Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 


Kaplinski, rahvuslus ja Sinimäed

tekst: Peep Varju,
Memento ajalootoimkonna liige


Jerzy Kaplinski ja Nora Raudsepp abiellusid 1938. aastal Tartus. Foto: Jaan Kaplinski raamatust „Isale“.

Hiljuti toimunud raadiovestluses teatas kirjanik Jaan Kaplinski, et kui räägitakse rahvuslusest ja Sinimägedest, siis see hakkab temale vastu. Mida öelda selgituseks lugupeetud kirjanikule?

1941. a suvel saabus järjekordse vangide tapiga Eestist Kirovi vangla rahvuslastest täistopitud ühiskambrisse Jerzy Kaplinski, meie kirjaniku isa. See oli päevade küsimus, et ta pääses Tartust ära enne 8. juuli ööl vastu 9. juulit toimunud massimõrva. Viimasel hetkel enne põgenemist hukkasid kommunistid 198 tsiviilisikut, kes olid vahistatud mõne päeva jooksul. Teatavasti tühjendati Tartu vangla 4. juulil, kui väljus Venemaale viimane vangide rong.
J. Kaplinski põgenes natside eest Poolast Eestisse. Meie rahvusriigis võeti ta vastu normaalselt ja sai tööd Tartu Ülikooli õppejõuna. Natside ja kommunistide koostöö tähendas aga seda, et 23. juunil 1941 ta vahistati väljamõeldud nõukogudevastase propaganda süüdistusega ning toimetati Venemaale Kirovi vanglasse.
Ühiskambrisse hilisema saabujana pidi ta magama külmal betoonpõrandal. Kambrikaaslaste seas oli ministreid, Riigikogu liikmeid, kõrgemaid ohvitsere, arste, üliõpilasi jt. Kambrisse sokutati vähemalt kaks nuhki-koputajat: üks oli Venemaa eestlane Peipsi tagant, teine vene rahvusest, kes valdas eesti keelt minimaalsel määral. Selle kambri vangidest jäid ellu üksikud. Osa hukati, osa suri enne surmaotsuse täideviimist. Haridusminister Aleksander Jaakson, VR 1/3, lasti maha 2. oktoobril 1942. Samal päeval hukati Eesti Moskva saatkonna arst Hans Schotter. Lennuväemajor Braun suri enne surmaotsuse täideviimist. Jne, jne, jne.
Ellujäänute mälestustest ja kahe-kolme koputaja ettekannetest saame taastada pildi eesti rahvuslaste ühtehoidmisest ja vaimsusest selles ühiskambris. Näiteks kaks üliõpilast loovutasid oma kõrgemad ja pisut soojemad narikohad vanematele meestele, nende seas oli ka J. Kaplinski. Üks ülõpilastest suri peagi kopsupõletikku.

Sinimägede tähenduse kohta tahan aga tsiteerida kahte meest, 1944. aasta vastupanuliikumise juhtide väljendatud mõtteid. Esimene neist on Jüri Uluots, viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes okupeeritud kodumaa pinnal ning samal ajal ka tunnustatud autoriteet rahvusvahelise õiguse alal. 17. augustil 1944 peetud kõnes ta ütles:
”Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike, kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub kogu eesti rahva olevik ja tulevik”.
J. Uluotsa kinnitatud valitsuse haridusminister Arnold Susi, 16 aastat Venemaa vangilaagrites ja sundasumisel veetnud ning invaliidina kodumaale jõudnud rahvuslane, kirjutas: „Meie, laagrivangid, ei ole kangelased. Meestest olid seda Sinimägede ja Pitka mehed. Vangidest ei sõltunud keegi, me ei saanud vastutada millegi eest peale iseenda. Me kas elasime või surime, see olenes kellestki teisest. Tõelised sangarid on aga meie naised, emad, kes jäid lastega üksi, kui mehed vangistati. Üksi nad toitsid ja koolitasid neid, töötades sageli nii päeval kui ööl, mitmel kohal, sest lapsed pidid saama toidetud ja kaetud. Ja siis veel emad, kes väikeste lastega Siberisse viidi, kus vastutuse koorem oli veel rängem. Nemad on kangelased, vabas Eestis tuleb kõigepealt neile püstitada ausammas, suur ema kuju!

Tuletagem veel meelde, et Arnold Susi oli tegelikult vangistuses olnud kambrikaaslase Aleksander Solženitsõni ristiisa. Maailmakuulsa vene mõtleja ja kirjaniku sünd sai ju alguse just vangikongis kaasvangi A. Susi loengutest. Raamatu „Gulagi arhipelaag” kirjutamisel ning käsikirja säilitamisel Eestis oli perekond Susi autorile suureks toeks.
Küsigem, kelle hinnang Sinimägede lahingutele ja kangelastele on õigem? Kas vastupanuliikumise juhtidel 1944. aastast, kui nad panid elu kaalule, et säilitada õhkõrna Eesti riigi juriidilist, põhiseaduslikku kestvust? Või peaksime õiguse andma neile rahupõlves kasvanud kriitikutele, kes pole ise Eesti riigi kaitseks suurt midagi teinud?

Kas eespool toodud faktid ei peaks meie lugupeetud kirjanikku panema sügavamalt järele mõtlema tõelise rahvusluse ja Sinimägede sangarite üle? Meie keskel elab veel üksikuid Sinimägedes võidelnuid, keda Eesti riik ei julge vabadusvõitlejatena tunnustada.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv