Kultuur ja Elu 1/2011

Kultuur ja Elu 4/2010

Külastamist väärt Esimene sotsialistlik linn Saksamaa pinnal – Eisenhüttenstadt

tekst: Aino Siebert
Fotod: Fotod: Aino ja Werner Siebert

Eistenhüttenstadt: väikekodanliku maailma sotsialistlikud sümbolid.

Kujutan ette, et nii mõnedki krimpsutavad nina, kuuldes sõnapaari „sotsialistlik linn“. Arvatavasti tuleb neile, nagu selle loo autorilegi, esimesena meelde Lasnamäe või Sillamäe. Kuid Eisenhüttenstadt, mis asub Brandenburgi liidumaa idaosas Oderi jõe ääres, on niivõrd eriline, et seda tasub minna külastama.

Berliinist on Eisenhüttenstadt umbes poolteisetunnise rongisõidu kaugusel, Poola piir on siit käega katsuda. Kellel aega, võib jääda linna mõneks päevaks, sest turistidele on mitmeid vaba aja veetmise võimalusi. Tagasiteel Eisenhüttenstadtist Liitvabariigi pealinna võib teha samuti vahepeatuse Frankfurtis Oderi ääres.
Neil, kes otsustavad ühe päeva ekskursiooni kasuks, tasub osta Brandenburg-Berlin-Ticket, mis maksab momendil 28 eurot. Sellega võib sõita kogu päeva alates kella 9-st hommikul kuni järgmise päeva kella 3-ni viis inimest. Piletit on võimalik kasutada ka linnade ühistranspordis, näiteks sõites hotellist raudteejaama, või bussi/trammiga liikumiseks nii Einsenhüttenstadtis kui Frankfurtis või mõnes teises Brandenburgi-Berliini rajooni linnas. Frankfurti jaama juurest kulgeb buss kuni Saksamaa-Poola piirini, sealt on omakorda võimalik jalutada üle Oderi silla naaberriiki.

Eisenhüttenstadti punane nostalgia

Eisenhüttenstadtis ei leia külastaja eest ajaloolisi nähtavusi. Kuid kõndides mööda sotsialistliku metropoli steriilseid tänavaid, tunnetab selgelt, kuidas “tiksus” punane režiim.
Linn annab ülevaate sellest, kuidas kommunistid püüdsid väevõimuga kasvatada inimesest “uut” isiksust, kelle hing oleks vaba kodanlikust mõttelaadist ja kes oleksid ennast pühendanud ainuüksi reaalse sotsialismi ülesehitamisele. See eksperiment, nagu me nüüd teame, ebaõnnestus täielikult.
Need vähesed inimesed, kes pole (veel) pööranud oma linnale selga, elavad peale Berliini müüri langemist küll väikekodanlikus miljöös, kuid punases nostalgias. Seda igatsust “vana” järele oli selgelt kuulda ka meile giidiks antud Jörg Weise jutustustest. Kuigi 72-aastane mees püüdis igati püsida neutraalsena ja mitte kritiseerida ühinenud Saksamaad, rõhutas ta mitmel korral reaalse sotsialismi häid külgi. “Meil läks Saksa DV ajal hästi, oli tööd ja ka laua sai kaetuks,” tõi endine õpetaja esile. “Kui kadus Berliini müür, pidime üleöö hakkama ümber mõtlema, uute reeglite järgi tegutsema. Äkki oli see elu, mida olime siiani elanud, vale. Sellest aru saada polnud sugugi mitte kerge, eriti noortele. Jah, me ei saanud küll vabalt reisida, kuid ka tänapäeval pole nendel, kellel rahakott ei luba, võimalik kodunt lahkuda.”
Alles siis, kui esitan vastuargumendina, et Saksa DV totalitaarne režiim represseeris nagu nõukogudegi süsteem vägivallaga tuhandeid inimesi, lõhkudes nii nende hinge kui ka tuleviku, otsustab Jörg Weise teemat “elu sotsialistlikul Saksamaal” mitte enam puudutada.
Kuna Jörg Weise polnud enda sõnul sotsialismi diktatuuris poliitiline, sai ta ka peale Ida-Saksamaa liitmist Liitvabariigiga jääda gümnaasiumisse õpetama. Geograafiaga oli pedagoogil vähem probleeme, kuid ajalootunnid said pöördega kommunismist kapitalismi uue sisu.
Pensionil olev pedagoog on parim näide selle kohta, et ka endise Saksa DV kodanikel, eriti vanemal generatsioonil, on olnud raske leida oma kohta uues, demokraatlikus ühiskonnas. Igatsus “vana” järele, oskamatus võtta saatus iseenda kätesse, langetada iseseisvaid otsuseid, on teinud nii mõnestki sügavalt kibestunud. Eriliselt Eisenhüttestadtis, kus endistest privileegidest pole enam midagi järel. Need, kellel on olnud vähegi ametialaseid oskusi ja pealehakkamist, on juba aastaid tagasi pööranud endisele kodukohale selja.

Eisenhüttenstadt: endine öpetaja Jörg Weise seletab loo autorile linna ajalugu.

Euroopa kõige rohelisem linn

Pärast Berliini müüri langemist algas inimeste väljavool sellest esimesest sotsialistlikust linnast Saksamaa pinnal – lahkujaid on olnud poolteist tuhat aastas. Äraminejaid pole pidurdanud ka see, et kohaliku tööstuse vastu tundsid huvi esiteks itaallased, siis belglased, lõpuks isegi indialased. Tänu välismaistele investeeringutele õnnestus päästa kolm tuhat töökohta. Teistele, peaasjalikult naistele, polnud linnal enam töökohti pakkuda. “Minu abikaasa,” rääkis Jörg Weise, “töötas enne metallurgiakombinaadis arstina. Hiljem ettevõte suleti ja tulid meedikud läänest, kes teadsid kõike paremini. Vanadele töötajatele jäi tunne, et nad on üleliigsed.”
Massiline lahkumine toimus hoolimata sellest, et linnas on vägagi sümpaatsed elamud, nn “karpmajad”, hooned, mis meenutavad heaoluühiskonna staatussümboleid. Sotsialismile tüüpilist arhitektuuri, paneelelamuid, pole linnas pea üldse näha.
Tõenäoliselt ei paku ükski Euroopa linn oma elanikele nii palju rohelist pinda kui Eisenhüttenstadt: iga perekonna kohta 80 ruutmeetrit. Metropoli läbib nagu vanastigi sirge, mitmerealine magistraal – see viib terasetööstuse keskuse juurde, mille järgi on linn saanud oma nime. Tänaseni domineerib linna terasevalmistustehas Arcelor Mittal.
Seevastu jäid kunagi uhkelt plaaneeritud raekoda ja kultuuripalee unistuseks paberi peale.
Endiselt pakub silmale rõõmu endine Lenini puiestee, nüüd Lindenallee (Pärnapuiestee), kus saab teha sisseoste või lihtsalt istuda üksinduses tassikese kohvi juures jalgu puhkama – linnas oli näha kõndimas ainult mõningaid vanemaid inimesi. Jörg Weise väitis, et noored on tehases, kus töötatakse vahetustes. Nii olevat see alati olnud. Kuid ka lapsi polnud kusagil näha, meist möödus ainult üks noor abielupaar, lükates enda ees lapsevankrit.
Kõikidest vasturääkivustest hoolimata on kulunud sotsialistlikule linnale tänu kassasse voolavale maksurahale ja riigi toetusele antud uus, noobel välimus. Hooneid renoveerides on kasutatud modernseid värve, kuulsa Meißneri kahheleid ja Eloxal-profiile. Kõik elanikud aitasid remonditöödes usinalt kaasa. Töö tasus end ära, sest linna keskusest sai jälle koht, kuhu inimesed vabal ajal meelsasti kogunevad.
Samuti teeb Brandenburgi turismibüroo palju selle heaks, et ka turistid hakkaksid tundma huvi Eisenhüttenstadti vastu.

Heal lapsel on mitu nime, ütleb vanasõna

Tegelikult kavatseti esimene sotsialistlik linn Saksamaa pinnal nimetada kurikuulsa “Kapitali” autori Karl Marxi järgi – nii oli otsustanud Saksa DV Kommunistliku partei (SED) Keskkomitee oma 3. veebruaril 1953 toiminud istungil. “Majakarpide linna“ pidulik ristimine kavatseti viia läbi kommunismi filosoofi 80. surmapäeval, 14. märtsil.
Nõukogude diktaatori Josef Stalini ootamatu surm ajas aga Saksa seltsimeeste plaanid segamini. SED juht Walter Ulbricht demonstreeris leinates punast diktaatorit külma pead ja reageeris kiiresti määrates, et asulad, mis olid tekkinud peale sõda metallurgiakombinaadi ümber, nimetatakse vennasrahva suure suure juhi auks Stalini linnaks (Stalinstadt). Nii sai hoopis Chemnitz oma suureks üllatuseks selle “au” osaliseks, et kaotas ajaloolise nime. Selle linna oli asutatud 1170 keiser Friedrich I, keda kutsuti ka Barbarossaks. Saksimaa metropoli tunti kuni aga kuni aastani 1990 Karl-Marx-Stadt´ina.
Kuid uue tööstuskeskuse nimetamisel Stalinstadtiks oli veel teinegi, vägagi proosaline põhjus: terase tootmiseks vajatakse nimelt rauda ja seda toodi Ida-Saksamaale Nõukogude Liidust.
Viis aastat peale Stalinstadti asutamist, Nõukogude Liit oli juba matnud verise Kremli-peremehe isikukultuse, tekitas Oderi-jõe asula nimi „Stalinstadt“ uuesti Ida-Saksamaa kommunistidele peavalu. Kuid kommunistid olid ju tuntud oma leidlikkuse poolst ja nii lahendasid ka Saksa DV seltsimehed 1961 novembris oma probleemi samuti, nagu Andrus Ansipi valitsus aastakümneid hiljem Pronkssõduri juures: türanni prokskuju Stalini alleel tõmmati öösel maha ja Saksa DV kõikides linnades vahetati ära tänavate nimed, millel oli Stalini nimi. Stalinstadt aga liideti ühte linna naaberasula Fürstenbergiga ja metropol sai üle öö uue nime – Eisenhüttenstadt. Voilá, probleem oligi elegantselt kõrvaldatud!
“Muidu poleks nimel ju vigagi, kuid see sugereerib kuidagi mustust ja tolmu. Külastajad, kes siia tulevad, on selgelt üllatunud nähes, kui puhas on linn ja kui palju on siin rohelist,” tõi Jörg Weise esile.

Suurtööstuslinnade asutamine ei ole Lenini jüngrite leiutis

Taolise suurtööstuslinna asutamine polnud vastupidiselt mitmete arvamusele sugugi mitte Lenini jüngrite leiutis. Juba 1930-ndatel tekkis kogu Saksamaal selliseid asulaid, nagu näiteks Fallerslebenis asuv Wolfsburg, kus on tänaseni Volkswageni autotööstuse keskus.
Ka Fürstenbergi (tänapäeval Eisenhüt-tenstadti üks linnaosadest) ümber olevatel aladel oli juba enne Teist maailmasõda mitmeid tähtsaid tööstusettevõtteid: keemia-tehas Degussa, relvavabrik Rheinmetall-Borsig, alumiiniumitehas, samuti söeelektrijaam, mida peale 1945 enam ei kasutatud. Sellele lisaks evakueeriti siia peale seda, kui liitlased alustasid Berliini pommitamise, Reichi pealinnast ka Argus-Mootoritehas.
1950, mil asutati Saksa Demokraatlik Vabariik, oli poliitbüroole selge, et uus sotsialistlik riik on lõigatud ära lääne poolele jäänud metallitööstuse keskustest. Seetõttu otsustati SED 3. parteipäeval hakata ehitama oma metallurgiatehast, kus toodetaks nii malmi kui erinevaid terase sorte. See, et uus tööstusharu otsustati paigutada just Eisenhüttenstadti, oli täielikult poliitiline otsus – linn asub otse Poola piiri ääres; kõik toorained uue kombinaadi tarbeks transporditi ida-aladel asuvatest rajoonidest. Samuti arvestati uue linna asutamisel sellega, et rajoon oli tööstuslikult alaarenenud.
Fürstenbergi ümber olevaid maa-alasid oldi seni kasutatud ainult põllumajanduse tarbeks, uude linna oodati inimesi ka teistest Saksa DV piirkondadest, eriti lõunast, kus juba eksisteerisid väiksemad terase- või metallurgiatehaseid.
Otsustajad teadsid, et uusi spetsialiste tuleb kohapeal välja õpetada, seetõttu vajasid sisserändajad elamispinda. Nii oligi idee “sotsialistlikust linnast” sündinud. Ja muidugi soovisid kommunistid hõõruda kapitalistidele nina alla seda, et sotsialism on kõige parem ühiskonnavorm. Tagantjärele võib öelda, et Eisenhüttenstadtist sai Walter Ulbrichti “dirigeerimisel” sotsialistliku elustiili katsetuste laboratoorium.

Reaalsusevastane klassideta ühiskond Eisenhüttestadtis

Kuna reaalses sotsialismis puudusid ühiskondlikud klassid, võim kuulus töölistele ja talupoegadele, siis ei tohtinud ka uues ehitatavas metallimetropolis olla kahte elamurajooni: ühte, kus elavad rikkad, ja teist, kus elavad töölised.
Fürstenbergi ümbruses oli küllaldaselt maad, see oli ka odav, ja nii oli arhitektidel võimalik pakkuda poliitbüroole paberi peal välja linna ehitamiseks suurejoonelisi lahendusi. Uue asula peaarhitektiks määrati Kurt Walter Leucht.
Kommunistlikust, samuti nagu natsionaalsotsialistlikust utoopiast on teada, et üks asi on planeerimine, teine asi aga tegelikkus. Mõelgem kas või Adolf Hitleri plaani peale muuta Berliin uueks gigantseks maailma pealinnaks Germaniaks. Seegi idee sai alguse Saksa diktaatori ideoloogilisest enesepettusest.
Nii nägi ka Walter Ulbrichti punane unistus klassideta ühiskonnast reaalsuses hoopis teisiti välja. Polnud ju mingi saladus, et seltsimeeste juhtiv kiht – Nõukogude Liidus nimetati seda gruppi nomenklatuuriks – armastas väga, et nende ees lipitsetaks ja neid ülistataks. Pealegi oli 1950-ndatel kõikidel, kes tundsid ennast sotsialismis ahistatuina, veel võimalik hüpata läände. Enne Berliini müüri ehitamist põgenesid tuhanded inimesed Lääne-Saksamaale, Saksa DV oli sõna otseses mõttes tööjõust tühjaks jooksmas. Kommunistide liider Ulbricht ja tema meeskond teadsid seega vägagi hästi, et nad pidid tegema inimestele nii ahvatleva pakkumise, et seda polnud võimalik tagasi lükata.
Selleks, et meelitada inimesi kolima tundmatusse piiriäärsesse provintsi, pakuti juhtivatele kommunistidele elamiseks väikseid eraelamuid linna ääres. Arvestades sellega, et peale sõda oli Saksamaa varemetes, oli see muidugi ettepanek, mida tasus tõsiselt kaaluda. Kuid ka töölistele anti võimalus nn “Tööliskorteriehitusühingu” kaudu ise ja oma raha eest elamuid ehitada, riigi büdžetis leidus raha ainult kommunistide koorekihile, mitte töölistele ega talupoegadele, kelle riik see ju konstitutsiooni kohaselt tegelikult oli.
Linnaarhitektuuri seisukohalt ei olnud aga kõige huvitavamad hooned sugugi mitte väikesed, kesklinnast välja ehitatud majakesed, vaid hoopis “elamukompleksid” südalinnas. Need on suuremalt osalt tänaseni alles ja suurepäraselt korda tehtud.

Väikekodanliku maailma hilisstalinismi stiil

Eisenhüttenstadti keskele sooviti ehitada neli elamukompleksi, mida ümbritsevad neli magistraali. Nii seisis plaanides. Kuid täpselt jooniste järgi oli võimalik ehitada ainult 1955. aastani. Seejärel tulid rahamured. Seetõttu ei vasta kolmas ja neljas hoonetegrupp enam arhitektide unistuses olevale ideaallinnale. Alustanud entusiastlikult ja suurejooneliselt ehitustööd, tõi elu peatselt endaga kaasa reaalsuse, mis sundis funktsionäre paratamatult oma eksklusiivset visiooni korrigeerima. Sotsialistlik linn kadus kommunistide projektide eelistusnimekirjast vägagi proosalisel põhjusel – raha vajati nüüd Erich Mielke julgeolekuteenistuse ülesehitamiseks, inimeste totaalseks jälgimiseks ja Berliini müüri rajamiseks.
Tänapäeval pakub külastajale erilist huvi majade grupp ehitusnumbriga kaks – hooned on ehitatud hilisstalinismi uusklassitsismi stiilis. Need torkavad eriliselt silma kaunistustega, mida tavaliselt on näha ainult paleedel. Suured sisehoovid majakomplekside keskel pidid vahendama elanikele ühtekuuluvuse tunde, teisalt oli aga ka julgeolekuorganil Stasil “tõkestatud ruumis” hea elanikke jälgida ja nende jutuajamisi pealt kuulata.

Eisenhüttenstadt: endine Lenini puiestee, nüüd armastatud ostutänav.

Fürstenbergi ohvrid ja nende rahutu surma tagune elu

Nendesse linnadesse, kus tööstus õitses, tõid natsid sundtöölisi. Nii ka Fürstenbergi. Alates 1939. a detsembrist oli linnas sõjavangide laager, kus peeti kuni 40 000 inimest. Sellele lisaks avati linnas 1944 Sachenhauseni koonduslaagri filiaal, kuhu paigutati 150 meest ja 650 naist. 4000 inimest kaotas oma elu “tööülesannete täitmisel”. Nad kõik maeti massihaudadesse kohta, kuhu hiljem kerkis metallurgiakombinaat ja kuhu plaaniti koksi- ja valtsitehaste ehitamist.
Kui totalitaarsete režiimide esindajad midagi pähe võtavad, siis ei tunne nad oma suurushulluses mingeid piire. Nii Hitleri kui ka Ulbrichti auahnete plaanide pärast kannatasid isegi surnud. Kui pruun diktaator andis oma lemmikarhitektile Albert Speerile käsu ehitada Saksamaale uus pealinn Germania, siis laienes Sthndorfis asuv kirikumaa tahtmatult, sest St. Matthäusi ja Zwölf Aposteli kalmistu jäid jalgu uuele põhja-lõuna liiklusteele. Kuni aastani 1940 kaevati välja ja maeti ümber 15 000 surnut, nende hulgas režissöör Friedrich Wilhelm Murnau ja Walther Gropius, arhitekti ja ehitusmaterjalide firma Bauhaus asutaja Walter Gropiuse isa.
“Surnute rahu” ei tundnud samuti Walter Ulbricht. Ta lasi Eisenhüttenstadti Hitleri tööorjade jäänused üles kaevata ja ohvrid 1951 uue sotsialistliku linna keskele uuesti maha matta. Koht hakkas kandma nime “Saksa-Nõukogude Sõpruse Plats” ja sinna püstitatud monumendile raiuti tekst: “Pühendatud Punaarmee langenud kangelastele”, kuigi tegelikkuses olid ümber maetud nõukogude sõjavangid, Stalini silmis “isamaa reeturid”. Seltsimehed hoidsid saladuses ka tõsiasja, et peale Teist maailmasõda olid Punaarmee vabastajad demonteerinud Fürstenbergis olevate tööstusettevõtete seadmed ja transportinud need Nõukogude Liitu. Mida venelased ei suutnud ära viia, lasid nad 1947 lihtsalt õhku. Kuid muidugi ei sobinud vennasrahva poolt läbiviidud deindustrialiseerimine kuidagi kokku Walter Ulbrichti üleehitustöö retoorikaga.
Kommunistide suurest tööst, vaevast ja propagandatööst hoolimata toimus Stalinstadti ülesehitamine aeglasemalt, kui oli ette nähtud. 35 000 inimese asemel elas 1960. aastal uutes hoonetes ainult 24 372 elanikku. Tööstusettevõtte ehitamine ei võtnud vedu põhjusel, et puudus nii ehitus- kui toormaterjal. Pealegi andis tunda inimeste massiline põgenemine Ida-Saksamaalt läände – spetsialiste polnud kusagilt võtta.
Alles peale Berliini müüri ehitamist 13. augustil 1961 muutus olukord. Kuna Saksa DV kodanikel puudus nüüd “auk vabadusse”, olid nad sunnitud olukorraga leppima. Inimesed hakkasid tasapisi kolima uutesse rajoonidesse – 1988 elas Eisenhüttenstadtis enam kui 53 000 elanikku. Kommunistid olid välja arvutanud, et aastaks 2000 kasvab elanike arv üle saja tuhande inimese.
1989. a toimunud rahulik revolutsioon muutis Erich Honeckeri ja tema mõttekaaslaste plaane. Elanike arv ei tõusnud, vaid langes 23 000 inimese võrra.

Sotsialistlikult põnev metropol

Ka tänapäeval, mil Berliini müüri langemisest on möödunud üle kahekümne aasta, on avarusega hiilgav Eisenhüttestadt peaaegu tühi. Ainult haruharva kohtasime ringkäigu ajal mõnda inimest, linn jättis mulje, nagu kummitaksid seal tänaseni Walter Ulbrichti, Erich Honeckeri, Erich Mielke või Egon Krenzi varjud.
Eisenhüttestadt on, rohkem kui ükski teine endise Saksa DV linn, seotud reaalsotsialistliku riigi tööstusliku tõusu ja langusega – alates 1950. a oli see metropol DDR rasketööstuse keskuseks. Linnas pole küll kommunistide optimismist midagi järele jäänud, ent oma elukohta armastavad inimesed võitlevad Eisenhüttenstadti tuleviku ja üleelamise nimel.
Kuigi tänapäeva Eisenhüttenstadt pole saanud veel päris lahti oma kopitavast mainest, on ta väga huvitav linn. Lisaks suure armastusega restaureeritud stalinlike hoonete vaatamisele on linna ümbruses võimalik suurepäraselt veeta puhkust: Oder-Spree-kanali kaudu pääseb sõitma mööda Oderit kuni Lääne- ja Põhjamereni välja. Jõgi ise on puutumatu ja seda ümbritseb metsik, kuid imeilus loodus. Seega on koht ennekõike veespordi Meka. Sellele lisaks saab matkata nn Skulptuuriteel ja vaadelda loomi looduskaitsealal.
Kohe Eisenhüttenstadti kõrval on üle 750 aastat vana linnaosa Fürstenberg koos ajaloolise vanalinna ja jumalakojaga. Nikolai kiriku torn pühitseti sisse aastal 1400. Kuigi peale sõda olid tellisgootika stiilis ehitatud kirikust alles ainult varemed, siis on hoone nüüdseks uuesti üles ehitatud. Huvitavad on samuti Diehloeri küngastik ja tsistertslaste klooster Neuzellis, mis on alates aastast 1300 säilinud tervena.
Uus, sotsialistlik inimene ei vajanud ristiusku, seda illusoorset õnne, mida Karl Marx oli nimetanud “rahva oopiumiks”. Seetõttu ei lubanud kommunistid ehitada linna jumalakodasid. Keelust hoolimata asutasid uuselanikud juba 1952 ühe külalistemaja juurde evangeelse rahukoguduse. Osaliselt peeti jumalateenistusi ka nn evangeeliumivagunis, tegelikult telgis, hiljem ühes barakis. Alles 1976 sai Eisenhüttenstadt tänu õpetaja Heinz Bräueri eestkostmisele omaette ruumid jumalateenistuste pidamiseks.