|
|
Quo vadis, Eesti?
tekst: Hendrik Arro,
tehnikateadlane, Ph.D.
Eestil on jälle
rasked ajad – mitmetes põhimõttelistes küsimustes
tuleb juba õige varsti vastu võtta otsus, ent kokkuleppeid
on raske saavutada. Igaühel, kes mõnes vaidlusaluses
küsimuses sõna võtab, pole enda arvates mitte
ainult õigus, vaid jääb õigust ülegi.
Kui kunagi hallil ajal
ristirüütlid Eestimaad vallutama tulid, lõppes
eestlaste vastupanu lõppkokkuvõttes fiaskoga. Eestimaa
vallutati ja eestlased sattusid võõramaalaste võimu
alla. Mitte väikest osa sellises asjade käigus mängis
eestlaste killustatus – iga kihelkond otsustas omaette, kas
ikka läheme vallutajate vastu sõtta või vaatame
pealt, kuidas naaberkihelkonnal läheb. Arusaamise puudumisel,
et tegu on kogu ühiskonda puudutava küsimusega, osales
vaenlase rünnaku tagasilöömisel enamasti ainult
antud hetkel kõige rohkem ohustatud kihelkonna pealt kokku
kogutud sõjavägi. Noh, ja läks nagu ta läks.
Pärast naabrite allutamist tungisid vallutajad edasi ja siis
tuli pealtvaatajatel endil juba ennast kaitsta ja üksi, ilma
naabrite abita keretäis vastu võtta ning muhkusid
sügades tagantjärele tarkusega arutada, et oleks vist
ikka õigel ajal appi minema pidanud. Aga mis tehtud, õigemini
tegemata jäetud, see tegemata jäigi ning eestlaste ajaloost
sai orirahva ajalugu.
Paistab, et eestlased on iseloomult alalhoidlik rahvas ja selline
individualism on meis säilinud läbi aastasadade. Näitab
seda ju kõige paremini asjaolu, et ükskõik
mis Eestis tänapäeval ka ette võetakse, kui vajalik
see Eestile tervikuna ka ei oleks, ikka leidub kohapeal mingi
isik või seltskond, kes on ettevõtmisele risti vastu.
Et see on vajalik kogu Eestile, pole tähtis, peaasi et minu
õigusi ei rikutaks. Asjale aitavad hoolega kaasa ka igasugused
muinsus-, loodus-, inimõiguste- ja tont teab veel mille
kaitsjad, kes (väga tihti asja sisulist ja tehnilist külge
taipamata) on innukalt iga asja eitamas, mis mingeid muudatusi
esile kutsub, andmata endale aru, milleni see eitamine ikka Eestimaa
viiks.
Võib arvata, et kõikide “kaitsjate” soove
ja taotlusi rakendades muutuks Eesti paratamatult juba üsna
varsti mingiks suureks reservaadiks, kus eestlased tohiksid elada
ainult kaugete esiisade kombel, hoides ennast otsustavalt ja jäärapäiselt
eemale igasugusest tootmise ja tehnika arengust ning elatudes
sellest, mida mujalt maailmast siin eestlaste arhailist eluviisi
imetlemas käivad turistid annetustekarpi pillavad (kui käivad
ja kui pillavad). Tänapäeva arengutasemel elu ei ole
tootmist ja tehnikat eirates ju võimalik. Kindel on seegi,
et võõramaiste vallutajate alla jäämisest
igatahes pääsu poleks. Mitte keegi, kellel jõudu
on, ei jätaks maad, mille põliselanikkond on oma arengutasemelt
kogu ülejäänud Euroopast oluliselt maas, vallutamata.
Iseseisval Eesti riigil kui sellisel oleks peagi lõpp ja
võib arvata, et ega võõrvallutajad sellest
eestlaste status quo säilitamise soovist eriti ei
hooli, vaid kasutavad eestlaste maad ja loodusvarasid nii, nagu
see neile vajalik tundub olevat. Seda on ajalugu juba piisavalt
hästi ning korduvalt tõestanud.
Ei saa muidugi väita, et kõik ettevõtmised,
mille vastu rahvas sõdib, oleksid Eestile kui sellisele
kasulikud. Küllalt palju on selliseidki, kus isiklikud huvid
käivad Eesti riigi ja rahva huvidest kõvasti üle.
Oma firmat arendades ei arvestata, mida üks või teine
tegevus Eestile kui tervikule klaasa toob. Nii mõnegi ärimehe
kiidulaulu mingile talle kasulikule projektile võib võrrelda
vähiraku hõiskamisega, kes kiidab kasvaja arengut
organismis, endale aru andmata, mida see lõppkokkuvõttes
nii organismile kui ka talle endale kaasa toob.
Need mõtted tulid pähe, lugedes ikka ja jälle
ajakirjanduses ilmuvaid artikleid selle kohta, kuidas mingid kurjad,
vastutustundetud ärimehed tahavad kusagil jälle midagi
teha, mida kohalikud elanikud sellel kohal näha ei soovi.
Ja appi tuuakse inimõigused, loodus- ja muinsuskaitse ning
tont teab, mis veel kõik, mis pakutud ettevõtmist
antud kohal ja antud ajal kuidagi teoks teha ei luba. Oleme jõudnud
nii kaugele, et sellist kohta, kuhu Eestis võiks näiteks
prügimäe või prügikäitlusettevõtte
rajada, midagi kaevandada või elektrijaama ehitada, ei
ole üleüldse olemas, olgugi, et tänapäeva
ühiskonda ilma elektrivooluta ning prügilateta ei kujuta
keegi ette. Kuid suhtumine on selline, et loomulikult on vaja
ja tehke, aga ainult mitte siin, meie läheduses, vaid kusagil
kaugel, teises Eestimaa servas. Sealsed elanikud mängivad
aga “palli” enam-vähem samasuguste põhjendustega
kohe tagasi. Kõik sekeldavad ja tegutsevad, kuid Eesti
riigi jaoks vajalik tegu jääb tegemata.
Lõpp lobale!
Mida tuleks teha olukorras,
kus tegutseda on vaja, kuid mitte midagi teha ei tohi või
kus mingi suure egoga isiku tegevus kipub riigile ohtlikuks muutuma?
Milline peaks olema tasakaal üksikisiku või mingi
väikese kogukonna ja riigi õiguste vahel?
Nähtavasti tuleks alustada sellest, et jätta tühi,
ainult advokaatidele leiba andev lõputu lobisemine ja panna
seaduslikult paika prioriteedid, milliste küsimuste üle
lõplik otsustamine kuulub riigile ja mis jäävad
kohalike võimuorganite pädevusse. Selliste küsimuste
puhul, mis on eluliselt olulised kogu ühiskonnale, nagu Eesti
energiaga varustamine, teede ja raudteede ehitus, riigi kaitsevõime
arendamine ja säilitamine jne, peaks lõplik otsustamisõigus
igal juhul kuuluma riigile. Nendes küsimustes ei tohiks üksikisiku
huvid olla riigi huvidest kõrgemalt koteeritud. Tuleb lähtuda
lihtsalt tõsiasjast, et millegi uue tegemine on alati ka
mingite kahjudega seotud. Kuid kahjud peavad jääma mõistlikkuse
piiridesse ja ei tohi olla suuremad kasust, mida antud ettevõtmine
meie riigile ja rahvale toob. Kõik siin ilmas maksab ja
täielikku võrdsust mingi ühiskonna liikmete vahel
(miks ainult mina pean midagi ohverdama?) ei ole võimalik
mitte kunagi saavutada. Kuid see ei tohi takistada kogu ühiskonna
jaoks vajalike otsuste vastuvõtmist.
Muidugi, probleeme tekib siin kuhjaga, sest õiguse tegemine
igal ettetuleval juhul ei ole kaugeltki kerge. Peaaegu alati on
kellelgi valus. On ilmne, et enne kui ühes või teises
vajalikus küsimuses midagi otsustatakse, peaks toimuma arutelu,
kus ka kohalike elanike häält kuulda võetakse,
kuid see ei tohiks kujuneda praktiliselt asjatundmatute, enamasti
mitte midagi tootvate tegelaste lõpmatuks jututoaks. Et
ühiskond saaks normaalselt areneda, tuleb otsus vastu võtta
mingi mõistliku aja jooksul. Ja siis olgu jutul lõpp.
Me elus on palju piiranguid (alates kas või liiklusmäärustest,
heakorra eeskirjadest jne), mis ei tarvitse meile alati meeldida,
mis piiravad meie õigusi, kuid mida me kogu ühiskonna
huvidest lähtudes peame täitma. Inimõiguste jms
kaitsmisest tulenev kasu mingile kitsamale ringile ei tohiks põhjustada
määratult suuremat kahju kogu riigile ning ühiskonnale
mõne vajaliku asja tegematajäämise tõttu.
Üldtuntud on sentents: kes ei taha toita omaenda vägesid,
toidab varsti võõraid vägesid. Seda lauset
parafraseerides võiks öelda: kes ei taha kanda väiksemaidki
vajalikke ohvreid omaenda riigi arenguks, orjab varsti võõrast
riiki. Ja tihti idealistide poolt koostatud, ainult kitsastest
erialastest eesmärkidest lähtuvate eeskirjade täitmine
ei tohiks lõpetada eestlaste elu ja tegevust Eestimaa pinnal.
Samal ajal ei tohiks Eesti riik ja rahvas aga muutuda ka kellegi
jaoks õigusteta lüpsilehmaks, kus põhiline
on isiklik kasu, mille kõrval riigi ja rahva huvid midagi
ei maksa.
Lõpliku
otsuse tegijaks riik
Käesoleva kirjutise
autori arvates on avajalik, et võimalikult kiiresti võetaks
kõige kõrgemal tasandil vastu otsus, mis määraks
kindlaks, milliste loodus- ja maavarade kasutamise ning tööstusobjektide
rajamise küsimustes oleks lõpliku otsuse tegijaks
riik. Siin ei saa otsustamist ainult poliitikute hooleks jätta,
nee teadmiste tasemest objektiivsete otsuste tegemiseks enamasti
ei piisa. Eriti siis, kui probleemist arusaamiseks on vajalikud
konkreetsed erialased teadmised. Seega on spetsialistide kaasamise
vajadus otsustusprotsessi ilmne – nende hooleks peaks jääma
lahendusvariantide pakkumine ja ühtlasi ka näitamine,
mida üks või teine otsus endaga tegelikult kaasa tuua
võib. Nähtavasti tuleks kindlaks määrata,
millisel tasemel spetsialistide abi peaks riik otsuste tegemisel
edaspidi kasutama ja millised on need kriteeriumid, millistest
lähtutakse. Muidugi, ka erinevate erialade spetsialistid
võivad omavahel vaielda ja ühele meelele jõudmine
ei ole alati sugugi kindel, kuid siis oleks poliitikutel vähemalt
midagi, millele toetuda. Kindlasti peaks arvesse võtma
otsustatavate objektide olulisust Eesti riigile ja rahvale tervikuna.
Sest ainult nii jääb Eesti ka edaspidi eestlaste jaoks
elatavaks maaks.
|
|
|
