|
|
Ukraina ja Turkestan Teises
maailmasõjas
tekst: Jüri
Kotšinev
|
14. SS-grenaderidiviisist formeeritud
Ukraina Rahvusarmee 1. diviisi võitlejad vannet andmas
1943. aasta kevadel. Foto: www.axishistory.com |
Ukraina rahva
relvastatud vastupanu bolševismile II maailmasõjas
Ukraina Leegion
Esimesed ukrainlastest
relvaüksused moodustati tänu Suure Saksamaa sõjaväe
vastuluure ja emigratsioonis tegutseva Stepan Bendera juhitud
Ukraina Rahvuslaste liikumise koostööle 1929. aastast.
Loodav Ukraina Leegion pidi koos Wehrmachti üksustega osalema
Ukraina vabastamisel bolševismist. 1941. aasta aprillis koondati
Lõuna-Poola õppelaagritesse esimesed ukrainlastest
vabatahtlikud, kellest enamik oli kuni Poola okupeerimiseni teeninud
Poola armees. Edasi suunati mehed Sileesiasse, kus neist moodustati
300-meheline kolmerooduline pataljon Šuhhevitši juhatusel.
Ukrainlastest roodukomandöride kõrval oli pataljonis
ka saksa sideohvitsere ning instruktoreid. Vanne teenida vaba
Ukraina riiki anti 18. juunil ning suunduti rindele 1. Mägiküttide
diviisi 800. erirügemendi „Brandenburg“ koosseisus.
Peale Lvovi hõivamist 30. juunil 1941 kuulutas Ukraina
vabadusvõitluse liider Bendera välja Ukraina riikliku
iseseisvuse. Edasi viis sõjatee pataljoni Vinnitsasse,
kust algas liikumine Kiievi suunal. Ukraina Leegioni teise pataljoni
„Roland“ moodustamine algas Austria territooriumil 1941.
aasta septembris. Sinna astusid Ukraina esimese emigratsioonilaine
liikmed ning Viini ülikoolis õppivad ukraina rahvusest
tudengid. Pataljoni komandöriks määrati endine
Poola armee major, ukrainlane Pobeguštši. Pataljoni
juurde määrati kolm sakslasest sideohvitseri. 1941.
aasta juunis suunati pataljon Lõuna-Bukoviinasse, kust
suunduti Jassa peale ning edasi Chiþinu kaudu Odessa peale.
Kuna sakslased ei kiirustanud Bendera poolt välja kuulutatud
Ukraina omariiklust tunnustama, rauges ka Ukraina Leegioni võitlustahe.
Selle peale vastas Saksa ülemjuhatus pataljonide rindelt
tagasikutsumise ja laialisaatmisega. Bendera aga arreteeriti.
Kahe pataljoni allesjäänud võitlejatest moodustati
1941. aasta oktoobris 201. politseipataljon, mille võitlejad
kirjutasid alla aastasele lepingule. Seda lepingut võisid
mehed soovi korral aasta kaupa pikendada. Pataljon tegutses Valgevene
territooriumil ning täitis peamiselt valveteenistuse ülesandeid
kuni 1943. aasta jaanuarini, millal ta laiali saadeti.
|
Ukraina SS-politsei-pataljonide
käeside ja kokard. |
Ukrainlastest
politsei- ja valveüksused
Sakslastele allutatud
Poola kindralkubermangu territooriumil moodustati ukrainlastest
kümme politseipataljoni. Nad kandsid numbreid 203–212.
Ukraina Riigikomissariaadi territooriumil moodustati kokku 53
pataljoni ning lisaks sellele veel 9 pataljoni Riigikomissariaadi
„Ostland“ alluvuses, kus teenis kokku 35 000 ukrainlast.
Mõned neist pataljonidest kandsid kasakaüksuste nime
ning nendes teenis ilmselt ka teatud osa vene rahvusest mehi.
Teenistusülesandeks oli nimetatud pataljonidel põhiliselt
valveteenistus ning loomulikult võitlus kohalike partisanidega.
1943. aastast viidi osad politseipataljonid politsei laskur-rügementide
koosseisu. Need rügemendid kandsid numbreid 31–38 ja
struktuurilt jagunesid kolmeks 130-meheliseks pataljoniks. Valgevene
territooriumil tegutsevad pataljonid viidi 1943. aastal 30. SS-Grenaderidiviisi
koosseisu, kus nad moodustasid ühe rügemendi. 1944.
aasta sügisel suunati diviis Prantsusmaale, kus kaks rügemendi
pataljoni reetis ning läks üle prantsuse partisanide
poole. Lisaks nimetatud üksustele oli Ukrainas loodud veel
kohalikuks valveteenistuseks ja korrahoidmiseks Ukraina omakaitseüksused.
1942. aastal teenis sellistes üksustes 180 000 meest. Lisaks
nimetatud üksustele moodustati eraldi tööstusettevõtete
valveüksused.
SS-diviis
„Galiitsia“
Idee luua nimetatud
diviis kuulus SS-brigadenführer Vechterile, kes oli 1943.
aastal Galiitsia kindralkubermangu ülem. Värbamine diviisi
algas 28. aprillil 1943. a. 70 000 meest avaldas soovi astuda
loodavasse diviisi. Neist läbis edukalt komisjoni 14 000
meest, kes asusid teenima uue diviisi rügementidesse numbritega
4–8. Tulevase diviisi ohvitserid ja allohvitserid said ettevalmistuse
Saksamaa SS õppebaasides. Diviis hakkas kandma 14. SS-diviisi
numbrit. Diviisi isikkoosseisu väljaõpe toimus Sileesias,
kuhu saabuti 1944. aasta aprillis. Esimesed lahingud rindel andis
diviis punaarmee vastu 1944. aasta juulis. Sattudes Brodõ
all piiramisrõngasse, hävis diviis peaaegu täielikult
ligi kolm nädalat kestnud lahingutes. Igatähes räägib
nende lahingute raskusest fakt, et 14 000 mehest murdis kotist
välja kõigest 3000 meest. Diviisi siiski laiali ei
saadetud ning formeeriti uuesti augustis-novembris 1944 Neuehammeris.
Uuesti formeeritud diviisis oli kokku 8 000 uut võitlejat.
Diviis sai uue nime – 14. SS-grenaderidiviis. Septembris
taasloodud diviis suunati maha suruma slovakkide rahvusülestõusu.
Jaanuaris 1945 paisati diviis Jugoslaaviasse kohaliku partisaniarmee
vastu. Peale Suure Saksamaa kapituleerumist murdis 14. SS-grenaderidiviis
Austriasse, kus ligi 10 000 diviisi võitlejat kapituleerusid
inglastele.
Ukraina Rahvusarmee
Suur hulk ukraina rahvusest
sõjavange, aga ka tsiviilisikuid liitus Wehrmachti üksustega
juba sõja alguses. Nad olid rakendatud vabatahtlike abiteenistuses
kui ka eraldi loodud relvaformeeringutes. Ukrainlased teenisid
ka valveüksustes, varustusteenistuses, ehituspataljonides
ning partisanivastase võitluse üksustes. 1943. aasta
kevadel kuulutati kõik ukrainlased, kes teenisid Wehrmachtis,
Ukraina Vabastusarmee võitlejateks. 12. märtsil 1945
moodustati Ukraina Rahvuskomitee, kes pidi hakkama juhtima Ukraina
Rahvusarmee tegevust. Selleks ajaks tegutses Saksa relvajõududes
14. SS-grenaderidiviis, mis nimetati ümber Ukraina Rahvusarmee
1. diviisiks. Ukraina Rahvusarmee 2. diviisi hakati moodustama
märtsi lõpus. Sinna jõuti koondada kõigest
3 pataljoni ligi 2000-mehelise isikkooseisuga. Aprilli alguses
moodustati veel üks eribrigaad, mis koosnes kahest 400-mehelisest
langevarjurite pataljonist. Nimetatud üksused allutati armeegrupile
„Mitte“ ning suunati Tšehhimaale. Seal lõppeski
nende osalemine relvastatud bolševismivastases võitluses
II maailmasõjas.
Jääb üle vaid lisada, et ukrainlastest noori värvati
1944. aasta märtsist Piirivalvevägede abiteenistusse.
Abiteenistuse staap asus Lvovis. Luftwaffe abiteenistusse tuli
ligi 6000 noort. 1945. aasta märtsiks oli noorte abiteenistujate
arv ligi 7700, kellest 1121 olid neiud.
|
Ida-Turkestani SS-väeüksuste
käelint. Krimmitatari SS-väeüksuste käeembleemid. |
Turkestani,
Kaukaasia ning Tatari rahvaste võitlus bolševismiga
II maailmasõjas
Turkestani Leegioni
1. pataljoni formeerijaks ja esimeseks komandöriks oli kaadriluureohvitser
major Andreas Mayer-Mader, kes oli pikka aega veetnud Idamaades
ning oli Hiina kindrali Chiang Kai Sheki armee juures sõjalise
nõustajana. Pataljon moodustati 1942. aasta jaanuaris.
Vastuolude tõttu, mis Mayer-Maderil tekkisid oma saksa
kolleegidega ning samal ajal ka Turkestani Rahvuskomiteega, tagandati
ta pataljoni ülema kohalt 1942. aasta augustis. 1943. aasta
lõpus pöördus Mayer-Mader SS-vägede juhatuse
poole ning sai sealt loa moodustada SS-vägede alluvuses olev
Turkestani rügement. Rügement pidi saama uue loodava
SS-diviisi „Neu Turkestan“ („Uus Turkestan“)
aluseks. 1944. aasta märtsis suunati Mayer-Maderi juhitud
1. Ida-moslemi SS-rügement Lääne-Valgevenesse,
kus Mayer-Mader langes. Tema asemele määrati uueks rügemendi
ülemaks SS-hauptsturmführer Billig. Uus rügemendikomandör
ei suutnud hoida oma väeosas vajalikul tasemel võitlusmoraali
ja distsipliini ning ta tagandati rügemendikomandöri
kohalt. Tagandamisele järgnes rügemendi puhastamine
mittedistsiplineeritud kaadrist (enamus nimetatud väeosa
võitlejaid olid värvatud endistest vangilangenud punaväelastest)
ning rügemendi uueks komandöriks sai SS-hauptsturmführer
Hermann, kes langes peagi Grodno all partisanidega võideldes.
Järgmiseks rügemendi komandöriks sai SS-obersturmführer
Azimov (endine punavägede allohvitser), Turkestani rügemendis
juhtis ta enne selle komandöriks saamist roodu. Just obersturmführer
Azimovi juhtimisel osales 1. Ida-moslemi SS-rügement 1944.
aasta augustis Warssavi ülestõusu mahasurumisel oberführer
Oscar Dirlewangeri SS-brigaadi koosseisus. Selle operatsiooni
käigus üles näidatud vapruse eest sai nii mõnigi
Ida-moslemi SS-rügemendi mees raudristi. 1944. aasta oktoobris
suunati rügement Slovakkiasse. Seal otsustas rügemendi
komandör oma meestega üle minna kohalike partisanide
poole, lootes selle reetmisega päästa enda elu. See
lootus ei õigustanud ennast ning slovakid lasid Azimovi
maha. Peale seda pöördus enamus reetmises osalenud rügemendi
võitlejaid Saksa poolele tagasi.
1944. aasta juulis moodustati Berliinis SS-vägede Peastaabi
juures III osakond, kelle ülesandeks oli tegeleda idamaade
vabatahtlikest moodustatud relvaüksustega. Samal ajal hakati
Valgevene territooriumil moodustama 70. ja 71. Kaukaasia pataljoni
baasil Kaukaasia SS-rügementi. Ungaris hakati formeerima
samal ajal Tatari SS-rügementi. Himmleri plaani kohaselt
pidid nendes üksustes võidelnud mehed moodustama uued
loodavad Ida-Leegionid. Endistest elujäänud ja slovakkide
käest pääsenud Ida-moslemi rügemendi meestest
moodustati koos väekoondises „Krimm“ võidelnud
meestega uus Ida-Turkestani SS-formeering, kuhu 1945. aasta märtsis
liitus ka Aserbaidþaani üksus. Uue üksuse ülemaks
määrati endine Austria-Ungari ohvitser standartenführer
Wilhelm Hintersatz, kes võttis endale islami nime Harun
al-Raðid bek.
Gruusia, Armeenia ja Aserbaidþaani väeüksustest,
kes olid koondatud Põhja-Itaaliasse, moodustati Kaukaasia
ratsadiviis. Diviisikomandöriks määrati baltisakslane
Toermann ning eskadroni juhtisid esimese Vene revolutsioonijärgse
emigratsioonilaine esindajad Gruusia vürst Tsulukidze ning
standartenführer’i auastet kandvad Israfil-bei ja Ulagai.
Diviisis oli kokku alla 2500 mehe.
|
Turkmeenid saksa vägede koosseisus
Prantsusmaal 1944. Allikas: Wikimedia Commons / Bundesarchiv
Bild. |
Tatarlaste kutsumine
Relva-SS üksustesse toimus punastest vabastatud Krimmis,
kus 1942. aasta jaanuaris hakati moodustama Tatari Omakaitse roodusid.
Igasse roodu võeti 100 meest ning neid kasutati partisanivastases
võitluses. Kokku moodustati Krimmis 14 roodu, kus koos
abipersonaliga teenis kokku 1632 meest. Roodud paiknesid Krimmis
Bahtðisarais, Jaltas, Aluðtas, Sudakis, Jevpatorias, Simferoopolis
ja Karasubasaris. Nimetatud roodude baasil hakati 1942. aasta
juulis moodustama politseipataljone. Need Schutzmannschft-üksused
koosnesid 8-st krimmitatarlaste pataljonist. Krimmi politseipataljonid
allusid Krimmi SS- ja politseiüksuste ülemale, kes resideeris
kindralkomissariaadi „Tauria“ haldusalas. Nimetatud
üksused moodustasid Krimmi Tatari Leegioni. Peale etniliste
tatarlaste teenis Tatari Leegionis ka venelasi, ukrainlasi, Krimmi
sakslasi, armeenlasi ja isegi eesti mehi. Mehed pidid tegelema
valveteenistusega ning partisanidevastase võitlusega. 1944.
aasta aprillis ja mais võtsid Tatari Leegioni võitlejad
osa lahingutest punaarmeega, kes hakkas tungima peale Krimmi poolsaarele.
1944. aasta juunis evakueeriti Tatari Leegioni mehed Krimmist
ning kõik allesjäänud võitlejad koondati
Tatari Mägiküti SS-rügementi. Rügement moodustati
Ungari territooriumil ning nimetati 1944. aasta juulis ümber
1. Tatari Mägiküti SS-brigaadiks. Brigaadis oli selleks
ajaks 2500 võitlejat standartenführer Fortenbachi
juhtimise all. 1944. aasta 31. detsembril liideti brigaad SS Ida-Turkestani
väekoondisega võitlusgruppi „Krimm“ nime
all. Sinna kuulus kaks jalaväepataljoni ning üks ratsaeskadron.
Osa krimmitatarlastest suunati sõja lõpus võitlema
Prantsusmaale, kus neist moodustati Volga-tatari Leegioni tagavarapataljon.
Osa Tatari Leegioni meestest lõpetas oma sõjatee
35. SS-politseidiviisi koosseisus.
Nagu eelkirjeldatust nähtub, teenis
II maailmasõjas Suur-Saksamaa poolel Relva-SS eliitvägedes
palju rahvaid ja rahvusi. Eraldi tuleb siinkohal ära märkida
ajaloolist fakti, et Saksamaa poolel võitlesid mitte ainult
Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidest pärit
mehed, kellel oli sõttaminekuks nende ideoloogiline veendumus,
vaid ka kõikidest endise bolðevistliku Nõukogudemaa
poolt anastatud ja ikestatud ning vägivaldselt Nõukogude
Liitu inkorporeeritud liiduvabariikidest pärit mehed. Stalinismi
vastu astusid välja venelased, ukrainlased, valgevenelased,
baltlased, tatarlased, kaukaaslased jne., kes kõrvuti Põhja-Euroopast
pärit taanlaste, norralaste ja soomlastega ning Lääne-Euroopast
pärit valloonide, flaamide ja paljude teistega ei tahtnud
miskipärast punapropagandistide poolt nii üleskiidetud
„armsa sotsialismimaa“ õnne ja õitsengu
eest võidelda.
Põhjus selleks on lihtne – paarikümne aasta võimuloleku
ajal näitasid Kremli punatimukad, mis asi see nõukogude
võim tegelikkuses on ja milline on sotsialistlik orjandus
reaalsuses. Paljudel Saksamaa poolel võidelnud meestel
oli ju selgelt meeles, milline oli elu enne punaiket. Eriti käib
see Baltikumist pärit meeste kohta, kelle riigid anastati
punavõimu poolt vahetult enne Saksamaa ja punavenemaa vahelist
sõjalist kokkupõrget 1941. aastal.
Kogu nõukogude võimu ajal polnud andmeid Saksa poolel
võidelnud nõukogude kodanikest, sellest ei tohtinud
kunagi üldse juttugi teha. Nõukogude Liidu ajaloolased
vaikisid lihtsalt maha selle fakti, et Saksa poolel sõdis
massiliselt endisi Nõukogude Liidu kodanikke.
Eriti piinlik oli aga punaajaloolaste jaoks see fakt, et enamuse
vastaspoolel võidelnutest moodustasid slaavi rahvad ning
nendest omakorda olid selles suhtes esikohal venelased ise. See
ei läinud kuidagi kokku punaideoloogide muinasjuttudega sellest,
kuidas teadlik ja sotsialismivilju maitsnud tööliste
ja talupoegade riigist pärit kodanikkond nagu üks mees
ühiselt välisvaenlase agressiooni vastu välja astus.
Nüüd on lõpuks saabunud aeg müütide
kummutamiseks ning siin on kõige mõjuvamaks argumendiks
külmad arvud ja faktid, mis näitavad meile, kuidas ikestatud
„töölisteriigis“ rahvas tegelikult oma orjastajatesse
ja nende poolt kehtestatud reþiimi suhtus.
|
|
|
