|
|
Kaplinski, rahvuslus ja Sinimäed
tekst: Peep Varju,
Memento ajalootoimkonna liige
|
Jerzy Kaplinski ja Nora Raudsepp
abiellusid 1938. aastal Tartus. Foto: Jaan Kaplinski raamatust
„Isale“. |
Hiljuti toimunud
raadiovestluses teatas kirjanik Jaan Kaplinski, et kui räägitakse
rahvuslusest ja Sinimägedest, siis see hakkab temale vastu.
Mida öelda selgituseks lugupeetud kirjanikule?
1941. a suvel saabus
järjekordse vangide tapiga Eestist Kirovi vangla rahvuslastest
täistopitud ühiskambrisse Jerzy Kaplinski, meie kirjaniku
isa. See oli päevade küsimus, et ta pääses
Tartust ära enne 8. juuli ööl vastu 9. juulit toimunud
massimõrva. Viimasel hetkel enne põgenemist hukkasid
kommunistid 198 tsiviilisikut, kes olid vahistatud mõne
päeva jooksul. Teatavasti tühjendati Tartu vangla 4.
juulil, kui väljus Venemaale viimane vangide rong.
J. Kaplinski põgenes natside eest Poolast Eestisse. Meie
rahvusriigis võeti ta vastu normaalselt ja sai tööd
Tartu Ülikooli õppejõuna. Natside ja kommunistide
koostöö tähendas aga seda, et 23. juunil 1941 ta
vahistati väljamõeldud nõukogudevastase propaganda
süüdistusega ning toimetati Venemaale Kirovi vanglasse.
Ühiskambrisse hilisema saabujana pidi ta magama külmal
betoonpõrandal. Kambrikaaslaste seas oli ministreid, Riigikogu
liikmeid, kõrgemaid ohvitsere, arste, üliõpilasi
jt. Kambrisse sokutati vähemalt kaks nuhki-koputajat: üks
oli Venemaa eestlane Peipsi tagant, teine vene rahvusest, kes
valdas eesti keelt minimaalsel määral. Selle kambri
vangidest jäid ellu üksikud. Osa hukati, osa suri enne
surmaotsuse täideviimist. Haridusminister Aleksander Jaakson,
VR 1/3, lasti maha 2. oktoobril 1942. Samal päeval hukati
Eesti Moskva saatkonna arst Hans Schotter. Lennuväemajor
Braun suri enne surmaotsuse täideviimist. Jne, jne, jne.
Ellujäänute mälestustest
ja kahe-kolme koputaja ettekannetest saame taastada pildi eesti
rahvuslaste ühtehoidmisest ja vaimsusest selles ühiskambris.
Näiteks kaks üliõpilast loovutasid oma kõrgemad
ja pisut soojemad narikohad vanematele meestele, nende seas oli
ka J. Kaplinski. Üks ülõpilastest suri peagi
kopsupõletikku.
Sinimägede tähenduse
kohta tahan aga tsiteerida kahte meest, 1944. aasta vastupanuliikumise
juhtide väljendatud mõtteid. Esimene neist on Jüri
Uluots, viimane peaminister Vabariigi Presidendi ülesannetes
okupeeritud kodumaa pinnal ning samal ajal ka tunnustatud autoriteet
rahvusvahelise õiguse alal. 17. augustil 1944 peetud kõnes
ta ütles:
”Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike,
kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi,
oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine, kui keegi
mõtleb või ütleb teisiti. Õigel teel
on kogu eesti rahva olemise kaitsel need eesti mehed, kes relvaga
käes võitlevad praegu ja edaspidi. Nendest sõltub
kogu eesti rahva olevik ja tulevik”.
J. Uluotsa kinnitatud valitsuse haridusminister Arnold Susi,
16 aastat Venemaa vangilaagrites ja sundasumisel veetnud ning
invaliidina kodumaale jõudnud rahvuslane, kirjutas: „Meie,
laagrivangid, ei ole kangelased. Meestest olid seda Sinimägede
ja Pitka mehed. Vangidest ei sõltunud keegi, me ei
saanud vastutada millegi eest peale iseenda. Me kas elasime või
surime, see olenes kellestki teisest. Tõelised sangarid
on aga meie naised, emad, kes jäid lastega üksi, kui
mehed vangistati. Üksi nad toitsid ja koolitasid neid, töötades
sageli nii päeval kui ööl, mitmel kohal, sest lapsed
pidid saama toidetud ja kaetud. Ja siis veel emad, kes väikeste
lastega Siberisse viidi, kus vastutuse koorem oli veel rängem.
Nemad on kangelased, vabas Eestis tuleb kõigepealt neile
püstitada ausammas, suur ema kuju!”
Tuletagem veel meelde,
et Arnold Susi oli tegelikult vangistuses olnud kambrikaaslase
Aleksander Solženitsõni ristiisa. Maailmakuulsa vene
mõtleja ja kirjaniku sünd sai ju alguse just vangikongis
kaasvangi A. Susi loengutest. Raamatu „Gulagi arhipelaag”
kirjutamisel ning käsikirja säilitamisel Eestis oli
perekond Susi autorile suureks toeks.
Küsigem, kelle hinnang Sinimägede lahingutele ja kangelastele
on õigem? Kas vastupanuliikumise juhtidel 1944. aastast,
kui nad panid elu kaalule, et säilitada õhkõrna
Eesti riigi juriidilist, põhiseaduslikku kestvust? Või
peaksime õiguse andma neile rahupõlves kasvanud
kriitikutele, kes pole ise Eesti riigi kaitseks suurt midagi teinud?
Kas eespool toodud faktid
ei peaks meie lugupeetud kirjanikku panema sügavamalt järele
mõtlema tõelise rahvusluse ja Sinimägede sangarite
üle? Meie keskel elab veel üksikuid Sinimägedes
võidelnuid, keda Eesti riik ei julge vabadusvõitlejatena
tunnustada.
|
|
|
