Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 


Ukraina ja Turkestan Teises maailmasõjas

tekst: Jüri Kotšinev


14. SS-grenaderidiviisist formeeritud Ukraina Rahvusarmee 1. diviisi võitlejad vannet andmas 1943. aasta kevadel. Foto: www.axishistory.com

Ukraina rahva relvastatud vastupanu bolševismile II maailmasõjas

Ukraina Leegion

Esimesed ukrainlastest relvaüksused moodustati tänu Suure Saksamaa sõjaväe vastuluure ja emigratsioonis tegutseva Stepan Bendera juhitud Ukraina Rahvuslaste liikumise koostööle 1929. aastast. Loodav Ukraina Leegion pidi koos Wehrmachti üksustega osalema Ukraina vabastamisel bolševismist. 1941. aasta aprillis koondati Lõuna-Poola õppelaagritesse esimesed ukrainlastest vabatahtlikud, kellest enamik oli kuni Poola okupeerimiseni teeninud Poola armees. Edasi suunati mehed Sileesiasse, kus neist moodustati 300-meheline kolmerooduline pataljon Šuhhevitši juhatusel. Ukrainlastest roodukomandöride kõrval oli pataljonis ka saksa sideohvitsere ning instruktoreid. Vanne teenida vaba Ukraina riiki anti 18. juunil ning suunduti rindele 1. Mägiküttide diviisi 800. erirügemendi „Brandenburg“ koosseisus. Peale Lvovi hõivamist 30. juunil 1941 kuulutas Ukraina vabadusvõitluse liider Bendera välja Ukraina riikliku iseseisvuse. Edasi viis sõjatee pataljoni Vinnitsasse, kust algas liikumine Kiievi suunal. Ukraina Leegioni teise pataljoni „Roland“ moodustamine algas Austria territooriumil 1941. aasta septembris. Sinna astusid Ukraina esimese emigratsioonilaine liikmed ning Viini ülikoolis õppivad ukraina rahvusest tudengid. Pataljoni komandöriks määrati endine Poola armee major, ukrainlane Pobeguštši. Pataljoni juurde määrati kolm sakslasest sideohvitseri. 1941. aasta juunis suunati pataljon Lõuna-Bukoviinasse, kust suunduti Jassa peale ning edasi Chiþinu kaudu Odessa peale. Kuna sakslased ei kiirustanud Bendera poolt välja kuulutatud Ukraina omariiklust tunnustama, rauges ka Ukraina Leegioni võitlustahe. Selle peale vastas Saksa ülemjuhatus pataljonide rindelt tagasikutsumise ja laialisaatmisega. Bendera aga arreteeriti. Kahe pataljoni allesjäänud võitlejatest moodustati 1941. aasta oktoobris 201. politseipataljon, mille võitlejad kirjutasid alla aastasele lepingule. Seda lepingut võisid mehed soovi korral aasta kaupa pikendada. Pataljon tegutses Valgevene territooriumil ning täitis peamiselt valveteenistuse ülesandeid kuni 1943. aasta jaanuarini, millal ta laiali saadeti.


Ukraina SS-politsei-pataljonide käeside ja kokard.

Ukrainlastest politsei- ja valveüksused

Sakslastele allutatud Poola kindralkubermangu territooriumil moodustati ukrainlastest kümme politseipataljoni. Nad kandsid numbreid 203–212. Ukraina Riigikomissariaadi territooriumil moodustati kokku 53 pataljoni ning lisaks sellele veel 9 pataljoni Riigikomissariaadi „Ostland“ alluvuses, kus teenis kokku 35 000 ukrainlast. Mõned neist pataljonidest kandsid kasakaüksuste nime ning nendes teenis ilmselt ka teatud osa vene rahvusest mehi. Teenistusülesandeks oli nimetatud pataljonidel põhiliselt valveteenistus ning loomulikult võitlus kohalike partisanidega. 1943. aastast viidi osad politseipataljonid politsei laskur-rügementide koosseisu. Need rügemendid kandsid numbreid 31–38 ja struktuurilt jagunesid kolmeks 130-meheliseks pataljoniks. Valgevene territooriumil tegutsevad pataljonid viidi 1943. aastal 30. SS-Grenaderidiviisi koosseisu, kus nad moodustasid ühe rügemendi. 1944. aasta sügisel suunati diviis Prantsusmaale, kus kaks rügemendi pataljoni reetis ning läks üle prantsuse partisanide poole. Lisaks nimetatud üksustele oli Ukrainas loodud veel kohalikuks valveteenistuseks ja korrahoidmiseks Ukraina omakaitseüksused. 1942. aastal teenis sellistes üksustes 180 000 meest. Lisaks nimetatud üksustele moodustati eraldi tööstusettevõtete valveüksused.

SS-diviis „Galiitsia“

Idee luua nimetatud diviis kuulus SS-brigadenführer Vechterile, kes oli 1943. aastal Galiitsia kindralkubermangu ülem. Värbamine diviisi algas 28. aprillil 1943. a. 70 000 meest avaldas soovi astuda loodavasse diviisi. Neist läbis edukalt komisjoni 14 000 meest, kes asusid teenima uue diviisi rügementidesse numbritega 4–8. Tulevase diviisi ohvitserid ja allohvitserid said ettevalmistuse Saksamaa SS õppebaasides. Diviis hakkas kandma 14. SS-diviisi numbrit. Diviisi isikkoosseisu väljaõpe toimus Sileesias, kuhu saabuti 1944. aasta aprillis. Esimesed lahingud rindel andis diviis punaarmee vastu 1944. aasta juulis. Sattudes Brodõ all piiramisrõngasse, hävis diviis peaaegu täielikult ligi kolm nädalat kestnud lahingutes. Igatähes räägib nende lahingute raskusest fakt, et 14 000 mehest murdis kotist välja kõigest 3000 meest. Diviisi siiski laiali ei saadetud ning formeeriti uuesti augustis-novembris 1944 Neuehammeris. Uuesti formeeritud diviisis oli kokku 8 000 uut võitlejat. Diviis sai uue nime – 14. SS-grenaderidiviis. Septembris taasloodud diviis suunati maha suruma slovakkide rahvusülestõusu. Jaanuaris 1945 paisati diviis Jugoslaaviasse kohaliku partisaniarmee vastu. Peale Suure Saksamaa kapituleerumist murdis 14. SS-grenaderidiviis Austriasse, kus ligi 10 000 diviisi võitlejat kapituleerusid inglastele.

Ukraina Rahvusarmee

Suur hulk ukraina rahvusest sõjavange, aga ka tsiviilisikuid liitus Wehrmachti üksustega juba sõja alguses. Nad olid rakendatud vabatahtlike abiteenistuses kui ka eraldi loodud relvaformeeringutes. Ukrainlased teenisid ka valveüksustes, varustusteenistuses, ehituspataljonides ning partisanivastase võitluse üksustes. 1943. aasta kevadel kuulutati kõik ukrainlased, kes teenisid Wehrmachtis, Ukraina Vabastusarmee võitlejateks. 12. märtsil 1945 moodustati Ukraina Rahvuskomitee, kes pidi hakkama juhtima Ukraina Rahvusarmee tegevust. Selleks ajaks tegutses Saksa relvajõududes 14. SS-grenaderidiviis, mis nimetati ümber Ukraina Rahvusarmee 1. diviisiks. Ukraina Rahvusarmee 2. diviisi hakati moodustama märtsi lõpus. Sinna jõuti koondada kõigest 3 pataljoni ligi 2000-mehelise isikkooseisuga. Aprilli alguses moodustati veel üks eribrigaad, mis koosnes kahest 400-mehelisest langevarjurite pataljonist. Nimetatud üksused allutati armeegrupile „Mitte“ ning suunati Tšehhimaale. Seal lõppeski nende osalemine relvastatud bolševismivastases võitluses II maailmasõjas.
Jääb üle vaid lisada, et ukrainlastest noori värvati 1944. aasta märtsist Piirivalvevägede abiteenistusse. Abiteenistuse staap asus Lvovis. Luftwaffe abiteenistusse tuli ligi 6000 noort. 1945. aasta märtsiks oli noorte abiteenistujate arv ligi 7700, kellest 1121 olid neiud.

 


Ida-Turkestani SS-väeüksuste käelint. Krimmitatari SS-väeüksuste käeembleemid.

Turkestani, Kaukaasia ning Tatari rahvaste võitlus bolševismiga II maailmasõjas

Turkestani Leegioni 1. pataljoni formeerijaks ja esimeseks komandöriks oli kaadriluureohvitser major Andreas Mayer-Mader, kes oli pikka aega veetnud Idamaades ning oli Hiina kindrali Chiang Kai Sheki armee juures sõjalise nõustajana. Pataljon moodustati 1942. aasta jaanuaris. Vastuolude tõttu, mis Mayer-Maderil tekkisid oma saksa kolleegidega ning samal ajal ka Turkestani Rahvuskomiteega, tagandati ta pataljoni ülema kohalt 1942. aasta augustis. 1943. aasta lõpus pöördus Mayer-Mader SS-vägede juhatuse poole ning sai sealt loa moodustada SS-vägede alluvuses olev Turkestani rügement. Rügement pidi saama uue loodava SS-diviisi „Neu Turkestan“ („Uus Turkestan“) aluseks. 1944. aasta märtsis suunati Mayer-Maderi juhitud 1. Ida-moslemi SS-rügement Lääne-Valgevenesse, kus Mayer-Mader langes. Tema asemele määrati uueks rügemendi ülemaks SS-hauptsturmführer Billig. Uus rügemendikomandör ei suutnud hoida oma väeosas vajalikul tasemel võitlusmoraali ja distsipliini ning ta tagandati rügemendikomandöri kohalt. Tagandamisele järgnes rügemendi puhastamine mittedistsiplineeritud kaadrist (enamus nimetatud väeosa võitlejaid olid värvatud endistest vangilangenud punaväelastest) ning rügemendi uueks komandöriks sai SS-hauptsturmführer Hermann, kes langes peagi Grodno all partisanidega võideldes. Järgmiseks rügemendi komandöriks sai SS-obersturmführer Azimov (endine punavägede allohvitser), Turkestani rügemendis juhtis ta enne selle komandöriks saamist roodu. Just obersturmführer Azimovi juhtimisel osales 1. Ida-moslemi SS-rügement 1944. aasta augustis Warssavi ülestõusu mahasurumisel oberführer Oscar Dirlewangeri SS-brigaadi koosseisus. Selle operatsiooni käigus üles näidatud vapruse eest sai nii mõnigi Ida-moslemi SS-rügemendi mees raudristi. 1944. aasta oktoobris suunati rügement Slovakkiasse. Seal otsustas rügemendi komandör oma meestega üle minna kohalike partisanide poole, lootes selle reetmisega päästa enda elu. See lootus ei õigustanud ennast ning slovakid lasid Azimovi maha. Peale seda pöördus enamus reetmises osalenud rügemendi võitlejaid Saksa poolele tagasi.
1944. aasta juulis moodustati Berliinis SS-vägede Peastaabi juures III osakond, kelle ülesandeks oli tegeleda idamaade vabatahtlikest moodustatud relvaüksustega. Samal ajal hakati Valgevene territooriumil moodustama 70. ja 71. Kaukaasia pataljoni baasil Kaukaasia SS-rügementi. Ungaris hakati formeerima samal ajal Tatari SS-rügementi. Himmleri plaani kohaselt pidid nendes üksustes võidelnud mehed moodustama uued loodavad Ida-Leegionid. Endistest elujäänud ja slovakkide käest pääsenud Ida-moslemi rügemendi meestest moodustati koos väekoondises „Krimm“ võidelnud meestega uus Ida-Turkestani SS-formeering, kuhu 1945. aasta märtsis liitus ka Aserbaidþaani üksus. Uue üksuse ülemaks määrati endine Austria-Ungari ohvitser standartenführer Wilhelm Hintersatz, kes võttis endale islami nime Harun al-Raðid bek.
Gruusia, Armeenia ja Aserbaidþaani väeüksustest, kes olid koondatud Põhja-Itaaliasse, moodustati Kaukaasia ratsadiviis. Diviisikomandöriks määrati baltisakslane Toermann ning eskadroni juhtisid esimese Vene revolutsioonijärgse emigratsioonilaine esindajad Gruusia vürst Tsulukidze ning standartenführer’i auastet kandvad Israfil-bei ja Ulagai. Diviisis oli kokku alla 2500 mehe.


Turkmeenid saksa vägede koosseisus Prantsusmaal 1944. Allikas: Wikimedia Commons / Bundesarchiv Bild.

Tatarlaste kutsumine Relva-SS üksustesse toimus punastest vabastatud Krimmis, kus 1942. aasta jaanuaris hakati moodustama Tatari Omakaitse roodusid. Igasse roodu võeti 100 meest ning neid kasutati partisanivastases võitluses. Kokku moodustati Krimmis 14 roodu, kus koos abipersonaliga teenis kokku 1632 meest. Roodud paiknesid Krimmis Bahtðisarais, Jaltas, Aluðtas, Sudakis, Jevpatorias, Simferoopolis ja Karasubasaris. Nimetatud roodude baasil hakati 1942. aasta juulis moodustama politseipataljone. Need Schutzmannschft-üksused koosnesid 8-st krimmitatarlaste pataljonist. Krimmi politseipataljonid allusid Krimmi SS- ja politseiüksuste ülemale, kes resideeris kindralkomissariaadi „Tauria“ haldusalas. Nimetatud üksused moodustasid Krimmi Tatari Leegioni. Peale etniliste tatarlaste teenis Tatari Leegionis ka venelasi, ukrainlasi, Krimmi sakslasi, armeenlasi ja isegi eesti mehi. Mehed pidid tegelema valveteenistusega ning partisanidevastase võitlusega. 1944. aasta aprillis ja mais võtsid Tatari Leegioni võitlejad osa lahingutest punaarmeega, kes hakkas tungima peale Krimmi poolsaarele. 1944. aasta juunis evakueeriti Tatari Leegioni mehed Krimmist ning kõik allesjäänud võitlejad koondati Tatari Mägiküti SS-rügementi. Rügement moodustati Ungari territooriumil ning nimetati 1944. aasta juulis ümber 1. Tatari Mägiküti SS-brigaadiks. Brigaadis oli selleks ajaks 2500 võitlejat standartenführer Fortenbachi juhtimise all. 1944. aasta 31. detsembril liideti brigaad SS Ida-Turkestani väekoondisega võitlusgruppi „Krimm“ nime all. Sinna kuulus kaks jalaväepataljoni ning üks ratsaeskadron. Osa krimmitatarlastest suunati sõja lõpus võitlema Prantsusmaale, kus neist moodustati Volga-tatari Leegioni tagavarapataljon. Osa Tatari Leegioni meestest lõpetas oma sõjatee 35. SS-politseidiviisi koosseisus.

Nagu eelkirjeldatust nähtub, teenis II maailmasõjas Suur-Saksamaa poolel Relva-SS eliitvägedes palju rahvaid ja rahvusi. Eraldi tuleb siinkohal ära märkida ajaloolist fakti, et Saksamaa poolel võitlesid mitte ainult Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidest pärit mehed, kellel oli sõttaminekuks nende ideoloogiline veendumus, vaid ka kõikidest endise bolðevistliku Nõukogudemaa poolt anastatud ja ikestatud ning vägivaldselt Nõukogude Liitu inkorporeeritud liiduvabariikidest pärit mehed. Stalinismi vastu astusid välja venelased, ukrainlased, valgevenelased, baltlased, tatarlased, kaukaaslased jne., kes kõrvuti Põhja-Euroopast pärit taanlaste, norralaste ja soomlastega ning Lääne-Euroopast pärit valloonide, flaamide ja paljude teistega ei tahtnud miskipärast punapropagandistide poolt nii üleskiidetud „armsa sotsialismimaa“ õnne ja õitsengu eest võidelda.
Põhjus selleks on lihtne – paarikümne aasta võimuloleku ajal näitasid Kremli punatimukad, mis asi see nõukogude võim tegelikkuses on ja milline on sotsialistlik orjandus reaalsuses. Paljudel Saksamaa poolel võidelnud meestel oli ju selgelt meeles, milline oli elu enne punaiket. Eriti käib see Baltikumist pärit meeste kohta, kelle riigid anastati punavõimu poolt vahetult enne Saksamaa ja punavenemaa vahelist sõjalist kokkupõrget 1941. aastal.
Kogu nõukogude võimu ajal polnud andmeid Saksa poolel võidelnud nõukogude kodanikest, sellest ei tohtinud kunagi üldse juttugi teha. Nõukogude Liidu ajaloolased vaikisid lihtsalt maha selle fakti, et Saksa poolel sõdis massiliselt endisi Nõukogude Liidu kodanikke.
Eriti piinlik oli aga punaajaloolaste jaoks see fakt, et enamuse vastaspoolel võidelnutest moodustasid slaavi rahvad ning nendest omakorda olid selles suhtes esikohal venelased ise. See ei läinud kuidagi kokku punaideoloogide muinasjuttudega sellest, kuidas teadlik ja sotsialismivilju maitsnud tööliste ja talupoegade riigist pärit kodanikkond nagu üks mees ühiselt välisvaenlase agressiooni vastu välja astus. Nüüd on lõpuks saabunud aeg müütide kummutamiseks ning siin on kõige mõjuvamaks argumendiks külmad arvud ja faktid, mis näitavad meile, kuidas ikestatud „töölisteriigis“ rahvas tegelikult oma orjastajatesse ja nende poolt kehtestatud reþiimi suhtus.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv