|
Külastamist väärt
Esimene sotsialistlik linn Saksamaa pinnal – Eisenhüttenstadt
tekst: Aino Siebert
Fotod: Fotod: Aino ja Werner Siebert
|
Eistenhüttenstadt: väikekodanliku
maailma sotsialistlikud sümbolid. |
Kujutan ette, et
nii mõnedki krimpsutavad nina, kuuldes sõnapaari
„sotsialistlik linn“. Arvatavasti tuleb neile, nagu
selle loo autorilegi, esimesena meelde Lasnamäe või
Sillamäe. Kuid Eisenhüttenstadt, mis asub Brandenburgi
liidumaa idaosas Oderi jõe ääres, on niivõrd
eriline, et seda tasub minna külastama.
Berliinist on Eisenhüttenstadt
umbes poolteisetunnise rongisõidu kaugusel, Poola piir
on siit käega katsuda. Kellel aega, võib jääda
linna mõneks päevaks, sest turistidele on mitmeid
vaba aja veetmise võimalusi. Tagasiteel Eisenhüttenstadtist
Liitvabariigi pealinna võib teha samuti vahepeatuse Frankfurtis
Oderi ääres.
Neil, kes otsustavad ühe päeva ekskursiooni kasuks,
tasub osta Brandenburg-Berlin-Ticket, mis maksab momendil 28 eurot.
Sellega võib sõita kogu päeva alates kella
9-st hommikul kuni järgmise päeva kella 3-ni viis inimest.
Piletit on võimalik kasutada ka linnade ühistranspordis,
näiteks sõites hotellist raudteejaama, või
bussi/trammiga liikumiseks nii Einsenhüttenstadtis kui Frankfurtis
või mõnes teises Brandenburgi-Berliini rajooni linnas.
Frankfurti jaama juurest kulgeb buss kuni Saksamaa-Poola piirini,
sealt on omakorda võimalik jalutada üle Oderi silla
naaberriiki.
Eisenhüttenstadti
punane nostalgia
Eisenhüttenstadtis
ei leia külastaja eest ajaloolisi nähtavusi. Kuid kõndides
mööda sotsialistliku metropoli steriilseid tänavaid,
tunnetab selgelt, kuidas “tiksus” punane režiim.
Linn annab ülevaate sellest, kuidas kommunistid püüdsid
väevõimuga kasvatada inimesest “uut” isiksust,
kelle hing oleks vaba kodanlikust mõttelaadist ja kes oleksid
ennast pühendanud ainuüksi reaalse sotsialismi ülesehitamisele.
See eksperiment, nagu me nüüd teame, ebaõnnestus
täielikult.
Need vähesed inimesed, kes pole (veel) pööranud
oma linnale selga, elavad peale Berliini müüri langemist
küll väikekodanlikus miljöös, kuid punases
nostalgias. Seda igatsust “vana” järele oli selgelt
kuulda ka meile giidiks antud Jörg Weise jutustustest. Kuigi
72-aastane mees püüdis igati püsida neutraalsena
ja mitte kritiseerida ühinenud Saksamaad, rõhutas
ta mitmel korral reaalse sotsialismi häid külgi. “Meil
läks Saksa DV ajal hästi, oli tööd ja ka laua
sai kaetuks,” tõi endine õpetaja esile. “Kui
kadus Berliini müür, pidime üleöö hakkama
ümber mõtlema, uute reeglite järgi tegutsema.
Äkki oli see elu, mida olime siiani elanud, vale. Sellest
aru saada polnud sugugi mitte kerge, eriti noortele. Jah, me ei
saanud küll vabalt reisida, kuid ka tänapäeval
pole nendel, kellel rahakott ei luba, võimalik kodunt lahkuda.”
Alles siis, kui esitan vastuargumendina, et Saksa DV totalitaarne
režiim represseeris nagu nõukogudegi süsteem
vägivallaga tuhandeid inimesi, lõhkudes nii nende
hinge kui ka tuleviku, otsustab Jörg Weise teemat “elu
sotsialistlikul Saksamaal” mitte enam puudutada.
Kuna Jörg Weise polnud enda sõnul sotsialismi diktatuuris
poliitiline, sai ta ka peale Ida-Saksamaa liitmist Liitvabariigiga
jääda gümnaasiumisse õpetama. Geograafiaga
oli pedagoogil vähem probleeme, kuid ajalootunnid said pöördega
kommunismist kapitalismi uue sisu.
Pensionil olev pedagoog on parim näide selle kohta, et ka
endise Saksa DV kodanikel, eriti vanemal generatsioonil, on olnud
raske leida oma kohta uues, demokraatlikus ühiskonnas. Igatsus
“vana” järele, oskamatus võtta saatus iseenda
kätesse, langetada iseseisvaid otsuseid, on teinud nii mõnestki
sügavalt kibestunud. Eriliselt Eisenhüttestadtis, kus
endistest privileegidest pole enam midagi järel. Need, kellel
on olnud vähegi ametialaseid oskusi ja pealehakkamist, on
juba aastaid tagasi pööranud endisele kodukohale selja.
|
Eisenhüttenstadt: endine
öpetaja Jörg Weise seletab loo autorile linna ajalugu. |
Euroopa kõige
rohelisem linn
Pärast Berliini
müüri langemist algas inimeste väljavool sellest
esimesest sotsialistlikust linnast Saksamaa pinnal – lahkujaid
on olnud poolteist tuhat aastas. Äraminejaid pole pidurdanud
ka see, et kohaliku tööstuse vastu tundsid huvi esiteks
itaallased, siis belglased, lõpuks isegi indialased. Tänu
välismaistele investeeringutele õnnestus päästa
kolm tuhat töökohta. Teistele, peaasjalikult naistele,
polnud linnal enam töökohti pakkuda. “Minu abikaasa,”
rääkis Jörg Weise, “töötas enne
metallurgiakombinaadis arstina. Hiljem ettevõte suleti
ja tulid meedikud läänest, kes teadsid kõike
paremini. Vanadele töötajatele jäi tunne, et nad
on üleliigsed.”
Massiline lahkumine toimus hoolimata sellest, et linnas on vägagi
sümpaatsed elamud, nn “karpmajad”, hooned, mis
meenutavad heaoluühiskonna staatussümboleid. Sotsialismile
tüüpilist arhitektuuri, paneelelamuid, pole linnas pea
üldse näha.
Tõenäoliselt ei paku ükski Euroopa linn oma elanikele
nii palju rohelist pinda kui Eisenhüttenstadt: iga perekonna
kohta 80 ruutmeetrit. Metropoli läbib nagu vanastigi sirge,
mitmerealine magistraal – see viib terasetööstuse
keskuse juurde, mille järgi on linn saanud oma nime. Tänaseni
domineerib linna terasevalmistustehas Arcelor Mittal.
Seevastu jäid kunagi uhkelt plaaneeritud raekoda ja kultuuripalee
unistuseks paberi peale.
Endiselt pakub silmale rõõmu endine Lenini puiestee,
nüüd Lindenallee (Pärnapuiestee), kus saab teha
sisseoste või lihtsalt istuda üksinduses tassikese
kohvi juures jalgu puhkama – linnas oli näha kõndimas
ainult mõningaid vanemaid inimesi. Jörg Weise väitis,
et noored on tehases, kus töötatakse vahetustes. Nii
olevat see alati olnud. Kuid ka lapsi polnud kusagil näha,
meist möödus ainult üks noor abielupaar, lükates
enda ees lapsevankrit.
Kõikidest vasturääkivustest hoolimata on kulunud
sotsialistlikule linnale tänu kassasse voolavale maksurahale
ja riigi toetusele antud uus, noobel välimus. Hooneid renoveerides
on kasutatud modernseid värve, kuulsa Meißneri kahheleid
ja Eloxal-profiile. Kõik elanikud aitasid remonditöödes
usinalt kaasa. Töö tasus end ära, sest linna keskusest
sai jälle koht, kuhu inimesed vabal ajal meelsasti kogunevad.
Samuti teeb Brandenburgi turismibüroo palju selle heaks,
et ka turistid hakkaksid tundma huvi Eisenhüttenstadti vastu.
Heal lapsel
on mitu nime, ütleb vanasõna
Tegelikult kavatseti
esimene sotsialistlik linn Saksamaa pinnal nimetada kurikuulsa
“Kapitali” autori Karl Marxi järgi – nii oli
otsustanud Saksa DV Kommunistliku partei (SED) Keskkomitee oma
3. veebruaril 1953 toiminud istungil. “Majakarpide linna“
pidulik ristimine kavatseti viia läbi kommunismi filosoofi
80. surmapäeval, 14. märtsil.
Nõukogude diktaatori Josef Stalini ootamatu surm ajas aga
Saksa seltsimeeste plaanid segamini. SED juht Walter Ulbricht
demonstreeris leinates punast diktaatorit külma pead ja reageeris
kiiresti määrates, et asulad, mis olid tekkinud peale
sõda metallurgiakombinaadi ümber, nimetatakse vennasrahva
suure suure juhi auks Stalini linnaks (Stalinstadt). Nii sai hoopis
Chemnitz oma suureks üllatuseks selle “au” osaliseks,
et kaotas ajaloolise nime. Selle linna oli asutatud 1170 keiser
Friedrich I, keda kutsuti ka Barbarossaks. Saksimaa metropoli
tunti kuni aga kuni aastani 1990 Karl-Marx-Stadt´ina.
Kuid uue tööstuskeskuse nimetamisel Stalinstadtiks oli
veel teinegi, vägagi proosaline põhjus: terase tootmiseks
vajatakse nimelt rauda ja seda toodi Ida-Saksamaale Nõukogude
Liidust.
Viis aastat peale Stalinstadti asutamist, Nõukogude Liit
oli juba matnud verise Kremli-peremehe isikukultuse, tekitas Oderi-jõe
asula nimi „Stalinstadt“ uuesti Ida-Saksamaa kommunistidele
peavalu. Kuid kommunistid olid ju tuntud oma leidlikkuse poolst
ja nii lahendasid ka Saksa DV seltsimehed 1961 novembris oma probleemi
samuti, nagu Andrus Ansipi valitsus aastakümneid hiljem Pronkssõduri
juures: türanni prokskuju Stalini alleel tõmmati öösel
maha ja Saksa DV kõikides linnades vahetati ära tänavate
nimed, millel oli Stalini nimi. Stalinstadt aga liideti ühte
linna naaberasula Fürstenbergiga ja metropol sai üle
öö uue nime – Eisenhüttenstadt. Voilá,
probleem oligi elegantselt kõrvaldatud!
“Muidu poleks nimel ju vigagi, kuid see sugereerib kuidagi
mustust ja tolmu. Külastajad, kes siia tulevad, on selgelt
üllatunud nähes, kui puhas on linn ja kui palju on siin
rohelist,” tõi Jörg Weise esile.
Suurtööstuslinnade
asutamine ei ole Lenini jüngrite leiutis
Taolise suurtööstuslinna
asutamine polnud vastupidiselt mitmete arvamusele sugugi mitte
Lenini jüngrite leiutis. Juba 1930-ndatel tekkis kogu Saksamaal
selliseid asulaid, nagu näiteks Fallerslebenis asuv Wolfsburg,
kus on tänaseni Volkswageni autotööstuse keskus.
Ka Fürstenbergi (tänapäeval Eisenhüt-tenstadti
üks linnaosadest) ümber olevatel aladel oli juba enne
Teist maailmasõda mitmeid tähtsaid tööstusettevõtteid:
keemia-tehas Degussa, relvavabrik Rheinmetall-Borsig, alumiiniumitehas,
samuti söeelektrijaam, mida peale 1945 enam ei kasutatud.
Sellele lisaks evakueeriti siia peale seda, kui liitlased alustasid
Berliini pommitamise, Reichi pealinnast ka Argus-Mootoritehas.
1950, mil asutati Saksa Demokraatlik Vabariik, oli poliitbüroole
selge, et uus sotsialistlik riik on lõigatud ära lääne
poolele jäänud metallitööstuse keskustest.
Seetõttu otsustati SED 3. parteipäeval hakata ehitama
oma metallurgiatehast, kus toodetaks nii malmi kui erinevaid terase
sorte. See, et uus tööstusharu otsustati paigutada just
Eisenhüttenstadti, oli täielikult poliitiline otsus
– linn asub otse Poola piiri ääres; kõik
toorained uue kombinaadi tarbeks transporditi ida-aladel asuvatest
rajoonidest. Samuti arvestati uue linna asutamisel sellega, et
rajoon oli tööstuslikult alaarenenud.
Fürstenbergi ümber olevaid maa-alasid oldi seni kasutatud
ainult põllumajanduse tarbeks, uude linna oodati inimesi
ka teistest Saksa DV piirkondadest, eriti lõunast, kus
juba eksisteerisid väiksemad terase- või metallurgiatehaseid.
Otsustajad teadsid, et uusi spetsialiste tuleb kohapeal välja
õpetada, seetõttu vajasid sisserändajad elamispinda.
Nii oligi idee “sotsialistlikust linnast” sündinud.
Ja muidugi soovisid kommunistid hõõruda kapitalistidele
nina alla seda, et sotsialism on kõige parem ühiskonnavorm.
Tagantjärele võib öelda, et Eisenhüttenstadtist
sai Walter Ulbrichti “dirigeerimisel” sotsialistliku
elustiili katsetuste laboratoorium.
Reaalsusevastane
klassideta ühiskond Eisenhüttestadtis
Kuna reaalses sotsialismis
puudusid ühiskondlikud klassid, võim kuulus töölistele
ja talupoegadele, siis ei tohtinud ka uues ehitatavas metallimetropolis
olla kahte elamurajooni: ühte, kus elavad rikkad, ja teist,
kus elavad töölised.
Fürstenbergi ümbruses oli küllaldaselt maad, see
oli ka odav, ja nii oli arhitektidel võimalik pakkuda poliitbüroole
paberi peal välja linna ehitamiseks suurejoonelisi lahendusi.
Uue asula peaarhitektiks määrati Kurt Walter Leucht.
Kommunistlikust, samuti nagu natsionaalsotsialistlikust utoopiast
on teada, et üks asi on planeerimine, teine asi aga tegelikkus.
Mõelgem kas või Adolf Hitleri plaani peale muuta
Berliin uueks gigantseks maailma pealinnaks Germaniaks. Seegi
idee sai alguse Saksa diktaatori ideoloogilisest enesepettusest.
Nii nägi ka Walter Ulbrichti punane unistus klassideta ühiskonnast
reaalsuses hoopis teisiti välja. Polnud ju mingi saladus,
et seltsimeeste juhtiv kiht – Nõukogude Liidus nimetati
seda gruppi nomenklatuuriks – armastas väga, et nende
ees lipitsetaks ja neid ülistataks. Pealegi oli 1950-ndatel
kõikidel, kes tundsid ennast sotsialismis ahistatuina,
veel võimalik hüpata läände. Enne Berliini
müüri ehitamist põgenesid tuhanded inimesed Lääne-Saksamaale,
Saksa DV oli sõna otseses mõttes tööjõust
tühjaks jooksmas. Kommunistide liider Ulbricht ja tema meeskond
teadsid seega vägagi hästi, et nad pidid tegema inimestele
nii ahvatleva pakkumise, et seda polnud võimalik tagasi
lükata.
Selleks, et meelitada inimesi kolima tundmatusse piiriäärsesse
provintsi, pakuti juhtivatele kommunistidele elamiseks väikseid
eraelamuid linna ääres. Arvestades sellega, et peale
sõda oli Saksamaa varemetes, oli see muidugi ettepanek,
mida tasus tõsiselt kaaluda. Kuid ka töölistele
anti võimalus nn “Tööliskorteriehitusühingu”
kaudu ise ja oma raha eest elamuid ehitada, riigi büdžetis
leidus raha ainult kommunistide koorekihile, mitte töölistele
ega talupoegadele, kelle riik see ju konstitutsiooni kohaselt
tegelikult oli.
Linnaarhitektuuri seisukohalt ei olnud aga kõige huvitavamad
hooned sugugi mitte väikesed, kesklinnast välja ehitatud
majakesed, vaid hoopis “elamukompleksid” südalinnas.
Need on suuremalt osalt tänaseni alles ja suurepäraselt
korda tehtud.
Väikekodanliku
maailma hilisstalinismi stiil
Eisenhüttenstadti
keskele sooviti ehitada neli elamukompleksi, mida ümbritsevad
neli magistraali. Nii seisis plaanides. Kuid täpselt jooniste
järgi oli võimalik ehitada ainult 1955. aastani. Seejärel
tulid rahamured. Seetõttu ei vasta kolmas ja neljas hoonetegrupp
enam arhitektide unistuses olevale ideaallinnale. Alustanud entusiastlikult
ja suurejooneliselt ehitustööd, tõi elu peatselt
endaga kaasa reaalsuse, mis sundis funktsionäre paratamatult
oma eksklusiivset visiooni korrigeerima. Sotsialistlik linn kadus
kommunistide projektide eelistusnimekirjast vägagi proosalisel
põhjusel – raha vajati nüüd Erich Mielke
julgeolekuteenistuse ülesehitamiseks, inimeste totaalseks
jälgimiseks ja Berliini müüri rajamiseks.
Tänapäeval pakub külastajale erilist huvi majade
grupp ehitusnumbriga kaks – hooned on ehitatud hilisstalinismi
uusklassitsismi stiilis. Need torkavad eriliselt silma kaunistustega,
mida tavaliselt on näha ainult paleedel. Suured sisehoovid
majakomplekside keskel pidid vahendama elanikele ühtekuuluvuse
tunde, teisalt oli aga ka julgeolekuorganil Stasil “tõkestatud
ruumis” hea elanikke jälgida ja nende jutuajamisi pealt
kuulata.
|
Eisenhüttenstadt: endine
Lenini puiestee, nüüd armastatud ostutänav. |
Fürstenbergi
ohvrid ja nende rahutu surma tagune elu
Nendesse linnadesse,
kus tööstus õitses, tõid natsid sundtöölisi.
Nii ka Fürstenbergi. Alates 1939. a detsembrist oli linnas
sõjavangide laager, kus peeti kuni 40 000 inimest. Sellele
lisaks avati linnas 1944 Sachenhauseni koonduslaagri filiaal,
kuhu paigutati 150 meest ja 650 naist. 4000 inimest kaotas oma
elu “tööülesannete täitmisel”. Nad
kõik maeti massihaudadesse kohta, kuhu hiljem kerkis metallurgiakombinaat
ja kuhu plaaniti koksi- ja valtsitehaste ehitamist.
Kui totalitaarsete režiimide esindajad midagi pähe võtavad,
siis ei tunne nad oma suurushulluses mingeid piire. Nii Hitleri
kui ka Ulbrichti auahnete plaanide pärast kannatasid isegi
surnud. Kui pruun diktaator andis oma lemmikarhitektile Albert
Speerile käsu ehitada Saksamaale uus pealinn Germania, siis
laienes Sthndorfis asuv kirikumaa tahtmatult, sest St. Matthäusi
ja Zwölf Aposteli kalmistu jäid jalgu uuele põhja-lõuna
liiklusteele. Kuni aastani 1940 kaevati välja ja maeti ümber
15 000 surnut, nende hulgas režissöör Friedrich
Wilhelm Murnau ja Walther Gropius, arhitekti ja ehitusmaterjalide
firma Bauhaus asutaja Walter Gropiuse isa.
“Surnute rahu” ei tundnud samuti Walter Ulbricht. Ta
lasi Eisenhüttenstadti Hitleri tööorjade jäänused
üles kaevata ja ohvrid 1951 uue sotsialistliku linna keskele
uuesti maha matta. Koht hakkas kandma nime “Saksa-Nõukogude
Sõpruse Plats” ja sinna püstitatud monumendile
raiuti tekst: “Pühendatud Punaarmee langenud kangelastele”,
kuigi tegelikkuses olid ümber maetud nõukogude sõjavangid,
Stalini silmis “isamaa reeturid”. Seltsimehed hoidsid
saladuses ka tõsiasja, et peale Teist maailmasõda
olid Punaarmee vabastajad demonteerinud Fürstenbergis olevate
tööstusettevõtete seadmed ja transportinud need
Nõukogude Liitu. Mida venelased ei suutnud ära viia,
lasid nad 1947 lihtsalt õhku. Kuid muidugi ei sobinud vennasrahva
poolt läbiviidud deindustrialiseerimine kuidagi kokku Walter
Ulbrichti üleehitustöö retoorikaga.
Kommunistide suurest tööst, vaevast ja propagandatööst
hoolimata toimus Stalinstadti ülesehitamine aeglasemalt,
kui oli ette nähtud. 35 000 inimese asemel elas 1960. aastal
uutes hoonetes ainult 24 372 elanikku. Tööstusettevõtte
ehitamine ei võtnud vedu põhjusel, et puudus nii
ehitus- kui toormaterjal. Pealegi andis tunda inimeste massiline
põgenemine Ida-Saksamaalt läände – spetsialiste
polnud kusagilt võtta.
Alles peale Berliini müüri ehitamist 13. augustil 1961
muutus olukord. Kuna Saksa DV kodanikel puudus nüüd
“auk vabadusse”, olid nad sunnitud olukorraga leppima.
Inimesed hakkasid tasapisi kolima uutesse rajoonidesse –
1988 elas Eisenhüttenstadtis enam kui 53 000 elanikku. Kommunistid
olid välja arvutanud, et aastaks 2000 kasvab elanike arv
üle saja tuhande inimese.
1989. a toimunud rahulik revolutsioon muutis Erich Honeckeri ja
tema mõttekaaslaste plaane. Elanike arv ei tõusnud,
vaid langes 23 000 inimese võrra.
Sotsialistlikult
põnev metropol
Ka tänapäeval,
mil Berliini müüri langemisest on möödunud
üle kahekümne aasta, on avarusega hiilgav Eisenhüttestadt
peaaegu tühi. Ainult haruharva kohtasime ringkäigu ajal
mõnda inimest, linn jättis mulje, nagu kummitaksid
seal tänaseni Walter Ulbrichti, Erich Honeckeri, Erich Mielke
või Egon Krenzi varjud.
Eisenhüttestadt on, rohkem kui ükski teine endise Saksa
DV linn, seotud reaalsotsialistliku riigi tööstusliku
tõusu ja langusega – alates 1950. a oli see metropol
DDR rasketööstuse keskuseks. Linnas pole küll kommunistide
optimismist midagi järele jäänud, ent oma elukohta
armastavad inimesed võitlevad Eisenhüttenstadti tuleviku
ja üleelamise nimel.
Kuigi tänapäeva Eisenhüttenstadt pole saanud veel
päris lahti oma kopitavast mainest, on ta väga huvitav
linn. Lisaks suure armastusega restaureeritud stalinlike hoonete
vaatamisele on linna ümbruses võimalik suurepäraselt
veeta puhkust: Oder-Spree-kanali kaudu pääseb sõitma
mööda Oderit kuni Lääne- ja Põhjamereni
välja. Jõgi ise on puutumatu ja seda ümbritseb
metsik, kuid imeilus loodus. Seega on koht ennekõike veespordi
Meka. Sellele lisaks saab matkata nn Skulptuuriteel ja vaadelda
loomi looduskaitsealal.
Kohe Eisenhüttenstadti kõrval on üle 750 aastat
vana linnaosa Fürstenberg koos ajaloolise vanalinna ja jumalakojaga.
Nikolai kiriku torn pühitseti sisse aastal 1400. Kuigi peale
sõda olid tellisgootika stiilis ehitatud kirikust alles
ainult varemed, siis on hoone nüüdseks uuesti üles
ehitatud. Huvitavad on samuti Diehloeri küngastik ja tsistertslaste
klooster Neuzellis, mis on alates aastast 1300 säilinud tervena.
Uus, sotsialistlik inimene ei vajanud ristiusku, seda illusoorset
õnne, mida Karl Marx oli nimetanud “rahva oopiumiks”.
Seetõttu ei lubanud kommunistid ehitada linna jumalakodasid.
Keelust hoolimata asutasid uuselanikud juba 1952 ühe külalistemaja
juurde evangeelse rahukoguduse. Osaliselt peeti jumalateenistusi
ka nn evangeeliumivagunis, tegelikult telgis, hiljem ühes
barakis. Alles 1976 sai Eisenhüttenstadt tänu õpetaja
Heinz Bräueri eestkostmisele omaette ruumid jumalateenistuste
pidamiseks.
Rohkem informatsiooni
leiab:
http://www.eisenhuettenstadt.de
http://www.reiseland-brandenburg.de
|
|
|