|
|
Seadus nagu mustkunst:
naerab näkku ja tühjendab taskuid
tekst: Virkko Lepassalu
Eestis oleks hädasti
vaja kohtupretsedenti, millega sundida SMS laenufirmasid oma tööd
hoolikamalt tegema. Teisisõnu, neid oleks vaja distsiplineerida,
et nad mõistaksid: isiku alusetu või ekslik tülitamine
võib kaasa tuua kopsaka kahjutasunõude.
SMS laenude teema tundub
olevat meedias üks enim leierdatuid. Kõige tavalisemad
lood räägivad pettustest: keegi on võõraid
isikuandmeid kasutades SMS laenu võtnud. Ometi oleks seda
temaatikat vaja vaadelda veel ühest vaatenurgast. SMS laenukontorite-vastast
kaitset vajaksid ka inimesed, kes pole laenu mitte kunagi võtnud.
Kui keegi võtaks ette kohtupretsedendi loomise, selguks,
milline vastutus nähakse SMS laenuettevõttele ette
juhul, kui võlga hakatakse kas tahtlikult või eksituse
tõttu (ettevaatamatusest või hooletusest) nõudma
inimeselt, kes pole mitte kunagi antud ettevõttega omanud
mitte mingisuguseid suhteid. Tegelikult võib tänapäeva
Eestis laenuvõlglaseks tembeldada igaühe – sinu,
minu või suvalise vastutulija, ning sellest templist vabanemine
on väga vaevarikas, halvemal juhul suisa võimatu.
Juhtum, mis ajendas eelkirjeldatud mõttekäigu, on
äärmiselt lihtne ja pärit elust enesest. Selle
peategelaseks on tuntud reþissöör ja operaator,
kes ei taha temaga juhtunud ebameeldiva looga seoses endale enam
rohkem tähelepanu. Ühel hetkel sattus ta ise filmilikku
süþeesse ja nagu ikka, on üks asi filmida inimeste
igapäevast võitlust, aga hoopis teine ja hoopis ebameeldivam
kogemus on sattuda ise kesk banaalset darwinismi.
Ähvarduste
jada telefoniekraanil
Udusel märtsipäeval
2010 sai ta niisiis SMS-kirja kiirlaenukontorist Loan Market OÜ.
Kiri oli SMSi kohta tavatult pikk, kuid selle eest üsna ühemõtteline:
“Alljärgnevas kirjas peame vajalikuks teavitada Teid
võlgnevusest Loan Market OÜ ees. Palume võlgnevus
tasuda viivitamatult! Võlgnevus täpsustatakse meili
teel. Nõude mittekohesel tasumisel oleme sunnitud oma õiguste
kaitseks pöörduma hagiavaldusega kohtusse.”
Aga see polnud veel kõik. Kirja järgmise osana ilmus
mobiiliekraanile rida ähvardusi: hagimenetluse algatamisel
võib kohus arestida arveldusarved. Keelata võlgniku
omanduses olevate kinnis- ja vallasasjade käsutamise. Keelata
elukohast lahkumine või teha muid hagi tagamiseks vajalikke
toiminguid. Punkti i-le pani aga teade, et “hagi rahuldamise
korral pööratakse sissenõue Teie varale, millega
kaasneb kohtutäituri poolt Teie vara arestimine ning müük
enampakkumisel. Samuti mõistab kohus Teilt välja kohtukulud
riigilõivu, õigusabikulude jms näol.”
Võlasummaks märgiti olevat 41 022 krooni ja 50 senti.
Märkimisväärne, et alla oli kirjutanud keegi anonüümne
Võlahaldur: ei ees- ega perekonnanime. Ühtlasi edastas
ta ultimaatumi: “Lähtudes eeltoodust on Teil otstarbekas
tasuda võlgnevus vabatahtlikult. Kirja kättesaamist
arvestatakse saatmise kuupäevast. Ootame vastust 10 päeva
jooksul.”
Aga ka see polnud veel kõik.
Järgnes hoiatus, et “kohustuste mittetäitmine”
võib tulevikus kaasa tuua komplikatsiooone ettevõtete
ja ametiasutustega suhtlemisel. “Tulevikus võib see
takistada laenu, liisingu ja muude teenuste kasutamist.”
Jätame nüüd staaþika filmimehe saadud obadusest
toibuma ning räägime pisut, mis sellise kirja saamise
tema puhul uskumatuks muudab. Niinimetatud võlgnik, teenekas
kultuuritegelane, on nimelt 60-ndates eluaastates. Ta kuulub põlvkonda,
kelle esindajatest suurem osa umbusaldab väga tugevasti,
ja loomulikult õigustatult igasugust laenamist, rääkimata
juba SMS laenamisest. Õigupoolest oleks väga keeruline
ette kujutada, kui suur peaks olema surmahäda, mis ajaks
seda meest üldse raha laenama – ükskõik
kellelt, kas pangalt või eraisikult, sõbralt või
tuttavalt. Seetõttu, kui ta seda Loan Marketi kirja näitas
ja rääkis, et tegemist on eksitusega, ei kahelnud ma
sekunditki, et tal on õigus.
Kahjuks langes talle “selga virutatud kirves” või
“turja löödud kamm”, kui pätilikus argoos
väljenduda, ajale, mil adressaat pidi tegelema oma haige
ema põetamisega. Nii ei olnud tal aega kogu sellesse ootamatult
kaela sadanud jamasse pühenduda. Mõned sammud ta siiski
astus. Meie peategelase emakeel on vene keel. Seetõttu
pole eesti keeles kirjalik väljendumine tal just kõige
lihtsam. Seega palus ootamatult just nagu laenuvõlglaseks
osutunud kodanik abi Nõmme Raadio saatejuhilt ja varasemalt
töökaaslaselt filmialal Margus Lepalt. Too polnud kade
mees, vaid saatis Loan Market OÜ-le e-kirjaga järelepärimise
(kompromiss@minilaen.ee, 18. märtsil 2010): “Kas saaks
teada, kellele võlgu ollakse ja mille eest?” Nüüd
laekus nimetult Võlahaldurilt lakooniline teatis: “Kahjuks
ei tohi me konfidentsiaalset infot väljastada kolmandatele
isikutele.”
Niinimetatud võlgnikul sai selle peale asjast kõrini.
Ta viis avalduse politseisse, et avataks menetlus väljapressimise
tunnustel.
Eelkirjeldatu leidis aset niisiis tänavu märtsis. Järgnes
periood, mida võiks nimetada Suureks Vaikuseks. Loan Marketi-nimeline
kontor oli just nagu õhku haihtunud. Väidetava võlgniku
ukse taha ei ilmunud ka kiiralenuasutise Kappide Osakonnast ühtegi
härjakaelset inkassomeest.
Kui vaikus juba imelikult pikaks oli veninud, konsulteeris siinkirjutaja
paari juristiga. Kes ilmselt omakorda konsulteerisid mõnede
politseimeestega. Igal juhul järelepärimisele, mis nende
ridade autor maikuu lõpus Loan Marketile läkitas,
et kes ja kas ikka neile võlgu on, järgnes mainitud
kontorist siinkirjutajale üks häbelik telefonikõne.
Mööndi, et neile olla politseist helistatud. Ja küsiti,
et kui vana mu tuttav filmimees on. Kostsin, et 60-ndates eluaastates.
Nüüd päriti, et mis on tema telefoninumber ja kuidas
ta selle kirja ikkagi sai.
Saadud vastustele järgnes mõningane mõttepaus,
mille järel teispool telefonitoru konstateeriti kurvalt,
et nende võlgnik, kes kandvat mu tuttavaga sama nime, olevat
siiski 30-ndates, mitte 60-ndates eluaastates.
Ei mingit
šampanjat ega andekspalumist
Ma ei näinud mõtet
hakata telefoni teises otsas asetsevale tegelasele pikka moraali
lugema. Soovitasin tungivalt eksituse ohvrile helistada ja teatada,
et ta siiski neile võlgu ei ole. Nagu hiljem kuulsin, seda
ka tehti. Kusjuures arvatav võlgnik oli, nagu ta hiljem
mulle ütles, teatanud, et olgu SMS laenukontor õnnelik,
et me USA-s ei ela. Muidu ootaks tema ukse taga juba juristide
järjekord, et anda sisse hagiavaldus, milles nõuda
suurt rahalist kahjutasu nii kulutatud närvide ning aja kui
ka au ja väärikuse solvamise eest.
Pean vajalikuks lisada, et Margus Lepa ja minu tööaeg
hüvitamisele ei kuuluks: selliste küsimustega tegelemine
käib meil, nagu öeldakse, ameti juurde. Küll on
mõttetut lisatööd tehtud mitmetele politseiametnikele,
kelle aeg on samuti rahasse ümberrehkendatav ja seega samuti
SMS-kontorilt sissenõutav. Või on tõesti
ainult nõnda, et iga maksmisega viivitatud päev tiksub
SMS laenuvõlgnikule juurde intresse, aga SMS laenukontor
ei pea oma vigade eest süütute inimeste ees üldse
maksma? Kui keegi võõras tänaval vastu tuleks,
ähvardaks ja raha nõuaks, avataks selle peale üsna
ilmselt kriminaalmenetlus. Kui seda aga teeb SMS laenukontor,
kvalifitseerub juhtunu n-ö tööõnnetuseks.
Ainus võimalus oleks SMS kontor seega kohtusse anda ja
õpetuseks teistele nõndaviisi kahju välja nõuda.
Muidugi saaks filmimees sellest hea filmisüþee: inimese
kaitsetusest rahamasina ees. Asi ei ole isegi veas. Eks kõik
inimesed eksivad vahel. Kuigi ðampust ja roose koos andekspaluva
kirjaga pole nad meie peategelasele küll siiamaani saatnud.
Märkimisväärne aga, et punast lambikest ei süüdanud
laenukontori haldajate ajudes juba see e-kiri, mis märtsi
keskel saadi Margus Lepalt. Siin peitub enese pidamine ilmeksimatuks.
Ilmselt olnuks aga üsna lihtne tuvastada 30-aastane eavahe
tegeliku laenuvõlgniku ja selle inimese vahel, keda laenuvõlgnikuks
peeti.
Tegemist on näitega, kuhu on viinud vahepeal üliliberaalseks
muutunud SMS laenupoliitika: kui võlahaldur küsib
siinkirjutajalt telefonitsi – see leidis aset meie eelkirjeldatud
telefonikõnes –, et kui vana on õigupoolest
väidetav laenuvõlgnik, siis on kommentaarid liigsed.
Omaette lugu, et siinkirjutajaga vesteldes oli järsku ära
unustatud ka “konfidentsiaalsus”, millele viidates algul
keelduti Margus Lepaga suhtlemast.
Nüüd aga oletagem, et tegu oleks olnud lihtsalt inimesega
tänavalt, mitte teeneka filmireþissööriga,
kes sööstis oma õigusi kaitsma. Ilmselt oleks
masinavärk edasi jahvatanud ja nn lihtkodaniku suhtes oleks
langetatud tagaselja kohtuotsus võla väljamõistmise
osas. (Aga võib-olla selle peale mängitaksegi: mitte
milleski süüdi olev inimene ilmselt ignoreerib kohtukutset
– ma pole milleski süüdi! – ja valib pea liiva
alla peitmise taktika.) Ja pärast, kui kohtutäitur on
arve arestinud või seal olevad summad ära võtnud,
oleks neetult raske kohtuprotsessi uuesti tagasi pöörata.
Või hakata hakklihast uuesti liha tegema, sest keegi tark
inimene on kirjeldanud kohtuprotsessi hakklihamasinana, kus sisenetakse
seana, aga välja tullakse vorstina.
Kohtutäitur oleks väitnud, et tema ei tea midagi. Ta
täidab ainult kohtu otsust. Kohus teataks, et temale esitas
võlgniku andmed SMS laenufirma. Küll SMS laenufirmagi
usutava vabanduse oleks leidnud: mis teha, eks eksitusi ikka juhtub
ja mis parata, kui inimestel sarnased nimed. Aga raha ikka tagasi
ei saa. Kaevake kohtusse, kui tahate. (Advokaadikulud on ilmselt
suuremad kui see 40000 kr.)
Et inimese kaitsetust kirjeldades mitte paljasõnaliseks
jääda, siis taas juhtum elust enesest, otse meie suurepärasest
justiitsriigist – tõsi, juba umbes pooleteise aasta
tagusest ajast. Kohtutäitur kasseeris rahumeelega parkimistrahvi
sisse inimeselt, kellelt oldi auto ärandatud ja pärast
sellega valesti pargitud. Ei aidanud ka mingid politseitõendid,
et auto oli kuulutatud tagaotsitavaks ja seega ei saanud omanik
seda valesti parkida. Pättide sigadus tuligi kinni maksta.
(Veelkordselt.)
Kui raha
on kahju ja kahju on raha
Kui naasta veel SMS
laenude teema juurde, siis alguses ei uskunudki ma, et mainitud
reþissööri puhul võidakse niivõrd
nahaalselt toimida. On ju kaubamärki Minilaen kasutav ettevõte
küllaltki suur ja tuntud kontor. Arvasin, et küllap
keegi kasutab Minilaenu kaubamärki (täpsemalt öeldes
selle ettevõtte identiteeti), et kergeusklikkusele lootes
raha välja pressida. On ju ka sellised juhtumid, kus pahatahtlikult
kasutatakse kellegi ärinime, üsnagi levinud.
Aga mis siis ähvardab tegelast, kes teatab, et ta on näiteks
inkassomees firmast X või laenuandja firmast Y ja hakkab
teilt olematut võlga sisse nõudma? Tegelikult ei
ähvarda teda suurt midagi, sest Karistusseadustik (KarS)
paraku selles osas seaduskuulekatele kodanikele (või ettevõtetele)
mingit kaitset ei paku.
Ühest kohast peaks juriidilise isiku identiteedivarguse kohta
just nagu kehtima KarS paragrahv 157 märgiga 2, mis näeb
ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse
nn identiteedivarguste eest. Paraku puudub õigusteoorias
ühtne ja selge arvamus, kas mainitud paragrahv, mis on muide
üsna uus, rakenduks ka juriidiliste isikute identiteedivarguste
puhul.
Teoreetiliselt võiks ettevõtte valeidentiteeti kasutavad
tegelased kvalifitseeruda KarSi järgi veel kelmuseks. Seda
aga vaid juhul, kui on tekitatud otsest varalist või rahalist
kahju. Teisisõnu, keegi võib näiteks inkassotegelasena
päevast päeva mööda võlgnikke käia
ja mõne tuntud inkassofirma valeidentiteeti kasutada ning
raha välja pressida. Teda KarSiga korrale kutsuda pole aga
paraku võimalik – kuni ta pole kelleltki raha kätte
saanud.
Samas võib küsida, et kas näiteks nimeka inkassofirma
nime kasutamine tema tahte vastaselt ja seega maine rikkumine
pole kuritegu? Terve mõistusega lähenedes justkui
oleks, aga seadus seda nii ei käsitle. Ja taas on kodanikud
sulide ees kaitsetuks jäetud: üsna paljuski võidakse
mõnede firmade valeidentiteeti kasutada näiteks info
või andmete kogumiseks kuritegelikul eesmärgil. Ma
helistan sealt ja sealt, andke mulle palun infot selle ja selle
kohta... Ja seejuures ei riskita mitte millegagi. Sest rahalist
kahju pole justkui tekitatud.
Ja taas naaseme korraks filmimehe juhtumi juurde, mis samuti illustreerib
kujukalt meie õiguspoliitikat. Kas otsest rahalist kahju
tekitati? Ei tekitatud. Järelikult ole vait. Või kaeba
kohtusse.
Tõsi, Inglise näiteklassik Charles Macklin nentis
juba mitusada aastat tagasi: “Seadus on nagu mingi mustkunst,
mis naerab sulle näkku, samal ajal tühjendades su taskuid,
ja selle hiilgav ebamäärasus on kasuks professoreile,
mitte õiglusele.” Ja see üle 50% kodanike karistatus,
mida hiljuti rõhutas Riigikohtu esimees Märt Rask?
Kas siin ei peitu vastuolu – seaduseveskid jahvataksid ju
küll väga tihedalt. Aga see suur protsent on tõenäoliselt
saadud lihtkodanike pisirikkumiste, sealhulgas liiklusalaste,
arvelt. Või kui taas ühte tuntud inimest, seekord
Francis Baconit tsiteerida: sedused on nagu ämblikuvõrgud,
kuhu väikesed putukad jäävad kinni ja kust suured
rebivad end lahti.
PS. Üks viimaseid seisukohavõtte SMS laenude küsimuses
meedias pärineb muide Tallinna Inglise Kolledþi direktor
Toomas Kruusimägilt, kes sidus SMS laenamise haritusega.
Ta märkis (tsiteering massimeediast): “Eesti ühe
hinnatuma kooli direktori arvamusel näitab haridustaset muuhulgas
ka SMS-laenu võtnute ning ennast lõhkilaenanute
arv, mis peegeldab mõttemaailma arengut ja ühiskonnas
toimuvate protsesside mõistmist.”
Paralleeli tõmbamine hariduse või harituse ja SMS
laenamise vahele tundub siiski mõnevõrra kunstlik.
Võiks ju küsida, et kas Shaw´d jt lääne
intellektuaale, kes stalinlikust Nõukogude Liidust vaimustusid,
võis pidada harimatuteks? Ilmselt mitte, aga oma töö
tegid, nagu SMS laenudegi puhul, naivism pluss massiivne ajupesu.
Lisaks, nagu tõestab kirjeldatud filmimehe juhtum, võib
hammasrataste vahele jääda ükskõik kes meist
– olgu ta nii haritud ja teenekas kui iganes.
|
|
|
