|
|
Heinold Okas:
Meie peres austati vabadussõjalasi!
tekst: Jaanika Kressa
|
Heinold Okas (95) andis uuesti
välja raamatu, mis kõneleb Eesti Vabariigi huku
algusest: vabadussõjalaste hävitamisest, pealkirjaga
„Artur Sirgu lugu“. |
Kus olete sündinud,
kus on Teie juured?
Olen sündinud Rakveres 1915. aastal, mu isa oli koolijuhataja
ja juba 1919. aastal kolisime Tartu. Minu elu on olnud päris
keeruline. Palju maid on läbi rännatud ja mitmeid ameteid
olen ma õppinud.
Millisena mäletate
1934. aasta sündmusi?
Olin 1934. aastal gümnaasiumi lõpuklassis ja tundsin
riigis toimuva vastu huvi. Esitasin klassis ajalooõpetaja
Adamsonile, kes oli EÜS-i vilistlane, küsimuse: kas
meil on praegu põhiseaduslik kord või diktatuur?
Õpetaja vastas klassi ees, et ta on ajaloolane, mitte õigusteadlane.
Teisel päeval suurel vahetunnil tuli Adamson jalutusruumis
ligi ja selgitas, et vastas nii, sest kardab töökohta
kaotada.
Meie peres austati vabadussõjalasi. Isa läks siis
just pensionile. Kui oli toetusallkirjade andmine, andsid vabadussõjalastele
allkirja nii mu isa, ema kui ka vanem vend – mina olin veel
liiga noor, ei saanud anda. Lõpetasin Tartu Poeglaste Gümnaasiumi,
mis asus Pauluse kiriku kõrval, ja astusin samal aastal
Tartu Ülikooli õigusteaduskonda.
Oli üks sugulane, metsaülem Eduard Okas, kes pääses
lõpuks Austraaliasse. Tema oli vabadussõjalane,
aga ta ei olnud nii aktiivne. 12. märtsil 1934 arreteeriti
200 juhtivat vabadussõjalast. Tartu vabadussõjalaste
juht oli kolonel Kubbo, tema arreteeriti kohe. Juhtkond oli muidugi
Tallinnas, eesotsas Artur Sirguga. Ajaleht „Võitlus“
suleti ja toimetus arreteeriti täies koosseisus, suleti ka
terve rida teisi ajalehti, nagu „Vaba Maa“, „Rahva
Sõna“ ja „Maaleht“ koos kõigi oma
kolme lisaga.
Tartus ilmus „Postimees“, mille peatoimetaja oli Jaan
Tõnisson, ta oli ka üks omanikke. 1935. Aastal kirjutas
ta kaks artiklit, kus juhtis tähelepanu õiguslikule
olukorrale ja nõudis tagasihoidlikult selle taastamist.
Ta kõrvaldati peatoimetaja kohalt.
1935. aastal suleti kõik erakonnad ja loodi ainuerakond
Isamaaliit.
Kuidas üliõpilaskond
sellega leppis, miks midagi ette ei võetud?
Üliõpilaskond ei rääkinud sellest peaaegu
midagi. Käisin kahe aasta jooksul tutvumas kõikide
meesüliõpilasorganisatsioonidega. Korp! Sakalas oli
mul ees kolm koolivenda, EÜS-is aga kolm onupoega vilistlased.
Kõige huvitavam oli käik korp! Rotaliasse, mis asus
Tähe tänaval, sattusin sinna l2. septembril ehk immatrikulatsioonipäeval.
Sattusin lauda, kus laua otsas istus Tartu Ülkooli Õigusteaduskonna
professor Jüri Uluots. Ta rääkis ligi poolteist
tundi, ütles, et meil ei ole õiguslikku ja põhiseaduslikku
korda, vaid meil on Pätsi diktatuur. Prof. Uluots luges hiljem
õigusteaduskonnale mitmeid loenguid, aga see oli minu esimene
loeng. Ta rääkis põhjalikult, sellest, et valimised
katkestati ja lükati edasi määramatuks ajaks. Kel
on aimu seadusest, see mõistab kohe, et valimiste edasilükkamine
on põhiseaduslik küsimus, põhiseadust ei saa
aga muuta hariliku seadusega, seda saab edasi lükata ainult
rahvahääletusel, kas Riigikogu algatusena või
kui on rahva hulgast kogutud 10 000 häält.
„Pidage meeles, mis ma rääkisin, meil pole seaduslikku
valitsust, vaid Pätsi diktatuur,“ ütles professor
veel lahkudes ukselt. Uluotsal õnnestus hiljem põgeneda
venelaste eest Rootsi, ta suri seal jaanuaris 1945.
Kuidas ikkagi õnnestus
rahvaga manipuleerida?
Oli ju täielik diktatuur ja rahvas kartis arreteerimisi.
Politsei, sõjaväe juhtkond ja kohus olid tasalülitatud
– polnud enam organeid, kes oleksid õigusliku korra
taastanud. Tapa lähedal asus soomusrongide rügement,
kus olid mõned Vabadussõja-aegsed ülemused,
need kõrvaldati ja diktaatorid panid sinna oma inimesed
paika, sest kartsid, et soomusrongide diviis võib muidu
Tallinna tulla.
Laidoner oli korp! Sakala vilistlane, aga ta astus välja
kaks nädalat enne riigipööret. Põhjust ei
olnudki. Päts nimetas ta sisekaitseülemaks, kuigi Riigikogu
juhtis tähelepanu, et sisekaitseülem on põhiseduse
järgi lubatud vaid sõjaolukorras, rahuajal aga mitte.
Paljud Teist hulga
nooremad vanad inimesed seletavad, et nemad elasid siis ja teavad
kõike. Neil on Pätsi ja Laidoneri pildid seinal –
ometi ei saa nad ju mäletada muud kui diktatuuriaastaid.
Ma olen ka kahjuks seda üsna palju kuulnud.
Millised on Teie
isiklikud mälestused Artur Sirgust?
Mäletan Artur Sirku kui head organiseerijat ja suurepärast
oraatorit. Nägin teda 5. jaanuaril 1934. aastal Tartus enne
linnavolikogu valimisi. Sirk pidas Vanemuises kõne, olin
seal koos isa ja vennaga. Saal ja jalutusruum olid rahvast täis,
inimesi oli ka trepil. Sirk rääkis kolmveerand tundi.
Nägin Sirku ka 1933. aasta kesksuvel, kui Tartus peeti vabadussõjalaste
päeva. Tamme välja peal staadionil algas vabadussõjalaste
rongikäik. Tartumaalt oli tulnud paar tuhat meest ja Artur
Sirk pidas neile kõne. Nagu ütles riigivanem Jaan
Tõnisson – mäletan seda paarkümmend aastat
tagasi Kanadas ilmunud artikli järgi, kus oli teda tsiteeritud:
Artur Sirk oli meie kõigi aegade kõige parem kõnemees.
|
Artur Sirk kõnelemas vabadussõjalastele
Pärnu Vabaduse väljakul. |
Kui valimised oleksid
toimunud, oleks Andres Larka saanud presidendiks ja Artur Sirk
peaministriks. Poleks tulnud baaside lepingut ega häbiväärset
astumist N. Liitu. Kas Artur Sirk eksis, uskudes, et rahvas valib
vabadussõjalased vangimajast välja?
Artur Sirk kuulus generatsiooni, kes jõudis täisikka
vabariigi algusaastail. Tal puudus poliitiline minevik ja austus
suure Venemaa vastu. Ta oli üdini aus rahvajuht, aga ta ei
arvestanud sellega, et vastane on ebaaus.
Millised olid 36-aastaselt
surnud Artur Sirgu viimased eluaastad?
Sirk vangistati 12. märtsil 1934. Teda peeti kinni üks
päev vähem kui 8 kuud, talle ei esitatud mingit süüdistust!
11. novembril põgenes Sirk koos vangivahi Küttimiga
Tallinna Patarei vanglast Läti kaudu Soome. Koos abikaasa
ja tütrega asus ta Soomes maapiirkonda elama, sinna lähedusse
tulid sageli kaks eesti politseinikku, aga Soome politsei teatas
sellest Sirgule.
1935. aasta lõpus pidasid vabadussõjalased koosolekut
Tallinnas Kadaka teel. Sinna pidi ka Sirk tulema, kuid suure tormi
pärast ei sõitnud Soome piirivalve mootorpaat välja.
Koosolek toimus ilma Sirguta, mingit otsust ei tehtud, arutati
olukorda ja see oli kõik. Sellest olen ma põhjalikult
kuulnud Paul Laamanni käest. Kui hakati koju minema, oli
politsei maja sisse piiranud, arreteerides kõik, mitukümmend
inimest.
1936. aastal tuli ka kohtumõistmine. Vabadussõjalaste
kaitsjaks oli endine riigivanem Jaan Teemant, kes ütles,
et pole ju mingit süüdistust. Otsuseid ei tehtud, oli
ainult kõnekoosolek, pole midagi süüdistada.
Järgnes nelja endise riigivanema kiri Pätsile, kolm
lehekülge pikk, ettevaatlik, viisakas ja tagasihoidlik. Jaan
Tõnisson, Otto Strandmann, Jaan Teemant ja Juhan Kukk saatsid
teadaande, et soovivad õiguslikku riigikorda. Päts
ei vastanudki, kuigi etiketi järgi oleks pidanud. Ta tundis
ennast nii tugevalt, et midagi ei läinud talle korda.
39-st kohtualusest 8 mõisteti õigeks, teised said
vanglakaristuse kuni 20 aastat.
Artur Sirk põgenes ära ka Soomest, läbi Rootsi,
Inglismaa ja Hollandi Luksemburgi. Ta tapeti kolme polpoli (poliitiline
politsei) poolt, selle kohta on ka tehtud uurimus, kirjavahetus
Echternachi politsei ja linnavalitsusega oli põhjalik.
Kui Sirk suri, avaldati Eesti lehtedes teade, et arsti sõnul
Sirk teatanud talle, et on elust tüdinenud. Saatsin arstile
tähitud kirja küsimusega, arst vastas mulle saksa keeles,
et Sirk ei tulnud üldse teadvusele ega ole midagi teatanud.
Te olete teist
korda andnud välja raamatu Artur Sirgust. Miks eesti ajaloolased
justkui kokkulepitult vait on, nagu poleks vabadussõjalasi
olemaski olnud?
Ma ka tahan teada, miks eesti ajaloolased on vait.
Kas vastab tõele,
et Konstantin Päts ei olnud mitte üksi õigeusklik,
vaid ka rahvuselt venelane?
Päts oli venelane, sellest on tehtud ka põhjalik uurimus,
ma andsin ühe eksemplari korp! Sakalale ja teise vilistlaskogu
esimehele, ühe saatsin ka Võrumaale, nii et mul seda
käepärast ei ole, aga see on põhjalik uurimus,
näitab täpset päritolu, Päts oli täielikult
venelane!
1939. aastal andis Päts Paldiski sadama Vene sõjalaevastikule,
andis baasid Saare- ja Hiiumaale. Samal ajal keelati eestlastele
välismaale minek. Admiral Pitka oli ainuke, kes taipas, et
minema saab veel ebaseaduslikult üle piiri Lätti ja
sealt mereranda ning Soome.
Päts pani ka 1940. aasta juunis kommunistliku valitsuse paika,
juriidiliselt näeb välja, et Eesti astus vabatahtlikult
N. Liitu.
Kuidas Teie jaoks
möödus okupatsiooniaeg ja sõjaaeg, mismoodi saite
põgenema?
Lõpetasin 1940. aastal Tartu Ülikooli õigusteaduskonna,
1941. aastal võtsin välja diplomi ja olin kaks aastat
Eesti Hüpoteegipangas ametis. 1942. aasta algusest kuni 1944.
aasta suveni olin Haridusdirektooriumi Rahvakasvatustalituse Tartu
osakonna abijuhataja ja viimane aasta juhataja. Selle töö
tõttu ma mobilisatsiooni alla ei kuulunud ja see oli niisugune
töö, mis kestis kuni venelaste uue tulekuni.
Siis põgenesin ma Tallinna, tahtsin koos abikaasa ja vanematega
Saksamaale minna. Juhtus aga nii, et venelased jõudsid
Tallinna varem, kui oli arvestatud, meie ootasime Haridusdirektooriumis
autot, Tallinna linna ma korralikult ei tunne, hakkasin minema
Haridusdirektooriumi poole, see oli kesklinnas. Inimesed tulid
vastu, karjusid, ärge minge, venelased on linnas. Mul ei
jäänud muud üle kui pöörata ringi ja
minna lääne poole. Vanemad ja abikaasa jäid mind
haridusdirektooriumisse ootama. Kui ma oleks ka sinna jäänud,
oleks mind heal juhul kohe tapetud. Minu töö oli niisugune,
mind otsisti pärast kaua taga. Abikaasa vanematel oli talu
Rannu vallas, seal käidi mind öösiti otsimas, kõik
talu küünid ja tekialused otsiti läbi. Mul õnnestus
põgeneda Eesti Leegioni autoga Kuressaarde, aga veel kolm
aastat hiljem otsiti mind seal talus taga, välistrepi viis
astet kruviti lahti, vaadati, kas ma mitte trepi all ei ela, kuigi
mina olin selleks ajaks juba ammu Saksamaal.
1944. aastal kuulsin veel admiral Pitkat Tartus, Kaitseliidu hoone
juures haavatutele kõnet pidamas. Laval oli ka kapten Paul
Laamann. Venelase tulles jäid mõlemad kadunuks, isegi
Laamanni tütar ei tea, mis tema isast sai, aga ära pääsenud
ta pole, maha ta jäi, arvatavasti tapeti.
Milline pilt avanes
sõjast laastatud Saksamaal?
Saksamaalt ja saksa rahvast on minul jäänud kõige
parem mulje. Elasin alguses Jenas, 7 või 8 kuud. Seal oli
töökas ja aus rahvas, isegi kõik meie ostmargad
vahetati deutschmarkadeks ümber. Aga see piirkond anti venelastele,
kui liitlased Saksamaa neljaks jagasid, ja siis põgenesin
ma briti tsooni.
Põgenikelaagris oli üle 300 eestlase ja lätlase,
leedulasi veelgi rohkem. Meile anti elamiseks umbes 100 talumaja,
kust inimesed olid välja aetud. 1943. aastal oli selles külas
4 ameerika langevarjurit maandunud ja küla elanikud olid
nad ära tapnud – nüüd küüditati
karistuseks küla tühjaks.
Mööbel pidi sisse jääma, midagi neil kaasa
võtta ei lubatud. Nad olid kolm aastat ära, pärast
said koju tagasi.
Minu esimene Saksamaa reis oli aga juba 1943. aastal enne jõulu.
Meid viidi, umbes 20 inimest, kaheks nädalaks Saksamaale
reisile. Berliini sõitsime rongiga, kui ameeriklased pommitasid.
Olime väikses hotellis ja meid viidi kõrvalmaja suurde
keldrisse, sest seal oli kindlam. Meie eest hoolitseti väga
hästi.
Meid viidi ka Alpidesse, vastu Austriat, kus olid nii kõrged
mäed, mida ma enne näinud ei olnud. Olime ööd
Viinis, käisime ka teatris. Restoranis oli meid 20 eestlast
ühise laua taga ja seal peeti ka kõnet eestlaste auks.
Hiljem, kui olime juba kodus tagasi, tuli Saksamaalt teade, et
sõit tuleb ära jätta, sest Saksamaal on hädaohtlik
ja Berliini pommitatakse.
Umbes kümme aastat hiljem käisin uuesti Austrias. Külastasime
koos advokaat Juhan Kohjusega Hjalmar Mäed, kes pakkus meile
restoranis lõunat, ütles, et on Saksa riigi teenistuses
kui vene asjade eriteadlane. Seda ta oli ka.
Läksite edasi
Ameerikasse, millised on olnud seal eestlaste probleemid?
Elasin New Yorgis, kus oli 7000 eestlast, Saksamaal üteldi
ametlikult, et on 50 000 põgenikku Eestist, Rootsi
läks ümmarguselt 25 000. Põgenejaid oli
aga palju rohkem, nägin neid ise teepeal, hobuse-, jalgratta-
ja jalamehi. Ka mina põgenesin autoga ja jalgrattaga.
New Yorgi Eesti maja oli vanasti iga päev lahti, nüüd
on ainult reedel ja laupäeval, võib-olla ka pühapäeval.
Teise korra peal on suur saal, seda üüritakse nüüd
välja Ameerika organisatsioonidele, siis saab raha, et maja
ülal pidada. Eestlaste hulk New Yorgis on vähenenud
lõpmatu palju, sest lapsed, kes kasvasid, mõistsid
veel eesti keelt, aga abiellusid ameeriklastega.
100 km New Yorgist on üks Eesti maja, kuhu vanad elama lähevad.
Käisin seal, neil oli seinal Laidoneri pilt, küsisin,
miks te seda peate, ta ju tegi Pätsiga koos riigipöörde.
Nemad ei teadnud sellest aga midagi.
Kriminaalseadus näeb riigipöördekatse eest karistuse
kuni surmanuhtluseni. 1924. aastal lasti terve rida riigipöörajaid
maha, terve rida pandi sunnitööle. 1939. aastal Päts
vabastas nad.
Mind kuulasid juudid Ameerikas kolm korda üle. Esimene kord
oli 1980. alguse poole, hiljem veel kaks korda, iga kord oli ruumis
koos minuga kaks juuti, neid huvitas minu tegevus sõja
ajal. Mul polnud põhjust karta, aga siinsed pidid teatama
minu olemasolust.
1970. aastatel võeti Ameerikas üks korp! Vironia vilistlane
kinni, kes oli töötanud koonduslaagri ülemana Tartus,
ta saadeti siia tagasi ja tapeti. Inimene elas Ameerikas 30 aastat
rahulikult ja siis püüti kinni.
Olete olnud ka
Tõnis Kindi eksiilvalitsuse nõunik riigiõiguslike
küsimuste alal.
Jah, mind nimetati sinna, aga ma elasin ju Ameerikas, valitsus
oli Rootsis, nii et ma polnud võimeline nii kaugelt neile
eriti nõu andma.
Olete eksiilis
andnud välja mitu vabadussõjalasi puudutavat raamatut.
Esimene väljaanne Artur Sirgust kandis pealkirja „50
aastat“ ja tähistas tema 50 surma-aastapäeva.
See oli 1987. aastal, elasin sel ajal Ameerikas. Soomes olime
aga juba varem välja andnud raamatu „Vaikiv ajastu Eestis“.
Trükkisime seda ainult 400 kuni 500 eksemplari, sest olid
1960. aastad ja Eestisse ei saanud veel midagi saata.
Kui tulin Eestisse esimest korda 1991. aastal, siis nägin
Tallinnas ja Tartus seda raamatut poelettidel. Nähtavasti
tehti koopia. See on kindlasti kõige põhjalikum
raamat selle perioodi kohta, ehk kohati isegi liiga põhjalik.
Miks andis eksiilvalitsus
õigusjärgse võimu 1992. aastal nii kergelt
üle ja kas seda on Läänes ka kahetsetud?
Välismaal tunti, et on tulnud uuesti Eesti Vabariik, aga
ei tunnetatud sisu, ei teatud, et tegelikult tegid selle endised
kommunistid.
Ma olen Eestis olnud 1 aasta ja 1 kuu. Minu mulje on väga
halb. Venelased on siin teinud põhjaliku hävitustöö.
Maa on harimata, põllumajandust ei olegi olemas, karja
ei ole, väliskaubandus on aga kõige hullem –
suure puudujäägiga. Siin peab tulema üks suur krahh,
sest see maa ei tooda ju mitte midagi. Vanasti oli väljaveo
esikohal või, teisel kohal toorliha.
|
Korp! Sakala liikmed külastamas
Helsingi Hietaniemi kalmistul Artur Sirgu hauda. |
Olete palju Soomes
käinud ja ka Artur Sirgule hauakivi pannud.
Mul õde elas Soomes 63 aastat, nüüd 5 aastat
on ta läinud. Mul oli ka kavatsus Soome elama minna, aga
abikaasa tahtis elada Ameerikas, arvas, et Soomes on raske keelega
hakkama saada.
Mulle meeldib Soome, seal on rahva hulgas kole veneviha!
Sirgu haual käisin esimest korda 1953. aastal. Sõitsin
Saksamaalt üle Rootsi Soome. Kalmistu on Helsingi äärelinnas,
kõrge kalda peal, ainult paarsada meetrit merest. Haud
oli meeter korda pool, plastikkaas, keskelt katki lõhutud.
Ilmselgelt oli keegi selle peal trampinud. Uurisin kalmistu kontorist
järele: Soomes on kord, et nende haual, kes on tuhastatud,
pole mitte metall ega kivi, vaid see plastikkate. Mulle see ei
meeldinud ja selle peal oli trampinud kindlasti mõni eestlane,
sest kõikide teiste plastikkatted olid terved. Paari aasta
pärast läksin uuesti Soome ja panin Artur Sirgule tugeva
ja suure, üle meetri kõrguse ja poolteist meetrit
pika hauakivi.
Loodan, et Sakala korporatsioonis on õiget vaimu ja et
nad Sirgu haua eest ikka hoolt kannavad.
|
|
|
