|
|
Esimene punane aasta
tekst: velly roots
|
“Sõja ja rahu vahel”
on kümneköitelisena kavandatud koguteos Eesti sõjalisest
ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud sajandi
keskel. |
“Rahval on õigus
nõuda oma ajaloo tõepärast käsitlemist,”
ütles professor Enn
Tarvel koguteose “Sõja
ja rahu vahel” teise köite “Esimene punane aasta”
esitlemisel. “Ajalugu on relv poliitilises võitluses
ja see sõjariist on kõige mõjusam, kui seal
ei ole midagi maha vaikitud ega salastatud.”
Mida aasta edasi, seda
enam ilmub meie lähiajalugu käsitlevaid teadusväljaandeid,
aga ka memuaare, mõtisklusi, artikleid. Miks me oma ajalooga
seotud teemadel ikka veel nii palju räägime ja kirjutame?
Me nagu otsiksime lõpmatult vastust painavatele küsimustele:
mis ikkagi tegelikult toimus, et kaotasime 1940. aastal oma riigi
iseseisvuse, ilma et oleksime proovinudki vastu hakata. Kas minevikust
on võimalik midagi õppida? Mida suudaksime teisiti
teha, kui niisugune olukord kunagi taas korduks?
Kuid teisalt on küllalt neidki, kes soovitavad lõpetada
minevikuvaidlused, olla eurooplased ja keskenduda tulevikule.
Kas need, kes tahavad sünge mineviku eest silmi kinni panna,
ei karda hoopis tõtt? “Rahval on õigus nõuda
oma ajaloo tõepärast käsitlemist,” ütles
professor Enn Tarvel koguteose “Sõja ja rahu vahel”
teise köite “Esimene punane aasta” esitlemisel.
“Ajalugu on ka relv poliitilises võitluses ja see
sõjariist on kõige mõjusam, kui seal ei ole
midagi maha vaikitud ega salastatud.”
Mahukas koguteos
“Sõja ja
rahu vahel” on kümneköitelisena kavandatud koguteos
Eesti sõjalisest ja julgeolekupoliitilisest ajaloost möödunud
sajandi keskel, mille peatoimetaja on Enn Tarvel. Suuremahuline
teaduslik uurimistöö põhineb arhiiviallikatel,
mis on pärit nii Eesti kui ka Soome, Läti, Saksa, Suurbritannia,
USA ja Venemaa arhiividest. Kuid kasutatud on ka allikapublikatsioone
ja memuaare. Enn Tarveli kõrval on esimesed kaks köidet
toimetajatena trükivalmis seadnud Tõnu Tannberg ja
Meelis Maripuu. Köidetes esindatud autorite arv küündib
paarikümneni. Teise köite autoriteks on Jüri Ant,
Arti Hilpus, Toomas Hiio, Magnus Ilmjärv, Peeter Kaasik,
Mart Laar, Olev Liivik, Meelis Maripuu, Lauri Mälksoo, Viktor
Niitsoo, Tiit Noormets, Indrek Paavle, Ago Pajur, Meelis Saueauk,
Tõnu Tannberg. Raamatu väljaandja on Eesti lähiajaloo
uurimiseks loodud mittetulundusühing S-KESKUS.
Koguteose esimene köide “Eesti julgeolekupoliitika 1940.
aastani” oli mõeldud sissejuhatavaks taustaks järgnevatele
raamatutele ja käsitles rahvusvahelisi suhteid, Eesti kaitsejõudude
arengut ja Nõukogude Liidu valmistumist sõjaks,
tema katseid oma piire laiendada II maailmasõja alguskuudel.
Selle aasta kevadel sai valmis ja jõudis lugejateni teine
köide “Esimene punane aasta. Okupeeritud Eesti julgeolekupoliitiline
olukord sõja alguseni”. Siin on uuritud rahvusvahelist
olukorda 1940. aasta kevadel ja suvel, Nõukogude sõjaliste
baaside rajamist Eestisse, Eesti iseseisvuse likvideerimist ja
riikluse hävitamist ning analüüsitud NSV Liidu
tegevuse õiguslikku tausta. Kuidas see kõik toimus,
milline oli rahvusvaheline reaktsioon Balti riikide okupeerimisele?
Mõlemad raamatud pakuvad neile küsimustele mitte üksnes
dokumentidel põhinevaid vastuseid, vaid on samas kaasahaarav
lugemismaterjal.
“Punaarmee maavägede tulek Eestisse algas 18. oktoobril
1939. 19. oktoobril alustati vägede ülevedu Rohukülast
Hiiumaale. Ühena esimestest kuulusid evakueerimisele Hiiessaare
ja Määvli küla elanikud.” („Esimene punane
aasta“, lk 48)
Mida tundsid Eesti kaitseväelased, kui nad pidid pealt vaatama
rajatavatesse baasidesse saabuvaid Punaarmee väeüksusi!?
Kas nad olid kuulnud Eesti ja Nõukogude Liidu vahel 1939.
aasta septembris sõlmitud kokkuleppest?
“28. septembri keskööl sõlmisid Eesti
ja NSV Liit vastastikuse abistamise pakti (mida hiljem on tavaliselt
kutsutud baaside lepinguks) koos konfidentsiaalse lisaprotokolliga.
/--/ Suveräänsuse puutumatuse tunnustamine on selle
lepingu keskselt oluline moment. Kuigi 28. septembri leping oli
sõlmitud surve all, sõjalise jõu ähvarduse
all, võttis Eesti valitsus lepingu tingimused vastu ning
pidas neist kinni järgneva enam kui poole aasta jooksul.
Formaalselt võttes säilis Eesti omariiklus ja iseseisvus,
sisuliselt aga tähendas vastastikuse abistamise pakti jõustumine
Eesti muutumist protektoraadiks ja tema iseseisvuse lõppu,
osalise okupatsiooni algust.” (lk 164)
Raamatus on kirjeldatud Eesti valitsuse ja Riigivolikogu liikmete
reageeringuid sündmustele, valdavaks jäi seisukoht Moskva
nõudmistele järele anda.
“Suurte Punaarmee üksuste koondamine Balti riikide
piiridele algas juuni alguses. 13. juuniks töötas Pihkvas
asuv 8. armee staap välja üksustele antava lahinguplaani.
13. juunil pool tundi enne keskööd valmis lahingukäsk
armeele. Ülesandeks oli erikäsuga määratud
päeval ületada Eesti riigipiir ning tungida peale Võru
ja Valga suunal, et lõigata ära Eesti väed Läti
omadest ja need hävitada.” (lk 65)
Raamatu “Esimene Punane aasta” lisas on dokument nr
1 „NSV Liidu kaitse rahvakomissari direktiiv nr 02622 Balti
Laevastiku lahinguvalmidusse seadmiseks 09. 06. 1940“, sellele
järgneb „Lahingukäsk Punaarmee 8. armeele Eesti
vallutamiseks 13. 06. 1940“.
Ultimaatumid
Balti riikidele
15. ja 16. juunil esitas
Nõukogude Liit kolmele Balti riigile ultimaatumid, mille
põhinõudmised olid moodustada uued valitsused, kes
viiksid ellu vastastikuse abistamise pakte ning tagaksid Punaarmeele
vaba pääsu vastava riigi territooriumile, õiguse
okupeerida kõik strateegiliselt tähtsad punktid. Raamatu
lisas on toodud Eesti territooriumil Nõukogude relvastatud
jõududele antavate maa-alade loetelu, milles oli kokku
lepitud juba 15. mail 1940.
Masendav on lugeda protokolli armeekindrali K. Meretskovi ja kindral
J. Laidoneri kohtumisest 17. juunil 1940 (nn Narva diktaat). Sellega
vormistati paberil tegelikult juba meie territooriumile sissemarssinud
Punaarmee üksuste paiknemine Eesti territooriumil ja nõustuti
täitma kõiki Eestile esitatud tingimusi. Üks
olulisim neist oli: “Arusaamatuste ja provokatsioonide vältimiseks
võtta 48 tunni jooksul arvates kokkuleppe allakirjutamisest
kogu Eesti tsiviilelanikkonnalt relvad ära ja hoida neid
Eesti sõjaväeladudes”. Selle tegelik eesmärk
oli Kaitseliidu relvitustamine.
Peatükist “Eesti kaitseväe lammutamine” loeme:
”Eesti sõjaväe likvideerimine algas väeosade
väljatõstmisega hoonetest. Punaarmee suurte koondiste
saabumine Eestisse 17. juunil tekitas probleeme nende majutamisega.
Okupatsioonivägede juhid nõudsid Eesti väeosade
viivitamatut lahkumist kasarmutest. Punaarmee kõrgemate
komandöride majutamiseks pidid mitmed Eesti ohvitserid koos
peredega 24 tunni jooksul oma korteritest välja kolima. Eriti
keerukaks kujunes Tallinnas Kopli ja Erika tänava ristil
asunud kasarmute sundtühjendamine, seal elas 104 riigiteenijate
(sh sõjaväelaste) perekonda. Linnavalitsuse kaasabil
paigutati paljud neist ajutiselt elama koolimajadesse.” (lk
233–234).
Mida elas oma südames läbi meie kaitseväe juhtkond,
kindralid, ohvitserid, sõdurid? Loeme peatükke, mis
käsitlevad puhastustööd kaitseväe juhtkonnas,
kaitseväe reorganiseerimist, Kaitseliidu likvideerimist ja
Eesti piirivalve asendamist NSV Liidu piirivalvevägedega.
Raamatus tuuakse ära kolonelleitnant Lutsu sõnad oma
alluvatele: “Keegi ei saa ujuda vastuvoolu. Kes seda teeb,
hukkub. Olukorras kus oleme, peame minema koos oma rahvaga ja
jagama ta saatust.” (lk 249)
Siis läks käima NSV Liidu terrorisüsteem: massilised
arreteerimised, küüditamine, Eesti ühiskonna eliidi
hävitamine. Kõige selle kohta toodud dokumendid on
ka lahti kirjutatud ja huviga loetavaks tehtud.
Värvitrükis
skeemid ja rohkesti fotosid
Raamatus on hulgaliselt
viiteid, dokumentidena on näiteks ära toodud Nõukogude
sõjalised baasid Eestis, Lätis ja Leedus 1939–1940
aasta talvel ning Nõukogude maavägede grupeering Balti
riikides 10. mail 1940, Eesti sõjaväe struktuur ja
paiknemine juunis 1940, palju materjali on Kaitseliidu kohta,
NSV Liidu 16. juuni 1940 ultimaatumi tekst Eestile ja Lätile,
rohkesti dokumente 1941. aasta küüditamise ettevalmistamise
ja läbiviimise kohta, noorte organisatsioonidest osavõtjate
süüdistuskokkuvõtteid jpm. See ulatuslik materjal
paigutub 800 leheküljel, lisaks värvitrükis skeemid,
mis on varustatud selgituste ja allikaviidetega, palju fotosid.
Algul oli S-KESKUSel mõte anda lähiajalugu käsitlev
materjal välja pigem kommentaaridega varustatud dokumentide
kogumikuna. Kuid töö käigus muutusid kommentaarid
kohati lausa emotsionaalselt haaravaks tekstiks, mida on huvitav
lugeda mitte ainult ajaloohuvilistel vaid kõigil, kes meie
rahva saatuse vastu huvi tunnevad.
Küsin “Sõja ja rahu vahel” II köite
toimetajalt Meelis Maripuult, kes parajasti raamatuid poodidesse
saatmiseks kokku pakib, kas selle sünge materjali läbitöötamine
teda painama ei hakanud. Tema vaatab juba tuleviku poole ja ütleb,
et koguteose järgmine osa käsitleb Saksa okupatsiooni.
Käsikirju on hulgaliselt laekunud ja töö käib.
Loodetavasti jätkub koostöö ka nendega, kelle omapoolse
panuseta poleks “Esimene punane aasta” kaante vahele
jõudnud: skeemid koostas ja valis illustratsioonid Aivar
Niglas, keeletoimetaja Anu Seidla, kartograaf Age Sild, registri
koostajad Argo Kuusik ja Eli Pilve, kujundus ja teostus Arbo Tammiksaar.
Jääb loota, et praegune raske majanduslik olukord ei
saa takistuseks S-Keskuse järgmise köite valmimisele.
|
|
|
