|
|
|
Tekstiilkangal Aljoša oli
kohal ka Narvas, vastupanuvõitluse päeval 22.
septembril 2010". |
Kellele püstitati
obelisk?
tekst ja fotod:
Jüri Tõnisson
Narvas (ja mitte
ainult seal) hoitakse tänase päevani käibel legendi
rohkem kui 22 000-st Teise maailmasõja ajal Victoria
ja Honori bastionide eelkindlustuse – nn viienda raveliini
– alale maetud langenust, sõjavangist või tsiviilisikust.
Tendents on isegi tõusev – möödunud aastal
tõstis üks ajaleht selle arvu juba 30 000-le.
Nõukogude võim
on 1944. a sügisel, ajavahemikus septembrist detsembrini,
otsinud Saksa okupatsiooni ajal Narvas[2] hukatute ja laagrites
surnute (ühis)haudu. Leidude kohta on NKGB ja Narva täitevkomitee
ühiskomisjonid koostanud viis põhiliselt üksteist
kordavat akti. Nendest dokumentidest vähem propagandistlik
on 13. nov 1944 kuupäevaga dateeritu. Tookord on komisjoni
esimeheks, erandina, olnud Narva linna prokurör ja koosseisus
osalenud ka kohtumeditsiini ekspert. Ülejäänud
neli akti on mütograafilised. Nende sisu on lausa fantastiline
– neis kirjeldatakse näiteks tõsimeeli, kuidas
okupatsiooni ajal olla öösiti korraga 500 kuni 800 inimest
vangistatud… ning Saksa vägi ise linnas viibides selle
õhku lasknud ja maha põletanud!
Aktides väidetavalt
Saksa okupatsiooni ajal sooritatud hukkamiste kohta toodud andmed
võib kokku võtta järgnevalt. Räägitakse
üldsõnaliselt rohkem kui 22 000 ohvrist[3], kuid konkreetselt
pole midagi ligilähedastki vaevutud tõestama. Linnas
on leitud kaks ühishauda, mille asukohta on vaid ligikaudselt
kirjeldatud (“Pimeaia taga, vallipealsel, paarisaja meetri
kaugusel sadamast“. Tõenäoliselt oli tegemist
5. raveliini eelse alaga.) Nendes kahes hauas olevat leitud ühtekokku
151 “fašistide poolt mõrvatud tsiviilisiku”
laipa.[4]
Kelle poolt, millistel motiividel, millal, üheaegselt või
eri aegadel on hukkamised toimunud, see ei selgu. Laipu pole saadud
identifitseerida. Tunnistajate seletusel mainitakse nimeliselt
vaid 18 hukatud isikut.
Edasi kirjeldatakse
aktides, et samas asukohas olevat olnud Narva sõjavangilaagris[5]
surnud Nõukogude sõdurite... kasepuust ristidega
hauad.[6] Kuigi olid ristid, pole haudade arvu loendatud, selleks
pidi tõsine põhjus olema. Ilmselt polnud hukkunute
arv linna hõivamise järel välja kuulutatud propagandistliku
arvuga kooskõlas. Tekstist selgub, et on olnud kümme
kirde-edelasuunalist hauarida pikkusega 20–30 m. Neid hauaridu
on mulje avaldamiseks tranšeedeks nimetatud. Selle järgi
võib oletada, et kui maeti nt 1 m intervalliga, siis võis
maetute arvu suurusjärk olla 250. Haudu pole uurimiseks ja
identifitseerimiseks avatud. Selle asemel on fikseeritud kohaliku
elaniku ütlus, et laagris surnud iga päev 20–30
vangi. „Unustatakse“, et säärase suremuse
korral pidi iga 3–4 kuuga kogu laagri koosseis hukkuma.
Et mõne taudi
möllamise perioodil võis laagris esineda massiline
suremus, selles pole kahtlust. Nii on rahuaastail 1945–55
samades hoonetes paiknenud Narva koonduslaagri sanitaarteenistuse
ülem dr Boris Tsitlis kinnitanud, kuidas enne tema ametisseastumist
1946. a suvel on laagris nälja ja taudide tõttu igapäevane
suremus olnud 10–20 inimest.
Kuna Narva võimud tegelikku sõjavangilaagris surnute
arvu ei teatanud, on tollase ENSV kohturahvakomissari A.Jõeääre
poolt allkirjastatud koondaruandes hukkunute arv määratudki
arvutuse teel – laagri eksisteerimise päevade (ca 750)
ning eelmainitud „tunnistaja“ poolt väidetava igapäevase
hukkunute arvu kaudu – ning saadud vajalik tulemus 15 000–22
000.
Narvas Eesti Laskurkorpuse 234. tagavarapolgus teeninud Ilmar
Jaks (ajakirjanik, hilisem jurist ja tunnustatud kirjanik paguluses)
on oma mälestusraamatus „Saaremaalt Leningradi“
(1949) kirjeldanud, kuidas 1945. a veebruaris grupil pataljoni
meestel kästud ühishauast „Hermanni linnuse jalalt“
välja kaevata ca 30 isiku identifitseerimata jäetud
laibad. Töö teostamiseks antud aega neli (!) tundi.
Leitud surnukehad asetatud kirstudesse ja maetud ümber kuhugi
Pimeaia taha. Ümbermatmine olevat toimunud piduliku talitusega:
puhkpilliorkestriga, 263. tagavarapolgu ja kohalike väeosade
ülemuste ning linnavõimu esindajate osavõtul.
Hauale on pandud viisnurk.
|
Narva raveliinil paiknev monument
kirjaga "Slava gerojam". |
Võib oletada,
et ümbermatmine toimus 5. raveliinile, kuhu hiljem, 1947.
a püstitati telliskividest laotud obelisk. Selle tahvlil
oli lühike ebakonkreetne tekst: „Au langenud kangelastele/Slava
pavšim gerojam 1941–1945.“ Politruk on tookord
soldatitele seletanud, et tegemist olnud „fašismiohvritega“,
s.t tsiviilisikutega. Ja matjad pole ka märganud, et laipade
juures oleks olnud mingeid sõjaväetunnuseid. Kohale
kamandatud miitingulistele on aga kuulutatud, et tegemist olnud
vahetult enne linna mahajätmist sakslaste poolt maha lastud
nõukogude sõjavangidega.
Tähelepanuväärne on kõigepealt see, et ümbermatmine
toimus talvisel ajal, veebruarikuul, kui maa oli külmunud
ja lumega kaetud. Hakati kaevama kohe „õigelt kohalt“
ja satuti laipadele. Ka piisav arv kirstusid oli eelnevalt varutud.
Järelikult pidi matmiskoht organiseerijatele täpselt
teada olema ning isegi arvatav maetute arv. Väide, et tegemist
oli „fašismiohvritega“ või mahalastud sõjavangidega,
langeb kohe ära, sest kõik väidetavalt Saksa
okupatsiooni ajal hukatute matmiskohad oli NKGB just paari kuu
eest läbi uurinud ja aktides korduvalt kirjeldanud.
On võimalik,
et ümbermaetud olid 1944. aasta 6.–7. märtsi massiivsetes
õhurünnakutes hukkunud tsiviilelanikud. Pärast
1944. a jaanuaris toimunud evakuatsiooni jäi linna teatud
hulk (paarsada?) Saksa üksuste juurde tööle palgatud
tsiviilelanikku (tuletõrjujaid, hobusemehi, lukkseppi,
elektrikuid, saunamehi, pesunaisi jt), sest okupatsiooniväe
huvides tuli tühjenenud linna kommunaalmajandust mingil määral
käigus hoida. Et 6.–7. märtsi pommitamiste tsiviilelanikest
ohvrid ühishauda maeti, selle kohta on tunnistusi, ja matmiskohana
on mainitud „Võitleja“ parki.[7] Sedagi kohta
võis linna mitte tundnud noor soldat „Hermanni linnuse
jalaks“ (s.t jalamiks) nimetada. Kindlasti pidi see ühishaud
tähistatud ning maetute arv (saksa pedantsusega) näidatud
olema, mis võimaldaski linnavõimul täpse kaevamise
koha kätte näidata ja vajaliku arvu kirste varuda. Et
võimud linna pommitamisel hukkunud tsiviilelanikud „fašismiohvriteks“
lugesid, see oli nende seisukohalt täiesti loogiline.
Et 23. veebruaril mingi ümbermatmine toimuma pidi, see selgub
Narva täitevkomitee 13. veebruari 1945 otsuse protokollist
nr 6: „Saksa fašistide verise terrori ohvrite ja lahingus
langenud punaväelaste ümbermatmine ühishauda korraldada
23. veebruaril 1945. Asukohaks Pimeaia juures asuv valliplats.
Mälestusmärgi peab 20. veebruariks kavandama peaarhitekt
Simson. Kulude eelarve 15 000 rbl.“
Niisiis oli ajendiks
23. veebruar, Punaarmee aastapäev. Ilmselt oli ülevalt
saabunud kiire käsk luua tähtpäevaks mälestusmärgiga
tähistatud vennashaud.
Vastukajana A. Mauseri artiklile käsitletaval teemal ajalehes
Narvskaja Gazeta 8.05.2008 andis endast märku tollel, suure
tõenäosusega 23.veebruaril 1945 toimunud miitingul
osalenud pr Nina Ramenskaja, Kreenholmi tööline!3 Tema
kirjelduses on tähelepanuväärne „absoluutne
veendumus“, et pärast seda pole antud alale enam mingeid
juurdematmisi toimunud.
Muinsuskaitseameti arhiivis on 5. raveliini obelisk-mälestusmärgi
pass nimetusega „Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude
Armee võitlejate vennashaud mälestussambaga“
asukohaga „Narva, Narva jõe ja Victoria bastioni vahelisel
alal“. Passi lahtris „ajaloolised andmed“ on tekst:
„ENSV Sõjakomissariaadi andmeil on vennashauda maetud
üle 22 000 langenu, neist teada 107 nime. 1947. a on vennashauale
püstitatud obelisk.“ Pass on koostatud aprillis 1977
või 1978 ja selles viidatakse andmetele ühest 1979.
a (!) ilmunud propagandatrükisest.[8]
Kaitseressursside Ameti
arhiivis leiduvad tõesti ENSV SK arhiivist pärit kõikidesse
ENSVs leiduvatesse vennashaudadesse maetute nimekirjad. Narva
piirkonnas on vennashauad nr 1 Narvas ja nr 2 Narva-Jõesuus.
Vennashaua nr 1 asukohta pole mainitud, puudub nimekirja koostanud
asutuse nimetus, koostamise kuupäev ja allkirjad. Nimekiri,
milles on toodud 111 nime, tekitab terve rea vastuseta jäävaid
küsimusi. Fikseeritud on ainult võitleja hukkumiskoht,
mitte matmiskoht. Hukkumisaastad on 1941 kuni 1945, enamik 1944.
Kuid seejuures on 39 võitleja hukkumiskohana märgitud
Mummassaare asula (!) (Sillamäel) ning ajavahemik 3. kuni
10. augustini 1944.[9] Ainult 18 juhul 62-st Narvas hukkunust
on surma daatumiks 25.–30. juuli 1944 (Narva hõivati
26. juulil. Väike langenute arv on mõistetav, sest
linnas mingeid lahinguid ei toimunud, kuid varemed olid mineeritud...)
111 erinevates kohtades
ja väga erinevatel aegadel langenu ümbermatmine 5. raveliinile
ei saanud kuidagi toimuda talvise ajal, üheaegselt ja ühisesse
hauda. Jääb vägisi mulje, et vennashaua nr 1 nimekiri
viitab n-ö virtuaalsele hauale. Selle nimekirja sai koostada
ainult NL Kaitseministeeriumi Kaotuste Arvestamise Valitsus (UPUP),
sest ainult sinna pidid koonduma andmed kõikidest rinde
üksustest. Võib arvata, et nimekirjad saadeti paketina
kõikide ENSV vennashaudade kohta. Ja ametliku nimekirja
saanud Narva linnavõimud võisid kergemalt hingata:
oli haud ja oli nimekiri.
Kuid käibel on
veel üks MKA sama mälestusmärgi varasem, venekeelne
pass. Propagandistliku olemusega dokumendi juures köidab
tähelepanu asjaolu, et selles on antud maetute arvu piirid(!)
370 – 22 000, „erinevatest allikatest pärit
andmetel“. Niisiis mütograafilise 22 000 kõrval
leidus „erinev allikas“, milles oli üsnagi usutav
arv 370. Umbes selline võis tõesti olla alale maetud
neljast erinevast kategooriast hukkunute – tsiviilisikute,
sõjavangide, oletatavate 6.–7. märtsi terrorirünnaku
ohvrite ning linna kaitsel ja hõivamisel langenute koguarvu
suurusjärk.
Kõike ülaltoodut
arvestades oleks obeliski tahvlil vaid säärane tekst
õigustatud, mis poleks tõenäolisusega vastuolus,
nt „Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks“.
Või „kommunismiohvrite mälestuseks“, sest
enamik alale maetuist olid hukkunud sõjavangid ning need
olid ennemini kommunismiohvrid – NL polnud sõjavangide
kohtlemise kohta käivaid konventsioone tunnustanud, mis andis
ka vastaspoolele ettekäände neid eirata.[10]
Mis aga puutub ülalmainitud ja sihilikult peidetud nõukogude
sõjavangide kalmistusse, siis selle asukoht tuleks määrata
ja eraldi tähistada. Seda enam, et on olemas kava raveliini
kompleksi ajalooline planeering taastada. Seega valitseb reaalne
oht, et nende tööde käigus jäävad hauad
kas buldooseri ette või maetakse mullavalli alla.
Rohkem kui 60 aastat
pärast Teist maailmasõda ei tohiks ohvritesse suhtuda
valikuliselt ühtesid heroiseerides ja teisi maha salates.
Mõlema poole sõjavangide saatuse suhtes valitsev
ükskõiksus on silmatorkav.
* * *
VIITED:
[2] Estonia 1940–1945:
Reports of the Estonian International Commission for the Investigation
of Crimes against Humanity. Tallinn, 2006.
[3] Legendi üle 22 000
Narvas Saksa okupatsiooni ajal hukkunud tsiviilelanikust aluseks
on kommentaar NL Informbüroo teadaandele Narva hõivamisest
26. juulil 1944, kus väideti, et linnas leiti vaid kaks elanikku.
Sellega on kooskõlas Narva muuseumi omaaegse töötaja
Linda Kosenkraniuse mälestus 1950. aastatest, kui muuseumi
direktor oli palunud linna KGB ülemalt andmeid Narva elanike
saatuse kohta Saksa okupatsiooni ajal. KGB oli vastuseks esitanud
arvutuse: „Enne sõda oli Narvas 22 552 elanikku, linna
vabastanud Punaarmee leidnud vaid kaks inimest. Järelikult
on sakslased hävitanud 22 550 elanikku.“ Mis ei ole
anekdoot.
[4] Mis puutub tsiviilisikute hukkamisse, siis siin peab arvestama
ajaloolist tausta. Vahetult pärast okupeerimist 1941. a suvel
Saksa sõjaväevõimud ei sekkunud, kui kohalikud
õiendasid arveid kinnipüütud kommunistidega.
Sõjavangide hulgast olid sakslased selekteerinud politrukid
ja juudid ning need reeglina hukanud. Üsna pea aga kehtestati
Eesti alal jälle kohtuvõim ja igasugune omavoli välistati.
Edasised hukkamised võisid toimuda ainult kohtuotsuse alusel.
Mahalaskmine ilma kohtuotsuseta võis toimuda vaid siis,
kui teolt olid tabatud marodöörid. Ühe politseiniku
tunnistusel on säärane probleem valitsenud Narvas 1944.
a veebruaris, kui pea kogu elanikkond oli linnast evakueeritud,
kuid enamik nende varandusest maha jäänud...
[5] Ajaloolises Soolasadamas paiknenud Kreenholmi puuvillaaitadesse
hakkasid Saksa okupatsioonivõimud juba 1941. a lõpul
sõjavangilaagrit rajama, mille mahutavuseks kujunes 3000
vangikohta. Pärast sõda tegutses neis hooneis aastani
1955 koonduslaager.
[6] Et tegemist oli tõesti korrakohase kalmistuga, seda
tõendab ka NG 24.04.08 artiklis mainitud Aleksei Nikolajevi
mälestus, mille kohaselt bastionilt vaadates kõrgunud
keset matmispaika koorimata kasetüvedest rist.
[7] Narva pommitamised 6.–7. märtsil 1944 üleelanud
Tatjana Gontšarenko mälestused.
[8] Ï.ß. Êàíí. Íàðâà.
Òàëëèí 1979.
[9] Mummassaares langenud olid 268. j/d 947. jalaväepolgust,
sellest üksusest polnud Narvas keegi langenud. Järelikult
võis see väeosa olla rinde teises ešelonis ja
viidi lahingusse alles Sinimägede joonel.
[10] Nõukogude võim luges sõjavangi langenuid
a priori reeturiteks ning polnud seepärast sõjavangide
kohtlemise rahvusvahelisi konventsioone ratifitseerinud. Nende
olemasolustki tuli avalikkuses vaikida. Juba 1939. a septembris
oli NKVD kehtestanud nõukogude võimu potentsionaalsete
vastaste nn „poliitvärvingute kartoteegi“, kuhu
kuulusid ka vangilangenud punaväelased. Vähe sellest
– NL Ülemnõukogu presiidiumi 16. augusti 1941
otsuse kohaselt tuli sõjavangi langenud ohvitseride ja
politrukkide omaksed saata laagritesse ja soldatite perekonnad
jätta toidukaartideta.
Pärast sõda Narvas hukkunud saksa sõjavangide
kalmistud Siivertsi Aleksandri ja Peetri kalmistutel likvideeriti
1959. a NL MVD 29.12.1958 korralduse alusel.
|
|
|
