|
|
Filosoof Mart Raukas –
hinnatud poliitiline erak
küsis: Virkko
Lepassalu
fotod: Raukase erakogu
|
Filosoof Mart Raukas soovitab kasutada
praeguseid keerukaid olusid ja muutuste aega kui vahendit,
millega lihvida oma karakterit ning koguda teadmisi. |
Talentide võõrsilt
koju kutsumise kampaania taustal on mind alati huvitanud, kuidas
elavad inimesed, kes asuvad Eestis, aga samal ajal just nagu ei
asu ka. Elu teistes diapasoonides tähendab, et nad ei käi
tavaliselt valimas. Nad tarvitavad suhteliselt minimaalselt eestikeelset
meediat, kasutades rohkem inglis-, saksa- või venekeelset.
Kuigi emakeel on eesti ja neil leidub teatav eestikeelne suhtlusringkond,
lävivad nad rohkem inimestega teistest riikidest. Enamikesse
teemadesse, mille üle Eesti nn avalikus ruumis arutatakse,
suhtuvad nad leebe iroonia, vahel ka kaastundmusega, aga see on
ka kõik.
Neid ei saa kuidagimoodi nimetada ka pettunuteks või kibestunuteks,
sest neil leiduvad kõik niinimetatud kaasaegse eduka inimese
aksessuaarid, kaasa arvatud paeluv töö, korralik sissetulek
ja sagedased välisreisid. Oleksid just nagu musterkodanikud,
aga siseeksiilis elajad on Eesti (poliitilisest) elust end maksimaalsel
võimalikul viisil eemaldanud.
Võiks ju küsida, miks siis veel asutakse Eestis, aga
mitte mõnes soojemas riigis. Aga mõnesid hoiavad
siin mälestused või kinnisvara, mõnel sugulased,
mõni armastab Eesti ilusat loodust ja kaasaegsete suhtlusvõimaluste
juures pole ju paljudel elualadel vahet, kus oma tööd
teed.
See ei tähenda, et sisepagulased Eestit või siin elavaid
inimesi kuidagi põlgaksid. Kaugel sellest. Aga hetkel nad
ei näe lihtsalt võimalust ega tahtmist oma loovat
energiat siin suuremal määral rakendada. Moodne sõna
ütleks selle kohta “võõrandumine”.
Aga too sõna poleks õigupoolest päris täpne.
Kumb on kummast rohkem võõrandunud, kas laiem ühiskond
oma valitseva mentaliteediga nendest või nemad ühiskonnast,
ja kumb on seeläbi rohkem kaotanud, on minu arvates päris
huvitav küsimus. Millegipärast kaldun arvama, et nemad
pole küll, vähemalt praegusel ajal, kaotaja pool. Ei
üheski kitsamas ega ka laiemas plaanis.
Kui palju selliseid inimesi võib olla? Ja kas võtab
sisepagulust keegi kunagi sotsioloogiliselt uurida?
Mart Raukas, kes paljuski eelkirjeldatud inimtüübile
vastab, õppis Tartu Ülikoolis matemaatikat. Seejärel
avastas ta endas huvi loogika ja filosoofia vastu. 1988. aastal
pälvis ta filosoofia erialal doktorikraadi ning hiljem täiendas
end Freiburgi, Leuveni ja Oxfordi ülikooli juures.
Raukas on kirjutanud artikleid keelefilosoofiast ja filosoofilist
esseistikat ning ta on tegutsenud õppejõuna Eesti
Kunstikadeemias, Tallinna Ülikoolis, Õigusinstituudis.
Praegu on ta Usuteaduse Instituudi filosoofiaprofessor. Lisaks
on ta ka Mauritiuse Instituudi ning koolitusfirma Paideia üks
asutajaid. Ilmselt on tegemist Eesti ühe mõjukama
lektori ja helleenliku kultuuri tundjaga.
Filosoofia,
Sipsik ja Eesti Vabariik
Millal te üldse
hakkasite mõistma, mida tähendavad sõnad “filosoof”
või “filosoofia”? Noore poisina sellist huvi
tavaliselt vist ei teki.
Mart Raukas: „Ma olen üldiselt olnud päris
hilise küpsemisega. Hinded läksid heaks alles 11. klassis
– tänu avastusele, et asju tuleb enda jaoks selgeks
teha ise õigeid allikaid otsides. Kuni tolle ajani kasutasin
koolis raamatuid, mis olid seotud ametliku õppekavaga.
10. klassi järel aga ütlesin endale, et kui asi on õppematerjaliga
jätkuvalt segane, siis pole ehk viga minus.
Läksin raamatukokku ning mu kätte sattus üks venekeelne
matemaatikaõpik kõrgkoolidele. Venelastel on väga
häid matemaatikuid. Avastasin hämminguga, et kuigi mul
oli jätkuvalt keeruline aru saada meie 10. klassi õpikusse
kirja pandust, suutsin ma nädala-poolteisega endale kiirelt
selgeks teha kogu kõrgkooli matemaatikaõpiku sisu,
kaasa arvatud diferentsiaalvõrrandeid puudutava osa. See
julgustas edasi minema ja üha hoolikamalt valima allikaid,
mida kasutada.
Ülikoolis läksin kõigepealt matemaatikat õppima.
Mind võlus matemaatika puhul selle esteetilisus, mõtlemise
puhtus. Teise kursuse töö tegin algebrast ja sealt edasi
tulid juba abstraktse loogika teemad. Kuni selle hetkeni ei puutunud
me kokku mitte ühegi matemaatikageeniuse enda kirjapandud
tekstiga, kui valemid välja jätta. See tundus veider.
Kas ei peaks just geeniuse tekstid meid õpetama? –
küsisin ma endalt. Mis on loogiline paratamatus? Mis kontekstist
mingi valem tegelikult välja on kasvanud? Need ja sarnased
küsimused viisid mind filosoofia suunas. Matemaatika on üldiselt
noorte inimeste tegevusvaldkond, mis ei eelda sotsiaalset küpsust.
Klassikaga on teisiti. Helleeni kultuuri üks parimaid tundjaid
Edith Hamilton tavatses ütelda: „Kolmkümmend kaks
aastat ma õppisin, järgnevad kolmkümmend õpetasin
ja kuuekümmneselt sain küpseks, et nendest asjadest
hakata kirjutama.”
Tartu Ülikoolis rakendati tol ajal süsteemi, et filosoofiat
ei saanud põhierialaks valida otse keskkoolipingist. Oxfordis
on sama hoiak – sa pead alushariduse saama mingis distsipliinis,
kus leiduvad eksimise või mitteeksimise objektiivsed kriteeriumid.
Ma olen siiamaani arvamusel, et see platonlik hoiak on õige.
Koolipingist tulnud nooruk võib ju teatada, et tahab filosoofiks
saada, aga ta ei oma piisavat elukogemust, et asju läbi mõelda,
ning satub habemesilitajate meelevalda. Et mõista Antiik-Kreeka
kultuuri, ei piisa pelgalt kreeka keele oskusest või faktide
tundmisest – vaja on ka elukogemust.
Kuulasin hiljuti raadiost ühe ajaloolase Kreeka-teemalist
juttu. Faktid, faktid –üksnes kuivad kiired faktid nagu
laksuvad automaadivalangud. Lisaks väited, et ega me midagi
õieti tea. Ajakirjanik lõi ka kaasa faktide tundmises,
püüdes lõpetada teadlase lauseid – küllap
oli mees enne mitu ööd internetis istunud.
Aga mis siis helleeni kultuuris on suurt ja ülevat, küsib
saadet kuulanud inimene. Sellele ei osutanud saate ükski
lause.”
Mis või
kes teile siis Kreeka maailma suunas tõuke andjaks oli?
„Kreeka maailm“ on üldiselt
väga lai mõiste, aga helleenlikus vaimuhoiakus on
ka hämmastavalt palju terviklikku, mis ulatub üle aastatuhandete
ning võimaldab täpset formuleerimist. Minu suhe Kreekaga
ei ole akadeemilise õpetlase suhe, ehk nagu tänapäeval
tavatsetakse väljenduda – indekseeritud, tsiteeritud
teaduri suhe aktuaalsust omava uuritava objektiga. Minu suhe on
pigem romantilist laadi, mul meeldib mõelda endast kui
filhelleenist. Kuna finantseerin ise kõik oma reisid, mul
pole vaja esitata grantitaotlusi ega kerjata kroone tobedate tabelite
täitmise meetodil, mille laastava mõju õpetlase
nii ajule kui hingele hea kolleeg Roomet Jakabi oma õudusloona
mõjuvas artikklis „Humanitaaride kohanemine“
Postimehe veergudel esile tõi.
Sügavam armastus Kreeka ja kreekaliku vastu tekkis seal palju
kohapeal käies, nendega nende omas keeles suhtlemise käigus
– neid lihtsalt päevade kaupa jälgides, laule lugedes
ja poeete kuulates. Tihti esitatakse dilemma: Kreeka – kas
vana või uus? Aga mina ütlen: nii vana kui uus. Klassikaline
filoloog, kes tunneb vanakreeka keelt, kuid ei tee vähimatki
pingutust, et kõnelda elavalt uut, on mulle mõistatus.
Ilmselt pärinevad
inimese hilisemad valikud juba lapsepõlves kogetust?
Küllap! Lapsel on oma instinktiivsed
eelistused olemas. Teatud raamatute suhtes näiteks. Kord
tugev tõmme, teiste suhtes antipaatia. Ei ole nii, et mis
kätte juhtub. Kust see eelistus tuleb? Mind võlus
väikese poisina Kreeka muinaskangelaste jõulisi karaktereid
tutvustav raamat, Anna Haava tõlkes – veel esimese
vabariigi aegne väljaanne, illustratsiooniks klassikaliste
skulptuuride reprod.
Varasemast ajast meenub ka Pöial-Liisi raamat, mida Siima
Shkop oli illustreerinud võrratute piltidega. Selle lõpus
oli kujutatud antiiktemplit, kuhu väike vapper karakter teleoloogilise
lõpp-punktina suundub. Jällegi sinine taevas, valged
sambad, antiiktempel – see tekitas hinges pildi, mille analooge
olen Kreekas ringi käies näinud.
Samal ajal, kui meenutada, oli raamatuid, mida ma ei suutnud isegi
kätte võtta. Näiteks Ülle Meistri kujundatud
raamatute pildid jahmatasid ebameeldivalt. Paljude laste suur
lemmik Sipsik oli minu jaoks täiesti vastuvõetamatu
kaltsunukk, ebard, midagi sellist, mis tekitas iiveldustunde.
Aga palju sellest, mis mulle tänagi Eesti Vabariigis vastu
vaatab, on samamoodi lipp lipi, lapp lapi peal kaltsuvaibana kokku
pandud ja vabadussammas on ainult üks sellest arvukast reast.
Kas te kujutate ette, et Marathoni lahingu kangelastele oleks
midagi nii ebardlikku valmis ehitatud?
Kunst elada ühiskonnas,
ja samas ka väljas
Kui teie olite
laps, siis oli eelmine riigikord veel elus, aus ning õitsengus.
Kuivõrd teie elu toonase ideoloogiaga ristus või
oli see täiesti teine maailm?
Teine maailm jah. Olen ka hiljem iseennast pidanud ühiskonnast
väljas olijaks. Ka see on kunst, kuidas suuta elada ühiskonnas
ja samal ajal sealt just nagu paar sammu väljas. Miks seda
vaja on? Inimene on loomult sotsiaalne olend, kes elab omasugustega
koos. Aristoteles ütles, et inimeseks olemise ja õnneliku
elu üheks tingimuseks on, et sa realiseerid ennast poliitilise
olendina. Aga see eeldab, et sul on õige polis (Vana-Kreeka
linnriik – autor), kus sa saad ennast realiseerida. Kui see
polis su ümber on vale, siis need loomulikud realiseerimisaktid
tekitavad sinus kaose. Parem on nendes tingimustes end üldse
mitte poliitiliselt teostada, või siis teistmoodi teostada.
Näiteks olen elus ainult ühe korra käinud valimas.
Sest ma pean põhimõtteliselt vääraks seda
valimissüsteemi, mis meil on. Vaieldakse detailide üle,
kas mõnele parteile anda rohkem kvoote või missugused
valimispiirkonnad moodustada. Need kõik on detailid. Aga
kui asi on põhimõtteliselt vale, siis pole mõtet
seda korrigeerida. Minu arvates on ainus õige viis seda
ignoreerida. Astuda lihtsalt paar sammu eemale.
Samas on võimalik
ju ikkagi näidata kodanikuna suhtumist: ikkagi minna valimisjaoskonda
ja n-ö rikkuda sedel.
Juba valimisjaoskonda minek on akt, mis toetab väärat
süsteemi. Samamoodi on kasiinoga. Kas peaks minema kasiinodesse
neid eelhäälestatud aparaate salaja rikkuma? Ma nimetan
vahel meie demokraatiat kasiinodemokraatiaks, sest mõlemad
süsteemid on eelhäälestatud, ehkki lubavad maksimumpanust.
Miks ma ütlen, et meil ei olegi tegelikult demokraatlikku
riigikorda – kui me vaatleme selle termini algtähendust,
mida demokraatia tähendab, klassikalises vormis, siis ei
seisne mõte ju selles, kui palju inimesi saab valida. Mitte
see pole demokraatia põhiküsimus. Hoopis see, kui
palju inimesi saavad reaalselt olla valitud! See on demokraatia
põhiküsimus. Antiik-Ateenas valiti igal aastal uus
kogu, 500 kodanikku. Kogu asja mõte seisnes roteerumises.
Igal kodanikul oli võimalus saada valitud. Isa on olnud
rahvaesindaja, vanaisa on olnud, naabrimees on praegu jne.
Ja kui sa ühe korra oled olnud selle 500 hulgas, siis 10
järgnevat aastat pole sul enam parlamendi koosseisu asja.
Sa annad võimaluse ka teistele kaaskodanikele.
Nõnda et kogu demokraatia olemus ja algne mõte on
väärdunud. Täiesti. Võrreldes antiikdemokraatiaga,
kus enamik kodanikke oli kaasatud tegelikku riigivalitsemisse,
on meil nüüd olukord, kus kreekakeelne sõna demokraatia
tähendab käputäie sisuliselt isehakanute jätkuvat
võimu. Niisuguses poliitilises barbaarsuses on minu arvates
põhimõtteliselt vale minna isegi valimisjaoskonda
sedelit rikkuma. Tuleb astuda samm poliitikast väljapoole
ja lihtsalt selgitada oma tegu.
Me ei saa antiikaega tagasi. See poleks ka eesmärk. Aga see
põhiline mõte, mida väljendab demokraatia ethos
(demokraatial on ka pathos) – nimelt, et võimalikult
paljud kodanikud saavad osaleda roteeruvalt riigivalitsemises...
Meil öeldakse, et meil on väike riik, et meil ei ole
inimesi võtta. Absurdne ettekääne võimu
usurpeerimiseks. Selleks et olla arst, ülikooli professor,
et olla lendur – selleks sa vajad eriettevalmistust, pead
olema spetsialist. Aga olla parlamendi liige tähendab eeldust
olla lihtsalt normaalne kodanik – ei enamat. Kuna me ei tunne
enam klassikalist kultuuri, siis ei saagi enamik aru, kuidas on
võimalik rääkida poliitiliselt aktiivsest kodanikkonnast,
kelle seas pole ühtegi poliitikut...
Kas üleüldse
ongi tänapäeval mõnes maailma riigis, ma isegi
ei küsi, et Euroopa riigis, mingeid vanu häid demokraatiaelemente
veel säilinud?
Väikestes omavalitsustes on. Riigina tervikuna vast mitte.
Seda Antiik-Kreeka valitsemismudelit saakski just omavalitsused
mõneti rakendada. Võtame Eesti väikese valla.
Suur hulk kandidaate seab end üles, aga valimistulemused
annavad napi eelise ainult mõnele. Seal ta siis on, 4–5
aastat oma kohal. Aga volikogu uus koosseis võiks roteeruda
iga poole aasta või koguni nelja kuu tagant. Nii kaasataks
sadu valla kodanikke tegelikku valitsemise protsessi.
Kui vähe me tunneme tegelikult Kreeka kultuuri. Kui vähe
me mõistame neid asju.
Selliste põhimõtetega
nagu teil, on praeguses Eesti ühiskonnas ilmselt väga
keeruline elada. Kuivõrd ahistatuna te end siin tunnete?
Ma ei saa poliitiliselt ennast praktiliselt teostada. Olukorras,
kus ainukene tee poliitikasse läheb parteide kaudu, ei näe
ma ühtegi võimalust. Ja miks ma peaksin üldse
liituma? Need inimesed, kes on ennast parteiliselt määratlenud,
kui me vaatame näiteks riigikogu, on suhteliselt ühesuguse
hingemustriga inimesed. Väikeste erinevustega, aga põhimõtteliselt
üks inimtüüp.
Kui üksikkandidaadile on seatud nõuded, et ta peab
6000 häält koguma... Samal ajal kui partei kaudu on
võimalik, nagu praktika näitab, mõnekümne
häälega sisse saada. Kogu see süsteem on vale.
Aga protesteerida selle vastu legaalsete vahenditega on veelgi
ekslikum tegevus, ütlen ma teile.
Telefonikõne Ansipile: aga kes teie üldse olete?
Mis asjaoludel
te siis ühe korra valimas käisite?
See oli esimesel ülikooliaastal. Matemaatikateaduskonna tolleaegne
dekaan ütles, et kes valima ei lähe, saadetakse kohe
sõjaväkke. Võib-olla oli see huumor. Aga öeldud
niisugusel süngel toonil, et mõjus esimese kursuse
tudengile. Aasta oli siis 1978. Lõin kõikuma ja
ega ma siis veel ka selgeid sotsiaalseid hoiakuid omanud. Üks
formaalsus kõik, mõtlesin endamisi – nii asutaksegi
tegema kompromisse iseenda karakteri lihvimisel.
Te ei vaata televiisorit?
Mul seda lihtsalt polegi – juba seitse aastat, aga ega ma
ennegi vaadanud. See-eest on kino, kus üksi või sõpradega
vaatan, mida ise näitamisväärse arvan olevat.
Olen ühtpidi nagu osa sellest ühiskonnast, mul on palju
koolitusi ja avalikke esinemisi, mõnikord sadadesse ulatuvale
auditooriumile, aga samas elan ühiskonna poliitilisest ja
mediaalsest mõõtmest väljas ja ega see normaalne
tegelikult pole, sest inimene on loomult poliitiline olend.
Võiks küsida,
et kuivõrd te üldse oma kodanikukohuseid täidate,
kui valimised kõrvale jätta? Või kas te peate
sellist mõistet nagu kodanikukohus tänapäeva
piirideta maailmas üldse oluliseks?
Täidan küll kohuseid. Teatud moraalseid kohuseid. Sageli
pole need teiste, vaid iseenda suhtes, ja seotud valikutega, kes
sa oled või olla tahad. Ma ei tea, kui paljud Eestis on
avaldanud protesti näiteks ülekohtuse Afganistani sõja
vastu. Ma ei tea selles osas näiteks ühtegi ülikooli
rektorit. On ju ka olemas rektorite kogu, kõiksugu teadusorganisatsioonid,
loomeliidud, kes protestivad väikese kurja suhtes, kuid jätavad
reageerimata ebaõiglusele, kui see on väga suur.
Või võtame hiljutise juhtumi, kus Iraani tipptuumateadlane
tapeti. Mitte ühtegi protesti meie teadusringkondades selle
kohta!
Kuidas mina siis üksikisikuna protesti avaldan? Kirjutada
Päevalehte artikkel? Absurd! Nad ei olnud nõus avaldama
isegi Mikis Theodorakise kirjutist NATO kohtumise kohta. (Mikis
Theodorakis on Kreeka üks tuntumaid ja populaarsemaid heliloojaid,
kes samuti aktiivselt tegev ka poliitikas: olnud parlamendiliige,
minister, esitatud presidendiks jne – autor) Ta oli kirjutanud
artikli, milles rääkis põhjustest, miks NATO
peaks laiali saatma. Väga kena ja mõjuv tekst. Theodorakis
on suur inimene, erakordse ilutaju ja sotsiaalse erksusega, mis
pole raugenud isegi tema kõrges eas. Äsja tähistas
ta oma 85. sünnipäeva. Mikise moto on, et ma seisan
alati õigluse poolt ja nõrgemate eest.
Ja sellise inimese teksti keeldus Päevaleht avaldamast, nimetades
seda räuskamiseks või umbes nõnda! Aga kui
ma hiljem nägin, et ühe arvamustoimetaja abikaasa, riigikogu
liige Kadri Simson on NATO sõprusrühma liige, siis
sai asi selgemaks. Õhtuleht ikkagi avaldas tõlke
ja minu kommentaari, ehkki suurte kärbetega. Kas pole veider,
et meie meedia ei avalda maailma ühe suurima inimese arvamust?
Nendel põhjustel olen valinud veidi privaatsema ja ehk
koguni terroristlikuma viisi oma seisukohtade kohale toimetamiseks.
Helistasin Ansipile. See oli paar päeva enne seda, kui meie
kaks sõdurit Afganistanis korraga surma said. Aeg oli üpris
hiline ja tõenäoliselt ajas mu kõne ta magamise
pealt üles.
Ta küsis, kes te olete? Ma olin mõni hetk vait ja
küsisin talt vastu: ja kes teie selline olete? Siis järgnes
pikem vaikus. Ütlesin talle iga sõna rõhutades:
„Vii väed Afganistanist välja!” Üldiselt
ma ei sinata – isegi oma parima sõbraga oleme olnud
paarkümmend aastat teie peal. Aga sel korral tundus sinatamine
väga loomulik. Mõni päev hiljem tuli siis teade,
et kaks meie sõdurit on surma saanud ning Mikser hakkas
meedias jälle kogelema, kui vajalik see Afganistani sõda
meile on.
Oli see mingi põhimõte, mis sundis mind helistama?
Ei, inimesel on ka sotsiaalne sensitiivsus, mida on mõnikord
moraalne kohustus väljendada taolisel tavatul viisil.
Ja siis kutsuti ka kaposse välja, aga kuna ma olen nende
direktoreid ja peainspektoreid nädalate viisi nii palju koolitanud,
siis toimus see nii, et mina jällegi õpetasin ja nemad
kuulasid.
Kuivõrd
te kasutate Eesti infokanaleid, saamaks teada, mis ümberringi
toimub?
Eestist heidan vahel pilgu Delfi uudistele. Muidu kasutan peamiselt
välismaist ajakirjandust, kas või Frankfurter Allgemainet.
Loen ka Kreeka lehte Ta Nea, aga ka Vene lehti, näiteks Argumentõ
i Faktõ, ja Venemaad puudutavaid uudiseid Pravdast või
Komsomolskaja Pravdast.
Uinunud instinktide
äratamine
Legendaarne on
teie hobi, kui seda võib nii nimetada, sest tegemist on
ilmselt osaliselt ka teie leivatööga – pean silmas
tuli- ja külmrelvaga äkkrünnaku vastaseid koolitusi.
Ma olen ühtlasi taktikalise laskmise instruktor ja paberite
järgi ka lasketreener. Kuigi seal pole ees sõna “taktikaline”.
Vahe taktikalise laskmise ja sportlaskmise vahel seisneb lühidalt
öeldes selles, et sportlaskmine kulmineerub olümpiamängudel,
taktikaline laskmine aga siis, kui toimub elu ja surma peale tulevahetus
politseiniku ja panka rööviva kurjategija vahel. Taktikaline
laskmine käsitleb seega rohkem elu ja surma peale mineku
olukordi. Siis käitub ka inimese organism suisa teistmoodi
tavapärasega võrreldes. Sellest palju ei teata, inimesed
on filmimüütide lummuses. Ega ka jahimehed ega laskesportlased
palju tea.
Eestis praktiseeritakse pisut praktilist laskmist, see on natuke
sarnane olukordadega nagu taktikaline, aga mitte päris. Ma
olen tolle teemaga tegelenud ja mitte ainult praktilist, vaid
ka teoreetilist liini pidi.
Teades, kuidas noaga on võimalik lihtsalt tekitada raskeid
vigastusi ja enesekaitsel sa nõnda-öelda ei suuda
nuga alati doseerida, näib mulle, et Monogarovi juhtumi puhul
võib tegu olla tõepoolest enesekaitsega. (Kohus
seda ei leidnud: Deniss Monogarov mõisteti tänavu
juunis süüdi tapmises ja kehalises väärkohtlemises
ning karistati 7,5-aastase vanglakaristusega. Ta tappis konflikti
käigus ühe ja haavas teist noormeest. – Autor)
Ehkki jah, ma ei ole uurimismaterjalidega tuttav. Noa puhul on
sageli nii, et kas lased ülekaalukal vastasel endast jagu
saada või tekitad ise ränki vigastusi ja väljud
võitjana.
Võiks öelda,
et enamik inimesi pole ilmselt kehaliselt võimelised ründajale
vastu hakkama. Ja kui oled isegi relvastatud, tekib korralikul
inimesel alati millisekundipikkune moraalne tõrge päästikule
vajutamisel, samas kui kurjategijal moraalsed barjäärid
tavaliselt puuduvad. Ja kui päti ka maha kõmmutad,
jääd kohtus alati süüdi hädakaitsepiiri
ületamises.
Minu meetod erineb selle poolest, et ei ole normatiivne, vaid
deskriptiivne. Sest mina ei õpeta üldjuhul oma klientidele
jõuvõtteid. Seepärast, et mu kliente leidub
seinast seina. Nendest, kes käivad kahele kepile toetudes,
kuni meesteni, kel karates must vöö. Ma loon nende silme
ette tulirelva ja noarünnaku piinlikult täpse kirjelduse
ja loon selle pildi kaudu võimaluse, et nad ise hakkaksid
mõtlema, mida nad antud olukorras võiksid teha.
Midagi keerulist siin pole. Näiteks, milline tõke
peab kuuli kinni, milline ei pea, mis on šoki tunnused, mis
rünnatavat tabavad, ja mis samal ajal ründajas sisemiselt
valitseb. Esitusviis on omapärane ja nõuab täpset
auditooriumi tajumist. Sageli on tulemuseks, et koolitatu satub,
nagu ma seda nimetan, teraapilise eelšoki seisundisse. Võib
ka öelda, et ma õpetan rünnaku eest ära
libisema, hoidma distantsi.
Kõige nõutavam koolituse formaat, mida olen teinud
sadu kordi, vältab 1,45 tundi ja tekitab inimeses tugeva
emotsionaalse seisundi. Nad hakkavad mõistma, mis on ohuolukord
kogu selle tõsiduses. Miks aga selline eelšoki seisund
tekib – inimene, olles looduse poolt varustatud väga
erinevate instinktidega, on osal neist lasknud uinuda. Ja üks
instinktidest, mis kaasaja inimesel uinuma jäänud, on
oskus tajuda ohtu. Kui see vaist üles ärkab, hakatakse
ohuseisundit tajuma. Paljugi te teate, kes te olete, aga paljuski
te ka ei tea, kes te olete. Tajudes olukorra raskust ja keerukust,
küsige enda käest, mida mina saan teha. See on ka klassikalise
Kreeka kultuuri üks printsiipidest: tunneta iseennast! Uuri,
kes sa oled! Antiiktragöödiad, mida hinge kinni pidades
jälgiti – nende kaudu õpiti kõigepealt
iseennast tundma. Ma olen oma koolituse sidunud klassikalise kultuuriga.
Klassikalises helleeni
kultuuris valitses keha ja vaimu harmoonia.
Me oleme kaasajal sattunud niisuguse skisofreenilise dilemma ette,
et sa kas oled vaimuinimene ja siis sul peavad olema hästi
paksud prillid ja sa pead kõndima, ajaleht Sirp näpus
ja olema kehaliselt kidur, või sa oled füüsiliselt
heas vormis ja ühtlasi ebaintelligentne. Kas me kohtame klassikalises
kultuuris kusagil sellist veidrat valikut?
Näiteks Aischylose hauaplaat – me ei leia sealt sõnagi
tema kirjanduslikest teenetest, hoopis read, et siin puhkab mees,
kes võitles Marathoni lahingus. Sophokles oli ju strateeg
ehk tänapäevases mõttes brigaadikindral, sõjaväeliselt
väga kompetentne inimene. Või võtame Platoni,
või Aristotelese. Oskus ennast kaitsta on ka ida kultuurides
küllaltki oluline. Miks me oleme läänes sellise
olulise omaduse, kuni instinktideni välja, minetanud?
Kogu antiikklassika,
millest te räägite, on ka meie kooliprogrammidest vist
suurema osas tänaseks minetatud.
Kui mul on olnud esinemise võimalus
pedagoogidele või haridusjuhile, keda on kokku olnud tuhandeid,
siis olen ma ikka esitanud küsimuse: kes teist teab, mis
on paideia?
Kui teile helistasin
ja sedasama ütlesite ning imestust avaldasite, siis meenutasin
ja meenutasin paideiat, aga ei suutnud ajust välja kaevata.
Ja siis läksin internetti ja leidsin. Ja kui paljud õpetajad
teadsid?
Umbes 0,5%. Jämedalt öeldes. Nad on minult sageli ka
küsinud, miks me peame seda kreekakeelset sõna teadma.
Olen vastanud, et peate küll teadma. Sest paideia on Euroopa
traditsioonis õpetajaks olemise mitte isegi vundament,
vaid selle vundamendi süda. Paideiast leiame vastused sellegi
kohta, miks me inimest üldse õpetame. Ja mis on inimelu
eesmärk. Aga me oleme niivõrd kaugenenud sellest Kreeka
maailmast.
Kuivõrd
on tänapäeval õigustatud rahvustunde kasvatamine
koolis? Või on see iganenud teema – praeguses piirideta
maailmas? Rääkida mingitest rahvuslikest püsiväärtustest?
Aga mis need väärtused oleksid?
Jah tõesti,
mis need oleksid?
Kas ei sõltu see sellest, kuidas me eetikat ja väärtusi
mõistame? Kuidas asju näeme ja uurime? Lubage, et
ma maalin teile ühe sellise pildi: kujutage ette ühte
suurt angaari, mida täidavad üksteise kõrvale
asetatud ühetaolised lauad. Igale lauale on asetatud sadu
ja sadu väikeseid ruudukujulisi topsikuid konservidest võetud
või sügavkülmutatud toiduga, mida on kohapeal
kiirelt üles sulatatud. Igas topsis on mekkimiseks lusikas.
Kõiki toite saab proovida ja suvaliselt kokku segada. Angaar
kannab uhket silti – Maailma Kokakunsti Keskus. Kas te läheksite
sinna sööma? Vaevalt!
Sama lugu on eetikaga. Piisab vähesest. Sel suvel Peloponnesoses
ringi käies kuulsin ühte kreeka isa oma pojale ütlevat:
“Mu poeg, meil helleenidel on tavaks tuua hämaraid asju
maailma eri paikadest oma selge taeva alla, ja anda neile uus
tähendus.” Kas ei ütle see isalt pojale lause rohkem
kui tuhat teooriat? See ongi toimiv eetika. Viis, kuidas järeltulevat
põlve väärtustega toita. Meden agan –
ei midagi liiast!
Iseseisvuse taastamise
järel armastati meil näiteks öelda, et oleme kestma
jäänud.
Tõsi! Aga kas olemasolu on predikaat? Ühel foorumil
esinedes, kus viibis ka Lennart Meri, küsisin, mis on printsiibi,
et me oleme kestma jäänud, väärtus?
Kas pelgalt olemasolu kui selline saab olla väärtus?
Sest kas ei küsinud juba Sokrates ühes Platoni dialoogis:
„Vaata, molluskid on Pireuse sadamas eksisteerinud aastatuhandeid,
aga mis on nende väärtus?” Küsimus pole, kas
sa oled olemas või mitte, vaid mismoodi sa oled olemas?
Siitkaudu tulevad ka väärtused. Olen sellest veidi pikemalt
rääkinud ühes lühiessees “Väärikuse
defitsiit”.
Me ei küsi, kuidas me oleme kestma jäänud, mis
on selle hinnaks. Mismoodi me eksisteerime ja oleme? Kellena me
eksisteerime ja oleme? Kas me tahame iseseisvas riigis olla peremehed,
isandad, või pigem domineerivad esiplaanil need karakterid,
kelle kohta Kreekas öeldi doulos physikos? See tähendab
loomult ori. Mitte lihtsalt doulos, kes võib orjusesse
sattuda näiteks piraatide tegevuse tõttu, vaid see
on nagu loodusnähtus ehk orjahingega sündinud inimene.
Ja sa võid olla ükspuha mis ametipostil, näiteks
minister. Paljud meie ministrid ongi doulos physikos’ed
– Kreeka määratluse kohaselt.
Seega, mis need püsiväärtused on? See, et oleme
kestma jäänud, ei saa veel väärtus olla.
Noh keel näiteks
– just nagu. Meil millegipärast, muide, ei sõdita
mitte niivõrd eestlaste sündivuse suurendamise nimel,
et eesti keelt kõnelejate arvu loomulikul teel suurendada,
vaid märksa suurem rõhk pannakse vene koolide eestistamisele,
tahtes venelaste kaudu juurde toota eesti keele rääkijaid.
Keel on midagi niisugust, mis võimaldab rääkida
väärtustest. Aga võtame näiteks Rooma impeeriumi
selle kõrgseisus. Roomlastel oli vaieldamatult suur hulk
väärtusi – roomalikke väärtusi. Neid
vastandati tihti kreeklaste omadele, enamasti eelarvamuslikult.
Aga mis oli keel, mida Rooma aristokraadid oma lastele selgeks
õpetasid: see polnud ladina, vaid kreeka keel. Sest impeeriumi
kõrgperioodilgi oli ladina keeles kolm kuni neli korda
vähem sõnu kui kreeka keeles. Rooma väärtusi
kandis kreeka keel. Milleks õppida keelt, milles midagi
erilist lugeda pole?
Üks mu endine kolleeg ütles, et kõige lojaalsemaid
kodanikke saame siis, kui õpetame neile kas või
sunniviisiliselt eesti keelt. Ma vastasin, et vaadaku spioone.
Nad õpivad keele kõige kiiremini selgeks. Aga mis
lojaalsusest me spioonide puhul räägime?
Elame muutumiste
ajastul. Üks kriis lõpeb, teine algab. Mida inimestele
soovitada, et kõikidele painetele vastu panna?
Miks peaksime tundma ennast vaesemana kui me tegelikult oleme?
Meiega on suured eeskujud ning ajaloo võrratu kogemus.
Olen püüdnud panna inimesi nägema, et klassika
on elav sõber meie kõrval. Klassika on aktuaalne
ka homme... Seepärast klassika ongi klassika. Kasuta keerukaid
olusid kui vahendit, millega lihvida oma karakterit ning koguda
teadmisi. Selles mõttes on kvaliteetne kannatus kõige
suurem defitsiit maailmas. Kõigele sellele tähelepanu
pööramine aitab inimest. Nagu ka kätepesemine.
Siseeksiilis inimesi
leidub vist üsna palju?
Jah, neid on palju.
|
|
|
