|
|
|
Osvald Saulep oma kodus Pärnus
2005. |
Osvald Saulep
Kunstnikuhing sõjakeerises
tekst: TEA kurvits
fotod: saulepi erakogu
See on lugu poisist,
kes juba varases nooruses tundis hinges kaunite kunstide maailma
kutset. Kui palju on neid, kellel on elukeeristes jätkunud
tahtejõudu või olnud ka õnne noorusunistusele
truuks jääda?
Osvald Saulep sündis
1925. aastal Harjumaal Kehtnas. Ta meenutab, et oli päris
väike, kui vanaisa, märgates tema joonistamise vastu
kasvavat huvi, õpetas talle tahvlil loomi kujutama. Kooliajal
laskis õpetaja Osvaldil sedasama teistele ette teha. Niisiis
oli päris loomulik, et ta tahtis minna maalikunsti õppima.
Sellele tõmbas aga kriipsu peale üle Eesti veerenud
sõjavanker ja pintsli asemel tuli kätte võtta
relv.
1941. aastal astus Osvald koos isaga vabatahtlikult Rapla Omakaitsesse,
kus ta teenis 1944. aasta veebruarini. Siis sai noormees kutse
sõjaväkke. Läbinud väljaõppe, määrati
ta Toila sadama rannakaitseteenistusse.
Seal tegi Osvald läbi oma esimesed tuleristsed. 14. veebruaril
1944 üritas umbes 650–700-meheline punaarmeelaste dessant
Merikülas maale tulla. Rannakaitsepatarei avas nende pihta
tule. Osa mehi hukkus juba merre hüpates, sest rasked kummiülikonnad
pöörasid ülakeha vee alla. Suurtele kaotustele
vaatamata õnnestus dessandil Meriküla siiski vallutada
ja üks pere, naine ja lapsed, kes polnud evakueerunud, vaid
“omasid” ootama jäänud, mõrvati metsikult.
Järgnevas lahingus aga hävitati pea kõik maaletungijad,
vaid kümmekond neist langes vangi.
Kompanii, kus Osvald teenis, viidi 27. juulil Meriküla alt
Sinimägedesse Mummassaare küla lähedale. Niisiis
tegi ta kaasa Sinimägede kõige ägedamad lahingud,
kus ööl ja päeval vahet polnud. “Seal tuli
Jumal küll meelde,” meenutab Osvald. “Arvan, et
mul on olnud oma kaitseingel, et ma selles põrgus ellu
jäin.” 18. septembril anti üldine taandumiskäsk
ja kompaniist järelejäänud mehed viidi autodel
Märjamaale, kus kompaniiülem Mahlapuu teatas: “Sõda
on lõppenud, võite laiali minna”. Püssid
ja granaadid käes, võõras munder seljas, tuli
neli meest läbi venelaste vallutatud ala. Nende teed läksid
lahku, igaüks püüdis oma kodupaika jõuda.
Mis kaaslastest sai, ei tea Osvald tänini.
|
Osvald ema Maaliga sünnikodus
Kehtnas Vastja külas 1944. |
Metsavennaelu
Jõudnud Kehtnasse,
ei läinud Osvald siiski koju. Kartes, et „vabastajad“
hakkavad karistama nende vastu võidelnuid, läks ta
metsa. Esimest talve polnud veel eriti raske üle elada, metsataludes
oli võimalik katusealust ja toitu leida, vastutasuks aitasid
mehed metsas küttepuid teha. Jaanilaupäeval toimunu
tuletas aga meelde: jaht metsavendade tabamiseks muutub järjest
ähvardavamaks. Mehed teadsid üht tühja talu, kus
oli võimalik pliidil sooja vett teha, ennast ja pesu pesta,
toitu keeta. Seljariided kuivasid juba õues nööril,
kui üks meestest märkas kardina vahelt välja vaadates
– venelased tulevad! Nad tulidki, ahelikus, mehi mitu korda
köögisolijatest rohkem. Välisukse haak lendas eest,
sahvriaken klirises. Üle karjaaia põgenejatele lendasid
kuulid järele. Riided jäidki pesunöörile lipendama.
|
Saulepi maal: Metsavenna koduigatsus. |
1945. aasta oktoobris,
kui punavõimud teatasid, et kõik tulgu julgesti
metsast välja, jäädi seda uskuma. Ka Osvald ning
tema kaaslased läksid koju. 1948. aastal said aga Saulepid
juhuslikult teada, et kogu nende pere on julgeoleku huviorbiidis.
Kõik, ka Osvaldi isa, ema ja vend läksid metsa. Nad
ühinesid Jüri Taurami grupiga. Lühikest aega oldi
koos ka tuntud metsavenna Saaliste grupiga, kes pärast sõja
lõppu oli Rootsi põgenenud ja hiljem sealt tagasi
Eestisse tulnud. Metsas oldud aastatele mõeldes meenutab
Saulep, et kõige kurvem oli, kui üks või teine
su kõrvalt sai surma või haavata. “Ühtelugu
olid haarangud, olime märjad ja näljas, ei julgenud
õieti kuhugi minna.”
Nende grupiga oli ühinenud keegi naine ning üks Lõhmuse-nimeline
mees, kes pakkusid grupi liikmetele võimalust Rootsi põgeneda.
Liitujad osutusid aga julgeoleku agentideks ja 11. juulil 1949
võeti kogu grupp kinni. Osvald Saulep koos vanemate ja
grupi teiste liikmetega viidi Pagari vanglasse. Algasid ülekuulamised,
piinamine ja peksmine kestis ligi aasta. Ometi pidas Saulep vastu
ega võtnud omaks sidemeid Rootsist saadetud salaluuremeeste
ega Saalistega. 1950. aastal määras „troika“
Osvaldile §58-1a, §59-3 ja §181-3 alusel 25+5 aastat
sunnitööd. Samasuguse karistuse said ka Osvaldi vanemad
ja vend.
Sunnitööl
Kengiris
Pagarist viidi Osvald
koos teiste karistusalustega Žezkazgani sunnitööle.
Stalini surma ja Beria kõrvaldamise järel oli suurenenud
vabanemislootus ka vangidel, kes elasid Kengiri asula kõrval
traataia taga barakkides. Marssides konvoisõdurite ja koerte
valve all tööle ja tagasi, sai selle nimetu, vaid numbritega
tähistatud massi mõõt täis, kui valvurid
vangikolonni mõttetult märklauana kasutasid. 1954.
aasta kevadel puhkes seal vangide ülestõus. millest
võttis osa rohkem kui seitse tuhat kinnipeetut. Ülestõusu
asus juhtima polkovnik Kuznetsov, kuldtähe ordeniga autasustatud
katselendur, kes oli julgenud väita, et ameeriklaste hävitaja
on parem kui nõukogude oma. Ülestõusnud nõudsid,
et süüdistusdokumendid tuleb üle vaadata, karistusaegu
lühendada, vangide tapjaid ja nende kallal vägivalla
kasutajaid karistada, laagrielu korraldada jne. Läbirääkimiste
asemel otsustas laagri juhtkond esmalt tuua poliitiliste vangide
sekka rongitäie kriminaalkurjategijaid. Kuid see oli valearvestus,
laager organiseerus kiiresti. Sellest vangide vastuhakust on üksikasjaliselt
kirjutanud Aleksander Solženitsõn oma raamatu “Gulagi
arhipelaag” peatükis “Kengiri nelikümmend
päeva” (“Eesti Raamat” 1990, lk 234–272)
“Kengiri laagrijaoskond kujutas endast suurt ristkülikut
ühise välistsooniga, mille sees paiknesid põiki
äralõigatud sisetsoonid: 1. (naiste) laagripunkt ja
majandusõu, 2. ja 3. laagripunkt ja siis vanglatsoon, kus
oli kaks vanglat, vana ja uus... Esimeseks sihiks oli ära
võtta majandusõu, kus olid kõik laagri toiduainelaod.
Operatsiooni alustati töövabal päeval, pühapäeval
16. mail 1954. aastal. Kõigepealt roniti barakkide katustele
ja sealt 3. ja 2. laagripunkti vahelisele müürile. Seejärel
hüpati käskluse peale 2. laagripunkti territooriumile,
rivistuti ja hakati peateed mööda liikuma. Peatee viis
piki 2. laagripunkti telge majandusõue raudväravani.”(lk.
241–242)
Vastuhakk organiseerus iga päevaga, ülestõusnud
vallutasid kogu laagri territoorium. Läbirääkimised
laagri juhtkonna, kohale lennanud Gulagi ülema Dolgihhi,
NSVL siseministri asetäitja Jegorovi, kindralipaguneid kandvate
julgeolekumeetega kestsid 40 päeva, siis toodi kohale tankid.
Solženitsõn kirjutab: ”Reede, 25. juuni koidu
ajal paiskusid üle taeva raketid ja vaatlejad barakkide katustel
ei jõudnud piiksatadagi, tabatuna snaiperi kuulidest. Lennukid
lendasid niitevlennul laagri kohal, sisendades õudu. Kuulsurikkad
tankid T-34 sööstsid igast küljest peale, mõni
neist vedas enda järel pukkidel okastraati, et otsekohe tsooni
eraldada. Nii automaatorid kui ka tankistid olid viina saanud.
Olgu need eriväeosad millised tahes, aga relvituid magavaid
inimesi lömastada on siiski purjuspäi kergem.”(lk.
269)
Osvald Saulep meenutab: “Naisvangid moodustasid üksteisel
käealt kinni võttes aheliku, lootes niiviisi roomikud
peatada. Aga ettejäänud vangid lömastati, valvurid
tulistasid automaatidest valimatult. Üks Haapsalu tüdruk,
Inga Kivi, sai seal surma. Jäin raudväravate taha ummikusse
ja ootasin, millal valang tuleb ning kerest läbi läheb.
Pärast allaandmist suruti vangid põlvili, käed
üleval, seejärel viidi viiekaupa tsoonist välja,
kamandati kõhuli ja jäeti terveks ööpäevaks
lamama.” Järgmisel päeval olid vagunid kohal ja.
Saulep koos teistega viidi Sahhalini saarele vanglasse, kust ta
pärast pikki ülekuulamisi tagasi Leena jõe äärde
toodi.
Solženitsõn kirjutab: “Kengiri streikijad kaotasid
lahingu, kuid võitsid sõja. /--/ Järgneval
Gulagi tippjuhtide ja laagriülemate nõupidamisel kaebasid
paljud avalikult laagrite toiduga varustamise kehva korralduse,
vohava bürokraatia ja laagrite viletsa ülesehituse üle.
10. juulil 1954. aastal andis NLKP KK välja resulutsiooni,
millega ennistati kaheksatunnine tööpäev, lihtsustati
laagrirežiime ja kergemaks muutus ennetähtaega vabanemine.
Erilaagrid kaotati, vangidel lubati kirjutada kirju ja saada pakke.
/--/ Selleks ajaks oli nõukogude eliidi kõrgemates
instantsides alanud debatt stalinliku õigusemõistmise
teemal – algas Hruštšovi sula. Vabastamised said
alguse, kuid toimusid aeglase tempoga.” (lk 448–468)
Stalini surma järel lühendati vangide karistusaega ja
1957. aasta novembris vabanes ka Saulep.
Jälle
kodus
Ta tuli Eestisse, kus
ta suunati elama Pärnusse. Asumiselt said tagasi Eestisse
tulla ka Osvaldi vend, isa ja ema, kellele sõjatribunal
oli määranud metsavendade abistamise eest 25+5 aastat
sunnitööd.
Rajanud Pärnus endale kodu, astus Saulep 1959. aastal Tartu
kunstikooli kaugõppeosakonda, mille lõpetas 1964.
aastal, omandades maali ja garaafika eriala diplomi. Noorusunistus
oli täitunud.
“Mulle meeldib maalida, tahan ikka seda taha,” ütleb
kunstnik. Saulepil on valminud üle paarisaja eri žanris
töö. Tema maalide seas võib rohkesti leida maastikumaale,
aktimaale, meie väljapaistvate sõjaväelaste ja
riigijuhtide portreid. Jäädvustatud on president Konstantin
Päts, kindral Laidoner, admiral Pitka, leitnant Kuperjanov
ja ka viimases sõjas rüütliristi saanud neli
Eesti ohvitseri. Osvald Saulepi maalide näitusi on korraldatud
pea kõigis Eesti linnades. Tema töid on eksponeeritud
ka kahel korral Soomes Vaasas, Rootsis Koitjärvel, Leedus
Šiauliais ning Lätis ja Moskvas. Näitusel Lihulas
olid väljas põhiliselt saksa vormi kanvad tuntud Eesti
ohvitserid ja sõjaväelased ning samuti meie riigitegelaste
portreed.
1998. aastal anti Osvald Saulepile üle Itaalia Rahuvõitlejate
medal. 1999. aastal autasustas Eesti kaitseministeerium teda relvastatud
vastupanu teeneteristiga. 2001. aastal vääristas Eesti
president Osvald Saulepit V järgu Kotkaristiga.
|
|
|
