|
|
Eesti kunst paguluses
tekst: Kersti Koll
|
|
Kumu kunstimuuseumis on jaanuari
alguseni avatud näitus „Eesti kunst paguluses”,
mis esitleb kodumaal esmakordselt niivõrd ulatuslikku ülevaadet
võõrsil loodud eesti kunstist.
Peaaegu kahe ja poolesaja tööga
on esindatud 72 kunstnikku, kes on töötanud või
töötavad Rootsis, Kanadas, USA-s, Saksamaal ja Taanis.
Neist paljud esinevad Eestis esmakordselt. Lisaks meie muuseumide
ja erakogude töödele on näitusele toodud arvukalt
teoseid Kanadast, USA-st ja Rootsist. Näitus on valminud
Kumu kunstimuuseumi poolt 2007. aastal algatatud eesti pagulaskunsti
uurimisprojekti raames. Projekti käigus kaardistati esmalt
meie pagulaskunstnike loomingut, mis sõna otseses mõttes
on üle maailma laiali ning enamasti erakätes. Selleks
käidi väliseestluse suuremates keskustes Rootsis, Torontos,
Vancouveris, New Yorgis ja Lakewoodis ning külastati üksikuid
kunstnikke ja kunstikogujaid mujalgi, samuti peeti ulatuslikku
kirjavahetust. Võimalikult palju püüti talletada
seda, mis momendil veel kättesaadav – pildistada töid,
koguda dokumentaalset materjali ja mälestusi nii kunstnikelt
kui eesti kogukondliku ja kultuurielu korraldajailt. Lisaks näitusele
on Eesti Kunstimuuseumis alustatud ka digitaalse pagulaskunsti
arhiivi koostamist.
Näitust koostades keskendusid kuraatorid Eestist Teise maailmasõja
ajal põgenenud või kuni Eesti taasiseseisvumisni
paguluses arvestatavalt oma loometeed alustanud kunstnikele. Nii
on esindatud nii Eestis enne sõda tegutsenud, väljakujunenud
ja tunnustatud meistrid (Karin Luts, Eerik Haamer, Ernst Jõesaar,
Jaan Grünberg, Endel Kõks, Juhan Nõmmik, Herman
Talvik, Eduard Rüga jt), Eestis kunstiõpinguid alustanud,
kuid oma kujunemisaastail juba uuel asukohamaal elanud kunstnikud
(Juhan Hennoste, Osvald Timmas, Arno Vihalemm, Raoul Lind, Maire
Männik, Olev Mikiver jt), aga ka täielikult juba võõrsil
oma kunstihariduse saanuid – nii neid, kes lahkusid Eestist
lapse- või noorukieas (Enno Hallek, Andres Kingissepp,
Epp Ojamaa, Merike Patrason Martin, Hardu Keck, Enn Erisalu, Ruth
Tulving, Tiit Raid, Mart Org, Kristiina Kauri, Ville Tops jt)
kui ka paguluses sündinud autoreid (Jaan Põldaas,
Mark Kalev Kostabi, Uno Hoffmann jt). Väljapanek esitleb
meie pagulaskunsti olulisemaid arengusuundi ja probleemiasetusi
mälu, muutumiste ja haakumiste ning uues olukorras kohanemiste,
uue kodumaa ja maailma kunstielu arenguga suhestuvate kontaktide
kaudu. 2011. aasta kevadel on sama näitus Tartu Kunstimuuseumis.
Näitusest ajendatult alustab ajakiri „Kultuur ja Elu”
oma veergudel meie pagulaskunstnike lähemat tutvustamist.
|
Juhan Hennoste. Naine klaasiga.
Autori omand
|
Juhan
Hennoste
Juhan Hennoste on sündinud
6. jaanuaril 1919. aastal Pärnus. Kunstiõpinguid alustas
ta Tallinnas, õppides aastatel 1938–1939 Riigi Kunsttööstuskoolis.
Tema esmaesinemine sai teoks 1943. aastal Tartu sügisnäitusel,
mille kataloogi kunstnik tänini olulise mälestuskilluna
alles hoiab. 1944. aasta suvel mobiliseeriti Hennoste Saksa sõjaväkke
ning saadeti peagi tõlgiks Sloveeniasse Ljubljanasse eesti
allohvitseride kooli. 1945. aasta kevadel saadeti ta koos kahe
teise eesti noormehega tõlkide kooli Berliini. Sõja
lõppedes jäi Hennoste Saksamaale ning 1949. aasta
novembris õnnestus tal emigreeruda New Yorki, kus ta elab
tänini.
Kunstniku sõnul algas tema tutvus kunstiga 1930. aastatel
Tallinnas, kuid esmakordselt avanes tal suurte muuseumide külastamise
võimalus Saksamaal. Noorele kunstnikule avaldasid sügavat
muljet maailma kunstiklassika rikkalikud kogud, taas ausse tõstetud
saksa sõjaeelne modernism, eelkõige ekspressionism.
Eriti meeldejäävaks peab ta aga 1948. aastal nähtud
suurt prantsuse modernistide näitust, mis on jätnud
sügava jälje ka mitme teise toona Saksamaal olnud eesti
kunstniku kujunemisse. Liitlasriikide ühisesse saksa noorema
põlvkonna nn kultuurilise ümberõppe programmi
kuulus ka moodsa kunsti edendamine ja modernismi taastutvustamine.
1946. aastal alustas Saksamaal ringlemist suur prantsuse kunsti
näitus, kus eksponeeriti töid impressionistidest kaasaegsete
meistriteni. Sõjajärgsel Saksamaal valdavalt põgenikelaagreis
elades hakati eesti identiteeti hoides erakordselt aktiivselt
ka oma hariduse ja kultuurielu korraldama – asutati koole,
laulukoore, teatri- ja rahvatantsurühmi, anti välja
omi ajalehti ning korraldati kunstinäituseid. 1946. aastal
loodi Eesti Kujutavkunstnike Keskus, korraldati arvukalt näitusi
ja suudeti välja anda ka katalooge. Raskete olude kiuste
kujunes sõjajärgsed aastad Saksamaal eesti pagulaskunstnikele
üllatavalt aktiivseks tegutsemisperioodiks.
Saksamaal algas ka Juhan Hennoste aktiivne loometegevus ning ta
esines nii eest kunsti näitustel kui ka rahvusvahelistel
põgenikkunstnike näitustel Geislingenis (1947 ja 1949),
Oldenburgis (1947), Münchenis (1947), Haagis (1949), Pariisis
(1949) ja Amsterdamis Stedelijk Museum´is. Selle suurejoonelise
rahvusvahelise põgenikest kunstnike näituse kataloogis
avaldati ka ühe Juhan Hennoste töö reproduktsioon.
Tema liitumise eesti kunstipilti uue tähelepanuväärse
tegijana märgib tunnustavalt ära Endel Kõks.
Et sõjajärgsel Saksamaal kunstivahendeid hankida,
ateljeed pidada ning nn elukutset omava isikuna väljaspool
põgenike laagreid saksa ühiskonnas elada, astus ta
Müncheni kujutavate kunstnike ühingu (Berufsverband
Bildender Künstler München)ja Švaabimaa kujutavate
kunstnike ühingu (Berufsverband Bildender Künstler Scwaben)
liikmeks.
New Yorki elama asumine
oli noorele kunstnikule arenguteel hea võimalus vahetult
osa saada Teise maailmasõja järgse avangardismi juhtiva
keskuse kunstielust. 1950-ndail kujunes Hennostel välja igalaupäevane
galeriide, MoMA ning Metropolitani ja teiste muuseumide külastamise
traditsioon. Kunstnikule, kes armastab end katkenud koolitee tõttu
siiani nimetada iseõppijaks, jätsid sügava mulje
näiteks Franz Klineži, Robert Motherwelli, aga ka Metropolitani
muuseumis esimese näitusena nähtud Van Goghi tööd.
Teda on väga köitnud ka Giorgio Morandi looming. Märkimist
väärib ka kunstniku süstemaatiliselt koostatud
suurepärane kunstiraamatute- ja kunstikogu.
1950-ndail oli Hennostel väga
intensiivne loomeperiood. Edaspidi nõudis oma osa argielu
ja töö väikeses disainibüroos, mis võimaldas
aga aeg-ajalt pikemaid Euroopa reise. Tema varastes maalides on
tunda saksa ekspressionismi ja picassoliku vormikultuuri mõjusid.
Rõhutatud kontuurjoonte ja sageli napis tooniskaalas lakooniliste
värvipindadega terviklikult läbi komponeeritud töödes
köidab tundlik meeleolude ja hingeseisundite tabamine. Hennoste
inimtüüpides on sageli kerge nukruse ja üksildase
mõtiskluse elegantset ilu. Kunstnik on loonud ka suurepäraseid
kollaaže. Kui Hennoste on oma maalides lähtunud enamasti
reaalsest motiivist, siis kollaaži puhul kasutab ta meisterlikult
abstraktse väljenduslaadi võimalusi. Kataloogis „Eesti
kunst eksiilis” (1980) peab väliseesti üks vahedama
sulega kunstiteadlane Paul Reets Hennoste väga isikupärase
maali kõrval tema suurimaks uuenduslikuks teeneks just
kollaaži: „Selles liigis oli ta võrratu. Lihtne,
vaikselt rabava selgusega, kaalutud ja tugev. Seda tuleb eriti
toonitada, kuna tollal tavaline collage kippus saama mingiks väsinult
kavalaks mänglemiseks, mille lõpptulemus oli kirev
ja igav”.
1950-ndatest alates oli
Juhan Hennoste aktiivselt tegev ka eesti kunstielu korraldamisel
New Yorgis. Koos Raoul Linnu, Eduard Rüga, Karl Pehme ja
teistega oldi rõhutatult nõudlikud professionaalse
taseme suhtes. 1970-ndatel kuulus ta ka Eesti Kultuurfondi Ameerika
Ühendriiges juhatusse osaledes fondi kunstikogu koostamisel.
Enamus sellest väikesest kuid väga valitult koostatud
kogust on nüüdseks üle antud Eesti TA Underi ja
Tuglase Kirjanduskeskusele. Uuel kodumaal kohanedes oli Juhan
Hennostel ja ta mõttekaaslastel mõistagi kange soov
eesti kunst sealses kunstielus kõrgetasemeliselt nähtavaks
teha. Mitmel korral üritati eesti kunsti näitust korraldada,
kord ka koos soome kunstnikega, mõnes New Yorgi respektaablis
galeriis, kuid edutult. 1950-ndail loodeti, et saab teoks ungarlaste
poolt algatatud suur eri rahvustest põgenike kunstinäitus
Metropolitani kunstimuuseumis, koguti isegi töid, kuid see
idee ei teostunud. 1960. aastal suudeti siiski korraldada esinduslik
näitus „Seitseteist eesti kunstnikku” („Seventeen
Estonian Artists“) New Yorgis Riverside´i muuseumis,
kus esinesid eesti kunstnikud üle maailma: Eerik Haamer,
Juhan Hennoste, Endel Kõks, Abel Lee, Raoul Lind, Karin
Luts, Olev Mikiver, Maire Männik, Erich Pehap, Karl Pehme,
Lembit Ränd, Erika Roots, Herman Talvik, Hans Tsirk, Agathe
Veeber, Arno Vihalemm ja Eduard Wiiralt kokku 84 tööga.
Ilmus ka kataloog, mille kaanekujunduses oli kasutatud Hennoste
tööd „Avatud aken”. Juhan Hennoste oli ka
selle näituse toimkonnas ning 1961. aastal korraldas ta ka
Agathe Veeberi ja Arno Vihalemma suure juubelinäituse New
Yorgi Eesti Majas.
Ameerikas elades on Juhan
Hennoste lisaks Riverside´i muuseumi näitusele (1960)
esinenud ka New Yorgi Eesti Majas (1949, 1961) ning Kopenhaagenis
Charlottenborgis (1950), Montrealis (1951), Rootsis Göteborgis
(1952), Örebro Kunstihoones (1952), Eskilstunas (1953) ja
Vadstena raekojas (1953).
Kumus avatud näitus „Eesti kunst paguluses“ annab
põgusa ülevaate Juhan Hennoste loomelaadist. Kuid
kahtlemata vääriks niivõrd andekas ja erudeeritud
looja kodumaal põhjaliku isikunäitusega tutvustamist.
|
|
|
