|
|
|
Lääne-Saksamaa valitsuse
külalistemaja „Petersberg“. Siin on ööbinud
mitmed poliitilised suurkujud nagu Leonid I. Brežnev,
kuninganna Elisabeth II, samuti Lennart Meri. |
Võluvas väikelinnas
Bonnis on suure poliitika hõngu
tekst: Aino Siebert
fotod: Aino ja Werner Siebert
Bonn on üks
Saksamaa vanimaid linnu. Reini-jõe võluv metropol
on üle kahe tuhande aasta vana, siin on tänaseni näha
germaani ja rooma asulate jälgi. Aastatel 1597–1794
resideerisid linnas Kölni kuurvürstid. 1770 sündis
Bonnis Ludwig van Beethoven, kelle igahaljad nooditeosed vaimustavad
maailma tänaseni. Ka Bonni alma mater arenes 19. sajandil
üheks Saksamaa auväärsemaiks. Kuid metropoli tuntakse
tõenäoliselt ennekõike Lääne-Saksamaa
kunagise pealinnana.
Pärast Hitleri
Saksamaa kapituleerumist 1945 töötasid aastatel 1949–1990
Kölni kunagise linnapea ja hilisema liidukantsleri Konrad
Adenaueri ettepanekul Bonnis Liitvabariigi parlament – Bundestag,
valitsus ja diplomaadid. Ka Eesti Vabariigi saatkond avas siin
1991 koos Läti ja Leeduga uksed kõigepealt Bertha-von-Suttner
platsil, hiljem osteti vana villa Bonni valitsusrajoonis Fritz-von-Schäffer
tänaval. Eestlaste naabriks oli Valgevene diplomaatiline
esindus, mis töötab Berliini saatkonna filiaalina edasi.
Kuigi alates 1990 on ühinenud Saksamaade pealinnaks jälle
Berliin, on Bonnis nii liidupresidendi kui liidukantsleri, samuti
kuue liiduministeeriumi filiaalid. Bonnis töötavad ka
rahvusvahelised organisatsioonid nagu ÜRO ja kaks DAX-ettevõtet,
samuti Saksamaa ringhääling Deutsche Welle, mille saateid
saab kuulata kogu maailmas.
Seega on Bonn linn, mida tasub külastada ennekõike
neil, kellel on huvi ajaloo ja poliitika vastu: sissepääs
“Haus der Geschichtesse” (lähiajaloomuuseum) on
tasuta, seal organiseeritakse ka ekskursioone hoonetesse, kus
“küpsetati” Liitvabariigi ajalugu. Metropolist
ainult mõne kilomeetri kaugusel on Königswinter, kus
toimis Lääne-Saksamaa valitsuse külalistemaja „Petersberg“.
Seal on ööbinud mitmed poliitilised suurkujud nagu Leonid
I. Brežnev, kuninganna Elisabeth II, samuti Lennart Meri.
Tänapäeval võib ka tavakülaline sõita
Petersbergi mäe otsa, sealt on imeilus vaade Reini jõe
orgu ning mäestikule Siebengebierge koos lossivaremetega
“Drachenfels”, mis pärinevad 12. sajandist, või
siis ööbida hotellis “Petersberg”, kus on
tänaseni tunda suure maailmapoliitika hõngu. Mootorispordi
kuningaklassi Vormel 1 sõbrad rõõmustavad
omakorda külastades Petersbergi, sest siin abiellus 1995
seitsmekordne maailmameister Michael Schumacher oma Corinnaga.
Köningswinterist veel mõned kilomeetrid edasi, Rhöndorfis
on jälle võimalik külastada Liitvabariigi esimese
liidukantsleri, Konrad Adenaueri maja-muuseumi ning Bonni endises
diplomaatide linnaosas Bad Godesberg asub Baltimaade kristlike
tudengite kasutuses olev uhke hoone “Haus Annaberg”,
mida juhib aastakümneid välislätlane Andrejs Urdze.
Kellel veel aega ja lusti, võib sõita kas rongi
või autoga mööda paralleelselt Reiniga kulgevat
teed kuni Koblenzini välja (umbes 70 km). Siin voolab Maini
jõgi Reini, täpselt selles kohas on “Deutsches
Eck” (Saksamaa nurgakene), mille vastas kindlus “Ehrenbreitstein”.
Seega lubage, et võtan teid, head lugejad, nüüd
kaasa poliitilisele avastusretkele.
|
Leonid I. Brežnev oli 1973
Willy Brandti külalisena Bonnis, tema sooviks oli ööbida
Petersbergis. |
Bonn ei ole
oma kuulsat elanikku unustanud
Bonni kõige kuulsamaks
elanikuks on kindlasti Ludwig van Beethoven, kes sündis 17.
detsembril 1770 (suri 1827 Viinis Schwarzspanierstraßel,
on maetud linna keskkalmistule). Heliloojal oli julgust protesteerida
nootidega poliitika vastu ja seda rolli tuuakse igal aastal esile
ka metropoli muusikafestivalil. Beethoveni revolutsioonilised
heliteosed kuulusid 19. sajandi esimesel poolel pea iga kontserdi
repertuaari, mitmeid neist dirigeeris komponist ise. Esimeseks
selliseks kontserdiks oli Viini teatris esitatud gigantne programm,
kus mängiti sakslase 5. ja 6. sümfooniat, 4. klaverikontserti
ja mitmeid koorifantaasiaid. Publiku hulgas istusid mitmed tuntud
muusikakriitikud nagu Johann F. Reichardt, Ferndinand Ries jt,
kes avaldasid kontserdist detailseid artikleid.
Saksa muusikageeniuse 3. sümfoonia “Eroica ja Fidelio”,
mis originaalis kandis tiitlit “Sinfonia grande, intitolata
Bonaparte” (kutsutud ka Napoleoniks) ja tuli esiettekandele
Viinis, vürst Lobkowiczi palees, on monumentaalne ja heroiline
teos. Kuid pärast seda, kui Beethoven sai teada, et Napoleon
on enda ülendanud keisriks, kustutas ta vihaselt tema nime
tiitlileheküljelt. Nüüd sai teos pealkirjaks “Heroiline
sümfoonia, komponeeritud ühe suure mehe mälestuse
pühitsemiseks”.
Kui Viini kongressi ajal kõlas Austria pealinnas Beethoveni
7. sümfoonia, olid seda kuulamas mitmed Euroopa valitsejad:
Preisimaa kuningas Friedrich Wilhelm III., Venemaa tsaar Aleksander
I koos abikaasa ja õega, Maria P. Von Sachsen-Weimar-Eisenachiga.
Ka selles teoses aastast 1813 käsitleb Beethoven poliitilisi
sündmusi, seekord Preisimaa vabastamislahinguid.
Kõige tuntum Beethoveni sümfoonia on, kuigi paljud
seda otseselt ei teadvustagi, 9. sümfoonia (1824), mille
viimane osa – koori finaal – on Friedrich Schilleri
ülistuslaul “Ood rõõmule” (An die
Freude). Muusika väljendab inimese soovi, et pärast
kannatusi tuleks rõõmupäev. Alates aastast
1972 (ametlikult alates 1985) kasutatakse sümfoonia viimast
osa Euroopa hümnina.
Üle
kõige peab armastama vabadust – aardeid Beethoveni
majamuuseumist
Ludwig van Beethoveni
sünnikoht on vanalinnas, Bonnergasse 20 (tramm Bertha-von-Suttner-Platz).
Helilooja sünnimaja-muuseum on kujunenud aastate jooksul
Beethoveni muusika fännide kohtumiskohaks, sest siin hoitakse
maailma suurimat Beethoveni-kogumikku, dokumente, kirju ja instrumente,
mida helilooja kasutas. Alates aastast 2004 on kõrvalhoones
ka helitööde digitaalsete kogumike stuudio ja muusikalava.
Tänapäeval on teada Beethoveni kümme helitööd
(1782–1785), mis on noodistatud Bonnis. Sellele lisaks leidub
umbes kolmkümmend kompositsiooni (1787–1792), mida helilooja
kasutas oma hilisemas loomingus. Nendes esimestes katsetustes
on tunda Beethoveni esimeste õpetajate, Neefesi ja Sterkeli,
kuid ka tollase muusikastaari Mozarti mõju. Reini-linnas
kirjutas sakslane veel kantaate, aariaid ja variatsioone.
Ludwig van Beethoven kasvas üles muusiku perekonnas, kuid
tema isa esivanemad olid talupojad ja käsitöölised,
kes pärinesid flaami Mechelnist. Seetõttu on perekonnanimes
ka “van”. Kuid kuulsa komponisti vanaisa, kelle nimeks
oli samuti Ludwig van Beethoven, töötas juba Bonnis
kapellmeistrina. 1740 sündis talle poeg Johann, Beethoveni
isa, kes laulis hiljem Bonni hoovikabelis. Noodikunstniku ema,
Maria Magdalena Keverich, pärineb aga Ehrenbreitsteinist,
ta oli kuurvürsti koka tütar.
Beethoveni isa oli vaimustatud Salzburgi noorest imelapsest Wolfgang
Amadeus Mozartist, kes juba kuueaastasena kirjutas muusikat, ja
seadis endale eesmärgiks vormida ka oma pojast imelaps. Nii
õppis Ludwig juba varakult mängima klaverit, orelit
ja viiulit. Isa ääretu auahnus segas aga poisi normaalset
arengut, sest ta aeti isegi öösel üles selleks,
et demonstreerida külalistele oma oskusi. Ka muidu ei olnud
kuulsa helilooja lapsepõlv kuigi õnnelik, sest isa
oli alkohoolik, ema tihti haige. Bonni kirjastaja Nikolaus Simrock
toob esile, et Beethoveni isa peksis reeglipäraselt oma poega.
Lõpuks sekkusid perepea kolleegid vahele ja pidasid hoolt
selle eest, et Ludwig anti teiste muusikaõpetajate hoole
alla. Andeka poisi esimesteks juhendajateks olid Christian Gottlob
Neefe (klaver, orel ja helitöö) ja Franz Anton Ries
(viiul).
Hiljem soovis sakslane minna õppima Mozarti juurde, kuid
kuigi austerlane tajus Beethoveni talenti, siis oli “Austria
imelaps” liialt seotud oma rahamuredega ja ooperi “Don
Giovanni” kirjutamisega, et tal polnud võimalik noormeest
aidata.
Ema surm 1787. aastal oli Ludwigile, kes oma ema väga armastas,
hingeliselt raske löök. Kaks aastat hiljem alustas helilooja
õpinguid kodulinna ülikoolis, kohtudes seal Eulogius
Schneideriga, kes tutvustas talle Prantsuse revolutsiooni ideesid,
mida Beethoven peegeldas hiljem ka oma heliteostes: 1873 kirjutab
ta: “Üle kõige peab armastama vabadust: tõde
ei tohi kunagi, isegi troonil mitte, vaikida.” 1794 sõitis
helilooja Viini, Bonni ei tulnud ta enam kunagi tagasi, ka siis
mitte, kui sai teate oma isa surmast.
Mozart oli juba surnud, kui Joseph Haydn, kellega Beethoven oli
juba varem kohtunud Bonnis, ja Antonio Salieri võtsid sakslase
Doonau uhkes metropolis oma kaitsvate tiibade alla. Nii avanesid
Austria pealinnas noormehele mitmed vajalikud uksed, vabahärra
Gottfried van Swietenist ja vürstinna Lichnowskyst said Beethoveni
tähtsad toetajad. Alguses tegi Beethoven karjääri
pianistina, kuid hiljem, mil tal algasid probleemid kuulmisega,
pühendas ta ennast helitööle. Ja jälle tulid
sõbrad, nende hulgas tema õpilane prints Rudolf,
talendikale muusikule appi, pidades hoolt selle eest, et Beethovenile
maksti elu lõpuni pensioni.
Mis põhjustas Beethoveni kurdistumise, selle uurimisega
tegelevad teadlased veel tänapäeval. Näiteks avaldas
Argonne National Laboratory Chicagos 2005 analüüsi,
mille kohaselt oli noodikunstnik põdenud 20-ndates eluaastates
rasket pliimürgitust, mis muutis ka tema isiksust. Kümme
aastat hiljem tekkisid esimesed kuulmishäired, aastaks 1819
oli Beethoven täiesti kurt, ta ei võinud enam anda
kontserte ega dirigeerida.
|
Noored musitseerimas Beethoveni
sünnimajas. |
Beethoven
ja naised
Beethoveni muuseumis
on toodud välja ka helilooja kirjavahetus mitmete daamidega.
Teatavasti ei olnud noodigeenius kunagi abielus.
Krahvinna Marie Erdödy oli Ludwig van Beethoveni üks
ustavamaid sõbrannasid. Mitmed tema teosed on pühendatud
siniverelisele daamile. Pole aga tõestatud, et nende vahel
oleks olnud armusuhe. Soe sõprus sidus teda ka Josephine
Brunsvikiga, muusik kirjutas talle aastatel 1804–1807 mitmeid
armastuskirju. Kuid aadliperekonnast pärinev naine ei julgenud
abielluda kodanliku mehega. 1810 naitus krahvinna Eesti paruni
Stackelbergiga. Kooselu ei kujunenud aga õnnelikuks, paar
läks kaks aastat hiljem lahku.
Brunsviki-õdede kaudu tutvus muusik nende sugulase Giulietta
Guicciardiga ning armus temasse. Ta ei teadnud, et krahvinna oli
juba kihlatud. 1802 pühendas Beethoven oma “Kuupaiste
sonaadi” (Mondschein-Sonate) just Giuliettale.
Imeilus helitöö “Elisele” aastast 1810 on
Beethoveni uurija Klaus Martin Kopitzi arvates kirjutatud noorele
lauljannale Elisabeth Röckelile, kes abiellus aga helilooja
sõbra Johann Nepomuk Hummeliga. Elisabeth külastas
veidi enne Beethoveni surma teda Viinis, kinkides talle ühe
loki oma juustest.
Iga-aastane Beethoveni festival
Bonn hoiab oma suure elaniku mälestust üleval igal sügisel,
augusti lõpust kuni oktoobri alguseni korraldatava festivaliga.
Siis tulevad Reini-linna mitmed muusikamaailma koorekihi esindajad.
Tänavusel festivalil esinesid traditsiooniliselt Paavo Järvi,
kes on oma orkestriga Kammerphilharmonie Bremen lindistanud kõik
suure saksa komponisti sümfooniad, Lorin Maazel, Kurt Masur,
Hélène Griumaud, Daniel Hope, Sol Gabetta ja paljud
teised. Kuid ka Bonni tänavatel on kuulda noorte muusikute
esituses Beethoveni igihaljaid teoseid, sest sakslase kompositsioonid
pole kaotanud tänaseni oma aktuaalsust. Festivali intentandiks
on Ilona Schmiel ja seda tasub tulla kaugemaltki külastama.
Suure poliitika
jälgedes
Bonn oli aastatel 1949–1990
Lääne-Saksamaa pealinn. Linn asub Reini-jõe mõlemal
kaldal, siin elab umbes 320 tuhat inimest. Halduslikult kuulub
metropol Põhja-Rein-Vestfaali liidumaa koosseisu, mille
pealinnaks on Düsseldorf. Suurlinna Kölni on siit kiviga
visata. Turuplatsil (Marktplatz) leidub 1737. aastal rokokoo-stiilis
ehitatud Vana raekoda, kus nn Bonni-vabariigi ajal oli esimese
riigikülalisena 1954 Etioopia keiser Haile Selassie. Kuid
ka Charles de Gaulle (1962) kandis enda sisse raekoja “kuldsesse
raamatusse”, samuti John F. Kennedy (1963), Jimmy Carter
(1978), kuninganna Elisabeth II (1965 ja 1978) ja Nelson Mandela
(1996).
Raekoja naabruses on uhke loss, kus alates 1818 asub Bonni ülikool.
Selle palee eelkäijaks oli Kölni kuurvürsti Salentin
von Isenburgi poolt 1567–1577 ehitatud hoone, mis 1689 kuurvürst
Joseph Clemensi poolt hävitati, kui ta linna endale tagasi
vallutas. Peale seda ehitati loss kuurvürst Clemens Augusti
ülesandel Müncheni hooviarhitekt Enrico Zucalli plaanide
kohaselt uuesti üles, see sai valmis 1705. Lossi juurde lasi
sinivereline ehitada barokk-aia, mida hakati Bonni vabariigi ajal
kasutama poliitiliste demonstratsioonide läbiviimiseks. Esimest
korda kogunesid siia 1968 kümned tuhanded inimesed protesteerima
nn “hädaolukorraseaduse” vastu. Selle parlamentaarse
otsusega seoses muudeti põhiseadust ja see lubas kriisiolukordades
kasutada kodanike vastu ka (politsei) vägivalda. Konkreetselt
oli uus seadus suunatud noorte demonstratsioonide vastu. Hiljem
võttiski tudengite liikumine radikaalsema kuju, mitmed
liitusid Punase Armee Fraktsiooniga (RAF). Tänapäeval
on arhiivimaterjalide põhjal teada, et noorte vägivalda
“dirigeeris” Ida-Saksamaa julgeolekuteenistus Stasi.
1981 kogunes ülikooli murule 250 000 kodanikku avaldama meelt
nn “NATO topeltotsuse” vastu. See 12. detsembril 1979
vastu võetud otsus koosnes kahest osast: pakkus Varssavi
pakti liikmetele võimaluse vähendada Nõukogude
Liidu ja USA aatomrakettide arvu, kusjuures arutusele ei võetud
Prantsuse- ja Inglise rakettide kõrvaldamist. Samuti teatati
otsuses, et kui osapooled ei jõua kokkuleppele, siis asetatakse
Lääne-Euroopasse “uue generatsiooni” raketid
Pershing II ja BGM-109 Tomahawk. Kokkulepe õnnestus saavutada
alles 1987, neli aastat varem oli USA täitnud oma ähvarduse
ja statsioneerinud raketid, mis hiljem hävitati.
Tutvumist väärib ka uhke, 11. sajandil romaani stiilis
ehitatud toomkirik Sankt Martin – Münster. Linna kõrgemaid
hooned on telekanal WDR mast (180 m) Veenuse mäel (Venusberg),
endise Eesti saatkonna lähedal olev uus Post Tower (162,5
m) – see on ka Põhja-Reini-Vestfaali liidumaa kõrgeim
büroohoone ning otse Reini ääres olev endine parlamendisaadikute
maja Langer Eugen (Pikk Eugen – 114,7 m), kus nüüd
töötavad ÜRO ametnikud. Hoone ehitamist alustati
1965, arhitektiks oli Egon Eiermann. Neli aastat hiljem kolisid
saadikud modernsesse majja, mille viimasel korrusel, kust on suurepärane
ülevaade Reinile, olid konverentsiruumid. Nimi “Pikk
Eugen” anti hoonele Bundestagi presidendi (1954–1969)
Eugen Gerstenmaieri järgi, kes oli selle kõrghoone
toetajaks.
Seega olemegi jõudnud Lääne-Saksamaa kunagisse
võimukeskusesse, valitsusrajooni. Pärast seda, kui
Bundestag kolis ümber Berliini, algas Gronau-linnaosas uus
ajajärk. Kuid vanad nooblid villad nagu Villa Spiritus, Villa
Prieger ja muidugi Villa Hammerschmidt ning Palais Schaumburg
säravad Bonnis endiselt. Kindlasti tasub huvilisel võtta
osa juhendatud eksursioonist “Demokraatia tee” (Weg
der Demokratie), mis algab Haus der Geschichte (Ajaloomaja) juurest,
sest sellega seoses saab sisse ka hoonetesse. Kirja peab ennast
aga panema aegsasti, sest soovijaid on palju. Kuid muidugi on
võimalik teha ring endisele valitsusrajoonile peale ka
omapäi.
Post Toweri juurest, siin on Saksa posti – Deutsche Post
– peakorter, on jalgsi ainult viis minutit endise Eesti Vabariigi
Saatkonna juurde Fritz-Schäffer-tänaval number 22. Pärast
seda, kui diplomaatilised esindused kolisid Berliini, müüs
riik vana villa eraisikule. Seega võib hoonet kaeda ainult
väljastpoolt. Maja kõrval on Valgevene esinduse filiaal,
Bonni vabariigi ajal oli seal suursaatkond.
|
Lennart Meri 1993. aastal külalisena
Bonni suursaatkonnas, tema kôrval tollane suursaadik
Tiit Matsulevits. |
Eesti taasiseseisvudes
koliti 1991 kõigepealt koos Läti ja Leeduga väikesesse
neljatoalisse korterisse Bertha-von-Suttner Platzil, Beethoveni
sünnimaja läheduses, kus igal riigil oli kasutada üks
tuba. Esindust nimetati Balti informatsioonibürooks. Tänu
vabahärra Wolfgang von Stetteni eestkostmisele – ta
töötas tollal Bundestagi saadikuna (kristlik-demokraat),
õnnestus kolmel Balti riigil peatselt sõlmida Liitvabariigiga
diplomaatilised suhted. Eesti Vabariigi esimeseks täisvoliliseks
suursaadikuks nimetati Tiit Matsulevitš. Pioneeriajal töötasid
esinduses veel Saima Paltsepp, Aleksandra Kurvits ja dr. Sven
I. Oksaar. Eesti saatkonna “heaks hingeks” oli algusaastatel
Endel Räni.
Esimesena kolis korterist välja Leedu suursaatkond, nad leidsid
endale lühikeseks ajaks residendi Bad Godesbergi Simrockalleel.
Sealt kolisid nad Bonni kesklinna Argelander Straßele, kus
resideerisid kuni kõik diplomaatilised esindused läksid
Berliini. Väike filiaal jäi aga ka Bonni, see asub Konstantinstraße
25A. Bonnis olid Leedu suursaadikutena Vaidotas Antanaitis, seejärel
(1993–1999) Zenonas Namavicius.
Lätlaste esimene täisvolitatud
esindaja oli Andrejs Urdze, kes aastaid juhib ka Balti kristiliste
üliõpilaste maja “Haus Annaberg”. Saatkonnas
töötas mitmeid aastaid ka tema abikaasa Dainuvite Urdze,
väga abivalmis, südamlik ja meeldiv inimene, kes võttis
kõik uustulnukad oma kaitse alla. Proua Urdze suri kahjuks
väga noorena, meile kõigile, kes teda tundsid, on
jäänud mälestus sellest soojast inimesest püsima.
Läti esindus kolis1993. aastate alguses Saksamaa Välisministeeriumi
lähedusse Adenauer Allee 110. Peale Andrejs Urdze nimetati
suursaadikuks Egils Levits, välislätlasest jurist, kes
töötab kohtunikuna Luksemburgis. Temale järgnesid
Bonnis Andris Kesteris (1994–1997) ja Andris Teikanis (1997–2002).
Fritz-Schäffer-Straßelt edasi kõndides jõuame
Tulpenfeldi (Tulpidepõld) juurde, kus olid aastatel 1968–1999
erinevad ministeeriumid, pressikeskus ja osa parlamendisaadikute
tööruumidest, muuhulgas resideeris hoones kauaaegne
Bundestagi president prof dr Rita Süssmuth. Jalutades edasi
Reini poole, jõuab Pika Eugeni kõrval oleva nn Schürmann-ehitise
juurde, mis on tänapäeval koduks rahvusvahelisele raadiojaamale
“Deutsche Welle”. Ajal, mil seda hoonet ehitati, tõusis
Reini vesi 1993. aasta üleuputuse ajal üle kallaste
ja kahjustas raskelt pooleliolevat ehitist. Tükk aega debateeriti
selle üle, kas tasub hoonet üldse valmis ehitada või
peaks hoopis maha lammutama.
Bundeshausi hoones oli kuni 1948 Pedagoogiline akadeemia, seejärel
kasutasid maja parlamentaarne nõukogu, hiljem Bundestag
(parlament) ja Bundesrat (liidunõukogu). Pärast liiduvalitsuse
kolimist Berliini kasutatakse seda maja konverentside keskusena
– World Conference Center Bonn.
1969. aastal otsustas liiduvalitsus ehitada Görrestraßele
valitsuse juhi jaoks uue hoone – Bundeskanzleramt. Kantsleri
endine residents, Palais Schaumburg, oli jäänud liiga
väikeseks. Esimesena kolis 1976 uude hoonesse Helmut Schmidt.
Temale järgnesid Helmut Kohl, kes valitses koguni 16 aastat,
ja lühikest aega oli siin peremeheks enne kolimist Berliini
Gerhard Schröder. Maja ees on pronksist valmistatud Henry
Moore´i skulptuur “Large Two Forms”. Selle kõrval
on Kanzlerbungalow ehk maja, mida kasutasid valitsuse juhid alates
1964 privaatselt.
Palais Schaumburg oli alates 1949 liidukantsleri töökohaks.
Esimesena kasutas seda Konrad Adenauer, kes võttis siin
vastu esimese riigikülalisena Prantsusmaa välisministri
Robert Schumani (1950). Kolmkümmend aastat elas selles 1860
valminud villas vabrikant Wilhelm Loeschigki perekond. Järgmiseks
omanikuks oli prints Adolf zu Schaumburg-Lippe. Alates 1939 kasutas
hoonet Saksamaa sõjavägi, peale kapitulatsiooni Belgia
armee juhtkond.
Peale Adenaueri kasutasid hoonet kuni 1976 Ludwig Erhard, Kurt
Georg Kiesinger, Willy Brandt ja Helmut Schmidt. Pärast seda,
kui valitsuse juhid kolisid uude majja, kasutati paleed edasi
liidukantsleri büroorummidena.
Villa Hammerschmidti ostis varsti pärast valmimist (1868)
Leopold Koenig, kes müüs selle omakorda 1899 kommertsnõunik
Rudolf Hammerschmidtile. 1950 ostis hoone Liitvabariigi valitsus
ja see anti kasutada liidupresidentidele. Kuigi Saksamaa riigipead
töötavad ja elavad juba aastaid Berliinis, Bellevue
lossis, on tänaseni nende kasutada ka Bonni villa. Hoones
resideeris esimesena Theodor Heuss, temale järgnesid Heinrich
Lübke, Gustav Heinemann, Walter Scheel ja Karl Carstens.
Richard von Weizsäcker oli esimene president, kes kolis Berliini.
Liitlaste komisjon andis Liitvabariigile 1951 märtsis loa
riigi välisministeeriumi asutamiseks. Esimese välisministrina
töötas kuni 1955 oma liidukantsleri ameti kõrval
Konrad Adenauer. Välisministeeriumi (Auswärtiges Amt)
hoone valmis 1955, selle arhitektiks on Hans Freese. Tänaseni
kasutab Saksamaa välisamet neid ruume, hoone teistes osades
on Liidu justiitsministeeriumi filiaal ja Liidu keskregister.
Külastamist väärib veel Bonni vana kalmistu (Alte
Friedhof), sest see on Saksamaa üks kuulsamaid. Siin on maetud
muuhulgas Beethoveni ema ning ka Robert ja Clara Schumannile on
püstitatud mälestussammas.
Mööda ei saa kuidagi minna ka Liitvabariigi kunstihallist
(Bundeskunsthalle), see on ehitatud 1986–1992 Viini arhitekti
Gustav Peichli plaanide kohaselt – selle kõrval Haus
der Geschichte (lähiajaloo muuseum), kuhu on sissepääs
tasuta. Peale Beethoveni sünnimaja on Bonnis August Macke
ja Robert Schumanni majad. Huvitav on 1981 asutatud Naistemuuseum
(Frauenmuseum).
Alates 1996 nimetab Bonn ennast ÜRO linnaks Reini ääres.
See tiitel on igati õigustatud, sest metropolis töötab
18 erinevas organisatsioonis pea tuhat ÜRO ametnikku.
Lääne-Saksamaa
esimese liidu-kantsleri Konrad Adenaueri maailm
Petersbergist asub ainult
mõne kilomeetri kaugusel Rhöndorf. See on Bad Honnefi
üks linnaosadest. Siin veetis oma eluõhtu Lääne-Saksamaa
esimene liidukantsler Konrad Adenauer. Reinimaa katoliiklane,
kristlik demokraat ja kauaaegne Kölni linnapea mõjutas
neliteist aastat (1949–1963) Liitvabariigi poliitilist elu.
Aastatel 1951–1955 tegutses ta valitsuse juhi kohustuste
kõrval veel välisministrina. Temast kauem on Saksamaal
valitsenud ainult Helmut Kohl.
Konrad Adenaueri teeneks loetakse seda, et tal õnnestus
pärast Hitleri Reichi kokkuvarisemist ajal, mil Saksamaa
oli kaotanud maailma silmis usalduse, luua läänega sõbralikud
suhted ja integreeruda iseseisva riigina Euroopasse, samuti saavutada
liikmelisus NATO-s. Poliitikul on samuti suured teened suhete
paranemisel Saksamaa põlise vaenlase Prantsusmaaga ja tänu
konservatiivse poliitiku ponnistustele said Nõukogude Liidus
kinnipeetavad Saksa sõjavangid tulla tagasi kodumaale.
Adenauer suutis läbi suruda ka sotsiaalse turumajanduse süsteemi,
mille autoriks oli Ludwig Erhard, kuigi mitmed tema erakonnakaaslased
olid selle vastu. See otsus oli õige, sest tõi sakslastele
kaasa majandusliku heaolu.
Liidukantsler järgis oma poliitilises töös antikommunistlikku
kurssi, ta oli avalikult nii Nõukogude Liidu kui tema liitlaste
vastane. Samaaegselt oli ta aga reaalpoliitik, kes teadis, et
ilma diplomaatiliste suhete sõlmimiseta Kremliga pole noorel
vabariigil võimalik edasi areneda. Sama pragmaatiline oli
“vana” – nii kutsuti Konrad Adenauerit – suheldes
endiste natsidega. Tema kabinetis olid nii mõnelgi jalas
“pruunid sokid”, näiteks Hans Globkel ja salateenistuse
ülemal Reinhard Gehlenil, kes aitas Adolf Eichmanni lähedasel
kaastöötajal Alois Brunneril põgeneda Süüriasse.
Valitsuse juht ei kõrvaldanud ka natside ajal veelgi karmimaks
muudetud paragrahvi 175, mille kohaselt karistati homoseksuaale
vanglakaristusega, kuigi tema välisministrina tegutses Heinrich
von Brentano, kellest oli teada, et too armastas mehi. “Vana”
olevat öelnud: “See on mulle ükskõik niikaua,
kui ta mind ei puuduta!” Homoseksuaalsuse kriminaliseerimine
lõpetati Liitvabariigis lõplikult alles 1973. aastal.
Üle kümne aasta on homoseksuaalidest paaridel võimalik
perekonnaseisuametis kinnitada oma partnerlus. Lapsendamine on
lubatud teatud tingimustel. Ka praegune välisminister dr.
Guido Westerwelle on homoseksuaal, omasoolembusest pole teinud
saladust ka Berliini linnapea Klaus Wowereit. Seega on seksuaalvähemused
Saksamaal aksepteeritud.
Konrad Adenauer sündis 5. jaanuaril 1876 Kölnis kohtusekretäri
kolmanda lapsena. Pärast abituuriumi läks noormees õppima
Freiburgi (Breisgau), Müncheni ja Bonni ülikoolidesse
õigusteadust ja poliitikat. Olles lõpetanud õpingud,
töötas Adenauer mõnda aega advokaadina. 1906
astus jurist katoliikliku Keskerakonna liikmeks ja valiti veel
samal aastal Kölni linna saadikuks. 18. septembril 1917 seisis
õigusteadlane juba Reini-metropoli tipus, ta oli tollal
Saksamaa suurlinnade noorim linnapea. Selles ametis püsis
ta kuni 1933. aastani. Kuid Adenauer ei olnud mitte ainult noorim
meer Saksa Reichis, ta oli ka kõige kallim. Seda oma suurte
projektide ja palga poolest.
Juba Esimese maailmasõja ajal demonstreeris Adenauer oma
poliitilist andekust. Ta nägi sõja kaotust ette ja
alustas toiduainete, mh kruupide kogumist ladudesse. Huumorimeelsed
reinimaalased ristisid oma meeri “Graupenauer”-iks (Graupen
tähendab saksa keeles kruupi). Adenaueri valitsemisajal istutati
metropoli ümber nn “roheline vöö” –
tollal, mil roheliste erakonda veel ei tuntud, oli see ebatavaliselt
julge projekt. Linnapea kaastöötaja Fritz Schumacher
on öelnud: “Kui tundus, et kõik on kokku vajumas,
töötas Adenauer veelgi suurema energiaga lahenduse leidmiseks.”
Konservatiivil oli mitmeid visioone, ta teadis, kui tähtsad
on välismaised investorid. Kuigi prantsuse autotootja Citroën
“hüppas alt ära”, õnnestus Adenaueril
meelitada Kölni Ford.
1931 tekkisid linnapeal esimesed probleemid natsionaalsotsialistidega,
sest nood “kaunistasid” Reini sillad haakristilippudega.
Adenauer lasi lipud ära korjata, põhjendades seda
sellega, et sillad on avalikud ehitised. Kuigi meeri sõna
jäi peale, hoidsid sellest aktsioonist alates Hitleri jüngrid
Adenaueril silma peal. Kaks aastat hiljem, mil NSDAP võitis
kohalikud valimised, kõrvaldati Adenauer linnapea kohalt.
Kuid sellest ei piisanud, natsid alustasid poliitiku vastu avalikku
mõrvakampaaniat. Tagaaetu sai mõneks ajaks varjupaiga
kloostris Maria Laach. Kõrvaletõugatu läkitas
uutele valitsejatele mitmeid palvekirju, lõpuks määrasid
natsid Adenauerile 10 000 riigimarga suuruse pensioni. Järgnevatel
aastatel oli alistatud poliitik sunnitud tihti vahetama elukohti,
isegi end ajutiselt pruuni võimu eest peitma. 1937 näitas
Hitler “heatahtlikkust” – vihatud vaenlase pensionit
tõsteti viie tuhande riigimarga võrra, samuti oli
diktaator valmis korvama Adenaueri Kölni maja, makstes talle
selle eest 153 886,63 marka. Selle rahaga lasi tulevane liidukantsler
ehitada endale arhitekt Ernst Zinsseri plaanide järgi maja
Rhöndorfis, kus elas oma elu lõpuni. Seda hoonet ja
sinna juurde kuuluvat suurt roosiaeda on huvilistel võimalik
külastada. 1945. aastal sai Konrad Adenauer ka oma Kölni
maja tagasi.
|
Liitvabariigi alguseaastate tandem
– kantsler Konrad Adenauer koos “majandusime”
looja Ludwig Erhardiga.
Allikas Bundesarchiv B 145 Bild-F004214-0033.
|
Pärast sõda
upitasid ameeriklased Adenaueri uuesti Kölni meeritoolile.
Kaks kuud hiljem lasi brittide esindaja kindral Barraclough ta
lahti – ametlikult öeldi: linnapea ei olnud küllalt
energiline lahendama toitlustamisprobleemi.
Konrad Adenauer pühendas ennast parteitööle, seekord
Saksamaa kristlik-demokraatliku partei (CDU) liikmena. Ta valiti
kohe kohaliku erakonna tippu, siis Põhja-Reini-Vestfaali
(PRV) liidumaa parlamendi ja lõpuks ka Bundestagi saadikuks.
Veel enne, kui Konrad Adenauer määrati suure häälteenamusega
peale Teist maailmasõda moodustatud (23. mai 1949) Saksamaa
Liitvabariigi (Lääne-Saksamaa) esimeseks liidukantsleriks
(14. august 1949), oli ta valitud CDU ja CSU (Baierimaal tegutsev
kristlik-sotsiaalne erakond) fraktsiooni liidriks. Rhöndorfi
konverentsil (21. august 1949) õnnestus “vanal”
oma programm, samuti oma ettepanek Maini-äärse Frankfurti
asemel Bonn pealinnaks nimetada, läbi suruda. Liitvabariigi
esimeseks liidupresidendiks sai koalitsioonipartneri FDP (vabad
liberaalid) esindaja Theodor Heuss.
Aasta hiljem tegutses CDU juba kogu vabariigis, Adenauer valiti
erakonna esimeheks kuni 1966. Konrad Adenauer valiti veel kolm
korda, 1953, 1957 ja 1961 tagasi liidukantsleriks.
Sellest hoolimata ei olnud poliitik sugugi kõikide seas
armastatud. 1952 plahvatas valitsuse juhile adresseeritud pakk
Müncheni politseipresiidumis ja tappis ametniku Karl Reicherti.
Uurimiste käigus viisid jäljed juutide likvideeritud
põrandaaluse organisatsiooni “Irgun” juurde.
Seetõttu otsustas valitsus juhtumi saladuses hoida, et
mitte tekitada elanikkonnas antisemiitilikke hoiakuid. Viis kahtlusalust
saadeti välja Iisraeli. Peaminister David Ben-Gurion olevat
olnud selle otsuse eest Adenauerile tänulik. Avalikust kohtuprotsessist
ei olnud keegi huvitatud. Elieser Sudit avaldas hiljem raamatu,
kus väitis, et Adenaueri atentaatide taga olevat olnud “Irguni”
komandant, tagaotsitav terrorist ja hilisem Iisraeli peaminister
Menachem Begin. Neli aastat tagasi avaldas Begin Frankfurter Allgemeinen
Zeitungis artikli, kus ütles, et ta ei soovinud kantslerit
tappa, vaid ainult meedias tähelepanu leida. Teised allikad,
peamiselt Daily Telegraph, arvavad, et tapmiskatsete taga seisis
“Irguni” juhtiv pea, Chritopher Sebastian.
Konrad Adenauer otsis lepitust juutidega. Koos Hermann Josef Absiga
koostasid nad plaani selle kohta, kuidas Saksamaa saaks oma süüd
hüvitada. 1952 sõlmis Liitvabariik Iisraeliga Luksemburgi
kokkuleppe. See oli esimene kord, kui Lääne-Saksamaa
vabandas läbiviidud kuritegude pärast. Valitsuse juht
otsustas eraldada 3,45 miljardit Saksa marka (1,75 miljardit eurot),
millest pidi makstama igale Iisraeli põgenenule rahalist
toetust. Raha oli sümboolne, abi koosnes toodest, mis olid
valmistatud Liitvabariigis. 1960 kohtus Adenauer peaminister Gurioniga
New Yorgis ja ta oli pärast Teist maailmasõda esimene
kõrge Saksa poliitik, kes külastas Iisraeli.
Adenauer ulatas küll lepitava käe nii Prantsusmaa kui
Iisraeli suunas, kuid unustas Poola. Saksamaa lähenemine
Poolale, riigile, kus sakslased panid samuti toime ebainimlikke
kuritegusid, algas alles sotsiaaldemokraat Willy Brandti põlvitamisest
40 aastat tagasi mälestusmärgi ees, mis on püstitatud
Varssavi geto ülestõusu verise allasurumise ohvritele.
Konrad Adenauer oli juba 73-aastane kui ta valiti liidukantsleriks.
Sellesse ametisse jäi ta neljateistkümneks aastaks.
Kuid ka kõrges vanuses ei loobunud ta poliitikast, vaid
kirjutas aktiivselt ajaleheartikleid, kõnesid ja andis
intervjuusid. Oma järeltulijatesse suhtus poliitika grand
old man põlastavalt. Ka siis, kui ta veidi enne oma surma
elas kaasa Ludwig Erhardi langemisele, ei suutnud “vana”
hoida tagasi halvustavast kommentaarist.
Liitvabariigi esimene liidukantsler suri 19. aprillil 1967 91
aasta vanuses oma Rhöndorfi majas gripi tagajärjel.
Enne seda oli ta elanud üle kolm südameinfarkti. Tütar
Lisbeth on rääkinud, et tema isa viimased sõnad
olid, nähes teda nutmas: “Siin pole midagi pillida!”
– Kölni dialektis kõlab see: “Da jitt et
nix zo krische!”
Kristlik demokraat on maetud kodulinna metsakalmistule.
Lahkudes Rhöndorfist,
Konrad Adenaueri maailmast, soovitan sõita veel läbi
Bad Godesbergist, kus Bonni vabariigi ajal elasid diplomaadid,
ka Tiit Matsulevitžil oli siin privaatresidents. Ilusad pargid
ja uhked villad väärivad imetlemist. Näha on ka
Godesburgi linnuse varemed, raekoja on ehitanud 1792 kuurvürst
Max Franz.
Sealt veidi edasi Bonni poole on Annaberg, kus on Balti tudengite
lossikene, mida juhib juba aastakümneid lätlane Andrejs
Urdze. Hoones on võimalik ööbida, tudengid võivad
üürida tubasid ka pikemaks ajaks. Kuid vana loss, mis
asub looduse keskel, on ideaalne ka erinevate ürituste, mh
kontsertide jaoks.
Lähemat informatsiooni leiab internetist
www.annaberg.de
|
|
|
