|
|
Eesti kunst paguluses
Mart Org ja Leida Org
tekst: Tiiu Talvistu
|
Mart Org “Punane juuksurisalong”.
Kavand. 1964. Õli, lõuend. 54x66 |
Ajakiri Kultuur ja
Elu alustas oma veergudel meie pagulaskunstnike lähemat tutvustamist,
ilmunud on Kersti Kolli ülevaade USAs elava Juhan Hennoste
loomingust. Seekord heidame pilgu Rootsis elava kunstniku Mart
Oru ja tema ema Leida Oru töödele.
Kunstnik Mart Org
kuulub teise põlvkonna pagulaskunstnike hulka, kes sündisid
Eestis ja lahkusid kodumaalt lapsena. Kunstihariduse omandasid
selle generatsiooni esindajad juba võõrsil uues
kultuurikontekstis. Mart Oru põlvkonnakaaslasteks Rootsis
on maalikunstnikud Enno Hallek ja Kristiina Kauri ning raamatukujundaja
Ilon Wikland. Nende sünniaastad jäävad ajavahemikku
1930–1943, neist noorimal, Kristiina Kauril, puuduvad mälupildid
sünnimaast. Teiste kunstnike sügavaimaks läbielamiseks
oli kodumaalt lahkumise ränk teekond, mis jättis lapsepõlve
mälestustesse tugeva jälje.
Mart Org, kes on sündinud 2. aprillil 1935. aastal Pärnus,
on talletanud need üleelamised kogu eluks. Ta on kirjutanud:
„Istusin kägaras koos oma vanemate vahel kitsas, kolisevas
vankris, mida vedas vana hobusekronu, kes peale kümnekilomeetrilist
teekonda tolmusel, auklikul maanteel kindlasti päris väsinud
oli. Nägin, kuidas ema pidevalt tahapoole vaatas, sinnapoole,
kus me kodulinn Pärnu hommikuudu sisse oli kadunud.“
Need read on kirja pandud Mart Oru poolt kuus aastat pärast
pagemist, kui noormees õppis Karlskoga gümnaasiumis.
Rootsis elas Mart Org
esmalt metsaderikkas ja mägises Örebro maakonnas, kus
vanemad asusid peatselt tegelema maasikakasvatusega, mis nõudis
hoolt ja vaeva kõigilt pereliikmetelt. Kunstiõpinguid
alustas Mart Org 1953. aastal Stockholmi Kõrgemas Rakenduskunstikoolis
(Konstfackskolan), kus õppis aasta joonistusõpetaja
ametit ja aasta dekoratsioonimaali. Seejärel jätkas
Signe Barthi maalikoolis, kus on õppinud ka Ilon Wikland
ja Enno Hallek, ning aastast 1957 Stockholmi Kuninglikus Kunstiülikoolis
(Kungliga Konsthögskolan), mille lõpetas 1962. aastal.
1958. aastal oli sama õppeasutuse maalijana lõpetanud
Enno Hallek ning noorim kunstnikest Kristiina Kauri jõudis
samas lõpudiplomini 1974. aastal. Kunstnikutee kujunes
neil kõigil aga vaatamata sarnasele haridusele väga
erinevaks, neist igaühe oma nägu kujunes vastavuses
isiksuse omadustega ja lähtuvalt kunstitõekspidamistest.
Mart Oru õppejõududeks olid koolis Hugo Zuhr, Evert
Lundquist, Bror Hjorth ja Bror Marklund, neist on oma loomingu
mõjutajana maininud Kristiina Kauri samuti Lundquisti.
Mart Org valis oma väljendusvahendiks
värvi, pea kohe pärast õpingute lõppu
seostati teda Prantsuse kunsti värvimeistri Pierre Bonnard’ga.
Neid ühendab huvi interjööri vastu, kus jäädvustatakse
argiseid tegevusi, nautides maalimisel esemetele ja inimestele
aknast langevat valgust, mis lahustab esemete teravad piirjooned
ning annab tööd silmale nüansside märkamiseks.
Mitmetel autoportreedel on kunstnik maalinud end interjööris
tavategevusi toimetamas, üheks tippteoseks nende seas on
„Punane juuksurisalong” (1964), kus autoportreelises
kompositsioonis on kujutatud juukselõikuse protseduur.
Maali võlu peitub koloriidilahenduses: jõulisele
punasele ruumile sekundeerib kitlite valge toon ja laua külm
must marmor. Näitusel eksponeeritakse kavandit antud tööle
ja väikest meeleolukat kompositsoooni „Pesuruum“
(1963).
|
Apricale. 1972. Õli, lõuend.
144x181 |
Tänu välisstipendiumile
leidis Mart Org endale hingelähedase ümbruse ja maalilise
looduse Põhja-Itaalia mägikülas Apricales, kus
möödus kunstniku pikk ja viljakas elu- ja tööperiood.
Lõunamaine ümbrus tõi tema töödesse
maalilised vaated mäenõlvadel laiuvate oliivisaludega
ning Rooma, Toscana jt linnade vaated. Sageli on ta kasutanud
oma töis justkui lainurkobjektiivi võtet, paigutades
maalile panoraamse linnavaate mõne platsi või tänavanurgaga
„Apricale vaade” (Triptühhon, 1972). Ka neis töis
on oluline roll valgusel ja värvil, antud juhul eredal lõunamaisel
valgusel, mis muudab värvid kirkamaks, ning päikeseleitsakul,
mis paneb õhu värelema. Itaalias veedetud aastad olid
kunstnikule ühed viljakamad ning ka edukamad, tema töid
märkas ka Rootsi kunstikriitika.
Stockholmis asus kunstniku ateljee linnasüdames Bellmansgatanil.
Sealsetest akendest on Org jäädvustanud Stockholmi muutumisi:
tihti on vaadete keskseks tegelaseks Maarja-Magdaleena kirik ja
selle ümbrus („Evert Taube matus”,1976). Stockholmi
vaated on jäädvustatud külmema valgusega, sageli
esineb talviseid stseene, kus lume sinkjad külmad helgid
konkureerivad kahvatukollase päikesega.
|
Leida Org “Jaanipäev”.
1974. Tekstiil, aplikatsioon. 112x88. |
Mart Org oli väga
lähedane oma ema Leidaga. Poja tegevus kunstnikuna juhtis
ka ema juba vanas eas kunsti juurde. Põgenikena Rootsi
saabunud ja majanduslike raskustega võideldes võttis
esmalt perele elatise teenimise mure ema kogu aja. Pärast
abikaasa surma 1961. aastal ning laste iseseisvumist tekkis aga
võimalus Leida Orul mõelda ka muule kui ainult rahateenimisele.
1963. aastast elas ta Karlskogas. Kunstnikust poeg Mart Org, kes
õppis esmalt teatridekoratsiooni ning tegutses mõnda
aega ka teatrikunstnikuna, oli koju toonud hulga erineva faktuuri
ja värviga kangatükke, mis andsid emale inspiratsiooni
piltvaipade kokkuseadmiseks. Leida Org oli käsitöös
olnud alati osav ning nüüd leidis ta kunstilise väljenduse
aplikatsioontehnikas pilte luues. Kõik oma pannood valmistas
Leida Org käsitsi, olles erakordselt terase silmaga erinevate
riidematerjalide omapära märkamisel. Kunstiharrastus
aitas Leida Orul peletada ka musti mõtteid, kui teda tabas
raskekujuline vähihaigus. Valminud tööd jäid
aga endiselt helgeks, neis ei ole jälgegi kannatustest. Tema
viimane töö on poja kinnitusel „... kimp valgeid
sireleid heleda suvetaeva taustal”.
Leida Oru mõttemaailma isikupära, kus naivistlik pildimaailm
seondub fantaasiarikka kujutlusvõimega, köitis mitmete
Rootsi tunnustatud kunstikriitikute tähelepanu. Temast on
kirjutanud Beate Sydhoff, Marianne von Münchow jt. Ta oli
Rootsis hilisema feministliku kunstikäsitluse huviorbiiti
tõusnud naiskäsitöö üks esimesi tähelepanu
äratanud tegijaid, kes tekitas ka rootslaste seas huvi aplikatsioonitehnika
vastu. Selle tõenduseks on Leida Oru esinema kutsumine
Stockholmi toonasesse prestiiþesse moodsat kunsti lansseerivasse
Gummesoni galeriisse, mis rajati aastal 1912. Seal on esinenud
rahvusvahelised kuulsused Vassili Kandinsky, Paul Klee, Andy Warhol
ja rootsi suurnimed Isaac Grünewald, Gösta Adrian Nilsson.
Tema pannoode temaatika
on mitmekesine, neis näeb vanu postkaarte meenutavaid motiive
ja rahvalikus laadis juugendiaegset lille- ja maastikuilu, samuti
võluvaid muinasjutulinde meenutavaid värvikad flamingosid.
Jäädvustamist leidis ka linnamiljöö ning mälupildina
meelespüsinu – „Põgenemine” (1975).
Viimast on taas meenutanud Mart Org: „Äkitselt nägime
tulekuma Pärnu poolt. See läks iga minutiga suuremaks
ja laiemaks. Oli hirmus ja õudne vaatepilt. Tulekuma peegeldus
rahutus meres, mis värvus tumepunaseks ja nägi välja
nagu katel, ääreni täis keeva verd. Nägin
kuidas mu vanemad seisid nagu marmorkujud ja jälgisid seda
õudsat infernot. Sain aru, mis nad mõtlesid.“
Leida Oru piltvaibal on see masendav vaatepilt muutunud inimlikult
liigutavaks traagilise sündmuse kajastuseks. Omapäraselt
on tõlgendanud ta kunstinäituse külastusest inspireeritult
Fernard Leger’ ainest.
Ema ja poeg esinesid 1971. aastal ühisnäitusel Stockholmis
Doktor Glasi galeriis. Leida Org suri 22. juunil 1978. aastal.
Ema raske haigus ja surm on avaldas tugevat hingelist mõju
ka pojale. Mart Oru loomingu ühe isikupärase tahu moodustavad
just ema haiguse ja surmaga seotud tööd „Ema surivoodil”
(1978) ja „Kirst hauas” (1978). Hinge vaevavad mälestused
andsid ainest ka traagilise alatooniga aknavaadete maalimiseks
„Peegeldus läbi akna“ (1979).
Mart Org osales ka 1980. aastatel aktiivselt Rootsi kunstielus.
Praegu elab kunstnik Stockholmi vanalinnas, olles loomingulisest
tööst tagasi tõmbunud.
|
|
|
