|
|
Tabor saatis taevasse
tekst: Virkko Lepassalu
|
Mustlasnaine tänaval ”elatist”
teenimas.
|
Kui retsidivistist
mustlane või mustlasest retsidivist kahe vanema naise tapmise
eest eeluurimiseks vangi pandi, kajas meedia võidurõõmust.
Politsei õigustas seekord talle pandud ootusi, mida mõnegi
varasema kõmurikka kuritöö puhul kahjuks öelda
ei saa. Tahtmata solvata oma rasket tööd tegevaid politseiametnikke,
tahaksin siiski märkida, et need kuriteod olnuks ärahoitavad.
Või ennetatavad – nagu tänapäeval moes öelda.
Ma ei soovi ühineda
rahva hulgas järjest süveneva vaesuse tõttu tekkiva
nõukanostalgiaga. Samas näib, et eelmisest riigikorrast
on üle võetud palju taunimisväärset, nagu
kõikvõimalikud sisutühjad (poliit)kampaaniad,
kõmisevad loosungid, sundparteistatud ametnikkond ning
veel palju muud. Aga pole üle võetud seda, mida oleks
võinud võtta ja mis antud juhul oleks säilitanud
paar inimelu, mille üks taborist pärit tegelane, nimega
Burkevitš, taevasse otsustas saata. Ja seejärel nende
majad põlema panna. Pean silmas tänapäeval puuduvat
niinimetatud profülaktilist tööd mustlastega, mida
kunagi sovetiajal siseministeeriumi ja selle allasutuste kaudu
üsna süstemaatiliselt tehti.
Eesti üks kunagisi paremaid mustlastetundjaid töötab
tänapäeval ühe erakõrgkooli rektorina. Kasutan
sõna "kunagine", sest tänaseks on Lembit
Allingu, nagu ta ise ütleb, mustlastest ja nende maailmast
eemale jäänud. Kunagine kõrgem miilitsa- ja hilisem
politseiohvitser Allingu on töötanud ENSV ajal palju
aastaid tollases kriminaaljälituse valitsuses. Üks tema
paljudest toonastest tööülesannetest oli silma
peal pidamine ka mustlaskogukonnal. Tänapäeva ametlikus
kõnepruugis võiks seda nimetada ennetustööks.
See tähendab, et tuli aeg-ajalt kohtuda mustlaskogukonna
juhtidega või perepeadega, ja mõne nende ülikuga
aeg-ajalt konjakiklaasi kõlistada ja kanaliha süüa.
Eesmärk oli muidugi lihtne: hoida silma peal romide, nagu
oleks mustlaste asemel korrektsem öelda, liikumisel ja tegemistel.
Kuulata nende muresid ja võimaluse korral aidata neid hea
nõuga lahendada. Ja uurida, või aidata kolleegidel
uurida ka mustlastega seotud kuritegevust – nii palju või
vähe, kui seda tol ajal esines.
Meie ühiskonna ehk nn keskmise eestlase jaoks seostuvad mustlased
räpasuse, harimatuse ja kuritegevusega. Selline, üsnagi
stereotüüpne hoiak on valitsenud kogu aeg, ka sovetiperioodil
ja enne sõdagi, ja ilmselt veel sajandeid varem. Mõnes
mõttes oli Allingu sovetiajal puhvriks mustlaste nii erineva
elulaadi ja põlisrahvastiku vahel. Eestlased üldiselt
ju kardavad mustlasi ja nende pealetükkivust.
Loomulikult püüdis nõukogude võim mustlasi
n-ö tsiviliseerida, või ka assimileerida. Muuta paikseks,
panna tööle. Ajapikku saadi aru sellise ürituse
suhtelisest mõttetusest ja valiti teine tee, ehk "mõõdukas
hooldus", kuigi see pole võibolla kõige täpsem
sõna. Muidugi rändasid laagrid mööda sovetimaa
avarusi võimude pingutustele vaatamata ikka edasi, aga
kohtades, kuhu nad jõudsid, sh Eestis, oldi vastuvõtuks
valmis. Sageli paigutati mustlaslaagreid nn vastuvõtu-jaotuspunktidesse,
kuhu korjati kokku elukohata hulkureid või nn bomže.
Tallinnas asus üks neist mäletatavasti Männikul.
Kuidas mingit rändavat laagrit vastu võeti, sõltus
laagrist endast. Sisuliselt peeti miilitsas mustlaste kohta kartoteeki,
s.t nad olid nägu ja nimepidi arvel. Loomulikult oli ka teada,
kes on kriminaalsemate kalduvustega, kes mitte. Ja tavaliselt
juba enne, kui mustlaslaager Lätist, Pihkva kaudu vm üle
Eesti piiri jõudis, oli siia jõudnud telegramm,
et liiguvad need ja need, olge valmis vastuvõtuks. Edasine
stsenaarium sõltus, kas oli võimalik lasta neil
ENSVs tegutseda või mitte. Tavaliselt ei suhtutud mustlaste
rändamisse just hästi. Küll püüti koostööd
edendada paikseks jäänud ja siinse rahva kombed omaks
võtnud mustlastega.
Tavaliselt läks nii, et seltskond ratastel saadeti eelmisesse
elukohta Venemaal tagasi. Sovetimaal kehtis ju alalise töö-
ja elukoha nõue. Nad võeti küll sihtkohas,
näiteks Tallinnas vastu, kuid paigutati miilitsabussidesse
ja viidi kainestusmajja, kus kogu rahvast loomulikult toideti
ja võimaldati viisakates oludes ööbida. Muidugi
pakkusid perepead sellistel juhtudel ohtra lärmi saatel tuhandetes
rublades altkäemaksu, mis oli tol ajal väga suur summa,
aga see ei aidanud.
Loomulikult ei saa toonast kohatist jõupoliitikat rändavate
mustlaslaagrite suhtes tänasesse ühiskonda üle
kanda. Kuid kahtlemata peaks politsei ka tänapäeva avatud
piiride tingimustes mustlaste liikumisest mingit ülevaadet
omama. Pean silmas mitte üksikisikute, vaid nn taborite liikumist.
Ja loomulikult peaks pidama silma peal paikadel, kus mingi laager
või ka väiksem seltskond on peatumas. Puhver ehk mõni
konkreetselt mustlasteemaga tegelev ametnik kas sise- või
sotsiaalministeeriumi haldusalas oleks nii mustlaste endi kui
kohalike elanike huvides.
Üldiselt austavad mustlased konkreetset juttu: piiride seadmist
(ka ülekantud tähenduses) – ehk lihtsalt öeldes
võimu. Allingu meenutab lugu aastast 1974, kui Eesti poole
sõitvast Moskva rongist teatati, et seal olla toime pandud
vargus. Ühelt sõitjalt oli kaduma läinud ümmarguselt
1000 rubla. Kuna samas rongis sõitis mustlaslaager, ei
tulnud potentsiaalset kahtlusalust kaugelt otsida. Miilits kogus
mustlasseltskonna Balti jaamas kokku ja surus linnalähirongide
enne inimestest tühjaks tehtud ootepaviljoni. Pealik andis
mustlaskeeles korralduse: ärge laske kedagi meist eraldada
ja ära viia! Emad hakkasid omi nutvaid lapsi miilitsatele
sülle suruma, et neis härdust esile kutsuda. Olukord
lahenes siiski nii, et pealikud sugesid ühte naistest, võttes
talt 1000 rubla ja andes miilitsale: "See oli tema süü,
tema tegi!" Üldiselt sai too mustlasnaine sugeda aga
sellepärast, et oli "ebaprofessionaalselt" vahele
jäänud, s.t kannatanu oli raha pihtapanemist märganud.
Mitte sellepärast, et oli raha varastanud.
Jäävad
kiiresti vahele
Allingu räägib
ka mõnedest levinud stereotüüpidest. Näiteks,
et mustlased on väga kuritegelikud. Muidugi ei vasta see
tõele. Mis puudutab raskeid kuritegusid, siis loomulikult
ei kiida mustlaskogukond nende sooritamist mitte kuidagi heaks.
Tapmine on tabu ja tapja visatakse tavaliselt kogukonnast välja.
Aga kui ikka mõni neist on tapmise toime pandud, tuleks
teada saada ka tegelik, mitte ainult näiline motiiv, nagu
Burkevitši puhul: et tappis, sest polnud raha osta konjakit
ja vorsti. Nii lihtsad need asjad üldiselt ei ole. Olgu sellele
rahvale iseloomuliku rallimisega mingitel hallidel või
mustadel turgudel kuidas on – tapma läheb mustlane ikkagi
väga harva.
Burkevitši teo ekstreemsust näitab ka lihtne statistika.
Kogu ümmarguselt 40 aasta nõukogude võimu kestel
panid mustlased Eesti pinnal toime paar-kolm tapmist, see tähendab
ühte ohvrit kümne aasta kohta. Tõsi, need tapmised
olid suhteliselt julmad ja põhjustatud soovist omastada
ohvri raha vm vara. Vesteldes ühe kunagise jälitustöötajaga,
selgus, et ühel juhul kasutati näiteks triikrauda vara
väljapressimiseks. Ja ega enne sõdagi teisiti olnud:
näiteks Hinduste mustlasperest pärit tegelane tappis
ühe taluperemehe. Aga need olid ikkagi väga üksikud
juhtumid. Eriti kui arvestada, et nõukogude perioodil sooritati
umbes sadakond tapmist aastas. Mustlastega seotud rasked kuritööd
on olnud, muide, kõik väga kiiresti avastatud. Ilmselt
on tapatöödes siiski nende jaoks midagi väga loomuvastast,
et nad murduvad, ei suuda end kuigi hästi varjata ega koormat
kaua kanda. Ega ükski kaalutlev mõrtsukas ei ilmutaks
end pärast tapatööd külapoes, nagu Burkevitš.
See iseenesest näitab, et tegemist on... kuidas nüüd
öelda, sügavalt naiivse inimesega.
Eks kurjategijaid on iga rahva hulgas, kuid mustlaseid hoiab rasketest
kuritegudest eemal just hirm vangimaja ees. Lembit Allingu ütleb,
et mustlane on vanglas alati "šestjorka" ehk kuritegelikus
hierarhias üks tähtsusetumaid tegelasi. Seda ka juhtudel,
kui näiteks kuritegelik tapmiste ja/või röövimiste
"kogemustepagas" on nii rikkalik, et lubaks kurjategijate
hulgas mingit "auväärsemat" kohta. Seega seisneb
mustlasest tapja häda selles, et ta satub vaakumisse. Teda
ei taha eriti näha ei oma kogukond, kelle jaoks ta jääb
"märgituks", ja ka mitte allilm, kelle koorekihi
jaoks on mustlased alati olnud mõttetud ja ebausaldusväärsed
tegelased.
Mustlased,
eestlased ja "üldrahvalik" vara
Eks oma kogukond lähtu
ka puhtpraktilisest arusaamast. Kui tegemist on mingi raskema
kuriteo sooritanud kriminaaliga, siis pöördub seadusesilm
mõne pahateo puhul kohe tervele kogukonnale, tuues kõigile
sekeldusi. Kogukonnast väljaheitmine on mustlase jaoks aga
üldiselt kõige karmim karistus.
Mis puudutab vargusi, siis nende mõiste näiteks kelmuse
või varguse kohta erineb tugevasti eurooplase mõistest.
Eks kõik teavad iidamast-aadamast lugusid hobuseparistamistest,
mida tänapäeva on asendanud võltsitud kaubamärkidega
esemete müütamine. Nagu vanasti "ülesputitatud"
hobused, on võltskaubamärkidega esemed tänapäeval
mustlaste jaoks business as usual. See ei seostu nende
arusaamades mitte kuidagi kuritegevusega. Ja seda võiks
küüniliselt nimetada ka lollide vabastamiseks rahast,
millega nad niikuinii midagi peale ei oskaks hakata. Siia rubriiki
liigitub ka ennustamine jms, mida tõmmud tegelased toimetavad
mingi omapärase, kaasasündinud psühholoogiandega.
Asjade ja väiksemate koduloomade/-lindude kadumine külavahel
on pisut keerulisem teema. Tasuks aga arvestada, ehkki see 100%
ei pruugi töötada, et esemeid ja väiksemaid linde/loomi
tasuks hoida aia sees. Vara saab lihtsalt kaitsta, teades, et
mustlased üldiselt kardavad väga suuremaid koeri. Eks
seda kasutati sovetiajal muidugi nende vastu ka ära: kui
oli vaja mõni taborit kontrollida, olid miilitsate rihma
otsas lõrisev hundikoer kindlaks garantiiks, et keegi loata
plehku ei paneks.
Lembit Allingu märgib, et näiteks Prantsusmaal tänaseks
skandaali mõõdu omandanud konflikt mustlaste ja
kohalike vahel on samuti saanud alguse paljuski erinevast arusaamast
dokumentide omamisse. Mustlased ei taha omada passe, see oli neile
juba nõukogude ajal suur probleem. Ja tüli põhjustab
küsimus, mis on "isiklik" ja mis on "ühine".
Mustlased ei pruugi sageli mõista, et kui kana läheb
omaniku hoovist külatänavale jalutama, ei ole tegemist
"ühiskondliku" või "kõigile
kuuluva" kanaga.
Mustlaskogukondade sees on muidugi vargused välistatud. Omade
tagant võtmist loetakse üheks kõige suuremaks
patuks. Ja seda on karistatud näiteks käeluu murdmisega.
Aga ega eestlastel endilgi pole seoses varastamisega põhjust
suurt kiidelda. Tegelikult valitses veel mõni aastakümme
tagasi ju seesama, mille pärast me täna mustlasi hukka
mõistame: oli teatud "eikellegimaa", kust võetut
peeti "eikellegi omaks" (riigi vara). (Ma isiklikult
muidugi ei arva, et sovetivõimu tagant varastamine muudaks
varguse sisuliselt justkui millekski muuks kui vargus.) Lembit
Allingu räägib tõestisündinud loo Kalevi
kommivabriku töötajast. Šokolaadivarguse pärast
nõukogude kohtu ees seletas too, tõsi küll,
venelannast naisterahvas täie tõsidusega: vara ju
kuuluvat rahvale, ja tema võttis vaid osakese kõigile
kuuluvast ehk siis üldrahvalikust varast. Kusjuures selles
jutus polnud kübetki ei irooniat ega kavaldamist.
Mis me siin nõukogude ajast räägime, kui riigi
tagant virutamist kohati suisa auasjaks peeti. Ka 1930ndate Eesti
krimistatistika kajastab üsna aukartustäratavat varguste
hulka.
|
Mustlane Emir Kusturica filmist
“Must kass, valge kass”.
|
Ükskõiksus
Bermuuda kolmnurgas
Veel üks stereotüüp,
et mustlased on mustad ja lohakad. Kaugel sellest. Eriti naised
on ääretult puhtad. Ja ei ole hoolitsetumaid lapsi kui
mustlaslapsed. Sellest võiksid eestlased eeskuju võtta.
Rongaemasid selle rahvuse seas ei esine. Lisaks lapse emale vaatab
lapse järele ka ema õde, kui see peaks olema. Ema
õde on nende jaoks samuti ema. Selles kogukonnas ei eksisteeri
laste hulgas enamikku neist pahedest, mis on omased meie nn tsiviliseeritud
ühiskonnale: laste joomist, suitsetamist, ropendamist, hulkurlust
jne. Iseasi muidugi, mis neist täiskasvanuna saab.
Ja veel arvatakse, et mustlased on joodikud. Seda süvendab
meedia maalitud pilt kaks eakat naist tapnud Burkevitšist,
kes läks külapoodi vorsti ja konjakit ostma. Tegelikult
on alkoholipudeliga mustlast üsna raske ette kujutada. Ülikud
muidugi armastavad konjakit, mis on nende jaoks kõrgkihi
tunnus. Vaesemate mustlaste konjakiks on eeter, mida ka muide
kutsutakse mustlaskonjakiks.
Lahkudes Allingu juurest mõtlen, et ohu märgid selles
külas, kus Burkevitš tapatööd sooritas, olid
ju ülal juba ammu. Õhtulehest võis hiljem lugeda,
kuidas Lähte külavahel kadusid asjad nagu "Bermuuda
kolmnurgas". Aga no muidugi, kelle asi see on. Või
oli.
Selle kuritöö puhul on meedias küsitletud küll
mustlasi. Aga pole küsitud täissöönud sotsiaalbürokraatidelt,
mida nemad on teinud. Mida nemad on teinud, et mustlaskogukonnaga
suhelda ja juhul, kui siia tekib näiteks Lätist mõni
rändav perekond – paiksete mustlastega pole tavaliselt
probleeme –, n-ö puhvriks olla. Võib arvata,
mida kostetaks: pole raha ega võimalusi, seadusi ja määrusi.
Ja üleüldse, meil on kohalike elanike turvatusest tähtsamaid
teemasid, nagu "kollektiivne julgeolek" kusagil Afgaanimaal.
Pidanuks olema muidugi nii, et järgmistel päevadel pärast
mustlaslaagri sobitumist külapilti, kui nad vanasse poemajja
siginesid, ilmunuks sinna viisakas, kuid loomulikult mustlasküsimustes
õpetust saanud sotsiaaltöötaja. Ta tutvunuks
perekonnaga ja pärinuks osavõtlikult, kuidas elatakse
ja millest elatakse, mis on plaanid ja kui kaua jäädakse.
Muidugi ei hoidnuks see automaatselt ära kõiki intsidente.
Aga distsiplineerinuks kindlasti. Ja kui külaelanikul läinuks
näiteks kana "jalutama", siis teadnuks ta, et ei
pea minema ise tõmmude tegelastega maid klaarima (eestlane
ju kardab mustlast), vaid saaks helistada ametnikule ja oma muret
kurta.
Muidugi, vaevalt, et see enam seda konkreetset kana mustlase supipotist
päästnuks. Aga võib-olla mõnedki kanad
samast saatusest tulevikus. Ja täiesti võimalik, et
mõni tühine 1000-kroonine sotsiaaltoetus hoidnuks
ehk ära ka need kaks tapmist. Kuigi jah, ma juba tean, mida
vastatakse. Neil pole alalist elukohta, ilmselt olid nad üldse
Läti elanikud ja seetõttu ei oma nad õigust
millelegi, ja esitagu nad see paber ja too paber ja veel 15 tõendit.
Ja oodaku alandlikult, müts peos, ametniku ooteruumis. Seda
mustlased muidugi tegema ei hakka.
Aga nagu eespool öeldud, kardavad nad väga vangimaja,
mis neilt võtavad kõige hinnalisema ehk vabaduse.
Burkevitš oli viimase 30 aasta jooksul ümmarguselt 10
korda karistatud, valdavalt varguste ja joobes autojuhtimise eest.
Aga sellele äärmuslikule teole ehk mõrvale tõukas
teda ilmselt väljapääsmatuse tunnetamine –
mis ei ole muidugi mingi õigustus.
Siit jõuame tagasi Burkevitsi teo tõenäolisima
motiivini. Mustlaste kogukonnad on teatavasti väga patriarhaalsed.
Aga ei ole ka päris nii, et mehed ainult orjastavad naisi
ja saadavad neid tänavale kerjama. Perepea peab perekonna
toitma. Kui perepea ei ole võimaline endale sissetulekut
hankima, siis seisab ta nii suure alanduse ees, et hülgab
oma iseloomulikud käitumismaneerid. Mis Burkevitši puhul
viis väga võika tulemini.
Kuid teatavasti pole mustlastele sugugi kõik tööd
vastuvõetavad. Mustlasest ei tee iialgi põlluharijat
ega korralikku kontoritöötajat. Ja sageli ollakse ringis:
nemad ei salli kohalikke, sest neid ei salllita. Juba mitu aastat
tagasi, 2007, kui me veel "majandusmullis" elasime,
rääkis ühele ajalehele oma muredest ilmselt August
Burkevitšiga samasse pere- või kogukonda kuuluv Herbert
Burkevitš. “Kui ma kuulutuse peale helistan, siis öeldakse:
tulge, võtame teid tööle. Kui lähen kohale
ja selgub, et olen mustlane, siis saadetakse minema,” rääkis
Burkevitš Valga tööandjate reaktsioonist. “Nad
võiks inimese enne tööle võtta ja siis
vaadata, kas sobib või ei. Ja siis ütelgu mulle, et
nad ei taha mind tööle, sest et ma ei oska tööd
teha.” Burkevitš on abielus venelannaga, kel on õnnestunud
leida tööd õmblusvabrikus. Neil on kaks last:
9- ja 13-aastane. Kuigi haridust on mehel vaid kaheksa klassi,
on ta saanud keevitaja ja tõstukijuhi väljaõppe.
“Mure töökoha saamise pärast on tal olnud
tõepoolest pidev ja tõsine,” kinnitas Valga
linnavalitsuse sotsiaalabiameti juhataja Meeli Tuubel. “Meile
teadaolevatel andmetel tal alkoholiprobleeme ega erilist kriminaalset
minevikku ei peaks olema,” lisas ta, tuues Burkevitši
tulemusteta tööotsingute ainsaks selgituseks tema rahvuse.
Tõsi, Valgas olevat püütud mustlastega koostööd
edendada. Antud neile koduhooldaja koolitust, kuid taas sama häda
– ega neid tööle eriti usaldata. Soomes muidugi
suudetud nendega paremini toime tulla: seal tegutseb mitmeid mustlasseltse,
tänu millele ei tunne mustlased end assimileeritutena.
Eks asja muudab muidugi hullemaks nende kogukonnakesksus. Nad
hoiavad oma identiteedist küünte ja hammastega kinni.
Ja seda ka praeguses maailmas. Kes abiellub muust rahvusest inimesega,
sellele hea pilguga ei vaadata. Ja loomulikult – haridust
pole neil peaaegu ollagi ning leidub suisa kirjaoskamatuid. Mis
ei tähenda, nagu nad soovi korral tööd ei oskaks
või ei suudaks teha.
Mustlased
kui teretulnud ventiil
Huvitav, kas mustlastest
tõuseb siinmail ka mingit tulu – peale tüli ja
pahanduse, mis eri kultuuride kokkupõrkest sugeneb?
Muidugi, eks teatud kasu on Eestis ka mustlastest. Nimelt pakuvad
nad teretulnud võimalust ühele Euroopa Liidu vaeseimale
rahvale oma ego kergitada. Lõpuks ometi keegi, kellest
me just nagu üle oleksime. Eks iga külajoodik –
aga see on eakate kõrval teine inimtüüp enamikes
tänapäeva Eesti poolväljasurnud külades –
saab ennast ka mehena tunda. Ja juhul, kui tal on arvuti, kirjavigadest
kubisevas keeles end internetikommentaariumis välja elada.
Vaat mina olen ikka see õige inimene, aga mis nemad: kõik
vangi panna! Tulevad siia meie õue peale kaklema!
Ja üleüldse, eks niinimetatud korralikul kodanikul või
kaasaegsel "pürjelil" on muidugi keeruline mustlastest
aru saada. Ei ole neil seal mingit võrdõiguslikkust.
(Kus on võrdõigusluse voliniku silmad??? Miks ei
ole "võetud meetmeid" ja "planeeritud tegevusi"
selle "jätkusuutmatu olukorra" likvideerimiseks?)
Ja lapsed ei käi lasteaias, ja kogukond ei istugi õhtud
läbi arvuti ja teleka ees, ja pangalaenu nad ka ei võta.
Õigemini, seda ei julgeks ükski pank neile anda. Ja
kus on nende liisinguautod ja krediitkaardid? Rallivad mingite
romudega ringi. Ei loe nad ka naistekaid ega onu Bella memuaare.
Ühesõnaga – mõttetud inimesed. Selline
"tühiasi" nagu vabadus ei maksa tänapäeval
ju suurt midagi.
Aga muidugi on neil eestlastel, kes vaesusesse langenud, ka mustlastelt,
või nende hobustelt ühte-teist õppida: näiteks,
kuidas ülivähese toiduga koormat vedada ja piitsa saades
mitte kurta.
Mustlased
on kurjategijatena tüüpiliselt naiivsed
Ühes 1938. a Politseilehes
kirjeldatakse mustlasest mõrvari, noore mehe tabamist.
Tõsi küll, seal ei nimetata delikaatselt tema rahvust.
Artiklis öeldakse, et mõrvari tabamine saanud alguse
Sõmeru vallas elutseva Anna Vilu teatest 1. veebruaril
1938, et eelmise päeva ajal tulnud tallu tundmatu noormees
ja palunud süüa, mida talle ka antud. Seejärel
mees lahkunud. Õhtul tulnud ta tagasi ja palunud öömaja.
Et talus elanud ainult kaks vanainimest, Anna Vilu ja ta mees,
ei tahetud teda ööseks majja lasta. Äraütlemist
kuuldes haaranud mees seina äärest kepi ja hakanud Anna
ja Juhan Vilule hoope jagama. Anna Vilu, kel purustatud ninaluu,
langenud maha, Juhan avanud ukse ja hakanud appi karjuma. Samal
ajal liikusid mööda teed palgivedajad ja kutsumata külaline
põgenenud.
Kui politsei sai vanapaarilt peksmise kohta teate, alustati andmete
kogumist ja võeti ühendust Kiviõli konstaabliga.
Too oli teatatanud, et Püssi vallas oli just leitud tapetud
taluperemees ja ühte mustlasnoormeest, Kiviõli töölist,
kes oli aga nädalaid töölt puudunud, oli nähtud
seal lähedal liikumas. Kuna varem, 28. jaanuaril oli sama
mustlast nähtud Rakvere urgastes, kus politsei oli üldise
haarangu korraldanud, hakati teda kohe Rakverest otsima ja leitigi.
Tabatu tunnistas, et oli 26. jaanuaril tapnud kirvega Püssi
vallas üksildase taluperemehe Aleksander Mällase, kelle
laiba lükanud keldrisse ja toast röövinud 320 krooni
raha ja 50 Vene rubla kulda. Lukustanud siis ukse ja läinud
Püssi jaama juures asuvasse restorani. Seal kohati kolme
tuttavat, kellega koos Rakverre sõideti ja raha maha pummeldati.
Samuti võttis ta omaks Vilude peksmise. Kuna tal polnud
tabamisel sentigi raha, oli tal olnud mõttes ilmselt ka
vanureid röövida.
Tabamisel oli Vilu aga avaldanud heameelt, et ta tabati, "muidu
oleks tema kahtlemata veel samal ööl toime pannud uue
mõrva," nagu Politseilehes kirjutati. Nagu näha,
on sel lool Burkevitši juhtumiga paljugi sarnast: üksikud
vanainimesed, raharööv, soov raha kiiresti sirgeks lüüa
jne, mis muutis kahtlusaluse tabamise politsei jaoks muidugi lihtsaks.
Samuti mingi arusaamatult rumal või naiivne kihk kohe oma
tahtmist, antud juhul siis raha saada.
Tuleb aga veel kord toonitada, et sellised kuritööd
on mustlaste puhul siiski üksikuteks eranditeks. Kõigele
lisaks jagasid Saksa okupatsiooni ajal Eestisse jäänud
mustlased, kes polnud taibanud põgeneda, juutidega sama
saatust. Sisuliselt oli sõja lõpuks mustlaskogukond
Eestis hävitatud ja edaspidi andsid tooni mujalt, näiteks
Lätist sisserännanud. Seal on mustlaskogukond olnud
alati suurem kui Eestis. Mõni tegi ka karjääri,
näiteks oli sealse ühe suure lihakombinaadi direktor
sovetiajal mustlane.
|
Ainulaadne postkaart Eesti mustlastega
1930ndatel.
|
Eesti vanim
mustlaskogukond asus laiusel
Varaseimad andmed Eesti aladel liikunud
mustlastest pärinevad aastast 1533. Tallinna linna ametnikud
andsid siis turbekirja ehk soovituskirja Claws von Rottenberchile
ja tema vennale Cristofferile. Keskaegses Euroopas olid ametnike
antud soovitused ja liikumisload eelduseks, et rändaja võiks
liikuda ühelt maalt teisele. Tänapäeval võiks
neid mingis mõttes võrrelda passi ja viisaga.
Rootsi aeg oli mustlastele tähendusrikas, sest oletatavasti
hakkas siis Skandinaavia mustlasi Baltimaadesse siirduma. Põhjuseks
oli siin taas, vähemalt osaliselt, pagenduspoliitika. Rootsi
pagendas mustlasi oma riigi idaossa, praeguse Soome aladele, millel
oli Baltimaadega otsene maaühendus Karjala kannase ja Ingeri
kaudu. Eesti mustlasmurdeist vanima, Laiuse mustlasmurde rikkaliku
rootsi ja soome keele laensõnavara vanim kihistus on pärit
sellest ajast. Kontaktide algusaja määramine ei ole,
tõsi küll, nii lihtne, sest Põhja-Eestil ja
ennekõike Tallinnal olid juba kaua enne Rootsi võimu
aega tihedad kaubandussidemed Soome ja Skandinaaviaga.
Vene võimu aeg 19. sajandil oli Eesti mustlaskonna kujunemise
suhtes otsustavaks ajaks. Eesti ühendati Venemaaga 1721.
aastal, Põhjasõja järel. 1809. aastal ühendati
ka Soome, ja tee ida poole oli avatum kui varem. Soome ajakirjanduses
kirjutati paljudest mustlasrühmadest, kelle hulgas oli Serbiast
ja Ungarist tulnud mustlasi. Liiguti ka ida suunas, näiteks
Soome mustlased käisid Eesti aladel kaubitsemas. Hiljemalt
siis tekkis Kannasel püsivam Soomest pärit mustlasasustus.
Eesti mustlaste jagunemine kolmeks eri rühmaks kujunes välja
19. sajandil. Algimpulsiks sündmuste ahelale oli Vene tsaari
käsk 1839. aastal, mille järgi Venemaa mustlased pidid
1841. aasta lõpuks asuma kindlaksmääratud kohtadele.
Tsaari käsk teostus Eestis 1844. aastal ja piirkonnas liikuvad
mustlased koondati Laiuse kihelkonda. Samas teostati inimeste
üleskirjutamine. Kirja pandud perekonnanimed olid Indus,
Maddisson, Lam (hiljem Laaman), Gurun (hiljem Koron), Welber (hiljem
Vilberg). Laiusele paigutatud mustlased liikusid ennekõike
eestikeelsetes kihelkondades. Nad kõnelesid lisaks mustlaskeelele
ka eesti keelt ja olid selle sajandi alguseks juba tugevasti eestistunud,
mh segaabielude tõttu. Suurim osa pidas oma kodupaigaks
Raaduvere küla Laiuse naabruses. Laiuse mustlasi on elanud
ka Põhja-Eestis Rakvere linna naabruses.
Paigaleasumiskäsu järel siirdus Eesti aladele uusi mustlasrühmi,
kellest aegamööda kujunesid välja Venemaa ja Läti
mustlaste rühmad. Osa Venemaa mustlastest siirdus Eestisse
alles siis, kui Petseri maakond 1920. aastal Eestiga ühendati.
Venemaa mustlased liikusidki kõige enam Petseris ja mujal
Peipsi järve ümbruses Eesti idaosas. Nad kõnelesid
lisaks mustlaskeelele ka vene keelt ning püsisid seetõttu
venekeelsetel aladel. Lätist tulnud mustlaste rühmad
liikusid algul Eestimaa Läti-poolses lõuna- ja edelaosas.
Läti mustlaste perekonnanimed olid näiteks Siiman, Kozlovski
ja Burkevitš.
Tuli Teine maailmasõda ja purustas Ariste unelmad. Nimelt
kirjutas Ariste hiljem, et ülikooli ringkonnad ja üliõpilased
kavatsesid just enne sõda alustada mustlaskultuuride uurimisprojekti.
Läks siiski teisiti: kõigepealt venelased, siis sakslased
ja veel kord venelased okupeerisid maa. Sõjajärgses
Eesti NSV-s oli alles vaid käputäis mustlasi. Ariste
jätkas harvade kirjutistega mustlastest ja avaldas sel teemal
üldkäsitlusi kuni surmani (nt 1966 ja 1984).
Allikas: Risto Blomster, Eesti mustlased
enne Teist maailmasõda
|
|
|
