Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 


Eesti kunst paguluses
Mart Org ja Leida Org

tekst: Tiiu Talvistu


Mart Org “Punane juuksurisalong”. Kavand. 1964. Õli, lõuend. 54x66

Ajakiri Kultuur ja Elu alustas oma veergudel meie pagulaskunstnike lähemat tutvustamist, ilmunud on Kersti Kolli ülevaade USAs elava Juhan Hennoste loomingust. Seekord heidame pilgu Rootsis elava kunstniku Mart Oru ja tema ema Leida Oru töödele.

Kunstnik Mart Org kuulub teise põlvkonna pagulaskunstnike hulka, kes sündisid Eestis ja lahkusid kodumaalt lapsena. Kunstihariduse omandasid selle generatsiooni esindajad juba võõrsil uues kultuurikontekstis. Mart Oru põlvkonnakaaslasteks Rootsis on maalikunstnikud Enno Hallek ja Kristiina Kauri ning raamatukujundaja Ilon Wikland. Nende sünniaastad jäävad ajavahemikku 1930–1943, neist noorimal, Kristiina Kauril, puuduvad mälupildid sünnimaast. Teiste kunstnike sügavaimaks läbielamiseks oli kodumaalt lahkumise ränk teekond, mis jättis lapsepõlve mälestustesse tugeva jälje.
Mart Org, kes on sündinud 2. aprillil 1935. aastal Pärnus, on talletanud need üleelamised kogu eluks. Ta on kirjutanud: „Istusin kägaras koos oma vanemate vahel kitsas, kolisevas vankris, mida vedas vana hobusekronu, kes peale kümnekilomeetrilist teekonda tolmusel, auklikul maanteel kindlasti päris väsinud oli. Nägin, kuidas ema pidevalt tahapoole vaatas, sinnapoole, kus me kodulinn Pärnu hommikuudu sisse oli kadunud.“ Need read on kirja pandud Mart Oru poolt kuus aastat pärast pagemist, kui noormees õppis Karlskoga gümnaasiumis.

Rootsis elas Mart Org esmalt metsaderikkas ja mägises Örebro maakonnas, kus vanemad asusid peatselt tegelema maasikakasvatusega, mis nõudis hoolt ja vaeva kõigilt pereliikmetelt. Kunstiõpinguid alustas Mart Org 1953. aastal Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis (Konstfackskolan), kus õppis aasta joonistusõpetaja ametit ja aasta dekoratsioonimaali. Seejärel jätkas Signe Barthi maalikoolis, kus on õppinud ka Ilon Wikland ja Enno Hallek, ning aastast 1957 Stockholmi Kuninglikus Kunstiülikoolis (Kungliga Konsthögskolan), mille lõpetas 1962. aastal. 1958. aastal oli sama õppeasutuse maalijana lõpetanud Enno Hallek ning noorim kunstnikest Kristiina Kauri jõudis samas lõpudiplomini 1974. aastal. Kunstnikutee kujunes neil kõigil aga vaatamata sarnasele haridusele väga erinevaks, neist igaühe oma nägu kujunes vastavuses isiksuse omadustega ja lähtuvalt kunstitõekspidamistest. Mart Oru õppejõududeks olid koolis Hugo Zuhr, Evert Lundquist, Bror Hjorth ja Bror Marklund, neist on oma loomingu mõjutajana maininud Kristiina Kauri samuti Lundquisti.

Mart Org valis oma väljendusvahendiks värvi, pea kohe pärast õpingute lõppu seostati teda Prantsuse kunsti värvimeistri Pierre Bonnard’ga. Neid ühendab huvi interjööri vastu, kus jäädvustatakse argiseid tegevusi, nautides maalimisel esemetele ja inimestele aknast langevat valgust, mis lahustab esemete teravad piirjooned ning annab tööd silmale nüansside märkamiseks. Mitmetel autoportreedel on kunstnik maalinud end interjööris tavategevusi toimetamas, üheks tippteoseks nende seas on „Punane juuksurisalong” (1964), kus autoportreelises kompositsioonis on kujutatud juukselõikuse protseduur. Maali võlu peitub koloriidilahenduses: jõulisele punasele ruumile sekundeerib kitlite valge toon ja laua külm must marmor. Näitusel eksponeeritakse kavandit antud tööle ja väikest meeleolukat kompositsoooni „Pesuruum“ (1963).


Apricale. 1972. Õli, lõuend. 144x181

Tänu välisstipendiumile leidis Mart Org endale hingelähedase ümbruse ja maalilise looduse Põhja-Itaalia mägikülas Apricales, kus möödus kunstniku pikk ja viljakas elu- ja tööperiood. Lõunamaine ümbrus tõi tema töödesse maalilised vaated mäenõlvadel laiuvate oliivisaludega ning Rooma, Toscana jt linnade vaated. Sageli on ta kasutanud oma töis justkui lainurkobjektiivi võtet, paigutades maalile panoraamse linnavaate mõne platsi või tänavanurgaga „Apricale vaade” (Triptühhon, 1972). Ka neis töis on oluline roll valgusel ja värvil, antud juhul eredal lõunamaisel valgusel, mis muudab värvid kirkamaks, ning päikeseleitsakul, mis paneb õhu värelema. Itaalias veedetud aastad olid kunstnikule ühed viljakamad ning ka edukamad, tema töid märkas ka Rootsi kunstikriitika.
Stockholmis asus kunstniku ateljee linnasüdames Bellmansgatanil. Sealsetest akendest on Org jäädvustanud Stockholmi muutumisi: tihti on vaadete keskseks tegelaseks Maarja-Magdaleena kirik ja selle ümbrus („Evert Taube matus”,1976). Stockholmi vaated on jäädvustatud külmema valgusega, sageli esineb talviseid stseene, kus lume sinkjad külmad helgid konkureerivad kahvatukollase päikesega.


Leida Org “Jaanipäev”. 1974. Tekstiil, aplikatsioon. 112x88.

Mart Org oli väga lähedane oma ema Leidaga. Poja tegevus kunstnikuna juhtis ka ema juba vanas eas kunsti juurde. Põgenikena Rootsi saabunud ja majanduslike raskustega võideldes võttis esmalt perele elatise teenimise mure ema kogu aja. Pärast abikaasa surma 1961. aastal ning laste iseseisvumist tekkis aga võimalus Leida Orul mõelda ka muule kui ainult rahateenimisele. 1963. aastast elas ta Karlskogas. Kunstnikust poeg Mart Org, kes õppis esmalt teatridekoratsiooni ning tegutses mõnda aega ka teatrikunstnikuna, oli koju toonud hulga erineva faktuuri ja värviga kangatükke, mis andsid emale inspiratsiooni piltvaipade kokkuseadmiseks. Leida Org oli käsitöös olnud alati osav ning nüüd leidis ta kunstilise väljenduse aplikatsioontehnikas pilte luues. Kõik oma pannood valmistas Leida Org käsitsi, olles erakordselt terase silmaga erinevate riidematerjalide omapära märkamisel. Kunstiharrastus aitas Leida Orul peletada ka musti mõtteid, kui teda tabas raskekujuline vähihaigus. Valminud tööd jäid aga endiselt helgeks, neis ei ole jälgegi kannatustest. Tema viimane töö on poja kinnitusel „... kimp valgeid sireleid heleda suvetaeva taustal”.
Leida Oru mõttemaailma isikupära, kus naivistlik pildimaailm seondub fantaasiarikka kujutlusvõimega, köitis mitmete Rootsi tunnustatud kunstikriitikute tähelepanu. Temast on kirjutanud Beate Sydhoff, Marianne von Münchow jt. Ta oli Rootsis hilisema feministliku kunstikäsitluse huviorbiiti tõusnud naiskäsitöö üks esimesi tähelepanu äratanud tegijaid, kes tekitas ka rootslaste seas huvi aplikatsioonitehnika vastu. Selle tõenduseks on Leida Oru esinema kutsumine Stockholmi toonasesse prestiiþesse moodsat kunsti lansseerivasse Gummesoni galeriisse, mis rajati aastal 1912. Seal on esinenud rahvusvahelised kuulsused Vassili Kandinsky, Paul Klee, Andy Warhol ja rootsi suurnimed Isaac Grünewald, Gösta Adrian Nilsson.

Tema pannoode temaatika on mitmekesine, neis näeb vanu postkaarte meenutavaid motiive ja rahvalikus laadis juugendiaegset lille- ja maastikuilu, samuti võluvaid muinasjutulinde meenutavaid värvikad flamingosid. Jäädvustamist leidis ka linnamiljöö ning mälupildina meelespüsinu – „Põgenemine” (1975). Viimast on taas meenutanud Mart Org: „Äkitselt nägime tulekuma Pärnu poolt. See läks iga minutiga suuremaks ja laiemaks. Oli hirmus ja õudne vaatepilt. Tulekuma peegeldus rahutus meres, mis värvus tumepunaseks ja nägi välja nagu katel, ääreni täis keeva verd. Nägin kuidas mu vanemad seisid nagu marmorkujud ja jälgisid seda õudsat infernot. Sain aru, mis nad mõtlesid.“ Leida Oru piltvaibal on see masendav vaatepilt muutunud inimlikult liigutavaks traagilise sündmuse kajastuseks. Omapäraselt on tõlgendanud ta kunstinäituse külastusest inspireeritult Fernard Leger’ ainest.
Ema ja poeg esinesid 1971. aastal ühisnäitusel Stockholmis Doktor Glasi galeriis. Leida Org suri 22. juunil 1978. aastal. Ema raske haigus ja surm on avaldas tugevat hingelist mõju ka pojale. Mart Oru loomingu ühe isikupärase tahu moodustavad just ema haiguse ja surmaga seotud tööd „Ema surivoodil” (1978) ja „Kirst hauas” (1978). Hinge vaevavad mälestused andsid ainest ka traagilise alatooniga aknavaadete maalimiseks „Peegeldus läbi akna“ (1979).
Mart Org osales ka 1980. aastatel aktiivselt Rootsi kunstielus. Praegu elab kunstnik Stockholmi vanalinnas, olles loomingulisest tööst tagasi tõmbunud.



 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv