|
|
|
Liiga paljud ajaloolased, uute
ajaloomüütide kummardajad, ei ole leidnud taasiseseisvunud
Eestis töötades ühtegi head sõna märkimaks
Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri kui meie riigimeeste
teeneid oma rahva ees. |
Varakapitalismi aeg
Eesti lähiajaloo uurimises
tekst: peep varju
Memento Tallinna Ühendus, ajalootoimkonna liige
Ajaloolastel on vastutus
kasvava põlvkonna kujunemisel Eesti kodanikeks. Ajalugu
pole toode, mida tuleb eksponeerida turul müümise reeglite
järgi! Kahjuks saab iga aastaga järjest selgemaks, et
just nimelt varakapitalismi aeg ja kehtestatud turuseadused on
need märksõnad, mis suures osas iseloomustavad paljusid
lähiajaloo kohta kirjutatud lugusid.
Meie, vabadusvõitlejad,
endised poliitvangid ja Memento organisatsioonide liikmed oleme
taasiseseivunud Eestis u 20 aasta jooksul saanud lugeda ja kuulda
lähiajaloo kohta väga palju erinevaid tõlgendusi.
Nende seas on olnud üllatavaid, väga kummalisi ning
isegi šokeerivaid avastusi. Nii on meie põlvkond neid
tõlgendusi fikseerinud, sest meil on vastukaaluks neile
seisukohtadele oma võrdlusmaterjali piisavalt. Selleks
võrdlusmaterjaliks on meie põlvkonna ühismälu.
Sadade ja tuhandete, isegi kümnete tuhandete saatusekaaslaste
ühismälu. Sellega liitub veel meist pool põlvkonda
vanemate Eesti eest võidelnute ühismälu. Nemad
on pärast võidukat Vabadussõda sündinud
ja selle võidu vaimus kasvanud põlvkond: Jaan Krossi,
Enn Sarve, Harald Nugiseksi, Leo Talgre ja Harald Tammuri põlvkond.
Me oleme saanud paljudega neist eelkäijatest koos tegutseda
ning nendegi ühimälu endas edasi kanda.
Aga noorel põlvkonnal, praegu koolipingis õppivatel
noortel seda ühismälu olla ei saa, sest 50 aastat okupatsiooni
tekitas uue generatsiooni jaoks väga suure mäluaugu.
Just neid mõjutavadki kõige enam lähiajaloo
kohta avaldatud uued tekstid. Seega on ajaloolastel väga
suur vastutus kasvava põlvkonna kujunemisel Eesti kodanikeks.
Ajalugu pole toode, mida tuleb eksponeerida turul müümise
reeglite järgi! Kahjuks saab iga aastaga järjest selgemaks,
et just nimelt varakapitalismi aeg ja kehtestatud turuseadused
on need märksõnad, mis suures osas iseloomustavad
paljusid lähiajaloo kohta kirjutatud lugusid. Mida löövam
ja kollasem pealkiri, seda parem minek on kirjatükil.
Sisu võib ju vahel olla isegi asjalik. Nüüd on
juba kultuurileht Sirp samuti liitunud moevooluga. Kas ei peaks
ajalehe peatoimetaja avalikult kuulutama, et asjatundlikud artiklid
avaldatakse kultuurilehes igal juhul ning puudub vajadus inimesi
šokeerivaid pealkirju välja nuputada?
„Eesti
ajalugu II”
Enam kui 20 aastat tagasi
Gorbatšovi nn uuendamise poliitikaga algas veidi vabam aeg.
Siis meie, endised vangid ja sundasumise surmale määratud
ning ka ärapõlatud eesti rindemehed, hakkasime otsekohe
otsima võimalusi läbimurdmiseks 50 aastat kestnud
täieliku mahavaikimise müürist. Memento, poliitvangide,
soomepoiste ja teiste tekkinud organisatsioonide ajalootoimkonnad
asusid agaralt tööle, toetudes esmalt vaid oma saatusekaaslaste
ühismälule. Alul pikkamööda, seejärel
koos kommunistliku süsteemi nõrgenemisega järjest
enam hakkasime pääsema ligi seni täielikult salastatud
materjalidele ja arhiividele. Lõpuks ometi saime teada
paljude meiesuguste kannatanute tõelised surma või
mõrvamise kuupäevad! Esimesed kuud ja aastad olid
info saamiseks kõige tähtsamad, sest veel viimasel
hetkel tegid areenilt lahkuvad KGB ohvitserid ning ametnikud katseid
varjata kõige mustemaid tegusid dokumentide osalise kõrvaldamisega,
Venemaale äravedamisega või ka hävitamisega.
Augustis 1991 oli Pagari tänava suitsev korsten üks
kaudne tõestus sellest hävitustööst. Neil
esimestel aastatel ei olnud eriti märgata, et eesti ajaloolased
oleksid püüdnud kohe tekkinud soodsat olukorda niisama
energiliselt ära kasutada, nagu seda tegid meie saatusekaaslased.
Erandeid siiski oli. Kuid lõpptulemuseks oli see, et meie
inimesed oskasid omaalgatuse korras tegutsedes kätte saada
Venemaa arhiividest Eesti jaoks hindamatu väärtusega
dokumente. Just neil esimestel aastatel, kui lühikest aega
olid tingimused kõige paremad. Ajaloolaste panus Venemaa
arhiivides töötamiseks kujunes neil, esimestel pöördelistel
aastatel õige tagasihoidlikuks.
Niisuguse tagasihoidliku alguse vilju saime õige pea tunda,
tutvudes Eesti Vabariigis neli aastat pärast taasiseseisvumist
käibele tulnud uue ajalooõpikuga. (Eesti ajalugu II,
1995). Õpik osutus palju roosamaks, kui oleks võinud
karta. Ümber trükkides neid samu valeandmeid inimohvritest
Saksa okupatsiooni aastail Eestis (125 000 inimest), toetasid
nad tahtmatult venekeelsetes ajalehtedes jätkuvalt avaldatud
laimu seoses 50 aasta möödumisega Teisest maailmasõjast.
Riikliku uurimiskomisjoni esimeest Jaan Krossi häiris kõige
enam see fakt, et suvesõjas 1941 toimunud metsavendade
võitlusi hävituspataljoni ja punaarmee üksuste
vastu kujutati täpselt vastupidi tegelikkuses toimunule.
Stalini käsul põletatud maa taktikat kasutades piinasid
ja mõrvasid hävituspataljoni liikmed, NKVD eriüksused
ja punaarmeelased-punamadrused halastamatult ning valimatult kõiki
ettejuhtuvaid tsiviilisikuid; põletasid talusid, hävitasid
külasid (Kautla), mürgitasid kaevusid ja lasksid õhku
paljusid majandusobjekte. Õpiku autorid ei julgenud neid
fakte avalikult tunnistada ja piirdusid lausega: „...
hävituspataljonide lahingute käigus hukkus ka tsiviilisikuid...“
Oma peresid ning kodusid kaitsnud metsavendi, kes olid halvasti
relvastatud, vahel üks relv 4–5 mehe kohta, iseloomustasid
autorid fraasiga: “... panid toime ka metsikusi ...“
Kui nüüd tänasel päeval võrrelda 1941.
aastal sooritatud metsikusi Herbert Lindmäe kuues suvesõja
raamatus fikseeritud faktide järgi, siis vähem kui 10%
neist ebaseaduslikest tegudest võiks kanda metsavendade
kättemaksu arvele. Eesti rahvas on neid asju alati teadnud.
Miks siis tegid iseseisva Eesti ajaloolased, õpiku autorid,
sellise valiku? Tookord 1996. a. sügisel koostasime koos
J. Krossiga lühikese selgituse Õpetajate Lehes avaldamiseks.
Lisasime riikliku komisjoni nimel sõbraliku pöördumise
ajalooõpetajatele, et nad koolitunnis püüaksid
moraalselt õigeks mõista 50 aasta jooksul valesüüdistuste
ja otsese laimuga põlu alla pandud vanaisade põlvkonda.
Kahjuks avaldas ajaleht meie pöördumise kõrval
autorite nimel tehtud vastulause, milles meid rünnati ühekülgse
sinimustvalge ajaloo pealesundimises vastukaaluks senisele punasele
ajaloole. Hiljem ilmus õpiku kordustrükk muutmata
kujul!
Vaikiv ajastu
Järgmised 15 aastat
Eesti Vabariigis pole just palju muutusi toonud. Kui reaalteadustes
ja täppisteaduses peab uusi ideesid ning avastusi välja
tooma range matemaatilise ja loogilise tõestuse teel, kõiki
kahtlaseid variante välja sõeludes, siis tundub, et
ajaloos võib täiesti vabalt fantaseerida. Arhiividest
leitud fakte oma peas sündinud skeemi järgi ritta seades,
neid meelevaldselt hinnates saabki üllatada kõiki
uute, seniteadmata avastustega. Seejuures ei tohiks unustada,
et dokumendid on ju koostatud kommunistlikus diktatuuririigis,
kus esitatud faktide tõepärasuses tuleb tõsiselt
kahelda. Kui kodumaal ei leidu toetust avastajale, siis saab minna
välismaale väitekirja kaitsma. Nii sündis ka Eesti
hääletu alistumise lugu, läks rahva sekka
ringlema ning enam kui 50% küsitletutest usubki ja võtab
omaks, korrutades sellest juba 10 aastat igal võimalikul
juhtumil. Et aga juunipöörde päeval, 21. juunil
1940 toimus Tallinna kesklinnas Raua tänava koolis spontaanselt
puhkenud lahing Eesti Kaitseväe sidepataljoni ja kooli ümber
piiranud punaarmee regulaarväeosa ning nende toetusel liitunud
äsjaloodud kriminaalse taustaga RO üksuste vahel, seda
ei tea enam keegi. Juba sündinud uue müüdi võidukäiku
ei peata enam seegi, et ajaloolane Jaak Valge söandas Moskva
arhiivides needsamad dokumendid läbi vaadata ning argumenteeritult
paljud Magnus Ilmjärve avastused kui alusetud ümber
lükata.
Taasiseseisvunud Eestis on juba sündinud ning kinnistunud
teisedki ajaloomüüdid, mida enamus peabki õigeks,
ning keegi ei söanda kriitiliselt läbi mõelduna
avalikult teistsugust seisukohta väljendada. Olgu näitena
nimetatud vabadussõjalaste liikumine, 1934. a. riigipöördeks
nimetatud sündmused ja sellele järgnenud nn vaikiv ajastu
Eestis 1930-ndate teisel poolel. Lühidalt kasutatakse ka
levinud väljendust Pätsi diktatuur. Suurem osa
argumentidest, mida seejuures selgituseks kasutatakse, pärinevad
otseselt nõukogude aja punapropaganda salvest. Praegustel
seletajatel puudub kodanikujulgus, et avaldada kahtlust neis müütides,
isegi kui loogiline mõtlemine sellisele võimalusele
viitab. Kõik astuvad ühte jalga nagu möödunud
nõukogude ajalgi. Vaikitakse maha Vabadussõja veteranide,
Eesti riigi eest verd valanud meeste tegelikud põhjused
ühinemiseks ja poliitiliseks väljaastumiseks. Ajaloolane
Heino Arumäe on üks neist, kes on teaduslikult
uurinud vabadussõjalaste liikumist. Tema kogutud statistiline
materjal näitab, et maapiirkondades oli toetus sellele liikumisele
tühine. Linnades saavutatud otsustav ülekaal viis aga
rahvahääletuse võiduni. Ääri-veeri,
nagu moka otsast märgivad mõned teisedki, et rahvas
toetas vapse ja rahvahääletusel vastuvõetud nende
põhiseaduse variant astus jõusse! Just sellele põhiseadusele
toetudes toimuski riigivanema juhitud vahistamiste laine ja kaitseseisukorra
kehtestamine. Kas seda võib nimetada kommunistide retoorikat
kasutades seadusevastaseks ja ka riigipöördeks, on juriidiliselt
vaieldav küsimus. Eesti Vabariigi esimese presidendi diktatuuri
aga võiks lahkelt soovitada kõikidele 1930-ndate
Euroopa riikidele, kui kalduvus nn diktatuuri vormi poole oli
tollel ajal üldine nähtus. Meenutagem ka seda, et tookord
olid Eestis keelatud mõlemad äärmused, nii kommunistlik
kui natslik liikumine. Kuid 1938. a uue põhiseaduse jõustumisega
vabastati kõik poliitvangid, nii kommunistid kui ka vabadussõjalased
ja rahva valitud parlament asus tööle. Pärast neid
sündmusi rääkida mingist diktatuurist peaks olema
kohatu!
Vabadussõja veteranide vangistamisega neile osaks saanud
ränk saatus polnud kindlasti mitte õigustatud, kuid
kommunistide vabastamine oli meie arvates tagantjäreletarkust
arvesse võttes kindlasti viga. Kolm aastat pärast
vabanemist saatsid ju needsamad eesti kommunistid meiesuguseid
Eesti kodanikke, arvult u 10 000 inimest kindlasse näljasurma
Siberi vangilaagritesse ja sundasumisele. Muidugi ei teinud nad
seda iseseisvalt, vaid sõnakuulelikult Moskvast tulnud
okupantide käsul ja juhtimisel. Kuid selline plaan oli küpsenud
nende peas juba 1920-ndatel, kohe pärast Eesti Vabariigi
loomist ja eriti pärast ebaõnnestunud riigipöördekatset
1. detsembril 1924. Venemaalt tulnud okupantide saabumisega Eestisse
1940. aastal avanes kommunistidel lõpuks võimalus
eesti rahva hävitamisega pihta hakata.
Analüüsi
asemel ümberjutustused
Selle asemel, et Ždanovi
kuritegeliku jõugu juhitud riigipööret Eestis
detailselt analüüsida, piirduvad kaasaegsed ajaloolased
ümberjutustusega varem käibele läinud lugude repertuaarist.
Pealiskaudse suhtumisega ja ettesöödetud materjali kasutades
süvendavad nad mittemõistmise lõhet selle tegelikkusega,
mis oli ennesõjaaegses Eesti Vabariigis. Nad hindavad iseseisvat
Eesti riiki samasugusena, nagu oli ENSV, uskudes tõemeeli,
et näiteks Vabadussõja ausambaid püstitati ülalt
tulnud käsu järgi kampaania korras! Neil puudub reaalne
side minevikuga ning rahva ühismälu nad ei usalda, sest
inimese mälu pole täpne. Üksikisiku kohta on see
õige, kuid tuhandete inimeste ühismälu on juba
meie ajaloo arvestatav osa. Kaasaegsed on seevastu dokumendiusku.
KGB dokument ei saa nende meelest päris vale olla!
Tänased uurijad pole ilmselt süvenenud niisugusesse
fakti, et kaks tuntud juudi rahvusest Eesti kodanikku, Jakob Kaplan
ja Elhonen Saks, on nimetanud Eesti Vabariiki üheks kõige
demokraatlikumaks riigiks Euroopas enne maailmasõda! Kas
nn vaikiva ajastu diktatuuririik saab olla nii hea hinnangu vääriline?
Tartu kooliõpilane Jakob Kaplan ei tundnud eesti, vene,
juudi ja saksa rahvusest õpilaste seltskonnas mingit diskrimineerimist
või võõraviha, nagu nüüd on saanud
kombeks nimetada. 14. juunil 1941. aastal Siberisse küüditatuna
oli ta Vasjugani soodes meie saatusekaaslaseks. Pärast sõda
põgenes ta Siberist Eestisse, hiljem vahistati ja oli poliitvangina
vangilaagris. Lõpuks jõudis siiski Iisraeli. 1967.
aasta kuuepäevases sõjas jõudis ta rindel kaitsta
oma uut kodumaad. Jakob Kaplan on jäänud tänaseni
Eesti patrioodiks.
Teine silmatorkav tendents lähiajaloo uurimustes on joondumine
Lääne-Euroopas väljakujunenud malli järgi.
Ikka on mureks, kas Euroopa mõistab meid? Aga Euroopa ei
soovi meid mõista isegi 65 aastat pärast Teise maailmasõja
lõppu. Ikka hoitakse kinni ilusast müüdist, et
maailmasõja võitjad riigid olid head ning nende
sõda õiglane. Kuid Poola, kes võitles meeleheitlikult
natsliku Saksamaa vastu koos liitlaste Inglismaa ning Prantsusmaaga,
reedeti Stalinile juba sõja ajal. Kui reedeti võitluskaaslane
Poola, mida paremat oleks saanud loota väike Eesti riik?
Liitlaste selline käitumine tundub erapooletule vaatlejale
uskumatuna, kuid ometi on see tõsiasi! Ligi pooleks sajandiks
loovutas Lääs Poola koos teiste Ida-Euroopa riikidega
stalinistliku terrori meelevalda. Veel üks kaudne tõend
võimalikust Churcilli-Stalini salakokkuleppest, millest
esimesena võis teada saada marssal Mannerheim juba 1939.
a novembris. Marssal ei suutnud seda mitte kuidagi uskuda, ometi
andis ta kuu aega pärast Talvesõja lõppu juba
aprillis 1940 käsu uue kaitseliini rajamiseks. Soome rahvas
tegi kaitsetöid maksimaalse võimaliku jõudlusega,
kaasates vastava tehnikaga Rootsi parimaid spetsialiste. Uuest
Salpa kaitseliinist sai soomlastele otsekui elu ja surma küsimus.
Miks? Inglased on arhiivides salastanud osa Teise maailmasõja
dokumente kuni 2017. aastani. Nii tuleb veel seitse aastat oodata
neil ajaloolastel, kes ei söanda oma peaga loogiliselt läbi
mõelda möödunud aja sündmusi ja samas ei
oska ka sisse elada tolle kauge mineviku aega. Me arvame, et siin
saab abiks olla vaid 1940-ndate põlvkonna ühismälu!
Seda on osanud oskuslikult kasutada inglise ajaloolane Laurence
Rees 2008. a. avaldatud raamatus „Teine maailmasõda
suletud uste taga. Stalin, natsid ja Lääs“. Autor
rõhutab raamatu lõpus kokkuvõtet tehes, et
iseäranis Poolas toimepandu tõttu rüvetas Nõukogude
Liidu amoraalsus Lääne juhtide aktsioone. Ida-Euroopa
ja Saksamaa vägistatud ning alandatud naiste mälestuste
kaudu, Euroopasse sõjaga välja jõudnud punaarmeelaste
meenutuste abil, julgeolekumeeste arhiive ja teisi haruldasi arhiividokumente
kasutades ning punaterrori üle elanud tsiviilisikute mälestusi
tsiteerides jõuab autor järeldusele: “...
millest mulle igatahes koolis ei räägitud, meile õpetati
ainult seda, et lääneliitlaste käitumist Teises
maailmasõjas tuleb igati õigeks pidada. /--/...
kõige populaarsem müüt, ajaloo Hollywoodi versioon,
kinnitab, nagu olnuks tegemist lihtsalt halbade inimeste liidu
ja heade inimeste liidu võitlusega. See on mineviku meenutamise
ülimalt lohutav viis, millest oleks kurb loobuda. Aga tehkem
seda siiski, sest teisiti ei saa.“
See on esimene märk, et midagi hakkab muutuma Euroopa ühisajaloos.
Teine tõsine märk on 2009. a Europarlamendi otsus
võrdsustada natsismi ja kommunismi inimsusevastased kuriteod.
Kolmandaks tuleb lisada Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid
17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006 Eestis Nõukogude
okupatsiooni ajal toimepandud massiliste kuritegude kohta. Kõik
need märgid näitavad, et eestlastel pole mingit põhjust
häbeneda oma kodanike vastupanuvõitlust okupatsioonide
tingimustes. Ja see ongi meie sinimustvalge ajalugu, mille üle
õigusega tunneme uhkust! Seda vaatenurka tuleb esmajoones
rõhutada, unustamata samas ka negatiivseid momente selles
võitluses. Tõepärase ja usutava ajaloo kirjutamisel
ei tohi midagi maha vaikida, kuid tähtsaim on positiivne
suhtumine oma rahvasse. Iga vaba riigi kodanik peaks tundma
uhkust oma riigi üle! Ta peaks austusega suhtuma oma riigi
loojatesse, riigijuhtidesse, kes on end ohverdanud, teenides oma
rahvast.
Võimalus
tunda uhkust
Tänapäeva
Eestis on kahjuks meie nooremalt põlvkonnalt ära võetud
võimalus uhkust tunda meie suurmeeste üle. Liiga paljud
ajaloolased, uute ajaloomüütide kummardajad, ei ole
leidnud taasiseseisvunud Eestis töötades ühtegi
head sõna märkimaks Konstantin Pätsi ja Johan
Laidoneri kui meie riigimeeste teeneid oma rahva ees. Vastupidi,
nad puistavad üksteise võidu halvustavaid epiteete
nagu kollaborandid, lihtsameelsed, reeturid, agendid, spioonid
jms. Kui hääletu alistumise teooria vaimus kõiki
neid rumalusi uskuda, siis tuleks teha loogiline järeldus,
et aastatel 1939–1940 juhtisid kõiki hiljem okupeeritud
Ida-Euroopa riike üheaegselt sellised ühesugused küündimatud
riigijuhid ning valitsused. Väga huvitav, et miljonid eurooplased
oskasid endi hulgast just selliseid juhte leida! Kuid ükski
hääletu alistumise kritiseerijatest pole ise suutnud
välja pakkuda ainsatki tegu või poliitilist otsust,
mis oleks tookord päästnud riigi. Isegi mitte tagantjäreletarkust
kasutades pole neil mitte midagi välja pakkuda. Milleks siis
teie paljusõnaline jutt on kokku kirjutatud?
Kui tahate pisutki tutvuda sõjaeelse eesti rahvaga ja Eesti
riigi hävitamise looga, siis soovitan lugemiseks kolme raamatut.
Esiteks Enn Sarve „Õiguse vastu ei saa ükski.
Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. ORURK-11”,
Tartu 1997. Teiseks Herbert Lindmäe kuues suvesõja
raamat „Suvesõda Järvamaal 1941”, Tartu
2010. Kolmandaks poliitvangi Jüri Kindeli päevik
„Vana mesipuu saladus”, kirjastus Hotpress 2008.
See on 1940–1944 ja 1949. aastate täpne ajastu kroonika
Läänemaalt. Iga keskharidusega noor inimene peaks neist
raamatuist saama piisavad teadmised Eesti lähiajaloost sellisel
määral, et mitte uskuda lihtsakoelisi müüte.
Teatud selguse kollasevõitu ajaleheartiklite kirjutamise
küsimuses toob ajaloolane Jaak Valge hiljutises intervjuus
ajakirjas Kultuur ja Elu. Teistkordselt tuleb avalikult tänada
teda ausa vastuse eest! Nimelt saame nüüd teada, et
üks tõsisest uurimistööst huvitatud ajaloolane
peabki aeg-ajalt arvestuspunktide saamiseks kirjutama mis
tahes lugusid. Ilma lugudeta jääb ta järgmisel
perioodil finantseerimisest ilma. Lugude arv on tähtis, mitte
aga tõsine teaduslik uurimistöö, mis on aeganõudev
ja ei kindlusta teadlast materiaalselt. Nii et leiva teenimise
nimel oleme sunnitud loobuma kodanikuks olemisest ja tõsise
teaduse propageerimisest.
Läänelikku ajalookäsitlust püüab meile
õpetada Eestis töötav saksa päritolu ajaloolane
Olaf Mertelsmann. Ta väitis Tartus toimunud ajalookonverentsil,
et 1941. aasta ja 1949. aasta küüditamistega Siberisse
ei olevat J. Stalin kavandanud genotsiidi eesti rahva hävitamiseks.
Lihtsalt elamistingimused olevat osutunud Siberis liialt karmiks!
Üllatav avastus õpetatud mehe poolt, kes paistab mitte
tundvat genotsiidivastast rahvusvahelist konventsiooni! Ajalehes
Sirp (16.04.2010) kritiseerib O. Mertelsmann meie ajaloolase Merike
Jürjo teost „Eesti sõdur XX sajandil” liiga
patriootliku teksti eest. Läänes ei olevat nii lihtsakoeline
patriotism enam moes! Kahjuks ei ole keegi eesti ajaloolastest
söandanud ajakirjanduses diskussiooni alustada selliste ebameeldivate
ja väga kahtlaste seisukohtade vastu. Kas tõesti on
sakslaste süütunne pärast kaotust viimases maailmasõjas
nii kaugele läinud, et nad ikka veel püüavad eeskujulikult
oma patukahetsuse osa välja mängida ning meidki õpetada
alandlikkusele ja läänelikule nn. tolerantsusele või
poliitkorrektsusele rahvuslikust vaimust loobumise hinnaga?
Tasakaalukas
raport?
Kahjuks on eesti ajaloolased
selle mänguga agaralt kaasa läinud. Halvaks üllatuseks
meile on saanud kadunud presidendi Lennart Meri loodud rahvusvahelise
inimsusevastaste kuritegude uurimise komisjoni töö:
„Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Rahvusvahelise Komisjoni
raportid: „Nõukogude okupatsioon 1940-1941. Saksa
okupatsioon 1941–1944”, Tartumaa Trükikoda 2005.
Selle dokumendi iseloomustavateks jooneks on: uurimistöölt
nõutava täpsuse puudumine, ebamääraste vihjete
kasutamine, oma rahva võitlusse punaterrori vastu pigem
negatiivne suhtumine kui tunnustamine. Ebatäpsus faktide
esitamisel ja sellise terminoloogia kasutamine, mis pärineb
nõukogudeaegsetest väärdokumentidest, jätab
mulje, et autorid on tahtmatult seda materjali kasutanud. Eesti
rahva suhtes rakendatud okupatsioonivõimude rängad
kuriteod on jäänud tahaplaanile, sest peateema on holokaust,
vähemusrahvuste juutide ning mustlaste füüsiline
hävitamine. Lisaks torkab silma juriidilise poole nõrkus.
Selgituseks toome ära raporti mõned formuleeringud:
„Hävituspataljonide” värbamine selleks,
et toetada Punaarmee taganemist „põletatud maa taktika”
kasutamisel, põhjustas Eestis suvesõja — kokkupõrked
toimusid peamiselt eestlastest koosnevate relvastatud salkade
vahel, kes olid vastandlikel poliitilistel seisukohtadel.
/--/ Eesti sõjaväeüksuste (sealhulgas Eesti Leegion)
ning politseipataljonide kasutamine mitmesuguste ülesannete
täitmiseks Valgevenes ja Poolas osutab parimal juhul nende
üksuste ja ohvitseride ükskõiksusele juutide
raske olukorra suhtes; halvimal juhul tähendab see nende
aktiivset osalemist genotsiidis. /--/ Eesti üksuste
poolt toime pandud tegude kohta ei ole dokumentaalseid tõendeid,
kuid vihjed nende viibimise kohta nimetatud linnades ja nende
ümbruses on selged. /--/ Komisjon analüüsis „metsavendade”
ja nende järeltulija (Omakaitse) rolli Saksa okupatsiooni
varasematel etappidel. Uurimisaruannete põhjal võib
järeldada, et suur osa kommunismi väidetavatest pooldajatest
tapeti Omakaitse liikmete käe läbi esimese kahe kuu
jooksul pärast Saksamaa sissetungi. Omakaitse üksused
võtsid samuti osa juutide vastu korraldatud haarangutest
(võimalik, et ka juutide tapmisest).”
Raportis nimetatakse massilisi genotsiidi- ja sõjakuritegusid
sooritanuid ja Saksa kohtuvõimude poolt hukatuid väidetavateks
kommunismipooldajateks. Nagu ajalooõpiku autorid 10 aastat
varem, ei julge sellegi uurimisgrupi ajaloolased nimetada otsesõnu
sõjakuritegusid, mida sooritasid kommunistidest hävituspataljonimehed.
Uurijad esitavad tõestamata fakti, et Omakaitse mehed sooritasid
1941. a sügisel suurema osa hukkamisi. Memento uurimistööd
seda ei kinnita. (Vt raamatut „Saaremaa inimkaotused Saksa
okupatsiooni ja teise Nõukogude okupatsiooni aastail 1941–1953”.
Saare maakonna Memento Ühendus, Tartu 2002)
Raporti tekstis jääb kõlama järeldus massilisest
omakohtust kommunismimeelsete suhtes. Seega nende hukkamine mitte
sooritatud inimsusevastaste kuritegude eest, vaid nende meelsuse
eest! Kõik kokku teeb dokumendi mitteveenvaks ja Eesti
mainet tugevalt kahjustavaks. Kuid 4. detsembril 2009 ajalehes
Sirp avaldatud artiklis „Vastuseks Olaf Mertelsmannile“
distantseerub töörühma juht ajaloolane Toomas Hiio
sellest etteheitest. Ta väidab, et järeldusi raportis
tegid välismaised komisjoni liikmed, eesti ajaloolaste ülesandeks
oli lihtsalt materjalide kogumine. Ühesõnaga: meie
uurijad pesevad oma käed puhtaks raporti järeldustest.
Raske uskuda, et rahvusvaheliselt väga tuntud diplomaat Max
Jakobson ei tunne piisavalt rahvusvahelise õiguse norme
ja akte ning laseb kokku panna sellise ebatäpse ja eksitava
teksti, kasutamata ühegi kompetentse juristi nõuandeid!
Pisut hiljem, juba represseeritute infolehes Priius, kinnitab
T. Hiio, et tänu M. Jakobsoni komisjoni raportile on päevakorrast
maha võetud mitmed rünnakud Eesti riigi vastu. Ta
kirjutas: „Just rahvusvahelise komisjoni raportid oli
see osa, mille järgi tundis Max Jakobsoni komisjoni tegevuse
tulemusi rahvusvaheline avalikkus. Nende tasakaalukate raportite
avaldamisel oli oma roll selles, et rahvusvahelise poliitika esikülgedelt
on tänaseks tõrjutud suur osa sovetlikust ja postsovetlikust
propagandast Eesti kohta.“
Meie seda arvamust ei jaga. Ja tasakaalukaks nimetatud
raportit, milles pole ühtegi viidet algallikatele, sest need
avaldati lahus raportist paar aastat hiljem, mitte kuidagi nimetada
ei saa. President L. Meri õilis eesmärk maha võtta
süüdistused eesti rahva natsilembusest jäi täitmata.
Raport väidab ekslikult: „Eesti üksused võtsid
aktiivselt osa vähemalt ühest hästi dokumenteeritud
haarangust ja massimõrvast Valgevenes. 36. politseipataljon
osales 7. augustil 1942 kõigi Novogrudoki linnas veel ellujäänud
juutide kokkukogumisel ja mahalaskmisel.” Eesti Kaitsepolitsei
uurimine lükkas selle süüdistuse tagasi. Natsikütt
E. Zuroff, kes kasutas 1993. a M. Laari valitsuse ajal temale
usalduslikult Eesti arhiividest antud KGB dokumentide koopiaid
hoopis meie riigi vastu, jäi koos Max Jakobsoni komisjoniga
selles loos kaotajaks. Kuid pole kuulda olnud, et Eestile kaelamääritud
valesüüdistuste eest oleks komisjon hiljem mingil viisil
selgitusi andnud.
Selgituseks lisan veel, et 36. politseipataljoni nimelist väeosa
pole kunagi olnud. See nimetus on võetud nõukogude
propaganda lektüürist, milles kuulutati sellenimelise
fašistliku väeosa täielikust hävitamisest
Stalingradi all. Stalingradi rindel võitles 1942. a novembris-detsembris
kangelaslikult 36. Eesti Rindepataljon. Eesti sõdurid hoidsid
raskete kaotuste hinnaga rinnet ja ei lasknud Stalingradi kotisuud
kinni tõmmata, kuni nad seal võitlesid! Detsembri
viimastel päevadel võeti pataljon rindelt ära,
sest nende teenistusaasta sai täis. (Vt raamatut „Pro
Patria 1940–1945”. Tartu 1998, kordustrükk Tallinn
2010). Eestlaste rindepataljon läks Stalingradi alla tõepoolest
läbi Valgevene linna Novogrudok, kuid ta saabus sinna 6.
augustil 1942, pärast u 30 km pikkust lahingrännakut.
Kui rahvusvaheline komisjon usub, et neid kasutati järgmisel
päeval juutide massiliseks hukkamiseks, siis omaaegne KGB
hoolikas uurimistöö midagi taolist ei tuvastanud. Riikliku
komisjoni uurimistöö „Valge raamat”,
mis esitati Riigikogule 2004. aastal, fikseeris selle fakti täie
selgusega, teades natsiküti E. Zuroffi aastaid kestnud laimukampaaniast
meie riigi vastu!
L. Meri asutatud komisjoni töös on palju positiivset,
eelkõige tohutu faktiline materjal ja põhjalik ülevaade
kolme okupatsiooni ajal toimunud kuritegudest. Selle tulemusena
ilmus kaks väga mahukat dokumentide kogu. Viimane neist 2008.
aastal. Kahjuks ei ole see materjal eesti lugejale kättesaadav,
sest avaldati ainult inglise keeles. Kui Riigikogu liige Enn Tarto
omal ajal tegi päringu, miks pole eestikeelset raamatut,
sai ta vastuseks, et selleks polevat raha!! Kuid nende kapitaalsete
uurimistööde avaldamine lahus raportist, mis andis maailmale
edasi põhisõnumi Eestis toimunust, oli viga. Lühikokkuvõttena
esitatud raport, kus ei olnud ainsatki allikaviidet, kujunes tõsise
uurimistöö asemel kaheldava väärtusega dokumendiks.
Kui selle raporti kõrvale panna Herbert Lindmäe koostatud
1941. a suvesõja raamatud kuue maakonna kohta, kus on kokku
üle 5000! algallika ning dokumendi; väga täpselt
fikseeritud 1391 punaterrori mõrvaohvrit, 457
võitluses langenuid ja 454 sõjategevuse ohvreid,
siis on päevselge, et rahvusvaheline meeskond andis välja
ebaõige selgituse Saksa okupatsiooni esimesele aastale
1941. Raport asetas ühele pulgale rahvaülestõusus
kodumaa kaitseks välja astunud metsavennad ja partisanid
Stalini hävitustöö käsku täitvate punaterroristidega.
Kordan veel kord, et raport nimetab mõlemaid pooli etnilisteks
eestlasteks, kellel olid vastandlikud poliitilised seisukohad.
Kahe suurriigi okupatsioonide tingimustes oma olemasolu eest võitleva
väikerahva seast natsikurjategijate otsimisega läks
uurimistöö algusest peale rappa.
Iga rahva seas on väärastunud inimesi ja kuritegusid
sooritanuid, kes sõja tingimustes saavad vabamad käed
jõhkraks tegutsemiseks. Meie eesti rahva sinimustvalge
ajalugu ei eita neid fakte! Kuid kanda selliste üksikute
kurjategijate teod üle kogu rahvale nn natsilembuse
näol ja unustada kümnete tuhandete patriootide võitlus
kodumaa vabaduse eest, on neutraalse vaatleja jaoks arusaamatu
ja jäme viga. Kahjuks M. Jakobsoni rahvusvahelise komisjoni
tasakaalustatud ja poliitiliselt korrektne raport
just selliseks kujunes.
Lõpetuseks pöördume
veel kord 2005. a ajalooõpiku autorite poole
Lp. Ago Pajur!
Nüüd, 14 aastat hiljem vastan
Teie ettepanekule loobuda sinimustvalge Eesti ajaloo propageerimisest.
Vastan sellepärast, et möödunud aastad on näidanud,
mida on maksma läinud eesti rahvale Teie antud soovitus,
mida kahjuks mitmed ajaloolased on omaks võtnud. Teie
seletus ebaõnnestunud ajalooõpiku kaitseks ilmus
27. septembril 1996 Õpetajate Lehes. Hoolimata sellest,
et Taani auväärne ajaloodoktor Vello Helk oli juba
jõudnud varem sellel teemal ajakirjas Akadeemia (1996,
nr. 3) kriitiliselt kirjutada, otsustasite ikkagi vastu vaielda.
Jah, meie propageerime ja uurime tõesti sinimustvalget
Eesti ajalugu! Selleks on meil moraalne õigus ja ka kohustus.
Venemaa vangilaagrites ja sundasumise näljakülades
olime koos märtisurma läinud Eesti riigijuhtidega.
Olime koos valitsuse liikmetega, kõrgemate riigiametnikega,
Eesti ohvitseridega, vallavanemate, arstide, õpetajate,
inseneride ja paljude tublide taluperemeestega. Meie, väikelapsed,
olime seal Stalini surmavabrikus koos emade-isade ning vendade-õdedega
ja ka vanavanematega. Imekombel ellujäänuna olemegi
just meie need, kes võiksid pärast läbielatud
kannatusi hukka mõista kaotatud Eesti riiki juhtinud
mehi.
Aga meie ei tee seda mitte! Ühine saatus liidab meid ning
süvendab austust meie riigijuhtide vastu. Eesti rahva säilimise
nimel ohverdasid nemad Vabadussõja võiduga loodud
riigi. Nad ohverdasid kõige kallima, sest teadsid, et
kui rahvas jääb püsima, siis riiki saab uuesti
taastada. Nüüd on Eesti Vabariik iseseisvana taastatud
ja see ongi suurim tunnustus märtrisurma läinud riigimeeste
ettenägelikkusele. ENSV-s sündinute põlvkond
millegipärast ei mõista seda lihtsat tõde.
Eesti riigi sünni juures olid vähemalt neli
väljapaistvat meest: Konstantin Päts, Jaan Tõnisson,
Johan Laidoner ja Jaan Poska. Kolmele esimesele sai osaks
märtrisurm pärast Nõukogude okupatsiooni kehtestamist
1940. aastal ja sellele järgnenud kommunistide punaterrorit.
Neljas, Jaan Poska, andis endast ära kogu vaimujõu
selleks, et sõlmida aegumatu tähendusega Tartu rahuleping.
Ta andis endast kõik sedavõrd, et kuu-poolteist
hiljem suri enneaegselt. Need neli nime on pühad eesti
rahvale. Kuni püsib eesti rahvas, neid ei unustata. Kõiki
tänase päeva silmapaistvaid kriitikuid: ajaloolasi,
kirjanikke, ajakirjanikke ja muid kuulsuse otsijaid, kes otsides
vigu meie riigijuhtide tegevuses, tegelikult halvustavad mitte
ainult neid, vaid eesti rahvast tervikuna ja tema võitlust
vabaduse eest, kõiki neid sulemehi ei mäleta paarikümne
aasta pärast mitte keegi.
|
|
|
