|
|
Ristisõda Vabadusristi
vastu
tekst: Herbert Lindmäe
õigusteaduse doktor, prof emer
Vabadussõja võidusammas sai
püsti, aga ristisõda Vabadusristi ja koos sellega
võidusamba vastu jätkub.
“Väitluses vabadussamba ümber
kõneleme vähemalt kahest tasandist: kunstilisest vormist
ja idee sisust. Kunstilisest tasemest on ahastusega kirjutanud
paljud asjatundjad.
On igati mõistetav, et Vabadussõja võidusamba
vormi ja kunstilist külge arvustatakse kas ahastusega või
ilma, siira murega või tigedusega, ja püütakse
seejuures oma seisukohta põhjendada. Seda teevad nii asjatundjad
kui ka kunstikauged asjalised. Eks kõik, kes kannavad oma
südames Vabadussõda, oleks tahtnud, et Vabadussõja
võidusammas saanuks kõigi eestlaste jaoks kõige-kõige
ülevam, uhkem ja suursugusem. Aga sellise samba loomine,
mille kohta kujuneks taoline ühisarvamus, on ilmselt võimatu.
Need, kes ei ole rahul võidusambaga, otsivad-näevad
vajakajäämisi Vabadussõja võidusamba ideekavandite
konkursi korraldamises ja selle tulemustes, samba kunstilises
vormis ja teostuses ning tehnilises lahenduses. Mõnigi
kord päritakse, kas tehtud kulutused on ikka tasakaalus sellega,
mida me Vabadussõja võidusamba näol näeme
ja kas see vastab meie unistustele ja lootustele. Eks siit on
mõistetavad ka etteheited, et Vabadussõja võidusamba
rajamisel tulnuks olla nõudlikum, ettenägelikum ja
targem. Samas on võõrastav, et iga äpardus
Vabadussõja võidusamba ehitamisel pani mõnegi
kahjurõõmutsema ja kutsuma üles tehtut lammutama.”
Nii väidab Andres Kollist
(Eesti sisu ja sümbolid – Postimees, 5. juuli 2010).
Kõigele sellele
vaatamata seisab Vabadussõja võidusammas Andres
Kollisti sõnul omal kohal meie riigi pealinna põhiväljakul
(Vabaduse väljakul) ja eks tulevik näita, kuidas Eesti
rahvas selle samba oma vormilahenduse uudsuse tõttu omaks
võtab.
Vorm ja sisu
Kui väitlused Vabadussõja
võidusamba vormi üle on igati mõistetavad,
siis võitlus Vabadussõja Võidusamba idee
sisu vastu, mida kannab Vabadusrist, on küll kurjast
ja meenutab ristisõda oma ordumeistri, rüütlite
ja kannupoistega. Sellele ristisõjale on iseloomulik, et
mõnigi kord ei vaevuta endale selgeks tegema seda, mille
vastu sõtta minnakse. Siit tõdemus: enne, kui Vabadusristi
kohta sõna võtta, tuleks eelnevalt tunda risti kui
eelkristluse sümboli ja risti kui ususümboli olemust,
teada Eesti ajalugu, aduda, mis on Vabadusrist ja uudistada üht-teist
Vabadusristi saamisloost, samuti sellest, milline on Vabadusristi
kui sümboli sisu, kuidas Eesti rahvas selle pärast Vabadussõda
omaks võttis ja hindas ning milline on olnud Vabadusristi
tähendus eestlaste jaoks lähiminevikus ja on nüüd.
Siit koordub mõte: kas on ikka arukas minna sõnasõtta
selle vastu, mis on võõras ja tundmatu.
Taolise ristisõja mõttetusest ning Andres Kollisti
käsitluses ilmnevast võhiklusest ja ebakohtadest on
juba asjatundlikult kirjutanud Andres Mihkels
(vt Andres Mihkels. Vabadusristist ja seostest. – Postimees,
9. juuli 2010).
Võidusamba ideest ja selle sisust teab Andres Kollist:
„Ristiga seostuvad ristisõjad, aga mitte Vabadussõda.”
Siin tuleks küll täpsustada, et ka Vabadussõjal
on Eesti sõjameeste kaudu seoseid risti kui usulise sümboliga.
Ei tohi unustada, et Eesti sõjamehed Vabadussõjas
ei tavatsenud võõristada risti. Nii oli tavaline,
et seal, kus võimalik, sängitati langenud Eesti sõdur
maamulda kodukabelis või mujal ikka kristlikult ja tema
hauakääbas sai puu- või malmristi.
Vabadusristist kõneldes jätkem aga ristisõjad
küll kõrvale ja tunnistagem ausalt: Vabadussõda
ise ei seostu mitte ühegi ristiga, olgu siis see paganate
rist või ristiusu sümbol. Seda on senini seostatud
ikka ja üksnes Vabadusristiga, millel on otseseos selles
sõjas kätte võidetud Eesti vabaduse ja riikliku
iseseisvusega. Tuleb ükskord mõista, et ühelt
poolt rist kui ristiusu eelne märgis ja hiljem usuline sümbol
ning teiselt poolt Vabadusrist on kaks ise asja. Andres Kollist
näeb Vabadusristis pelgalt ususümbolit. Ta väidab:
„Nikolai Triik kujundas Vabadusristi selliselt,
et eeskujuks sai Saksa ordu ordumeistri rist, on ajalooline tõsiasi.”
Siin on tal jutt Saksa e Teutooni ordu ordumeistri ristist kui
Vabadusristi eeskujust, edasi aga unustab Andres Kollist oma sellesisulise
väite ja kinnitab otsesõnu: „Hoopis olulisem
on sisu: Saksa ordu rist Eesti vabaduse põhilisel sümbolil.”
Kuidas on selle ajaloolise tõsiasjaga (fakti, tõiga
või lõpliku tõega), ei vaevuta lähemalt
selgitama. Siinjuures olgu teada, et on ka teisi arvamusi, mis
ei riimu Andres Kollisti väitega. Nii kinnitab ajaloolane
Hannes Walter, et Nikolai Triik sai tõenäoliselt
Vabadusristi tüübi idee Saksa ordu kõrgmeistri
lipult. See lipp lehvis 1410. aastal Tannenbergi (Grunwaldi) lahingus,
kus Saksa e Teutooni ordu sai oma vitsad Poola-Leedu-Vene vägede
käest. Selles tapluses langes ka Saksa ordu kõrgmeister
Ulrich von Jungingen. Nii et Saksa ordu ordumeistri rist
kannab ka mälestust Saksa ordu peksupäevist.
|
Poola kunstnik Jan Matejko Tannenbergi
lahingut kujutava maali keskosas on kujutatud ordumeistri
lippu.
Ajaloolase Hannes Walteri arvates, võis Nikolai Triik
Vabadusristi tüübi idee saada just sellelt lipult,
mis lehvis 1410. aastal Tannenbergi (Grunwaldi) lahingus.
Kus teatavasti Saksa e Teutooni ordu sai oma vitsad Poola-Leedu-Vene
vägede käest.
|
Eesti Vabadusristi kunstilise
teostuse kavandas küll Nikolai Triik, kuid see ei tähenda,
et seda tehti Saksa risti järgi. Nii nenditakse, et Vabadusristi
kujundus on äärmiselt omapärane. Tegu on nn sulus-
ehk karkristiga, mida ordenite kavandamisel on kasutatud erakordselt
harva... Ei ole teada, kas Nikolai Triik ammutas eeskuju Axel
Gallén-Kallela poolt kavandatud Soome Vabadusristist või
valis sümbolid iseseisvalt... Ja veel väidab Hannes
Walter, et kunstnik Nikolai Triik valis Vabadusristi kavandit
tehes risti tüübiks Saksa ordu kõrgmeistri
tunnuse – pikendatud alaharuga karkristi, mis on ainulaadne
maailma ordenite hulgas. (Vt Hannes Walter. Eesti teenetemärgid.
– Tln, 1998, lk 13, 16, 35)
Niisiis on Vabadusristil ja Saksa e Teutooni ristil ühine
üksnes see, et nad mõlemad kuuluvad oma tüübilt
pikendatud alaharuga karkristide hulka, kusjuures Vabadusristi
puhul ei ole alaharu pikendust nii rõhutatud, nagu see
ilmneb Saksa ordu risti puhul. On tükk tegu ja nõuab
omajagu fantaasiat, et ära tunda Vabadusristis Saksa e Teutooni
risti. Patt on aga süüdistada Nikolai Triiki Vabadusristi
kavandamisel Saksa ordu risti kopeerimises.
Samas tuleb teada, et risti meenutavad paljude riikide riiklikud
ordenid, sealhulgas Soome Vabadusrist, Läti Karutapja orden,
Leedu Vytise rist, Poola Virtuti Militari orden (ja isegi Poola
RV kommunistlik orden Polonia Restituta), Taani Danebrogi orden
ja Rootsi Mõõgaordeni rist, kõnelemata Vene
Püha Georgi ordenist ja Georgi ristist. Ei ole kuulda, et
nendes riikides oleks teenetemärgi kujule viidates keegi
pidanud neid seetõttu usulisteks sümboliteks, mis
rikuks ilmalikku maailmapilti. Ja ei ole ka Eestis kuulda olnud,
et Georgi risti must-kollaste lintide lehvitamisel oleks keegi
ristisõdalane Vabadusristi vastu peetavas sõjas
nende taga näinud Georgi risti kui ususümbolit. Aga
milleks põigata teiste riikide ordenite juurde. Kas Andres
Kollist tõesti ei ole märganud, et ka Eesti Vabariigi
Maarjamaa Rist meenutab ususümbolit, ja kui väga otsida
ja tahta, siis võib ta siin ära tunda Saksa Raudristi?
Ja kas sellel, kust kunstnik sai Vabadusristi tüübi
idee, ongi tänapäeval mingit tähtsust? Määrav
on ju asjaolu, millist ideed Vabadusrist Eesti lähiajaloos
ja tänapäeval kannab.
Puudulikud
teadmised ja valed arusaamad
Andres Kollist kirjutab:
„Aumärgina on vabadusristil meie ajaloos väärikas
ja ainulaadne koht. Vabadusrist on kujunduselt ilus. Vabadusrist
sisaldab ka lõpetatust, kuna seda anti vaid sõjaliste
teenete eest. Vabadusrist sobib pintsakureväärile. Vaatamata
kõigele sellele ei saa Vabadusrist pretendeerida Eesti
vabaduse ja Vabadussõja kõige üldistatuma ja
üldrahvaliku sümboli staatusele.”
Väide, et Vabadusrist sisaldab lõpetatust, kuna seda
anti vaid sõjaliste teenete eest (autori rõhutus
– H. L.), on vildak. 16. aprillil 1919 andis Ajutine Valitsus
Seaduse Eesti Vabaduse Risti asutamise asjus. Seaduse §-s
1 sätestatakse: Eesti Vabaduse Rist on asutatud Eesti Vabariigi
väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919. aastal
autasu tähena andmiseks neile, kes on üles näidanud
Eesti iseseisva vabariigi loomise töös silmapaistvaid
ja kasulikke teeneid nii sõjalises nii ka kodanlises tegevuses.
Vabaduse Risti põhikirja §-s 1 sätestatakse (hiljem
kasutati nimetuse Vabaduse Rist asemel õigusaktides ja
mujal tavaliselt nimetust Vabadusrist), kinnitatud Vabariigi Valitsuse
poolt 13. ja 19. jaanuaril 1920 (Riigi Teataja nr 20/21 –
1920): Vabaduse Rist on asutatud Eesti vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise
aastapäeval, 24. veebruaril 1919, autasutähena väljajagamiseks:
1) Vabadussõjas ülesnäidatud
sõjaliste teenete eest (I liik),
2) Vabadussõjas ülesnäidatud vahvuse eest (II
liik) ning
3) vabadusvõitlus ülesnäidatud kodanliste teenuste
eest (III liik). Iga Vabaduse Risti liik jaguneb kolme järku
(§ 3).
Seega väärisid
Vabadusristi ka Eestile vabadusvõitluses tsiviilteeneid
osutanud isikud.
Kuid Vabadusristi ei annetatud ainuüksi Vabadussõjas
ülesnäidatud teenete eest. Nii annetati 5. augustil
1919 esimene Vabadusrist (VR I/1) Prantsuse kindluslinnale Verdunile
kui liitlaste vastupanu sümbolile sakslaste vastu peetud
Esimeses maailmasõjas. See pühendati ka Prantsuse,
Inglise ja Itaalia Tundmatule Sõdurile (M. Strauss jt.
Eesti Vabaduse Risti kavalerid; Register. – Viljandi, 2004,
lk 7; Hannes Walter, lk 29-30).
Ja mispärast pidi Vabadusrist sobima just pintsakurevääril
kandmiseks? Vabaduse Risti põhikirja (§-d 19, 20)
ja selle kandmisjuhendi järgi kanti seda sõltuvalt
liigist nii kaelas, vormikuue teises nööpaugus (kuue
nööpaugus), rinna pahemal poolel, vormikuue rinnal tasku
kohal, samuti rinna pahemal poolel fraki või kuue revääril
(Seadus Vabaduse Risti Põhikirja §§ 13, 19 ja
20 muutmise ja täiendamise kohta; Riigi Teataja nr 86 –
1921).
Vabadusristis sisalduvast lõpetatusest kõneldes
tuleb teada, et Vabadusristi annetamine ei seondunud ainult Vabadussõjaga.
Seoses enamlaste 1924. aasta 1. detsembri mässukatse mahasurumisega
autasustati Vabadusristiga veel 10 (teistel andmetel 8) Eesti
sõjaväelast. (Hannes Walter, lk 55; M. Strauss jt.
Eesti Vabaduse Risti kavalerid: Register / Viljandi muuseum. –
Viljandi, 2004, lk 7)
Vabadusrist (algne ametlik nimetus Vabaduse Rist; lühend
VR) on Eesti Vabariigi autasu, mis asutati Eesti Vabariigi
väljakuulutamise aastapäeval 24. veebruaril 1919
iseseisvuse ja vabaduse võitluse teenuste autasuks.
Vabadusristil on kolm liiki: sõjateenete eest (I liik),
isikliku vapruse eest (II liik), tsiviilteenete eest (III
liik). Iga liik jaguneb kolmeks järguks. Allikas: Wikipedia
|
Axel Gallén-Kallela poolt kavandatud Soome Vabadusrist,
asutatud 4. märtsil 1918 sõjavägede ülemjuhataja
Mannerheimi algatusel teenete eest Soome kodusõjas,
võeti uuesti kasutusele Talvesõjas ja Jätkusõjas,
kasutusel ka tänapäeval riikliku teenetemärgina.
Allikas: Wikipedia
|
Karutapja orden (läti Lâèplçða
Kara ordenis) on Läti Vabariigi sõjaline autasu,
mis asutati 11. novembril 1919. Ordenil on I, II ja III järk.
Ordeni väljaandmine lõpetati 1928.
Kokku määrati 2146 Karutapja ordenit, nendest
välismaalastele 322, sealhulgas 148 ordenit Eesti kodanikele.
Allikas: Wikipedia |
Eesti rahvuslik
sümbol
Mõistagi ei tähenda
väide, et Vabadusrist sisaldab lõpetatust, seda, et
Vabadusrist jäeti pärast Vabadussõda minevikku,
et see on praegu mineviku jäänuk ja ei sobi enam tänasesse
päeva. Tuleb tunnistada, et Vabadusrist ei ole ainult meie
ajalukku kuuluv, vaid on ka tänasel päeval Eesti
rahvuslik sümbol. Selleks sai ta juba siis, kui Eesti
rahvas pärast Vabadussõda püstitas üle maa
omaalgatuslikult, peamiselt annetuste teel kogutud raha eest igas
vallas, alevikus või linnas Vabadussõja mälestusmärke.
Neid on teadaolevalt üle kahesaja (vt M. Strauss jt. Vabadussõja
mälestusmärgid I / Koost M. Strauss. – Keila, 2002,
lk 5–9). Ja enamus neist kannavad Vabadusristi kujutust,
samba puhul kas selle küljel või tipus. Vabadussõja
mälestusmärgid avati suurte rahvahulkade osavõtul
ja tähelepanuväärse pidulikkusega, ja ikka oli
neid pühitsemas kirikuõpetaja või -õpetajad.
Ei ole teada, et mõni eestimeelne eestlane oleks kodukalmistul
või mujal Vabadussõja mälestusmärgil Vabadusristi
märgates oma pea vastumeelsustundes ära pööranud.
Tõsi, Vabadussõda ega Vabadusristi ei pidanud pühaks
need vähesed eesti verd inimesed, kes nõukogude okupatsiooni
käsilastena Vabadussõja mälestusmärke –
mälestussambaid ja -tahvleid lõhkusid. Niisuguseid
häbitegusid loeti surmapatuks ja mõnelgi sellisel
sotsialismi ülesehitajal tuli taolise teo eest maksta Suvesõjas
või Saksa okupatsiooni ajal eluga.
Eesti Vabariigis austati Vabadusristi kavalere nagu sõjasangareid.
Igal aastal 16. aprillil peeti nende auks Vabadusristi aastapäeva
ning korraldati kaitseväe, Kaitseliidu, Tuletõrje
jt seltside ning koolinoorte paraade. Viimane, Vabadusristi 21.
aastapäev oli 1940. aastal.
Vabadusristi kavalerid olid koondunud Vabadusristi Vendade Ühendusse,
mis 1938. aasta põhiseaduses võrdsustati kutsekojaga.
Üle riigi loodi Vabadusristi Vendade Ühenduse maakondlikke
osakondi (Hannes Walter, lk 67, 74).
Riigivanema 28. märtsi 1935. aasta käskkirjaga nr. 10
järgi katsevägedele tuli Vabadusristi kavaleride nime
kirjutuses märkida nime juurde, vahetult nime järele
(ilmas sulgudeta) ka Vabadusrist. Vabadusrist tähendada tähtedega
VR, liik ladina numbriga ja järk araabia numbriga, lahutades
viimase ladina numbrist murdjoonega (nt VR II/3). See on sunduslik
nime esmakordsel kasutamisel. Taoline Vabadusristi märgistusviis
kehtis enne Teist maailmasõda, aga ka Saksa okupatsiooni
ajal, samuti paguluses ning seda arvestatakse ka tänapäeval
Eesti lähiajaloost kirjutamisel.
Veel vahetult enne Eesti Vabariigi lõppu tuletati Vabadusristi
kavaleridele meelde nende teeneid isamaa ees. Nii ülendati
Sõjavägede ülemjuhataja käskkirjaga 30.
aprillist 1940 kõik Vabadusristi kavalerid nii teenistuses
kui reservis ja erus: reamehed – nooremseersantideks, kapralid
– seersantideks, nooremallohvitserid – nooremveebleiks,
vanemallohvitserid – veebleiks ja veltveeblid – vanemveebleiks
(Hannes Walter, lk 78).
Enne nõukogude okupatsiooni toimusid Eesti Vabariigis iga-aastased
Vabaduse Risti kavaleride kokkutulekud. Nii peeti viimane, 12.
kokkutulek pühapäeval 16. juunil 1940 Pärnus, kus
osales ümmarguselt 700–800 Vabaduse Risti kavaleri,
osa neist tuli Pärnusse kombekohaselt koos oma poegadega.
Siit olid jäänud vaid loetud tunnid iseseisva Eesti
Vabariigi lõpuni.
Vabadusristi erakordselt kõrge maine Eesti rahva hulgas
muutis Vabadusristi sümboolika Eesti sõdurivapruse
võrdkujuks. Seda ideed kannab ilmekalt Vabadusristi südamik:
I ja II liigi Vabadusristi südamikus (keskplaadil) on soomusrüüs
Eesti vabaduse kaitseks tõstetud küünarnukist
V-tähe kujuliselt (Vabariiki märgistavalt) kõverdatud
käsi koos sirge, läänepärase mõõgaga
ja käekumeruses Eesti Vabariiki tähistava tähega
E. Tsiviilteenete eest annetatud III liigi Vabadusristi keskplaadil
oli ainult täht E.
|
Vabadusristi südamikust ülevõetud
märgis oli Teises maailmasõjas 20. Eesti Diviisi
tunnuseks. Sellest sai Eesti sõjameeste lahinguembleem.
|
Eesti sõjameeste
lahinguembleem
Vabadusristi südamikust
ülevõetud märgis oli Teises maailmasõjas
20. Eesti Diviisi tunnuseks. Sellest sai Eesti sõjameeste
lahinguembleem.
Küllap ei teata, et Vabadusristi südamikku kandsid Teises
maailmasõjas Nõukogude uue okupatsiooni vastu võideldes
uhkusega Eesti sõdurid oma mundrikuue krae lõkmel.
On teada, et kui 20. Eesti Diviisi väeosad siirdusid Narva
rindele ja 45. rügemendi esimene pataljon peatus läbisõidul
Tartus, andis Vabadussõjas osalenud Tartu linnapea kapten
Karl Keerdoja VR II/3 pataljonile üle Tartu arstiriistade
vabrikus valmistatud nägusad metallist stantsitud ja hõbetatud
embleemid. Kasutatud stantsi järgi valmistati Tartus lisa
ja peagi kandis seda embleemi kõrvuti käsitsivalmistatud
märgistega kogu diviis. (Eesti Vabadusvõitlejad Teises
maailmasõjas / Koost A. Jurs. – Toronto, 1987, lk
359; Tartu: Ajalugu ja kultuurilugu / Koost H. Pullerits. –
Trt: Ilmamaaa, 2005, lk 184, 496; Eesti Vabaduse Risti kavalerid:
Register / Viljandi muuseum. – Viljandi, 2004, lk 26 ).
Samuti maaliti Vabadusristi südamik 20. Eesti Diviisi embleemina
lahingumasinatele.
See Vabadusristilt ülevõetud embleem sümboliseeris
ka Vabadussõja jätkumist Teises maailmasõjas:
Eesti Vabariigi viimase peaministri ja Saksa okupatsiooni ajal
presidendivõimu kandja prof Jüri Uluotsa väitel
jätkus Eesti Vabadussõda sellal uutes ajaloolistes
tingimustes. Pidades silmas Vabadusristi erakordselt kõrget
mainet eestlaste hulgas, ei keelanud ka Saksa okupatsioonivõimud
Eesti sõjameestel Teises maailmasõjas selle kandmist.
Nii kandsid Vabadusristi kunagine Kuperjanovi partisanide pataljoni
ülem ja rügemendiülema abi, kindralmajor (SS-Brigadeführer)
Johannes Soodla VR II/2 ja VR II/3, 20. Eesti Diviisi rügemendiülem
kolonelleitnant (SS-Obersturmbannführer) Paul Vent
VR II/3, piirikaitserügementide ülemad major Valter
Pedak VR II/3 (neljas rügement), kolonelleitnant Johannes
Raudmäe VR II/3 (viies rügement), major Paul-August
Lilleleht VR II/3 (kuues rügement), Vabadussõjas
Kuperjanovi partisanide pataljoni ülema abi, enamlaste Eestist
väljatõrjumise järel 1941. aastal Eesti Julgestusgrupi
181 (Esimese Eesti Rahvuspataljoni) ja 1944. aastal Piirikaitserügementide
Tagavararügemendi ülem major August Vask VR II/2
ja VR II/3 jmt.
Vabadusvõitluse
sümbol
Vabadusrist oli ka paguluses
jätkuvalt Eesti vabadusvõitluse sümbol. Nii sai
Vabadusristi südamikust ülevõetud soomusrüüs
käsi mõõgaga ja tähega E (Eesti) käsivarre
haardes Ülemaailmse Eesti Vabadusvõitlejate Keskuse,
samuti selle liikmesorganisatsioonide (Eesti Vabadusvõitlejate
Liit USAs ja Kanadas, Eesti Sõjaveteranide Liit Austraalias,
vabadusvõitlejate ühingud jt) ühiseks välistunnuseks.
Sama märgist kandsid ka eestlaskonna autasud paguluses (Eesti
Vabadusvõitlejate teeneterist jm). Kuni 1980. aastani hoiti
paguluses ristipäeva traditsiooni (Hannes Walter, lk 74,
178, 184).
Esimesena võttis
taasiseseisvunud Eestis Vabadusristi südamiku sümboli
avalikult taaskasutusele Eesti Akadeemiline Sõjaajaloo
Selts 1988. aastal, seejärel kõik kodumaal loodud
vabadusvõitlejate ühendused. Vabadusristiga ja selle
südamiku märgisega ehiti taastatud ja uuesti püstitatud
Vabadussõja mälestusmärke, samuti muid vabadusvõitlejate
mälestusmärke ja hauatähiseid. Soomusrüüs
käsi mõõgaga ja tähega E on Eesti vabadusvõitluse
sümbolina ka Eesti Vabadusvõitlejate Teeneteristil.
1940. aastal katkenud Vabadusristi päevade traditsioon taastati
sümboolselt 1988. aastal: Tartumaal, Varal peeti 26. novembril
Eesti Akadeemilise Sõjaajaloo Seltsi ja Eesti Muinsuskaitse
Seltsi korraldamisel XIII Vabadusristi Päev. Kohal oli kaks
Vabadusristi kavaleri (Hannes Walter, lk 73). Eesti rahvuslikku
sümbolit kannavad taasiseseisvunud Eestis vabadusvõitlejate
koondiste, samuti Wiking Narva ja Eesti Leegioni Sõprade
Klubi lipud. Sama märgist võib tänapäeval
näha ka sadadel trükistel (nt Vabadusvõitlejate
ja Represseeritute Hiiumaa Ühingu väljaanne Võitluse
teel), vimplitel ja meenemärkidel, seda kantakse särkidel
ja sõrmustel. (Hannes Walter, lk 82; Põldsepa kaks
klubi: Wiking Narva ja Eesti Leegioni Sõprade Klubi. –
Õhtuleht, 24. juuli 2010).
Kas siis kõigest sellest tõesti veel ei piisa, et
tunnistada ausalt: Vabadusristi näol on tegu Eesti rahvusliku
sümboliga? Sellest tulenevalt tuleks küsida Andres
Kollistilt, kes siin Vabadussõjast kuni tänase päevani
on surunud teistele peale oma tahet võimupositsioonilt,
domineerivalt ja pealetükkivalt. Pealesurutud sümboleid
(olgu need okupatsiooniaegsed viisnurk, sirp ja vasar, haakrist
või mõni muu) ei võeta ju omaks ega kanta
südames.
Sammas versus
rist
Andres Kollist peab
eriti oluliseks, et rahvast (rahva mõiste hõlmab
siin ilmselt ka Moskva-meelseid sovette – H.L.) ühendavaks
sümboliks oleks vabadussammas (mitte jumala pärast
Vabadussõja Võidusammas – H.L.). See peaks
olema tema sõnul rahvust, meie kodanikke ja elanikke ühendav,
hinge minev, semiootiline ühtekuuluvustunde ja ühise
vabadusaate märk. Siinjuures jääb arusaamatuks,
millist ühtekuuluvustunnet ja ühist vabadusaadet koos
eestimeelsete eestlastega kannavad siinsed sovetid, kes vihkavad
Eesti Vabariiki, eestlasi ja eesti keelt ning vaatavad igatsusega
Moskva poole. Või on nad pärast 2007. aasta mässupäevi
tõesti ümber sündinud? Enne kui kõnelda
ühtekuuluvustunde ja ühise vabadusaate samba ideeks
vormimisest, tuleb oodata, kuni Kremli-meelne kogukond neid tundeid
ja aateid omaks võtab (kui üldse võtab).
Ikka ja jälle korrutab Andres Kollist juttu teistele oma
tahte pealesurumisest. Ta kurdab: „Lääne kultuuri
juurde kuulub usuvabadus, mitte usukohustus või ususümbolite
pealesurumine vabadele kodanikele. Ometi oleme Eestis olukorras,
kus riigivõim on meie pealinna põhiväljakule
püstitanud üle kõige kõrguva dominandi
– risti kui vabadus sümboli.”
Olgem ikka ausad – ristist kui ususümbolist pole siin
keegi teinud Vabadussõja võidusamba puhul vabaduse
sümbolit, vaid tegu on ikka Vabadusristiga, millest on saanud
Eesti rahvuslik sümbol. Mis on siin asja usuvabadusel ja
usul ning kus on siin usukohustus või ususümbol? Keegi
ei suru siin kellelegi midagi peale: kellele ei meeldi, on tal
vabadus minna Vabadussõja võidusambast pead kõrvale
pöörates rahumeeli mööda. Ja kas saabki keegi
Eesti rahvale peale suruda tema enda rahvuslikku sümbolit,
mida tavatseb pühaks pidada nii eestimeelne ateist kui ka
usklik?
Mõistagi kuulub kindlasti lääne kultuuri juurde
oma lähimineviku kui ka oma maa vabaduse eest langenud meeste
ja naiste, samuti rahvuslikeks sümboliteks saanud märgiste
austamine. Ja edasi: Eesti riik oleks justkui Saksa ristid ja
Vene-vastane viha! Jääb mõistmatuks, kuidas Vabadusrist,
milles Andres Kollist näeb Saksa risti, väljendab Vene-vastast
viha? Kas siis selleks, et siinsetele sovettidele meeldida, tulnukski
püsti panna Vabadussõja võidusamba asemel rahvast
ühendava sümbolina nn vabadussammas, kuigi seda oleks
siis tulnud siinsete sovettide pärast selle maa põlisperemeestele
sõna otseses mõttes peale suruda.
Küllap mõistetakse nn vabadussambast kõneldes
hästi, et sel puhul on jutt hoopiski teisest sambast, millel
ei ole midagi ühist Vabadussõja võidusambaga
ja sellel tipneva Eesti rahvusliku sümboliga. Siin tuleb
küll Andres Kollistiga nõustuda: niisugusele sambale
ei sobiks tõesti Vabadusrist, ja kes oleks tikkunudki seda
sellisele sambale sobitama! Jääb arusaamatuks, mil
moel nn vabadussammas teeniks taotlust hoida ja kasvatada neid
sidemeid, mis eestlust ja meie riiklust kannavad. Samas: kui Eesti
Vabariigi Riigikogu otsustas Vabadussõda märgistava
samba kasuks, siis on nüüd küll mõttetu
heietada tagantjärele juttu mingisuguse vabadussamba ideest.
Tuleb tõdeda, et ristisõda käib Eesti rahvusliku
sümboliga ja selle kaudu Vabadusristi kandva Vabadussõja
võidusamba, Andres Kollisti sõnul selle semiootiliselt
vastuvõtmatu tehniline rajatise vastu.
Asja tuum ongi selles,
et võideldakse Vabadusristi vastu seepärast, et Vabadusristi
näol on tegu Eesti rahvusliku sümboliga. Vabadusrist
on Vabadussõja vaimsuse ja rahvustunde kandja, märgistab
eestlase vabadusearmastust ja riiklikku iseseisvust, sümboliseerib
Vabadussõjas saavutatud võite ja Eesti sõjameeste
sõdurivaprust, eestlase rahvuslikku vaimu ja uhkust, rõhutab
Eesti ja eestlase rahvuslikku väärikust.
Väärib tunnustust valitsuse otsustuskindlus Eesti Vabariigi
Riigikogu otsust täites püstitada mingisuguse sisutühja
ideega vabadussamba asemel just Vabadussõja võidusammas
koos Eesti rahvusliku sümboliga. See võidusammas
meenutab ka eestlaste võite Eesti vabaduse eest peetud
sõjas, eestlase isamaa-armastust ja Eesti sõjamehe
vaprust, märgistades võitu nii Eestit rünnanud
punase Venemaa kui ka Saksa e Teutooni ordumeeste järeltulijate
üle. Nii pidas Eesti rahvavägi Vabadussõjas 1919.
aasta suvel Lätimaa pinnal Riia ja Võnnu (praegu Cçsis)
all raskeid lahinguid ka Teutooni ordumeeste järeltulijatega
– Balti Landeswehri ja Rauddiviisiga. Ja paljud Eesti sõjamehed
said nende lahingutes osutatud vapruse eest Vabadusristi, mille
vastu praegu käib ristisõda.
Seega on Vabadussõja võidusamba nimetus igati põhjendatud
ja selle samba jaoks ei ole sobilikumat sümbolit kui Eesti
Vabaduse Rist küll kusagilt võtta.
Kõike seda üleolevalt kõrvale heites väidab
Andres Kollist: „Vabadusrist ei saa pretendeerida Eesti
Vabaduse ja Vabadussõja kõige üldistatuma ja
üldrahvaliku sümboli staatusele.” Siinjuures
tuleks kõigepealt pärida, millist rahvast üldrahvalikust
sümbolist kõneldes on jutt: kas peetakse siin silmas
kõiki eestimaalasi, sealhulgas ka neid, kes unistavad oma
rodina’st ja vaatavad igatsusega Moskva poole? Tuleb
ükskord mõista, et Vabadusristile ei olegi vajagi
taotleda üldrahvaliku sümboli staatust, sest see Eesti
rahvusliku sümboli staatus on tal Eesti rahva hulgas juba
ammust ajast ja on püsinud tänini.
Pronksiööd
meenutades
Ristisõjas Vabadusristi
vastu põikavad nn vabadussamba kaitsjad oma taotlusi ja
eesmärke silmas pidades ka nõukogude okupatsiooni
ja terrorirežiimi sümboli – pronkssõduri
juurde ning valutavad ikka veel südant selle teisaldamise
pärast. Kohatu on Vabadusristist kõneldes meenutada
Aljoša teisaldamist, mille hinnaks pidi olema Andres Kollisti
sõnul Eesti riikluse nõrgestamine (ilmselt on mõnel
raske mõista, kas see, et Eesti Vabariik toimis riigina
ja laiad rahvahulgad toetasid selles oma valitsust, ikka andis
tunnistust riikluse nõrgestamisest – H.L.).
Andres Kollist jätkab: „Pronksööd sidusid
eestlased ja venelased eri kimpudesse, aga ajasid ka eestlasi
eri tiibadesse.” Siin ei maksaks küll kõnelda
eestlastest ja venelastest üldiselt: jutt olgu ikka eri kimpudesse
ja tiibadesse jäänud Kremli-meelsetest sovettidest ja
nendest Eesti verd isikutest, kes mässajaid pronksööl
võitluses Eesti Vabariigi vastu toetasid. Mõistagi
jätkem siin kõrvale jutu kõigist venelastest:
eestimeelsed venelased ja teiste rahvuste esindajad on eestlaste
arusaamad omaks võtnud või suhtuvad nendesse mõistvalt
ja lugupidavalt. Ja edasi – vabas ühiskonnas nii ei
saa ja vaba ühiskonna liidriteks ei kõlba inimesed,
kes sedaviisi käituvad. Sel moel ühineb ka Andres Kollist
ootuspäraselt sovettide ja neid kajana toetanud mõne
Moskva-meelse Eesti oma tegelase pronksiöö sõjakisaga:
Eesti peaminister peab tagasi astuma! Eesti Valitsus tuleb välja
vahetada!
Samas põikab autor Vabadusristi vastu peetavas ristisõjas
ka õiguse valda, mõistmata, et need asjad on vähe
keerukamad, kui esmapilgul ja pealiskaudses käsitluses paistavad.
Andres Kollist kirjutab: „Meil on ennegi olnud vaidlusi,
kus on semiootikutelt tellitud ekspertiis. Ilmselt on sellise
arvamuse tellimine siingi tarvilik.” Komöödia
kohukesega vääris asjatundjate kaasamist. Igavikutaotlusega
rahvusliku vabaduse sümboli tähenduse igakülgne
mõistmine nagu polekski oluline? Kui kõnelda kohukesest,
siis selle puhul oli nn semiootilise ekspertiisi korraldamine
mõttetu, kuna menetleja oleks pidanud ise oma argiteadmiste
pinnalt ekspertiisi olemusest lähtudes selle õigusliku
küsimuse semiootikute abita lahendama. Vabadusristi puhul
jääb taolise ekspertiisi korraldamise ettepanek vaid
uitmõtteks ekspertiisi valda. On arusaamatu, milline peaks
olema siin ekspertiisi ülesanne (kas selle sõnastus
oleks siis näiteks: milline on igavikutaotlusega rahvusliku
vabaduse sümboli tähendus? või: kas Vabadusrist
on Eesti rahvuslik sümbol?), mida sel puhul uuritakse ja
milline on ekspertliku uuringu sisu, kes tuleksid siin arvesse
nn ekspertidena, kes seletaks ära igavikutaotlusega sümboli
tähenduse. Ekspertiisiteooria seisukohtadest lähtudes
peaks ju ekspertiisiülesanne olema lahendatav teaduslike
eriteadmiste pinnalt tehtud uuringutes. Vabadusristi puhul taotletud
ekspertiisil pole küll mingit seost rangelt teaduslikele
eriteadmistele rajaneva ning poliitikavälise ja objektiivse
ekspertiisi olemusega, mis välistab nn eksperdi tõekspidamistest
ja arusaamast lähtuva sümbolite sisu ja tähenduse
vaagimise.
Edasi kirjutab Andres Kollist, et Eesti Vabariigi põhiseaduse
kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste
ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ja nõuda mis tahes
toimingu põhiseadusvastaseks tunnistamist. Ka peab Eestis
igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste
täitmisel arvestama teiste inimeste vabadusi ja õigusi
(näib, et siin peetakse teistest kõneldes silmas ainuüksi
nende õigusi ja vabadusi, kes sõdivad Vabadusristi
vastu – H. L.). Kuna Eestis riigikirikut ei ole, peab igaüks
arvestama rajatiste püstitamisel ka nende inimeste õigusi
ja vabadusi, kelle tundeid ta usulist sümboolikat kandvate
tsiviilrajatiste püstitamisel riivab.
Kas siia on siis peidetud mõte pöörduda Vabadussõja
võidusamba asjus kohtusse ja taotleda kohtu kaudu selle
tsiviilrajatise põhiseaduse vastaseks tunnistamist, ja
eks siis ka lammutamist. Ja seda kõike Vabadusristi kui
sümboli pärast, mis pidi autori enda sõnul olema
oma kujunduselt ilus, ja millel on aumärgina meie ajaloos
väärikas ja ainulaadne koht.
Tuleks teada, et plaanitav kohtumenetlus ei käi nii lapsemeelselt
lihtsalt ja jutt kohtu teel oma arvatavate õiguste ja vabaduste
kaitsmisest ristisõjas Vabadusristi vastu annab tunnistust
võhiklikkusest õiguse vallas, samuti Eesti Vabariigi
põhiseaduse sätete sisu, mõtte ja eesmärkide
mittemõistmisest. Piisab siinjuures vast konstitutsiooniõiguses
esitatud tõdemusest: Võttes arvesse rahvusvahelises
õiguses tunnustatud põhimõtteid, ei ole ka
Eesti Vabariigi põhiseaduses sätestatud põhiõigused
ja -vabadused piiramatud... Igaüks peab oma õiguste
ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama
ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi (mitte
ainult oma õigusi ja vabadusi – H. L.) ning järgima
seadust. (K. Merusk, R. Narits. Eesti konstitutsiooniõigusest.
– Tln, 1998, lk 78, 190) Nii et enne kui midagi kirja panna,
veel enam kohtu uksi kulutada, on vaja endale selgeks teha: Eesti
Vabariigi põhiseaduse järgi tuleb arvestada ikka ka
teiste, nende eestlaste õiguste ja vabadustega, kes Vabadusristi
pühaks ja Eesti rahvuslikuks sümboliks peavad ja kes
ei näe Eesti Vabariigi Valitsuse ettevõtmisel püstitatud
Vabadussõja võidusambal tipnevas Vabadusristis mingisugust
usulist sümboolikat.
Ristisõtta Vabadusristi
vastu
Ja veel: kas Andres Kollist tahab öelda,
et tema arusaamist mööda ei tohigi Eestis püstitada
ühtki jumalakoda, sest see kannaks tsiviilrajatisena ju kõige
ehedamal kujul usulist sümboolikat, mis võib riivata
mõne tundeid ja milles võib mõni näha
oma õiguste ja vabaduste rikkumist. Ja mida teha olemasolevate
ristiusu sümbolit kandvate kirikutega, mis riivavad võitleva
ateisti tundeid? Kui Vabadusrist nii valusalt mõnel konnasilma
pigistab, miks siis mitte kutsuda taas üles lammutama üle
Eestimaa püstitatud Vabadussõja ja vabadusvõitlejate
mälestusmärke ja nõuda kohtu teel nende lammutamist?
Korrutades juttu Vabadussõja vabadussamba ehitamisel Vabadusristi
ja seda kandva samba pealesurumisest, Andres Kollist kirjutab:
„Kuidas ja millise Vabadussõja samba me saime.
Vägisi ja ühiskonna enam haritud osa kuulamata ja võimulolijate
jõuga pealepressitud, kunstiliselt nõrk, semiootiliselt
vastuvõtmatu tehniline rajatis (autori rõhutus
– H.L.).”
Nüüd küll tuleks pärida ühiskonna enam
haritud osast kõnelejalt: kus on see mõõdupuu,
mille järgi ta eristab Eesti rahva enam haritud ja teiselt
poolt vähem haritud osa, ja küllap siis need, kes mõtlevad
teisiti ja peavad Vabadusristi Eesti rahvuslikuks sümboliks
(sealhulgas ka Eesti Vabariigi valitsuse liikmed), kuuluvad rahva
vähem haritud ossa. (Mõistagi loeb Andres Kollist
ennast rahva enam haritud osa hulka kuuluvaks – H. L.)
Ja edasi: „Eesti ajalugu arvestades pole erilist põhjust
upitada risti, mille all meid mõõgaga painutada
püüti... Kuidas on see võimalik, meie esivanemate
ja nende vabaduspüüdele mõeldes...”
Nii et toetudes Eesti rahva muistsele vabadusvõitlusele,
meenutatakse võitleva ateisti kombel ristikoerte vanu patte
ja kutsutakse üles ristisõtta Vabadusristi vastu.
Siit meenub, kuidas 1941. aasta Suvesõja alguses EK(b)P
Keskkomitee ja ENSV Rahvakomissaride Nõukogu Üleskutses
Eesti NSV töötajatele tuletati samuti meelde Saksa rüütlikoerte
kallaletungi 13. sajandil, kehutamaks eesti mehi venelaste Suurde
isamaasõtta.
Kas ei tulnuks siin kõige halva kõrval meenutataks
Saksa ordu rolli ka selles, miks eestlased ei ole jaganud oma
venestatud suguvendade maride, karjalaste, udmurtide, vepslaste
jt kurba saatust ja on jäänud läbi ränga pärisorjuse
püsima rahvusena. Nii on põhjendatult väidetud:
„Venestamise ärahoidmise põhjuseks oli aga ikka
seesama ordu, needsamad piiskopid, keda on kombeks kiruda.”
(O. Remsu. Kahest halvast valime vähem halva. – Õhtuleht,
26. juuli 2010).
Andres Kollist väidab: „Inimesele, kes on veendunud,
et ta elab ilmalikus, teaduslikku maailmapilti, kodanike tegevusi
ja usuvabadusi, läänelikke kultuuritavasid austavas
riigis, kus ei ole riigikirikut, mõjub piina valmistavalt
ja väärikust alandavalt, kui selle riigi vabaduse sümbol
(eks ikka Vabadusrist – H.L.) taandatakse valgustusajastu
eelse, keskaegse ristirüütlite ordu sümbolite tasemele.”
Siit saavad eestimeelsed eestlased teada, et nad tegelikult oma
rumaluses kannavad südames keskaegselt ristirüütlite
ordult ülevõetud usulist sümbolit. Ja nii püütakse
kümnetele tuhandetele eestlasele selgeks teha, et Eesti vabadusvõitluses
langenud või mõrvatud isade, poegade ja vendade
haudadele rajatud mälestusmärkidel – mälestusammastel,
hauakividel või hauatähistel on põlatud ja
vihatud Saksa ordu sümbol (Vabadusrist), mis mõjub
Eestis, kus ei ole riigikirikut, mõnele Andres Kollisti
sõnul piina valmistavalt ja väärikust alandavalt.
Võidakse väita, et siin peetakse silmas vaid Vabadussõja
võidusammast. Aga kuidas siis niimoodi: juhul, kui tegu
on Vabadussõja võidusambaga, mõjub Vabadusrist
ühteviis, teistel juhul aga, kui jutt on samast sümbolist
Vabadussõja teistel mälestusmärkidel, hoopiski
teisiti.
Võib veel pärida, kas Vabadusristi taandamine Eesti
rahvale võõra, talle pealesurutud keskaja ristirüütlite
ordu sümboli tasemele tähendab kaude ka nõukogude
okupatsioonide ajal Vabadussõja mälestusmärkide
lõhkumise õigustamist – need kandsid ju Saksa
ordu ususümbolit, mida tuli vihata ja põlata ning
küllap ka siis sellistena valmistasid mõnele piina
ja alandasid väärikust.
Vaevalt küll heietab autor selliseid mõttetuid mõtteid,
kuid rahva rumalam osa võib sellest jutust just niimoodi
aru saada. Eeltoodu kinnitab veel kord, et enne kui Vabadusristi
vastu sõtta minna, tuleb oma mõtted läbi mõtelda
ja püüda mõista ka oma jutust hargnevaid seoseid.
Tuleb ükskord mõista, et võitlevate ateistide
võitlused risti kui ususümboli ja selle kaudu ka Vabadusristi
vastu peaks olema koos nõukogude okupatsiooniga lõppenud
– jätkem igaühele oma õigus uskuda jumalat
või olla ateist. Aga rist kui ususümbol ei tohiks
küll Eesti Vabariigis kedagi segada elamast, talle piina
valmistada või tema väärikust alandada. Ärgem
unustagem, et põhiseaduses sätestatud usuvabadus tähendab
ka usklike ja nende arusaamade austamist. Sõda ristiga
on ajast ja arust ega kuulu demokraatlikus riigis valitsevasse
mõttemaailma. Lõpuks on vaja aru saada, et ristisõda
Vabadusristi vastu, millel ei maksa otsida seost risti kui ususümboliga,
on mõttetu mõttemäng. Kuna Vabadusrist on ja
jääb Eesti rahvuslikuks sümboliks, tähendab
niisugune ristisõda tahes-tahtmata võitlus rahvuslikult
mõtlevate eestlaste vastu, riivab ja haavab teravalt tema
rahvustunnet. Aga Andres Kollist ise ju väidab, et rahvustunne
on võrreldav teise suure tunde, armastusega. Siit järeldub,
et rahvustunde haavamine on võrdne armastuse reetmisega.
Tõdegem siis, et maailmas, eks siis ka Eestis on asju,
mis on pühad ning mille asjatundmatu ja pahatahtlik riivamine
on kurjast. Nende hulgas on selleks ka Eesti Vabadusrist.
|
|
|
