Kultuur ja Elu 4/2010

Kultuur ja Elu 3/2010

Toropets 20 saj vahetusel.

Eestlased Toropetsis

tekst: peep pillak
fotod: peep pillak, Picasa Web

Toropets on väike 14 000 elanikuga provintsilinn Venemaal, Eestist umbes 400 kilomeetri kaugusel Pihkva ja Tveri oblasti piirimail. Sellel paigal on huvipakkuv minevik, mis seotud ka meie ajalooga.

Eestlased Toropetsis

Veel sadakond aastat tagasi oli väikelinn Toropets suur eestlastest ümberasujate keskus. Linnatänavatel ja ümberkaudsetes külades võis kuulda kõlamas eesti keelt ja paljud poesildidki olid nii vene kui ka eesti keeles. Toimisid eestikeelsed koolid ja mitmed eestlaste seltsid ning igal pühapäeval peeti eestlaste ehitatud luterlikus kirikus eestikeelset jumalateenistust.

Ajalooline taust

IX – X sajandini olid need alad asustatud soome-ugri hõimude poolt, seejärel saabusid lõuna poolt slaavlased. Kuigi paljudes ajalooraamatutes kirjutatakse ikka veel slaavi hõimude kõrgemast põlluharimise kultuurist, kellega seetõttu siin varem asunud hõimud rahumeelselt lõimunud, viitavad arheoloogilised väljakaevamised hoopis sellele, et soome-ugri kultuur katkes suurte põlengutega. X sajandil rajasid slaavi hõimu kuuluvad krivitšid Solomeno järve kaldale Kriviteski nime all tuntud kindluse. Hiljem hakati kindluse juures olevat asulat järvest välja jooksva Toropa jõe järgi Toropetsiks nimetama. See oli strateegiliselt tähtis punkt, sest jäi tee äärde, mis viis varjaagide juurest kreeklasteni ehk siis Põhja-Euroopast Vahemere äärde. Esimest korda on Toropetsi kirjalikes allikates mainitud 1074. aastal. Toropetsi vürstiriik moodustus XII sajandil ja esimeseks silmapaistvaks vürstiks oli Mstislav Vapper. Tema poeg Mstislav Mstislavitš Uljas, kes oli kutsutud Novgorodi vürstiks, korraldas koos Toropetsi vürst David Mstislavitši ja Pihkva vürst Vsevolod Mstislavitš-Borissovitšiga 1212. aasta talvel sõjaretke Eestisse, et nõrgestada saksa ristisõdijaid ja eestlasi: rüüstati Järva- ja Harjumaal ning piirati Varbola linnust, kust aga lahkuti pärast tribuudi saamist. Pihkvasse tagasi jõudes ootas Vene vägesid ees ebameeldiv üllatus – nende ära olles oli Lembitu linna rüüstamas käinud.
Toropets sattus aga Leedu suurvürstiriigi mõju alla ja liideti sellega XIV sajandi keskel. 1503. aastal läks Toropets rahulepinguga Moskva riigi koosseisu, kuid veel hiljemgi üritas Poola-Leedu riik korduvalt Toropetsi tagasi saada. XVII sajandi lõpul sai tugevnenud Vene riigi tolleaegsel läänepiiril olevast Toropetsist rikas kaubanduskeskus ja käsitööliste linn. Omaaegset jõukust tunnistab asjaolu, et siia oli ehitatud üksteist kirikut, mis andsid linnale vägagi suursuguse ilme. Venemaa piiride lääne suunas laienedes sai piiriäärse kaubanduskeskuse ja sõjalise tugipunktina tähtsuse kaotanud Toropetsist XVIII sajandi lõpul tavaline Kesk-Venemaa provintsilinn.

Toropets täna

Metsadest ümbritsetud maalilise Solomeno järve ja Toropa jõe kallastel asuvas Toropetsis on rahvaarv viimastel aastatel aina kahanenud. Linn asub 25 kilomeetrit põhja pool Riia – Moskva maanteed, mida mööda siit jääb Moskvasse veidi üle 400 kilomeetri ja teisele poole sõites umbes sama palju Eesti piirini. Toropetsi linn on ühtlasi keskuseks rajoonile, mis asub Tveri oblasti kõige läänepoolsemas osas ja piirneb Novgorodi ning Pihkva oblastiga. Rajooni pindala on 3400 ruutkilomeetrit ja elanikke umbes kolmkümmend tuhat. Toropets liideti Tveri oblastiga 1935. aastal, ajalooliselt on see pikka aega kuulunud Pihkvamaa koosseisu.

Eluolu

Õigeusu kirikutest tegutsevad praegu vaid neli, ülejäänud seisavad lagunenutena. Varemeteks on need saanud nõukogude võimu, mitte sõjapurustuste tõttu, kuigi viimase sõja ajal käis siit ka rindejoon üle ja Toropets oli pool aastat sakslaste poolt okupeeritud. Kuna Toropets nimetati 1990. aastal kümne tähtsama Venemaa ajaloolise linna hulka, siis on kirikud ja kloostrid võetud küll muinsuskaitse alla, kuid nende restaureerimine edeneb visalt. Ei edene ka kohalik majanduselu ja noored eelistavad siit Moskvasse või teistesse suurematesse keskustesse minna, kus töö- ja teenimisvõimalusi hõlpsam leida. Vahepeal oli majandusraskuste tõttu suletud isegi Toropetsi viinatehas. Venemaal on kohalikud viinatehased ikka olnud au ja uhkuse asjaks, mille tegevust elanikud igati oma püsiva tarbimisega toetanud ka kõige raskema majandusliku kitsikuse ajal.
Linnas on endiselt püsti Lenini kuju, Suurt Isamaasõda meenutab postamendi otsast taevasse sööstev plekist hävituslennuk. Siiski on siin linnas ka üks selline monument, millist üheski teises Venemaa linnas pole – 1974. aastal püstitati kohaliku keskkooli ette kooli lõpetanute rahadega mälestusmärk Õpetajale (autorid Orehhov ja Dumanjan). Linna peatänav on endiselt “Nõukogude”, kuigi enne nimetati seda hoopis kõlavamalt – Millionnaja. Teised Toropetsi tänavad kannavad trafaretseid nõukogudeaegseid nimetusi nagu K. Marxi, Lenini, Oktoobri, Kalinini, Tšapajevi, Komsomoli jne. Linna peatänava äärde ja keskväljaku ümber on koondunud postkontor, fotopood, mobiilside teeniduspunkt, raamatupood, söökla, pangakontor ja paar apteeki ning paljud väikesed poekesed, kus müüakse toidukaupu, kodukeemiat, ehitusmaterjale ja muud säärast – kaubanduskeskused veel siiakanti jõudnud pole, ilmselt ei tasuks investeerimine ennast ära. Küll aga tegutseb linna keskel edukalt turg. Kord nädalas ilmub Toropetsis ajaleht “Moi Krai”.

Toropetsi kesk­väljak, kust algab ka uhket nime “Millionnaja” kandev peatänav.

Muudatused – visalt, ent siiski

Linna südames tegutsevad juba mõnda aega hotellid “Krivitesk” ja „Toropets“, mis võivad ka välisturistide nõudlusi rahuldada. Arvestada tuleb sellega, et SRÜ ja Balti maade kodanikud peavad tasuma hotelliarve koefitsiendiga 1,3 ja „kaugvälismaalesed“ lausa koefitsiendiga 2. Hotellides on nii ühe- ja kahekohalised toad kui ka poolluks (see arusaamatu termin on Vene hotellides laialt kasutusel) ja luksnumbrid, allkorrusel on restoran ja baar. Tubades ei ole mitte ainult telefon ja televiisor, vaid ka WC ja dušš, mis on tähelepanuvääriv, sest tavaliselt on Venemaa väikelinnade hotellides “mugavused koridoris”. Kraanist tulev vesi ehmatab mädamuna haisuga, kuid see pidavat olema mineraalse päritoluga ja tervislik. Tavaliselt ei ole Vene hotellides hommikusöök hinna sees, kuid „Kriviteskis“ saab eelmisel õhtul väljaantud talongide alusel restoranis ka hommikueine: tass kohvi, klaas morssi, paar viilu leiba, juustu ja vorsti ning tükk võid, lisaks omal valikul kas omlett, pannkoogid või puder. Hotelli restoranis armastavad kohalikud sünnipäevi, pulmi ja muid tähtpäevi seltskondlikult tähistada. Tavamenüüle lisaks võib saada ka maitsvaid roogasid siitsamast kõrvalt järvest püütud värsketest kaladest, siis tuleb aga päev varem tellimus sisse anda. Baarist saab korralikku masinakohvi, muidu peab Venemaa kohvikutes tavaliselt leppima lahustuva kohviga või paremal juhul pannakse tassi lusikatäis jahvatatud kohvi ja valatakse keev vesi peale. Välismaalasi eksib küll Toropetsi harva ja vene keelt oskamata võib siin isegi hotellis päris hätta jääda. Kaardimakseid veel linnas teha ei saa, kuid ühe pangakontori juures on “Bankomat”, st. rahaautomaat, mis vahel on ka töökorras ja raha välja annab. Valuuta vahetamine pangakontoris eeldab järjekorras seismist ja passi kaasasolemist kassiiriga kirjaliku ostu-müügi lepingu vormistamiseks. Mobiilside on Toropetsis küll üldlevinud, kuid internet ja e-meilide kasutamine on suhteliselt uus nähtus, mis pole paljudesse ametiasutustesse ja kodudesse jõudnud.

Eesti väljarändajad Toropetsi-mail

Eestist hakkas Toropetsi kanti saabuma ümberasujaid 1860–70ndatel aastatel, kuid see protsess jätkus veel XX sajandi esimesel kümnendil. Enamik ümberasujatest tuli siia Võru- ja Tartumaalt, eriti aga Sangastest ja ümbruskonnast. Kodumaalt sundis neid inimesi lahkuma kõrge maa rendi- ja ostuhind. Lahkujateks olid eelkõige popsid, sulased, vabadikud ja teised maata inimesed. Tavaliselt mindi uut kodu Kesk-Venemaale rajama kevadeti. Et end teel ja ka uues asukohas kindlamini tunda, asuti pikale reisile mitme perega koos. Pered läksid hobuste ja vankritega, vaesemad ja üksikud noored võtsid teekonna ette ka jalgsi. Tee kulges Petserist Irboskasse (20 versta), sealt Ostrovi (50 versta), edasi Novorževi (70 versta) ja Velikije Lukisse (120 versta), kust lõpuks jõutigi Toropetsi (veel 90 versta). Siin, idapool, oli rahvastiku tihedus mitu korda väiksem kui Pihkva kubermangu lääneosas, kuhu olid juba varem ka lätlased ja eestlased ümber asunud. Teekonna kestvus sõltus paljudest asjaoludest ja parimal juhul võis kohale jõuda paari nädalaga, kuid vahel võis reisiaeg ka pikemaks venida. Kuigi enamus väljarändajatest ei osanud esialgu vene keeltki, olevat kohalikud venelased neid sellegipoolest üldjuhul väga sõbralikult vastu võtnud. Eestlased hoidsid uues asukohas omavahel rohkem kokku kui kodumaal tavaks ja vanemad asukad aitasid uutel end sisse seada. Pihkvamaa idaosas ja Tverimaal oli võimalus soodsate hindadega rentida või osta juba ülesharitud mõisamaid, samuti harida ise üles kasutamata maatükke, mis küll rasket tööd nõudis.

Töökad eestlastest ümberasujad said jõukaks

Eestlased kasutasid kodumaalt kaasatoodud ja kohalikega võrreldes eesrindlikumaid maaharimise ja majapidamise võtteid, soetasid uut põlluharimistehnikat, kasutasid väetisi, kasvatasid uusi põllukultuure ja aiasaadusi, hoolitsesid hästi hobuste ja kariloomade eest. Kuna eestlaste pakutud kaupa tunti kõrge kvaliteedi poolest, saadi selle eest ka paremat hinda. Eestlased paistsid oma tööarmastusega üldiselt silma. Kõike see seletab, miks Pihkva kubermangu statistikakomitee 1893. aastaraamatus nimetati Balti kubermangudest siia ümberasujaid tunnustavalt kultuurtreegeriteks.
Enamus eestlastest pidasid kas renditud või väljaostetud talu, mõned olid ka mõisarentnikeks. Talude keskmine suurus oli 20 kuni 50 hektarit. Eestlaste hulgas oli lisaks maaharijatele seppi, möldreid ja muid hinnatud ametimehi. Heaks rahateenimise võimaluseks oli raudtee ehitamisel osalemine. Paljud eestlased, kes maaomanike või -rentnikena järjele olid saanud, ostsid või ehitasid Toropetsi maja või isegi mitu. Ka need pandi teenima – seal peeti kas poodi või renditi ruume muul otstarbel välja. Tavaliselt oli linnamaja juures aed, kus aiasaadusi müügiks kasvatati, peeti ka lehmi ja muid pudulojuseid. Eestlaste jõukuse kasvuga kaasnes eesti kultuurielu edenemine. XIX sajandi lõpul tegutses seitsme ja poole tuhande elanikuga Toropetsi linnas eestikeelne kirik, luterlik ja õigeusukool, haridus- ja näitemänguselts, laulukoor ja orkester. Ümberasujate hulgas olid tuntud ja lugupeetud inimesed nagu Eichenbaumid, Ilvesed, Jaagundid, Jõgiojad, Klaassepad, Kuldsepad, Küpparid, Luiged, Luksepad, Lõhmused, Määritsad, Partsid, Pillerid, Saarvad, Solbad, Taldrikud, Taskid, Treid, Treialid, Vähid ja veel mitmed teised.

Toropetsi luterlik Peetri kirik

Eestist Toropetsi kanti väljarändajate hulgas oli ka õigeusklikke, kuid suur enamus neist olid siiski luterlased. Esialgu toimetasid uues asukohas eestlastest ümberasujate ristimisi, matmisi ja teisi kirikutavasid hästi tundvad mehed. Kui eestlasi oli Toropetsi ja ümbruskonda kogunenud juba rohkem, hakkas siin käima Pihkva luterliku kiriku õpetaja Robert Hesse (1835–1887), seejärel Hermann Bresinsky (1839–1910). Algul peeti jumalateenistusi mõnes suuremas linnamajas, kuhu eestlastest luterlased selleks puhuks kogunesid. Kuigi linnavõimud pakkusid luterlastele kasutamiseks ühte paljudest linna õigeusu kirikutest, peeti seda luterliku teenistuse läbiviimiseks sobimatuks ja otsustati ehitada päris uus oma kirik – just selline, nagu sellega kodumaal harjutud oldi. Linnavalitsus andis kiriku ehitamiseks tasuta maatüki linna servas kahte lähestikku asuvat järve ühendava Ukleika jõekese ääres, praegusel Oktjaberskaja tänaval. Iga täiskasvanud luterlane pidi andma kas rubla raha või tooma ühe palgi. 1873. aastal alustatigi 12 meetri laiuse ja 27 pikkuse puukiriku ehitamist ja sellega jõuti lõpuni 1877. aasta augustis, mil toimus Toropetsi luterliku Peetri kiriku sisseõnnistamine. Seda toimetas pastor Hermann Bresinsky, kohale oli tulnud praktiliselt kogu ümbruskaudne eestlaskond. Kuigi Toropetsi Peetri kirikus käijatest oli suur enamus eestlasi, kuulus nende hulka ka mõnisada ümbruskonnas elavat lätlast ja mõnikümmend sakslast. Jumalateenistuste ajal oli kirik alati rahvast täis ja kirikust kujunes ka eestluse vaimne keskus. Peterburi konsistooriumile saadeti palvekiri, et Toropetsi määrataks alaline pastor. Augustis 1889 tuligi Johann Boas (sünd. 24. X 1858) pidama proovijutlust, mis kulgenud küll konarlikult, kuid hinnati siiski rahuldavaks. Järgmise aasta 21. jaanuaril õnnistas Pihkva koguduse õpetaja Hermann Bresinsky Johan Boasi Toropetsi koguduse õpetajaks. Pikka kasvu ja rahuliku loomuga poissmehest õpetaja oli rahvuselt rootslane ja tema eesti keele oskus oli esialgu üsnagi kasin, kuid peagi rääkis ta lisaks eesti keelele ka läti keelt, sest tahtis lätlastelegi emakeelseid jutlusi pidada. Rahva poolt lugupeetud õpetaja armastas kiriku kõrval asuvas pastoraadi aias tööd teha, oli kirglik jahimees ja ehitas endale purjeka, millega sageli järvedel seilas. Pastor Boas tellis Saksamaalt 700 rubla maksma läinud oreli. Kiriku juures said leerilapsed õpetust aastas kahel korral: poisid sügisel ja tütarlapsed kevadel.
Toropetsi luterliku kiriku koguduse liikmete arv ulatus XIX – XX sajandi vahetusel üle kaheksa tuhande. Abikogudused tegutsesid veel Velikije Lukis, kus elas umbes poolteisttuhat eestlast, samuti Holmis ja Krasnopoljes, kus mõlemas elas eestlasi paari tuhande ringis.
Toropetsi kirik suleti nõukogude võimude poolt 1930. aastatel. Viimaseks abiõpetajaks oli J. Oberschneider, kellel olevat õnnestunud arreteerimisest pääseda ja naisteriietuses põgeneda. Kirikuhoones avati aga petrooleumi müügipunkt. Vaatamata sellele kirikuhoone siiski maha ei põlenud. Praeguseks on kirikul torn maha lõhutud ja kõrvale tehtud juurdeehitus. Tänu sellele, et kirikuhoones tegutseb juba pikemat aega lastespordikool, on hoone enam-vähem korras hoitud ja üldiselt hästi säilinud. Toropetsi elanikud kasutavad sellest majast rääkides tänaseni sõna “kirka” – nagu venelased siinset luterlikku kirikut sajandi eestki nimetasid. Peaaegu kõik kohalikud oskavad ka teed sinna juhatada.

Toropetsi luterliku Peetri kiriku hoone on kasutusel võimlana.

Eestlaste koolid

Enne I maailmasõda küündis kirjaoskajate arv Pihkva kubermangus vaid 14 protsendini. Eestis oli kirjaoskus aga üldlevinud ja vene keeltki valdas ümberasujatest kirjas ja sõnas veidi üle 10 protsendi. Esimesed siia tulnud eesti asunikud koolitasid oma lapsi kodus, sest kroonukooli ei saanud neid puuduliku vene keele oskuse pärast saata. Kui juba lapsi rohkem oli, siis koguti nad õpetuse andmiseks mõne ärksama vaimuga kaasmaalase koju, kus omandati lugemine, kirjutamine ja arvutamine. Esimeseks erakooli õpetajaks olevat olnud keegi Märt Muska nimeline mees, kes alustas eesti lastele õpetuse andmist 1884. aastal. Kooli ülalpidamise kulud pidid kandma vanemad, millest aga sageli õpetajale elamiseks suurt ei jäänud. 1889. aastal otsustati ehitada uus koolimaja, milleks saadi kiriku juurde maatükk. Uus koolimaja valmis 1891. aastal ja kooli juhatajaks oli pastor Boas ise. Koguduse poolt üleval peetavas koolis oli sajandivahetusel umbes sadakond õpilast. Õpetajatest on teada nimeliselt Andres Poret ja Peeter Treifeldt. Emakeelset kirjasõna toimetasid Toropetsi eestlastele kord või paar aastas rändraamatukaupmehed, üks tuntum neist oli Gustav Rosenberg.
Toropetsis alustas tegevust ka eestlastele mõeldud õigeusu kirikukool, mida Vene riik üleval pidas. Esimeseks õpetajaks selles koolis oli preester Lutsu tütar, seejärel preester, kooli­õpetaja ja kirjamees Johannes Jaanus (1861–1937?). 1892. aastal tuli Toropetsi preester Karl Ustav (20. IX 1867 Kaarepere, Tartumaa – 1953 Augsburg, Saksamaa), kes avas veel samal aastal Toropetsis 4-klassilise eestikeelse õigeusukooli. Karl Ustav asutas Toropetsis ka eestlaste laulu- ja pasunakoori, lisaks oli ta veel õpetajaks linnakoolis. Aastatel 1896–1905 oli ta Pihkva kubermangu rahvakoolide inspektor ja Pihkvamaa eestlaste üks silmapaistvamaid vaimseid juhte. Hiljem tegutses Karl Ustav Petseris setude eestseisjana.
Toropetsiski on täheldatav eestlastele omane püüd lastele võimalikult head haridust anda. Alati ei pruukinudki see sõltuda perekonna jõukusest. Pärast algkooli jätkati hariduse omandamist kohalikus kreisikoolis. Enne I maailmasõda jõudsid mõned ümberasujate lapsed juba ülikooligi.

Toropetsi eestlasi aastal 1914 või 1915.

Eestlaste surnuaed

1882. aastal eraldati linnaserval asuva Vostani õigeusu surnuaiast luterliku koguduse tarbeks maatükk. Sinna, männimetsaga kaetud liivasele mäenõlvale, kust avanes suurepärane vaade linnale ja järvele, seati üles suur puurist. Luterlik matmispaik, mille mõõtmed olid ligikaudu 75 x 130 meetrit, ümbritseti püstaiaga. Igal jaanipäeval peeti siin surnuaiapüha, kuhu kogunes ümbruskonnast suurel hulgal eestlasi. Mäletatakse, et ka 1960. aastatel peeti siin jaanipäevaseid luterlikke surnuaiapühasid, kuhu kirikuõpetaja Eestist kohale sõitis. Kuigi tänaseks on luterlastele eraldatud alale juba aastakümneid venelasi peale maetud ja see sarnaneb väliseltki tavalise vene surnuaiaga, võib siit praegugi leida eestipäraste perekonnanimedega hauatähiseid, mis on kõik juba küll kirillitsas kirjutatud.

Eestlaskonna hääbumine

Esimese hoobi andis Toropetsi eestlaskonnale Oktoobrirevolutsioon ja sellele järgnenud suuremate majade ning kaupluste natsionaliseerimine. Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel 1920. aastal sõlmitud Tartu rahuleping võimaldas Eesti päritolu inimestel opteeruda oma ajaloolisele kodumaale. Seda kasutasidki paljud, eriti need, kes olid nõukogude võimuga lähemalt kokku puutunud, kuid siiski jäi suur osa eestlastest oma uuele asukohale, sest paljud neist arvasid Eestis endiselt Balti paruneid võimul olevat. 1926. aasta rahvaloenduse andmetel oli Toropetsis ja ümbruskonnas eestlasi 3671. Edasi järgneb juba eestlaskonna arvukuse langus, mis tingitud eelkõige stalinlikust terrorist. Just Kesk-Venemaal, sealhulgas Toropetsis, oli eestlaste arvu langus eriti dramaatiline. Kui 1939. aastal oli Kalinini (praegu Tveri) oblastis eestlasi veel üle seitsme tuhande, siis 1959. aastaks oli neid jäänud vaid 2662. Paljud eesti päritolu ümberasujate järeltulijad tulid pärast sõda Eestisse, kus olud olid märksa paremad kui Kesk-Venemaal. 1989. aastal oli Eestis ligi kaheksasada eestlast, kes olid märkinud oma sünnikohaks Kalinini oblasti. 1980. aastate lõpuks oli Kalinini oblastisse, mille alla praegu ka Toropets käib, jäänud kõigest 840 eestlast. Tänaseks on Toropetsi ümbruskonna kunagi eestlastega asutatud talud ja külad suures osas hävinud.

Toropetsi eestlaste järeltulijad tänasel päeval

Aga praegugi võib Toropetsi kandis leida mitmeid ilmselgelt eestipäraste perekonnanimede kandjaid. Suur enamus neist on küll venestunud, kuigi paljud teavad oma Eesti päritolu. Ka puht vene ees- ja perekonnanimedega inimesed võivad osutuda ema poolt eestlaste järeltulijateks, kelle kodus veel paarikümne aasta eest eesti keelt räägiti. Ent nüüd on keeleoskajate ring nii kokku kuivanud, et puudub võimalus selle omandamiseks ja praktiseerimiseks. Huvi oma juurte vastu on kasvanud ühtviisi siit kunagi lahkunud ja ka kohapeal elavate Toropetsi eestlaste ja nende järeltulijate hulgas. See on tervitatav ja väärib igati toetust, kuid ka kutselistele ajaloolastele, etnoloogidele ja keeleuurijatele võiks Toropetsi eestlased huvi pakkuda, sest neid on, kummaline küll, hoopis vähem uuritud, kui näiteks Siberi või Krimmi eestlasi.

Eestlaste kiriku hoone tähistamise kava Toropetsis...

Mati Karmini poolt Toropetsi kiriku jaoks tehtud mälestustahvel ripub Sangaste kiriku seinal.

Eesti Muinsuskaitse Selts on korraldanud Toropetsi ja Andreapoli ümbruskonda mitu ekspeditsiooni, et uurida eesti ümberasujate lugu. Kuna Toropetsi Peetri kirik on ainulaadne, siis peeti vajalikuks paigaldada hoone seinale mälestustahvel. Selleks alustati Eesti Moskva saatkonna kaasabil kohalike võimudega läbirääkimisi. Toropetsi linnapea väitis, et temal puuduvad volitused välismaalastega asju ajada ja selles küsimuses tuleb meil pöörduda Tveri välissuhete osakonna poole. Ja üleüldse, lisas ta, näeb linna generaalplaan ette vana spordikooli hoone lammutamise ja sellele kohale kaasaegse spordikompleksi rajamise. Õnneks pole nende plaanide teostamiseks seni raha leitud. Toropetsi rajooni administratsiooni ülem alustas läbirääkimisi eestlaste süüdistamisega Tallinna vabastajate monumendi hävitamises. Kui talle sai selgeks, et Tõnismäel seisnud pronksmees ei ole hävitatud, vaid teisaldatud ning miks ja kuidas seda tehti, oli ta küllaltki üllatunud. Et olime äsja tähistanud infotahvliga eestlaste kalmistu Išutinos, mis asub naaberrajoonis Andreapolis, siis võttis ta alustuseks telefonikõne oma sealsele kolleegile. Pärinud, kas sellel suhted Eesti muinsuskaitsjatega normaalsed, sai ta vastuseks kiire „ei“, kuid pärast pausi oli telefonist kuulda siiski lause jätku: „... mitte ainult normaalsed, vaid väga head.“ Nüüd osutus Toropetsi rajooni administratsiooni ülem juba päris koostööaltiks ning põhijoontes sai tahvli kavandamise, valmistamise, paigaldamise ja avamise protseduur kokku lepitud. Avamise tseremoonia pidi toimuma 13. juunil 2010. Kõik tundus sujuvat. Mälestustahvli kavandi tegi skulptor Mati Karmin, kel juba aastakümnete pikkune kogemus ajalooliste mälestusmärkide ja –tahvlite taastamisel ja loomisel. Kavand saadeti Toropetsi rajooni administratsioonile ja kiideti nende poolt heaks, kuigi keegi oli arutelu käigus küsinud, kas luterliku kiriku kaanonid näevad ette, et ristilöödul peavad nii kondised põlved olema. Toropetsi administratsioon tegi ettepaneku, et korraldab näituse eestlastest ümberasujatest, meie pidime kohale tooma eesti muusika programmi. Mälestustahvli valmistamist toetas Eesti rahvuskaaslaste programm ja Kultuuriministeerium, samuti mõned eraannetajad. Mati Karmin asuski mälestustahvlit tegema, kuid siis hakati Toropetsis meiega kontakte vältima. Lõpuks küsiti, et kas oleks võimalik mälestustahvel teha väiksem ja paigaldada madalamale ehk veel parem kalmistule. Mati Karmin oli valmis küll mõnevõrra mälestustahvli mõõte vähendama, kuid kiriku tähistamiseks mõeldud tahvli kalmistule paigutamine ei saanud tulla kõne allagi. Mõne aja pärast selgus ka nende küllalti ootamatute ettepanekute põhjus: kohalikud õigeusu vaimulikud olid astunud välja luterlikule kirikule mälestustahvli paigaldamise vastu. Oma vastuseisu põhjenduseks tõid nad kartuse, et kõigepealt pannakse ülesse tahvel, siis taastatakse kirik ja luuakse kogudus, kuhu õigeusklikke üle meelitama hakatakse. Tahvli ülespanemise korral ähvardati linna administratsioon kirikuvande alla panna. Kuna me ei tahtnud, et tahvel kohalikud elanikud omavahel tülli pöörab, siis otsustasime projekti seniks peatada, kuni Toropetsi kodanikud omavahel mõtteid vahetavad ja selgusele jõuavad, kas nad seda mälestustahvlit oma kodulinna tahavad või ei. Et aga mälestustahvel niikaua ei seisaks kusagil tolmu kogudes, siis tuli mõte seniks see Sangaste kirikusse ülesse panna. Selle nõuga olid päri nii Sangaste vallavanem Kaido Tamberg kui ka Sangaste kirikuõpetaja Ivo Pill.

... ja mälestustahvli avamine Sangaste kirikus

7. novembril toimuski Sangaste kirikus jumalateenistus, mille käigus õnnistati sinna siseseinale ajutiselt paigaldatud Toropetsi luterliku kiriku tähistamiseks mõeldud mälestustahvel. Jumalateenistusele järgnes ümarlauavestlus Sangaste Seltsimajas, kus räägiti Sangastest ja ümbruskonnast XIX sajandi teisel poolel ja XX sajandi alguses toimunud väljarändest Toropetsi ja Andreapoli aladele ning tänastest koostöövõimalustest nende regioonide vahel. Siinkohal ei saa jätta mainimata kummalist kokkusattumist, et samal päeval näitas ülevenemaalise telekanali uudistesaade „Vesti.ru“ videoklippi Mati Karminist ja tema meremiinidest valmistatud mööblist. Loodetavasti seda vaadati ka Toropetsis ja mõisteti kahetsusega, millest nende linn on ilma jäänud.

Ajutised asjad kipuvad väga sageli igavesteks kujunema, kuid loodame siiski, et mälestustahvel lõpuks jõuab sinna kuhu ta mõeldud oli – Toropetsi Peetri kirikuhoone seinale. Sangaste kirikusse samale kohale võiks aga tulla tahvel kõikide nende mälestuseks, kes olude sunnil on pidanud kodumaalt lahkuma ja endale uut kodu otsima.