|
|
|
Tamo Oja oma kodus Uppsalas paari
aasta eest. |
Filateeliast astronoomiani
küsis: Uno
Schultz
Rootsi ülikoolilinnas Uppsalas elab eestlasest
astronoom Tarmo Oja (sünd 1934 Tallinnas). Veebientsüklopeedias
Vikipeedia on temast juttu neljas keeles, aga põgusalt.
"Ootan ööd,
igat augustiööd. Olen tähehimuline, särk mul
moekalt ruuduline" kõlab üks mu aastatetagune
luuletus. Kuidas tekkis Sinu astronoomiahuvi?
Tarmo Oja: “Astronoomiahuvi taga on mitu tõuget.
Mäletan, kuidas isa väikesele poisile selgitas aatomite
ehitust – tuuma ümber tiirlevaid elektrone – ja
võrdles seda päikese ja selle ümber tiirlevate
planeetidega. Ja tekkis küsimus, et ei tea, kas on veel väiksemaid
süsteeme, et ühel elektronil võiks olla elu nagu
maakeral, või vahest suuremaid, kus päikesesüsteemid
etendaksid aatomi osa? Ja veel suuremaid??
Uppsalas viis perekonnatuttav, endine Eesti Vabariigi diplomaat
ja konsul Valter Kotsar mind kokku observatooriumis töötava
professori Åke Wallenquistiga (1904–1994), kelle juhendamisel
käisime Uppsala suure teleskoobiga vaatamas Põhjanaela
(teatavasti kaksiktäht) ja Kuud, mis on küll vist kõige
huvitavam taevane objekt, mida teleskoobiga vaadata saab. Oli
elamus.
Ülikooli astudes oli mul küll keemiahuvi astronoomia
ületanud. Aga enne keemiat tuli kindlasti õppida matamaatikat
ja füüsikat. Matemaatikaga alustasin, aga kuna õpingud
tol ajal olid „vabad” ja matemaatikaloenguid ja -harjutusi
ei olnud iga päev, mõtlesin, et võiks midagi
paralleelselt õppida. Ja siis valisin astronoomia, mille
õpingud samuti olid vabad ja mida peeti kergeks – ja
huvi oli kogu aja tagaplaanil alles. Siis järgnes natuke
mehaanikat ning terve aasta füüsikat, kus õpingud
olid seotud laboratooriumitööga ja sellega oli tegelikult
lõpueksamiks küllalt. Keemia jäi sinnapaika ja
jätkasingi astronoomiaga.”
Õpingud
Uppsala Ülikoolis ja töö Kvistabergi observatooriumis.
Millised on olnud Sinu peamised uurimisssuunad?
Astronoomias sai minu juhendajaks prof. Wallenquist. Minu esimene
iseseisev teaduslik töö oli tähtede omaliikumise
mõõtmine väikesel taevaalal, kus asetses ka
täheparv, millise liikmeid ühise omaliikumise abil oleks
võimalik kindlaks teha. Täheparv osutus liiga kaugeks,
aga suurte omaliikumiste abil võis siiski identifitseerida
mitut tähte, mis kindlasti ei olnud parve liikmed.
Hiljem täiendasin omaliikumisi fotomeetriaga ja osalt ka
spektrofotomeetriaga ja sellest kõigest tuligi lõpuks
välja doktoriväitekiri.
Hiljem olen peamiselt töötanud fotomeetriaga ja spektrofotomeetriaga,
selle töö jooksul avastanud ka mõned muutlikud
tähed.
1970. aastal määrati mind tööle Kvistabergi
tähetorni, mis oli Uppsala astronoomide põhjapoolne
vaatlusjaam ja mille peamine instrument on suur – peegli
läbimõõt 135 cm – Schmidti tüüpi
teleskoop. Minu peamine ülesanne oli seal, oma uurimistöö
kõrval, juhendada külastajaid-vaatlejaid astronoome.
Asteroid – mis see on ja kuidas
üks neist sai nime Asteroid 5080 Oja?
Asteroidid, selgema sõnaga väikeplaneedid, on ammust
ajast teadaolevatest suurtest planeetidest palju väiksemad
tahked taevakehad, mille valdav enamus asetseb Marsi ja Jupiteri
vahelises „tühimikus” meie päikesesüsteemis.
Neid on praegu kindlalt teada üle 200 000 ja tegelikult on
neid muidugi määratult palju rohkem. Üksikud neist
võivad sattuda ka Maa ligidusse ja äärmisel
juhul isegi Maaga kokku põrgata. Olen mõnevõrra
tegelenud ka asteroididega, muuhulgas mõõtnud mõned
valguskõverad. (Asteroidid on enamasti ebasümmeetrilised
kehad ja kui nad pöörlevad oma telje ümber, muutub
nende heledus olenevalt sellest, kui suur osa nende pinnast just
hetkel on pööratud Maa poole. Valguskõverast
võib muidugi määrata asteroidi pöörlemisaega.
Kui on mõõdetud küllaldane hulk valguskõveraid
asteroidi orbiidi erinevast punktidest, on võimalik kindlaks
teha pöörlemistelje suund maailmaruumis.) Võtsin
ka osa Uppsala ja Berliini teadlaste koostööst leida
uusi asteroide Kvistabergis asuva Schmidti teleskoobi abil. Täpselt
teadaolevate orbiitidega asteroidid on nummerdatud ja avastajal
on ka teatud võimalus neile nimi anda. Minunimeline asteroid
on avastaja poolt tunnustus minu tööle asteroidide uurimisel.
Kuidas astronoomia
on mõjutanud Sinu maailmavaadet?
Ma arvan, et põhiliselt mitte. Vahest mõnevõrra
rõhutanud meie ja Maa väiksust suures universumis.
Kunagi esitasin
Sulle küsimuse maaväliste tsivilisatsioonide võimalikkuse
kohta. Sa vastasid naljatades, et ei tea, kas Marsi elanikud on
rohelised või punased... Seleta nüüd täpsemalt!
Seda ei suuda muidugi kindlalt selgitada mina ega keegi teine.
Praegu ei ole mingit märki mingist maavälisest tsivilisatsioonist
ja kõik arvamised nende olemasolu kohta põhinevad
statistikal. Oleks ülimalt ebatõenäone, et kogu
universumis oleks olemas üksainus planeet, millel on küllalt
soodsad tingimused elu tekkeks. Ja et kui need tingimused on,
siis ka elu tekib.
Räägi
oma kokkupuudetest huvitavate astronoomidega.
Mainiksin siin kaht. Esimene oleks Strasbourgi astronoomiaprofessor
Pierre Lacroute (1906–1993), keda kuulsin ettekannet pidamas
kunagi 1970. aasta paiku. Ettekanne oli huvitav kahest seisukohast.
Esimene oli, et ta rääkis selgelt ja küllalt aeglaselt,
nii et ka mina oma kasina prantsuse keele oskusega suutsin teda
hästi jälgida. Teiseks kuulsin esimest korda veendumust,
et maapealsed astromeetrilised vaatlused on atmosfääri
segava mõju tõttu jõudnud oma võimaliku
täpsuse piirini. Tema ettepanek oli tulevikus vaadelda satelliidilt
mitte ainult neid ultravioletseid ja infrapunaseid spektriosi,
mida atmosfäär efektiivselt neelab, vaid ka tavalises
valguses ja just nimelt astromeetria eesmärgil. Tema tõukel
sai hiljem teoks Euroopa astromeetriline satelliit HIPPARCOS,
mis suure eduga mõõtis umbes 120 000 tähe koordinaadid,
omaliikumised ja parallaksid (sellega ka siis kaugused) ennenägematu
täpsusega ning peale selle veel umbes miljoni tähe koordinaadid
ja omaliikumised veidi madalama täpsusega.
Teine on Ameerika astronoom Halton Christian Arp (sünd 1927).
Kuulsin teda ettekannet pidamas Londonis aastal 2000. Tema tees
on, et nn kvasarite kõrge punanihe ei olene mitte ainult
nende radiaalkiirusest, vaid on suurel määral tingitud
nende vanusest, ja et nad on suhteliselt lähedased objektid,
mis on välja heidetud üsna lähedal asuvatest galaktikatest.
Sellel teoorial palju pooldajaid just pole, aga ühtlasi on
raske vastu vaielda tema vaatlustele rajatud seostele ning neid
ümber lükata
Milliste eesti
soost täheteadlastega oled kohtunud?
Tegelikult päris mitmetega. Üks oleks maailmakuulus
Tartu professor Jaan Einasto, kellega sain esimest korda kokku
Inglismaal 1970. aastal. Tema kosmoloogiaalased tööd
on eriti põnevad, mõtlen siin tema universumi rakulise
ehituse kindlakstegemist, samuti oli ta üks esimesi galaktikaid
ümbriseva nn varjatud aine avastajaid.
Teine on kadunud Heino Eelsalu, kes lahkelt kutsus mind külastama
Tallinna ja Tartu astronoome veel Nõukogude okupatsiooni
ajal ja kes ka külastas mind ja teisi Uppsala astronoome.
Kolmandana sain Tallinnas kokku kadunud dr Peep Kalviga, kes töötas
Tallinna tähetornis Glehni pargis. Tegime veidi koostööd
ühe kummalise varjutusmuutliku kaksiktähe uurimisel
(mina küll ainult vaatlustega Kvistabergi ja Kanaari saartel
asuva La Palma observatooriumidest), mille tegelik iseloom on
vist veel praegugi lõplikult välja selgitamata.
Milline on teadustöös
ande ja töökuse vahekord?
Oi, hirmus raske ütelda. Mõlemaid on muidugi vaja,
ainult ande või töökusega ei saavuta palju. Arvan,
et edukates praeguse aja teaduslikul alal tegutsevates gruppides
on niivõrd palju liikmeid, et tekib iseendast mingisugune
tasakaal.
|
Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli
aastapäeva pühitsemisel, 26. novembril 1966 Uppsalas.
Pildil vasakult: dr. Enn Nõu, abikaasad Silvi ja Tarmo
Oja. Foto: Helga Nõu. |
Kuidas Sa Rootsi
sattusid?
Tõsi jah, Rootsi tõesti sattusin. Üheksa-aastasel
poisil ei olnud muidugi mingeid omi kavatsusi kuhugi põgeneda
või mitte. Alles ärasõidupäeva hommikul
isa ütles, et täna sõidame Rootsi. Paki ära
oma kooliraamatud ja margikogu, need võtad kaasa. Siis
rongiga Haapsalusse ja "Juhani" pardale.
Mida Sa märkad
Eestis käies, mida tunned?
Esimest korda Eestisse tulles Nõukogude Eesti Teaduste
Akadeemia külalisena aastal 1984 – esiteks toll ja kontroll
laevaga Helsingist Tallinna jõudes. Ametnik-noormees uuris
hoolega minu paari kaasavõetud ingliskeelset astronoomilist
žurnaali. Mu kõnetamisele ta ei vastanud,vist ei vallanud
eesti keelt. Jättis ajakirjad mulle lahkesti alles. Peale
selle märkasin bürokraatiat ja raha raiskamist. Kui
hiljem sõitsin Tartusse, siis taksoga, milleks veel samal
hommikul tuli minu saatjal vormistada mingid dokumendid. Siis
ühine sõit Tartusse. Õhtul Tallinna tagasi
ja järgmisel päeval sama protseduur, sest Tartus minusugune
kahtlane tüüp ei tohtinud ööbida. Rongisõit
oleks maksnud vaid väikese murdosa taksokulust, nagu hiljem
kuulsin. Pärast taasvabanemist torkab silma tohutult kiire
majanduslik areng ning Eesti taaseestistamine. Juba mõni
aasta pärast Nõukogude Liidust pääsemist
on tänavapilt hoopis teine, igasugu kaupu on poodides külluses,
tänavasildid on eestikeelsed...Pettumus: Paar aastat tagasi
Tallinnas viibides tahtsin tuua Rootsi kaasa pätsi korralikku
eesti haput rukkileiba. Suures kaubahallis kesklinnas tuhnisin
tüki aega leivaosakonnas ringi; rukkileibu oli loendatamatul
hulgal, mitmed pikkade koostisainete nimekirjadega, agakõik
olid küpsetatud pärmi ning suhkru või siirupiga.
Oleksin tahtnud ainult sellist: juuretis, rukkijahu, sool, vesi.
Sinu hobidest
tean nimetada filateeliat. Praegustes noorte põlvkondades
on margihuvi marginaalne (tekkis ootamatu sõnamäng).
On kahtlemata pakkunud lõdvestust pingelise teadustöö
kõrval, aga veel – mis Sind margikogumises köidab?
Raske selgitada endalegi. Ma arvan, et kogumis- ja süstemaatikakirg,
tahe pürgida mingisuguse saavutatamatu lõpliku kogu
poole. Esimese margialbumi sain isalt kaheksandaks sünnipäevaks.
Nimeta mõni
oma Eesti lemmikmark kujunduse poolest.
Sõdadevahelisest perioodist vahest ühekroonine Narva
kosega mark aastast 1933 (kuigi maateadusetunnis õpetaja
katsus selgitada, et peaks olema Narva juga, mitte kosk, kui mälu
nüüd pärast pikka aega ei valeta). Võistelda
võiksid ehk 1935. aasta kolmekroonine ja 1940. aasta Caritase
seeria. Pärast 1990. jääks, ma arvan, esikohale
Eesti loomade ja lindude seeriad „Eesti fauna” ja „Aasta
lind”, kuigi seal vist mõne motiiviga on olnud äpardusi.
On Sul veel mõni
imetabane hobi?
Mainiksin veel oma keelehuvi, peamiselt mitte tahe osata kõnelda
igasugu võõrkeeli, vaid pigemini huvi eri keelte
ehituse, suguluse ja arengu vastu. Minu nooruses, kui ülikoolis
võis loenguid kuulata iga gümnaasiumi edukalt lõpetanu
(mõningaid nn avalikke loenguid isegi kes tahes), käisin
soome keele algkursusel. Sealses õpetuses köitis mind
eriti, et see polnud lihtne tuupimine, nagu oli olnud koolis,
vaid tehti ka kogu aeg tagasivaateid keele varasemale struktuurile.
See aitab seletada ka mõningaid praeguse keele “imelikke”
nähtusi. Jälgisin ka prof Björn Collinderi (1894–1983)
loenguid uurali keelte sugulusest ja arengust ning tegin isegi
prof Andrus Saareste (1892–1964) juures eesti keele eksami
(grammatika, sõnavara, keele ajalugu-areng ja murded).
Su praegune kodumaa
Rootsi on teatavasti feministliku ideoloogia kants maailmas, kus
perekond kui institutsioon on niisama hästi kui hävitatud.
Teie Silviga olete aastakümneid koos elanud ja üles
kasvatanud kolm last. Mis Sa ise feminismist arvad? Kus peitub
Sinu meelest pereõnne saladus?
Hakkan mõtlema, et mis on feminism? Ei oska leida ühest
definitsiooni. Kui on küsimus kõigi inimeste võrdõiguslikkuses,
vaatamata soole, (naha-, silma- ja juuksevärvile, pikkusele,
kinganumbrile jne.) siis olen kindlasti kohe poolt. Sellevastu
oleks minu meelest veidrus nõuda, et kõigis elukutseis
kõigil tasemeil peaksid esinema ülalmainitud omadused
(ja vahest veel mitmed teised, mille peale nii äkki ei tule)
samas proportsioonis kui kogu rahvastikus. Ma arvan, et perekonna
kui institutsiooni surmakuulutust oleks vara lehte panna muud
kui ehk 1. aprilli numbris.
Õnne saladust vaevalt keegi oskab selgitada, igatahes mitte
mina.
|
|
|
