Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 



Vasakult : L. Neuman, M Saar, J. Aaavik, A. Läte, A. Kapp.
1916 Tartu. Foto: ETMM.

Aatemees ja muusik Leonhard Neuman – 125

tekst: Alo põldmäe

Leonhard Neuman oli eesti kultuurimaastikul omanäoline isiksus – koorijuht ja muusikapublitsist, laulja ja helilooja, poliitik ja õigusteadlane. Talle olid üle kõige tähtsad kaks asja: muusika ja iseseisva Eesti prestiiþ ning tulevik. 13. detsembril 2010 möödus mitmekülgse muusiku ja poliitiku Leonhard Neumani (1885–1933) sünnist 125 aastat.

Neuman oli elukutselt jurist, kuid kutsumuselt „hingesügavuseni innustunud muusikamees” (Karl Eduard Sööt). Eriti kiindus ta koorijuhtimisse. Haridusliku puudujäägi kompenseeris musikaalsus, suur energia ja tehatahtmine. Neumanile kui koorijuhile oli üheks suurimaks tunnustuseks ja võib-olla elu kõrghetkekski üldjuhina kooride juhatamine 1928. a. üldlaulupeol Tallinnas. Poliitilise tegevuse kulminatsiooniks oli aga Eesti Vabariigi saadiku amet Itaalias aastail 1921–22.
Kui tänasel päeval Neumanit teatakse, siis ikka kui muusikut. Need vähesedki teadjad on siis koorijuhid, ajaloolased, poliitikud või muusikateadlased, kes parajasti EV algusaastatest, mõnest üldlaulupeost või mõne koori ajaloost kirjutavad. 1920.–30. aastail oli Neumani sõnal ja tegudel jõudu ning võimu rohkem kui mõnel teisel tema kolleegil. Kes siis oli see mees, keda tolleaegsete muusikute ringis tunti rohkem pseudonüümi Leenart Helisalu nime all?
Leonhard Neuman sündis 13. detsembril 1885 Tartus. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna eduka lõpetamise järel 1912. aastal olid kõik teed juristiameti kõrgemas sfääris avatud, sest kohe järgnesid sellised seisused ja ametid nagu III riigivolikogu valimiste büroo juhataja või Peterburi vannutatud advokaatide abi. Ometi valis Neuman muusiku okkalise ja ebakindla tee.
Juba koolipõlves, 20. sajandi algusaastatel mõjutasid noort Leonhardi asuma muusikuteele Tartu muusikaelu tolleaegsed juhtfiguurid Rudolf Tobias ja Aleksander Läte. Need mehed olid sel ajal otseseks eeskujuks paljudele noortele.
Muusikalist haridust sai Neuman eelkõige lauljana Tartus Georg Stahlbergi juures, siis Milanos ja Roomas, Moskva konservatooriumis, Viinis, Saksamaal. Eesti Vabariigi ajal esines põhiliselt vokaalsuurvormide solistina nii Eestis kui välisriikides (Lätis, Saksamaal, Ungaris). Töötas 1920–21 ja 1927–33 laulupedagoogina Tartu Kõrgemas Muusikakoolis.
1905. aastast sai alguse side kooridega, algul Tartus Eesti Noorsoo Segakoor ja Eesti Haritlaste Segakoor, hiljem Tartu Ülikooli koorid – Tartu Üliõpilassegakoor ja 1924–33 kõige rohkem tööd ja rõõmu pakkunud dirigendiamet Tartu Akadeemilise Meeskoori ees.
Kooritegevus mõjutas Neumani ka kui heliloojat, loomingu põhiosa moodustavadki koorilaulud, näiteks „Ööbik”, „Mis see oli”, „Kodumaa laul”, „Neiu” segakoorile, „Minu süda” mees- ja naiskoorile jt.).
Elades elu väga intensiivselt, tegutsedes aktiivselt kahel alal – muusika- ja poliitikapõllul, sattus Neuman lõpuks kurja vastuollu reaalelu karmusega ja lõpetas ise oma maise elutee 1933. aastal. Tollane 30-aastane koorijuht Richard Ritsing pani „Eesti Muusika Almanaki” jaoks kirja järgmist: „/.../ Valus oli mullapinda sängitada inimest, kes oli alles jõudnud paremasse meheikka. Aga veel raskem, veel valusam oli lahkuda inimesest, kes omas sügavat armastust õilsa töö vastu, kes omas nii palju eeskujulikku hoolt ja indu. /.../

Muusik, kirjamees, poliitik

See, mis Neumanist on otseselt ja käegakatsutavamalt alles jäänud, on tema kirjanduslik pärand – lennukas, julge, fantaasiarikas ning eriilmeline publitsistika. Arvukad artiklid eesti muusikast nii Eesti kui Euroopa taustal, muusikaharidusest, eesti meestelaulust, muusika rahvuspoliitilisest rollist, Eesti, Läti, Soome suhetest ja paljudest muudest asjadest ilmusid Eesti ja välismaa ajakirjanduses. Ta valutas suure põlemisega südant ümbritseva elu puuduste ja ebakõlade pärast. Neuman kuulus nende inimeste hulka, kes soovisid ideaale näha ka teostatuna, reaalselt elluviiduna. Tema väljaütlemised muusikaelu hetkeolude, probleemide ja nende põhjuste kohta olid sageli teravalt lõikavad, julged ja tulevikku vaatavad. Ta ei armastanud teemasid nämmutada ega asjadele ümber nurga läheneda. Enamasti ütles ta tõe otse välja. Kes aga armastab tõde, eriti veel siis, kui tõega pihta saadakse!?
Neuman nõudis järjekindlalt õigust eesti omanäolisele kultuurile, kutsus üles koguma rahvaviise, millele peaks eelkõige rajanema eesti oma muusika. Ta propageeris igal võimalikul viisil eesti algupärast heliloomingut ja taunis koorirepertuaari ühekülgsust. Teravalt tegi talle haiget riigi kultuuripoliitika puudumine – tänaselgi päeval üliaktuaalne teema.
Oli ju Eesti Vabariigi algus see aeg, mil iga ettevõtmist, iga uut algatust pidi üdini põhjendama. Nii pidid juhtivad kultuuripoliitikud (kust neid siis võtta oli?) higi ja vere hinnaga põhjendama võimudele omamaiste muusikakõrgkoolide avamise vajalikkust. Neuman asus aktiivselt propageerima kõrgema muusikakooli vajalikkust Tartus, põhjendades seda Tartu vaimu teadliku kindlustamisena.
Aktiivse muusiku aktiivset tegevust poliitilisel areenil ei näe ega kuule kuigi sageli. Neumani puhul oli seda näha selgelt. Vaid üks näide. Eesti Vabariigi algul kaitses Neuman ajakirjanduse kaudu ägedalt Jaan Poska rolli Tartu rahulepingu sõlmimisel. 5. augustil 1920 „Postimehes” ilmunud artikli lõpetas Neuman nii: „/.../ Jaan Poskat tunneb eesti rahvas kui oma andekamat diplomaati ja geniaalsemat rahumeistrit, ja on tema kalmuküngast alles mõne kuu eest tänu ja meelespealilledega rikkalikult ehtinud. Neid ärgu juletagu murda, veel vähem aga iseenese ehtimiseks noppida ükski kutsumata käsi!”
See oli otsene vastus tööerakondlasest ajakirjanikule Ado Andrekoppile, kes püüdis Tartu rahu sõlmimise initsiatiivi au oma parteile üle võtta.
Terava kriitika alla võttis Neuman Eestis juba siis moesoleva väiklase isikliku erakondliku kemplemise: „Tahame meie kui rahvus elada, siis on tarvis rohkem tervet uhket enesetunnet, rohkem enesest lugupidamist, et meie ka teise ausa inimese vastu täit lugupidamist suudame tunda, kuigi meie selle inimesega sadades küsimustes kui kõige ägedamad mõttevastased kokku oleme põrganud. Kes seda ei suuda, sellel puudub kõigepealt iseenesest lugupidamine, terve enesetunne. Meie vähene enesest lugupidamine oleneb aga meie vähesest rahvuslikust enesetundest.” Nii kirjutas Neuman 1917. aastal.
Tänuväärne on olnud sellest seisukohast muusikateadlase Maris Kirme töö, kelle koostatud Neumani publitsistikakogu „Kõrge vaim on meie vari” ilmus kirjastuses „Ilmamaa” 2005. aastal „Eesti mõtteloo” sarjas.
Selles raamatus sisalduvad väljaütlemised, mõtted ja unistused on aktuaalsed, värsked ning julged tänagi, sest ka praegu peab igal sammul ägedalt kaitsma oma kultuuri identiteeti, sest rahvuskultuuri püstihoidvad alustalad kõiguvad silmanähtavalt. Juba siis toetas Neuman Eesti arengut avatud ühiskonnana, tihedat suhtlemist muu maailmaga, värskeid arenguid muusikas ja ühiskonnas tervikuna. Ta pakkus välja lahendusi, mis võisid olla oma ajast ees, kuid lõppeesmärgina teenisid rahvusriigi ja kultuuri säilitamist.
Küll oleks Neumanil praegu meie teravate muusikaasjade lahendamisel palju kaalukat sekka öelda!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv