|
|
Nad mõrvati möödaminnes
tekst: mati rahu
Minu lapsepõlvekodu
nukraim kuu oli september. Kuu keskpaiku muutus ema kurvaks, pühkis
alatasa palgelt pisaraid. Nii kordus aastast aastasse. Mingis
vanuses sai mulle selgeks selle kõige põhjus: 1944.
aasta septembrikuus mõrvati minu ema vanemad – minu
65-aastane vanaema Edu ja 72-aastane vanaisa Juhan. Mõrvati
nii-öelda möödaminnes, sest Punaarmee üksus
asus parajasti Paatsalu külas (tollane Läänemaa,
nüüd Pärnumaa), relvakandjad astusid sisse Lepiku
(Nurme) tallu, kus viibisid rätsep ja tema taluperenaisest
kaasa, ning näitasid oma oskust tulistada ja granaati visata.
|
Minu ema Ida Rahu (sünd. Adler
> Arula) |
Et oma eakat ema erksana
hoida, palusin tal päevikut pidada ja kirjutada üles
needki sündmused, mis jäid möödanikku. Allpool
ongi esitatud kirjatükk, mille ema pani paberile 76-aastasena
1993. aasta oktoobris-novembris. Tema kirjutatut olen kohendanud
vähe.
25. september 1944.
aasta. Meil oli nelja pere peale viljapeksumasin. Mees läks
rattaga vaatama, kas masina saab meile tuua. Onu oli kartuleid
võtmas. Isa õmbles oma laua taga, ema oli sel päeval
haige, kaebas peavalu ja köhis. Minu tädipoeg oma naise
ja kolme lapsega olid Tihemetsast tulnud, et ehk on võimalus
Soome või Rootsi saada. Salumetsa laev oli hommikul ära
sõitnud. Kohalikud, kes kartsid Siberi minekut, olid laevale
läinud: õpetajad, pastor ja veel teisi haritlasi.
Toimetasin hommikused toimetused ja läksin Kokale tädipoja
peret vaatama. Olin seal kuidagi rahutu, kuuldus püssilaske.
Ka mees tuli sinna, olin lapse, kahe ja poole aastase poja, kaasa
võtnud. Hakkasime koju minema otse karjamaadest läbi.
Kui saime oma heinamaale, tuli vastu onu, näost kahvatu.
Ütles, et Edu ja Juhan on läbi lastud. Mul kõikus
kogu jalgealune. Tuppa jõudes oli põrandal isa,
üks kuul kopsus, teine kopsust läbi lastud. Et ema oli
voodis, siis oli veel käsigranaat visatud, voodipadjad ja
voodiriided puruks, tuba suitsu ja sulgi täis. Kaks vene
sõdurit olid tuppa tulnud. Ema ütles, et tulin voodist
välja, lasin põlvili ja palusin, ärge tapke,
isa oli juba põrandal. Isale lasti esimene kuul, kui istus
oma toolil, lask oli toolileenist läbi läinud. Isa rääkis,
et olin põrandal, hakkasin soiguma, siis tümitati
teine pauk. Isa jooksis verest tühjaks ja suri järgmise
päeva õhtul. Ema elas 16 päeva, keha oli kõik
teravaid haavu täis, külje pealt 15 cm liha oli ära,
verine liha. Haavad läksid mädanema, panin viinamähiseid.
Ema ütles, kui saaksite mu valu üheks tunniks ära
võtta. Selle 16 päeva vältel ta ei söönud,
ainult mahlapudel oli käeulatuses, sellega kastis suud. Seega
teine puusärk tuli kanda surnuaeda. Mulle jäi see kõik
hinge, paarkümmend aastat nägin vanemaid igal öösel
unes.
Esiku laual oli kaks kaheliitrist purki soolatud kurkidega, need
olid kaasa võetud. Tubades olid veenired, võtsid
purgid põiki kaenlasse. Hiljem kuulsime, et Tallinnast
oli tulnud maaväeohvitser koos naisega ning jooksma pistnud,
kui nägid tanke mööda maanteed tulemas. Siis oli
see mees veel tulistanud. Sõdurid hakkasid neid taga ajama,
ohvitser ja tema naine jooksid meie maja suunas ja kadusid seal
kuhugi. Meie maja juures oli lepaviderik. Meil olid öökapil
raamituna minu ja mehe fotod. Kas siis arvasid, et meie olime
need jooksjad? Tapjad oli hästi tumedanahalised, mustade
juustega sõdurid.
1944. aasta novembris mobiliseeriti mees, jäime onuga ja
2,5-aastase pojaga tallu. Seda masendust ei oskagi kirja panna.
Oli kohutav aeg, mida ei saa eales unustada.
Niisiis lahutas minu
ema, isa ja mind („kahe ja poole aastane poeg“) hukust
mõnikümmend minutit. Kui talutoas olnuks kahe inimese
asemel viis, kulunuks viha väljavalajatel lihtsalt paar kuuli
ja granaat rohkem…
|
|
|
