Kultuur ja Elu 3/2010


Kultuur ja Elu 2/2010

 

 

 

 



Tekstiilkangal Aljoša oli kohal ka Narvas, vastupanuvõitluse päeval 22. septembril 2010".

Kellele püstitati obelisk?

tekst ja fotod: Jüri Tõnisson

Narvas (ja mitte ainult seal) hoitakse tänase päevani käibel legendi rohkem kui 22 000-st Teise maailmasõja ajal Victoria ja Honori bastionide eelkindlustuse – nn viienda raveliini – alale maetud langenust, sõjavangist või tsiviilisikust. Tendents on isegi tõusev – möödunud aastal tõstis üks ajaleht selle arvu juba 30 000-le.

Nõukogude võim on 1944. a sügisel, ajavahemikus septembrist detsembrini, otsinud Saksa okupatsiooni ajal Narvas[2] hukatute ja laagrites surnute (ühis)haudu. Leidude kohta on NKGB ja Narva täitevkomitee ühiskomisjonid koostanud viis põhiliselt üksteist kordavat akti. Nendest dokumentidest vähem propagandistlik on 13. nov 1944 kuupäevaga dateeritu. Tookord on komisjoni esimeheks, erandina, olnud Narva linna prokurör ja koosseisus osalenud ka kohtumeditsiini ekspert. Ülejäänud neli akti on mütograafilised. Nende sisu on lausa fantastiline – neis kirjeldatakse näiteks tõsimeeli, kuidas okupatsiooni ajal olla öösiti korraga 500 kuni 800 inimest vangistatud… ning Saksa vägi ise linnas viibides selle õhku lasknud ja maha põletanud!

Aktides väidetavalt Saksa okupatsiooni ajal sooritatud hukkamiste kohta toodud andmed võib kokku võtta järgnevalt. Räägitakse üldsõnaliselt rohkem kui 22 000 ohvrist[3], kuid konkreetselt pole midagi ligilähedastki vaevutud tõestama. Linnas on leitud kaks ühishauda, mille asukohta on vaid ligikaudselt kirjeldatud (“Pimeaia taga, vallipealsel, paarisaja meetri kaugusel sadamast“. Tõenäoliselt oli tegemist 5. raveliini eelse alaga.) Nendes kahes hauas olevat leitud ühtekokku 151 “fašistide poolt mõrvatud tsiviilisiku” laipa.[4]
Kelle poolt, millistel motiividel, millal, üheaegselt või eri aegadel on hukkamised toimunud, see ei selgu. Laipu pole saadud identifitseerida. Tunnistajate seletusel mainitakse nimeliselt vaid 18 hukatud isikut.

Edasi kirjeldatakse aktides, et samas asukohas olevat olnud Narva sõjavangilaagris[5] surnud Nõukogude sõdurite... kasepuust ristidega hauad.[6] Kuigi olid ristid, pole haudade arvu loendatud, selleks pidi tõsine põhjus olema. Ilmselt polnud hukkunute arv linna hõivamise järel välja kuulutatud propagandistliku arvuga kooskõlas. Tekstist selgub, et on olnud kümme kirde-edelasuunalist hauarida pikkusega 20–30 m. Neid hauaridu on mulje avaldamiseks tranšeedeks nimetatud. Selle järgi võib oletada, et kui maeti nt 1 m intervalliga, siis võis maetute arvu suurusjärk olla 250. Haudu pole uurimiseks ja identifitseerimiseks avatud. Selle asemel on fikseeritud kohaliku elaniku ütlus, et laagris surnud iga päev 20–30 vangi. „Unustatakse“, et säärase suremuse korral pidi iga 3–4 kuuga kogu laagri koosseis hukkuma.

Et mõne taudi möllamise perioodil võis laagris esineda massiline suremus, selles pole kahtlust. Nii on rahuaastail 1945–55 samades hoonetes paiknenud Narva koonduslaagri sanitaarteenistuse ülem dr Boris Tsitlis kinnitanud, kuidas enne tema ametisseastumist 1946. a suvel on laagris nälja ja taudide tõttu igapäevane suremus olnud 10–20 inimest.
Kuna Narva võimud tegelikku sõjavangilaagris surnute arvu ei teatanud, on tollase ENSV kohturahvakomissari A.Jõeääre poolt allkirjastatud koondaruandes hukkunute arv määratudki arvutuse teel – laagri eksisteerimise päevade (ca 750) ning eelmainitud „tunnistaja“ poolt väidetava igapäevase hukkunute arvu kaudu – ning saadud vajalik tulemus 15 000–22 000.
Narvas Eesti Laskurkorpuse 234. tagavarapolgus teeninud Ilmar Jaks (ajakirjanik, hilisem jurist ja tunnustatud kirjanik paguluses) on oma mälestusraamatus „Saaremaalt Leningradi“ (1949) kirjeldanud, kuidas 1945. a veebruaris grupil pataljoni meestel kästud ühishauast „Hermanni linnuse jalalt“ välja kaevata ca 30 isiku identifitseerimata jäetud laibad. Töö teostamiseks antud aega neli (!) tundi. Leitud surnukehad asetatud kirstudesse ja maetud ümber kuhugi Pimeaia taha. Ümbermatmine olevat toimunud piduliku talitusega: puhkpilliorkestriga, 263. tagavarapolgu ja kohalike väeosade ülemuste ning linnavõimu esindajate osavõtul. Hauale on pandud viisnurk.


Narva raveliinil paiknev monument kirjaga "Slava gerojam".

Võib oletada, et ümbermatmine toimus 5. raveliinile, kuhu hiljem, 1947. a püstitati telliskividest laotud obelisk. Selle tahvlil oli lühike ebakonkreetne tekst: „Au langenud kangelastele/Slava pavšim gerojam 1941–1945.“ Politruk on tookord soldatitele seletanud, et tegemist olnud „fašismiohvritega“, s.t tsiviilisikutega. Ja matjad pole ka märganud, et laipade juures oleks olnud mingeid sõjaväetunnuseid. Kohale kamandatud miitingulistele on aga kuulutatud, et tegemist olnud vahetult enne linna mahajätmist sakslaste poolt maha lastud nõukogude sõjavangidega.
Tähelepanuväärne on kõigepealt see, et ümbermatmine toimus talvisel ajal, veebruarikuul, kui maa oli külmunud ja lumega kaetud. Hakati kaevama kohe „õigelt kohalt“ ja satuti laipadele. Ka piisav arv kirstusid oli eelnevalt varutud. Järelikult pidi matmiskoht organiseerijatele täpselt teada olema ning isegi arvatav maetute arv. Väide, et tegemist oli „fašismiohvritega“ või mahalastud sõjavangidega, langeb kohe ära, sest kõik väidetavalt Saksa okupatsiooni ajal hukatute matmiskohad oli NKGB just paari kuu eest läbi uurinud ja aktides korduvalt kirjeldanud.

On võimalik, et ümbermaetud olid 1944. aasta 6.–7. märtsi massiivsetes õhurünnakutes hukkunud tsiviilelanikud. Pärast 1944. a jaanuaris toimunud evakuatsiooni jäi linna teatud hulk (paarsada?) Saksa üksuste juurde tööle palgatud tsiviilelanikku (tuletõrjujaid, hobusemehi, lukkseppi, elektrikuid, saunamehi, pesunaisi jt), sest okupatsiooniväe huvides tuli tühjenenud linna kommunaalmajandust mingil määral käigus hoida. Et 6.–7. märtsi pommitamiste tsiviilelanikest ohvrid ühishauda maeti, selle kohta on tunnistusi, ja matmiskohana on mainitud „Võitleja“ parki.[7] Sedagi kohta võis linna mitte tundnud noor soldat „Hermanni linnuse jalaks“ (s.t jalamiks) nimetada. Kindlasti pidi see ühishaud tähistatud ning maetute arv (saksa pedantsusega) näidatud olema, mis võimaldaski linnavõimul täpse kaevamise koha kätte näidata ja vajaliku arvu kirste varuda. Et võimud linna pommitamisel hukkunud tsiviilelanikud „fašismiohvriteks“ lugesid, see oli nende seisukohalt täiesti loogiline.
Et 23. veebruaril mingi ümbermatmine toimuma pidi, see selgub Narva täitevkomitee 13. veebruari 1945 otsuse protokollist nr 6: „Saksa fašistide verise terrori ohvrite ja lahingus langenud punaväelaste ümbermatmine ühishauda korraldada 23. veebruaril 1945. Asukohaks Pimeaia juures asuv valliplats. Mälestusmärgi peab 20. veebruariks kavandama peaarhitekt Simson. Kulude eelarve 15 000 rbl.“

Niisiis oli ajendiks 23. veebruar, Punaarmee aastapäev. Ilmselt oli ülevalt saabunud kiire käsk luua tähtpäevaks mälestusmärgiga tähistatud vennashaud.
Vastukajana A. Mauseri artiklile käsitletaval teemal ajalehes Narvskaja Gazeta 8.05.2008 andis endast märku tollel, suure tõenäosusega 23.veebruaril 1945 toimunud miitingul osalenud pr Nina Ramenskaja, Kreenholmi tööline!3 Tema kirjelduses on tähelepanuväärne „absoluutne veendumus“, et pärast seda pole antud alale enam mingeid juurdematmisi toimunud.
Muinsuskaitseameti arhiivis on 5. raveliini obelisk-mälestusmärgi pass nimetusega „Suures Isamaasõjas langenud Nõukogude Armee võitlejate vennashaud mälestussambaga“ asukohaga „Narva, Narva jõe ja Victoria bastioni vahelisel alal“. Passi lahtris „ajaloolised andmed“ on tekst: „ENSV Sõjakomissariaadi andmeil on vennashauda maetud üle 22 000 langenu, neist teada 107 nime. 1947. a on vennashauale püstitatud obelisk.“ Pass on koostatud aprillis 1977 või 1978 ja selles viidatakse andmetele ühest 1979. a (!) ilmunud propagandatrükisest.[8]

Kaitseressursside Ameti arhiivis leiduvad tõesti ENSV SK arhiivist pärit kõikidesse ENSVs leiduvatesse vennashaudadesse maetute nimekirjad. Narva piirkonnas on vennashauad nr 1 Narvas ja nr 2 Narva-Jõesuus. Vennashaua nr 1 asukohta pole mainitud, puudub nimekirja koostanud asutuse nimetus, koostamise kuupäev ja allkirjad. Nimekiri, milles on toodud 111 nime, tekitab terve rea vastuseta jäävaid küsimusi. Fikseeritud on ainult võitleja hukkumiskoht, mitte matmiskoht. Hukkumisaastad on 1941 kuni 1945, enamik 1944. Kuid seejuures on 39 võitleja hukkumiskohana märgitud Mummassaare asula (!) (Sillamäel) ning ajavahemik 3. kuni 10. augustini 1944.[9] Ainult 18 juhul 62-st Narvas hukkunust on surma daatumiks 25.–30. juuli 1944 (Narva hõivati 26. juulil. Väike langenute arv on mõistetav, sest linnas mingeid lahinguid ei toimunud, kuid varemed olid mineeritud...)

111 erinevates kohtades ja väga erinevatel aegadel langenu ümbermatmine 5. raveliinile ei saanud kuidagi toimuda talvise ajal, üheaegselt ja ühisesse hauda. Jääb vägisi mulje, et vennashaua nr 1 nimekiri viitab n-ö virtuaalsele hauale. Selle nimekirja sai koostada ainult NL Kaitseministeeriumi Kaotuste Arvestamise Valitsus (UPUP), sest ainult sinna pidid koonduma andmed kõikidest rinde üksustest. Võib arvata, et nimekirjad saadeti paketina kõikide ENSV vennashaudade kohta. Ja ametliku nimekirja saanud Narva linnavõimud võisid kergemalt hingata: oli haud ja oli nimekiri.

Kuid käibel on veel üks MKA sama mälestusmärgi varasem, venekeelne pass. Propagandistliku olemusega dokumendi juures köidab tähelepanu asjaolu, et selles on antud maetute arvu piirid(!) 370 – 22 000, „erinevatest allikatest pärit andmetel“. Niisiis mütograafilise 22 000 kõrval leidus „erinev allikas“, milles oli üsnagi usutav arv 370. Umbes selline võis tõesti olla alale maetud neljast erinevast kategooriast hukkunute – tsiviilisikute, sõjavangide, oletatavate 6.–7. märtsi terrorirünnaku ohvrite ning linna kaitsel ja hõivamisel langenute koguarvu suurusjärk.

Kõike ülaltoodut arvestades oleks obeliski tahvlil vaid säärane tekst õigustatud, mis poleks tõenäolisusega vastuolus, nt „Teise maailmasõja ohvrite mälestuseks“. Või „kommunismiohvrite mälestuseks“, sest enamik alale maetuist olid hukkunud sõjavangid ning need olid ennemini kommunismiohvrid – NL polnud sõjavangide kohtlemise kohta käivaid konventsioone tunnustanud, mis andis ka vastaspoolele ettekäände neid eirata.[10]
Mis aga puutub ülalmainitud ja sihilikult peidetud nõukogude sõjavangide kalmistusse, siis selle asukoht tuleks määrata ja eraldi tähistada. Seda enam, et on olemas kava raveliini kompleksi ajalooline planeering taastada. Seega valitseb reaalne oht, et nende tööde käigus jäävad hauad kas buldooseri ette või maetakse mullavalli alla.

Rohkem kui 60 aastat pärast Teist maailmasõda ei tohiks ohvritesse suhtuda valikuliselt ühtesid heroiseerides ja teisi maha salates. Mõlema poole sõjavangide saatuse suhtes valitsev ükskõiksus on silmatorkav.

* * *

VIITED:
[2] Estonia 1940–1945: Reports of the Estonian International Commission for the Investigation of Crimes against Humanity. Tallinn, 2006.
[3] Legendi üle 22 000 Narvas Saksa okupatsiooni ajal hukkunud tsiviilelanikust aluseks on kommentaar NL Informbüroo teadaandele Narva hõivamisest 26. juulil 1944, kus väideti, et linnas leiti vaid kaks elanikku. Sellega on kooskõlas Narva muuseumi omaaegse töötaja Linda Kosenkraniuse mälestus 1950. aastatest, kui muuseumi direktor oli palunud linna KGB ülemalt andmeid Narva elanike saatuse kohta Saksa okupatsiooni ajal. KGB oli vastuseks esitanud arvutuse: „Enne sõda oli Narvas 22 552 elanikku, linna vabastanud Punaarmee leidnud vaid kaks inimest. Järelikult on sakslased hävitanud 22 550 elanikku.“ Mis ei ole anekdoot.
[4] Mis puutub tsiviilisikute hukkamisse, siis siin peab arvestama ajaloolist tausta. Vahetult pärast okupeerimist 1941. a suvel Saksa sõjaväevõimud ei sekkunud, kui kohalikud õiendasid arveid kinnipüütud kommunistidega. Sõjavangide hulgast olid sakslased selekteerinud politrukid ja juudid ning need reeglina hukanud. Üsna pea aga kehtestati Eesti alal jälle kohtuvõim ja igasugune omavoli välistati. Edasised hukkamised võisid toimuda ainult kohtuotsuse alusel. Mahalaskmine ilma kohtuotsuseta võis toimuda vaid siis, kui teolt olid tabatud marodöörid. Ühe politseiniku tunnistusel on säärane probleem valitsenud Narvas 1944. a veebruaris, kui pea kogu elanikkond oli linnast evakueeritud, kuid enamik nende varandusest maha jäänud...
[5] Ajaloolises Soolasadamas paiknenud Kreenholmi puuvillaaitadesse hakkasid Saksa okupatsioonivõimud juba 1941. a lõpul sõjavangilaagrit rajama, mille mahutavuseks kujunes 3000 vangikohta. Pärast sõda tegutses neis hooneis aastani 1955 koonduslaager.
[6] Et tegemist oli tõesti korrakohase kalmistuga, seda tõendab ka NG 24.04.08 artiklis mainitud Aleksei Nikolajevi mälestus, mille kohaselt bastionilt vaadates kõrgunud keset matmispaika koorimata kasetüvedest rist.
[7] Narva pommitamised 6.–7. märtsil 1944 üleelanud Tatjana Gontšarenko mälestused.
[8] Ï.ß. Êàíí. Íàðâà. Òàëëèí 1979.
[9] Mummassaares langenud olid 268. j/d 947. jalaväepolgust, sellest üksusest polnud Narvas keegi langenud. Järelikult võis see väeosa olla rinde teises ešelonis ja viidi lahingusse alles Sinimägede joonel.
[10] Nõukogude võim luges sõjavangi langenuid a priori reeturiteks ning polnud seepärast sõjavangide kohtlemise rahvusvahelisi konventsioone ratifitseerinud. Nende olemasolustki tuli avalikkuses vaikida. Juba 1939. a septembris oli NKVD kehtestanud nõukogude võimu potentsionaalsete vastaste nn „poliitvärvingute kartoteegi“, kuhu kuulusid ka vangilangenud punaväelased. Vähe sellest – NL Ülemnõukogu presiidiumi 16. augusti 1941 otsuse kohaselt tuli sõjavangi langenud ohvitseride ja politrukkide omaksed saata laagritesse ja soldatite perekonnad jätta toidukaartideta.
Pärast sõda Narvas hukkunud saksa sõjavangide kalmistud Siivertsi Aleksandri ja Peetri kalmistutel likvideeriti 1959. a NL MVD 29.12.1958 korralduse alusel.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv