Kultuur ja Elu 3/2010


Kultuur ja Elu 2/2010

 

 

 

 



Steffi emaga Torontos 1986. aasta veebruaris.

Steffi Michel: "Eesti on minu kodu ja siia ma kuulun"

intervjueeris: Velly Roots

Venelaste okupatsiooni eest 1939. aasta lõpus ja 1940. aastatel läände põgenenutel on igaühel oma isiklik lugu, enamasti küllalt rasked ja tõsised mälestused. Kuigi algul loodeti peagi Eestisse tagasi tulla, harjuti ajapikku uue elukohamaa elu ja kommetega, leiti tööd, loodi perekonnad, sündisid lapsed. Sidemed asukohamaaga kinnistusid ja otsuse tegemine pärast Eesti taasiseseisvumist tagasi tulla oli juba väga raske. Koos vanematega väikese tüdrukuna 1941. aastal läände põgenenud Steffi Michel tundis pärast rohkem kui viiekümne aasta järel Eestit külastades: siin on minu kodu. Ta otsustas Torontost ära tulla ja elab nüüd juba 1999. aastast alates oma uues kodus Tallinnas.

Oleme mõlemad vähemalt mõnda aega õppinud Tallinna Prantsuse Lütseumis, niisiis kooliõed. Millal sina kooli läksid?
Steffi Michel: See oli aasta 1936, kui ma Tehnika tänaval asuvasse Prantsuse Lütseumi esimesse klassi läksin. Minu paar aastat vanem õde Hedda juba õppis seal. Hiljem, teises või kolmandas klassis olime juba Hariduse tänaval uues koolimajas. Elasime Wismari tänava sauna peal. Saun ja selle kõrvalhooned kuulusid ju meie Paulbergide suguvõsale. Vanaisa elas aia poole ehitatud ühekorruselises villas. Nüüd on see lammutatud. Selleks ajaks olid vanaisa ja vanaema küll juba surnud ning minu papa korraldas maja ja sauna hooldamist, võttis üürid vastu jne. Vanaisal oli viis last, minu isa neist kõige noorem, praeguseks pole neist kedagi enam elus.
Ega ma kooliajast palju mäletagi, see oli ilus ja rahulik aeg. Suviti koolivaheajal olime ema ja õega alati Pärnus. Isa tuli puhkuse ajal või vahel ka nädalalõpuks sinna. Mäletan, et käisime emaga “Grand Hotel”i ees bussipeatuses teda ootamas. See pidi olema 1940. aasta suvi, mille me veetsime Männikul. Isa oli sõjaväelane ja seal asus sõjaväelaager. Siis olid juba venelased sees ja isa muretses, et pere peaks kuidagi koos olema.

Kas kodus oli juttu vene sõjaväebaaside tulekust Eestisse?
Lastele, kes me olime siis 12- või 13-aastased, ei räägitud midagi, eks ema ja isa muidugi omavahel arutasid olukorda. Meie vene sõjaväelasi ei näinud, aga üks seik on mulle meelde jäänud. Männikul olid suured liivaaugud, karjäärid, kus lapsed käisid mängimas. Ükskord ilmus äkki üks vene sõdur ratsahobusel karjääri äärele, jäi seisma ja küsis midagi vene keeles. Ta oli määrdunud ja verine. Meie muidugi tema jutust midagi aru ei saanud ja jooksime hirmunult koju. See oli ainuke venelane, keda me nägime. Mäletan veel, et ühel õhtul oli laagris suur ärevus. Kardeti, et venelased lasevad mingi rajatise seal lähedal õhku.
Ema hakkas aru saama, et midagi head tulemas ei ole, peame Eestist ära minema ja hakkas Saksamaale pääsemist korraldama. Meie korterist võeti kolm tuba vene ohvitseride tarbeks. Üks neist oli allveelaeva ohvitser, teine mereväelane tõi sinna ka oma naise ja väikese lapse. Papa oli ühel õhtul juba Pagari tänavale ülekuulamisele viidud ja ema läks ümberasumist korraldavalt saksa komisjonilt abi paluma. Nad saidki isa Pagari tänavalt välja. Meid, lapsi, õpetati, et kui komisjoni ees meilt midagi saksa keeles küsitakse, siis ütelge: “Wir besuchen die Schule” (käime koolis). Meile tundus sõna “besuchen” kangesti naljakas, nagu me “külastaksime”kooli.


Ema ja isaga Pärnus 1939. aasta suvel.

Ümberasumise käigus lahkusid baltisakslased Eestist põhiliselt 18. oktoobrist 1939 kuni 18. maini 1940. Teie pere sai ära minna siis täiendava, nn järelümberasumisega 1941. aastal, mil võimalust Eestist lahkuda kasutasid ka paljud eestlased.
Ema ja isa pakkisid asju – mööblit, nõusid, riidekraami konteinerisse. Seejuures oli teada, et kuld- või ka kullatud asju ei tohi kaasa võtta. Mul on siiani silme ees ilus kuldäärega kristallist suhkrutoos meie laual, mille pidime maha jätma. Mina pidin loobuma alles äsja sünnipäevakingiks saadud kuldkäekellast. Isa pidas antud reeglitest rangelt kinni kartuses, et miski võib äraminekule takistuseks saada.
1941. aasta 23. märtsi õhtul lahkusime Eestist. Meid viidi rongiga Saksamaale ümberasujate laagrisse. See oli väike kohake Nürnbergi lähedal. Pere oli koos, arvan, et olime seal laagris umbes kuus kuud. See oli üks ilus suvine päev, kui väljas istudes kuulsime äkki raadiost: sõda Venemaaga on alanud! Mehed hakkasid rõõmust juubeldama – nüüd läheme tagasi ja vabastame kodumaa! No muidugi jäi see vaid unistuseks.
Minu tädi, ema õde Ege elas juba ammu Viinis. Tema abikaasa oli arst – uroloog. Kuna meil oli koht kuhu minna ja tädi lubas meie eest hoolitseda, siis lubatigi meid tema juurde Viini.
Meid õega pandi muidugi kohe kooli. Saksa keelt me ei osanud, kodus räägiti ikka eesti keelt. Umbes pool aastat istusime klassis ja ainult kuulasime, et keelt õppida. Hindeid meile ei pandud. Aga lapsed õpivad keele ju kiiresti ära. Ma mäletan, et vanemad käisid tööl Zensurstelles (tsensuuriametis). Isa rääkis ju vene keelt, ema lisaks soome ning mõlemad ka saksa keelt. Töötasid seal mõne aja ja isa korraldas oma dokumente. Tal oli Eestis kapteni auaste ja pidi just majoriks saama, kui venelased sisse tulid. Viinis sai ta ohvitseri auastme tagasi ja oli niisiis hauptman, võeti saksa sõjaväkke ja läks rindele. Ta võitles nii Itaalias kui ka Prantsusmaal.

Kuidas te Viinis kodunesite?
Üürisime peagi korteri üsna Viini südalinnas, kool polnud kodust kuigi kaugel. Saime ka oma asjad konteinerist Viini tuua. Paljud esemed olid küll katki läinud, mõned ka kadunud – minu uisud näiteks, millest mul oli muidugi hirmus kahju. Ei saanud ju koos Heddaga samal ajal uisutamas käia. Käisime õega leeris ja kuna meie isa oli sõjaväes, toimus leeriõpetus Sõjaministeeriumis. Isa tahtis tulla meie leeripeole ja lastigi seetõttu rindelt tulema. Seejärel aga saadeti ta edasi idarindele, kus ta venelaste kätte vangi langes ja me temast pikka aega midagi enam ei kuulnud.
Viinis olles võttis õde kõvasti kaalust maha, tal oli pidevalt janu ja lõpuks diagnoositi suhkruhaigus. Õde oli tol ajal 15-aastane ja elas kindlasti meie ümberasumist hingeliselt sügavalt üle. Puudust me küll ei tundnud, ka ravimeid oli saada, insuliini näiteks. Viinis oli terve kauplus, kus oli müügil diabeetikutele mõeldud toiduaineid – leivad, moosid šokolaad, jne. Alles pärast sõda läks asi natuke raskemaks.
Sõja lõppedes jagati Viin inglaste, ameeriklaste, prantslaste ja venelaste vahel ning ühel päeval tuli politsei meid taga otsima. Kästi panna kohver valmis ja järgmisel hommikul politseisse tulla. Olime sattunud venelaste tsooni. Põgenesime kodust ja ööbisime iga öö mõne tuttava või ka päris võõraste juures. Lõpuks saime minna Inglismaale, kes oli nõus ümberasujaid vastu võtma. See oli 1947. aastal. Õde, kes oli väga haige, jäi tädi juurde Viini. Seejärel saadeti ta Salzburgi sanatooriumi. Meie korraldasime Inglismaal dokumente, et ka teda sinna saada, aga ta suri ja on maetud Salzburgis.

Millal isa vangilaagrist vabanes ja kuidas ta teid üles leidis?
Ühel päeval tuli läbi Türgi punase risti postkaart tädi aadressil. Tädi saatis selle muidugi meile edasi ja siis hakkasime tema kaudu sidet pidama. Me ju ei teadnud, kas see on isale hea või halb, kui ta Inglismaalt kirja saab. Kui isa siis lõpuks vabanes, toibutati tema tervist mitu kuud Bad Kissingenis. Huvitav kokkulangevus, mis meid hiljem lõbustas: ta saatis meile ühe foto, kus ta on pildistatud Michelite, minu tulevase abikaasa vaibaäri ees. Teda me muidugi tol ajal veel ei tundnudki. Ema sõitis siis Saksamaale, kuhu ka mina järele läksin. Isa rääkis oma vangilaagri elust, et esimene asi, mis venelased vangidega tegid – võtsid saksa ohvitseridelt nahksaapad ära. Nad pidid konvois käima, kaltsud ümber jalgade ja liikumine muutus muidugi üha vaevalisemaks. Aga kui keegi enam käia ei jõudnud ja kukkus, lasti ta pikema jututa maha. Isa, kes mõistis vene keelt, kuulis, kuidas valvur ütles teisele konvoeerijale tema kohta: “Hoia sellel vanal silm peal!” Kaks sõpra aitasid siis isal edasi liikuda.

Kas isa saksa ja vene keele valdamist ei tahetud vangide ülekuulamisel kasutada?
Vangilaagris olles ei andnud isa kunagi mõista, et ta vene keelest aru saab ja seda räägib. Venelased teadsid, et papa oli Umsiedler (ümberasuja), taevale tänu, ta seda ei varjanud. Meie olime küll mures, et kui venelased saavad teada, et ta on Eestist pärit, on temaga lõpp. Kui saime Viinis Saksa kodakondsuse, märgiti meile kaenla alla veregrupp, sama märk on ka SS väeosa võitlejatel. Kui papa poleks ütelnud, et ta oli Umsiedler, oleks ta kui SSlast tõenäoliselt maha lastud. Isegi kui mõnel vangil oli mingi arm kaenla all, oli see väga kardetav. Minul on siiamaani veregrupi märk olemas.
Isa sõbrunes vangilaagris ühe Saksa õhuväe ohvitseriga, kellest kaks ameerika lendurit on kirjutanud väga huvitava raamatu. Kui ma juba ameeriklaste juures töötasin, oli see raamat ühe minu ülemuse laual. Lugesin selle huviga läbi ja leidsin, et ameeriklased on sellest saksa lendurist kui sõjakangelasest kirjutanud ausa ja haarava raamatu. Ostsin selle saksakeelse tõlke ja kinkisin isale. Tema avastas, et jutt on tema vangilaagri sõbrast, kellele oli mõistetud 25 aastat vangistust. Ta pääses siiski varem välja. See oli tol ajal vist Adenauer, kes organiseeris sõjavangide vahetamist. Papale oli mõistetud seitse aastat vangistust ja ta vabanes 1950. aastal.

Teil tuli siis oma elu Saksamaal taas nagu otsast alustada.
Tulime Inglismaalt, kaks kohvrit käeotsas ja algul saime Müncheni lähedal ühes väikeses asulas toa üürida. Naabruses asus ameeriklaste õhuväe baas ja kuna ma siis juba inglise keelt rääkisin, läksin sealt tööd küsima. Ameerika õhuväelastel olid kaasas perekonnad, olid olemas lasteasutused, kool ja toimusid ka täiskasvanutele mõeldud kursused. Saingi nende Education Centre`sse sekretäri koha. Siis aga kolisid nad ümber Luxemburgi lähedale ja soovisid, et ka nende töötajad kaasa tuleksid. Lubasid sinna ehitada hooned ja anda korterid. Rääkisime perekonnaga läbi ja otsustasime, et kaotada pole meil midagi. Nõnda siis läksimegi nendega koos Bitburgi. Meil oli seal kolmetoaline korter, köök ja vannituba. Isa oli siis juba pensionil. Saksa riik maksis talle pensioni ja hoolitses oma pensionäride eest väga hästi. Vahepeal oli kord, et ei tohtinud tööl käies pensioni saada. Aga kui see korraldus lõppes, sai ka isa ameeriklaste juurde tööle.

Millal te Wiesbadenisse jõudsite?
Hakkasime raha koguma, et Wiesbadenis korter osta, aga nii kui juba midagi hakkas kogunema, tõusid ka hinnad. Kui me lõpuks raha kokku saime, kolisimegi 1965. aastal Wiesbadeni. Seal asus ameerika õhujõudude baas ja lennuväe peakorter. Sain sama koha, mis mul oli Bitburgis. Mul oli väga hea teenistus – Special Service (eriteenistuse) Education Centre (hariduskeskuse) juhi sekretäri ametikoht. Seal olid ameeriklaste tarbeks koolid, suur raamatukogu, igasugused spordiringid, kino jne. Need kõik olid minu ülemuse juhtida. Minu töökoht paiknes aga linnast natuke kaugemal ja mul oli probleeme transpordiga. Wiesbadeni linnas asus Ameerika õhuväe hospidal ja mind võeti tööle selle osakonda, mis varustas ja ka hooldas meditsiiniasutuste elektroonilist aparatuuri. Meie osakonna poisid tegelesid sellega mitte ainult Wiesbadenis, vaid igal pool, kus asusid Ameerika baasid: Saksamaal, Inglismaal, Itaalias, Prantsusmaal, Türgis. Kuna oli olemas ka kaks Kanada baasi, saatsin mina iga kuu Kanadasse arveid. Palka maksid meile sakslased, mitte ameeriklased. Olin oma tööga väga rahul ja elu hakkas rõõmsamaks minema. Meil oli suvekorter Hispaanias. Sain seal olla puhkuse ajal küll ainult neli nädalat, vanemad suvel ka kuus kuud.

Wiesbadenis sa abiellusid. Kust Michelite pere oli Saksamaale tulnud?
Victor Micheliga abiellusin 1969. aastal, tema vanemad olid pärit Palestiinast. Victoril oli neli venda, kes kõik tegelesid äriga. Neil olid vaiba- ja ka atiikmööbli ärid. Victori vanematel oli Wiesbadenis mansardkorrusega kahekorruseline villa, mille esimene korrus anti meie käsutusse. Reisisime mehega palju ja ostsime Torontosse isegi korteri, et seal külas käia. Saksamaaga võrreldes olid korterid seal väga odavad. Torontos avastasin, kui palju on seal eestlasi, sai rääkida eesti keelt ja kohtasin paari oma koolikaaslastki. 1981. aastal otsustasime mehega Torontosse elama minna. Isa oli juba 1977. aastal surnud ja niisiis võtsin ema ka Torontosse kaasa. Victor jäi veel Wiesbadeni oma äriasju korraldama, kui ta 1984. aastal suri. Järgmisel aastal sai mu ema halvatuse. Käisin siis iga päev haiglas ema juures. Ta oli seal mitu aastat ja seejärel hooldekodus, mis asus natuke kaugemal. Sealgi käisin ülepäeva teda vaatamas. Elu keerles ainult haiglate ümber. Ema suri 1988. aastal.

Need olid sinu jaoks rängad aastad. Meie siin aga liikusime järjest kiirenevas tempos iseseisva Eesti Vabariigi poole. Iga aastaga hakkasid ka üle maailma laiali paisatud eestlased üha tihedamini oma siia jäänud sugulasi ja tuttavaid külastama. Millal sina esimest korda pärast äraminekut Eestisse tulid?
Ma ei julgenud pikka aega tulla, venelased olid ju sees. Kui ma esimest korda 1992. aastal tulin, kartsin kõige rohkem, et saan närvivapustuse. Olin siit nii kaua ära olnud, siinseid paiku ja siia tulemist unes näinud. Aga lennujaamast Viru hotellini sõites olin nii rahulik, mul oli niisugune tunne, et see on sinu kodu ja siia sa kuulud. Sestpeale hakkasin Eestis igal aastal käima. Koos teistega käisin ka Kaitseliidu maja ees piketeerimas, nõudes vene vägede lahkumist. Mäletan Tunne Kelamit seal esinemas. Vene sõjavägi küll lõpuks läks minema, aga mõnedki ohvitserid koos peredega kuuldavasti jäid, rääkimata kolonistide tohutust arvust. Eesti riik peaks nõudma, et venelased tunnistaksid tehtud kuritegusid ja vabandaksid, nagu tegid ju sakslased Hitleri kuritegude pärast. Seda nõuda on meie poliitikute kohus.
Minu lapsepõlvekodu Wismari tänaval oli sel ajal antud Eesti politsei käsutusse. Käisin seda vaatamas ja nägin, et hoone ja selle tagune krunt oli venelaste okupatsiooni ajal täiesti hooletusse jäetud, nii et mul polnud tahtmistki neid tagasi saades hooldama hakata. Minu advokaadid korraldasid pärimisasju siis nõnda, et ma sain lõpuks Tallinnas kaks ilusat suurt korterit. Kellele Wismari tänava krunt koos vana saunahoonega praegu kuulub, ma ei teagi.


Prantsuse Lütseumi kunagised õpilased Steffi kodus Tallinnas. On aasta 2001.

Lõpuks otsustasid ikkagi päriselt Eestisse tagasi tulla ja korraldasid isegi oma mööbli ja muude südamelähedaste esemete ületoomise Torontost Tallinna. Kas oled oma otsust vahel ka kahetsenud?
Ei, ei, kahetsenud ma küll pole. Mul on kodu, kus mu ümber on mind eluteel saatnud esemed, on palju häid sõpru ja tuttavaid. Sain lasta korda teha ka oma suguvõsa kalmud Rahumäel. Tallinn muutub iga aastaga üha kaunimaks, katkised kõnniteed parandatud, majad värvitud. Käin sageli ka Pärnus ja varem, kui mul liikumisega veel vaeva polnud, tihti Euroopas reisimas. Viin on mulle siiski kõige armsamaks paigaks jäänud ja sinna tahaksin alati tagasi minna.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv