Kultuur ja Elu 4/2010


Kultuur ja Elu 3/2010

 

 

 

 



Liiga paljud ajaloolased, uute ajaloomüütide kummardajad, ei ole leidnud taasiseseisvunud Eestis töötades ühtegi head sõna märkimaks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kui meie riigimeeste teeneid oma rahva ees.

Varakapitalismi aeg Eesti lähiajaloo uurimises

tekst: peep varju
Memento Tallinna Ühendus, ajalootoimkonna liige

Ajaloolastel on vastutus kasvava põlvkonna kujunemisel Eesti kodanikeks. Ajalugu pole toode, mida tuleb eksponeerida turul müümise reeglite järgi! Kahjuks saab iga aastaga järjest selgemaks, et just nimelt varakapitalismi aeg ja kehtestatud turuseadused on need märksõnad, mis suures osas iseloomustavad paljusid lähiajaloo kohta kirjutatud lugusid.

Meie, vabadusvõitlejad, endised poliitvangid ja Memento organisatsioonide liikmed oleme taasiseseivunud Eestis u 20 aasta jooksul saanud lugeda ja kuulda lähiajaloo kohta väga palju erinevaid tõlgendusi. Nende seas on olnud üllatavaid, väga kummalisi ning isegi šokeerivaid avastusi. Nii on meie põlvkond neid tõlgendusi fikseerinud, sest meil on vastukaaluks neile seisukohtadele oma võrdlusmaterjali piisavalt. Selleks võrdlusmaterjaliks on meie põlvkonna ühismälu. Sadade ja tuhandete, isegi kümnete tuhandete saatusekaaslaste ühismälu. Sellega liitub veel meist pool põlvkonda vanemate Eesti eest võidelnute ühismälu. Nemad on pärast võidukat Vabadussõda sündinud ja selle võidu vaimus kasvanud põlvkond: Jaan Krossi, Enn Sarve, Harald Nugiseksi, Leo Talgre ja Harald Tammuri põlvkond. Me oleme saanud paljudega neist eelkäijatest koos tegutseda ning nendegi ühimälu endas edasi kanda.
Aga noorel põlvkonnal, praegu koolipingis õppivatel noortel seda ühismälu olla ei saa, sest 50 aastat okupatsiooni tekitas uue generatsiooni jaoks väga suure mäluaugu. Just neid mõjutavadki kõige enam lähiajaloo kohta avaldatud uued tekstid. Seega on ajaloolastel väga suur vastutus kasvava põlvkonna kujunemisel Eesti kodanikeks. Ajalugu pole toode, mida tuleb eksponeerida turul müümise reeglite järgi! Kahjuks saab iga aastaga järjest selgemaks, et just nimelt varakapitalismi aeg ja kehtestatud turuseadused on need märksõnad, mis suures osas iseloomustavad paljusid lähiajaloo kohta kirjutatud lugusid. Mida löövam ja kollasem pealkiri, seda parem minek on kirjatükil. Sisu võib ju vahel olla isegi asjalik. Nüüd on juba kultuurileht Sirp samuti liitunud moevooluga. Kas ei peaks ajalehe peatoimetaja avalikult kuulutama, et asjatundlikud artiklid avaldatakse kultuurilehes igal juhul ning puudub vajadus inimesi šokeerivaid pealkirju välja nuputada?

„Eesti ajalugu II”

Enam kui 20 aastat tagasi Gorbatšovi nn uuendamise poliitikaga algas veidi vabam aeg. Siis meie, endised vangid ja sundasumise surmale määratud ning ka ärapõlatud eesti rindemehed, hakkasime otsekohe otsima võimalusi läbimurdmiseks 50 aastat kestnud täieliku mahavaikimise müürist. Memento, poliitvangide, soomepoiste ja teiste tekkinud organisatsioonide ajalootoimkonnad asusid agaralt tööle, toetudes esmalt vaid oma saatusekaaslaste ühismälule. Alul pikkamööda, seejärel koos kommunistliku süsteemi nõrgenemisega järjest enam hakkasime pääsema ligi seni täielikult salastatud materjalidele ja arhiividele. Lõpuks ometi saime teada paljude meiesuguste kannatanute tõelised surma või mõrvamise kuupäevad! Esimesed kuud ja aastad olid info saamiseks kõige tähtsamad, sest veel viimasel hetkel tegid areenilt lahkuvad KGB ohvitserid ning ametnikud katseid varjata kõige mustemaid tegusid dokumentide osalise kõrvaldamisega, Venemaale äravedamisega või ka hävitamisega. Augustis 1991 oli Pagari tänava suitsev korsten üks kaudne tõestus sellest hävitustööst. Neil esimestel aastatel ei olnud eriti märgata, et eesti ajaloolased oleksid püüdnud kohe tekkinud soodsat olukorda niisama energiliselt ära kasutada, nagu seda tegid meie saatusekaaslased. Erandeid siiski oli. Kuid lõpptulemuseks oli see, et meie inimesed oskasid omaalgatuse korras tegutsedes kätte saada Venemaa arhiividest Eesti jaoks hindamatu väärtusega dokumente. Just neil esimestel aastatel, kui lühikest aega olid tingimused kõige paremad. Ajaloolaste panus Venemaa arhiivides töötamiseks kujunes neil, esimestel pöördelistel aastatel õige tagasihoidlikuks.
Niisuguse tagasihoidliku alguse vilju saime õige pea tunda, tutvudes Eesti Vabariigis neli aastat pärast taasiseseisvumist käibele tulnud uue ajalooõpikuga. (Eesti ajalugu II, 1995). Õpik osutus palju roosamaks, kui oleks võinud karta. Ümber trükkides neid samu valeandmeid inimohvritest Saksa okupatsiooni aastail Eestis (125 000 inimest), toetasid nad tahtmatult venekeelsetes ajalehtedes jätkuvalt avaldatud laimu seoses 50 aasta möödumisega Teisest maailmasõjast. Riikliku uurimiskomisjoni esimeest Jaan Krossi häiris kõige enam see fakt, et suvesõjas 1941 toimunud metsavendade võitlusi hävituspataljoni ja punaarmee üksuste vastu kujutati täpselt vastupidi tegelikkuses toimunule. Stalini käsul põletatud maa taktikat kasutades piinasid ja mõrvasid hävituspataljoni liikmed, NKVD eriüksused ja punaarmeelased-punamadrused halastamatult ning valimatult kõiki ettejuhtuvaid tsiviilisikuid; põletasid talusid, hävitasid külasid (Kautla), mürgitasid kaevusid ja lasksid õhku paljusid majandusobjekte. Õpiku autorid ei julgenud neid fakte avalikult tunnistada ja piirdusid lausega: „... hävituspataljonide lahingute käigus hukkus ka tsiviilisikuid...“ Oma peresid ning kodusid kaitsnud metsavendi, kes olid halvasti relvastatud, vahel üks relv 4–5 mehe kohta, iseloomustasid autorid fraasiga: “... panid toime ka metsikusi ...“ Kui nüüd tänasel päeval võrrelda 1941. aastal sooritatud metsikusi Herbert Lindmäe kuues suvesõja raamatus fikseeritud faktide järgi, siis vähem kui 10% neist ebaseaduslikest tegudest võiks kanda metsavendade kättemaksu arvele. Eesti rahvas on neid asju alati teadnud. Miks siis tegid iseseisva Eesti ajaloolased, õpiku autorid, sellise valiku? Tookord 1996. a. sügisel koostasime koos J. Krossiga lühikese selgituse Õpetajate Lehes avaldamiseks. Lisasime riikliku komisjoni nimel sõbraliku pöördumise ajalooõpetajatele, et nad koolitunnis püüaksid moraalselt õigeks mõista 50 aasta jooksul valesüüdistuste ja otsese laimuga põlu alla pandud vanaisade põlvkonda.
Kahjuks avaldas ajaleht meie pöördumise kõrval autorite nimel tehtud vastulause, milles meid rünnati ühekülgse sinimustvalge ajaloo pealesundimises vastukaaluks senisele punasele ajaloole. Hiljem ilmus õpiku kordustrükk muutmata kujul!

Vaikiv ajastu

Järgmised 15 aastat Eesti Vabariigis pole just palju muutusi toonud. Kui reaalteadustes ja täppisteaduses peab uusi ideesid ning avastusi välja tooma range matemaatilise ja loogilise tõestuse teel, kõiki kahtlaseid variante välja sõeludes, siis tundub, et ajaloos võib täiesti vabalt fantaseerida. Arhiividest leitud fakte oma peas sündinud skeemi järgi ritta seades, neid meelevaldselt hinnates saabki üllatada kõiki uute, seniteadmata avastustega. Seejuures ei tohiks unustada, et dokumendid on ju koostatud kommunistlikus diktatuuririigis, kus esitatud faktide tõepärasuses tuleb tõsiselt kahelda. Kui kodumaal ei leidu toetust avastajale, siis saab minna välismaale väitekirja kaitsma. Nii sündis ka Eesti hääletu alistumise lugu, läks rahva sekka ringlema ning enam kui 50% küsitletutest usubki ja võtab omaks, korrutades sellest juba 10 aastat igal võimalikul juhtumil. Et aga juunipöörde päeval, 21. juunil 1940 toimus Tallinna kesklinnas Raua tänava koolis spontaanselt puhkenud lahing Eesti Kaitseväe sidepataljoni ja kooli ümber piiranud punaarmee regulaarväeosa ning nende toetusel liitunud äsjaloodud kriminaalse taustaga RO üksuste vahel, seda ei tea enam keegi. Juba sündinud uue müüdi võidukäiku ei peata enam seegi, et ajaloolane Jaak Valge söandas Moskva arhiivides needsamad dokumendid läbi vaadata ning argumenteeritult paljud Magnus Ilmjärve avastused kui alusetud ümber lükata.
Taasiseseisvunud Eestis on juba sündinud ning kinnistunud teisedki ajaloomüüdid, mida enamus peabki õigeks, ning keegi ei söanda kriitiliselt läbi mõelduna avalikult teistsugust seisukohta väljendada. Olgu näitena nimetatud vabadussõjalaste liikumine, 1934. a. riigipöördeks nimetatud sündmused ja sellele järgnenud nn vaikiv ajastu Eestis 1930-ndate teisel poolel. Lühidalt kasutatakse ka levinud väljendust Pätsi diktatuur. Suurem osa argumentidest, mida seejuures selgituseks kasutatakse, pärinevad otseselt nõukogude aja punapropaganda salvest. Praegustel seletajatel puudub kodanikujulgus, et avaldada kahtlust neis müütides, isegi kui loogiline mõtlemine sellisele võimalusele viitab. Kõik astuvad ühte jalga nagu möödunud nõukogude ajalgi. Vaikitakse maha Vabadussõja veteranide, Eesti riigi eest verd valanud meeste tegelikud põhjused ühinemiseks ja poliitiliseks väljaastumiseks. Ajaloolane Heino Arumäe on üks neist, kes on teaduslikult uurinud vabadussõjalaste liikumist. Tema kogutud statistiline materjal näitab, et maapiirkondades oli toetus sellele liikumisele tühine. Linnades saavutatud otsustav ülekaal viis aga rahvahääletuse võiduni. Ääri-veeri, nagu moka otsast märgivad mõned teisedki, et rahvas toetas vapse ja rahvahääletusel vastuvõetud nende põhiseaduse variant astus jõusse! Just sellele põhiseadusele toetudes toimuski riigivanema juhitud vahistamiste laine ja kaitseseisukorra kehtestamine. Kas seda võib nimetada kommunistide retoorikat kasutades seadusevastaseks ja ka riigipöördeks, on juriidiliselt vaieldav küsimus. Eesti Vabariigi esimese presidendi diktatuuri aga võiks lahkelt soovitada kõikidele 1930-ndate Euroopa riikidele, kui kalduvus nn diktatuuri vormi poole oli tollel ajal üldine nähtus. Meenutagem ka seda, et tookord olid Eestis keelatud mõlemad äärmused, nii kommunistlik kui natslik liikumine. Kuid 1938. a uue põhiseaduse jõustumisega vabastati kõik poliitvangid, nii kommunistid kui ka vabadussõjalased ja rahva valitud parlament asus tööle. Pärast neid sündmusi rääkida mingist diktatuurist peaks olema kohatu!
Vabadussõja veteranide vangistamisega neile osaks saanud ränk saatus polnud kindlasti mitte õigustatud, kuid kommunistide vabastamine oli meie arvates tagantjäreletarkust arvesse võttes kindlasti viga. Kolm aastat pärast vabanemist saatsid ju needsamad eesti kommunistid meiesuguseid Eesti kodanikke, arvult u 10 000 inimest kindlasse näljasurma Siberi vangilaagritesse ja sundasumisele. Muidugi ei teinud nad seda iseseisvalt, vaid sõnakuulelikult Moskvast tulnud okupantide käsul ja juhtimisel. Kuid selline plaan oli küpsenud nende peas juba 1920-ndatel, kohe pärast Eesti Vabariigi loomist ja eriti pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset 1. detsembril 1924. Venemaalt tulnud okupantide saabumisega Eestisse 1940. aastal avanes kommunistidel lõpuks võimalus eesti rahva hävitamisega pihta hakata.

Analüüsi asemel ümberjutustused

Selle asemel, et Ždanovi kuritegeliku jõugu juhitud riigipööret Eestis detailselt analüüsida, piirduvad kaasaegsed ajaloolased ümberjutustusega varem käibele läinud lugude repertuaarist. Pealiskaudse suhtumisega ja ettesöödetud materjali kasutades süvendavad nad mittemõistmise lõhet selle tegelikkusega, mis oli ennesõjaaegses Eesti Vabariigis. Nad hindavad iseseisvat Eesti riiki samasugusena, nagu oli ENSV, uskudes tõemeeli, et näiteks Vabadussõja ausambaid püstitati ülalt tulnud käsu järgi kampaania korras! Neil puudub reaalne side minevikuga ning rahva ühismälu nad ei usalda, sest inimese mälu pole täpne. Üksikisiku kohta on see õige, kuid tuhandete inimeste ühismälu on juba meie ajaloo arvestatav osa. Kaasaegsed on seevastu dokumendiusku. KGB dokument ei saa nende meelest päris vale olla!
Tänased uurijad pole ilmselt süvenenud niisugusesse fakti, et kaks tuntud juudi rahvusest Eesti kodanikku, Jakob Kaplan ja Elhonen Saks, on nimetanud Eesti Vabariiki üheks kõige demokraatlikumaks riigiks Euroopas enne maailmasõda! Kas nn vaikiva ajastu diktatuuririik saab olla nii hea hinnangu vääriline? Tartu kooliõpilane Jakob Kaplan ei tundnud eesti, vene, juudi ja saksa rahvusest õpilaste seltskonnas mingit diskrimineerimist või võõraviha, nagu nüüd on saanud kombeks nimetada. 14. juunil 1941. aastal Siberisse küüditatuna oli ta Vasjugani soodes meie saatusekaaslaseks. Pärast sõda põgenes ta Siberist Eestisse, hiljem vahistati ja oli poliitvangina vangilaagris. Lõpuks jõudis siiski Iisraeli. 1967. aasta kuuepäevases sõjas jõudis ta rindel kaitsta oma uut kodumaad. Jakob Kaplan on jäänud tänaseni Eesti patrioodiks.
Teine silmatorkav tendents lähiajaloo uurimustes on joondumine Lääne-Euroopas väljakujunenud malli järgi. Ikka on mureks, kas Euroopa mõistab meid? Aga Euroopa ei soovi meid mõista isegi 65 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu. Ikka hoitakse kinni ilusast müüdist, et maailmasõja võitjad riigid olid head ning nende sõda õiglane. Kuid Poola, kes võitles meeleheitlikult natsliku Saksamaa vastu koos liitlaste Inglismaa ning Prantsusmaaga, reedeti Stalinile juba sõja ajal. Kui reedeti võitluskaaslane Poola, mida paremat oleks saanud loota väike Eesti riik? Liitlaste selline käitumine tundub erapooletule vaatlejale uskumatuna, kuid ometi on see tõsiasi! Ligi pooleks sajandiks loovutas Lääs Poola koos teiste Ida-Euroopa riikidega stalinistliku terrori meelevalda. Veel üks kaudne tõend võimalikust Churcilli-Stalini salakokkuleppest, millest esimesena võis teada saada marssal Mannerheim juba 1939. a novembris. Marssal ei suutnud seda mitte kuidagi uskuda, ometi andis ta kuu aega pärast Talvesõja lõppu juba aprillis 1940 käsu uue kaitseliini rajamiseks. Soome rahvas tegi kaitsetöid maksimaalse võimaliku jõudlusega, kaasates vastava tehnikaga Rootsi parimaid spetsialiste. Uuest Salpa kaitseliinist sai soomlastele otsekui elu ja surma küsimus. Miks? Inglased on arhiivides salastanud osa Teise maailmasõja dokumente kuni 2017. aastani. Nii tuleb veel seitse aastat oodata neil ajaloolastel, kes ei söanda oma peaga loogiliselt läbi mõelda möödunud aja sündmusi ja samas ei oska ka sisse elada tolle kauge mineviku aega. Me arvame, et siin saab abiks olla vaid 1940-ndate põlvkonna ühismälu!
Seda on osanud oskuslikult kasutada inglise ajaloolane Laurence Rees 2008. a. avaldatud raamatus „Teine maailmasõda suletud uste taga. Stalin, natsid ja Lääs“. Autor rõhutab raamatu lõpus kokkuvõtet tehes, et iseäranis Poolas toimepandu tõttu rüvetas Nõukogude Liidu amoraalsus Lääne juhtide aktsioone. Ida-Euroopa ja Saksamaa vägistatud ning alandatud naiste mälestuste kaudu, Euroopasse sõjaga välja jõudnud punaarmeelaste meenutuste abil, julgeolekumeeste arhiive ja teisi haruldasi arhiividokumente kasutades ning punaterrori üle elanud tsiviilisikute mälestusi tsiteerides jõuab autor järeldusele: “... millest mulle igatahes koolis ei räägitud, meile õpetati ainult seda, et lääneliitlaste käitumist Teises maailmasõjas tuleb igati õigeks pidada. /--/... kõige populaarsem müüt, ajaloo Hollywoodi versioon, kinnitab, nagu olnuks tegemist lihtsalt halbade inimeste liidu ja heade inimeste liidu võitlusega. See on mineviku meenutamise ülimalt lohutav viis, millest oleks kurb loobuda. Aga tehkem seda siiski, sest teisiti ei saa.“
See on esimene märk, et midagi hakkab muutuma Euroopa ühisajaloos. Teine tõsine märk on 2009. a Europarlamendi otsus võrdsustada natsismi ja kommunismi inimsusevastased kuriteod. Kolmandaks tuleb lisada Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid 17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006 Eestis Nõukogude okupatsiooni ajal toimepandud massiliste kuritegude kohta. Kõik need märgid näitavad, et eestlastel pole mingit põhjust häbeneda oma kodanike vastupanuvõitlust okupatsioonide tingimustes. Ja see ongi meie sinimustvalge ajalugu, mille üle õigusega tunneme uhkust! Seda vaatenurka tuleb esmajoones rõhutada, unustamata samas ka negatiivseid momente selles võitluses. Tõepärase ja usutava ajaloo kirjutamisel ei tohi midagi maha vaikida, kuid tähtsaim on positiivne suhtumine oma rahvasse. Iga vaba riigi kodanik peaks tundma uhkust oma riigi üle! Ta peaks austusega suhtuma oma riigi loojatesse, riigijuhtidesse, kes on end ohverdanud, teenides oma rahvast.

Võimalus tunda uhkust

Tänapäeva Eestis on kahjuks meie nooremalt põlvkonnalt ära võetud võimalus uhkust tunda meie suurmeeste üle. Liiga paljud ajaloolased, uute ajaloomüütide kummardajad, ei ole leidnud taasiseseisvunud Eestis töötades ühtegi head sõna märkimaks Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kui meie riigimeeste teeneid oma rahva ees. Vastupidi, nad puistavad üksteise võidu halvustavaid epiteete nagu kollaborandid, lihtsameelsed, reeturid, agendid, spioonid jms. Kui hääletu alistumise teooria vaimus kõiki neid rumalusi uskuda, siis tuleks teha loogiline järeldus, et aastatel 1939–1940 juhtisid kõiki hiljem okupeeritud Ida-Euroopa riike üheaegselt sellised ühesugused küündimatud riigijuhid ning valitsused. Väga huvitav, et miljonid eurooplased oskasid endi hulgast just selliseid juhte leida! Kuid ükski hääletu alistumise kritiseerijatest pole ise suutnud välja pakkuda ainsatki tegu või poliitilist otsust, mis oleks tookord päästnud riigi. Isegi mitte tagantjäreletarkust kasutades pole neil mitte midagi välja pakkuda. Milleks siis teie paljusõnaline jutt on kokku kirjutatud?
Kui tahate pisutki tutvuda sõjaeelse eesti rahvaga ja Eesti riigi hävitamise looga, siis soovitan lugemiseks kolme raamatut. Esiteks Enn Sarve „Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. ORURK-11”, Tartu 1997. Teiseks Herbert Lindmäe kuues suvesõja raamat „Suvesõda Järvamaal 1941”, Tartu 2010. Kolmandaks poliitvangi Jüri Kindeli päevik „Vana mesipuu saladus”, kirjastus Hotpress 2008. See on 1940–1944 ja 1949. aastate täpne ajastu kroonika Läänemaalt. Iga keskharidusega noor inimene peaks neist raamatuist saama piisavad teadmised Eesti lähiajaloost sellisel määral, et mitte uskuda lihtsakoelisi müüte.
Teatud selguse kollasevõitu ajaleheartiklite kirjutamise küsimuses toob ajaloolane Jaak Valge hiljutises intervjuus ajakirjas Kultuur ja Elu. Teistkordselt tuleb avalikult tänada teda ausa vastuse eest! Nimelt saame nüüd teada, et üks tõsisest uurimistööst huvitatud ajaloolane peabki aeg-ajalt arvestuspunktide saamiseks kirjutama mis tahes lugusid. Ilma lugudeta jääb ta järgmisel perioodil finantseerimisest ilma. Lugude arv on tähtis, mitte aga tõsine teaduslik uurimistöö, mis on aeganõudev ja ei kindlusta teadlast materiaalselt. Nii et leiva teenimise nimel oleme sunnitud loobuma kodanikuks olemisest ja tõsise teaduse propageerimisest.
Läänelikku ajalookäsitlust püüab meile õpetada Eestis töötav saksa päritolu ajaloolane Olaf Mertelsmann. Ta väitis Tartus toimunud ajalookonverentsil, et 1941. aasta ja 1949. aasta küüditamistega Siberisse ei olevat J. Stalin kavandanud genotsiidi eesti rahva hävitamiseks. Lihtsalt elamistingimused olevat osutunud Siberis liialt karmiks! Üllatav avastus õpetatud mehe poolt, kes paistab mitte tundvat genotsiidivastast rahvusvahelist konventsiooni! Ajalehes Sirp (16.04.2010) kritiseerib O. Mertelsmann meie ajaloolase Merike Jürjo teost „Eesti sõdur XX sajandil” liiga patriootliku teksti eest. Läänes ei olevat nii lihtsakoeline patriotism enam moes! Kahjuks ei ole keegi eesti ajaloolastest söandanud ajakirjanduses diskussiooni alustada selliste ebameeldivate ja väga kahtlaste seisukohtade vastu. Kas tõesti on sakslaste süütunne pärast kaotust viimases maailmasõjas nii kaugele läinud, et nad ikka veel püüavad eeskujulikult oma patukahetsuse osa välja mängida ning meidki õpetada alandlikkusele ja läänelikule nn. tolerantsusele või poliitkorrektsusele rahvuslikust vaimust loobumise hinnaga?

Tasakaalukas raport?

Kahjuks on eesti ajaloolased selle mänguga agaralt kaasa läinud. Halvaks üllatuseks meile on saanud kadunud presidendi Lennart Meri loodud rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni töö: „Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni raportid: „Nõukogude okupatsioon 1940-1941. Saksa okupatsioon 1941–1944”, Tartumaa Trükikoda 2005. Selle dokumendi iseloomustavateks jooneks on: uurimistöölt nõutava täpsuse puudumine, ebamääraste vihjete kasutamine, oma rahva võitlusse punaterrori vastu pigem negatiivne suhtumine kui tunnustamine. Ebatäpsus faktide esitamisel ja sellise terminoloogia kasutamine, mis pärineb nõukogudeaegsetest väärdokumentidest, jätab mulje, et autorid on tahtmatult seda materjali kasutanud. Eesti rahva suhtes rakendatud okupatsioonivõimude rängad kuriteod on jäänud tahaplaanile, sest peateema on holokaust, vähemusrahvuste juutide ning mustlaste füüsiline hävitamine. Lisaks torkab silma juriidilise poole nõrkus.
Selgituseks toome ära raporti mõned formuleeringud: „Hävituspataljonide” värbamine selleks, et toetada Punaarmee taganemist „põletatud maa taktika” kasutamisel, põhjustas Eestis suvesõja — kokkupõrked toimusid peamiselt eestlastest koosnevate relvastatud salkade vahel, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel. /--/ Eesti sõjaväeüksuste (sealhulgas Eesti Leegion) ning politseipataljonide kasutamine mitmesuguste ülesannete täitmiseks Valgevenes ja Poolas osutab parimal juhul nende üksuste ja ohvitseride ükskõiksusele juutide raske olukorra suhtes; halvimal juhul tähendab see nende aktiivset osalemist genotsiidis. /--/ Eesti üksuste poolt toime pandud tegude kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid, kuid vihjed nende viibimise kohta nimetatud linnades ja nende ümbruses on selged. /--/ Komisjon analüüsis „metsavendade” ja nende järeltulija (Omakaitse) rolli Saksa okupatsiooni varasematel etappidel. Uurimisaruannete põhjal võib järeldada, et suur osa kommunismi väidetavatest pooldajatest tapeti Omakaitse liikmete käe läbi esimese kahe kuu jooksul pärast Saksamaa sissetungi. Omakaitse üksused võtsid samuti osa juutide vastu korraldatud haarangutest (võimalik, et ka juutide tapmisest).”
Raportis nimetatakse massilisi genotsiidi- ja sõjakuritegusid sooritanuid ja Saksa kohtuvõimude poolt hukatuid väidetavateks kommunismipooldajateks. Nagu ajalooõpiku autorid 10 aastat varem, ei julge sellegi uurimisgrupi ajaloolased nimetada otsesõnu sõjakuritegusid, mida sooritasid kommunistidest hävituspataljonimehed. Uurijad esitavad tõestamata fakti, et Omakaitse mehed sooritasid 1941. a sügisel suurema osa hukkamisi. Memento uurimistööd seda ei kinnita. (Vt raamatut „Saaremaa inimkaotused Saksa okupatsiooni ja teise Nõukogude okupatsiooni aastail 1941–1953”. Saare maakonna Memento Ühendus, Tartu 2002)
Raporti tekstis jääb kõlama järeldus massilisest omakohtust kommunismimeelsete suhtes. Seega nende hukkamine mitte sooritatud inimsusevastaste kuritegude eest, vaid nende meelsuse eest! Kõik kokku teeb dokumendi mitteveenvaks ja Eesti mainet tugevalt kahjustavaks. Kuid 4. detsembril 2009 ajalehes Sirp avaldatud artiklis „Vastuseks Olaf Mertelsmannile“ distantseerub töörühma juht ajaloolane Toomas Hiio sellest etteheitest. Ta väidab, et järeldusi raportis tegid välismaised komisjoni liikmed, eesti ajaloolaste ülesandeks oli lihtsalt materjalide kogumine. Ühesõnaga: meie uurijad pesevad oma käed puhtaks raporti järeldustest. Raske uskuda, et rahvusvaheliselt väga tuntud diplomaat Max Jakobson ei tunne piisavalt rahvusvahelise õiguse norme ja akte ning laseb kokku panna sellise ebatäpse ja eksitava teksti, kasutamata ühegi kompetentse juristi nõuandeid!
Pisut hiljem, juba represseeritute infolehes Priius, kinnitab T. Hiio, et tänu M. Jakobsoni komisjoni raportile on päevakorrast maha võetud mitmed rünnakud Eesti riigi vastu. Ta kirjutas: „Just rahvusvahelise komisjoni raportid oli see osa, mille järgi tundis Max Jakobsoni komisjoni tegevuse tulemusi rahvusvaheline avalikkus. Nende tasakaalukate raportite avaldamisel oli oma roll selles, et rahvusvahelise poliitika esikülgedelt on tänaseks tõrjutud suur osa sovetlikust ja postsovetlikust propagandast Eesti kohta.“
Meie seda arvamust ei jaga. Ja tasakaalukaks nimetatud raportit, milles pole ühtegi viidet algallikatele, sest need avaldati lahus raportist paar aastat hiljem, mitte kuidagi nimetada ei saa. President L. Meri õilis eesmärk maha võtta süüdistused eesti rahva natsilembusest jäi täitmata. Raport väidab ekslikult: „Eesti üksused võtsid aktiivselt osa vähemalt ühest hästi dokumenteeritud haarangust ja massimõrvast Valgevenes. 36. politseipataljon osales 7. augustil 1942 kõigi Novogrudoki linnas veel ellujäänud juutide kokkukogumisel ja mahalaskmisel.” Eesti Kaitsepolitsei uurimine lükkas selle süüdistuse tagasi. Natsikütt E. Zuroff, kes kasutas 1993. a M. Laari valitsuse ajal temale usalduslikult Eesti arhiividest antud KGB dokumentide koopiaid hoopis meie riigi vastu, jäi koos Max Jakobsoni komisjoniga selles loos kaotajaks. Kuid pole kuulda olnud, et Eestile kaelamääritud valesüüdistuste eest oleks komisjon hiljem mingil viisil selgitusi andnud.
Selgituseks lisan veel, et 36. politseipataljoni nimelist väeosa pole kunagi olnud. See nimetus on võetud nõukogude propaganda lektüürist, milles kuulutati sellenimelise fašistliku väeosa täielikust hävitamisest Stalingradi all. Stalingradi rindel võitles 1942. a novembris-detsembris kangelaslikult 36. Eesti Rindepataljon. Eesti sõdurid hoidsid raskete kaotuste hinnaga rinnet ja ei lasknud Stalingradi kotisuud kinni tõmmata, kuni nad seal võitlesid! Detsembri viimastel päevadel võeti pataljon rindelt ära, sest nende teenistusaasta sai täis. (Vt raamatut „Pro Patria 1940–1945”. Tartu 1998, kordustrükk Tallinn 2010). Eestlaste rindepataljon läks Stalingradi alla tõepoolest läbi Valgevene linna Novogrudok, kuid ta saabus sinna 6. augustil 1942, pärast u 30 km pikkust lahingrännakut. Kui rahvusvaheline komisjon usub, et neid kasutati järgmisel päeval juutide massiliseks hukkamiseks, siis omaaegne KGB hoolikas uurimistöö midagi taolist ei tuvastanud. Riikliku komisjoni uurimistöö „Valge raamat”, mis esitati Riigikogule 2004. aastal, fikseeris selle fakti täie selgusega, teades natsiküti E. Zuroffi aastaid kestnud laimukampaaniast meie riigi vastu!
L. Meri asutatud komisjoni töös on palju positiivset, eelkõige tohutu faktiline materjal ja põhjalik ülevaade kolme okupatsiooni ajal toimunud kuritegudest. Selle tulemusena ilmus kaks väga mahukat dokumentide kogu. Viimane neist 2008. aastal. Kahjuks ei ole see materjal eesti lugejale kättesaadav, sest avaldati ainult inglise keeles. Kui Riigikogu liige Enn Tarto omal ajal tegi päringu, miks pole eestikeelset raamatut, sai ta vastuseks, et selleks polevat raha!! Kuid nende kapitaalsete uurimistööde avaldamine lahus raportist, mis andis maailmale edasi põhisõnumi Eestis toimunust, oli viga. Lühikokkuvõttena esitatud raport, kus ei olnud ainsatki allikaviidet, kujunes tõsise uurimistöö asemel kaheldava väärtusega dokumendiks. Kui selle raporti kõrvale panna Herbert Lindmäe koostatud 1941. a suvesõja raamatud kuue maakonna kohta, kus on kokku üle 5000! algallika ning dokumendi; väga täpselt fikseeritud 1391 punaterrori mõrvaohvrit, 457 võitluses langenuid ja 454 sõjategevuse ohvreid, siis on päevselge, et rahvusvaheline meeskond andis välja ebaõige selgituse Saksa okupatsiooni esimesele aastale 1941. Raport asetas ühele pulgale rahvaülestõusus kodumaa kaitseks välja astunud metsavennad ja partisanid Stalini hävitustöö käsku täitvate punaterroristidega. Kordan veel kord, et raport nimetab mõlemaid pooli etnilisteks eestlasteks, kellel olid vastandlikud poliitilised seisukohad. Kahe suurriigi okupatsioonide tingimustes oma olemasolu eest võitleva väikerahva seast natsikurjategijate otsimisega läks uurimistöö algusest peale rappa.
Iga rahva seas on väärastunud inimesi ja kuritegusid sooritanuid, kes sõja tingimustes saavad vabamad käed jõhkraks tegutsemiseks. Meie eesti rahva sinimustvalge ajalugu ei eita neid fakte! Kuid kanda selliste üksikute kurjategijate teod üle kogu rahvale nn natsilembuse näol ja unustada kümnete tuhandete patriootide võitlus kodumaa vabaduse eest, on neutraalse vaatleja jaoks arusaamatu ja jäme viga. Kahjuks M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni tasakaalustatud ja poliitiliselt korrektne raport just selliseks kujunes.

Lõpetuseks pöördume veel kord 2005. a ajalooõpiku autorite poole

Lp. Ago Pajur!

Nüüd, 14 aastat hiljem vastan Teie ettepanekule loobuda sinimustvalge Eesti ajaloo propageerimisest. Vastan sellepärast, et möödunud aastad on näidanud, mida on maksma läinud eesti rahvale Teie antud soovitus, mida kahjuks mitmed ajaloolased on omaks võtnud. Teie seletus ebaõnnestunud ajalooõpiku kaitseks ilmus 27. septembril 1996 Õpetajate Lehes. Hoolimata sellest, et Taani auväärne ajaloodoktor Vello Helk oli juba jõudnud varem sellel teemal ajakirjas Akadeemia (1996, nr. 3) kriitiliselt kirjutada, otsustasite ikkagi vastu vaielda. Jah, meie propageerime ja uurime tõesti sinimustvalget Eesti ajalugu! Selleks on meil moraalne õigus ja ka kohustus. Venemaa vangilaagrites ja sundasumise näljakülades olime koos märtisurma läinud Eesti riigijuhtidega. Olime koos valitsuse liikmetega, kõrgemate riigiametnikega, Eesti ohvitseridega, vallavanemate, arstide, õpetajate, inseneride ja paljude tublide taluperemeestega. Meie, väikelapsed, olime seal Stalini surmavabrikus koos emade-isade ning vendade-õdedega ja ka vanavanematega. Imekombel ellujäänuna olemegi just meie need, kes võiksid pärast läbielatud kannatusi hukka mõista kaotatud Eesti riiki juhtinud mehi.
Aga meie ei tee seda mitte! Ühine saatus liidab meid ning süvendab austust meie riigijuhtide vastu. Eesti rahva säilimise nimel ohverdasid nemad Vabadussõja võiduga loodud riigi. Nad ohverdasid kõige kallima, sest teadsid, et kui rahvas jääb püsima, siis riiki saab uuesti taastada. Nüüd on Eesti Vabariik iseseisvana taastatud ja see ongi suurim tunnustus märtrisurma läinud riigimeeste ettenägelikkusele. ENSV-s sündinute põlvkond millegipärast ei mõista seda lihtsat tõde. Eesti riigi sünni juures olid vähemalt neli väljapaistvat meest: Konstantin Päts, Jaan Tõnisson, Johan Laidoner ja Jaan Poska. Kolmele esimesele sai osaks märtrisurm pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist 1940. aastal ja sellele järgnenud kommunistide punaterrorit. Neljas, Jaan Poska, andis endast ära kogu vaimujõu selleks, et sõlmida aegumatu tähendusega Tartu rahuleping. Ta andis endast kõik sedavõrd, et kuu-poolteist hiljem suri enneaegselt. Need neli nime on pühad eesti rahvale. Kuni püsib eesti rahvas, neid ei unustata. Kõiki tänase päeva silmapaistvaid kriitikuid: ajaloolasi, kirjanikke, ajakirjanikke ja muid kuulsuse otsijaid, kes otsides vigu meie riigijuhtide tegevuses, tegelikult halvustavad mitte ainult neid, vaid eesti rahvast tervikuna ja tema võitlust vabaduse eest, kõiki neid sulemehi ei mäleta paarikümne aasta pärast mitte keegi.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv