|
|
Mälestused kolmest
Nõmme majast
tekst: Vaike Parker
fotod: Vaike Parkeri erakogu, arhitektuurimuuseum
Mul oli õnn
elada lapsepõlves ja kooliajal kaunis aedlinnas, Nõmmel.
Aastate jooksul on Nõmmele ehitatud palju silmapaistvaid
hooneid. Paljude hoonete autorid on tuntud arhitektid, kes on
saanud oma projektidega kaasa rääkida Nõmme linna
kujundamisel: mõisnik Nikolai von Glehn (1841–1923)
– omapärase arhitektuuriga hoonete kompleks ja park;
arhitekt Friedrich Herbert Wendach (1896–1984) koostöös
arhitekt Edgar Velbriga (1902–1977) – Pärnu maanteel
Nõmme keskuses äri-kortermaja, nn Kahro kinomaja,
Raudtee tänaval Nõmme Gümnaasiumi hoone. Samuti
paljude arhitektide tähelepanuväärsed funktsionalistlikud
villad.
Käesolevas väikeses kirjutises on valik dokumente kolmest
Nõmme majast. Ja majadega haakuvaid mälestusi.
|
Vaade Jaama tänavale 1935.
|
GLEHNI TORNMAJA
Glehni tornmaja asub Nõmme raudtee jaamahoone taga, tänavanurgal
Jaama 14 ja Raudtee 54. Glehni tornmajast kirjutab Voldemar Panso
1939. aastal ajalehes Nõmme Leht „Mees, kes rajas
Nõmme“ ja mainib, et Nikolai von Glehn lasi Nõmme
jaama juurde ehitada suure paekivist postkontori. Tornmaja valmis
Glehni ehitusmeistri käe all 1912. aastal. Ligi 1 m paksuste
paekivist seintega hoonel on kaks korrust ja mansard. Hoone on
liigendatud. Keskel on ümarakujuline torn ja kahel pool tänavate
ääres kaks tiiba. Maja ruumidesse saab tornis olevast
paraadnast. Paraadna kohal on väike rõdu, kus lehvis
pühade ajal sini-must-valge riigilipp. Ülemistele korrustele
viib tornis olev keerdtrepp. Kolmekümnendail aastail asus
postkontori ruumides Krediitpank, hiljem oli seal Nõmme
Skautide Malev.
Ainult üks esimesel korrusel asuv põhjapoolne kolmetoaline
korter oli teistest korteritest eraldatud. Esinduslikum uks oli
Jaama tänavalt ja teine õue poolt. Seda korterit jaotades
oli võimalik kahte tänavapoolset tuba kasutada äriruumideks
ja selle taga olevat tuba ja kööki eluruumina. Sellesse
korterisse asusid mu vanemad koos minuga 1927. aastal elama. Õde
Aino sündis järgmisel aastal.
Korteri pind koos äriruumidega oli 48 m² ja kõrgus
üle nelja meetri. Korteris oli ahjuküte. Juuksuriäri
ruumid sisustati eraldi naistele ja meestele. Siin tehti naistele
tangilokke, vesilaineid, elektrilokke, värviti ripsmeid ja
kulme ning oli ka eraldi maniküüritegija. Peale habemeajamist
ja juukselõikust lõigati meeste poolel ka laste
juukseid.
Glehni maja keldris oli pesuköök ja -rull, igal korteril
oma väike keldriruum. Raudtee tänavapoolses keldriosas
oli J. Musta plekksepa töökoda. Siin parandati igasuguseid
majapidamisriistu, peamiselt priimuseid, keedupotte ja veetrumleid.
Tornmaja pööningukorrusel oli üks kinni krohvitud,
võib-olla ka müüritud, väike uks. Lapsed
arvasid, et selle taga on peidus mõni Glehni saladus. Kui
uks avati, leiti sealt suures madalas puidust kastis mitusada
väikest tušisulge. Tušisulgi kasutati tol ajal
projektide joonestamise juures. Nii et see oligi sümboolne
mälestus.
Hoone vägevate paeseinte vahel olid ruumide vaheseinad üsna
õhukesed. Meie toa otsaseina taga pidasid oma koondusi
skaudid. Kord oli skautide poolt kuulda tugevaid lööke
ja meie voodite kohal tuli läbi seina nähtavale suur
terav nael. Isa lõi selle tagasi. Hiljem tuletas seda jonnakat
naela meelde suusasportlane Karl Truu. Tema oligi see naela seina
lööja. Tarvis oli seinale riputada skautluse looja Baden-Powelli
portree.
|
Jaama 14 hoovis õega 1936.
|
Õu oli väike.
Aia ääres oli suur kohev jalakas. Ronisime lippidest
aia peale ja sealt puu otsa. Allatulemine oli viletsam –
püksid jäid okste külge kinni. Kui isa seda nägi,
ehitas ta õue kiige ja paigaldas võimlemisrõngad.
See meelitas ka teisi lapsi õue tulema. Mäletan üht
Antsu ja ilusate blondide lokkidega Leonoret.
Teisel korrusel elaval rätsepmeistri perel Türkil oli
palju lapsi. Tavalised mängud olid kull, peitus ja keks.
Kui õu igavaks muutus, läksime üle tee jaama
aeda. See oli üks väike korrastamata mõningate
puudega raudtee maa-ala, kuhu vahel kogunes pinnavesi. Ja kui
külmetas, oli kogu ala kauneid jäämustreid täis.
Pauguga lõime neid võidu katki. Ei märganudki,
kui vesi üle botikute ääre sisse tuli. Tuppa minnes
oli ka “süda botikus”. Ega me tegelikult vitsa
saanud, kuigi kasevits seisis eeskojas naela otsas. Isa oli küll
kõva sõnaga, kuid enamasti lõppes asi ähvardustega
ja meiepoolsete andekspalumistega. Eks me ühed tänaval
omapäi uitavad lapsed olime.
Mustamägi oli suuremaid mänguvõimalusi pakkuv
koht. Haabersti tee ääred olid nagu suured liivakastid.
Liiklus teel oli väga väike. Mustamäe all peeti
Nõmme Tuletõrje Ühingu pidusid, kus olid ka
laste võistumängud nagu võidujooks munaga lusikas,
mis ei tohtinud maha kukkuda. Viie sendi eest sai lasta liugu
ülevalt Mustamäe veerult alla. Selleks oli ehitatud
statsionaarne puidust liumägi, mis argipäevadel oli
lukustatud tõkkega. Seltskonnad istusid murul ja sõid
papist sumadanis kaasa võetud võileibu. Oli ka väike
einelaud. Muusika mürtsus ja loterii-allegrii jagas annetustest
saadud võite.
Talvel olime kelkudega Mustamäe nn üles-allakal. Siit
alla sõites oli hoog nii tugev, et jõudsime lausa
teisele mäele üles. Esialgu olid meil väikesed
kelgud. Hiljem sai soome kelkudega Pärnu maanteel sõidetud,
seal oli pikaks libisemiseks just paras kalle. Maanteel oli liiklus
väike (praegune Nõmme valgusfooridega reguleeritud
ristmik).
Glehni maja Raudtee tänava poolsel krundipiiril oli madal
puidust majandushoone, mille väikeses 8 m² suuruses
toas elas kojanaine Meeri ja teises toas üks mees, kes puistas
meile, lastele, kiige juures oleva seina vahelt sente, ennast
varjates. Lõpuks tuli kiri, et see raha on lastele. Kes
see heategija oli, ei saanudki me teada ega talle aitäh ütelda.
Kingitud raha eest ostsime kinopileteid. Ja jätkus ka kokossi
ostmiseks. Jäätist ja kookospähkli koori müüdi
väljas kino ees. Sel ajal linastusid kinodes filmid “Heidi”,
“Käharpea”, “Vaene väike rikas tüdruk”
jt. Lapsnäitleja Shirley Temple oli meie lemmik. Olles hea
näitleja, oskas ta ka steppi tantsida. Oli ka põnevusfilme,
kus mängis hirmuäratav Boris Karloff. Kinno võisime
minna igal ajal, ka poole filmi pealt, sest kinos oli kohanäitaja
taskulambiga. Kinos istusime nii kaua kui süda lustis, kas
või mitu seanssi järjest.
Raudtee tänava ääres, Glehni majandushoone kõrval,
oli väike maja aia sees. Majas elas paks kogukas härra,
võib-olla ka endine parun, kutsuti von Manteuffel. Ta näitas
lastele kunsttükke, kuidas asjad toas nähtamatult lendavad.
Ega me ei uskunud neid trikke.
Õue taganurgas asus vändaga kaev, mis varustas ka
majaomaniku õunaaeda. Üle puidust tara kasvas ilusate
kollaste täidisõitega talijorjen, õige nimega
lõhislehine päevakübar – Rudbeckia laciniata
‘Goldball’, mille sordi sain hiljem teada.
Tornmaja omanikuks oli 1930. aastate alguses V. Verno-Masing ja
hiljem Tiitum. Elasime Glehni majas aastatel 1927–1938. Vaatamata
kitsastele oludele, olid need aastad meie lapsepõlve õnnelikud
ja turvalised aastad. Oli iseseisva Eesti Vabariigi aeg.
Suurem osa Glehni ehitisi on aja möödudes kannatada
saanud ja purunenud – loss, palmimaja, vaatetorn ja skulptuurid
Kalevipoeg ning Lohe. Hiljem on osa neist rekonstrueeritud. Aga
Glehni tornmaja on seisnud 1912. aastast ja on jaama taga tervitamas
Nõmmele sõitjaid.
Glehni postkontori hoone Jaama 14 on 1997. aastast arhitektuurimälestis.
Nüüd on hoone kohati lagunenud. Paraadna kohal olnud
väike konsoolidel rõdu ootab ennistamist, järel
on vaid konsoolide jäägid. On ehitatud uusi, Glehni
majale sobimatuid aknaid, seinapindu ja teisi detaile. Hoone on
jaotatud eravaldajate vahel. Isa ja ema kunagistes äri- ja
eluruumides on nüüd Õnne Ilusalong, kus on laiendatud
teenustega juuksuriäri.
Nikolai von Glehn lahkus Eestist 1918. aastal Brasiiliasse ja
seal ka suri.
1930. aastail oli Jaama
tänava ääres, vahetult Glehni tornmaja taga, toiduainete
kauplus OÜ Tulu ja kaupluse vastas Schallerti maja, mis on
praegugi alles. Fotol on näha ka maiustuste kiosk, kus müüdi
moosipirukaid ja Tilk-Piima komme. Veidi edasi minnes maapind
tõuseb laugjalt ja moodustab Jaama tänava kesksel
teljel väikese haljasala mändidega. See on sama haljasala,
kuhu skulptor Mare Mikof on valmistanud 1997. aastal purskkaev-skulptuuri
“Nõmme Ema”.
Kõveral tänaval oli Kõdari fotoateljee. Üle
Pärnu maantee oli kaks kino – väikeses majas Endla
ja Kahro majas Victoria Palace. Endla kino läheduses oli
arhitekt Robert Natuse 1930. aastal projekteeritud puidust turuhoone,
mis 2009. aastal rekonstrueeriti ja kevadel 2010 maha põles.
Kolmekümnendatel aastatel müüdi seal vahelduvalt
igasugust kaupa. Mõnel ajal olid müügil isegi
Lange-Brauni dekooriga portselanist nõud. Enamasti müüdi
turuhoones siiski toidukaupa.
1930. aastatel oli Jaama tänavaäärne maatükk
Nõmme raudteejaamast kuni Schallerti kahekordse puitmajani
suur tühi ala. See oli insener Karl Puidaku eramaa, mis ulatus
diagonaalselt Pärnu maanteeni välja.
|
Jaama 11 hoone 15.05.2010
|
KARL DULDERI
MAJA
Kirjavahetuses Juta
Joonsaarega ilmnesid ta isa Karl Dulderi (14.12.1893–21.02.1944)
mõned elusituatsioonid, mis kujundasid Karl Dulderist ettevõtliku
ärimehe. Karl Dulderi isa oli noores eas mõisatööline
puutöö alal. Vanemate majanduslik olukord ei võimaldanud
Karl Dulderil pärast Treffneris omadatud haridust edasi õppida
tehnikakõrgkoolis, mis asus Riias. Seetõttu valis
Karl Dulder, nagu paljud teisedki eesti noormehed, ohvitseride
kooli. Juta Joonsaare erakogus on foto Karl Dulderist vanemleitnandi
mundris pärast Vabadussõja lõppu 1921. aastal.
Kuid sõjaväeline karjäär teda ei huvitanud,
Dulderi siht oli olla iseenda peremees. Vabadussõjast osavõtjatele
andis riik rahalist toetust. Ohvitseridele anti võimalus
valida toetuseks kas raha või maatükk. Karl Dulder
eelistas rahalist toetust, mille ta pani algkapitaliks mõeldud
ettevõtmisse. Tasapisi organiseeris Karl Dulder betooni
ja katusepapi tootmise, mis arenes 30 töölisega ettevõtteks.
Tellimusi oli palju ja sissetulek ulatus miljonitesse. Suur tellija
oli Tallinna linn, kuhu vajati suuri kanalisatsioonitorusid, telefonikaablite
paigalduskive, mitmevärvilisi parkettkive jne. Tööstus
oli heas korras, varustatud Saksamaalt tellitud tehnikaga. Samuti
telliti Saksamaalt värvilist tsementi ja erialalisi ajakirju.
Võõrkeeltes lugemine ei tekitanud raskusi. Karl
Dulderi tööstuse nomenklatuur oli väga lai. Kaks
veoautot vedasid tooted tellijatele kohale.
Karl Dulder oli 44-aastane, kui ta otsustas Nõmmele ehitada
maja. Nõmme raudteejaama lähedus oli ümbruses
olevate äriettevõtete jaoks hea koht. Rongiga sõitsid
paljud nõmmelased Tallinna tööle ja tagasi. Nad
kõik olid Jaama tänavaäärsete äride
potentsiaalsed külastajad.
Nimetatud Puidaku krundi raudteepoolsest otsast ostis Karl Dulder
910 m² suuruse kinnistu. Ehitamiseks võeti laenu,
mille viimane osa tasuti Saksa okupatsiooni ajal käibel olevate
ostmarkadega. Karl Dulderil oli kavas edaspidi pikendada hoonet
ja teha juurdeehitus turupoolses otsas. Kuna raha koheseks maaostuks
ei olnud, broneeriti Karl Puidaku juures krunt. Ehituse algusaasta
oli 1937. Arhitektiks Nõmme suuremate hoonete autor Friedrich
Herbert Wendach. Arhitekt Wendachi projekti järgi on ehitatud
Kivimäe ja (endine) Rahumäe koolimaja, eespool mainitud
Pärnu mnt 326 äri- ja eluhoone, nn Kahro maja, ning
Nõmme Gümnaasiumi hoone, mõlemad koos arhitekt
Edgar Velbriga, jpt. Peale arhitektuurse loomingulise töö
oli Friedrich Herbert Wendach Nõmme linnavalitsuse arhitekt
1930–34 ja ehitusosakonna juhataja 1934–38.
Materjal maja ehitamiseks valmis suuremas osas Dulderi oma ettevõttes“BETOONI-
JA KATUSEPAPITÖÖSTUS JÄRVE”.
Jaama tänava uues kolmekorruselises hoones oli kaheksa korterit
ja kahetoaline arstikabinet teisel korrusel. Esimesel korrusel
äriruumid neljale ettevõttele, keldris keskkütteruum
katlaga, eraldi suur kütteainete ruum, pesuköök,
rullikuur jt kuurid. Õues garaaž kolmele autole, pesukuivatuse
rake ja reovee puhastamise seade, mis oli tolle aja kohta uuenduslik
ehitis. Suur kolmekordne kivimaja valmis vähem kui aastaga.
Juba enne maja ehitamist oli isa broneerinud Karl Dulderi juures
esimesel korrusel äri- ja eluruumid, et rajada uus, ajakohane
juuksuriäri koos korteriga. Sissepääs äriruumidesse
oli Raudtee tänava poolt. Naiste ja meeste ruumid kokku mahutasid
kuus töökohta. Sisustati uue mööbli ja ajakohaste
uute aparaatidega.
Elamiseks oli kolm tuba, esik, köök ja vannituba. Esik
oli piklik, siit avanesid uksed kööki, söögituppa
ja vannituppa. Samuti oli esikust ühendus äriruumidega.
Minul õega oli oma tuba. Magamistuba oli korteri kõige
lõunapoolsemas osas, vaatega raudteele. Söögituba
sisustas tolleaegne raskepärane tammest mööblikomplekt
pähklipuust kantidega.
Töötamine juuksurina oli nagu lisakoolitus mitmel alal.
See oli tõeline naiste salong. Meie kundedeks olid mitmed
Nõmme tuntud inimesed. Meile jagas lahkelt teadmisi kodumajanduse
spetsialist proua Eslas. Tema teadis häid toiduretsepte ja
konserveerimise viise. Tol ajal olid paljudel vekkimise aparaadid.
Keldris olid eraldi toiduaineteriiulid, kus seisid omatehtud kompotid,
salatid ja isegi sült.
Mäletan dr Aleksander Vastalut (1898–1974). Tema juukseid
pidi alati isa lõikama. Need olid tal nagu neegril krässus
ja lõikamine vajas erioskust. Aleksander Vastalu oli olnud
Nõmme linnaarst ja kolmekümnendail kooliarst, hiljem
Politseitalituses sanitaarinspektor. Neil oli täiskasvanud
tütar ja kooliealine poeg. Abikaasa perekonnanimi oli Indermitte.
Käisime õega nende kodus tütrepoega hoidmas.
1944. aastal põgenesid nad Saksamaale.
Juuksuriäri kaudu sai ema heaks tuttavaks tekstiilikunstnik
Mai Veskaru (1902–1998). Koos abikaasa Enn Veskaruga (1899–1985)
oli neil Tallinnas Pikk tn 7 töökoda-ateljee “KANGUR
VESKARU”. Ateljee eksisteeris 10 aastat, 1932–1942.
Mai Veskaru soovitusel seadis ema lastetuppa üles Pärsia
vaiba teljed. Vaip oli suur ja edenes aegamisi. Tuli ka minul
õe Ainoga Pärsia vaiba sõlm selgeks õppida
ja vabadel minutitel telgede ees istuda. Häli Veskarult,
Mai poja Teedu tütrelt, sain teada, et Veskarude töökojas
toodetud vaipadest on säilinud vaid 4 vaipa. Osa on viidud
Eestist välja. Fotod Mai Veskaru kujundatud loomingust asuvad
Tarbekunstimuuseumis. Hiljem sai Pika tänava ateljeest alguse
kunstikombinaadi ARS tekstiiliosakond.
Peale juuksuriäri oli Dulderi majja ruumid saanud ka endine
pirukaputka omanik. Seal oli müügil kõrgetasemelist
šokolaadi, KAWE vabriku toodangut. Pühade eel müüdi
odavalt kaalu järgi vabriku murdšokolaadi. Jaama tänava
pool oli Johanna Parra lilleäri suure vaateaknaga. Müüdi
värvikaid poti- ja lõikelilli. Vahel olime Jutaga
proua Parra lilleneiud, viies kliendi tellitud lilled aadressi
järgi kohale. Lilleäri kõrval oli segapood, kus
oli pudukaupa ja laste mänguasju, loelõnga kudumiseks,
mustrilist kanvaad väljaõmblemiseks jpm. Seda pidas
meie vastas korteris elav Marge Lain.
Krundil oli väike iluaed, kus kasvas sordijalakas Ulmus glabra
‘Camperdownii’ – rahvapäraselt leinajalakas,
mis toodi suures konteineris Dulderite endisest kodust Järvelt.
See oli proua Dulderi soov. Oli ka õitsevaid põõsagruppe.
Dulderite loodusarmastusest räägib ka see, et ehituse
ajal tehti kase ümber kastitaoline kaitserake. Üks kask
meil kasvas õues, just maja ukse ees... Kahjuks hävis
paraadna ees olev kask hiljem hoolimatute asfaldivalajate poolt,
kui Nõmme jaama taha ehitati väljakut.
Õuepoolset maja ümbritses betoonist kõnnitee.
Siin tohtisid lapsed kriidiga oma kritseldusoskustes võistelda.
Puidaku tühjal krundil õpetas meile veeremängu
ja laptuud Schallerti krundil väikeses majas elav vene poiss
Boris, kes rääkis aktsendita puhast eesti keelt.
Novembris 1940 natsionaliseeriti Dulderi maja. Dulderi pere korter
kolmandal korrusel tuli kohe vabastada. Nende korterisse paigutati
pank. Karl Dulderil oli suur neljalapseline pere. Sel ajal oli
kohtunik Axel Palgi perel teisel korrusel kuuetoaline korter.
Korteri kaks tuba oli arstist abikaasa kabinetiks. Kuna need ruumid
seisid kasutamata, kutsus Axel Palgi Dulderite pere neisse elama.
Natsionaliseerimise järel moodustati juuksuriärist artell.
Samal 1940. aastal nägime
aknast raudteel seisvat pikka loomavagunitest rongi. Nõmme
rahvas juba teadis, et need on meie Eesti inimesed, keda küüditatakse
Venemaale. Nägime ainult vangisolevate inimeste käsi
väikeses loomavaguni aknas, kes viipasid meile. Suur hulk
inimesi oli vaatamas, kaastunne ja hirm südames. Rongi valvasid
vene sõdurid püssidega. Aga siiski leidus julgeid,
kes kaasavõetud söögipaki said rongiaknasse ulatada,
tabades momenti, kui valvesõdur oli seljaga. Oli alanud
esimese Nõukogude okupatsiooni aasta genotsiid, mille kulminatsioon
oli 14. juunil 1941, kui massiliselt küüditati inimesed
Siberisse (Valge Raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonide
läbi 1940–1991. Eesti Entsüklopeediakirjastus 2005).
Sõda ja pommitamised muutsid Dulderi maja keldri pommivarjendiks.
Kui algas sireen, läksime keldrisse. Aknad said paberiribadega
risti-rästi üle liimitud, et klaas õhu survel
kokku ei kukuks. Suure pommitamise alguses tõstis isa äri
sisemised aknad esikusse, need jäid terveks. Kui sõjarinne
jõudis Nõmmeni, majutati mõneks ajaks üksikuid
saksa ohvitsere Dulderi maja korteritesse.
|
Vanemleitnant Karl Dulder (14.12.1893
Võrumaa Nursi -21.02.1944 Tallinn. Foto pärast
Vabadussõja lõppu 1921.
|
1944. aastal said Dulderi
maja elanikud teada traagilisest sündmusest. Harjumaa Omakaitses
teeninud vanemleitnant Karl Dulder oli langenud 21. veebruaril
1944.
1944. aasta suvel oli Saksa armees teenivate ohvitseride kohtumispaigaks
endise Nõmme apteegi juhataja Heinrich Tekkeli korter,
kus arutati sõja edasist käiku jm. Tekkeli perekond
põgenes Nõukogude Liidu represseerimise eest. Lõplikult
asusid Tekkelid elama Kanadasse.
Pärast Nõukogude sõjalennukite suurt pommitamist
ööl vastu 10. märtsi 1944 ja sellele järgnenud
Tallinna põlemist jäi meie tuttav perekond Murakas
kodutuks. Meie korteris said ajutist peavarju Elisabeth ja Alexander
Murakas ning nende tütremees advokaat Erich Kokker (1905–1991).
Härra Murakas viis mind Tallinna ja näitas kohta, kus
oli olnud nende maja. Kogu ümbrus oli lage, tuhahunnikuid
ja suitsu täis, ving mattis hinge. Leidsime kuumast tuhast
ühe pruuniks põlenud portselanist taldriku. See pandi
mälestuseks kohvrisse. Neil oli kava Eestist lahkuda. Tütar
Dagmar Kokker (1910–1990) oli juba varem, seoses kontserdiga
Saksamaale läinud. Esimestena saatis Erich Kokker pikale
teele oma äia ja ämma, ise pages veidi hiljem. Kogu
pere jõudis lõpuks Kanadasse. Umbes kümme aastat
hiljem kirjutas meile pr Murakas ja saatis foto oma perest Torontos.
Fotol keskel on Kokkerite poeg Tõnu.
1944. aastal, pärast Eesti taasokupeerimist Nõukogude
poolt, jätkus 1941. aastal katkenud natsionaliseerimine ja
juuksuriäri Jaama 11 oli jälle artell. Sundkorras viidi
äri koos inventariga Raudtee tänavale, madalasse ühekorruselisse
väikesesse hoonesse.
Järgmisel aastal, 16. juulil 1945 arreteeriti meie isa ja
konfiskeeriti korter. See oli KGB nimekirja järgi politseiametnike,
Saksa armeesse mobiliseeritute ja Omakaitse liikmete arreteerimiste
laine algus, mis jätkus 1946. aastal (VR).
Juta Joonsaarelt, Karl Dulderi tütrelt kuulsin, et meie väike
ühiskond Dulderi majas hakkas pudenema. Loomaarst Bruno Vingissaar
sai varakult enne teist Nõukogude okupatsiooni Soome pageda.
Ta soomlannast abikaasal Kyllikil, kes pidi hiljem Soome järele
minema, oli olnud raskusi loa taotlemisel. Loa ta siiski lõpuks
sai, peale visiiti Saksa kindralkomissar Litzmanni juurde. Proviisori
haridusega pr Marge Lain oli leidnud varjupaiga Apteegi tänaval
(nüüd Mai tänav) asuvas väikeses korteris,
teisel korrusel. Alumisel korrusel oli apteek, kus ta sai oma
erialal tööd. Elades Dulderi majas naabritena, nägime
vahel hr Laini liikumas trepikojas, seljas Eesti Vabariigi ohvitseri
munder. Mingitel meile teadmata põhjustel põgenes
hr Lain üksinda Inglismaale, jättes abikaasa Eestisse.
Inglismaalt saatis ta oma naisele pakke. Ka kohtunik Aksel Palgi
ja abikaasa, kes oli lastearst, ning poeg Ilo ja tütar Tiiu
pidid olema jõudnud õigel ajal üle piiri sõita,
sest Tiiut oli nähtud sealpool “raudset eesriiet”.
Kui märtsis 1949 algas teine massiline küüditamine
Siberisse, nägid inimesed, et Nõmme keskväljakule
hakkasid kogunema veoautod. Pr Dulder koos nelja lapsega pääses
küüditamisest tänu pr Parra kiirele reageeringule.
Ta saatis oma poja Andres Lutsu Dulderitele järele, kes tõi
nad mõneks ajaks pr Parra Mustamäe korterisse peitu.
Dulderite korteri konfiskeeris Nõmme Linna Kommunistlik
Partei Komitee.
1956. aastal anti Karl Dulderi maja Tallinna Linna TK otsusega
üle Nõmme Haiglale. Majja oli ette nähtud polikliinik.
Selleks projekteeriti juurdehitus. Enne ehitamise algust tuli
majaelanikel kahe tunni jooksul välja kolida. 1966. aastal
teostus juurdeehitus ja rikutud sai Nõmme stiilne korterelamu.
Karl Dulderi perekond taotles maja tagastamist, mida aga Tallinna
Linnavalitsus ei rahuldanud.
2010. aastal 5. märtsil kirjutatakse ajalehes Nõmme
Sõnumid, et hoone Jaama 11 polikliinikule on tehtud uus
rekonstrueerimise projekt. Selle projekti kohaselt ehitatakse
hoonele peale veel üks korrus ja hoonesse on ette nähtud
lift. Hooviala on planeeritud parklaks. Hoone on nüüd
AS Lääne-Tallinna Keskhaigla omand.
|
Mängu 18 elamu 1992. Foto
Peeter Säre. Edgar Velbri näituse materjal. Foto:
Eesti Arhitektuuri Muuseumi arhiiv
|
MÄNGU
TÄNAV 18
17. mail 1933. aastal
ostis Elisabeth Silberberg Mängu tänaval asuva kinnistu.
Hoone projekteeris arhitekt Edgar Velbri funktsionalistlikus,
Nõmme majadele iseloomulikus laadis. Arhitekt Edgar Velbri
projekti järgi on ehitatud ka teisi funktsionalistlikus laadis,
lamedakatuselisi väikeelamuid ja suuremaid hooneid, nagu
juba mainitud hooned koostöös Friedrich Vendachiga.
Peale rikkaliku loomingulise töö oli Edgar Velbri olnud
ka pedagoog ja ruumikujunduse kateedri juhataja Eesti Riiklikus
Kunstiinstituudis. Juhuslikult vesteldes oma õppejõuga
tuli ilmsiks, et elan Nõmmel Mängu 18, mille peale
Edgar Velbri ütles tagasihoidlikult, et see on tema noorpõlve
„patt“.
Kirjeldan lühidalt arhitekt Edgar Velbri Mängu tänav
18 kahepereelamu projekti. Hoone on kahekorruseline puitehitis,
kivist ümardatud trepikoja ja plekk-katusega. Mõlema
korruse korterid on ühesuguse ruumijaotusega. Keskel L-kujuline
pikk esik, mis ühendab kõiki tube ja kööki.
Korteris on kaks õhtupäikese-poolset magamistuba.
Söögituba, elutuba ning kaminaga tuba paiknevad hoone
lõunapoolsel küljel. Vannituba ja WC on esiku lõpus,
kumbki eraldi ruumis. Köögi kõrval, nagu tol
ajal sageli, on väike teenijatuba. Köögisisene
majanduslift ühendab kahte korterit keldriga. Korruseid ühendab
kivist trepp. Keldris on laoruumid, pesuköök, tagavararuum,
WC, liftišaht ja garaaž töötoaga. Kelder on
tegelikult poolkelder, kõrgete akendega.
Söögitoa kohal on puidust terrass, kust avaneb vaade
hoone ees olevale stiilsele iluaiale. Kahjuks on elamu aiaplaan
hävinud. Arhitektuurimuuseumis asuvate materjalide järgi
on Mängu tänava aiaplaani koostanud Eerik Lepp 1934.
aastal.
Sellel ajal tegi Edgar Velbri oma projekteeritud eramutele ka
aiaplaane, kuid Mängu tänava aiaplaani kohta viidet
ei ole. Nora Tammoja koostatud Eesti aianduse biograafilise leksikoni
järgi on teada, et Eerik Lepp on kujundanud peale Mängu
tänava aia veel paljude elamute ümbrust, sealhulgas
ka Tallinnas Vaarika tänav 9 aed 1933. aastal ja Kristjan
Palusalu Pillapalu talu aed, mis kavandati Lepa büroos 1937.
Maastikuarhitekt Eerik (Erich) Lepp on sündinud Tallinnas
1903. aastal ja surnud Montrealis 1981. Lahkus Eestist 1944. aastal.
Eesti Vabariigi aastail ostis Mängu 18 elamu alumise korruse
korteri perekond Hammer, meie peretuttavad. Kuuldes 1945. aastal
meie pere olukorrast, kutsus proua Marie Hammer meid kolmekesi,
ema, õe ja minu, oma korterisse elama ja loovutas meile
kaks magamistuba. Tol ajal oli ka nende maja natsionaliseeritud
ja teda ootas oht saada oma korterisse Elamute Valitsuse poolt
määratud võõrad inimesed. Lihtrahva olukord
elamispinna saamisel oli Nõukogude ajal enam kui raske.
Nii asusime tänulikult sellesse kunagi korras olnud ja kaunisse
funkmajja. Selles üheperekorteris oli koos meiega kolm peret.
Elasime selles majas 1945–49.
1945. aastal nägin Mängu tänaval veel jälgi
tolle aja modernistlikust kaunist aiast. Hoone esine maa-ala oli
jaotatud astanguteks, mida toetasid vabakujulistest paekividest
kuivmüürid. Astmetel paekivide vahel kasvasid madalad
padjandtaimed.
Bassein asetses eesaia keskel tugimüüri ääres.
Bassein oli kaheosaline. Kõrgemal asetsevast, poolringikujulisest
basseinist suunati vesi allolevasse basseini. Alumise basseini
kuju oli kaarekujuliselt äralõigatud nurkadega ristkülik.
Vesi voolas keraamilise linnupaari vahelt läbi, kukkudes
sulinal alla. Läheduses kasvas tüvega topeltõieline
mandlipuu. Samuti oli veel alles kõrgeks kasvanud “sajakoorne”,
naastuline kikkapuu – Euonymus europaeus, aiavärava
kõrval. Juba siis oli alumises korteris kolm peret ja ülemises
kaks peret.
Kui saatus viis mind tagasi samadesse ruumidesse teistkordselt
1960–62 koos abikaasa ja pojaga, oli kelder ja pööning
ümber ehitatud korteriteks. Kokku elas kuuekümnendate
alguses selles kahekorterilises elamus 7 peret.
Eesti Vabariigi seaduste kohaselt pärisid Mängu tänav
18 elamu endiste omanike järeltulijad. Hoone on ennistatud
väheste muudatustega oma funktsionalistlikus ilmes ja sisus.
Kultuuriväärtuste Ameti poolt on tunnistatud kogu Nõmme
linnaosa miljööväärtuslikuks alaks.
Tänu Juta Joonsaarele heatahtliku abi eest!
RA – Eesti Riigiarhiiv
SAPA – Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise
Ameti arhiiv
TDM – Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum
JJ – Juta Joonsaare eraarhiiv
HV – Häli Veskaru fotokogu
VP – Vaike Parkeri fotokogu
|
|
|
