|
|
Moja ja Mani –
Muinasjutt sellest, kuidas tutvusid ja armusid noored eestlased
70 aastat tagasi
tekst: JAANIKA KRESSA
|
Vanaproua Moja Konno. |
Ja milliseks kujunes
1941. aasta juunis küüditatud koolitüdruku ja tema
eest sama aasta septembris kätte maksma läinud poisi
armastuse lugu.
Moja Konno ja Manivald
Järvekülg tutvusid 1930. aastate lõpus maalilises
Viljandis. Tütarlaps oli 14 ja noormees 15 aastat vana.
“No räägiti linna
peal, et on üks huvitav Kantreküla poiss,” meenutab
Moja, kelle kodu asus Viljandi kesklinnas, Jakobsoni ja Lossi
tänavate nurgal. “Olime kinos piletisabas, mulle öeldi,
see ongi see Manivald. Ma puudutasin teda natuke, niimoodi trügimise
moodi, ta vaatas tagasi ja ma nägin ta nägu.”
Siis tuli talv. Endistel Viljandi mõisa maadel, seal, kus
praegu on laululava, asus kelgumägi. Sai teha pika sõidu
Reinu teele ja Valupoja peale välja.
“Noorsugu hakkas seal kelgutamas käima ja linn tuli
appi. Säeti sisse kelgutee, mille ümber kõrged
vallid, et keegi tõukekelguga kogemata teelt välja
ei sõidaks. Uisutamas käidi Luigetiigil (praeguse
Ugala juures – JK.), seal põlesid õhtuti
värvilised laternad ja kõlasid kõik selleaegsed
moodsad laulud, nagu “Mets mühiseb”, “Mulgimaal,
sääl on hää elada” jne.,” meenutab
Viljandi väärikas linnakodanik oma kauget noorust, mil
ta õppis veel Eesti Haridusseltsi Viljandi Tütarlastegümnaasiumis.
“Elu oli teistsugune, polnud nii häbiväärne
kui praegu! Kui linnas midagi ehitati, siis seda ei lõhutud
ja keegi polnud narkouimas,” kinnitab vandeadvokaat Evald
Konno tütar. Ja nii nad siis kihutasid mäest alla, tõukekelkudega.
Mida rohkem inimesi kelgu peal oli, seda suurem oli Moja sõnul
schvung. Pärast aga aitas poiss tüdrukul kelgu
üles mäkke tagasi viia, tüdruk kõndis kõrval.
Kord tulnud Manivald Moja kelgu peale. Mõni õhtu
läinud mööda, siis küsinud Manivald, kas ta
võib aidata tütarlapsel kelku koju viia. Kõndinud
siis Moja jalgteel, Manivald hobuseteel, ajanud kelku. Kõnnitud
nii majani Jakobsoni tänaval, kus noormees märganud
tütarlapse isa advokaadisilti. Samal õhtul küsinud
Manivald oma emalt, et kes see Konno on. Tema, Kantreküla
poiss, ju seda ise ei teadnud...
Varsti oli linnanoortele selge: Moja ja Mani on paar! Tütarlaste
Haridusseltsi kooli minnes tuli Mojal Viljandi Maagümnaasiumist,
kus õppisid poisid, mööda kõndida. Ta
kuulis, kui poisid, akna peal hunnikus, karjusid Manivaldile,
et näe, sinu pruut läheb!
Tundeid Mojal sellel ajal noormehe vastu polnud. “Ma ei tundnud
siis veel midagi, ei oskagi öelda, millal tundma hakkasin,”
tunnistab Moja. Oli lihtsalt selline aeg, et noorte hulgas oli
paariviisi kelgutamine ja uisutamine moes, noormehed panid tüdrukutele
uisud alla ja pärast võtsid ära ka. Siis küsisid,
kas võivad koju saata, tassisid uiske. Kui uisutamine toimus
Luigetiigil, siis need, kes suurel platsil veel sõita ei
osanud, käisid harjutamas Viljandi mõisa häärberi
juures tiigil ehk politseitiigil.
“Eriti kanged uisud oli pantsid. Need olid tugevad uisud,
millega tehti kaheksat, selline jalatõstmisega uisutamine
tuli moodi hiljem,” selgitab Moja uisutamise tausta.
Kui aga jää kevadel ära sulas, hakkasid Viljandi
noored ikka Luigetiigi ääres kohtamas käima. Juba
talvel, 24. veebruaril, oli Manivald Järvekülg Moja
Konno Lossimägedesse, Filosoofiapuiesteele (seal olid ikka
teed sisse aetud, oli ikka korralik koht, kus saad käia,
mitte lumes ei pidanud sumama – MK.) viinud, tal käest
kinni võtnud ja armastust avaldanud. Tütarlaps kehitas
tookord vaid õlgu. Tema oli ju alles 15.
|
Moja klassipilt. |
Vabatahtlikuna
kätte maksma
Kui Moja 14. juunil
1941. aastal isast lahutati ja emaga koos küüditati,
pidi ta juba peaaegu 17 saama. Aasta vanem Manivald sai sellest
sündmusest teada päev hiljem ja valas pruudi toas kuni
hommikuni kibedaid pisaraid. Siis saatis teenija ta ära koju.
Manivaldi otsus kool pooleli jätta ja Moja eest kätte
maksta, oli spontaanne. 7. juulil 1941 vabastasid sakslased Viljandi!
Linnake pöördus tagasi normaalse elu juurde, välja
arvatud, et mõned inimesed olid saadetud kodust kaugele.
Manivald pakkus ennast vabatahtlikuna sõtta bolševismi
vastu esimesel võimalusel. Teoks sai see septembris 1941.
“Mind oli ära viidud, Mani sõjas mitu korda haavata
saanud, mööda läks aastaid, mil me ei teadnud teineteisest
midagi,” jutustab Moja. Esimesed kirjad Manivaldilt, mis
tänaseni alles, saabusid talle aastal 1947. Kuigi mõlemad
olid Siberis, hangiti aadress Viljandi kaudu: Manivald kirjutas
oma emale, kes teadis Moja onunaist ning sai temalt aadressi.
Moja käis Siberis kaks korda, sest 1946. aastal õnnestul
tal emaga tagasi Eestisse põgeneda ja kool lõpetada.
Õnnestus õppida ka poolteist aastat Tartu Ülikoolis
arstiteadust, enne kui uuesti kinni võeti ja tagasi saadeti.
Manivaldi kirja saabudes oli Moja parasjagu Viljandis ja käis
10. klassis.
“Issand, kuidas ma rabasin seda postiljoni ja teda kallistasin,
ta ei saanud tükk aega minust lahti,” naerab 85-aastane
Moja seda lugu rääkides südamest. Tema sügavsinistes
silmades peegeldub erakordselt õnnelik naiseelu, millest
on aimu vaid vähestel.
Endine Idapataljoni võitleja Manivald Järvekülg
kirjutas vangilaagrist armsamale, et igal aastal 24. veebruaril
mõtleb ta sellele, et Mojale Viljandi Lossimägedes
armastust avaldas ning et seda arvamust pole miski vahepeal muutnud.
Uuesti nägid noored teineteist alles 1953. aastal. Kirjavahetus
oli olemas ja Moja, olles küll mitte vang, aga veel komandatuuri
all, riskis ja sõitis 500 kilomeetri kaugusele Manivaldi
vaatama. Vangile anti kaks tundi luba pruudiga kokku saamiseks.
“Ma ei mäleta, kas me suudlesime, aga ma istusin talle
kohe sülle! Ta värises suurest erutusest üle keha,
nagu oleks olnud kõige kõrgemas palavikus. Me polnud
ju üle 10 aasta teineteist näinud! Ja siis tuli juba
konvoi, kaks tundi oli läbi,” räägib Moja.
Manivald, kes pidi minema tagasi laagrisse, palus pruuti, et ta
ei vaataks, kuidas teda vangina, püssimeeste ja lõrisevate
koerte saatel laagriväravast sisse aetakse. Järgmine
kohtumine oli 1954. aasta jõulude ajal. Kuigi Moja oli
veel komandatuuri all, õnnestus tal komandandilt saada
ajutine pass ja sõita Mani juurde teise oblastisse.
“Venemaal ei olnud niisamati, et lähed ja sõidad.
Ta oli puha vangilaagreid täis! Kõrgendikud, traataiad,
sõdurid, kes vahivad, püssid käes. Ma ei kujuta
ette, kuidas ma seekord üksinda sõita julgesin, ma
ei kartnud mitte midagi! Praegu enam niipalju neid traataedu seal
pole, aga vahitorne olla ikka. Mul oli mingi aadress ka, mingi
tsoon. Lõpuks sain Manivaldi ikka kätte. Külm
oli ka koledasti. Esimene asi, mis Mani mulle ütles, oli:
“Sa oled nagu külmund kana.”
Siis saime koos olla kauem, Manile anti oma tuba. Ta oli korralik
vang, toas oli raudvoodi, ega muud polnudki. Kuskil üks lauake
oli ka. Eestist oli onu mulle toidupaki saatnud, Manivald oli
ka laagri poest õunakompotti ostnud. Sedasi me seal olime.
Ema ütles mulle, nii kui sa lähed, nii tuled tagasi.
Ta kartis minu pärast ja Manivald oli emmile seda lubanud,”
meenutab Moja tollast
3–4-päevast kohtumist. Pärast jäi jälle
ainult kirjavahetus. Järgmisel suvel, 1955. aastal, sai Moja
juba pikemaks loa. Terveks kuuks. Mani oli siis juba vabakäiguvang.
1956. aastal vabanes Moja komandatuurist ja temast sai täiskasvanute
keskkooli saksa keele õpetaja. Mani, kes samal ajal vabanes
vangistusest, oleks võinud koju Viljandisse ema juurde
sõita, kuid selle asemel sõitis ta Moja juurde ja
nad abiellusid.
“Jah, ta jäi minu pärast veel asumisele! Muidugi
oli tema ema minu peale pahane. Otse ta ju midagi ei öelnud,
aga väike kif oli sees kogu aeg,” ütleb
Moja. Pika ja õnneliku abielu ära elanud daam tunnistab,
et seda, mis oleks juhtunud, kui poleks tulnud küüditamist
ja sõda, kas tema vanemad siis üldse oleksid tal lubanud
Manivaldiga tõsisemalt käia või kas ta eesti
ajal oleks Kantreküla poisiga abiellumiseks loa saanud, ta
ei tea.
“Seda me hiljem kunagi ei arutanud. Meie endi jaoks oli see
loomulik, me olime teada paar koolipõlvest,” kinnitab
ta.
Mõte
Manivaldist hoidis elus
Eestiaegse kasvatuse
juurde käis õpetus tütarlastele, et nad ennast
kergesti poistele kätte ei annaks. “Muidugi, kui ma
vahepeal Viljandis koolis käisin, siis mõne poisiga
suudlesin küll, aga allapoole naba ma kedagi ei lasknud –
Mani oli mul kogu aeg meeles, midagi polnud teha,” kinnitab
õnnelik naine.
Kõige hullematel aegadel oli mõte Manivaldist Mojat
elusana hoidnud. “Kord olime nii nälgas, et ema kuivatas
pliidi peal kaera, hõõrus neid pudeliga natuke katki,
pani vett juurde, soola meil ju polnud, praadis siis selliseid
kuklikesi. No aga söö sõklaid, ei lähe ju
kurgust alla! Aga kui siis emmi ütles: “Kas sa Manit
tahad veel näha?” No siis läks küll alla,
siis oleks sita ka vist ära söönud. See mõte
hoidis mind alati elus, see oli, mida emmi alati kasutas, kui
ta minust muidu enam jagu ei saanud,” meenutab Moja.
Moja ema Helmi oli 40-aastane advokaadiproua, kui ta tütrega
Siberisse viidi ja leseks jäi.
“Eks emmi pidas vastu minu pärast,” ütleb
tütar. “Ta oli lugenud inimene, teadis igasuguseid asju.
Kord, kui värske lumi oli maha sadanud ja teed porised, tahtis
ta minna suure poriga mitu kilomeetrit maha, kuskohal anti suppi.
Ma küsisin, et kas tõesti lähed külma ilma,
lume ja poriga supi pärast, kus on mõni kartulilible
ja teelusikaga õli pääle pandud? Tema vastas:
ta teab, et kõhus peab olema ballasti!”
Emmi ei abiellunud enam. “No kuule, ainult mõni üksik
abiellus, kui lapsi oli palju ja neist oli kahju,” räägib
Moja, et kedagi sellises olukorras hukka mõista ka ei saanud.
Et isa Evald Konno on tapetud, kuulsid nad juba 1944. aastal.
Üks mees tuli vangilaagrisse ja rääkis isast, et
oli olnud Konnoga ühes kambris, kus need, kel oli justkui
rohkem süüd, käsutati järsku püssimeeste
saatel minema ja tagasi nad ei tulnudki.
“Nii nad jäid sinna Siberisse ilma matmata, räägitakse,
et seal olid hundid neid söönud,” teab tütar.
Ja ometi hoidis inimesi tollal ikka veel üleval mingi lootus.
Loodeti, et sakslane võidab, pärast loodeti veel ka
ameeriklase peale.
“Kui tuli sõnum, et sõda on kaotatud, oli ikka
õudne küll, aga keegi ei näidanud oma tundeid
välja, me kartsime,” meenutab Moja. “Me kartsime
nii väga, et inimesed isegi ei käinud omavahel õieti
läbi. Olime küll juba kinni, aga kui me oleksime rohkem
laterdanud, oleks meid ikka veel rohkem kinni saanud panna.
Ja ega me ju nii vangilaagris polnud, meid oleks päris kinni
saanud panna, meid valitses ainult komandant ja koertega meid
taga ei aetudki… Seetõttu olime pigem vakka, igaüks
hoidis omaette. Kohalikele venelastele oli sõja lõpp
muidugi pidu, sest nende mehed ja pojad tulid tagasi.“
1946. aastal põgenesid Moja ja ta ema Siberist.
“Eestlased olid ka sel aal ikka imelikud, nad hoidsid meist
eemale,” meenutab Moja kodulinnas oldud aega kahe vangistuse
vahel. “Emmi tuli, takunööriga kingad jala külge
kinni seotud, sest õiget numbrit polnud saada, Viljandis
tahtis direktor Härma proua temalt kangesti kuulda, kuidas
Siberis elati, kutsus siis emmi ühte hooviväravasse,
et tule, räägi. Emmi naeris, et direktor Härma
proua kutsus mind kuskile värati taha, et keegi ei näeks,”
meenutab Moja.
Head tüdrukud
koos pättidega
Uuesti, juba arstiteaduse
tudengina Siberisse sattudes, oli Mojal oma sõnul vangilaagris
suhteliselt hea elu, sest teda aitas see, et toimikus oli kirjas,
et ta oli õppinud meditsiini. Nii pandigi ta tööle
meditsiiniõeks ja öövalves oli ta ka.
„Meie laagri tsensor oli laagriülema naine ja minul
olid temaga head suhted, sest ta oli ka farmatseut ja vahel ta
läks ära, siis aitasin mina tal rohtusid teha. Mõnikord
ta imestas, et miks küll niisuguseid häid tüdrukuid
kui mina kinni pannakse. Ta tõi mulle alati midag maitsvat,
kui neil mingid pühad olid.”
Laagriülema naise imestusest võib aru saada, sest
Moja-sugused head eesti tüdrukud sattusid ju vanglasse koos
vene pätiplikadega, kes istusid enamasti kriminaalsetel põhjustel.
Moja töötas laagris ka tsensorina, hakkas selleks vabatahtlikult.
Ta pidi läbi lugema kõik eestlaste kirjad ja panema
neile templi peale. Lahti ta kirjad tegi, aga ühtegi ei lugenud.
See-eest tohtis ta ise kirjutada, palju tahtis, ja nii saatis
ta paljude saatusekaaslaste kirju enda omade pähe kodumaa
poole teele.
Vahepeal käis Manivald Eestis ema juures, kolistas kodupööningul
ja tõi kaasa saksakeelse žurnaali “Signaal”.
Näitas seda Siberis vene töömeestele, kiitis saksa
sõdurite ilusat vormi ja head varustust. Paljud tahtsid
seda näha, aga keegi läks ja kaebas. Nende kodu Siberis
otsiti läbi, võeti hirmsad saksa žurnaalid ära
ja paksu pahandust oli palju. Haridusosakonna juhataja ähvardas
Mojat, et helistab kohe kuhu vaja ja pannakse mõlemad kinni.
Moja ootas siis juba Jaaku. Läks hommikul pakikesega, arvas,
et Manivald viiakse ära, aga mees lasti vabaks.
“Tal oli üks sõber, kes nähtavasti oli tunnistajaks
kutsutud, see päästis ta,” arvab Moja.
Ameerika
Hääl kostis Siberis paremini
Mingit õiget
pulma Moja sõnul Siberis polnud. Oli ainult abielu registreerimine.
Kahe aasta pärast sündis Moja ja Manivaldi armastuse
vili, poeg Jaak.
“Siberis ikka! Kokku elasime seal koos neli aastat. Olime
justkui vabad inimesed, väike raha juba jooksis ja Ameerikast
saadeti meile ka korralikke pakke. Kui Jaak sündis, saime
nii palju raha, et ostsime raadio. Huvitav, et Ameerika Hääl
kostis Siberisse paremini. Narvas oli ragin, aga Siberis polnud,
ei tea, kas nad seal ei osanud segada?” muigab Moja.
Eestisse tulles astus Moja uuesti Tartu Ülikooli, seekord
aga kaugõppesse inglise keelde. Kaugõppes ta arstiteadust
edasi õppida ei saanud, statsionaari oleks küll võinud
minna, aga kes siis peret oleks üleval pidanud…
Siberis olles oli Moja küll ka läbi teinud kõrgemad
võõrkeelte kirjalikud kursused. “See andis
mulle julgust juurde, aga kui ma Narva tulin, olles juba õpetaja,
hakkas palju noori õpetajaid peale tulema, kes olid diplomiga,
nad tahtsid mind välja süüa. No mis ma siis pidin
tegema, ega ma jõujaama lukusseppade juurde ei tahtnud
minna, see ei sobinud,” põhjendab Moja, miks ta uuesti
ülikoolitee ette võttis.
Muidugi tahtsid nad vabanedes ikka kohe Viljandisse tagasi kolida,
kuid keegi ei andnud neile korterit ega ka tööd.
“Viljandis olid suured kommud eesotsas, kui minu nime kuulsid,
siis läks neil kohe hari punaseks, oli 1960. aasta. Mingi
Kasik oli siin linnapea, ta soovitas meil Ainazisse minna,”
meenutab Moja, kes jäi pojaga esialgu küll Viljandisse
ja ainus tuttav, kes teda aitas, oli juut Heinz Blumberg.
“Ma helistasin talle ja ta korraldas mulle siia alla Kelmikülla
kohe sissekirjutuse. Tööle ma ei läinud, sest kasvatasin
Jaaku ja onu toitis mind.” Tuli elada veel mõned kuud
Manivaldist lahus.
Narvas on
sakslaste ehitatud korralikud majad
Manivald sai tööd
Narva jõujaamas ja leidis peagi ka perele elamise. “No
Narvas oli ju korralikud majad, sakslaste ehitatud ikka,”
muigab Moja.
Elul Narvas polnud vigagi, ainult et Konnode-Järvekülgede
juures eriti külalisi ei käinud. “Kõik mehed
tahtsid alati juua, aga Manivald sellest ei hoolinud ja pole ju
mõtet osta pudel ja vaadata, kuidas teised purju jäävad,”
räägib Moja, et ta pole oma meest kunagi purjus näinud.
“Mul pole elus ka kunagi juhust olnud, et mina olen üksinda
voodis ja ma ei tea, kus mu mees on. Mind pole kunagi tuuseldatud
ja mingit kaklemist pole meie elus olnud. Ma ei heitnud talle
ka kunagi midagi ette, me ei tülitsenud millegi üle.
Ma ei teinud talle kunagi mingeid stseene, sest tema oli 18-aastaselt
minu pärast oma eluga riskinud. Ta oleks ju koolis võinud
edasi käia, ega 1941. aasta septembris mobilisatsiooni olnud,”
räägib Moja.
Narvas elasid Konnod ka omamoodi isolatsioonis. Moja sõnul
polnud Narva nähtavasti jäänud peaaegu ühtegi
korralikku ja intelligentset eestlast, kellega oleks tahtnud suhelda.
Endistele narvakatele reeglina Narva korterit ei antud ja seega
oli vaid valida, kas hakata päris erakuks või suhelda
intelligentsemate venelannadega, kellega oli võimalik kas
või vene kirjandusklassikast vestelda. Kui aga Manivald
tegi Narvas mõne ratsionaliseerimisettepaneku, siis öeldi
talle alati, et ta peab mingi parteilase kampa võtma ja
ära jagama, üksi ei lubatud tal kunagi midagi esitada,
sest Manivald kiitis alati Saksa sõjaväge ja sai alati
alama kategooria.
Viljandisse
tulla liiga valus
Kuigi Moja ja Manivald
olid ammugi tahtnud Narvast ära, ei jõudnud mees seda
aega ära oodata.
Narvast Tallinna kolida ei õnnestunud seetõttu,
et kuigi nõukogude okupatsiooni ajal elati pead-jalad koos,
kehtis kummaline seadus, et ühest linnast teise korterit
vahetades pidi igale inimesele uues korteris jätkuma 15 ruutmeetrit
elamispinda. Nendega koos elasid aga ka veel Moja ema ja tädi
Linda, kokku viis inimest. Nii suurt korterit polnud lihtsalt
saada.
Viljandisse paar alguses tulla ei tahtnudki, arvates, et see oleks
liiga valus. Pärast tädi surma sai Moja aga ootamatult
teada, et oli päranduseks saanud väärtusliku kunstikogu,
mis ammu Eesti Kunstimuuseumile deponeeritud.
“Tädi Linda elas varem Tallinnas, aga kui ta haigeks
jäi, siis elas mõned aastad Narvas meie juures. Testament
oli tal juba ammu tehtud, aga ta ei rääkinud sellest
kunagi,” räägib Moja.
Nüüd oli võimalik majaostu peale mõtelda
ja taas aitas Moja hädast välja juut Blumberg, üks
vähestest endistest tuttavatest, kes oli Viljandis alles,
teavitas, et Kivi tänaval on müügis pool maja.
Sõjajärgsel ajal oli korterikriis igal pool väga
suur ja paljud inimesed ei saanud oma kodukohtadesse tagasi tulla.
Kodulinna tagasi jõudes tabas paljunäinud advokaaditütart
šokk: perekonnasõbrad olid vahepeal läinud välismaale
või Tallinnasse, Viljandisse oli aga voolanud viletsamat
sorti võõrast rahvast.
Lapsena koos
ja kodumullas ka koos
Võimaluse üle
kodulinna Kivi tänavale kolida jõudis Manivald veel
onkoloogias rõõmustada. Ta lootis, et saab terveks,
ja rõõmustas, et tal on siis koos Mojaga vanaduses
hea lähedal käia nii maakirikusse kui surnuaeda, platside
peale.
“Mõtlesime, et meil on siin hea olla vaikselt,”
meenutab Moja.
Manivaldi surivoodil palus ta mehel hästi järele mõelda,
kas tal on mõni laps ehk kuskil, et Jaagul oleks siis õde
või vend. Ja Mani vastas talle: “Moja, ma olen kõik
järgi mõelnud, kurvastuseks pean ütlema, et ma
ei ole ühelegi naisele last teinud. Ma ootasin sind.”
Viimase kõnelusena kinnitas Moja mehele: “Sa võid
rahuga minna, mul ei saa kunagi teist meest olema.”
“Ma tean seda,” vastas Mani.
Siis ütles Moja veel: “Sa võid ka rahuga minna,
varanduselt olen ma suhteliselt kindlustatud, ma ei pea kerjama
minema.”
Mani vastas: “Ma tean seda.”
Tuhastamine polnud Eestis tookord veel võimalik, kuid Moja
ja Mani olid kokku leppinud, et Mani tuhastatakse ja kunagi maetakse
nad koos.
“Lapsena olime koos ja oleme kodumullas ka koos,” kinnitas
Moja.
Moja Konno luges selle
loo läbi ja palus avaldada peale tema surma. See oli ligikaudu
aasta tagasi ja me mõlemad uskusime, et jõuame seda
täiendada. Tänavu suvel käisime Mojaga koos Sinimägedes
20. SS-diviisi mälestusüritusel ja tegime plaane järgmiseks
aastaks. Moja oli väga kirglik inimene. Mul oli au teda tunda
25 aastat, aga see on teine lugu.
MOJA KONNO
18.08.1924–17.08.2010
MANIVALD JÄRVEKÜLG
19.09.1923–28.12.1984
* * *
Üks
maja Jakobsoni tänavas...
|
Väike Mojo koos isaga lapsepõlve-kodus
Jakobsoni tänavas. |
Jakobsoni 31 elas enne
Esimest maailmasõda perekond Knüpfer, kus üks
perekonnaliige oli omal ajal tuntud arst. Tollel ajal polnud neid
jalaga segada. Tal oli kaks õde: Anna ja Bertha, kes olid
vallalised preilid. Õed olid head klaverimängijad,
kes andsid ka klaveritunde, teenides sellega vanaduspõlves
elatist. Unustamatud on mälestused, kui pühapäeva
hommikul vaiksel Jakobsoni tänaval kõlasid tuntud
heliloojate tuntuimad viisid. Sageli pühapäeva pärastlõunal
oli vana pruunika maja verandal väike kohvijoomine, kus tihti
tavatseti lausuda “Vie reizent” ja “Vie herrlich”.
1. september 1939 tähendas Maailmasõja algust. Hitler
kutsus oma rahvast koju. Paljudele põlvest põlve
Eestimaal elanud sakslastele oli see vastumeelt. Oldi sulanud
ühte mitme eri rahvustest inimestega ja konflike polnud.
Aga Knüpferitel ei jäänud muud üle, kui likvideerida
oma majapidamine Eestimaal ja asuda teele Vaterlandi. Kui advokaat
Konno oli lepingu notariaalselt ja seaduslikult sõlminud,
tuli advokaadil koheselt tasuda lepingus olev maja ostmise summa
ümberasujatele. Nii palju raha ei olnud ja suur summa laenati
ühelt taluperelt.
14. juuni 1941 raputas väga suurt osa Eesti rahvast perekonniti
ja suguvõsati.
Kell 7 hommikul tambiti Jakobsoni 31 maja uksele. Viljandi linnapea
Mihkel Link karjus: “Kus ta on, kus ta on? Käed üles,
olete arreteeritud. Paigal, liikumist ei ole!” Kuu aega hiljem
oldi Siberis, peale perekonnapea, kes mõrvati peatselt
pärast hommikust sündmust. Moja emale jäi südamele
võlg, mis tookord sakslaste lahkumisel 1939. aastal osaliselt
tasumata jäi.
1946. aastal põgenesid Moja ja ta ema Siberist. Eestimaa
talusid ei olnud veel kolhoosideks tehtud ja ema läks tallu
teenijaks, et tasuda laenatud võlg. Viljandisse onu juurde
Uueveski teele elama jõudnud Moja kõndis kaugel
oma maja eest mööda, lootes, et keegi sealt teda märkab.
Kuid sinna majja ei julgenud ta enam minna. Oli 1947. aasta sügis,
kui ta julges vaadata läbi aiapulkade oma koduaeda, kus praegune
riigikogu esinaine Ene Ergma aias mängis. Moja oleks väga
soovinud noppida mõne marja oma koduaiast, kuid ei julgenud.
Ajad on möödunud, tuli veel käia Siberis ja vangilaagris,
aga Ene Ergma ei ole kunagi tundnud huvi, missugune saatus oli
sellel perekonnal, kes oli asutanud sinna endale kodu.
Jakobsoni 31 oli elanud julgeolekuülem Mägi, kes oli
nii lahkelt ta emale lubanud, et tütar võib käia
seal oma kodus klaverit mängimas. Moja tänab suurepärase
kutse eest, kuid muidugi ta ei läinud, sest see oleks kõik
valu uuesti esile toonud.
Lõpuks saabus Eesti Vabariik, maja anti tagasi, sundüürnikud
elasid sees ja majaomanikul ei olnud mingit õigust. Ka
oma kodu põõsastelt marjakorjamine oli sobimatu.
Jakobsoni tänava majakest hakati küll remontima, sest
sooviti sinna ruumi saada, tookord soovis seda Maaleht, eesotsas
Kilgiga.
1995. aasta märtsi hommikul sõitis tuttav autobussijuht
klientidega Kelmiküla poole. Kahjuks ei märganud masinajuht
siis midagi, aga tagasipöördumisel oli maja juba leekides.
Tundus, et sundüürnik, kes oli kõva napsumees,
oli suits käes magama jäänud. Suits joomamehele
liiga ei teinud, ta hüppas aknast välja ja jooksis minema.
Kuid majale tegi suits vägagi liiga: õhu juurdevool
paisutas leeke ning varsti oli terve hoone leekides ning olenemata
püüdlustest kustutada, põles see maatasa. Isegi
naabrimees ei söandanud teadmata põhjustel kaevust
vett anda.
Aastad möödusid, ähvardati kirjadega platsi kiiremaks
puhastamiseks põlenud prahist. See nõudis ressursse,
mida neil loomulikult nappis. Krundi peal kasvas rohi nii kuidas
heaks arvas, rikkudes sellega linna kaunist ilmet. Seda polnud
kerge müüa, sest suure osa krundist oli Moja teadmatusest
või teadlikult nn kollaste kaartide eest, mille hind oli
10/12 senti, loovutanud.
1998. aasta sügisel leidis ta juhuslikult soovijad, kellele
see kärbitud krunt enam-vähem sobis, ja Moja loodab,
et ajalugu saab taas korduma: et sellest kohast saab õigete
ja ausate eestlaste kodu, mis kaunistaks meie väikest linna.
Anna Rosalie Uudre
* * *
Alliksaarest Alliksaart
nägemata
Artur Alliksaare kohta
on levimas legende. Paljud ei usu, et need polegi legendid, vaid
temaga tõepoolest sündinud lood. Sellepärast
räägitakse neist ikka muiates või poolmuiates.
Üks neist on kumuna võetav lugu sellest, kuidas Artur
Alliksaar endale vangistuses karistusaastaid juurde nõudis.
Ja minu teada need aastad ta juurde ka sai. Istus ta ju mingi
tühise majandusasja pärast, samal ajal kui teisi süüdistati
poliitiliste pattude eest. Aga temagi oli ju mingi aja Saksa sõjaväkke
kuulunud.
See võis olla 1951. või 1952. aastal. Kandsin karistust
Suhho-Bezvodnojes, mis asus tookordses Gorki oblastis. Gorki oli
ju enne ja nüüd jälle Nižni-Novgorod. Vangilaagreid
oli seal nagu Kirovi ehk Vjatka kandiski kümneid: vangide
linnakud vangide linnakute kõrval. Nii palju oli ju rahvavaenlasi!
Mind oli pandud tsensoriametisse: lugesin, see tähendab,
et pidin lugema – tühja ma seda tegin – laagrist
välja saadetud ja laagrisse tulnud kirju. Et keegi midagi
kurja ei kavatseks. Aga kirjutada võis ju ka ridade vahelt
midagi öeldes, mida vaid kirjutaja ja kirja saatja mõistsid.
Ja mis see minu asi oli! Enne kui selle ameti vastu võtsin,
kaalusin kaua aega, sest sellel tegevusel on siiski halb maik
juures. Mõtlesin siis, et saan oma kaaskannatajatele midagi
ka kasulikku korda saata, näiteks mõne kirja rohkem
käiku lasta ja veel midagi. Muidugi tuli ette ka ebameeldivusi,
eriti siis, kui lasti mõnd kirja tõlkida.
Kord kutsus laagri komandant mind äkki välja. Ütles,
et homme on sõit. Oli selline laagritevaheline soojak (tepluška),
mind pandi sinna. Minekut ootama. Tund ehk sõitsime, mitte
rohkem. Siis olime kohal. Mis saab edasi, ma ei teadnud, polnud
õrna aimugi. Selles elus oli ikka nii. Kõik, mis
tuli, tuli ootamatult. Viidi ühte tuppa. Siis toodi mulle
lauale üks papka. Noh – kellegi toimik. Seal olid mingid
paberid. Eestikeelsed. Kästi lugeda ja tõlkida.
Algul tuli muidugi allkiri anda, et pole midagi näinud ega
kuulnud. Järelikult oli tegemist julgeolekuga – neil
oli ikka nii.
Ma lugesin. Lugesin huviga. Arvatavasti ei suutnud ma lugemisel
oma emotsioone varjata. Huvitav, kas nad said aru või mitte,
missugust mõju see kirjutis mulle avaldas. Minu näoilme
lugemise ajal reetis ju mõndagi. Aga nad ei teinud sellest
välja. Ilmselt ei pakkunud minu miimika neile midagi erilist.
Seal oli kirjas kõik, mida olin ise aastaid endas kandnud.
See rahvustundeline tekst vaimustas mind. Mul oli hea meel, et
leidus inimene, kes mõtles nagu minagi ja kes suutis ja
julges selle kõik kirja panna. Aga samal ajal tundsin ka
hirmu, et see mees võib endale tule kaela tõmmata.
Otsekohe võtsin endamisi vastu otsuse: ma ei tõlgi
neile seda avaldust.
Need olid Artur Alliksaare, mulle täiesti tundmatu inimese
mõtted. Loe ja tõlgi! Kena küll. Jäin
toimikut veelkord silmitsema. Silmad haarasid kõike, mis
avatud lehekülgedelt paistis.
Kõigepealt jätsin meelde tema koduse aadressi Tartu,
Herne tänav 18 ja sünniaasta 1923. Niisiis minu eakaaslane.
Artur Alliksaar oli kirjutanud vanglaülemale avalduse, milles
palus oma paragrahv ümber muuta.
Ta istus paragrahv 49 põhjal. Mingi tühine rastrata
– puudujäägid. Oli olnud kellegi sobitegemine raudteel
ja kahjud tema kaela määritud. “Mul on häbi
selle paragrahviga istuda,” kirjutas ta.” Ümberringi
on poliitilised. Palun määrata ka mulle paragrahv 58-1a.“
Ta oli lõpetanud 1943. aastal Tartus gümnaasiumi.
Juba kooliajal oli läbi lugenud Adolf Hitleri “Mein
Kampfi” ja avastanud sealt nii mõndagi paikapidavat.
“Sealt leidsin vastused elufilosoofilistele küsimustele,
mis mind olid vaevanud, ja sealt leidsin üht-teist, mis mulle
vaja. Palun mind uuesti kohtu alla anda,” kirjutas ta avalduses
umbes nii. (Nüüd, kui on ilmunud Alliksaare kirjade
ja avalduste raamat, on see uue paragrahvi nõudmine kirjas,
kuid kuidagi teisiti. Järelikult pidi olema keegi hea inimene,
kes mõjutas teda tagasihoidlikumat teksti esitama. Kuidas
see võimalik oli, ei oska ma öelda, kuid avaldatud
tekst pole see, mida mina pidin tõlkima.)
Mis ma siis vastasin? Muidugi ei hakanud ma neile seletama, et
Alliksaar on “Mein Kampfi” lugenud ja sealt muu hulgas
positiivseid elamusi saanud. Kusagil ei olnud ka kirjas, et ta
seda teost jäägitult oleks hinnanud. Hea hariduse korral
võinuksid julgeolekumehed isegi aru saada, mis teosest
on jutt. Aga ise nad arvatavasti ei vaevunudki võõrkeelset
avaldust lugema hakata. Või olid nad sellest teadlikud
ja tahtsid nimelt, et avaldus pehmemalt kirja saaks? Ei tea, ei
tea.
“Noh?”
“See on nii hästi ja kujundlikult kirjutatud, et ma
ei suuda seda tõlkida,“ ütlesin. ”Tegemist
on ilukirjandusliku tekstiga, millest minu tarkused üle ei
käi.” Ja oligi kohe tunda, et tegemist on haritud intelligentse
inimesega. Et poeediga, seda ma siis ju veel ei teadnud. Ei teadnud
veel kaua-kaua, sest Alliksaart ju ei avaldatud.
Uurisid, et ütelge ikka, millest ta kirjutab nii pikalt.
Püüdsin rääkida, rääkida, rääkida
– hoopis sellest, mida seal kirjas polnud, ja ka paragrahvist,
kuid muidugimõista mitte “Mein Kampfist”. Alles
nüüd võib seda avalikult meenutada.
Nad jätsid mu rahule. Kuid vannutasid veelkord, et ma sellest
kellelegi ei räägiks. Märkmeid teha ei tohtinud,
julgeolekumehe pilk, mis tundus küll eemalolevana, jälgis
mind pidevalt. Jätsin kõik meelde.
Olen nüüd sellest nii mõnelegi rääkinud.
Ühed usuvad, teised mitte. Mina ei ole tema vangistuse seika
ju välja mõelnud. Toimik oli tõeline. Küllap
leidus ka inimene, kes selle vene keelde ümber pani, sest
oma 58. paragrahvi, nagu kuulda, ta ka sai.
Kui ma 1953. aastal vangilaagrist vabanesin ja asumisele saadeti,
kirjutasin üles meeles peetud andmed. Ja kui 1960. aastal
vabanesin, otsisin Tartus Herne tänava üles. Tahtsin
temaga kokku saada, et teada, kuidas tal edaspidi läks. Et
näha seda inimest, kelle kirjaread mind nii vaimustanud olid.
Herne tänavas Alliksaarte kodu enam ei olnud. Sealt sain
uue aadressi. Läksin Puiestee tänavale, ta elas seal
sõjaväekasarmute pool küljes. Leidsin maja ja
ukse üles. Käsi tõusis, et koputada, aga ometi
ma ei julgenud seda teha, sõrmed jäid õhku…
Nõnda ei kohtunudki ma Artur Alliksaarega, kes oli olnud
mu laagri- ja asumisaastatel suureks paleuseks. Sellest on mul
nüüd kole kahju.
Miks ma hakkasin tsensoriks? Seda on mult ikka ja jälle küsitud.
Pole see amet ju kunagi austusväärne olnud, liiati veel
laagrioludes. Et vanglates ja vangilaagrites on tsensorid, seegi
on paljudele uudis. Oli mullegi. Seda tööd, mis seisnes
võõraste kirjade lugemises, tegid tavaliselt palgalised.
Et aga vangis istus peale venelaste paljude teiste rahvuste esindajaid,
siis tuli kasutada keeleoskajaid. Mind valiti ilmselt välja
sellepärast, et olin ülikoolis õppinud. Haridust
hinnati seal kuidagi omamoodi, eriliselt.
Hakkasin tsensoriks kahel põhjusel: esiteks mõtlesin,
et lasen kõigil vabalt kirjutada (ega ma tõesti
ei vaevanud end nende kõikide kirjatööde lugemisega,
oh ei!), teiseks, et kui olin tsensor, siis oli mul piiramatu
võimalus endal kirjutada. Mul on säilinud hulk kirju
emale, kes istus kusagil Arhangelski laagris. Meil oli palju eestlasi,
neil nagu vangidel ikka oli ju õigus kirjutada vaid üks
kiri kuus. Minu abiga sai neid välja saata palju rohkem.
Sassiadi Elvi – tema on mu tollastest laagrikaaslastest veel
elus – ja veel mõned kirjutamishimulised kasutasid
seda võimalust kenasti.
Artur Alliksaart kui luuletajat ja näitekirjanikku õppisin
tundma muidugi hiljem.
Moja Konno jutustused pani kirja Ülo
Alo Võsar
|
|
|
