|
|
Kultuuri hoidmise võimalusi
digiajastul
Kunstiteoste graafiline märkesüsteem – uus digi-arendus
Eesti Kunstimuuseumi restaureerimisvaldkonnas
tekst ja foto: Hilkka
Hiiop
|
Napoli koolkonna 17.saj.meistri
Andrea Vaccaro ringile omistatud maal "Simson ja Deliila"
(Kadrioru Väliskunstimuuseum). Näide
graafilisest dokumentatsioonist, mille abil on visualiseeritud
erinevatest ajajärkudest pärinevad ajaloolised restaureerimis-
ja parandustööd. Maali uuringud ja restaureerimine
viidi läbi 2008-2010 koostööd Itaalia erialaspetsialistidega
- tundmatuna fondihämaruses seisnud taies tõusis
seeläbi taas kunstiajaloo pjedestaalile ning üheks
väärtuslikumaks Itaali kunsti näiteks Eesti
Kunstimuuseumi kollektsioonis. 2011.a.aprillini võib
Mikkeli Muuseumis vaadata selle maali (taas)avastamise lugu
kajastavat näitust ja dokumentaalfilmi.
|
Muuseumide ülesannete
hulka kuulub teoste eksponeerimise kõrval nende kogumine
ja sobivates tingimustes säilitamine. Kõik need tegevused
kaasavad ühel või teisel moel konservaatoreid, kes
hoolitsevad muuseumi-kollektsioonidesse kuuluvate objektide hea
käekäigu eest. Selleks jälgitakse teoseid pidevalt
ning vajadusel viiakse läbi restaureerimistööd.
Nii nagu arsti töö
juurde kuulub lisaks patsiendi tervisliku olukorra hindamisele
ja ravile ka ravimeetodite ning haigusnähtude talletamine
tuleviku tarvis, on ka restauraatorite ülesanne fikseerida
ja säilitada teoste elukäigu lugu. Sellele toetuvad
kõik tulevased tegevused objekti füüsilise poolega,
näiteks sobivate restaureerimismeetodite valik. Informatsiooni
talletamiseks kasutatakse erinevaid dokumenteerimise viise, mille
hulka kuulub fotograafiline, kirjalik ja graafiline dokumenteerimine.
Kui fotos ja sõnas edastatud informatsioon ei vaja lahtiseletamist,
siis graafiline dokumenteerimine küll: see on traditsiooniline
viis ühel või teisel moel muuseumiobjekti visuaalile
(joonisele või fotole) markeerida teose seisundiga ning
läbi viidud konserveerimistöödega seotud andmestikku.
Sellisena on võimalik haaratavalt visualiseerida informatsioon,
mida on keeruline kirjeldada sõnas või pildis. Nii
näiteks fikseeritakse seoses näitusetegevusega iga üksikteose
füüsiline seisund nii "kodu-" kui "külalismuuseumis",
kuna tööde transpordi, mikroklimaatiliste hüpete,
eksponeerimise jms. kaasneb risk kunstiteoste kahjustumiseks.
Omamoodi on see hinnaliste muuseumiobjektide kindlustusgarantii,
mille abil jälgitakse teoste füüsilist olukorda
ning tuvastatakse kahjustuste tekkimise aeg, koht ja põhjus.
Erialases terminoloogias nimetatakse sellist dokumenti teose "seisundi
passiks". Analoogiline graafiline kaardistus kaasab ka teoste
restaureerimist, mille abil kirjeldatakse töö seisundit,
kahjustuste hulka ja tüüpi enne konserveerimist, läbi
viidud parandustööde mahtu jms.
Taoline graafiline markeerimine viidi traditsiooniliselt läbi
käsitis, kasutades aluseks kas fotot või joonist,
millele asetati transparentpaber. Sellele märgiti värviliste
kirjutusvahenditega ära vajalikud andmed. Dokumendiga kaasnes
legend vastava märgi või värviga tähistatu
seletamiseks. Kaasaegsel digitaalajastul on vabakäelise markeerimise
asendanud arvuti. Levinumate märgistusprogrammidena kasutatakse
Photoshopi või Autocadi. Ning siit on saanud alguse konservaatorite
dilemma: olles treenitud eelkõige tegema ülipeent
konserveerimise ja restaureerimise tööd, ei suhestu
nad sageli keeruliste arvutiprogrammidega. Tulemuseks on olulise
dokumentatsiooni osa puudulik esitamine või üldse
puudumine.
Arvutiprogramm
hõlbustab ja kiirendab seisundipasside vormistamist
Selle kogemuse ning
üha aktiivsemaks muutuva rahvusvahelise näitusetegevuse
baasilt otsustati Eesti Kunstimuuseumis töötada välja
spetsiaalne arvutiprogramm, mis hõlbustaks ning kiirendaks
konservaatorite tööd seisundipasside vormistamisel.
Projekti toetas Riigi Infosüsteemide Arendusfond ning infotehnoloogilise
külje lahendas äriühing Wieseman Interactive koostöös
Eesti kunstimuuseumi erialaspetsialistidega.
Restauraatorite poolt loodavate seisundipasside vormistamine kunstiteoste
liikumise korral näitustel on kaasaegse näitusetegevuse
vältimatu osa. Samuti moodustavad need osa muuseumikogude
tsüklilisest inventeerimisest. Sellega fikseeritakse kunstiteoste
tehniline seisukord hoidlates, hoidlatest väljatoomise hetkel
ning igas järgnevas eksponeerimispaigas nii teose ülespanemisel
kui mahavõtmisel. Seisundipassidega monitooritakse kogudes
hoiustatavate tööde säilimist ning markeeritakse
näitustel osalevate originaalteoste füüsiline seisund.
Süsteemi toimimiseks töötati välja ja programmeeriti
erinevatele kunstiteose liikidele (graafika, maal, skulptuur,
kaasaegne kunst) kohandatud kahjustuste nimekiri, mille juurde
kuulub graafiline sümbolsüsteemis tingmärk ning
vabalt valitav värvitoon. Et hõlmata erinevatel materjalidel
võimalikke ette tulevaid kahjustuste tüüpe, loodi
selliseid legendimärke sadu. Laadides programmi vastava teose
foto, tarvitseb vaid hiireklõpsuga valida vajalik kahjustuse
tüüp ning kanda selle levikuala fotole. Dokumentatsiooni
täpsusastme huvides on markeeritavat fotot võimalik
suurendada vastavalt foto kvaliteedile kuni originaalobjekti suurusega
vastavusse. Nii saab kahjustuse markeerida ülitäpselt.
Et veelgi hõlbustada süsteemi toimimist, võeti
kasutusele puutetundliku ekraaniga sülearvutid, millele saab
märgistuse kanda digitaalse pliiatsi abil. Sellisena on see
konservaatorite jaoks justkui tagasiminek harjumuspärase
vabakäejoonistuse juurde, üksnes kordades suurenenud
täpsusastmega ning dokumentatsiooni digitaalse lõpptulemiga.
Kui seniajani võttis aktiivse näitusetegevusega seotud
seisundipasside vormistamine märgatava osa konservaatorite
tööajast, siis nüüd loob programm vajaliku
informatsiooniga varustatud dokumendi hetkega. Sama süsteemi
alusel kaardistatakse graafiliselt põhjalike konserveerimisprojektidega
kaasnev andmestik, mis kajastab ja visualiseerib teose konserveerimiseelse
seisundi ning läbi viidud tööde ulatuse. Et süsteem
on veebipõhine, võib seda levi olemasolul kasutada
mis iganes kohas ja hetkes.
Mahukas digiarhiiv
Et igasugune visuaalmaterjal,
sh graafiline dokumentatsioon, on tulevikku vaatavalt äärmiselt
oluline süsteemselt talletada, loodi projekti raames ka vastavate
pildiliste materjalide digitaalne arhiiv. Restaureerimise, tehnilise
uurimise ja säilitamise valdkonnaga kaasneb väga mahukas
pildiline dokumentatsioonimaterjal, eriti nüüdsel digitaalajastul.
Nagu paljudes valdkondades, tõstab see ühelt poolt
kordades töö kvaliteeti, teisalt aga on materjalide
akumuleerumine ning juhuslik talletamine seotud suurte riskidega
- kas ei olda neid aastate möödudes võimelised
lihtsalt üles leidma või lähevad need arvutite
hapruse tõttu kaotsi. Projekti raames loodud digitaalne
arhiiv talletab kõik pildifailid aga süsteemselt ning
seob konkreetse teose põhiinformatsiooniga. Nii on võimalik
luua igale muuseumikollektsiooni kuuluvale tööle n-ö
"teose eluloo kaart", kuhu koondub kõik objektiga
seostuv informatsioon ning säilib objekti seisundi ajalugu.
Kogu andmestik talletub muuseumi serverisse. Sellisena ei jää
seisundi passide jm objektiga teostatavate tegevuste fikseerimine
ühekordseks tegevuseks, vaid koonduv informatsioon võimaldab
jälgida kunstiteoste käekäiku pikas perspektiivis.
Analoogilised süsteemid on kasutuses Euroopa paljudes muuseumites,
kuid antud projekti innovatiivsus seisneb eelkõige tema
laiapõhjalisuses ning kasutajasõbralikkuses. Kui
reeglina katavad taolised digitaalsed märkesüsteemid
vaid väikese lõigu konservaatori tegevusest, siis
Eesti Kunstimuuseumis arendatud süsteemi on haaratud muuseumitöö
erinevad lõigud: seisundipasside vormistamisest ja perioodilisest
kunstiteoste inventeerimisest kuni ülidetailsete põhjalike
konserveerimistööde graafilise kaardistamiseni. Kui
teadaolevad analoogilised programmid jäävad arvutivõõrale
kasutajale sageli siiski üleliia keeruliseks ja aeganõudvaks,
siis see programm on väga lihtsalt haaratav - tarvitseb võtta
vaid hiir või digitaalne pliiats, klikkida õigele
sõnale ning märkida ära vajalik. Restauraator
saab keskenduda oma eriala tundmisele ehk analüüsile,
MIDA märkida, mitte tehnilistele küsimustele ehk KUIDAS
märkida.
|
|
|
