Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 


Moja ja Mani –
Muinasjutt sellest, kuidas tutvusid ja armusid noored eestlased 70 aastat tagasi

tekst: JAANIKA KRESSA


Vanaproua Moja Konno.

Ja milliseks kujunes 1941. aasta juunis küüditatud koolitüdruku ja tema eest sama aasta septembris kätte maksma läinud poisi armastuse lugu.

Moja Konno ja Manivald Järvekülg tutvusid 1930. aastate lõpus maalilises Viljandis. Tütarlaps oli 14 ja noormees 15 aastat vana.
“No räägiti linna peal, et on üks huvitav Kantreküla poiss,” meenutab Moja, kelle kodu asus Viljandi kesklinnas, Jakobsoni ja Lossi tänavate nurgal. “Olime kinos piletisabas, mulle öeldi, see ongi see Manivald. Ma puudutasin teda natuke, niimoodi trügimise moodi, ta vaatas tagasi ja ma nägin ta nägu.”
Siis tuli talv. Endistel Viljandi mõisa maadel, seal, kus praegu on laululava, asus kelgumägi. Sai teha pika sõidu Reinu teele ja Valupoja peale välja.
“Noorsugu hakkas seal kelgutamas käima ja linn tuli appi. Säeti sisse kelgutee, mille ümber kõrged vallid, et keegi tõukekelguga kogemata teelt välja ei sõidaks. Uisutamas käidi Luigetiigil (praeguse Ugala juures – JK.), seal põlesid õhtuti värvilised laternad ja kõlasid kõik selleaegsed moodsad laulud, nagu “Mets mühiseb”, “Mulgimaal, sääl on hää elada” jne.,” meenutab Viljandi väärikas linnakodanik oma kauget noorust, mil ta õppis veel Eesti Haridusseltsi Viljandi Tütarlastegümnaasiumis.
“Elu oli teistsugune, polnud nii häbiväärne kui praegu! Kui linnas midagi ehitati, siis seda ei lõhutud ja keegi polnud narkouimas,” kinnitab vandeadvokaat Evald Konno tütar. Ja nii nad siis kihutasid mäest alla, tõukekelkudega. Mida rohkem inimesi kelgu peal oli, seda suurem oli Moja sõnul schvung. Pärast aga aitas poiss tüdrukul kelgu üles mäkke tagasi viia, tüdruk kõndis kõrval. Kord tulnud Manivald Moja kelgu peale. Mõni õhtu läinud mööda, siis küsinud Manivald, kas ta võib aidata tütarlapsel kelku koju viia. Kõndinud siis Moja jalgteel, Manivald hobuseteel, ajanud kelku. Kõnnitud nii majani Jakobsoni tänaval, kus noormees märganud tütarlapse isa advokaadisilti. Samal õhtul küsinud Manivald oma emalt, et kes see Konno on. Tema, Kantreküla poiss, ju seda ise ei teadnud...
Varsti oli linnanoortele selge: Moja ja Mani on paar! Tütarlaste Haridusseltsi kooli minnes tuli Mojal Viljandi Maagümnaasiumist, kus õppisid poisid, mööda kõndida. Ta kuulis, kui poisid, akna peal hunnikus, karjusid Manivaldile, et näe, sinu pruut läheb!
Tundeid Mojal sellel ajal noormehe vastu polnud. “Ma ei tundnud siis veel midagi, ei oskagi öelda, millal tundma hakkasin,” tunnistab Moja. Oli lihtsalt selline aeg, et noorte hulgas oli paariviisi kelgutamine ja uisutamine moes, noormehed panid tüdrukutele uisud alla ja pärast võtsid ära ka. Siis küsisid, kas võivad koju saata, tassisid uiske. Kui uisutamine toimus Luigetiigil, siis need, kes suurel platsil veel sõita ei osanud, käisid harjutamas Viljandi mõisa häärberi juures tiigil ehk politseitiigil.
“Eriti kanged uisud oli pantsid. Need olid tugevad uisud, millega tehti kaheksat, selline jalatõstmisega uisutamine tuli moodi hiljem,” selgitab Moja uisutamise tausta.
Kui aga jää kevadel ära sulas, hakkasid Viljandi noored ikka Luigetiigi ääres kohtamas käima. Juba talvel, 24. veebruaril, oli Manivald Järvekülg Moja Konno Lossimägedesse, Filosoofiapuiesteele (seal olid ikka teed sisse aetud, oli ikka korralik koht, kus saad käia, mitte lumes ei pidanud sumama – MK.) viinud, tal käest kinni võtnud ja armastust avaldanud. Tütarlaps kehitas tookord vaid õlgu. Tema oli ju alles 15.


Moja klassipilt.

Vabatahtlikuna kätte maksma

Kui Moja 14. juunil 1941. aastal isast lahutati ja emaga koos küüditati, pidi ta juba peaaegu 17 saama. Aasta vanem Manivald sai sellest sündmusest teada päev hiljem ja valas pruudi toas kuni hommikuni kibedaid pisaraid. Siis saatis teenija ta ära koju.
Manivaldi otsus kool pooleli jätta ja Moja eest kätte maksta, oli spontaanne. 7. juulil 1941 vabastasid sakslased Viljandi! Linnake pöördus tagasi normaalse elu juurde, välja arvatud, et mõned inimesed olid saadetud kodust kaugele.
Manivald pakkus ennast vabatahtlikuna sõtta bolševismi vastu esimesel võimalusel. Teoks sai see septembris 1941.
“Mind oli ära viidud, Mani sõjas mitu korda haavata saanud, mööda läks aastaid, mil me ei teadnud teineteisest midagi,” jutustab Moja. Esimesed kirjad Manivaldilt, mis tänaseni alles, saabusid talle aastal 1947. Kuigi mõlemad olid Siberis, hangiti aadress Viljandi kaudu: Manivald kirjutas oma emale, kes teadis Moja onunaist ning sai temalt aadressi.
Moja käis Siberis kaks korda, sest 1946. aastal õnnestul tal emaga tagasi Eestisse põgeneda ja kool lõpetada. Õnnestus õppida ka poolteist aastat Tartu Ülikoolis arstiteadust, enne kui uuesti kinni võeti ja tagasi saadeti.
Manivaldi kirja saabudes oli Moja parasjagu Viljandis ja käis 10. klassis.
“Issand, kuidas ma rabasin seda postiljoni ja teda kallistasin, ta ei saanud tükk aega minust lahti,” naerab 85-aastane Moja seda lugu rääkides südamest. Tema sügavsinistes silmades peegeldub erakordselt õnnelik naiseelu, millest on aimu vaid vähestel.
Endine Idapataljoni võitleja Manivald Järvekülg kirjutas vangilaagrist armsamale, et igal aastal 24. veebruaril mõtleb ta sellele, et Mojale Viljandi Lossimägedes armastust avaldas ning et seda arvamust pole miski vahepeal muutnud.
Uuesti nägid noored teineteist alles 1953. aastal. Kirjavahetus oli olemas ja Moja, olles küll mitte vang, aga veel komandatuuri all, riskis ja sõitis 500 kilomeetri kaugusele Manivaldi vaatama. Vangile anti kaks tundi luba pruudiga kokku saamiseks.
“Ma ei mäleta, kas me suudlesime, aga ma istusin talle kohe sülle! Ta värises suurest erutusest üle keha, nagu oleks olnud kõige kõrgemas palavikus. Me polnud ju üle 10 aasta teineteist näinud! Ja siis tuli juba konvoi, kaks tundi oli läbi,” räägib Moja.
Manivald, kes pidi minema tagasi laagrisse, palus pruuti, et ta ei vaataks, kuidas teda vangina, püssimeeste ja lõrisevate koerte saatel laagriväravast sisse aetakse. Järgmine kohtumine oli 1954. aasta jõulude ajal. Kuigi Moja oli veel komandatuuri all, õnnestus tal komandandilt saada ajutine pass ja sõita Mani juurde teise oblastisse.
“Venemaal ei olnud niisamati, et lähed ja sõidad. Ta oli puha vangilaagreid täis! Kõrgendikud, traataiad, sõdurid, kes vahivad, püssid käes. Ma ei kujuta ette, kuidas ma seekord üksinda sõita julgesin, ma ei kartnud mitte midagi! Praegu enam niipalju neid traataedu seal pole, aga vahitorne olla ikka. Mul oli mingi aadress ka, mingi tsoon. Lõpuks sain Manivaldi ikka kätte. Külm oli ka koledasti. Esimene asi, mis Mani mulle ütles, oli: “Sa oled nagu külmund kana.”
Siis saime koos olla kauem, Manile anti oma tuba. Ta oli korralik vang, toas oli raudvoodi, ega muud polnudki. Kuskil üks lauake oli ka. Eestist oli onu mulle toidupaki saatnud, Manivald oli ka laagri poest õunakompotti ostnud. Sedasi me seal olime. Ema ütles mulle, nii kui sa lähed, nii tuled tagasi. Ta kartis minu pärast ja Manivald oli emmile seda lubanud,” meenutab Moja tollast
3–4-päevast kohtumist. Pärast jäi jälle ainult kirjavahetus. Järgmisel suvel, 1955. aastal, sai Moja juba pikemaks loa. Terveks kuuks. Mani oli siis juba vabakäiguvang.
1956. aastal vabanes Moja komandatuurist ja temast sai täiskasvanute keskkooli saksa keele õpetaja. Mani, kes samal ajal vabanes vangistusest, oleks võinud koju Viljandisse ema juurde sõita, kuid selle asemel sõitis ta Moja juurde ja nad abiellusid.
“Jah, ta jäi minu pärast veel asumisele! Muidugi oli tema ema minu peale pahane. Otse ta ju midagi ei öelnud, aga väike kif oli sees kogu aeg,” ütleb Moja. Pika ja õnneliku abielu ära elanud daam tunnistab, et seda, mis oleks juhtunud, kui poleks tulnud küüditamist ja sõda, kas tema vanemad siis üldse oleksid tal lubanud Manivaldiga tõsisemalt käia või kas ta eesti ajal oleks Kantreküla poisiga abiellumiseks loa saanud, ta ei tea.
“Seda me hiljem kunagi ei arutanud. Meie endi jaoks oli see loomulik, me olime teada paar koolipõlvest,” kinnitab ta.

Mõte Manivaldist hoidis elus

Eestiaegse kasvatuse juurde käis õpetus tütarlastele, et nad ennast kergesti poistele kätte ei annaks. “Muidugi, kui ma vahepeal Viljandis koolis käisin, siis mõne poisiga suudlesin küll, aga allapoole naba ma kedagi ei lasknud – Mani oli mul kogu aeg meeles, midagi polnud teha,” kinnitab õnnelik naine.
Kõige hullematel aegadel oli mõte Manivaldist Mojat elusana hoidnud. “Kord olime nii nälgas, et ema kuivatas pliidi peal kaera, hõõrus neid pudeliga natuke katki, pani vett juurde, soola meil ju polnud, praadis siis selliseid kuklikesi. No aga söö sõklaid, ei lähe ju kurgust alla! Aga kui siis emmi ütles: “Kas sa Manit tahad veel näha?” No siis läks küll alla, siis oleks sita ka vist ära söönud. See mõte hoidis mind alati elus, see oli, mida emmi alati kasutas, kui ta minust muidu enam jagu ei saanud,” meenutab Moja.
Moja ema Helmi oli 40-aastane advokaadiproua, kui ta tütrega Siberisse viidi ja leseks jäi.
“Eks emmi pidas vastu minu pärast,” ütleb tütar. “Ta oli lugenud inimene, teadis igasuguseid asju. Kord, kui värske lumi oli maha sadanud ja teed porised, tahtis ta minna suure poriga mitu kilomeetrit maha, kuskohal anti suppi. Ma küsisin, et kas tõesti lähed külma ilma, lume ja poriga supi pärast, kus on mõni kartulilible ja teelusikaga õli pääle pandud? Tema vastas: ta teab, et kõhus peab olema ballasti!”
Emmi ei abiellunud enam. “No kuule, ainult mõni üksik abiellus, kui lapsi oli palju ja neist oli kahju,” räägib Moja, et kedagi sellises olukorras hukka mõista ka ei saanud.
Et isa Evald Konno on tapetud, kuulsid nad juba 1944. aastal. Üks mees tuli vangilaagrisse ja rääkis isast, et oli olnud Konnoga ühes kambris, kus need, kel oli justkui rohkem süüd, käsutati järsku püssimeeste saatel minema ja tagasi nad ei tulnudki.
“Nii nad jäid sinna Siberisse ilma matmata, räägitakse, et seal olid hundid neid söönud,” teab tütar. Ja ometi hoidis inimesi tollal ikka veel üleval mingi lootus. Loodeti, et sakslane võidab, pärast loodeti veel ka ameeriklase peale.
“Kui tuli sõnum, et sõda on kaotatud, oli ikka õudne küll, aga keegi ei näidanud oma tundeid välja, me kartsime,” meenutab Moja. “Me kartsime nii väga, et inimesed isegi ei käinud omavahel õieti läbi. Olime küll juba kinni, aga kui me oleksime rohkem laterdanud, oleks meid ikka veel rohkem kinni saanud panna.
Ja ega me ju nii vangilaagris polnud, meid oleks päris kinni saanud panna, meid valitses ainult komandant ja koertega meid taga ei aetudki… Seetõttu olime pigem vakka, igaüks hoidis omaette. Kohalikele venelastele oli sõja lõpp muidugi pidu, sest nende mehed ja pojad tulid tagasi.“
1946. aastal põgenesid Moja ja ta ema Siberist.
“Eestlased olid ka sel aal ikka imelikud, nad hoidsid meist eemale,” meenutab Moja kodulinnas oldud aega kahe vangistuse vahel. “Emmi tuli, takunööriga kingad jala külge kinni seotud, sest õiget numbrit polnud saada, Viljandis tahtis direktor Härma proua temalt kangesti kuulda, kuidas Siberis elati, kutsus siis emmi ühte hooviväravasse, et tule, räägi. Emmi naeris, et direktor Härma proua kutsus mind kuskile värati taha, et keegi ei näeks,” meenutab Moja.

Head tüdrukud koos pättidega

Uuesti, juba arstiteaduse tudengina Siberisse sattudes, oli Mojal oma sõnul vangilaagris suhteliselt hea elu, sest teda aitas see, et toimikus oli kirjas, et ta oli õppinud meditsiini. Nii pandigi ta tööle meditsiiniõeks ja öövalves oli ta ka.
„Meie laagri tsensor oli laagriülema naine ja minul olid temaga head suhted, sest ta oli ka farmatseut ja vahel ta läks ära, siis aitasin mina tal rohtusid teha. Mõnikord ta imestas, et miks küll niisuguseid häid tüdrukuid kui mina kinni pannakse. Ta tõi mulle alati midag maitsvat, kui neil mingid pühad olid.”
Laagriülema naise imestusest võib aru saada, sest Moja-sugused head eesti tüdrukud sattusid ju vanglasse koos vene pätiplikadega, kes istusid enamasti kriminaalsetel põhjustel.
Moja töötas laagris ka tsensorina, hakkas selleks vabatahtlikult. Ta pidi läbi lugema kõik eestlaste kirjad ja panema neile templi peale. Lahti ta kirjad tegi, aga ühtegi ei lugenud. See-eest tohtis ta ise kirjutada, palju tahtis, ja nii saatis ta paljude saatusekaaslaste kirju enda omade pähe kodumaa poole teele.
Vahepeal käis Manivald Eestis ema juures, kolistas kodupööningul ja tõi kaasa saksakeelse žurnaali “Signaal”. Näitas seda Siberis vene töömeestele, kiitis saksa sõdurite ilusat vormi ja head varustust. Paljud tahtsid seda näha, aga keegi läks ja kaebas. Nende kodu Siberis otsiti läbi, võeti hirmsad saksa žurnaalid ära ja paksu pahandust oli palju. Haridusosakonna juhataja ähvardas Mojat, et helistab kohe kuhu vaja ja pannakse mõlemad kinni. Moja ootas siis juba Jaaku. Läks hommikul pakikesega, arvas, et Manivald viiakse ära, aga mees lasti vabaks.
“Tal oli üks sõber, kes nähtavasti oli tunnistajaks kutsutud, see päästis ta,” arvab Moja.

Ameerika Hääl kostis Siberis paremini

Mingit õiget pulma Moja sõnul Siberis polnud. Oli ainult abielu registreerimine. Kahe aasta pärast sündis Moja ja Manivaldi armastuse vili, poeg Jaak.
“Siberis ikka! Kokku elasime seal koos neli aastat. Olime justkui vabad inimesed, väike raha juba jooksis ja Ameerikast saadeti meile ka korralikke pakke. Kui Jaak sündis, saime nii palju raha, et ostsime raadio. Huvitav, et Ameerika Hääl kostis Siberisse paremini. Narvas oli ragin, aga Siberis polnud, ei tea, kas nad seal ei osanud segada?” muigab Moja.
Eestisse tulles astus Moja uuesti Tartu Ülikooli, seekord aga kaugõppesse inglise keelde. Kaugõppes ta arstiteadust edasi õppida ei saanud, statsionaari oleks küll võinud minna, aga kes siis peret oleks üleval pidanud…
Siberis olles oli Moja küll ka läbi teinud kõrgemad võõrkeelte kirjalikud kursused. “See andis mulle julgust juurde, aga kui ma Narva tulin, olles juba õpetaja, hakkas palju noori õpetajaid peale tulema, kes olid diplomiga, nad tahtsid mind välja süüa. No mis ma siis pidin tegema, ega ma jõujaama lukusseppade juurde ei tahtnud minna, see ei sobinud,” põhjendab Moja, miks ta uuesti ülikoolitee ette võttis.
Muidugi tahtsid nad vabanedes ikka kohe Viljandisse tagasi kolida, kuid keegi ei andnud neile korterit ega ka tööd.
“Viljandis olid suured kommud eesotsas, kui minu nime kuulsid, siis läks neil kohe hari punaseks, oli 1960. aasta. Mingi Kasik oli siin linnapea, ta soovitas meil Ainazisse minna,” meenutab Moja, kes jäi pojaga esialgu küll Viljandisse ja ainus tuttav, kes teda aitas, oli juut Heinz Blumberg.
“Ma helistasin talle ja ta korraldas mulle siia alla Kelmikülla kohe sissekirjutuse. Tööle ma ei läinud, sest kasvatasin Jaaku ja onu toitis mind.” Tuli elada veel mõned kuud Manivaldist lahus.

Narvas on sakslaste ehitatud korralikud majad

Manivald sai tööd Narva jõujaamas ja leidis peagi ka perele elamise. “No Narvas oli ju korralikud majad, sakslaste ehitatud ikka,” muigab Moja.
Elul Narvas polnud vigagi, ainult et Konnode-Järvekülgede juures eriti külalisi ei käinud. “Kõik mehed tahtsid alati juua, aga Manivald sellest ei hoolinud ja pole ju mõtet osta pudel ja vaadata, kuidas teised purju jäävad,” räägib Moja, et ta pole oma meest kunagi purjus näinud.
“Mul pole elus ka kunagi juhust olnud, et mina olen üksinda voodis ja ma ei tea, kus mu mees on. Mind pole kunagi tuuseldatud ja mingit kaklemist pole meie elus olnud. Ma ei heitnud talle ka kunagi midagi ette, me ei tülitsenud millegi üle. Ma ei teinud talle kunagi mingeid stseene, sest tema oli 18-aastaselt minu pärast oma eluga riskinud. Ta oleks ju koolis võinud edasi käia, ega 1941. aasta septembris mobilisatsiooni olnud,” räägib Moja.
Narvas elasid Konnod ka omamoodi isolatsioonis. Moja sõnul polnud Narva nähtavasti jäänud peaaegu ühtegi korralikku ja intelligentset eestlast, kellega oleks tahtnud suhelda. Endistele narvakatele reeglina Narva korterit ei antud ja seega oli vaid valida, kas hakata päris erakuks või suhelda intelligentsemate venelannadega, kellega oli võimalik kas või vene kirjandusklassikast vestelda. Kui aga Manivald tegi Narvas mõne ratsionaliseerimisettepaneku, siis öeldi talle alati, et ta peab mingi parteilase kampa võtma ja ära jagama, üksi ei lubatud tal kunagi midagi esitada, sest Manivald kiitis alati Saksa sõjaväge ja sai alati alama kategooria.

Viljandisse tulla liiga valus

Kuigi Moja ja Manivald olid ammugi tahtnud Narvast ära, ei jõudnud mees seda aega ära oodata.
Narvast Tallinna kolida ei õnnestunud seetõttu, et kuigi nõukogude okupatsiooni ajal elati pead-jalad koos, kehtis kummaline seadus, et ühest linnast teise korterit vahetades pidi igale inimesele uues korteris jätkuma 15 ruutmeetrit elamispinda. Nendega koos elasid aga ka veel Moja ema ja tädi Linda, kokku viis inimest. Nii suurt korterit polnud lihtsalt saada.
Viljandisse paar alguses tulla ei tahtnudki, arvates, et see oleks liiga valus. Pärast tädi surma sai Moja aga ootamatult teada, et oli päranduseks saanud väärtusliku kunstikogu, mis ammu Eesti Kunstimuuseumile deponeeritud.
“Tädi Linda elas varem Tallinnas, aga kui ta haigeks jäi, siis elas mõned aastad Narvas meie juures. Testament oli tal juba ammu tehtud, aga ta ei rääkinud sellest kunagi,” räägib Moja.
Nüüd oli võimalik majaostu peale mõtelda ja taas aitas Moja hädast välja juut Blumberg, üks vähestest endistest tuttavatest, kes oli Viljandis alles, teavitas, et Kivi tänaval on müügis pool maja. Sõjajärgsel ajal oli korterikriis igal pool väga suur ja paljud inimesed ei saanud oma kodukohtadesse tagasi tulla. Kodulinna tagasi jõudes tabas paljunäinud advokaaditütart šokk: perekonnasõbrad olid vahepeal läinud välismaale või Tallinnasse, Viljandisse oli aga voolanud viletsamat sorti võõrast rahvast.

Lapsena koos ja kodumullas ka koos

Võimaluse üle kodulinna Kivi tänavale kolida jõudis Manivald veel onkoloogias rõõmustada. Ta lootis, et saab terveks, ja rõõmustas, et tal on siis koos Mojaga vanaduses hea lähedal käia nii maakirikusse kui surnuaeda, platside peale.
“Mõtlesime, et meil on siin hea olla vaikselt,” meenutab Moja.
Manivaldi surivoodil palus ta mehel hästi järele mõelda, kas tal on mõni laps ehk kuskil, et Jaagul oleks siis õde või vend. Ja Mani vastas talle: “Moja, ma olen kõik järgi mõelnud, kurvastuseks pean ütlema, et ma ei ole ühelegi naisele last teinud. Ma ootasin sind.”
Viimase kõnelusena kinnitas Moja mehele: “Sa võid rahuga minna, mul ei saa kunagi teist meest olema.”
“Ma tean seda,” vastas Mani.
Siis ütles Moja veel: “Sa võid ka rahuga minna, varanduselt olen ma suhteliselt kindlustatud, ma ei pea kerjama minema.”
Mani vastas: “Ma tean seda.”
Tuhastamine polnud Eestis tookord veel võimalik, kuid Moja ja Mani olid kokku leppinud, et Mani tuhastatakse ja kunagi maetakse nad koos.
“Lapsena olime koos ja oleme kodumullas ka koos,” kinnitas Moja.

Moja Konno luges selle loo läbi ja palus avaldada peale tema surma. See oli ligikaudu aasta tagasi ja me mõlemad uskusime, et jõuame seda täiendada. Tänavu suvel käisime Mojaga koos Sinimägedes 20. SS-diviisi mälestusüritusel ja tegime plaane järgmiseks aastaks. Moja oli väga kirglik inimene. Mul oli au teda tunda 25 aastat, aga see on teine lugu.

MOJA KONNO
18.08.1924–17.08.2010

MANIVALD JÄRVEKÜLG
19.09.1923–28.12.1984

 

* * *

Üks maja Jakobsoni tänavas...


Väike Mojo koos isaga lapsepõlve-kodus Jakobsoni tänavas.

Jakobsoni 31 elas enne Esimest maailmasõda perekond Knüpfer, kus üks perekonnaliige oli omal ajal tuntud arst. Tollel ajal polnud neid jalaga segada. Tal oli kaks õde: Anna ja Bertha, kes olid vallalised preilid. Õed olid head klaverimängijad, kes andsid ka klaveritunde, teenides sellega vanaduspõlves elatist. Unustamatud on mälestused, kui pühapäeva hommikul vaiksel Jakobsoni tänaval kõlasid tuntud heliloojate tuntuimad viisid. Sageli pühapäeva pärastlõunal oli vana pruunika maja verandal väike kohvijoomine, kus tihti tavatseti lausuda “Vie reizent” ja “Vie herrlich”.
1. september 1939 tähendas Maailmasõja algust. Hitler kutsus oma rahvast koju. Paljudele põlvest põlve Eestimaal elanud sakslastele oli see vastumeelt. Oldi sulanud ühte mitme eri rahvustest inimestega ja konflike polnud.
Aga Knüpferitel ei jäänud muud üle, kui likvideerida oma majapidamine Eestimaal ja asuda teele Vaterlandi. Kui advokaat Konno oli lepingu notariaalselt ja seaduslikult sõlminud, tuli advokaadil koheselt tasuda lepingus olev maja ostmise summa ümberasujatele. Nii palju raha ei olnud ja suur summa laenati ühelt taluperelt.
14. juuni 1941 raputas väga suurt osa Eesti rahvast perekonniti ja suguvõsati.
Kell 7 hommikul tambiti Jakobsoni 31 maja uksele. Viljandi linnapea Mihkel Link karjus: “Kus ta on, kus ta on? Käed üles, olete arreteeritud. Paigal, liikumist ei ole!” Kuu aega hiljem oldi Siberis, peale perekonnapea, kes mõrvati peatselt pärast hommikust sündmust. Moja emale jäi südamele võlg, mis tookord sakslaste lahkumisel 1939. aastal osaliselt tasumata jäi.
1946. aastal põgenesid Moja ja ta ema Siberist. Eestimaa talusid ei olnud veel kolhoosideks tehtud ja ema läks tallu teenijaks, et tasuda laenatud võlg. Viljandisse onu juurde Uueveski teele elama jõudnud Moja kõndis kaugel oma maja eest mööda, lootes, et keegi sealt teda märkab. Kuid sinna majja ei julgenud ta enam minna. Oli 1947. aasta sügis, kui ta julges vaadata läbi aiapulkade oma koduaeda, kus praegune riigikogu esinaine Ene Ergma aias mängis. Moja oleks väga soovinud noppida mõne marja oma koduaiast, kuid ei julgenud.
Ajad on möödunud, tuli veel käia Siberis ja vangilaagris, aga Ene Ergma ei ole kunagi tundnud huvi, missugune saatus oli sellel perekonnal, kes oli asutanud sinna endale kodu.
Jakobsoni 31 oli elanud julgeolekuülem Mägi, kes oli nii lahkelt ta emale lubanud, et tütar võib käia seal oma kodus klaverit mängimas. Moja tänab suurepärase kutse eest, kuid muidugi ta ei läinud, sest see oleks kõik valu uuesti esile toonud.
Lõpuks saabus Eesti Vabariik, maja anti tagasi, sundüürnikud elasid sees ja majaomanikul ei olnud mingit õigust. Ka oma kodu põõsastelt marjakorjamine oli sobimatu. Jakobsoni tänava majakest hakati küll remontima, sest sooviti sinna ruumi saada, tookord soovis seda Maaleht, eesotsas Kilgiga.
1995. aasta märtsi hommikul sõitis tuttav autobussijuht klientidega Kelmiküla poole. Kahjuks ei märganud masinajuht siis midagi, aga tagasipöördumisel oli maja juba leekides. Tundus, et sundüürnik, kes oli kõva napsumees, oli suits käes magama jäänud. Suits joomamehele liiga ei teinud, ta hüppas aknast välja ja jooksis minema. Kuid majale tegi suits vägagi liiga: õhu juurdevool paisutas leeke ning varsti oli terve hoone leekides ning olenemata püüdlustest kustutada, põles see maatasa. Isegi naabrimees ei söandanud teadmata põhjustel kaevust vett anda.
Aastad möödusid, ähvardati kirjadega platsi kiiremaks puhastamiseks põlenud prahist. See nõudis ressursse, mida neil loomulikult nappis. Krundi peal kasvas rohi nii kuidas heaks arvas, rikkudes sellega linna kaunist ilmet. Seda polnud kerge müüa, sest suure osa krundist oli Moja teadmatusest või teadlikult nn kollaste kaartide eest, mille hind oli 10/12 senti, loovutanud.
1998. aasta sügisel leidis ta juhuslikult soovijad, kellele see kärbitud krunt enam-vähem sobis, ja Moja loodab, et ajalugu saab taas korduma: et sellest kohast saab õigete ja ausate eestlaste kodu, mis kaunistaks meie väikest linna.

Anna Rosalie Uudre

 

* * *

Alliksaarest Alliksaart nägemata

Artur Alliksaare kohta on levimas legende. Paljud ei usu, et need polegi legendid, vaid temaga tõepoolest sündinud lood. Sellepärast räägitakse neist ikka muiates või poolmuiates. Üks neist on kumuna võetav lugu sellest, kuidas Artur Alliksaar endale vangistuses karistusaastaid juurde nõudis. Ja minu teada need aastad ta juurde ka sai. Istus ta ju mingi tühise majandusasja pärast, samal ajal kui teisi süüdistati poliitiliste pattude eest. Aga temagi oli ju mingi aja Saksa sõjaväkke kuulunud.
See võis olla 1951. või 1952. aastal. Kandsin karistust Suhho-Bezvodnojes, mis asus tookordses Gorki oblastis. Gorki oli ju enne ja nüüd jälle Nižni-Novgorod. Vangilaagreid oli seal nagu Kirovi ehk Vjatka kandiski kümneid: vangide linnakud vangide linnakute kõrval. Nii palju oli ju rahvavaenlasi!
Mind oli pandud tsensoriametisse: lugesin, see tähendab, et pidin lugema – tühja ma seda tegin – laagrist välja saadetud ja laagrisse tulnud kirju. Et keegi midagi kurja ei kavatseks. Aga kirjutada võis ju ka ridade vahelt midagi öeldes, mida vaid kirjutaja ja kirja saatja mõistsid. Ja mis see minu asi oli! Enne kui selle ameti vastu võtsin, kaalusin kaua aega, sest sellel tegevusel on siiski halb maik juures. Mõtlesin siis, et saan oma kaaskannatajatele midagi ka kasulikku korda saata, näiteks mõne kirja rohkem käiku lasta ja veel midagi. Muidugi tuli ette ka ebameeldivusi, eriti siis, kui lasti mõnd kirja tõlkida.
Kord kutsus laagri komandant mind äkki välja. Ütles, et homme on sõit. Oli selline laagritevaheline soojak (tepluška), mind pandi sinna. Minekut ootama. Tund ehk sõitsime, mitte rohkem. Siis olime kohal. Mis saab edasi, ma ei teadnud, polnud õrna aimugi. Selles elus oli ikka nii. Kõik, mis tuli, tuli ootamatult. Viidi ühte tuppa. Siis toodi mulle lauale üks papka. Noh – kellegi toimik. Seal olid mingid paberid. Eestikeelsed. Kästi lugeda ja tõlkida.
Algul tuli muidugi allkiri anda, et pole midagi näinud ega kuulnud. Järelikult oli tegemist julgeolekuga – neil oli ikka nii.
Ma lugesin. Lugesin huviga. Arvatavasti ei suutnud ma lugemisel oma emotsioone varjata. Huvitav, kas nad said aru või mitte, missugust mõju see kirjutis mulle avaldas. Minu näoilme lugemise ajal reetis ju mõndagi. Aga nad ei teinud sellest välja. Ilmselt ei pakkunud minu miimika neile midagi erilist.
Seal oli kirjas kõik, mida olin ise aastaid endas kandnud. See rahvustundeline tekst vaimustas mind. Mul oli hea meel, et leidus inimene, kes mõtles nagu minagi ja kes suutis ja julges selle kõik kirja panna. Aga samal ajal tundsin ka hirmu, et see mees võib endale tule kaela tõmmata. Otsekohe võtsin endamisi vastu otsuse: ma ei tõlgi neile seda avaldust.
Need olid Artur Alliksaare, mulle täiesti tundmatu inimese mõtted. Loe ja tõlgi! Kena küll. Jäin toimikut veelkord silmitsema. Silmad haarasid kõike, mis avatud lehekülgedelt paistis.
Kõigepealt jätsin meelde tema koduse aadressi Tartu, Herne tänav 18 ja sünniaasta 1923. Niisiis minu eakaaslane.
Artur Alliksaar oli kirjutanud vanglaülemale avalduse, milles palus oma paragrahv ümber muuta.
Ta istus paragrahv 49 põhjal. Mingi tühine rastrata – puudujäägid. Oli olnud kellegi sobitegemine raudteel ja kahjud tema kaela määritud. “Mul on häbi selle paragrahviga istuda,” kirjutas ta.” Ümberringi on poliitilised. Palun määrata ka mulle paragrahv 58-1a.“
Ta oli lõpetanud 1943. aastal Tartus gümnaasiumi. Juba kooliajal oli läbi lugenud Adolf Hitleri “Mein Kampfi” ja avastanud sealt nii mõndagi paikapidavat. “Sealt leidsin vastused elufilosoofilistele küsimustele, mis mind olid vaevanud, ja sealt leidsin üht-teist, mis mulle vaja. Palun mind uuesti kohtu alla anda,” kirjutas ta avalduses umbes nii. (Nüüd, kui on ilmunud Alliksaare kirjade ja avalduste raamat, on see uue paragrahvi nõudmine kirjas, kuid kuidagi teisiti. Järelikult pidi olema keegi hea inimene, kes mõjutas teda tagasihoidlikumat teksti esitama. Kuidas see võimalik oli, ei oska ma öelda, kuid avaldatud tekst pole see, mida mina pidin tõlkima.)
Mis ma siis vastasin? Muidugi ei hakanud ma neile seletama, et Alliksaar on “Mein Kampfi” lugenud ja sealt muu hulgas positiivseid elamusi saanud. Kusagil ei olnud ka kirjas, et ta seda teost jäägitult oleks hinnanud. Hea hariduse korral võinuksid julgeolekumehed isegi aru saada, mis teosest on jutt. Aga ise nad arvatavasti ei vaevunudki võõrkeelset avaldust lugema hakata. Või olid nad sellest teadlikud ja tahtsid nimelt, et avaldus pehmemalt kirja saaks? Ei tea, ei tea.
“Noh?”
“See on nii hästi ja kujundlikult kirjutatud, et ma ei suuda seda tõlkida,“ ütlesin. ”Tegemist on ilukirjandusliku tekstiga, millest minu tarkused üle ei käi.” Ja oligi kohe tunda, et tegemist on haritud intelligentse inimesega. Et poeediga, seda ma siis ju veel ei teadnud. Ei teadnud veel kaua-kaua, sest Alliksaart ju ei avaldatud.
Uurisid, et ütelge ikka, millest ta kirjutab nii pikalt. Püüdsin rääkida, rääkida, rääkida – hoopis sellest, mida seal kirjas polnud, ja ka paragrahvist, kuid muidugimõista mitte “Mein Kampfist”. Alles nüüd võib seda avalikult meenutada.
Nad jätsid mu rahule. Kuid vannutasid veelkord, et ma sellest kellelegi ei räägiks. Märkmeid teha ei tohtinud, julgeolekumehe pilk, mis tundus küll eemalolevana, jälgis mind pidevalt. Jätsin kõik meelde.
Olen nüüd sellest nii mõnelegi rääkinud. Ühed usuvad, teised mitte. Mina ei ole tema vangistuse seika ju välja mõelnud. Toimik oli tõeline. Küllap leidus ka inimene, kes selle vene keelde ümber pani, sest oma 58. paragrahvi, nagu kuulda, ta ka sai.
Kui ma 1953. aastal vangilaagrist vabanesin ja asumisele saadeti, kirjutasin üles meeles peetud andmed. Ja kui 1960. aastal vabanesin, otsisin Tartus Herne tänava üles. Tahtsin temaga kokku saada, et teada, kuidas tal edaspidi läks. Et näha seda inimest, kelle kirjaread mind nii vaimustanud olid. Herne tänavas Alliksaarte kodu enam ei olnud. Sealt sain uue aadressi. Läksin Puiestee tänavale, ta elas seal sõjaväekasarmute pool küljes. Leidsin maja ja ukse üles. Käsi tõusis, et koputada, aga ometi ma ei julgenud seda teha, sõrmed jäid õhku… Nõnda ei kohtunudki ma Artur Alliksaarega, kes oli olnud mu laagri- ja asumisaastatel suureks paleuseks. Sellest on mul nüüd kole kahju.
Miks ma hakkasin tsensoriks? Seda on mult ikka ja jälle küsitud. Pole see amet ju kunagi austusväärne olnud, liiati veel laagrioludes. Et vanglates ja vangilaagrites on tsensorid, seegi on paljudele uudis. Oli mullegi. Seda tööd, mis seisnes võõraste kirjade lugemises, tegid tavaliselt palgalised. Et aga vangis istus peale venelaste paljude teiste rahvuste esindajaid, siis tuli kasutada keeleoskajaid. Mind valiti ilmselt välja sellepärast, et olin ülikoolis õppinud. Haridust hinnati seal kuidagi omamoodi, eriliselt.
Hakkasin tsensoriks kahel põhjusel: esiteks mõtlesin, et lasen kõigil vabalt kirjutada (ega ma tõesti ei vaevanud end nende kõikide kirjatööde lugemisega, oh ei!), teiseks, et kui olin tsensor, siis oli mul piiramatu võimalus endal kirjutada. Mul on säilinud hulk kirju emale, kes istus kusagil Arhangelski laagris. Meil oli palju eestlasi, neil nagu vangidel ikka oli ju õigus kirjutada vaid üks kiri kuus. Minu abiga sai neid välja saata palju rohkem. Sassiadi Elvi – tema on mu tollastest laagrikaaslastest veel elus – ja veel mõned kirjutamishimulised kasutasid seda võimalust kenasti.
Artur Alliksaart kui luuletajat ja näitekirjanikku õppisin tundma muidugi hiljem.

Moja Konno jutustused pani kirja Ülo Alo Võsar


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv