|
|
Steffi emaga Torontos 1986. aasta
veebruaris. |
Steffi Michel: "Eesti
on minu kodu ja siia ma kuulun"
intervjueeris: Velly
Roots
Venelaste okupatsiooni
eest 1939. aasta lõpus ja 1940. aastatel läände
põgenenutel on igaühel oma isiklik lugu, enamasti
küllalt rasked ja tõsised mälestused. Kuigi algul
loodeti peagi Eestisse tagasi tulla, harjuti ajapikku uue elukohamaa
elu ja kommetega, leiti tööd, loodi perekonnad, sündisid
lapsed. Sidemed asukohamaaga kinnistusid ja otsuse tegemine pärast
Eesti taasiseseisvumist tagasi tulla oli juba väga raske.
Koos vanematega väikese tüdrukuna 1941. aastal läände
põgenenud Steffi Michel tundis pärast rohkem kui viiekümne
aasta järel Eestit külastades: siin on minu kodu. Ta
otsustas Torontost ära tulla ja elab nüüd juba
1999. aastast alates oma uues kodus Tallinnas.
Oleme mõlemad
vähemalt mõnda aega õppinud Tallinna Prantsuse
Lütseumis, niisiis kooliõed. Millal sina kooli läksid?
Steffi Michel: See oli aasta 1936, kui ma Tehnika tänaval
asuvasse Prantsuse Lütseumi esimesse klassi läksin.
Minu paar aastat vanem õde Hedda juba õppis seal.
Hiljem, teises või kolmandas klassis olime juba Hariduse
tänaval uues koolimajas. Elasime Wismari tänava sauna
peal. Saun ja selle kõrvalhooned kuulusid ju meie Paulbergide
suguvõsale. Vanaisa elas aia poole ehitatud ühekorruselises
villas. Nüüd on see lammutatud. Selleks ajaks olid vanaisa
ja vanaema küll juba surnud ning minu papa korraldas maja
ja sauna hooldamist, võttis üürid vastu jne.
Vanaisal oli viis last, minu isa neist kõige noorem, praeguseks
pole neist kedagi enam elus.
Ega ma kooliajast palju mäletagi, see oli ilus ja rahulik
aeg. Suviti koolivaheajal olime ema ja õega alati Pärnus.
Isa tuli puhkuse ajal või vahel ka nädalalõpuks
sinna. Mäletan, et käisime emaga Grand Hoteli
ees bussipeatuses teda ootamas. See pidi olema 1940. aasta suvi,
mille me veetsime Männikul. Isa oli sõjaväelane
ja seal asus sõjaväelaager. Siis olid juba venelased
sees ja isa muretses, et pere peaks kuidagi koos olema.
Kas kodus oli juttu
vene sõjaväebaaside tulekust Eestisse?
Lastele, kes me olime siis 12- või 13-aastased, ei räägitud
midagi, eks ema ja isa muidugi omavahel arutasid olukorda. Meie
vene sõjaväelasi ei näinud, aga üks seik
on mulle meelde jäänud. Männikul olid suured liivaaugud,
karjäärid, kus lapsed käisid mängimas. Ükskord
ilmus äkki üks vene sõdur ratsahobusel karjääri
äärele, jäi seisma ja küsis midagi vene keeles.
Ta oli määrdunud ja verine. Meie muidugi tema jutust
midagi aru ei saanud ja jooksime hirmunult koju. See oli ainuke
venelane, keda me nägime. Mäletan veel, et ühel
õhtul oli laagris suur ärevus. Kardeti, et venelased
lasevad mingi rajatise seal lähedal õhku.
Ema hakkas aru saama, et midagi head tulemas ei ole, peame Eestist
ära minema ja hakkas Saksamaale pääsemist korraldama.
Meie korterist võeti kolm tuba vene ohvitseride tarbeks.
Üks neist oli allveelaeva ohvitser, teine mereväelane
tõi sinna ka oma naise ja väikese lapse. Papa oli
ühel õhtul juba Pagari tänavale ülekuulamisele
viidud ja ema läks ümberasumist korraldavalt saksa komisjonilt
abi paluma. Nad saidki isa Pagari tänavalt välja. Meid,
lapsi, õpetati, et kui komisjoni ees meilt midagi saksa
keeles küsitakse, siis ütelge: Wir besuchen die
Schule (käime koolis). Meile tundus sõna besuchen
kangesti naljakas, nagu me külastaksimekooli.
|
Ema ja isaga Pärnus 1939.
aasta suvel. |
Ümberasumise
käigus lahkusid baltisakslased Eestist põhiliselt
18. oktoobrist 1939 kuni 18. maini 1940. Teie pere sai ära
minna siis täiendava, nn järelümberasumisega 1941.
aastal, mil võimalust Eestist lahkuda kasutasid ka paljud
eestlased.
Ema ja isa pakkisid asju mööblit, nõusid,
riidekraami konteinerisse. Seejuures oli teada, et kuld- või
ka kullatud asju ei tohi kaasa võtta. Mul on siiani silme
ees ilus kuldäärega kristallist suhkrutoos meie laual,
mille pidime maha jätma. Mina pidin loobuma alles äsja
sünnipäevakingiks saadud kuldkäekellast. Isa pidas
antud reeglitest rangelt kinni kartuses, et miski võib
äraminekule takistuseks saada.
1941. aasta 23. märtsi õhtul lahkusime Eestist. Meid
viidi rongiga Saksamaale ümberasujate laagrisse. See oli
väike kohake Nürnbergi lähedal. Pere oli koos,
arvan, et olime seal laagris umbes kuus kuud. See oli üks
ilus suvine päev, kui väljas istudes kuulsime äkki
raadiost: sõda Venemaaga on alanud! Mehed hakkasid rõõmust
juubeldama nüüd läheme tagasi ja vabastame
kodumaa! No muidugi jäi see vaid unistuseks.
Minu tädi, ema õde Ege elas juba ammu Viinis. Tema
abikaasa oli arst uroloog. Kuna meil oli koht kuhu minna
ja tädi lubas meie eest hoolitseda, siis lubatigi meid tema
juurde Viini.
Meid õega pandi muidugi kohe kooli. Saksa keelt me ei osanud,
kodus räägiti ikka eesti keelt. Umbes pool aastat istusime
klassis ja ainult kuulasime, et keelt õppida. Hindeid meile
ei pandud. Aga lapsed õpivad keele ju kiiresti ära.
Ma mäletan, et vanemad käisid tööl Zensurstelles
(tsensuuriametis). Isa rääkis ju vene keelt, ema lisaks
soome ning mõlemad ka saksa keelt. Töötasid seal
mõne aja ja isa korraldas oma dokumente. Tal oli Eestis
kapteni auaste ja pidi just majoriks saama, kui venelased sisse
tulid. Viinis sai ta ohvitseri auastme tagasi ja oli niisiis hauptman,
võeti saksa sõjaväkke ja läks rindele.
Ta võitles nii Itaalias kui ka Prantsusmaal.
Kuidas te Viinis
kodunesite?
Üürisime peagi korteri üsna Viini südalinnas,
kool polnud kodust kuigi kaugel. Saime ka oma asjad konteinerist
Viini tuua. Paljud esemed olid küll katki läinud, mõned
ka kadunud minu uisud näiteks, millest mul oli muidugi
hirmus kahju. Ei saanud ju koos Heddaga samal ajal uisutamas käia.
Käisime õega leeris ja kuna meie isa oli sõjaväes,
toimus leeriõpetus Sõjaministeeriumis. Isa tahtis
tulla meie leeripeole ja lastigi seetõttu rindelt tulema.
Seejärel aga saadeti ta edasi idarindele, kus ta venelaste
kätte vangi langes ja me temast pikka aega midagi enam ei
kuulnud.
Viinis olles võttis õde kõvasti kaalust maha,
tal oli pidevalt janu ja lõpuks diagnoositi suhkruhaigus.
Õde oli tol ajal 15-aastane ja elas kindlasti meie ümberasumist
hingeliselt sügavalt üle. Puudust me küll ei tundnud,
ka ravimeid oli saada, insuliini näiteks. Viinis oli terve
kauplus, kus oli müügil diabeetikutele mõeldud
toiduaineid leivad, moosid okolaad, jne. Alles pärast
sõda läks asi natuke raskemaks.
Sõja lõppedes jagati Viin inglaste, ameeriklaste,
prantslaste ja venelaste vahel ning ühel päeval tuli
politsei meid taga otsima. Kästi panna kohver valmis ja järgmisel
hommikul politseisse tulla. Olime sattunud venelaste tsooni. Põgenesime
kodust ja ööbisime iga öö mõne tuttava
või ka päris võõraste juures. Lõpuks
saime minna Inglismaale, kes oli nõus ümberasujaid
vastu võtma. See oli 1947. aastal. Õde, kes oli
väga haige, jäi tädi juurde Viini. Seejärel
saadeti ta Salzburgi sanatooriumi. Meie korraldasime Inglismaal
dokumente, et ka teda sinna saada, aga ta suri ja on maetud Salzburgis.
Millal isa vangilaagrist
vabanes ja kuidas ta teid üles leidis?
Ühel päeval tuli läbi Türgi punase risti postkaart
tädi aadressil. Tädi saatis selle muidugi meile edasi
ja siis hakkasime tema kaudu sidet pidama. Me ju ei teadnud, kas
see on isale hea või halb, kui ta Inglismaalt kirja saab.
Kui isa siis lõpuks vabanes, toibutati tema tervist mitu
kuud Bad Kissingenis. Huvitav kokkulangevus, mis meid hiljem lõbustas:
ta saatis meile ühe foto, kus ta on pildistatud Michelite,
minu tulevase abikaasa vaibaäri ees. Teda me muidugi tol
ajal veel ei tundnudki. Ema sõitis siis Saksamaale, kuhu
ka mina järele läksin. Isa rääkis oma vangilaagri
elust, et esimene asi, mis venelased vangidega tegid võtsid
saksa ohvitseridelt nahksaapad ära. Nad pidid konvois käima,
kaltsud ümber jalgade ja liikumine muutus muidugi üha
vaevalisemaks. Aga kui keegi enam käia ei jõudnud
ja kukkus, lasti ta pikema jututa maha. Isa, kes mõistis
vene keelt, kuulis, kuidas valvur ütles teisele konvoeerijale
tema kohta: Hoia sellel vanal silm peal! Kaks sõpra
aitasid siis isal edasi liikuda.
Kas isa saksa ja
vene keele valdamist ei tahetud vangide ülekuulamisel kasutada?
Vangilaagris olles ei andnud isa kunagi mõista, et ta vene
keelest aru saab ja seda räägib. Venelased teadsid,
et papa oli Umsiedler (ümberasuja), taevale tänu,
ta seda ei varjanud. Meie olime küll mures, et kui venelased
saavad teada, et ta on Eestist pärit, on temaga lõpp.
Kui saime Viinis Saksa kodakondsuse, märgiti meile kaenla
alla veregrupp, sama märk on ka SS väeosa võitlejatel.
Kui papa poleks ütelnud, et ta oli Umsiedler, oleks
ta kui SSlast tõenäoliselt maha lastud. Isegi kui
mõnel vangil oli mingi arm kaenla all, oli see väga
kardetav. Minul on siiamaani veregrupi märk olemas.
Isa sõbrunes vangilaagris ühe Saksa õhuväe
ohvitseriga, kellest kaks ameerika lendurit on kirjutanud väga
huvitava raamatu. Kui ma juba ameeriklaste juures töötasin,
oli see raamat ühe minu ülemuse laual. Lugesin selle
huviga läbi ja leidsin, et ameeriklased on sellest saksa
lendurist kui sõjakangelasest kirjutanud ausa ja haarava
raamatu. Ostsin selle saksakeelse tõlke ja kinkisin isale.
Tema avastas, et jutt on tema vangilaagri sõbrast, kellele
oli mõistetud 25 aastat vangistust. Ta pääses
siiski varem välja. See oli tol ajal vist Adenauer, kes organiseeris
sõjavangide vahetamist. Papale oli mõistetud seitse
aastat vangistust ja ta vabanes 1950. aastal.
Teil tuli siis
oma elu Saksamaal taas nagu otsast alustada.
Tulime Inglismaalt, kaks kohvrit käeotsas ja algul saime
Müncheni lähedal ühes väikeses asulas toa
üürida. Naabruses asus ameeriklaste õhuväe
baas ja kuna ma siis juba inglise keelt rääkisin, läksin
sealt tööd küsima. Ameerika õhuväelastel
olid kaasas perekonnad, olid olemas lasteasutused, kool ja toimusid
ka täiskasvanutele mõeldud kursused. Saingi nende
Education Centre`sse sekretäri koha. Siis aga kolisid
nad ümber Luxemburgi lähedale ja soovisid, et ka nende
töötajad kaasa tuleksid. Lubasid sinna ehitada hooned
ja anda korterid. Rääkisime perekonnaga läbi ja
otsustasime, et kaotada pole meil midagi. Nõnda siis läksimegi
nendega koos Bitburgi. Meil oli seal kolmetoaline korter, köök
ja vannituba. Isa oli siis juba pensionil. Saksa riik maksis talle
pensioni ja hoolitses oma pensionäride eest väga hästi.
Vahepeal oli kord, et ei tohtinud tööl käies pensioni
saada. Aga kui see korraldus lõppes, sai ka isa ameeriklaste
juurde tööle.
Millal te Wiesbadenisse
jõudsite?
Hakkasime raha koguma, et Wiesbadenis korter osta, aga nii kui
juba midagi hakkas kogunema, tõusid ka hinnad. Kui me lõpuks
raha kokku saime, kolisimegi 1965. aastal Wiesbadeni. Seal asus
ameerika õhujõudude baas ja lennuväe peakorter.
Sain sama koha, mis mul oli Bitburgis. Mul oli väga hea teenistus
Special Service (eriteenistuse) Education Centre
(hariduskeskuse) juhi sekretäri ametikoht. Seal olid ameeriklaste
tarbeks koolid, suur raamatukogu, igasugused spordiringid, kino
jne. Need kõik olid minu ülemuse juhtida. Minu töökoht
paiknes aga linnast natuke kaugemal ja mul oli probleeme transpordiga.
Wiesbadeni linnas asus Ameerika õhuväe hospidal ja
mind võeti tööle selle osakonda, mis varustas
ja ka hooldas meditsiiniasutuste elektroonilist aparatuuri. Meie
osakonna poisid tegelesid sellega mitte ainult Wiesbadenis, vaid
igal pool, kus asusid Ameerika baasid: Saksamaal, Inglismaal,
Itaalias, Prantsusmaal, Türgis. Kuna oli olemas ka kaks Kanada
baasi, saatsin mina iga kuu Kanadasse arveid. Palka maksid meile
sakslased, mitte ameeriklased. Olin oma tööga väga
rahul ja elu hakkas rõõmsamaks minema. Meil oli
suvekorter Hispaanias. Sain seal olla puhkuse ajal küll ainult
neli nädalat, vanemad suvel ka kuus kuud.
Wiesbadenis sa
abiellusid. Kust Michelite pere oli Saksamaale tulnud?
Victor Micheliga abiellusin 1969. aastal, tema vanemad olid pärit
Palestiinast. Victoril oli neli venda, kes kõik tegelesid
äriga. Neil olid vaiba- ja ka atiikmööbli ärid.
Victori vanematel oli Wiesbadenis mansardkorrusega kahekorruseline
villa, mille esimene korrus anti meie käsutusse. Reisisime
mehega palju ja ostsime Torontosse isegi korteri, et seal külas
käia. Saksamaaga võrreldes olid korterid seal väga
odavad. Torontos avastasin, kui palju on seal eestlasi, sai rääkida
eesti keelt ja kohtasin paari oma koolikaaslastki. 1981. aastal
otsustasime mehega Torontosse elama minna. Isa oli juba 1977.
aastal surnud ja niisiis võtsin ema ka Torontosse kaasa.
Victor jäi veel Wiesbadeni oma äriasju korraldama, kui
ta 1984. aastal suri. Järgmisel aastal sai mu ema halvatuse.
Käisin siis iga päev haiglas ema juures. Ta oli seal
mitu aastat ja seejärel hooldekodus, mis asus natuke kaugemal.
Sealgi käisin ülepäeva teda vaatamas. Elu keerles
ainult haiglate ümber. Ema suri 1988. aastal.
Need olid sinu
jaoks rängad aastad. Meie siin aga liikusime järjest
kiirenevas tempos iseseisva Eesti Vabariigi poole. Iga aastaga
hakkasid ka üle maailma laiali paisatud eestlased üha
tihedamini oma siia jäänud sugulasi ja tuttavaid külastama.
Millal sina esimest korda pärast äraminekut Eestisse
tulid?
Ma ei julgenud pikka aega tulla, venelased olid ju sees. Kui ma
esimest korda 1992. aastal tulin, kartsin kõige rohkem,
et saan närvivapustuse. Olin siit nii kaua ära olnud,
siinseid paiku ja siia tulemist unes näinud. Aga lennujaamast
Viru hotellini sõites olin nii rahulik, mul oli niisugune
tunne, et see on sinu kodu ja siia sa kuulud. Sestpeale hakkasin
Eestis igal aastal käima. Koos teistega käisin ka Kaitseliidu
maja ees piketeerimas, nõudes vene vägede lahkumist.
Mäletan Tunne Kelamit seal esinemas. Vene sõjavägi
küll lõpuks läks minema, aga mõnedki ohvitserid
koos peredega kuuldavasti jäid, rääkimata kolonistide
tohutust arvust. Eesti riik peaks nõudma, et venelased
tunnistaksid tehtud kuritegusid ja vabandaksid, nagu tegid ju
sakslased Hitleri kuritegude pärast. Seda nõuda on
meie poliitikute kohus.
Minu lapsepõlvekodu Wismari tänaval oli sel ajal antud
Eesti politsei käsutusse. Käisin seda vaatamas ja nägin,
et hoone ja selle tagune krunt oli venelaste okupatsiooni ajal
täiesti hooletusse jäetud, nii et mul polnud tahtmistki
neid tagasi saades hooldama hakata. Minu advokaadid korraldasid
pärimisasju siis nõnda, et ma sain lõpuks Tallinnas
kaks ilusat suurt korterit. Kellele Wismari tänava krunt
koos vana saunahoonega praegu kuulub, ma ei teagi.
|
Prantsuse Lütseumi kunagised
õpilased Steffi kodus Tallinnas. On aasta 2001. |
Lõpuks otsustasid ikkagi
päriselt Eestisse tagasi tulla ja korraldasid isegi oma mööbli
ja muude südamelähedaste esemete ületoomise Torontost
Tallinna. Kas oled oma otsust vahel ka kahetsenud?
Ei, ei, kahetsenud ma küll pole. Mul on kodu, kus mu ümber
on mind eluteel saatnud esemed, on palju häid sõpru
ja tuttavaid. Sain lasta korda teha ka oma suguvõsa kalmud
Rahumäel. Tallinn muutub iga aastaga üha kaunimaks,
katkised kõnniteed parandatud, majad värvitud. Käin
sageli ka Pärnus ja varem, kui mul liikumisega veel vaeva
polnud, tihti Euroopas reisimas. Viin on mulle siiski kõige
armsamaks paigaks jäänud ja sinna tahaksin alati tagasi
minna.
|
|
|