punasest vasest sepistatud katoliku rist. Ristist allpool on puust nikerdatud alusel kolme leinava ema skulptuurid, mis on valmistatud Leedus. Obeliski alumisel osal on pronksisulamist plaat Lama erilaagris olnud 42 Balti ohvitseri nimega. Nimede loetelu algab vene- ja ingliskeelse tekstiga:
"TOP RANK ARTILLERY OFFICERS OF LITHUANINAN, LATVIAN AND ESTONIAN ARMED FORCES HAD STAYED HERE SINCE 1941 TO 1945 EXILED FROM THEIR MOTERLANDS DURING THE PERIOD OF STALINIST TERROR"

Plaadi parempoolsel nimedetulbal on Läti ja Leedu ohvitseride nimede kõrval viieteistkümne Eesti ohvitseri nimed:

Kindral H. Kauler
Kolonel J. Tamm
Kolonel E. Toffer
Kol.-leitnant G. Leets
Kol.-leitnant A. Tenno
Kol.-leitnant R. Krupp
Kol.-leitnant V. Martma
Major N. Riiberk
Major A. Kudevita
Major R. Tuul
Major H. Roots
Kapten P. Rehemaa
Kapten A. Murumaa
Kapten V. Püss
Kapten M. Nurk

Mööda järve kallast ida pool, umbes kilomeeter eespool mainitud obeliskist, asub Balti ohvitseride matmispaik. Sinna on maetud seitse Läti ja neli Leedu ohvitseri ning Eesti ohvitserid: kindralmajor H. Kauler, kolonel E. Toffer, kolonelleitnant V. Martma ja kolonelleitnant J. Tamm.
Ohvitseride matmispaika on püstitatud graniitkividest kolmetahuline monument, mille igale tahule on kinnitatud pronksisulamist Eesti, Läti ja Leedu vapid ning tahvlid ohvitseride nimedega. Kalmukohti tähistavad väikesed puuristid. Nii mälestusmärk kui ka ristid paigaldasid sinna eelmisest Balti ühisekspeditsioonist osavõtjad.
Kindral H. Kauleri kalmukoht sellel matmispaigal on sümboolne, kuna tema tegelik matmispaik on leidmata.
Loodus Lama järve ümbruses on väga kaunis. Peegelsileda järve vastaskaldalt paistavad lumiste tippudega mäed. Otse järve kitsa rannariba äärest algab siberi lehistega kaetud mäenõlv. Vesi järves oli väga puhas ja selge ning põhjamaiselt külm ja seda võis ilma kartuseta juua. Ümberringi valitses vaikus ja rahu. Kuid vaatamata looduse ilule oli südames raske ja ängistav tunne. Isegi nüüd, pool sajandit hiljem, valitses seal selle kuratliku süsteemi loodud maapealse põrgu rusuv hingus.
Norilski sunnitöölaagreid võis täie õigusega nimetada internatsionaalseteks. Kurikuulus NKVD viis sinna inimesi nii Euroopa kui ka Aasia mandrilt. Sealsetes laagrites on olnud jaapanlasi, korealasi, hiinlasi, vietnamlasi, sakslasi, prantslasi, hispaanlasi, itaallasi, inglasi, norralasi, rootslasi, soomlasi ja paljude teiste riikide kodanikke, rääkimata juba endise N Liidu koosseisu kuulunud rahvustest. Enamus sinna viidud võõramaalasi hukkus sääl põhja Siberi karmi kliima või raskete elutingimuste tõttu. Paljud neist hukati.
Norilski ekspeditsiooni ajal jutustas mulle Läti delegatsiooniga sinna sõitnud endine Läti Vabariigi ohvitser Valdemars Veldre, kes oli viibinud Norilski laagrites ühtekokku 14 pikka aastat, et selle aja jooksul oli ta olnud koos paljudest rahvustest vangidega. Nii oli ta olnud ühes laagris Hispaania meremeestega, kes kodusõja ajal olid algul olnud kindral Franco poolel, hiljem aga läinud üle kommunistide poole. Pärast kodusõda oli neid toodud N Liitu, kus nad kõik varsti sunnitöölaagrisse saadeti. 1941. aastal, kui Valdemars Veldre Norilskisse viidi, oli sinna toodud 1300 hispaanlasest elus veel sadakond meest. Hiljem olevat ka need jäljetult kadunud.
Valdemars Veldre käest sain ka teada, et Läti 19. diviisi meestest koosnenud brigaadi brigadir major Šmidt, kelle brigaadis oli siinkirjutaja koos viie Pärnumaa lennuväepoisiga 1945.–46. aastal, oli pärast meie laagrist vabanemist töötanud lühikest aega Veldrega koos ja siis äkki kadunud. Enne seda oli rääkinud, et teda on korduvalt kutsutud ülekuulamistele. Norilskist ei tulnud enam kunagi tagasi paljud meie brigaadi lätlased – endised Kuramaa koti võitlejad.
Norilski laagritesse viidi ka alaealisi lapsi. Valdemars Veldre jutustas, kuidas ta aastatel 1942–1943 oli 7. laagris (samas laagris oli 1945.–1946. aastal ka siinkirjutaja) olnud koos umbes 200 alaealise, 12–14-aastase noorukiga. Enamus neist olid sinna toodud süüdistatuna “riigi vara riisumises”. Raskeil sõjapäevil, olles näljasurma piiril, oli enamus neist noorukeist kinni pandud tabatuna toiduainete hankimiselt oma nälgivatele pereliikmetele. Nii oli ühele Veldrega sõbrustanud vene poisikesele määratud 10 aastat sunnitöölaagrit selle eest, et ta oli pärast kartulite koristamist korjanud kolhoosipõllult ja pannud taskusse 6–7 kartulit, mis vihm oli mulla alt välja uhtunud. Ühe teise alaealise poisikese taskutest leiti kolhoosipõllul kinnipidamisel viljateri…
Teatavasti mõisteti Nõukogude Liidus aastatel 1936 kuni 1947 § 58 alusel süüdi mõistetud „riigireeturite“ ja „rahvavaenlaste“ perekondade lapsed alates 12. eluaastast kolmest kuni kaheksa aastani sunnitöölaagrisse Alates 1948. aastast anti aga 10 kuni 15 aastat. Sama karistusmäär kehtis lastele alates 12. aastast ka varguse, vägistamine, sandistamise ja mõrva eest. Vastavalt 1940. aasta 10. detsembrist kehtima hakanud ukaasile määrati lastele alates 12. eluaastast raudtee või muude teede lõhkumise eest surmanuhtlus.

Kalargoni surmamõistetute vanglahoone Norilski lähedal.

Mälestusmärk nõukogude võimule  

Üheks meie ekspeditsiooni eesmärgiks oli üles leida Norilski laagrite asukohad. Paraku olid meie otsingute tulemused minimaalsed. Kogu ümbrus oli tundmatuseni muutunud ja kunagised laagripaigad maetud kaevandustest ja rikastusvabrikutest välja veetud šlaki ja aherainete alla.
Kunagise 3. laagripunkti asukohas, kus hoiti kinni naisi ja kus minu Norilskis oleku ajal oli umbes 4000 naisvangi, olid veel hiljuti olnud alles laagri kontorihoone ja mõne baraki vundamendid, kuid nädalapäevad enne meie tulekut olid need maatasa tehtud. Naistelaagri lähedal asus 7. laagripunkt, kus 1945./46. aastal hoiti kinni sõjavange. Kohalike elanike abiga leidsime üles selle kunagise asukoha, mis nüüd oli täielikult maetud paksu pinnase- ja šlakikihi alla. Kohta aitas leida väike Karuoja nimetust kandnud jõeke, mis tookord läbi 7. laagripunkti voolas. Kohalike elanike väitel olevat ka seal veel üsna hiljuti mõnede barakkide vundamendid näha olnud.
Samasugune oli olukord ka teiste laagrite asukohtadega. Nii ei leidnud me üles 1. laagripunkti, kus ma 1946. aastal kohtasin Eesti ohvitseri, leitnant Aleksander Leetsi ja kahte Pirita-Kose kogunemislaagris ametis olnud lennuväepoissi. Mitte keegi kohalikest ei osanud juhatada, kus oli asunud 1945. aastal 31. nn katarzanide laagriks kutsutud erilaager, kus hoiti kinni 25 aastaks kinni mõistetud poliitvange ja kus oli palju eestlasi.
Nii oli see ka kõigi teiste laagripaikadega. Aeg ja buldooserid olid teinud oma töö ja matnud kohad, kus kunagi olid ebainimlikes tingimustes vaevelnud või hukkunud tuhanded inimesed, paksu šlakikihi alla.
Ühel päeval sõitsime 30 kilomeetrit Norilskist eemal asunud Kaiergani asulasse, kus kunagi oli asunud üks paljudest Norilski laagritest ja kus oli kaevandatud lubjakivi ning kivisütt. Meid huvitas sealt mõned kilomeetrid eemal asunud Kalargon ehk surmaorg, kus laagrite ajal oli asunud üks kohutavamaid vanglaid, mille hoone oli veel säilinud. Kalargoni vanglas peeti NKVD poolt kinni nõukogude võimule eriti ohtlikke kurjategijaid ja poliitvange ning surmamõistetuid.
Enne hoonesse sisenemist seisatasime hetkeks vangla õuel kohas, kus vange maha lasti.
Vanglahoone oli üsna hästi säilinud. Hävinud olid vaid valvemeeskonna kasarmud. Meiega kaasas olnud giid teadis rääkida, et vangla olevat töötanud kuni 1982. aastani. Hoone kõik välisseinad olid kaetud omavahel kokku keevitatud pöidlajämedustest raudlattidest trellidega, mis välistasid täielikult põgenemise ka juhul, kui kellelgi oleks õnnestunud paksudest kiviseintest läbi uuristada. Hoone katusel asus valvurite jalutustee, kuhu väljastpoolt viis trepp. Nüüd oli hoone omandanud mingi kooperatiiv, kes oli alustanud seal ümberehitustöid. Ronisime suure vaevaga üle hoonet ümbritsenud rauakolu ja prahihunnikute selle sisemusse.
See, mis me seal nägime, tegi kõhedaks ka kõige staažikamad ja kõikenäinud endised vangid. Kahekorruselise vangla allkorrusel asusid kambrid, kus olid alles raudlattidest kokku keevitatud narid, mille "madratsiks" oli raudplaat. Kambri seinad olid krohvitud väga kõvast tsemendisegust pritskrohviga, mille väljaulatuvad kidad olid nõelteravad, et vangid ei saaks koputamisega teateid edasi anda. Proovisime seina pihta koputada, kohe olid sõrmenukid verised. Kambri uksed olid üle löödud paksu plekiga, mis oli tihedalt täis täksitud teravate servadega auke nagu porgandiriiv. Kambri tillukesed aknaavad olid väljast kaetud metallsirmidega. Kambri ühes nurgas ulatus seina seest välja raudtorujupp, mis pidi asendama käimlat.
Kokku oli selles vanglahoones 19 kambrit – allkorrusel 6 ja teisel korrusel 13. Teisel korrusel asusid ka kolm isolaatorit, mille uksed olid paksust raudplaadist, varustatud vaateavaga. Isolaatori suuruseks oli 1,2 x 3,6 meetrit. Selle nari oli samuti raudplaadist ja käimlaks seinast välja ulatuv raudtoru.
Vanglahoone ebainimlikkuse krooniks oli aga asjaolu, et terves vanglahoones – välja arvatud selle ühes otsas asunud köögiplokk, kus oli suur, sissemüüritud kateldega pliiditaoline küttekolle – puudus täielikult kütmise võimalus. Seda Norilski polaarkliimas, kus ¾ aastast valitses talv ja külmakraadid ulatusid 50–55, mõnikord isegi 60 külmapügalani. Meie saatja Nina Dzjubenko kinnitas, et nad olid muuseumi töötajatega kogu maja läbi uurinud ja polnud leidnud mitte mingisuguseid jälgi kambrite küttesüsteemist. Lahkudes lausus giid: "See on tõeline "mälestusmärk" nõukogude võimule."
Tagasiteel Norilskisse valitses autobussis vaikus. Olime kõik äsjanähtu mõju all. See oli masendav ja jättis hinge ängistava tunde. Seda pole võimalik edastada kirjasõnas.
Kas see oli sama vangla, millest rääkis oma mälestustes kolonel Georg Leets? Kas need olid needsamad surmamõistetute kambrid? Sellele küsimusele ei osanud keegi vastata. Olid ju 1991. aastal veel paljud NORIL-GULAGi saladused avalikustamata.
Meie autobuss liikus edasi mööda surnud loodusega tundrat. Seda läbiv maantee oli palistatud rämpsu ja tehaste tootmisjäätmetega, mille vahel väänlesid purustatud torujuhtmed. Peagi jäid Kalargoni surmaorg ja Kaierkani asula selja taha. Just nagu kinnituseks äsjanähtule, ilutses asula piiril kõrgete postide otsas suur loosung tekstiga: "Lenini teod elavad sajandeid!"

Memoriaal laagrites hukkunuile  

Samal ajal käis mälestuskompleksi ehitusel kibe töö. Iga päev saabusid sinna suured kallurid kivikillustiku, kivide ja betooniga. Kõik see tuli kanderaamidega kohale kanda. Puusepad tahusid jämedaid lehisepalke, mis üks meie ekspeditsiooni töögruppidest oli Lama järve idakaldalt Norilskisse parvetanud. Müürsepad ladusid kohalikest külmakindlatest raudkividest 4,5 meetri kõrgust kolmetahulist püramiidi. Selle külgedele paigaldati kolme vabariigi vapid ja tahvlid tekstidega. Tahvlid olid valmistatud Leedus Norilski õhusaastale vastupidavast sulamist. Memoriaali kolmnurkse platsi nurkadesse püstitati igale vabariigile 9 meetri kõrgune lehisepalkidest rist, mille alusele paigaldati plaat vabariiki tähistava tekstiga.
Ehitusel osalesid kõigi kolme vabariigi delegatsiooni liikmed. Vastavalt eelnevale kokkuleppele tegid Leedu puusepad kõik professionaalseid oskusi nõudvad puu- ja nikerdustööd. Selleks olid Norilskisse sõitnud Leedu parimad puunikerdajad. Kõik müürsepa, betoneerija, plekksepa ja teised oskustööd pidid tegema teiste delegatsioonide liikmed, kes sellega suurepäraselt hakkama said.
Tööde graafik oli väga pingeline, koostatud päevade ja tundide täpsusega. Delegatsioonide naispere pidi iga päev ehitusel töötama 6–7 tundi, meeste tööpäevad aga venisid sageli 10–12 tunni pikkuseks. Lama järve ääres lehisepalke valmistanud ja need Norilskisse parvetanud raamatugraafik Endel Palmiste, sepp Arve Pärnaste ja Tartu ajalootudengid Allan Alaküla ja Allan Kasesalu pidid olema aga tööpostil järjest isegi üle 30 tunni.
Mälestuskompleksi asukohaks oli valitud šmiti mäe jalamil asunud vangide matmispaik. Sinna maeti laagrites hukkunud vange aastatel 1946–1952. Suurem osa endisest matmispaigast on nüüd jäänud kohaliku autobaasi hoonete alla. Võika episoodi selle rajamisest jutustas meile sealse autobaasi töötaja Jevgeni Zimenovski. Ta oli pealt näinud, kuidas tulevase autobaasi territooriumi planeerinud buldooseri ees olid rullunud sinna maetud laste ja täiskasvanute külmunud laibad ja kastide jäänused, mis kõik koos pinnasega ekskavaatoriga kallurautodele tõsteti ja teise kohta maapinna täiteks viidi. Tööliste protestidele polevat baasi juhtkond reageerinud.
Ka meie memoriaali alla jääva maa-ala planeerimisel tuli välja palju inimluid. Kogusime need kokku ja asetasime autobaasi töökojas valmistatud puusärki. Matusetalitus toimus mälestuskompleksi avamise ajal.
Rajatavast memoriaalist sadakond meetrit lääne pool asus väike õigeusu kabel, mille oli 1990. aastal sinna rajanud kohalik noortekeskus "Praktik". Keegi kohalik elanik, endine siinsete laagrite vang, oli paigaldanud vangide matmispaigale puust risti, millel oli tahvel tekstiga: "Austus kõigile süütult represseerituile. Igavene rahu ja mälestus GULAGis olnute põrmudele."
Nagu laagrite asukohti, nii ei õnnestunud meil välja selgitada ka seda, kuhu maeti laagrites hukkunud vangid enne 1946. aastat. Nii muuseumi töötajad kui ka endised vangid väitsid, et aastatel 1938–1945 olevat kõik vangide laibad heidetud ühte mahajäetud kaevandusšahti, mille sissekäik olevat hiljem kinni müüritud. Seal olevat kunagi olnud ka mingi tahvel. Seda kõike meil leida ei õnnestunud. Korralagedus ja buldooserid olid siingi teinud oma töö.
Käisime läbi ka linna kalmistu, kus veendusime, et seal ei ole kunagi austatud ega austata ka praegu siit ilmast lahkunuid. Meie ees avanes üsna masendav ja troostitu pilt. Näotud, roostes raudaiad metallist kokku keevitatud püramiididega, millel viisnurk tipus, olid viltu vajunud või ümber kukkunud ega olnud ammu saanud tunda hoolitsevat kätt. Külmast tingitud maapinna kerkimise ja vajumise tagajärjel olid hauad kohati sisse langenud ja mõnedest paistsid välja puusärgi jäänused. Hauaplatside vahelised teed ja rajad olid täis prahti ja rämpsu. Jäi mulje, et seal puhkavad omasteta ja kodumaata inimesed.
Sellele kalmistule oli maetud linnakodanikke alates 1952. aastast. Alates 1953. aastast olevat sinna maetud ka vange, aga sellele kalmistuosale oli hiljem ehitatud piimakombinaat, kus valmistati piimapulbrit. Käinud läbi kogu surnuaia, ei leidnud me ühtegi kalmu, mis oleks kuulunud mõnele vangile.

Mälestusmemoriaali samba rajamisel.

Tänased norilskilased  

Memoriaali avamine oli kavandatud 10. augustile, päevale, mil viiskümmend aastat tagasi saabusid Norilski laagritesse esimesed Eestis, Lätis ja Leedus arreteeritud ohvitserid.
Meid üllatas fakt, et Norilski üldsus ja kohalik võim ( kommunistlik partei oli siis juba oma "juhtiva rolli" minetanud) suhtusid memoriaali rajamisse mõistvalt ja märgatava tähelepanuga. Baltlaste ettevõtmist ja tulekut sinna kaugele polaarjoone taha selleks, et jäädvustada sealsetes laagrites vaevelnud ja hukkunud kaasmaalaste mälestust, kajastati laialdaselt nii kohalikus pressis, raadios kui ka televisioonis. 1990. aasta aprillis oli ühingu "Memorial" Norilski osakond korraldanud oma esimese mälestusnädala paljude endiste NORIL-GULAGi vangide osavõtul. Nädal toimus deviisi all "Mäleta!". Ühingu liikmete sõnul taheti see üritus muuta traditsiooniks. 1991. aasta mälestuspäev ajastati Balti delegatsiooni saabumisega ja see toimus 2. augustil.
Mälestuspäeva avamisel kohtusid meie delegatsioonid kohaliku üldsuse esindajatega. Kohtumist avades ütles ühingu "Memorial" linnaorganisatsiooni esinaine Lilia Petšerskaja: "Norilskilastel peab olema oma päev, mil siinne põlisasukas, aga ka uusasukas – nii vana kui noor – meenutaks Norilski esimesi ehitajaid ja teaks, mis tõi neid siia ja sundis paljusid neist jääma igaveseks siinsesse igikeltsa. Süda ja mõistus ei suuda leppida mõttega, et seda võidakse unustada..."
Norilski linnapea Vassili Tkatšov ütles oma sõnavõtus: "Meie linna ajalugu on masendav, sest see on rajatud siinsetes laagrites hukkunute luudele..." Ta teatas, et linnanõukogu on otsustanud rajada šmiti mäe jalamile laagrites hukkunute mälestuseks suure mälestuskompleksi, millest ühe osa hakkab moodustama baltlaste poolt rajatav memoriaalkompleks. Veel teatas linnapea, et soovi Norilskis hukkunud rahvuskaaslaste mälestuse jäädvustamiseks on avaldanud jaapanlased ja ukrainlased. Ette rutates tuleb aga märkida, et kuni nende ridade kirjapanekuni ei ole ühtegi neist lubadustest täidetud.
Kohalik raadio tegi sellest kohtumisest lindistuse, mis edastati samal päeval päevauudistes ja erisaatena järgmisel päeval. Mitmed meie delegatsioonide liikmed andsid intervjuusid kohalikule raadiole ja televisioonile. Selle tulemuseks oli, et linnakodanikud hakkasid meiega kontakte looma nii linnatranspordis kui tänavatel.
Nii tuli ühel päeval tänaval minu juurde keegi venelanna, kes ütles näinud olevat minu esinemist TV-s ja sõnas, et tal olevat mind kuulates olnud piinlik oma kaaslinlaste pärast. "Teie tulite kaugelt siia, et mälestada oma omakseid ja kaasmaalasi, samal ajal kui meie ja kohalikud linnavõimud pole teinud midagi selleks, et jäädvustada nende tuhandete ja tuhandete mälestus, kelle luudele meie kodulinn rajatud on." Neid sõnu lausudes olid naisel pisarad silmas.
Selliseid episoode oli mitmeid teisigi. Meie grupi kõige pikema vangistaažiga Peeter Õunpuule tõi puna põske keegi kohalik iludus, kui see järgmisel päeval pärast Peetri intervjuud kohalikule TV-le ühes rahvarohkes kaupluses kõigile baltlastele tänusõnu öeldes teda embas ja suudles.
Norilskilaste mõistvat suhtumist ja nende abivalmidust kinnitas samuti linnavõimude abi ja vastutulelikkus paljude memoriaali ehitusega seotud probleemide ja küsimuste lahendamisel, materjalide hankimisel ja nende kohaletoimetamisel. Vastutulelikkusest meie suhtes kõneleb ka see, et meile anti suurendatud koguses talonge toiduainete ostmiseks kauplustest, kuna muidu pidanuks me sööma sööklas või restoranis, kus valik oli üsna kesine ja hinnad kõrged.
Norilski linna elanike mõttelaadi muutustest ja nende mõistvast suhtumisest meie ettevõtmisse kõnelevad ka mitmed teised juhtumid.
Meie memoriaalkompleks ei olnud veel valmis, kui ühel päeval saabus sinna mitu autot, kust väljusid valget kleiti ja pikka pruudiloori kandev neiu ja mustas peoülikonnas peigmees koos paljude saatjatega. Pruudil oli süles roosisülem, mille ta asetas memoriaali veel pooleli oleva kivipüramiidi jalamile.
Toimunud oli murrang palju aastakümneid valitsenud traditsioonides. Seni olid noorpaarid asetanud lilli südalinnas asunud Lenini monumendi jalamile, mille aluspostamendi olid rajanud siinsetes laagrites olnud naisvangid.
Norilski eestlased  
Viiekümnendate keskel laagritest vabanejate hulgas oli palju eestlasi, kes mitmesugustel põhjustel olid sunnitud jääma Norilskisse ja asusid tööle metallurgiakombinaati. Eestlastest kui hinnatud spetsialistidest ja kohusetundlikest töömeestest peeti väga lugu ja kombinaadi juhtkond püüdis igati nende äraminekut takistada. Meie sealoleku ajaks oli Norilski kunagine arvukas eestlaste sõpruskond üsna kokku kuivanud, kuid mõnega neist oli võimalus kohtuda.
Eerik Sternbecki tundsid ja teadsid mitmed meie delegatsiooni liikmed juba vangilaagri aegadest peale. Tema isa Otto Sternbeck oli olnud Eesti Kaitseväe kindralmajor ja kunagine Eesti teedeminister. Neljakümnendatel ta arreteeriti ja tema edasine saatus on teadmata. Poeg Eerik võttis osa Soome Jätkusõjast. Hiljem ta arreteeriti ja viibis aastatel 1948–1954 Norilski laagrites. Pärast laagrist vabanemist oli ta sunnitud jääma Norilskisse, kuna Eestisse teda ei lubatud, sest tal ei olnud siin enam omakseid ega sugulasi. Töötades metallurgiakombinaadis, jätkas ta samal ajal õpinguid. 1991. aastal oli Eerik Sternbeck Norilski Metallurgiakombinaadi ehitusmaterjalide valitsuses juhtival kohal. Ta oli kombinaadis tunnustatud ning linnavõimude poolt arvestatav isik. Tänu temale laabusid nii mitmedki memoriaali ehituse ja materjalide hankimisega seotud probleemid ladusasti. Ta oli abielus venelannaga ja ütles end igal aastal Eestit külastavat.
Vaatamata polaarjoonetagusele karmile kliimale, oli Norilskis eestlasi, kes olid sinna elama ja töötama tulnud vabatahtlikult. Ühenduse "Memorial" kohaliku osakonna ja meie ühisdelegatsiooni koosviibimisel saime tuttavaks Viru-Jaagupist pärit Ann Kreegiga. Ann oli pärast Leningradi Mäeinstituudi lõpetamist 1967. aastal tulnud Norilskisse tööle. Nagu ta ise mainis, "ilma vaatama" ja jäänud sinna elama. Norilskis ta abiellus ja lõi endale perekonna. 1991. aastal temaga kohtudes oli tal kavatsus Eestile "lähemale kolida".
Veel kohtusin ma Norilskis filmioperaator Ago Vilipusega. Ta ütles end Viitna kandist pärit olevat. Ago töötas kohalikus TV-s ja nagu väitis üks selle töötajaid, olevat ta andekas ja suurte kogemustega filmioperaator, kes teeb unikaalseid vaatefilme Taimõri poolsaare karmist loodusest. Mehel olla ainult väike "viinaviga" juures.

Valminud mälestusmemoriaal. Vasakul on hukkunud lätlastele, paremal hukkunud eestlastele pühendatud puurist. Keskel (samba taga) hukkunud leedulastele pühendatud katoliku sümboolikaga obelisk.

Memoriaali avamine  

10. augustil 1991 toimus memoriaali avamine. Avatseremoonia stsenaariumi olid kokku pannud kolme delegatsiooni esindajad. Algselt oli mälestuskompleksi juurde suunduvat rongikäiku kavandatud alustada lähimast linnaservast, kust selleni oli umbes 2–3 km. Kuid linnavõimude soovil tuli rongkäiguga alustada hoopis südalinnas asunud teatrihoone juurest, kust oli memoriaalini 9–10 kilomeetrit. Linnavõimud põhjendasid seda sooviga kasutada meie rongkäiku nn demokraatiasüstina, et mõjutada sellega kohalike elanike poliitilisi tõekspidamisi.
Kell 9 alustas kolme Balti vabariigi ühisdelegatsiooni liikmetest koosnev rongkäik liikumist. Kolonni peas olnud riigilippude järel sammusid pärjakandjad kolme suure rahvusvärvides lintidega kaunistatud pärjaga. Lipukandjaid assisteerisid rahvarõivais tütarlapsed. Pärgade järel sammusid oma ametirüüs katoliku, luteri ja õigeusu vaimulikud. Kõigil rongkäigus olijail olid käes süüdatud küünlad. Kolonni saatsid vilkuritega miilitsamasinad, sulgedes selleks ajaks tänavad kõigile teistele liiklejatele. Norilski linnavalitsus oli saatnud ka mõned autobussid nende jaoks, kes pikal teekonnal ära väsisid.
Keskpäeval jõudis rongkäik memoriaali juurde. Ilm Norilskis oli sel päeval nukralt pilvine, kuid tuulevaikne ja soe. Memoriaali avaaktusele oli tulnud ka palju linnarahvast. Delegatsioonid asusid igaüks oma vabariiki tähistava puuristi alla. Lipukandjad rahvuslippudega jäid seisma samba tahkude ette.
Täpselt kell 12 kõlas šmidti mäe jalamil Mozarti Reekviem. Inimesed seisid, põlevad küünlad käes. Algas sümboolne matusetalitus. Otse mälestuskompleksi vastas olevale mäejalamile oli kaevatud haud, kuhu lasti sisse kirst ehitustööde käigus leitud inimluudega. Vaimuliku liturgia pidasid Leedust katolik pastor Alfonsas Svarinskas, Lätist luteriusu õpetaja Guntis Dischlers ja Eestist õigeusu preester Ülo Keskküla. Delegatsioonide esindajad puistasid hauda kodumaalt kaasa toodud mulla. Kalmuküngas ehiti rohkete lilledega.
See oli Norilski ajaloos esimene kord, mil vangide kalmu ehtisid lilled ja toimus vaimulik matusetalitus. See oli kõigi Norilski laagrites hukkunute matus.
Siis kõlasid šmidti mäe jalamil, kus kunagi olid asunud kümned sunnitöölaagrid, kolme Balti vabariigi hümnid. Kõlasid neile, kes kunagi siin olles olid tohtinud seda laulda vaid salaja... oma mõtetes. Nüüd kõlasid need võimsalt, helid kandusid kaugele Taimõri tundrate lagendikele. Kandusid ka Lama järve kallastele, kus puhkavad oma viimast und Eesti ohvitserid.
Hümnide ajal langesid katted mälestussamba tahkudelt. Seejärel õnnistasid kolm vaimulikku sammast. Tahkude jalamil süttisid sajad küünlad. Süttisid aastakümneid hiljem nende mälestuseks, keda oli toodud siia püssitoru ees, konvoikoerte lõrina saatel väevõimuga. Kes omastest, kodust ja kodumaast eemal pidid taluma stalinlike sunnitöölaagrite viletsust, alandusi, nälga ja alandavat kohtlemist.
Inimesed seisid vaikides, põlevad küünlad käes. Üks nooruke kohalik neiu asetas oma lillekimbu mälestusmärgi jalamile, laskus siis põlvili ja kummardus peaga vastu maad, jäädes niiviisi kauemaks. Siis tulid samba juurde kolm Nõukogude armee vormis Leedu noormeest, kes olid saadetud Norilskisse sundaega teenima, võtsid valveseisangu ja andsid au.
Norilski laagrites hukkunute omaste nimel sõna võtnud Leedu kindrali Litenskise tütre öeldu läks kõigile kohalolijaile sügavalt südamesse. Ta ütles: "Kallid isad, emad ja vanaisad! Paljud meist tunnevad teid ainult piltide järgi. Kuid me pole teid iial unustanud. Teid hävitati, kuid te ei alistunud. Puhake rahus! Seda, mida ei jõudnud teha teie, teevad nüüd teie lapsed ja lapselapsed."
See kõlas nagu vanne, sest ainult mõned päevad tagasi oli Leedus taas voolanud veri. Balti riikide vabanemiseni olid jäänud siis vaid loetud päevad.
Eesti delegatsiooni nimel sõna võtnud Remniku Piirikaitse Kooli ülem Johan Saar ütles oma esinemises: "Kallid esivanemad. Te ei tulnud siia mitte vabatahtlikult. Te olite siis veel noored, kui teid just nagu orje püssitoru ees siia kaugele polaarjoone taha aeti. Teid nimetati rahvareetureiks, fašistideks ja natsionalistideks. Siin saite te tunda alandust, mõnitusi ja vägivalda. Teid toodi siia sellepärast, et olite ohtlikud totaalsele režiimile, sellepärast, et te tahtsite vabadust oma rahvale."
Leedu katoliku pastor Alfonsas Svarins-kas, kes meelsusvangina oli viibinud nõukogude vangilaagrites ühtekokku 22 aastat, esines memoriaali avamisel pikema sõnavõtuga, kus ta muuhulgas ütles: "Nende kümnete tuhandete siinsetes sunnitöö- ja erilaagrites hukkunud ja hukatud süütute inimeste kannatustee, kellest palju de viimne puhkepaik on siin, šmidti mäe jalamil, või mõnes muus meile teadmata paigas, oli kohutavam ja raskem kui Kolgata tee. Nende kannatuste mõõtmiseks ei ole mõõdupuud. Seepärast panen ma ette nimetada see paik siin Kolgataks."
Paljude südamest tulevate pöördumiste ja sõnavõttude vahel kõlasid delegatsioonide esituses eesti-, läti- ja leedukeelsed rahvuslikud ja isamaalised laulud.
Norilski sunnitöölaagrites hukkunud ja seal vaevelnud kaasmaalaste mälestuseks rajatud memoriaali avatseremoonial öeldud sõnavõttudest jäi kõlama mõte: me ei tohi ega saa mitte kunagi unustada neid tuhandeid kaasmaalasi, kes hukkusid või hukati siinsetes stalinlikes laagrites selle eest, et nad olid soovinud vabadust oma rahvale. Me peame tegema kõik selleks, et see, mis toimus Balti rahvastega stalinismi ajal, mitte kunagi enam ei korduks.
Ja me süütasime nende mälestuseks küünlad...
Peale kirjeldatud sündmuste toimus kolme Balti riigi ekspeditsioonide Norilskis viibimise ajal veel mitmeid üritusi ja väljasõite. Nii käis Eesti grupp Jenissei jõe kaldal asunud Dudinka sadamalinnas, kuhu kunagi saabusid mööda Põhja-Jäämerd või mööda Jenissei jõge laevadega kõik siia toodud vangid, kust nad siis mööda kitsarööpmelist raudteed Norilski laagritesse saadeti. Dudinkas olles veetsime öö Jenissei jõe kaldal lõkketule ääres, kus kunagised vangid meenutasid neid kaugeid aegu, mil nad võisid siin vaid püssimeeste vahel liikuda.
Tegime väljasõidu ka Punastele mägedele, kus nägime mägitundra loodust. See Norilskist umbes 30 km kaugusel olev kulunud mäeahelik on saanud oma nime kaugelt paistva punaka värvuse tõttu. Seda üle kidura taimestikuga tundralagendiku paistnud mäeahelikku mäletavad küllap kõik, kes kunagi Norilski laagrites on olnud. Siis paistsid need mäed traataia taha suletud vangidele nii kaugete ja kättesaamatutena.
12. augusti öösel alustasime tagasilendu Moskvasse. Enne ärasõitu käisime veel mälestuskompleksi juures ja süütasime seal lõpuni põlemata küünlad. Seisime mälestussamba ees ja põhjamaiselt karge suvetuul pani lehvima Johan Saare käes olnud sini-must-valge lipu. Tegime memoriaali juures veel viimased pildid.
Kaks nädalat kestnud pingelise tegevuse järel oli meie lahkumine sealt isegi natuke nukker. Jäid ju sinna põhjamaa virmaliste alla oma viimast und puhkama paljud meie kaasmaalased, kelle viimne ase võinuks olla kodumaa mullas. Nüüd ei omanud nad isegi kalmukohta, kuhu me oleks saanud asetada lilli.

Kodune Tallinn võttis meie ekspeditsiooni vastu madala pilvituse ja poliitilistest pingetest küllastunud õhkkonnaga. Eesti taasiseseisvumise väljakuulutamiseni oli jäänud täpselt nädal.

1) Schmidt (Smit), Carl Friedrich – baltisaksa päritolu vene geoloog, sündinud Eestis, Kaisma mõisas. Avastas Norilski ümbruses polümetallide maagi leiukoha
1) Ka siinkirjutaja viibis 7. laagris.