|
|
|
Vasakult : L. Neuman, M Saar, J.
Aaavik, A. Läte, A. Kapp.
1916 Tartu. Foto: ETMM. |
Aatemees ja muusik Leonhard
Neuman – 125
tekst: Alo põldmäe
Leonhard Neuman oli
eesti kultuurimaastikul omanäoline isiksus – koorijuht
ja muusikapublitsist, laulja ja helilooja, poliitik ja õigusteadlane.
Talle olid üle kõige tähtsad kaks asja: muusika
ja iseseisva Eesti prestiiþ ning tulevik. 13. detsembril
2010 möödus mitmekülgse muusiku ja poliitiku Leonhard
Neumani (1885–1933) sünnist 125 aastat.
Neuman oli elukutselt
jurist, kuid kutsumuselt „hingesügavuseni innustunud
muusikamees” (Karl Eduard Sööt). Eriti kiindus
ta koorijuhtimisse. Haridusliku puudujäägi kompenseeris
musikaalsus, suur energia ja tehatahtmine. Neumanile kui koorijuhile
oli üheks suurimaks tunnustuseks ja võib-olla elu
kõrghetkekski üldjuhina kooride juhatamine 1928. a.
üldlaulupeol Tallinnas. Poliitilise tegevuse kulminatsiooniks
oli aga Eesti Vabariigi saadiku amet Itaalias aastail 1921–22.
Kui tänasel päeval Neumanit teatakse, siis ikka kui
muusikut. Need vähesedki teadjad on siis koorijuhid, ajaloolased,
poliitikud või muusikateadlased, kes parajasti EV algusaastatest,
mõnest üldlaulupeost või mõne koori
ajaloost kirjutavad. 1920.–30. aastail oli Neumani sõnal
ja tegudel jõudu ning võimu rohkem kui mõnel
teisel tema kolleegil. Kes siis oli see mees, keda tolleaegsete
muusikute ringis tunti rohkem pseudonüümi Leenart Helisalu
nime all?
Leonhard Neuman sündis 13. detsembril 1885 Tartus. Tartu
Ülikooli õigusteaduskonna eduka lõpetamise
järel 1912. aastal olid kõik teed juristiameti kõrgemas
sfääris avatud, sest kohe järgnesid sellised seisused
ja ametid nagu III riigivolikogu valimiste büroo juhataja
või Peterburi vannutatud advokaatide abi. Ometi valis Neuman
muusiku okkalise ja ebakindla tee.
Juba koolipõlves, 20. sajandi algusaastatel mõjutasid
noort Leonhardi asuma muusikuteele Tartu muusikaelu tolleaegsed
juhtfiguurid Rudolf Tobias ja Aleksander Läte. Need mehed
olid sel ajal otseseks eeskujuks paljudele noortele.
Muusikalist haridust sai Neuman eelkõige lauljana Tartus
Georg Stahlbergi juures, siis Milanos ja Roomas, Moskva konservatooriumis,
Viinis, Saksamaal. Eesti Vabariigi ajal esines põhiliselt
vokaalsuurvormide solistina nii Eestis kui välisriikides
(Lätis, Saksamaal, Ungaris). Töötas 1920–21
ja 1927–33 laulupedagoogina Tartu Kõrgemas Muusikakoolis.
1905. aastast sai alguse side kooridega, algul Tartus Eesti Noorsoo
Segakoor ja Eesti Haritlaste Segakoor, hiljem Tartu Ülikooli
koorid – Tartu Üliõpilassegakoor ja 1924–33
kõige rohkem tööd ja rõõmu pakkunud
dirigendiamet Tartu Akadeemilise Meeskoori ees.
Kooritegevus mõjutas Neumani ka kui heliloojat, loomingu
põhiosa moodustavadki koorilaulud, näiteks „Ööbik”,
„Mis see oli”, „Kodumaa laul”, „Neiu”
segakoorile, „Minu süda” mees- ja naiskoorile jt.).
Elades elu väga intensiivselt, tegutsedes aktiivselt kahel
alal – muusika- ja poliitikapõllul, sattus Neuman
lõpuks kurja vastuollu reaalelu karmusega ja lõpetas
ise oma maise elutee 1933. aastal. Tollane 30-aastane koorijuht
Richard Ritsing pani „Eesti Muusika Almanaki” jaoks
kirja järgmist: „/.../ Valus oli mullapinda sängitada
inimest, kes oli alles jõudnud paremasse meheikka. Aga
veel raskem, veel valusam oli lahkuda inimesest, kes omas sügavat
armastust õilsa töö vastu, kes omas nii palju
eeskujulikku hoolt ja indu. /.../
Muusik, kirjamees,
poliitik
See, mis Neumanist on
otseselt ja käegakatsutavamalt alles jäänud, on
tema kirjanduslik pärand – lennukas, julge, fantaasiarikas
ning eriilmeline publitsistika. Arvukad artiklid eesti muusikast
nii Eesti kui Euroopa taustal, muusikaharidusest, eesti meestelaulust,
muusika rahvuspoliitilisest rollist, Eesti, Läti, Soome suhetest
ja paljudest muudest asjadest ilmusid Eesti ja välismaa ajakirjanduses.
Ta valutas suure põlemisega südant ümbritseva
elu puuduste ja ebakõlade pärast. Neuman kuulus nende
inimeste hulka, kes soovisid ideaale näha ka teostatuna,
reaalselt elluviiduna. Tema väljaütlemised muusikaelu
hetkeolude, probleemide ja nende põhjuste kohta olid sageli
teravalt lõikavad, julged ja tulevikku vaatavad. Ta ei
armastanud teemasid nämmutada ega asjadele ümber nurga
läheneda. Enamasti ütles ta tõe otse välja.
Kes aga armastab tõde, eriti veel siis, kui tõega
pihta saadakse!?
Neuman nõudis järjekindlalt õigust eesti omanäolisele
kultuurile, kutsus üles koguma rahvaviise, millele peaks
eelkõige rajanema eesti oma muusika. Ta propageeris igal
võimalikul viisil eesti algupärast heliloomingut ja
taunis koorirepertuaari ühekülgsust. Teravalt tegi talle
haiget riigi kultuuripoliitika puudumine – tänaselgi
päeval üliaktuaalne teema.
Oli ju Eesti Vabariigi algus see aeg, mil iga ettevõtmist,
iga uut algatust pidi üdini põhjendama. Nii pidid
juhtivad kultuuripoliitikud (kust neid siis võtta oli?)
higi ja vere hinnaga põhjendama võimudele omamaiste
muusikakõrgkoolide avamise vajalikkust. Neuman asus aktiivselt
propageerima kõrgema muusikakooli vajalikkust Tartus, põhjendades
seda Tartu vaimu teadliku kindlustamisena.
Aktiivse muusiku aktiivset tegevust poliitilisel areenil ei näe
ega kuule kuigi sageli. Neumani puhul oli seda näha selgelt.
Vaid üks näide. Eesti Vabariigi algul kaitses Neuman
ajakirjanduse kaudu ägedalt Jaan Poska rolli Tartu rahulepingu
sõlmimisel. 5. augustil 1920 „Postimehes” ilmunud
artikli lõpetas Neuman nii: „/.../ Jaan Poskat tunneb
eesti rahvas kui oma andekamat diplomaati ja geniaalsemat rahumeistrit,
ja on tema kalmuküngast alles mõne kuu eest tänu
ja meelespealilledega rikkalikult ehtinud. Neid ärgu juletagu
murda, veel vähem aga iseenese ehtimiseks noppida ükski
kutsumata käsi!”
See oli otsene vastus tööerakondlasest ajakirjanikule
Ado Andrekoppile, kes püüdis Tartu rahu sõlmimise
initsiatiivi au oma parteile üle võtta.
Terava kriitika alla võttis Neuman Eestis juba siis moesoleva
väiklase isikliku erakondliku kemplemise: „Tahame meie
kui rahvus elada, siis on tarvis rohkem tervet uhket enesetunnet,
rohkem enesest lugupidamist, et meie ka teise ausa inimese vastu
täit lugupidamist suudame tunda, kuigi meie selle inimesega
sadades küsimustes kui kõige ägedamad mõttevastased
kokku oleme põrganud. Kes seda ei suuda, sellel puudub
kõigepealt iseenesest lugupidamine, terve enesetunne. Meie
vähene enesest lugupidamine oleneb aga meie vähesest
rahvuslikust enesetundest.” Nii kirjutas Neuman 1917. aastal.
Tänuväärne on olnud sellest seisukohast muusikateadlase
Maris Kirme töö, kelle koostatud Neumani publitsistikakogu
„Kõrge vaim on meie vari” ilmus kirjastuses „Ilmamaa”
2005. aastal „Eesti mõtteloo” sarjas.
Selles raamatus sisalduvad väljaütlemised, mõtted
ja unistused on aktuaalsed, värsked ning julged tänagi,
sest ka praegu peab igal sammul ägedalt kaitsma oma kultuuri
identiteeti, sest rahvuskultuuri püstihoidvad alustalad kõiguvad
silmanähtavalt. Juba siis toetas Neuman Eesti arengut avatud
ühiskonnana, tihedat suhtlemist muu maailmaga, värskeid
arenguid muusikas ja ühiskonnas tervikuna. Ta pakkus välja
lahendusi, mis võisid olla oma ajast ees, kuid lõppeesmärgina
teenisid rahvusriigi ja kultuuri säilitamist.
Küll oleks Neumanil praegu meie teravate muusikaasjade lahendamisel
palju kaalukat sekka öelda!
|
|
|
