Kultuur ja Elu 4/2010

Kultuur ja Elu 3/2010

Türi vabanemine enamlastest. Suvesõja-aegne punane terror Järvamaa valdades

tekst: Herbert Lindmäe ”Suvesõda Järvamaal 1941”

Herbert Lindmäe 1941. a suvesõda käsitlevast raamatusarjast ilmus kuuenda (viimase raamatuna) “Suvesõda Järvamaal 1941”.

Türi vabanemine enamlastest
Juuniküüditamine sundis mõnegi türilase pakku minema, sest usuti, et ega sellega veel inimeste Venemaale vedamine piirdu. Kui puhkes venelaste Suur isamaasõda, läksid mehed juba hulganisti pelgu linnalähedastesse ja kaugematessegi metsadesse. Nii on teada, et ka EELK Türi koguduse pastor Peet Nõmmik varjas ennast sõja algul Türil Püha Martini kiriku tornis ja pages hiljem sealt maale.
Sõja tundemärgid ilmnesid Türil juba 24. juunil: linn sai sõjapuhuse ilme. Majaseintele kleebiti teadaanded öise liikumiskeelu kohta, saksa õhurünnaku puhuks liimiti akendele paberiribad, katkestati ühendused eratelefonide vahel, asutustesse seati valve, linnatänavatel kihutasid punaväe sõjamasinad, liikusid sõjaväepatrullid ja marssisid lahingutes räsitud punaväelaste kolonnid. Korraldati miitinguid ja võeti vastu räigeid resolutsioone. Türi täitevkomitee käsutas linnast 60 meest Paidesse sõjaks rekvireeritud (enamlaste sõnutsi mobiliseeritud) hobuseid vastu võtma. 1. juulil evakueeriti linnast punaväelaste perekonnad. Siis anti käsk ära tuua raadiovastuvõtjad. Kõneldi Saksa lennukite õhurünnakutest Eestis.
1. juulil levisid linnas kuuldused, et saksa lennukid on pommitanud Olustvere kanti. Enamlased kinnitasid, et tegu on rahvavaenlaste väljamõeldisega, kuigi õhurünnakus purustatud kõrgepinge- ja telefoniliine käisid parandamas Türi võrgutöölised ja tõid sündmuskohalt kaasa saksa lennukipommi killu (pommisaba tüki).
Kohe oli ka noorte kutsealuste mobilisatsioon.
4. juulil lõpetas oma tegevuse Türi saatejaam. Samal päeval oli Põltsamaal lahing metsavendade ja Paide hävituspataljoni vahel.
Türil sagenesid arreteerimised. Hirm tšekistide küüsi sattumise ees ajas uusi mehi pelgu. Lakkamatu pinevil-olemine rõhus kõiki. Oodati kärsitusega sündmuste arengut. Öösiti ei magatud kodus, vaid otsiti magamiskohta mõne tuttava keldris või kuurialuses, päeval kardeti näidata ennast linnas.
Ühel päeval arreteerisid surmaronglased Türil vedurite depoos töötanud vedurijuhi abi Aleksander Mõtte (Mõte). Teda kahtlustati sideme pidamises metsavendadega. Kaks tšekisti haarasid mehest depoos kinni ja asusid teda staapi tirima. Vagunite vahel liikudes õnnestus aga Aleksander Mõttel lahti rabelda (ta oli tugev mees) ja pistis jooksma piki vagunite rida. Tšekistid avasid raudteejaamas põgeneja pihta revolvritule, kusjuures üks kuulidest tabas pagejat jalast. Samas põikas ta rongi varju. Haav osutus siiski kergeks ja Aleksander Mõttel õnnestus tormata jaamast välja, joosta läbi aedade ja majaõuede tänavale ning pääseda tšekistide küüsist. Kuna kohapeal valitses veel mõnda aega punane terror, ei saanud ta oma jalahaava ravida. Haav läks mädanema. Kui lõpuks sakslased tulid, oli arstiabi hiljaks jäänud ja jalg tuli amputeerida.
Pärast Riia loovutamist pagesid Saksa ränkadest löökidest räsitud Punaarmee väeosad Eestisse ning püüdis korraldada kaitset Pärnu ja Viljandi ruumis. Pärnu lahe ja Võrtsjärve vahemikus kaitsel olnud punaväe Looderinde 8. armee 10. laskurkorpus (komandör kindralmajor I. Nikolajev), mille koosseisus oli 10. laskurdiviis ja SaRK (Siseasjade Rahvakomissariaadi) 22. motoriseeritud laskurdiviis, ei suutnud sakslaste edasitungi peatada. Sakslased hõivasid 8. juulil Pärnu ja Viljandi ning lähenesid Türile.
Viljandi alt taandunud SaRKi 22. motoriseeritud laskurdiviis asus kaitsele Navesti jõe põhjakaldale Võhma-Pilistvere lõigus. Armee reservist Tartumaalt toodi autodel 320. laskurpolgu 1. pataljon ja allutati 22. diviisi komandörile. Kuna Saksa pealöök oli suunatud Leningradile, tegutsesid Eestis esialgu vaid Saksa 61. ja 217. jalaväediviisi väeosad.
7. juulil evakueeriti Türil nõukogude aktivistide perekondi. See tähendas, et enamlaste võimu lõpp on lähedal. 9. juulil lõpetati töö Türi Paberi- ja Puupapivabrikus ning töölised lasti koju. Töö pandi seisma ka mitmes teises ettevõttes ja tehti ettevalmistusi nende õhkimiseks - tööstusettevõtted mineeriti. Raudteejaamast vooris läbi mitu päeva järjepanu rong-rongi järel ešelonid Eestist röövitud varaga. Läbi linna aeti suuri loomakarju.
Käisid kuuldused linna mahapõletamisest. Majadest kanti välja väärtasju ja püüti neid peita. Kuulduste järgi organiseeriti Türil põrandaalust kaitsesalka ja hangiti relvi, et põletajatele vastu hakata. Kõrvu kostis juba kauget kahurimürinat. Levisid jutud, et Lõuna-Eestis on mitmes vallas metsavennad punastelt võimu üle võetud.
Saksa pealetung hargnes läbi Võhma, Oisu ja Taikse Türi suunas. 12. juulil murdsid Saksa väeosad pärast lahingut Arkma teeristil läbi Navesti jõel loodud venelaste kaitseliini, vallutasid õhtuks Kärevere ja lähenesid 12. juuli keskpäeval Särevere mõisale. Samal päeval olid sakslased Võhma alevikus. Nad tungisid Särevereni, kuid Saksa 61. jalaväediviisi väeosad ei suutnud käigult linna hõivata. Sakslaste pealetungi püüdis tõkestada ka Türi lõunaservale taandunud 320. laskurpolgu 1. pataljon. Kuna venelastel oli ilmne ülekaal ja ettenihkunud Saksa rinde taha oli maha jäänud suured punaväe hulgad, tõmbusid Saksa eelosad 13. juulil tagasi Võhma lähistele. Samal ajal lähenesid Pärnu-Vändra poolt Saksa väeosad Jändjale.
Võhma põles, ja selle tulekuma paistis Türile. Tugevate kärgatustega lennutati ümbruskonnas õhku sildu.
Ööl vastu pühapäeva, 13. juulit taganes läbi Türi pikk punaväe voor ja mõne tunni kestel mattusid tänavad sadade sõjamasinate põrgumürasse. Vene patareid asusid uutele positsioonidele linnast mõned kilomeetrid põhja pool. Ja juba samal päeval kõmatasid esimesed vene suurtükipaugud ja mürsud vuhisesid õhu kohisedes üle linna. Sakslased vastasid enamlaste suurtükitulele ja suurtükitule duell oli kohati äge. Inimesed otsisid varju. Õhtul lasti õhku raudteesild.
Oli näha, et venelastel on kibe minek. 13. juulil pagesid esimese hirmuga linnast välja kohalikud punavõimurid ja miilitsamehed. Paanikat põhjustas sakslaste eelosade jõudmine Retlasse ja Oisu-Väljaotsale, 10 km kaugusele Türist. Saksa eelsalk tõmbus aga tagasi. Teatakse, et venelased põletasid Oisu mõisa juures maha Varjula talu hooned kättemaksuks selle eest, et talus oli heisatud sinimustvalge lipp. Linnas röövisid punaväelased koos saamahimuliste türilastega ärisid. Tühjendati Majandusühisuse kauplus ja laod. Säreveres tühjendasid punaväelased omavolitsedes kondenspiimatehase valmistoodete ladu, röövisid piiritusvabrikust piiritust ja elanikelt jalgrattaid.
Paar päeva valitses linnas omavoli ja korralagedus. Siis tulid tagasi miilitsad, linna valgus punaväge ja sõjamasinaid. Enamlased hooplesid, et sakslane on 25 km tagasi löödud.
Nõukogude ajaloolane Peeter Larin kirjutab: 17.-18. juulini kestsid ägedad lahingud Laupa ja Särevere pärast, kusjuures sakslaste eelsalgal läks korda Türi lõunaservale välja jõuda. Meie pidevates lahingutes kurnatud 10. laskurdiviisi lahingut toetasid siin armee reservist toodud 22. diviisi üksused.
Lahingute ajal toimetasid enamlased läbiotsimisi ja tungisid lukustatud korteritesse: riisuti iga kättepuutuv väärtasi. Inimesi aeti linnast välja – mis te varjendis vahite! Ühel ööl heideti Jaama tänavas maja keldrisse käsigranaat. Õnneks lõhkes see keldri esikus. Keldris varju otsinud elanikest sai kolm haavata. Kõneldi, et neli linna poetatud Saksa langevarjurit tulistasid ühel ööl koos 10 linnapartisaniga surnuaiast punaväelasi. Sellest tekkis segadus ja paanika punaväelaste seas. Linna serval sattus Türi partisan, kellel olid sanitaarpaunas käsigranaadid, vastamisi punaväelastega. Ta haaras taskust nagaani, tappis ühe punaväelase ja pääses põgenema. Küllap olid need jutud vaid kuuldused.
//---//

Türi Püha Martini kirik, mille tornis oli venelaste poolt sisse seatud suurtükitule juhtimispunkt. Arhiivifoto

Türi vabastamise lahingud vältasid nädala. Elanikud otsisid suurtükitule eest varju. Eriti ägedaks läksid võitlused 20. juulil.
Allikule asunud punaväe suurtükipatarei alustas tulistamist üle linna lõuna suunas. Oma suurtükitule juhtimiseks Saksa positsioonide pihta seadsid venelased sisse enne juunipööret Türi Püha Martini kiriku tornkiivri külge ehitatud kaardistamisplatvormil vaatluspunkti. 20. juuli õhtupoolikul ilmus linna kohale Saksa lennuk ja laskis kiriku kohale värviraketi. Tund hiljem purustas Taikse kandis asunud Saksa suurtükipatarei venelaste suurtükitule juhtimise vaatluspunkti kiriku tornis. Torn vajus otsapidi kiriku katusele ja näis, nagu kukk torni tipus oleks elavaks saanud ja alla lennates torni endaga kaasa kiskunud. Täielikult hävis kiriku sihvakas ja nõelterav tornikiiver, samuti purunes paekivist torni ülaosa ja katus, tugevasti sai kannatada ka kiriku sisemus ja lähem ümbrus. Põlema süttis kiriku kõrval kabel.
Saksa suurtükitules olid kesklinna kõrgemad kivihooned, kust võisid asuda vene vaatluspostid. Mitmed majad said rängalt pihta. Nii hävis Kiriku tänava ja Kooli puiestee nurgal asunud lasteaed, kuhu oli varjule viidud osa kooli arhiivist.
Mürsud lõhkevad linnas, šrapnellid linna kohal õhus. Põlema süttis lastekodu. Kiriku ja Paide tänaval on rida maju tuleohus – katused võtsid tuld. Ägedast tulistamisest hoolimata suudeti mõnigi tulepesa kustutada.
20. ja 21. juulil jätkusid ägedad lahingud Türi all. Saksa 61. ja 217. diviisi rünnakute tõrjumiseks toodi 21. juulil 10. laskurkorpuse komandöri korraldusel 10. ja 11. diviisi varust Türi linna lõunaserva kaitsele 98. ja 219. laskurpolk. Oli ju Türi tähtis maantee- ja raudteesõlm, kus liitusid ka kitsarööpmelised raudteeliinid Mõisaküla-Tallinn ja Türi-Tamsalu.
22. juulil alustasid sakslased pealetungi ja andsid löögi Jõgeva suunas, möödudes punaväe 11. laskurkorpuse tiivast. Saksa 254. jalaväediviisi 474 rügement murdis Järavere piirkonnas tankide toetusel punaväe kaitsest läbi. Pärast Koigi vallutamist asusid sakslased edu arendama ka Paide ja Peetri suunas.
Sellal kui Saksa motoriseeritud üksused alustasid 22. juulil suurt haardeoperatsiooni ning andsid löögi Võhmast ja Kolga-Jaanist üle Põltsamaa, Jõgeva, Laiuse ja Torma Peipsi suunas, üritasid sakslased 23. juulil vallutada Türi linna otserünnaku asemel tiibhaardega. Üks Saksa rünnakukiil purustas 23. juulil oma teel vähema punaväe üksuse ja jõudis Laupalt läbi Tekla (Telga) metsa Saunametsa piirkonda. Enamlased asusid kaitsele Tekla metsa serval ning olid valmis tõrjuma Saksa rünnakut Särevere mõisa poolt. Kuid sakslased tungisid Laupa-Türi metsatee kaudu vene väeosa kaitseta jäänud tiivale ja tagalasse.
23. juuli õhtupoolikul tuli Türi Püha Martini kiriku kohalt üle Pärnu jõe linna 7-meheline Saksa luurejagu, kuid läks aga peagi tagasi. Samal ajal tiirles linna kohal Saksa lennuk, liugles otse üle majakatuste ja heitis alla lendlehti: venelasi kutsuti üles alla andma. Linn oli saksa suurtükitules. Südalinnas tõusid öösel taeva poole tulekangad ja kogu linn sai valgeks, süttisid majad Viljandi tänaval ja turuplatsi ümbruses. Oli kohutav tulemöll. Ragisedes vajus kokku põlevaid hooneid ja järele jäid ahastavad rusuhunnikud. Keskööl puhkes uus suurem tulemöll Näljakülas. Tuleneelus vajus hävis tosin maja. Peagi oli tules kogu majade kvartal linna õhtuküljel, Suur-Pärnu tänava kandis Näljakülas. Oli kohutav ja vapustav tulemöll. Kell 11 õhtul suurtükituli ägenes. Määratu tulelõõm valgustab tontlikult öist linna. Oli kuulda vaid kuulipilduja-valanguid ja püssipauke. See öö nõudis ohvreid ka tsiviilelanikkonnast surnute ja haavatutena. Südaööl kahurituli rauges, kostis vaid üksikuid püssikuulide vingumisi ja kuulipildujavalanguid.
Enamlased taandusid 23. juulil linna lõuna- ja idaservale.
Teine Saksa rünnakukiil läks Taiksest üle Tori Allikule, ületas jõe ja lõikas Alliku piirkonnas läbi Türi-Paide maantee. Seeläbi katkes ühendustee Paidega. 23. juuli õhtuks hõivasid sakslased linna serval Türi-Paide maantee ääres asuv Soemäe kõrgendiku, kus avanes vaade venelaste positsioonidele Türil. Linn on sakslaste haardes.
24. juuli hommikuks olid punaväelased kaevunud oma laskurpesad piki Türi-Tallinna raudtee tammi, tõrjumaks sakslaste rünnakut Saunametsa poolt. Saksa tabava miinipildujatule tõttu jätsid venelased oma positsiooni maha ja püüdis pageda metsade kaudu omade juurde. Maha jäi mitukümmend langenud punaväelast ja hulgaliselt haavatuid.
Tallinna raudtee ääres ja raudteekolmnurga juures oli äge tulevahetus punaväe riismetega. Lahingukeerises süttis varastel hommikutundidel mitu maja.
24. juuli varahommikul käis linnas veel kibe võitlus. Kostus kuulipildujate valanguid ja püssiraginat, sekka miiniplahvatusi. Veel heitis vene lennuk sakslaste pealetungi tõrjumisel 4-5 pommi, millest purunes üks maja.
Saksa 217. jalaväediviisi väeosad tungisid 24. juulil linna kahest suunast - nad tulid üheaegselt lõunast ja põhjast, Paide tänava ja Uue tänava kaudu. Nii jäid enamlased kahe tule vahele ja taganesid Lokuta teed linnast välja.
Kirjutatakse: 24. juulil jätsid punased Türi maha. Punaste väeosad taandusid oma surnuid ja haavatuid kaasa vedades suitsu mattunud ja leekides ahastavast linnast.
Nõukogude ajaloolane Peeter Larin tunnistab: 24. juuli aovalgel alanud vaenlase pealetungi ei suutnud Türi lõunaserval kaitsel asunud Läti polk peatada ja Türi langes vaenlase kätte.
24. juuli keskpäeval kerkisid linnas sinimustvalged lipud. Inimesed tulid välja keldritest ja varjenditest. Ülevas meeleolus ja hingevärinal jälgiti rahvusvärvide lipuvarrastesse tõusmist, emmati üksteis ja suruti käsi. Rahvustunne liitis inimesi. Sakslasi võeti vastu soojade tervitustega. Neid piiras rõõmsate nägudega naisi ja varjendielus habemesse kasvanud mehi. Meeleolu on ülev. Linn on enamlastest vaba! Samas silmitseti muremeeles sõja ja enamlaste hävitustööd: linn on nagu võõras ja silmale harjumata: Majaridade asemel seisid ahjude ja korstnate püstread. Vähe hiljem pommitas taganemalöödud punavägi Türit, külvates linna üle mürsurahega.
Veel hõõgusid öisest tulemöllust jäänud ahervaremed kui juba kerkisid taeva poole uued tulesambad. Inimesed ruttasid taas keldritesse ja varjenditesse.
//---//

Türi paberivabrik sai lahingutes rängalt kannatada. Arhiivifoto.

Suvesõja-aegne punane terror Järvamaa valdades

Kareda vald
Esimesed Saksa väeosad jõudsid Kareda valla piiresse Koigi-Müüsleri poolt juba 1. augustil. Samal päeval pommitasid Saksa lennukid Peetri kiriku juures vene patareid. Õhurünnakus sai surma ja haavata poolsada punaväelast, hukkus üle 30 hobuse. Samuti rünnati õhust taganeva punaväe voori. Tõsisemat vastupanu püüdis punavägi osutada alles Öötla asunduses. Ägedad lahingud peeti ka Koorti külas ja Viisu ristteel. Venelased suutsid vastu pidada vaid mõne tunni. Nii sai Kareda enamlastest vabaks 2. augusti lõunaks. Suuremaid kahjustusi vallale sõjategevuse läbi ei põhjustatud, Saksa kahuritules hävisid vaid üks saun ning ühe talu tallid ja laudad. Veel süttis leekkuulidest ja hävis tules Müüsleri algkooli hoone. Kool asus endises mõisa häärberis.
Mobilisatsiooni eest Tallinnast Järvamaale metsa pagenud A. S. (A. Siiner – H.L.), kelle pere oli Esnas, meenutab: Mind haaras 27. juuli mobilisatsioon. Et varemalt kavatsetud linnast väljamineku ja metsa pagemise katse äpardus, siis tuli paratamatult asuda 28. juulil Ülemiste jaamas rongile, mis koosnes 60 vagunist ja alustas teekonda ida poole kell pool üheksa õhtul. Juba staadionilt lahkumisel koondusime 50-mehelisse gruppi, et moodustada ühe vaguni täitematerjali omavahel tuntud nägudest. Aga meie üllatuseks pandi juba Ülemiste jaamas meie vagunisse viis tundmatut meest, kes, nagu hiljem selgus, osutusid NKVD agentideks. Seetõttu ei saanud me vagunis ka mingit ühist põgenemiskava arutada, vaid igaühel tuli otsustada ja teostad põgenemisplaan omal käel.
Rongi paigast nihkumisel värises õhk tuhandehäälelisest eesti laulust, mida alustati spontaanselt kõigis vagunites... „Mu isamaa...“ ja „Eestimaa, su mehemeel!“ helid kaikusid veel võimsatena juuliõhtu selges avaruses, kui rong Aegviitu saabumisel ootamatult peatus.
Siin küpseski momentaalselt mu põgenemisplaan. Et võimalikult vähe tähelepanu äratada, jätsin seljakoti ühes toidutagavaradega vagunisse ja suundusin rahulikul sammul lõunasse Aegviidu rappa, kus varjav võsa tõotas kaitset uudishimulike pilkude eest. Torkas silma, et raba pole siiski kuigi kindel pelgupaik, sest mahatallatud turbaaukude perved, mahaloobitud toidujäägid ja suitsuotsad kõnelesid selget keelt, et siin rabas olid inimjahti pidanud hävituspataljoni mehed.
Olin umbes kilomeeter eemal rabas, kui mobiliseeritute rong Aegviidust edasisõitu jätkas. Sammusin kiiresti suveõhtu laskuvas videvikus, et tõtata lähemale rindele ja sealt edasi Esnasse, kus viibis mu perekond. Kõndimine pehmes rabas oli väsitav ja pimeduse saabumisel heitsin puhkama kuivemaile küngastele...
Hommiku koites võtsin suuna Jäneda riigimõisa (Ambla vald – H.L.), kus lootsin kinnitada keha oma tuttava agronoomi juures. Sellest lootusest ei saanud aga asja, sest Jäneda õues seisis veoauto punaarmeelastega. Tuli mõisast mööduda aupaklikus kaares.
Sammusin siis Tallinna-Tartu maanteed Aravete poole (Albu vald – H.L.). Üha valjenev kahurimürin, mis oli eriti äge Koigi-Imavere pool, oli ammuoodatud muusikaks mu kõrvadele, sest ta kuulutas pääsmise ligidust. Metsade- ja põldudevahelisi jalgradu kasutades hiilisin Aravete lähedal (u. 20 km Aegviidust) mööda vene patrullist, kes kontrollis liiklejaid.
Õhtul kella 8 paiku möödusin veel õnnelikult ühest punasest patrullist Seidla mõisa juures (Albu vald – H.L.), kuid pöörates Kihme küla juures metsa, sattusin ootamatult punaväeüksuse välilaagrisse. Vängete vene sõimusõnade saatel haarati mind turjast ja otsiti läbi pealaest jalatallani, misjärel politrukid asusid mind üle kuulama. Oma puuduliku vene keele oskuse juures eelistasin teeselda täielikku keeleoskamatust. Puhkes uus vene „kolmetärniliste“ valing ja siis kutsuti kohale läheduses asetsevast... külast tõlk kohaliku kommunisti isikus.
Selgitanud Eesti isikutunnistuse abil mu sünniaasta, muutusid punaste näod pahaennustavaks. Lühikese ülekuulamise järele viidi mind tääkide vahel selle väeüksuse pealaagrisse, mis asetses metsas, Järva-Jaanist umbes 3-4 km kaugusel. Seal ümbritsesid mind politrukid koertekarjana, kusjuures eriti hammustava tigedusega paistis silma üks pikasärgiline sõduri nahkrihmaga naispolitruk, kes kärkis mulle näkku eesti keeles: „Kas ma ei tea, et olete bandiit, nüüd ei jää teil enam teist teed, kui tuleb ütelda, kus on teised bandiidid.“
Püüdsin väita, et ma ei ole kellegi bandiit, vaid kohaliku elanikuna tahtsin osta suitsu läheduses asetsevast Kaalepi poest ja läbi metsa minnes tahtsin rutem koju jõuda. Minu vastus neid ei rahuldanud ja nii jatkus ülekuulamine tundide pikkuselt, kusjuures mind togiti jalgadega ja lubati kordamisi kas maha lasta või jälle vabaks lasta, kui „annan üles teised bandiidid“.
Ülekuulajate väsimisel pandi mind puu alla pikali, kusjuures üks täägistatud püssiga punasõdur asus pea, teine jalgade juurde. Viimse tervitusena selleks õhtuks virutas naispolitruk mulle saapaninaga ribide vahele, ähvardades vihast vahutava suuga, et mind lastakse otsekohe surnuks vähemalgi põgenemiskatsel.
Laskus öö südasuve kahvatute tähtede ja uduse pimedusega. Oli külm ning rõske. Mõtted keerlesid palavikulise kiirusega, aga vähemagi liigutuse tegemisel tabas mind ribide vahele punasõduri saapalöök ja ähvardus püssipäraga pea lömastada, kui teen veel kord katset selili asendist küljeli pöörda. Liikmed vajusid valusaks, jalad tundusid elutute tompudena ja maast tõusev verd tarretav mullarõskus pani mind haavalehena lõdisema, kuid kätt ega jalga liigutada ma ei tohtinud.
Nii möödusid tunnid, kuni saabus 30. juuli kahvatu hommik... Hambad plagisesid mul külmast, keha vabises otsekui halltõves ja suitsunälg piinas. On märkimisväärne, et viimsel ülekuulamisel riisuti mind puupaljaks, võeti mu rahakott 750 rublaga, taskukell, suitsud, lapse pilt ja isegi kraenööbid rändasid punaste täitmatuisse taskutesse.
Hommikul kella 8 paiku viidi mind uuesti ülekuulamisele, mis möödus traditsioonilise kärkimise ja jalgadega togimise saatel. Muutusin kuidagi tuimaks, apaatiliseks, loobudes viimaks vastamisest esitatud küsimustele. Siis täideti mingi suurem paberileht, millele alla kirjutas üks kiskja ilmega politruk, ja ma veendusin, et protokolliti surmaotsus mu isiku kohta. Järgnes taas pikaliasend kahe valvuri vahel, kuni u. kella 11 paiku saabusid kolm püssimeest autoga. Mind rebiti toorelt jalule ja tõugati autosse, mis pööras suurele maanteele, sõites tagasi Tallinna suunas.
Umbes üks kilomeeter enne Aravetet juhiti auto metsateele. Oli ilmne, et punased timukad otsivad varjatud mahalaskmiskohta. Mõte töötas palavikuliselt. Kaleidoskoobilise kiirusega kangestusid kujutluses viimaste päevade sündmused. Oli tunne, nagu viibiksin ma alles oma perekonna keskel, kusjuures erilise teravusega kerkis esile lapse nägu. Selle noore elu nimel otsustasin põgeneda oma kaevamata haua äärest, ja kui auto peatus umbes poolekilomeetrilise sõidu järele ühes metsatukas, siis hüppasin autost ja alustasin viimise pingutusega jooksu elu eest.
Seljataga lajatasid tagaajajate püssipaugud. Mu jooksuteed tõkestas kraav, millest ülehüppamine nõudis äärmist pingutust. Tagaajajate eest pääsmiseks tegin jooksul „rebasehaake“, aga mul ei õnnestunud neid maha raputada. Püssikuulid vingusid mu kõrva ääres. Mäerinnakust ülesjooksmisel tundsin äkki, kuidas kadus viimne jõunatuke, ja ma pidin jooksusammult üle minema samm-sammulisele ronimisele.
Poolel mäerinnakul sain pihta esimese kuuli, mis paiskas mind pikali, läbistades reie. Siis kuulsin, kuidas mu kohal peatusid käratsevad hääled. Kostis terav pauk ja tuim hoop kuklasse riisus mult teadvuse. See oli minu elu lõpetamiseks antud nn. „armupauk“, mis, nagu pärast selgus, oli lastud politruki nagaanist. Kuul oli tunginud sisse kuklast ja, rikošetti tehes, väljunud vasaku kõrva äärest, jättes nagu ime kombel kaelalülid tõsisemalt vigastamata.
Kui tulin teadvusele, tundsin, kuidas mu kaela ja nägi mööda valgus alla midagi sooja ja kleepuvat. Käega katsude tundsin, et laman vereloigus. Kuuldes, et ümberringi on jäänud kõik vaikseks, ajasin enda viimse jõupingutusega istukile, rebisin särgi seljast ja mähkisin selle ümber pea, kuna reie verejooksu tõkestasin ülalpool haava kokkutõmmatud püksirihmaga ja haava ümber mähitud pealmiste pükstega.
Tuim valu ja jõuetustunne nööris liikmeid. Kurk hõõgus kuivusest. Kuid sellest hoolimata upitasin enda jalule ja hakkasin vähehaaval edasi komberdama spordipükste väel.
Õnneks ei sattunud ma enam punaarmeelastele. Jõudnud umbes kilomeetri kaugusele oma hukkamiskohast, küsisin Paide-Aravete tee ääres asetsevast talust juua. Mu verist ja kentsakast kuju nähes tardus kohale talu õues askeldav naine, kuid hirmunult ümber piiludes andis see hea inimene mulle siiski juua ja juhatas teed Aravetele, kus pidi elama halastajaõde, kes seoks kinni mu haavad. Jõudsingi sinna. Õde L. kohtles mind otse emaliku hoolega. Sidunud kinni mu haavad ja pesnud mu riided verest, saatis ta mind puhkama oma magamistuppa, kus ärkasin kosununa ja hea enesetundega.
Järgmisel päeval kella 1-2 paiku soovitas mu heategija mul põgeneda, sest tema maja peetavat silmas punaste poolt. Põgenesin Kurisoo mõisa, kuigi jalad ei tahtnud hästi sõna kuulata ja pea huugas. Öö veetsin rukkis. Järgmisel hommikul (s. o. 1. augustil) läksin Prümli asundusse toitu otsima. Taluperenaine, kes viis lehma põllule, juhatas mind oma koju.
2. augustil oli märgata venelaste paanilist taganemist. Enne päikese loojangut jõudsid Saksa üksused Aravetele. Kui eemal asetsevad põllud täitusid kiiresti edasitormavate välihallides mundrites meestega, siis oleksin tahtnud valjusti hõisata suurest rõõmutundest.
Jäänud õhtul, kui taevas ümberringi lõõmas punaste poolt põlemasüüdatud talude kumast, venelaste kahuritule alla, otsustasime pererahvaga minna läbi rinde sakslaste poolele. Sidunud lehmad vankri taha, asusime öösel teele. Saksa vahipostid lasksid meid vastutulelikult läbi ja hommikul jõudsime Prümli metsa.
3. augusti hommikul märkis kaugenev kahurimürin venelaste taganemise teed. Järva-Jaanis läksin Saksa ambulantsi, kus mu haavad seoti ja plaasterdati eht saksaliku põhjalikkusega. Sama päeva õhtuks jõudsin oma perekonna keskele Esnasse.
Kuu aega kulus mul aga lõplikuks paranemiseks punaste mõrvarite poolt tekitatud haavadest. Nüüd meenutab vaid sügav arm kuklas ja puruksrebitud vasak kõrvaleht möödunud suve jubedaid elamusi.
2. augustil moodustati Kareda valla Omakaitse.
//---//

Jäneda põllutöökool-mõis 1930ndatel. Arhiivifoto

Väätsa vald
Väätsa valla mõrvaohvreid olid kolm: Arnold Sakkeus ja Voldemar Sakkeus ning Anton Paavel.
Nüüdseks on teada, et juulikuus läks Arnold Sakkeus koos oma venna Voldemar Sakkeusega Piiometsa-Roovere külas talude põletamise hirmus heinamaale peidetud riidekraami vaatama. Vahepeal olid aga hävituspataljonlased peidukoha üles leidnud. Kuna seal olid ka Voldemar Sakkeuse Kaitseliidu vormiriided, siis oli seatud peidukoha juurde valve. Kui vennad heinamaale jõudsid, avati nende pihta püssituli. Arnold Sakkeus sai haavata ja viidi haavatuna kaasa ja lasti maha Türil (teistel andmetel ta tapeti heinamaal). Tema vennal Voldemar Sakkeusel õnnestus aga põgeneda metsa.
Leida Tõnisson Piiometsa külast märgib: Rooverest viidi teadmata kuhu haavatud Arnold Sakkeus.
31. juulil lasti maha Piiometsa külas Matsi talu mail Arnold Sakkeuse vend, käsitööline Voldemar Sakkeus (34) Piiometsa küla Papli talust.
1941. aasta suvel mõrvasid enamlased Prääma metsas Anton Paaveli (39) Saare külast (teistel andmetel oli ta pärit Tallinnast).
Väätsa metskonnas Järval asus Punaarmee 10. laskurdiviisi ajutine staap, mille kaitseks käsutati 50 meest Tallinna 4. ja 7. hävituspataljonist. Hävituspataljonlased korraldasid ümbruskonnas haaranguid. 4. hävituspataljoni liige Voldemar Rosin jutustab: Väätsal tabati 5 ja Kiviloos 6 meest, keda kahtlustati metsavennaks olemises. Tabatud viidi staapi, kus politrukid Anohhin, Jelinkin ja Ivanov käskisid nad maha lasta... Laibad jäid matmata metsa alla.
Ööl vastu 31. juulit algas vene vägede taganemine. See kestis 31. juulil päev otsa ja jätkus veel 1. augustil. Viimasteks taganejateks olid lätlased, kes Piiometsa väljal ahelikus kaevkuid kaevasid. 2. augustil tuli Käru poolt salkkond lätlasi, kes asusid hooneid põletama. Kõigepealt süüdati Eduard Kerge elumaja, laut ja küün, samuti Piiometsa koorejaama hoone ja kuur, siis Karl Teldre elumaja, loomalaut, küün ja saun ja Joosep Aasamäe elumaja (terveks jäid loomalaut ja kuivati). Imekombel jäid põletamata Jaan Adambergi hooned. Tallu tulid kaks läti poisinolki, kes Adambergi talu vastas asuvast Tondi talu õuest põhukuhja alusest sületäie põhku krahmasid ja Adambergi elamusse läksid. Seda nägi Tondi talu peremees Johannes Kivilo. Ta hüüdis sellest Jaan Adambergile, kes oli tema talu juures peidus. Jaan Adamberg tormas koju, kus nägi, et üks lätlane seisis toas pööningu trepi all, teine aga oli põhusületäiega juba pööningul. Jaan Adamberg arvas, et tegu on venelastega ja karjus vene keeles: Mina olen siin peremees! Seepeale hüüdnud lätlane pööningule midagi läti keeles, teine kiirustanud trepilt alla ja mõlemad tormanud minema. Usutavasti lätlased vene keelt ei mõistnud ja arvasid, et peremees hüüdis ärevalt: Sakslased tulevad! Veel jõudsid lätlased panna põlema teistest kaugemal, metsa ääres August Maigru elumaja, loomalauda ja kuuri ning August Kukkeuse talus loomalauda, kuna elamu jäeti peremehe palvete peale maha põletamata. Sel ajal olid sakslased juba Piiometsas, ühe kilomeetri kaugusel Roovere poe juures, Paide-Türi teeharul, püssid hooletult maja seina najale jäetud. Nii ei jõutud sakslaste tuleku tõttu kogu Piiometsa küla maha põletada. Siis hakkasid suitsupilved tõusma Vahastu ja Lõõla külade kohalt – põletajad olid juba järjega sinna jõudnud.
Piiometsas lahinguid ei peetud ja ükski hoone ei saanud süttida lahingumöllust: kõik taluhooned põletasid maha hävituspataljonlased. 10. augustil läksid Saksa väeosad punaväge kohtamata läbi Piiometsa Vahastu poole.

2. augustil tungisid Piiometsa poolt Lõõlasse Läti hävituspataljonlased ülesandega maha põletada Lõõla küla ja jätta ka siin sakslastele maha tühi maa. Paari tunniga põletasid lätlased 2. augustil Lõõlas kaheksa talu hooned, samuti meierei, jahu- ja saeveski, kaks tuulikut, pritsikuuri (tantsutare) ning lasti karjamaal maha tosin lehma ja üks sälg. Teistel andmetel põletati 2. augustil maha seitsme talu hooned ja kolm veskit. Mõni maja jäi siiski Žunise punastest puutumata: üks peremees ostis oma talu põletamisest vabaks puskari eest, teise talu perenaine sooja saia ja võiga. Ega nad inimesi ei puutunud, aga kariloomad kõmmutati koplisse pikali. Lihtsalt niisama. Kirjutatakse, et ... Lasti õhku traktor, mis leiti ühest talust, kui hävituspataljoni mehed olid otsimas külast inimesi, hobuseid ja veiseid. Väätsa asunduses lasti toorelt maha Kädvalt toodud mees ja naine, kus see jäeti vedelema ja täitevkomitee matta.
Lõõla küla mahapõletamisest jutustab Kadaka talu peretütar Salme Metsma: 2. augusti 1941. a. õhtupoolikul, umbes kella 6-st alates põletas hävituspataljon Järvamaal, Väätsa vallas Lõõla külas 6 talu, meierei, jahu-saeveski ning kaks tuulikut. Üks nendest taludest oli minu kodutalu.
2. august oli väga kuiv ja päikesepaisteline. Kuigi käis sõda, oli hein tarvis teha, elu tahtis elamist. Nii olid inimesed, ka enamik meie perest heinamaal. Olin emaga kodus, ema pesi rehe all pesu, ise tegin talus vajalikke töid. Olin 11-aastane. Kell 6 õhtul saabusid tallu 12 võõrast relvastatud meest jalgratastel. Mehed kandsid erariideid, käisel punaseid käesidemeid. Üks meestest läks rehe alla ning viskas ropsitud linahunnikusse põlev tiku. Osa sisenesid elumajja ja süütasid hoone seestpoolt. Väljas loobiti hoonetele bensiini ning süüdati põlema. Viie minutiga oli kogu talu leekides. Hävituspataljoni mehi (käsi tõrgub kirjutamast võitlejat, pigem kirjutaksin röövlit või bandiiti) ei huvitanud, et põlevasse majja jäi 84-aastane poolpime vanaema, keda majas käinud mehed nägid. Ema suutis vanaema tulest välja tuua, selleks takistusi ei tehtud, kuid abi ka ei osutatud. Loomade päästmist aga takistati, ähvardati relvaga, suunati meile laskevalmis püssid. Lauta põlesid sead, mullikas, kanad. Õnneks olid veised kaugemal karjamaal ning jäid seetõttu ellu.
Edasi tuli meil põletajatega koos taluõuest välja jalutada, et kaugemalt pealt vaadata oma kodu põlemist. Loodan, et kellelgi ei tuleks iialgi näha oma kodu põletamist ning kuulda põlevate loomade karjumist.
Mõne aja pärast hakkasid külas tõusma üha uued tule- ja suitsusambad. Maha põletati Kadaka (minu kodu), Saueaugu, Mihkli, Tuuleveski, Tuulisilla ja Indreku talud. Põletamata jäi Antsu, kuna kodus olnud väikesed lapsed suutsid siiski pisarsilmi meeste tegusid muuta. Ettevalmistused süütamiseks olid tehtud. Süüdati ka Allika talu, kuid pererahvas suutis tule kustutada, kuna pandi põlema ainult ühest kohast. Tõenäoliselt lõppes nendel bensiin. Süüdati ka eelpoolnimetatud muud hooned.
Ma polnud juures, kuid rahvas teadis, et salga komandör, kes oli jälginud kusagilt kaugemalt küla põlemist, ei olevat olnud sellega rahul. Tuld ja suitsu olevat olnud vähe. Vast on sellega seletatav asjaolu, et küla keskel süüdati põhiliselt heinarõuke. Sellega jäeti ülemusele mulje suuremast hävitustööst.
Miks põletati? Üheski mahapõletatud talus ei olnud noori mehi. Peremehed olid juba vanemad ning viibisid heinamaal. Lõõlas oli rahulik, mingit tulistamist ei olnud, kui jätta arvestamata hävituspataljoni endi poolt veisekarja tulistamine. On arusaadav, et majad võivad süttida lahingu käigus, kuid mingit lahingut polnud, keegi ei olnud hävituspataljoni tulistanud. Mõistus ütleb üles, kui rahulike elanike kodud süüdatakse oma vägede poolt. Järelikult talitasid hävitajad nii, nagu lahkuksid nad jäädavalt okupeeritud maalt. Nii on lood. Kas nii, rahulike elanike kallal vägivalda kasutades kindlustatigi Eestis Nõukogude võimu?
Toivo Kruusmann Lõõlast meenutab: 2. augustil 1941 põletas hävituspataljon maha suure osa külast. Jaani talu põldudelt võetud põhu abil pandi tuli otsa ka alles ehitusjärgus koolimajale. Kuid niisked kiviseinad ei võtnud tuld. Koolihoone avati 3. jaanuaril 1943.
Hävituspataljonlased lasksid jalga Arusaare kaudu Väätsa metskonda ja sealt Tallinna poole. 3. augusti hommikul oli Lõõlas juba Saksa mootorratturite salk.
Paljude Järvamaal avastatud matmiskohtadest väljakaevatud või tapmiskohta mahajäetud mõrvaohvrite isikuid ei suudetud selgitada. Ka jäi Järva prefekti H. Kari sõnul Järvamaal osa enamlaste mõrvaohvritest ümbermatmisel tundmatuteks, nende kohta koostati isikukirjeldus (kasv, tundemärgid, rõivastus jne).
Tundmatuks jäänud mõrvaohvritest kõneldes jutustab Paide autojuht 1941. aasta sõjasuvel toimunud NKVD mõrvaretkest: Ühel hommikul sain ma käsu sõita autoga Paide miilitsamaja juurde. Seal anti mulle korraldus sõita endise Kaitseliidu maja ette, kus asusid mu autosse venelased-tšekistid kahe kohaliku punategelase juhtimisel. Neist tundsin üht nägupidi ja minu teada pidi ta olema Susi-nimeline, kuna teine oli vist Norman, sest teda hüüti kohapeal „Pikaks Normaniks“.
Sõidukorralduse sain Kärusse minemiseks ja sealt hiljem edasi Kädvale. Kui olime jõudnud juba Kädva piirkonda, kästi mul auto peatada ja oodata maanteel, kuna tšekistid siirdusid ise inimjahile. Vähe hiljem nägin, kuidas samad tšekistid tõid ühest talust välja 60-aastase talutaadi, viisid metsa äärde ja lasksid seal maha, jättes laiba samasse. Mis võis selle mehe süütegu olla, seda ma ei tea ega saanud teada ka ta nime.
Seejärel tuli jõuk tagasi autosse ja kui olime jõudnud Kädva külla (Käru vallas – H.L.), tõid nad ühest talust kaasa keskealise tüseda kasvuga mehe, keda ma ei tundnud. Sealt pöördusime tagasiteele Paide suunas. Teel toimus veel mitmeid peatusi ja iga kord toodi jälle mõni taluinimene autosse teiste juurde. Üldse toodi nii autosse seitse inimest, neist kaks naist. Viimastest oli üks kahe väikese lapsega.
Paide jõudes pidin auto juhtima endise Kaitseliidu maja hoovile. Seal oli meil vastas Paide miilitsaülem venelane Kuznetsov, kes käsutas kohe autost välja noormehe, kes võis olla 20-25-aastane. Kuznetsov esitas viimasele mõned küsimused, otsekui üle kuulates, kuid mingit protokolli ei koostatud. See ülekuulamine näis mulle rohkem vahistatu narrimisena kui mingi seaduspärase toiminguna. Kui see jant läbi, käskis Kuznetsov vahialusel asuda samas läheduses asuvasse sõiduautosse, kuhu istus ka ise ja võttis kaasa ühe hambuni relvastatud vene punasõduri. Nad sõitsid minema ja teised vahistatud jäid kohale endi saatust ootama. Umbes poole tunni pärast oli Kuznetsov tagasi koos punasõduriga, kuna noormeest autos enam polnud. Oli päevaselge, mis oli temaga juhtunud kusagil linna ümbruskonna metsas või karjamaal. Ka selle mõrvaohvri nime ei õnnestunud mul teada saada ja vaevalt hiljem tema laipa ka leiti.
Nüüd asus tegevusse vene tšekist, kes oli juhtinud seda salka arreteerimisretkel. Autost käsutati kõik õuele peale kahe, kes olid arreteeritud Kädval – suure koguga mees ja samas arreteeritud naine. Tšekist võttis kaasa kaks relvastatud kaaslast ja mul kästi sõita Reopalu poole. Tšekist ise istus mu kõrval ja kogu aeg käsutas, mis suunas sõita, kus peatada ja millal ümber pöörata. Mulle oli päevaselge, et kaks kaasavõetud ohvrit viiakse mahalaskmisele. Katsusin siis neile anda võimalust põgenemise üritamiseks sel teel, et metsavahel sõitsin üsna aeglase käiguga, pealegi polnud vangid kinni seotud. Kuid oma mõttest ei saanud ma neile kuidagi märku anda, sest iga säärane katse oleks võinud ka mulle saatuslikuks saada. Siis hakkas kõrvalistuv tšekist mind süüdistama, et sõidan liiga tasa ja käskis kiirust lisada. Katsusin end vabandada halva teega, kuid see seletus teda ei rahuldanud, nagu võisin aru saada.
Nii jõudsime Väätsa mõisa kaudu metsavahelisele teele, mis näis soodsa paigana mõrvatöö sooritamiseks. Seal kästi mind ühes kohas auto peatada. Kohe kihutati ka ohvrid autokastist maha. Aimates oma saatust hakkas naine nüüd kõva häälega nutma ja langes tee äärde põlvili ja haaras tšekistil kõva haardega jalgadest kinni. See kõik ei liigutanud tšekisti toorest südant põrmugi ja tugeva tõmbega kiskus ta naise käed oma põlvede ümbert lahti ja tõukas ta jalaga eemale. Seepeale kästi mõlemal ohvril minna üle teekraavi kõrvalolevale orasepõllule. Mees alistus täie rahuga oma saatusele ja hakkas üle kraavi astuma. Naine aga liikus edasi taaruvate sammudega ja paistis, et ta veel ikka lootis eluga pääseda. Kui ohvrid olid jõudnud umbes kümme sammu astuda, tulistas tšekist neile mõlemale kuklasse ja nad vajusid põllule maha verd voolavate haavadega, mida nõrgus musta mulda. Enne saatuslikku lasku tšekisti revolvrist katsus naine küll põgeneda, kuid see ebaõnnestus mõrvari kiire tegutsemise tõttu.
Laibad jäid põllule maha ning me sõitsime tagasi Paidesse, kus lõppes ka mu ülesanne ja mul lubati lahkuda. Nii ei saanudki ma teada, missugune saatus tabas teisi Kärus ja Kädval arreteerituid. Enne lahkumist hoiatas tšekist relvaga ähvardades, et ma ei tohi sellest kellelegi sõnakestki rääkida. Kui peaksin aga selle vastu eksima, siis lastakse mind pikema jututa maha. Muidugi ei kõnelnud ma tookord sellest kellelegi, kuid pärast punaste põgenemist mul enam vaikimise kohustust polnud ja nii võisin avaldada, mis asjast teadsin.
Sakslaste ajal sain ka kõrvalt kuulda, et Väätsal mahalastud naine olnud Lelle algkooliõpetaja naine, kuid nime ma ei tea. Tema mees küüditati 14. juuni ööl Nõukogude Liitu. Ta ise olnud aga sel saatuslikul ööl kodust eemal ja pääsenud nii juhuslikult küüditamisest. See pääsemine oli ilmselt kogu tema süü, et tšekistid võisid ta hukata maantee ääres.
//---//

Väätsa mõis rajati 17. saj algupoolel, 1925. aastal kolis riigistatud mõisa peahoonesse kohalik kool, ka tänapäeval tegutseb mõisas “Väätsa põhikool”. foto väätsa põhikooli kodulehelt.

Kokkuvõte
Siinsetel andmetel mõrvati Suvesõja ajal Järvamaal kokku 173 inimest (151 meest ja 22 naisisikut), kusjuures mõrvaohvriteks ei ole loetud neid 32 meest, kes langesid Suvesõjas enamlaste vastu peetud lahingutes.
Kõige nooremad mõrvaohvrid olid 5-aastane Silvia Huut Särevere vallast, kõige vanemad – 84-aastane Mihkel Reinberg Särevere vallast, 82-aastane Carolina Mühlbaum Võhmuta vallast, 81-aastane Mai Olvi Lehtse vallast, 80-aastane Mari Tõnsberg Särevere vallast, 75-aastane Madis Klaudius Särevere vallast, 74-aastane Kustas Grossmann Lehtse vallast, 74-aastane Jaan Viidebaum Paide vallast, 73-aastane Gustav Rajala Võhmuta vallast, 72-aastane Jaan Jõeorg Särevere vallast ja 71-aastane Karel Muk Ambla vallast.
1941. aasta 15. septembri andmetel vangistasid enamlased Järvamaal 55 inimest, kusjuures teadmata kadunuks jäi 86. 1944. aasta 15. juunil märgib Järva Teataja, et Järvamaal arreteeriti 304 isikut (linnadest 105, maalt 199). Siit aga ei selgu, kui palju inimesi arreteeriti enne sõda, kui palju Suvesõja ajal. Paljude teadmata kadunuks jäänud isikute kohta selgus hiljem, et nad olid arreteeritud. Mõnigi kord on arvatud vangistatud isikuid teadmata kadunuks jäänute hulka. Nii ei ole usaldusväärsete kokkuvõtete tegemine siinsete lünklike lähteandmete pinnalt Suvesõja ajal Järvamaal teadmata kadunuks jäänud ja arreteeritud isikute arvu kohta võimalik.
Tšekistid toimetasid Eestis arreteerimisi juba okupatsiooni esimestest päevadest alates. Nii arreteeriti 1940. aasta juunikuus 32 (21. juunil – 8), juulikuus – 123, augustikuus – 117, septembrikuus – 132, oktoobrikuus – 166, novembrikuus – 192 ja detsembrikuus 276 isikut. Nii arreteerisid enamlased 7 kuu kestel Eestis 1038 isikut. 1941. aasta jaanuarikuus oli arreteerituid 291, veebruarikuus – 234, märtsikuus – 192, aprillikuus – 374, maikuus – 259, juunikuus – 1478, juulikuus – 1661, augustikuus – 479, septembrikuu – 67 ja oktoobrikuus – 28 isikut. Seega arreteeriti 1941. aasta 10 kuu vältel 5063 isikut. Nende isikute arreteerimise kuupäevad on kindlaks tehtud dokumentide põhjal. Neile lisandub veel 1 103 arreteeritut, kelle arreteerimine on sedastatud vangladokumentide järgi, kuid arreteerimise täpne aeg ei ole tuvastatud.
15. septembri 1941. aasta andmetel said Järvamaa valdades tule läbi kannatada 282 talundit: 205 talus hävisid kõik hooned, 43 talus kõik kõrvalhooned ja 34 talus hävis ainult elumaja.
Eestis on 1942. aasta andmetel Suvesõjas osaliselt või täielikult hävitatud 3247 taluhoonet, neist on 2200 talu täiesti maha põletatud, 569 talul on hävinud eluhooned ja 478 talul aidad-laudad.
Järvamaal põles maha kolm koolimaja (Müüsleri, Päinurme ja Mustla algkooli hoone), osaliselt hävis tules neli koolihoonet (Aravete, Kirna, Lupa ja Tori algkool). Algkoolides jäi raamatukogudes tulle 6 927 raamatut.
Tööealiste hobuste arv vähenes Suvesõjas 1941. aasta andmetel Järvamaal 35% (12.336 hobusest jäi järele 8.035 hobust) (54). Teisal täpsustatakse: Järvamaa kaotas Suvesõjas 3 141 hobust: Albu vallast – 232, Karedalt – 301, Koigilt – 616 (hobuste kaotus oli siin suurem kui üheski teises Järvamaa vallas), Kärult – 263, Lehtselt – 120, Paide vallast – 459, Säreverest – 335, Vajangult – 178, Väinjärvelt – 245, Väätsalt – 45 ja Võhmutalt – 347.
Rängalt kannatas Järvamaa karjamajandus – maakonnas on palju majapidamisi, kus kari hävines täielikult.
Kõik Järvamaa paremad karjad taheti viia Venemaale. Nii anti juulikuu alguses Eesti NSV Põllutöö Rahvakomissariaadist käsk riigimõisatele ja suuremate tõukarjade omanikele ajada karjad kõrvalisi teid mööda Narva poole. Osa karju aeti mööda teid Virumaale, kuna osa laaditi Kiltsi jaamas platvormidele. Teele aeti Udevalt u 40 tõulooma, Viisult u 110, Vodjalt üle 30 ja Säreverest 120 ümber. Need karjad suudeti toimetada ainult kuni Tallinna ümbruskonna mõisatesse, kuhu jäid loomad ka lahingute ajaks. Osa kariloomi hävis miinide läbi, osa tapsid enamlased. Tagasi õnnestus saada Udeva karjast 29 karilooma, Viisu karjast 80, Vodja karjast 29 ja Särevere karjast 108 looma. Lehmad olid kõhnunud ja nende piimatoodang oluliselt langenud.
Täielikult hävisid Jäneda 150- ja Käravete 120-pealine hollandi-friisikari. Osa karju päästeti seeläbi, et aeti sügavale metsa või rabadesse.
1. septembri 1941. aasta andmetel viidi ära veiseid Albu vallast – 810, Kareda vallas – 85, Koigi vallast – 74, Käru vallast 1164, Lehtse vallast – 150, Paide vallast – 272, Rakke vallast – 298, Särevere vallast – 942, Vajangu vallast – 361, Võhmuta vallast – 604, Väinjärve vallast – 168 ja Väätsa vallast – 779, kokku 5 707 looma.
Kommunistid tunnistavad: Et vältida rindejoone nihkumisel karjade sattumine vaenlaste kätte, viidi 8. armee Sõjanõukogu ja Vabariikliku Kaitsekomitee otsusel läbi ulatuslik loomade evakueerimine rindevööndist. Loomad evakueeriti Tallinna ja Rakvere rajooni. Edasi kaugemale sisemaale suudeti neist toimetada ainult väike osa, peamiselt ainult Rakvere rajoonist. See oli tingitud asjaolust, et juba augusti alguses lõikasid vaenlase väed läbi teed Kunda-Rakvere poole.

Järvamaa sõjakahjud on koletud. Nii on 1943. aasta andmetel Tapa sõjakahjud ligi 2 miljonit krooni, Türil – ligi 4 miljonit krooni (ainuüksi paberivabriku kahjusid hinnatakse 1.053 miljonit krooni ja raadiojaamal – ligi miljon krooni), Koigi vallas ulatuvad sõjakahjud üle ühe miljoni krooni, Säreveres – üle 2 miljoni krooni. Põhiosa sõjakahjudest tuleb kanda enamlaste hävitustöö arvele.