|
|
Katõn –
Aegumatu kuritöö inimsuse vastu
tekst: Heino Arumäe,
ajalooprofessor
fotod: internet
|
1943. aasta aprillis tegid sakslased
maailmale teatavaks, et Smolenskist lääne pool on
avastatud ühishaud. Poola Punase Risti palvel tegelesid
laipade identifitseerimisega sakslaste kõrval ka Poola
patoanatoomid. |
Kohanimi Katõn
– poolakatele Katyñ – on omandanud traagilise
sümboli tähenduse. Eriti masendav on see Smolenski lähikonnas
asuv paik Poola rahvale, kes selles piirkonnas toimunud koletu
veretöö ohvrina kaotas tuhandeid oma rahva paremaid
poegi.
Septembris 1939 NSV
Liidu relvajõudude kätte vangi langenud Poola ohvitseride
massiline hukkamine Katõnis on korduvalt äratanud
suurt rahvusvahelist huvi. Ja nüüd, aprillis aastal
2010, juhtus Katõni lähedal taas maailma vapustanud
katastroof. 10. aprilli hommikul kiirustas esinduslik Poola delegatsioon
samal päeval Katõnis toimuvale mälestusüritusele,
kuid tihedas udus Smolenski lennuväljale maanduda üritanud
lennuk purunes u 500 m enne maandumisraja algust. Hukkunute seas
oli president Lech Kaczynski abikaasaga, hulk Poola juhtivaid
riigimehi, kõrgemaid sõjaväelasi ja muude valdkondade
silmapaistvaid esindajaid.
Seoses 70 aasta möödumisegat Katõni veretööst
ja äsjase ootamatu katastroofiga on taas põhjust meenutada,
kuidas tuhanded Poola ohvitserid hukati, kuidas see aegumatu kuritegu
teatavaks sai ning kuidas selle ümber NSV Liidus ja hiljem
Venemaalgi küünilist mängu on mängitud.
Kuidas Katõni
veretöö korraldati?
Teatavasti tungisid
1939. aasta 1. septembril alanud kallaletungi käigus Saksa
väed kiiresti edasi ning Poola armee oli sunnitud taganema
ida suunas. Seetõttu langes 17. septembril omakorda Poolale
kallale tunginud NSV Liidu relvajõudude kätte palju
sõjavange. Nende arvu hinnatakse 250 tuhandest kuni 300
tuhandeni, täpset arvu polegi võimalik kindlaks teha.
Nimelt oli punaarmee Ukraina ja Valgevene rinde juhtkond omal
ajal teatanud, et vangi võeti üle 450 tuhande mehe.
Osa idapoolsetelt aladelt pärit vange vabastati peagi. Ühes
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadis (SARK) dokumendis märgiti,
et SARK-ile anti üle – kaasa arvatud need, kes hiljem
Leedust ja Lätist laagritesse saadeti – kokku 130 242
sõjavangi. Neist 42 400 saadeti Ukraina ja Valgevene lääneoblastitesse
ning 42 492 isikut avaldasid soovi minna Saksamaa poolt okupeeritud
Poola territooriumile. Kui paljudel see õnnestus, ei ole
teada.
Samas märgitakse: “Aprillis-mais 1940. a. saadeti I
eriosakonna kaudu Ukraina Siseasjade Rahvakomissariaadi käsutusse
15 131 isikut”. See formuleering tähendas, et mainitud
isikud lasti maha.
Otsus Poola sõjavangide hukkamiseks langetati ÜK(b)P
Keskkomitee Poliitbüroo koosolekul 5. märtsil. L. Beriale
saadetud väljavõte kõnesolevast Poliitbüroo
protokollist väärib tsiteerimist:
144. – NSVL
SARK’i küsimus
I. Teha NSVL SARK-ile
ettepanek:
1) Toimikud (originaalis dela) sõjavangide laagrites asuvate
14 700 endiste Poola ohvitseride, ametnike, mõisnike, politseinike,
luurajate, sandarmite, valvurite ja ametnike,
2) aga ka arreteeritud ja Ukraina ning Valgevene lääneoblastite
vanglates asuvate 11 000 erinevate kontrrevolutsiooniliste spionaaži-
ja diversiooniorganisatsioonide, endiste mõisnike, vabrikantide,
endiste Poola ohvitseride, ametnike ja ülejooksikute kohta
– vaadata läbi erikorras, kohaldades nendele kõrgeimat
karistusmäära – mahalaskmine.
II. Toimikute läbivaatamine
viia läbi ilma arreteeritute juuresolekuta ja süüdistust
esitamata, otsus juurdluse lõpetamise kohta ja süüdistusakt
esitada järgnevas korras:
a) isikute kohta, kes asuvad sõjavangide laagrites –
NSVL SARK’i Sõjavangilaagrite valitsuse õiendite
alusel,
b) arreteeritud isikute kohta – U/kraina/ NSV ja V/algevene/
NSV SARK’i õiendite alusel.
III Asjade läbivaatamine
ja otsuse langetamine teha ülesandeks troikale koosseisus
sm-d Merkulov, Kabulov ja Bastakov (NSVL SARK 1. eriosakonna ülem).
KK sekretär.
Kõnesolev poliitbüroo otsus koostati Stalini initsiatiivil.
Järgnevalt koostati sõjavangilaagrites ja vanglates
kinnipeetud poolakate ja nende perekonnaliikmete nimekirju, koostati
plaanid, kuidas kasutada raudteid vangide transportimiseks hukkamispaikadesse.
Hoolitseti ka selle eest, et võimalikult vähe isikuid
saaks ohvrite saatusest teada. Mitmel pool kinni istuvad poolakad
koondati mõnda suuremase vanglasse.
Aprillis asuti nii sõjavange kui vanglates hoitavaid isikuid
saatma Ukraina NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi käsutusse.
Surmamõistetud olid enamasti poolakatest ohvitserid, kuid
nende kõrval ka arvukalt tsiviilisikuid. Esindatud olid
paljud elukutsed – kindralitest Poola presidendi teenrini.
Igasuguse vaenuliku elemendi ja kontrrevolutsionääride
pähe mõisteti surma ka kõige humaansemate kutsete
esindajaid nagu arste, kooliõpetajaid jne. Tegemist oli
Poola riikliku ja intellektuaalse eliidi sihiteadliku hävitamisega.
Lausa erandkorras jäeti ellu vaid need isikud, kes informatsiooniallikana
pakkusid huvi luureorganitele, keda peeti sobivaks luuretööks
välismaal jne. On tähelepandav, et ellu jäid ka
need isikud, kelle vastu Saksa saatkond ühel või teisel
põhjusel huvi oli tundnud – kokku 47 isikut. Leedu
saatkonna palvel pääses surmast 19 inimest.
Katõni metsas toimusid hukkamised 1940. aasta aprillis-mais.
Ohvrid toodi kohale u 1,5 km eemal asuvast raudteejaamast. Hukatutelt
võeti ära kellad, vöörihmad ja muu hinnalisem,
mis silma hakkas. Osal hukatavatest ohvitseridest seoti käed
nööriga, aga ka okaastraadiga selja taha. Hukkamine
toimus varem valmis kaevatud sügavate haudade äärel,
tulistati lähedalt, enamasti Saksa Walther-tüüpi
püstolitest.
Kokku leiti Katõnis kaheksa massihauda. Seitsmes neis olid
laibad segamini, nagu nad hauda kukkusid, ühes aga ritta
laotud. Need olid maha lastud Smolenski vanglas.
Katõnis hukatud isikute arv on erinevates dokumentides
fikseeritud erinevalt: 14 587, 15 135 ja 14 552. Maha lasti 11
kindralit, 77 polkovnikut, 197 alampolkovnikut, 541 majorit, 144
kaptenit, 6061 nooremohvitseri; lisaks sõjaväevaimulikke.
Koos mujal hukatud poolakatega tõusis ohvrite arv 21 857-ni.
Sellise arvu esitas omal ajal julgeolekuorganite ülem A.
Šelepin N. Hruštšovile, kuid see ei tarvitse olla
lõplik tõde.
“Katõn”
on Poola ohvitseride suhtes rakendatud veretööde sümbol
Tegelikult toimus mahalaskmisi
mitmes muuski paigas, näiteks eriti massiliselt Kalinini
vanglas. Hukkamiste peakorraldaja ja üks aktiivsemaid täideviijaid
oli julgeoleku peatimukas V. Blohhin, kes mõni nädal
varem oli oma käega surma saatnud ka sellised tuntud isikud
nagu Isaak Babel, Vsevolod Meierhold ja Mihhail Koltsov.
Hukatud toodi vangla punanurka, kontrolliti isikuandmeid, pandi
käed raudu, viidi hukkamisruumi ja lasti maha. Ettenägelikult
kasutati relvana Saksa püstoleid. Timukatööga tegeles
Kalininis kuni 30 isikut, öö jooksul hukatuid oli 200–350.
Viie-kuue veoautoga toimetati laibad Mednoe küla lähedal
asuva Ukraina Siseasjade Rahvakomissariaadi puhkekodu kõrvale.
Haudade kaevamiseks oli Moskvast kohale toodud kaks ekskavaatorijuhti.
Harkovi vanglas seoti hukatavate käed seljataha ja tulistati
kuklasse. Kuklalask tõi kindla surma ja verd tuli vähe.
Ka seal maeti laibad kohalike julgeolekutöötajate puhkekodu
lähedale, kuhu juba varem oli maetud hukatud tsiviilisikuid.
Muide, Katõni veretöö jälgi otsinud ajaloolased
leidsid arhiividest huvipakkuvaid dokumente ka Moskva kavadest
Eesti, Läti ja Leedu sõjaväelaste suhtes. Poolakatest
tühjendatud laagrid pidid peagi vastu võtma uusi asukaid
Balti riikidest. Nimelt valmistus NSVL alates mai lõpust-juuni
algusest 1940 sõjaks Balti riikide vastu. Talvesõja
kogemusi arvestades kardeti tõsist vastupanu ning kõige
muus kõrval asuti ette valmistama ka sõjavangide
laagreid. Moskvas 9. juuniga 1940 dateeritud spravka’s on
fikseeritud, et kokku 8 laagris ollakse valmis vastu võtma
48 000 sõjavangi. Mõni päev hiljem kinnitati
ühes NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi sõjavangidega
tegeleva osakonna õiendis valmisolekut vastu võtta
65 500 sõjavangi Balti riikidest. Oodatava uue kontingendi
vastuvõtmiseks tuli mõnest laagrist poolakaid mujale
saata. Muide – ette nähti ka laager nendele, kelle suhtes
kavandati rakendada “erilist isolatsiooni” ja kaks laagrit
“välja selgitatud” ohvitseridele, politseinikele,
sandarmitele, agentidele ja nendega võrdsetele. Pole kahtlust,
milline olnuks mainitud kolme laagrisse saadetavate isikute saatus.
Tookord Nõukogude Liidus valitsenud kombe kohaselt represseeriti
ka hukkamisele määratud poolakate perekondi. NSV Liidu
siseasjade rahvakomissar L. Beria andis juba 7. märtsil direktiivi
saata kõik Ukrainas ja Valgevenes sõjavangilaagrites
ja vanglates asuvate poolakate perekonnad 10 aastaks Kasahstani.
Kõnesolev direktiiv nägi üksikasjadeni ette samasuguse
käitumisviisi, mida rakendati ka Eestis nii 1941. kui 1949.
aastal. Väljasaatmisoperatsioon pidi olema lõpetatud
15. aprilliks.
Kõnesolev Beria direktiiv oli koostatud juba varem kõige
kõrgemal tasemel langetatud otsuse realiseerimiseks. Nimelt
olid ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo ja NSV Liidu Rahvakomissaride
Nõukogu langetanud deporteerimisotsuse 2. märtsil
1940. Esimesel poolaastal 1940 saadeti Ukraina ja Valgevene lääneosast
Kasahstani 215 tuhat isikut, juuni lõpul ja juulis küüditati
veel üle 76 tuhande inimese.
Moskva sunnitud
mööndused poolakate suhtes
Seoses Saksamaa kallaletungiga
22. juunil 1941 muutus Moskva suhtumine poolakatesse. Kõigis,
kes olid valmis võitlema Saksamaa vastu, nähti nüüd
liitlasi. 30. juunil 1941 kirjutasid Londonis paikneva Poola pagulasvalitsuse
juht kindral W. Sikorski ja NSV Liidu suursaadik I. Maiski alla
koostöökokkuleppele. Selles deklareeris Nõukogude
valitsus, et Poola territooriumi puudutavad Nõukogude-Saksa
lepingud 1939. aastast on kaotanud oma jõu. Nähti
ette kohene diplomaatiliste suhete siseseadmine ja mõlema
valitsuse vastastikune abi võitluses hitlerliku Saksamaa
vastu. Nõukogude valitsus nõustus Poola armee loomisega
NSV Liidu territooriumil, mida juhib Poola valitsuse poolt nimetatud
juhtkond, kuid operatiivses mõttes allub NSV Liidu kõrgemale
väejuhatusele. Lepingule lisatud protokollis lubas NSV Liidu
valitsus amnestia kõikidele NSV Liidu territooriumil kinnipeetavatele
sõjavangidele ja teistele kodanikele.
14. augustil sõlmitud sõjalise koostöö
kokkuleppe kohaselt asutigi Poola armee loomisele. Selle ülem
kindral W. Anders oli pärit baltisaksa aadliperekonnast ja
I maailmasõja päevil teeninud Vene sõjaväes.
Septembris 1939 oli ta brigaadikomandör, langes haavatuna
vangi ja sattus lõpuks Moskva vanglasse.
NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi andmetel oli 1. augustil
1941 laagrites ja vanglates veel 26 tuhat poolakast sõjavangi
ning mitmel moel represseerituid, nende perekondi ja põgenikke
oli kokku 381 tuhat.
Laagritest vabastatud näljast ja haigustest puretud mehed
koondati Buzuluki, Tatištševo ja Totski piirkonda, neist
loodi kaks diviisi ja tagavarapolk. Mehi ja nende perekonnaliikmeid
saabus kohale üha enam ja kindral Anders taotles 3. detsembril
Stalinilt võimalust suurendada Poola armeed 96 tuhande
meheni. Märtsis 1942 leppisid Stalin ja Anders kokku, et
armee suuruseks jääb 44 000 meest, ülejäänud
saadetakse Iraani. Peagi selgus, et suur osa poolakatest oli NSV
Liidu suhtes ebasõbralikult meelestatud ja Lääneriikide
vahendusel saadeti lõpuks kõik, kes seda soovisid,
Lähis-Itta. Kokku sõitis ära 76 tuhat Poola sõjaväelast
ja enam kui 38 tuhat perekonnaliiget. Muide, koos poolakatega
õnnestus lahkuda ka mõnel eestlasel.
Andersi armee paistis silma paljudes lahingutes, eriti aga legendaarses
võitluses Itaalias Monte Cassino pärast. Osa Poola
sõjaväelastest eelistas jääda NSV Liitu,
neist loodi esialgu diviis, seejärele korpus ja lõpuks
armee – Armia Narodowa. Kui korpus 1943. aastal rindele saadeti,
oli selles enam kui 36 000 meest. Hiljem kodumaal sattus see armee
teravasse vastuollu Poolas põranda all loodud rahvuslikult
meelestatud relvajõududega – Armia Krajowa’ga.
Kuidas Katõni
veretöö avalikkusele teatavaks sai?
|
Plakat Andrzej Wajda filmist Katyñ.
|
1943. aasta 13. aprilli
hommikul teatas Berliini raadio maailmale, et 16 kilomeetrit Smolenskist
lääne pool avastati 28 meetrit pikk ja 16 meetrit lai
haud ja selles kuni 3000 Poola ohvitseri laipa. Viimased ei olnud
eriti lagunenud, vaid pinnase iseärasuste tõttu mumifitseerunud.
Peagi leiti teisigi haudu ning hukatute üldarvuks peeti 10
000. Laipade juurest leitud dokumentide, kirjade, päevikute,
fotode jm abil õnnestus paljude hukatute nimed kindlaks
teha.
Saatuse teed on imelised – Poola ohvitseride laipade leidjaks
olid nende kaasmaalased. Asi oli nii, et kohalikud Saksa okupatsioonivõimude
esindajad said juba sügisel 1941 ühelt sõjavangilt
teateid poolakate massilisest hukkamisest, kuid ei pööranud
sellele tähelepanu. Kuid 1942. aasta algul kuulsid sealkandis
viibiva tööpataljoni koosseisu kuuluvad poolakad kohalikelt
elanikelt kohutavast veretööst ja asusid omal initsiatiivil
haudu otsima. Massihauad leitigi ja tähistati kasepuust ristiga,
kuid Saksa võime see asi ikka veel ei huvitanud. Alles
pärast Stalingradi katastroofi asuti kõrgema väejuhatuse
korraldusel Katõni veretööd lähemalt uurima,
et Goebbelsi sõnade järgi seda “kolossaalset
poliitilist pommi” propagandistlikel eesmärkidel ära
kasutada. Seda tehtigi.
Moskva massiteabevahendid vastasid 15.–16. aprillil, et tegemist
on Saksa fašistlike timukate alatu väljamõeldisega.
Poolakad olevat suvel 1941 töötanud Smolenski lähistel,
langenud sakslaste kätte vangi ja peagi tapetud.
Poola emigrantliku valitsuse esindajad teatasid Londonist, et
kõnesolevate ohvitseride saatus on neile pikemat aega muret
teinud, kuid nad pole Nõukogude Liidu juhtkonnalt rahuldavat
selgitust saanud. Samas kinnitati, et nad tunnevad hästi
Saksa propaganda võtteid ja eesmärke, kuid antud juhul
on süüdistused nii tõsised, et asja uurimiseks
on pöördutud rahvusvahelise Punase Risti poole.
Informatsioon Katõni massimõrvast ei olnud šokiks
ainult poolakatele – see põhjustas palju muret ka
Suurbritannia ja USA juhtkonnale. Juba 15. aprillil ütles
Winston Churchill W. Sikorskile ja välisminister E. Radzynskile,
et sakslaste informatsioon võib olla õige, sest
bolševikud võivad olla veri cruel. Kuid ta lisas:
meie kohus on silmas pidada kõige tähtsamat eesmärki
ja seetõttu ei tohi isegi mõnest tõele vastavast
asjaolust avalikult kõneleda. Briti välisminister
A. Eden pillas oma selgituses valitsusele lause, et tegemist on
Saksa propagandaga, mis ei tarvitse tähendada, et see oleks
vale. USA president F. D. Roosevelt oli Churchilliga nõus:
koalitsiooni ühtsus on teljeriikide purustamise eeldusi;
kõik muu peab tagaplaanile jääma. Briti ja USA
ametiisikud, kes Katõni veretööst midagi teadsid
ja sellest kõnelesid, said peapesu või neid isegi
karistati. Nii Churchill kui Roosevelt mõistsid poolakate
pöördumise Punase Risti poole hukka.
Churchilli-Roosevelti püüded tõde summutada ei
andnud tagajärgi, sest poolakad ei hoidnud suud kinni. Tulemus
on teada: 25. aprillil 1943 esitas V. Molotov Poola Moskva saadik
T. Romerile noodi, et Nõukogude valitsus peab Poola valitsuse
tegevust täiesti ebanormaalseks, sest see polevat kooskõlas
kahe liitlasriigi suhetes kehtivate reeglite ja normidega ning
seetõttu katkestab diplomaatilised suhted Poola valitsusega.
Noodis väideti isegi, et Poola valitsus olevat kontaktis
Hitleriga, sest mõlemalt poolt alustati Nõukogude-vastast
kampaaniat üheaegselt. Lisaks väideti, et valekampaania
eesmärgiks olevat surve avaldamine NSV Liidule, et sellisel
teel saada territoriaalseid järeleandmisi Nõukogude
Ukrainalt, Nõukogude Valgevenelt ja Nõukogude Leedult!
NSV Liit lõikas konfliktist isegi tulu, sest nüüd
võis ta Poola seaduslikku valitsust ignoreerida ja teha
ettevalmistusi Moskva-meelse valitsuse võimuleupitamiseks
Varssavis.
Kui punaarmee sügisel 1943 Smolenski piirkonda jõudis,
tehti Moskvas ettevalmistusi Katõni ärakasutamiseks
omapoolseks propagandarünnakuks. Kõigepealt said kohale
saadetud julgeolekutöötajad instruktsiooni okupantidega
koos töötanud isikud üles puua – s.o neid,
kes olid Katõni sündmustest tõtt rääkinud,
tuli represseerida. Tunnistajaid töödeldi ja selgitati,
mida neil hiljem saabuvale uurimiskomisjonile öelda tuleb.
Kasutati ka otseseid võltsinguid – haudadesse sokutati
ümbrikuid, mis kandsid 1941. aasta sügisega dateeritud
templijäljendeid.
Niisiis pole imestada, et kõrge komisjon, mille esimees
oli punaarmee peakirurg N. Burdenko ja liikmeteks kirjanik A.
Tolstoi, haridusminister akadeemik V. Potjomkin, Kiievi metropoliit
Nikolai jt prominentsed isikud, tõepoolest uskus fabritseeritud
versiooni. Sama mulje jäi ka kohale saabunud välismaistele
ajakirjanikele. 22. jaanuaril 1944 toimunud pressikonverentsil
väideti, et Katõni mets oli kuni juulini 1941 Smolenski
elanike armastatud puhkepaik, kuid sakslased ehitasid selle ümber
traataia ja lasksid seal nende kätte langenud Poola ohvitserid
maha. Mõistagi leidus ka “tunnistajaid”, kes
kõike seda kinnitasid.
NSV Liit tegi suuri jõupingutusi, et kõnesolevat
võltsingut kasutada ka Nürnbergi protsessil. Rahvusvaheline
tribunal kuulas 1.–3. juulini 1946 ära kolm tunnistajat
süüdistuse ja kolm kaitse poolt. Kohtule jäi asi
segaseks ja tribunali otsuses Katõni veretööd
ei mainitud. Asi oli ka selles, et enne protsessi algust olid
NSV Liidu esindajad sõlminud lääneriikide esindajatega
“džentelmenliku” kokkuleppe, et mõlemale
poolele ebasoovitavaid asju, näiteks MRP salaprotokolli,
Müncheni konverentsi jne, kohtus ei meenutata.
Kuidas ja
kuivõrd Moskvas tõde tunnistati?
Katõni sündmusi
kajastavaid dokumente hoiti Moskvas ranges saladuses. Kõige
tähtsamaid neist, näiteks ÜK(b)P Keskkomitee Poliitbüroo
otsust 5. märtsist 1940, hoiti Kremli kurikuulsas salajases
kaustas nr 1. Sellega tutvusid kõik ametisse astunud peasekretärid
ja seejärele kadus toimik taas arhiivipeidikusse. Avalikkuses
püüti Katõni teemat vältida ning kui seda
mingisuguste väliste tegurite toimel tuli puudutada, siis
nimetati kõike seal toimunut fašistlike okupantide
provokatsiooniks.
NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeolekukomitee
esimees A. Šelepin saatis 3. märtsil 1959 N. Hruštšovile
kirja, kus märgiti, et NKVD troikade poolt mõisteti
Keskkomitee otsuse põhjal surma 21 857 isikut, kelle isiklikud
toimikud asuvad kinnipitseeritud ruumis. Šelepini sõnade
kohaselt ei paku need toimikud Nõukogude organitele operatiivset
ega ajaloolist huvi. Need ei pakkuvat huvi ka meie Poola sõpradele,
vaid vastupidi, nende teatavaks saamine võib põhjustada
meie riigile soovimatuid tagajärgi. Pealegi oli ametliku
versiooni kohaselt süüdi sakslased ja see asjaolu olevat
sügavalt juurdunud rahvusvahelises avalikus arvamuses. Šelepin
tegi ettepaneku toimikud hävitada ja Hruštšovi
heakskiidul nii tehtigi.
Kuid tõde ei olnud nii kerge varjata, kui Moskvas oletati.
Poola emigrandid kogusid mitmel pool, eriti Suurbritannias, hulgaliselt
andmeid tookordsete sündmuste tõelisest olemusest.
Ka mõni Inglise ajaloolane tegeles selle asjaga ja nii
ilmus Katõni teemal hulk käsitlusi. Küsimus tõstatati
isegi Briti parlamendis, sama asja arutamist taotleti Haagi rahvusvahelises
kohtus ja isegi ÜRO Julgeolekunõukogus.
USA kongress moodustas erikomisjoni Katõni küsimuse
käsitlemiseks. Moskva protestis, kuid detsembris 1952 langetas
komisjon selgesõnalise otsuse: pole kahtluse varjugi, et
NSVL SARK teostas Smolenski lähedal Katõni metsas
Poola ohvitseride ja haritlaste massilise tapmise.
Nüüd tuli ka Moskval selle küsimusega tõsisemalt
tegeleda. Välisasjade Rahvakomissariaadis loodi vastav komisjon,
mille eesmärgiks oli ametliku versiooni kaitsmine. Aastatel
1972–1976 esitas Nõukogude valitsus korduvalt noote
Briti valitsusele, nõudes valelike materjalide levitamise
keelamist, Katõni ohvritele mälestusmärgi püstitamise
keelamist jne.
Poliitbüroo otsus 5. aprillist 1976 kohustas välisministeeriumi
koos “Poola sõpradega” astuma vajalikke samme
Nõukogude-vastase propaganda neutraliseerimiseks. Riiklikule
Julgeolekukomiteele anti isegi korraldus teatada ebaametlikult
mõne Lääneriigi valitsusringkondade esindajatele,
et Nõukogude valitsus peab kõnesolevate võltsingute
levitamist teadlikuks provokatsiooniks, mille eesmärgiks
on rahvusvahelise olukorra teravdamine.
Poolas tõusis seoses “Solidaarsuse” tegevusega
Katõni teema üha teravamini päevakorda. 1980.
aastate teisel poolel räägiti massiteabevahendites sellest
juba täiel häälel ning valitsus oli sunnitud reageerima.
1987. aastal loodi Poola ja NSV Liidu ajaloolaste ühiskomisjon
Katõni tragöödia uurimiseks. Moskva võimud
saboteerisid komisjoni tööd ning salajased dokumendid
jäid endiselt kättesaamatuks.
Lõpuks mõistsid ka taibukamad Moskva juhtfiguurid
eesotsas välisminister E. Ševardnadzega, et poolakate
kannatus on katkemas. E. Ševardnadze, NKLP Keskkomitee välissuhete
osakonna juhataja V. Falin ja RJK esimees V. Krjutškov esitasid
22. märtsil 1989 Keskkomiteele kirja pealdisega “Katõni
küsimusest”. Selles viidati kõnesoleva probleemi
ülisuurele tähtsusele Poolas arenevas poliitilises võitluses
ja tehti järeldus: selgitusest Poola valitsusele ja rahvale
pole pääsu. On aeg öelda, mis toimus ja kes oli
selles süüdi.
Moskva võimumehed olidki sunnitud reageerima, kuid tegid
seda alles aasta hiljem. TASS-i teadaandes 13. aprillist 1990
väideti, et viimasel ajal leitud dokumendid kinnitavad: aprillis-mais
1940 lasti maha u 15 tuhat Poola ohvitseri. Süüdlasteks
tembeldati Beria ja Merkulov ning nende alluvad.
Mõistagi oli see vaid poolik tõde. Kui M. Gorbatšov
detsembris 1991 oma ülisalajased dokumendid B. Jeltsinile
üle andis, oli nende seas ka ümbrik Katõni materjalidega.
Gorbatšov tähendas, et nendega tuleb olla väga
ettevaatlik. Jeltsin luges dokumendid läbi ja nõustus:
siin on, mille üle järele mõelda. Alles aasta
hiljem, 14. oktoobril 1992 anti Poliitbüroo otsus 5. märtsist
1940 ja teised kõige olulisemad dokumendid Poola presidendile
L. Walesale üle. Nüüd avanesid võimalused
Katõni sündmuste uurimiseks.
1992. aasta juulis sõlmiti presidentide L.Walesa ja B.
Jeltsini initsiatiivil Poola ja Venemaa Föderatsiooni arhiiviteenistuste
vahel kokkulepe Katõni veretööga seotud asjaolude
ühiseks väljaselgitamiseks ning neljaköitelise
dokumendikogumike koostamiseks. Poola ja Vene ajaloolaste suure
töö tulemusena ilmusidki kõik neli köidet
Varssavis alates 1995. aastast.
Moskvas ilmus venekeelsena 1997. aastal vaid esimene köide,
teised jäid finantsraskustele viidates publitseerimata. Kuid
lõpuks ilmus kolme köite asemel üks koondköide:
Katõn’: Mart 1940 g. – sentjabr 2000 g. Rasstrel.
Sudba živõhh. Ehho Katõni. Dokumentõ.
Moskva: Ves mir, 2001, 688 lk. Tegemist on soliidse väljaandega,
kust on ammutatud suur osa ka käesolevas ülevaates esitatud
faktidest. Ometi on uurida veel küllaga. Sageli kurdetakse,
et Moskvas pole paljud dokumendid ikka veel kättesaadavad.
Vaidlused
Katõni ümber kestavad edasi
|
Katõni memoriaal. |
2000. aastal, Katõni
tragöödia 60. aastapäeval, avati poolakate hukkamispaikadel
kolm mälestusmärki. Poola juhtivad riigitegelased, vaimulikud
jt on pidanud vajalikuks korduvalt kinnitada: veretöödes
ei olnud süüdi vene rahvas, vaid totalitaarne režiim.
Seda seisukohta toetas ka paavst Johannes Paulus II.
Hoolimata Venemaa kõrgete ametiisikute ülestunnistustest,
leidub ringkondi, kes Stalini ja tema lähemate kaaslaste
verist teerada püüavad puhtaks pesta ja sealjuures ka
Katõni veretööd sakslaste kaela veeretada. Üheks
äärmuslikumaks näiteks Katõni ohvritega
manipuleerimisel on Vene ajaloolane Juri Muhhin, kes on kõnesoleval
teemal avaldanud mitu käsitlust. Neist on tuntuim J. I.
Muhhin. Antirossijskaja podlost: Nautšno-istoritšeskij
analiz. Rassledovanie falsifikatsii Katõnskogo dela Polšej
i Generalnoj prokuraturoj Rossii s tselju pasžetš nenavist
poljakov k russkim. Forum, Moskva, 2003. 762 lk.
J. Muhhini töödes torkab silma lausa provokatiivne valelike
väidete kombinatoorika, nagu see oli omane Nõukogude
Liidu kõige halvematele aegadele. Autor ühelt poolt
õigustab selgesõnaliselt stalinlikku terroripoliitikat
ja teiselt poolt mõistab hukka NSV Liidu ja Venemaa arengu
viimastel aastakümnetel. Ta kahetseb, et “suure puhastuse”
ajal Hruštšovi maha ei lastud – ilma temata oleks
NSV Liidu ajalugu olnud hoopis teistsugune, nimelt palju helgem.
Eriti rangelt saavad sarjata perestroikaga seotud tegelased: “Kui
Brežnevil oleks jätkunud mõistust ja tahet represseerida
kõiki neid gorbatšove, jakovleve, ševardnadzesid,
kravtšukke ja nende käsilasi, elaks nõukogude
rahvas isegi materiaalses mõttes vähemalt neli korda
paremini kui tänapäeval“.
Tembeldades Gorbatšovi, Jeltsini ja teised tüüpilisteks
viienda kolonni esindajateks, kiidab autor korduvalt ja selgesõnaliselt
Stalinit ja Ježovi, kes 1936.–37. aastal riigivastasele
vandenõule lõpu tegid. Kuigi autor tunnistab, et
mõnevõrra hukati ka süütuid inimesi, leiab
ta, et kõiki rahvavaenlasi ei suudetud välja rookida.
Lisaks Stalini-aja ihalusele ja praeguse Venemaa juhtkonna hukkamõistmisele
iseloomustab autorit veel viha ja põlgus Poola ja poolakate
vastu. Just Poola olevat Hitleri kõrval peasüüdlane
Teise maailmasõja puhkemises. Poolakad olevat sakslastega
kokku mänginud ja oma liitlasi korduvalt reetnud. Poola valitsus
ja väejuhatus olid autori arvates lihtsalt reeturite ja argpükside
seltskond.
NSV Liidu ja Saksamaa suhteid käsitledes väidab Muhhin,
et Stalini eesmärgiks olevat olnud Poola suveräniteedi
kindlustamine ja Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokoll on lihtsalt
võltsing. NSV Liidu kallaletung Poolale 17. septembril
1939 polevatki agressiooniakt, sest see riik olevat lakanud eksisteerimast
juba 7.–10. septembril.
Milline oli J. Muhhini versioon sõjavangide saatusest?
Autori kohaselt jaotati Poola sõjavangid kolme kategooriasse.
Esimesse kuulusid “kurjategijad”, kokku “vaevalt
üle tuhande isiku”. Neist mõnisada lasti Smolenski
lähedal maha, ülejäänud suunati kinnipidamiskohtadesse.
Teine kategooria oli sõjavangid selle sõna otseses
mõttes – 400 (!) või veidi enam ohvitseri.
Neist osa saadeti Saksa võimu all olevasse piirkonda, ülejäänud
astusid Andersi armeesse.
Absoluutne enamus ohvitseridest ja sandarmitest olevat tunnistatud
“sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks” ja pistetud 3–8
aastaks laagritesse. Mingisugust Poliitbüroo otsust vangide
hukkamise kohta, troikade tegevust ega massilist mahalaskmist
polevat olnud. Tuhanded poolakad jäid lihtsalt sakslaste
kätte ja hukati. Edasiste sündmuste kirjeldamisel on
autori fantaasia eriti elav. Sakslaste käsul olevat Nõukogude
sõjavangid Katõni metsas mahalastute hauad avanud
ja laibad välja tõstnud. Seejärele otsiti nad
läbi ja võeti ära kõik dokumendid, mis
oleksid dateeritavad hilisema kuupäevaga kui mai 1940. Lõpuks
heideti laibad haudadesse tagasi ning lisaks toodi sinna mujalgi
mahalastute laipu.
Sakslased olevat kohalikke elanikke hirmutanud, et nad kõik
veretööd ajaksid NSV Liidu julgeolekuorganite kaela.
Hiljem olevat kõnesolevad tunnistajad likvideeritud.
Autor nimetab Venemaa prokuratuuritöötajaid, kes Katõni
asjas tõde otsisid, lurjusteks ja süüdistab neid
selliste tõendite kõrvaldamises, mis tõestaksid
NSV Liidu süütust. Just uurijad olevat valmis võltsinguteks
ja igasugusteks alatuteks väljamõeldisteks, et vaid
tõestada NSV Liidu süüd. Uurijad olevat olnud
oma vaimse arengu ning juriidilise ja akadeemilise taseme poolest
katastroofiliselt madala tasemega. Autor nimetab prokuratuuritöötajaid
Goebbelsi ustavateks jüngriteks ja riigireetjateks, kes tuleks
kohtu alla anda.
Niisiis J. Muhhini arvates saab NSV Liitu vaid võltsitud
dokumentide alusel Katõni veretöös süüdistada.
Autori ettekujutus võltsimisprotsessist oli järgmine:
kõigepealt otsitakse sobiv plank, koostatakse tekst, asetatakse
vajalikud templijäljendid ning julgeolekuteenistuse agendid
võltsivad Stalini ja teiste Poliitbüroo liikmete allkirju.
Seejärele leitakse selline “dokument” salajasest
arhiivist. Lisaks „leiab“ peaprokuratuur 100 dollari
eest eksperte, kes on valmis vande all kinnitama, et tegemist
on ehtsa dokumendiga.
J. Muhhini hinnangul olid just tõe taotlejate tegevusel
katastroofilised tagajärjed, sest Euroopas ja eriti Poolas
kasvas viha NSV Liidu vastu. Tulemus – Poola ja teised Ida-Euroopa
riigid astusid NATO-sse ning Venemaa on selle tugeva sõjalise
koalitsiooni kõrval seniolematult nõrk.
J. Muhhini poolt esitatud pilt Katõni veretööst
on muidugi võltsingute äärmine näide, kuid
püüdeid kogu süü sakslaste kaela veeretada
esineb ikka veel.
“Ametlik” Venemaa on Stalini-Beria süüd tunnistanud,
kuid kujutanud Katõni veretööd ühena nende
“tavalistest” roimadest. Asjaolu, et tegemist oli sõjakuritööga,
seega aegumatu kuritööga inimsuse vastu, ei taheta tunnistada.
Selle seisukoha omaksvõtt tähendaks vajadust riiklikul
tasemel seda tragöödiat uurida ja süüdlased
välja selgitada.
Tõsi küll, näib nii, et viimane katastroof –
Poola juhtkonna silmapaistvate isikute hukkumine – on Venemaa
Föderatsiooni valitsuse tõekspidamisi kõnesolevas
küsimuses muutnud. Näib kujunevat eeldusi, et Moskvas
asutakse ajaloolisi tõsiasju enam hindama ning loodetavasti
neist ka vajalikke järeldusi tegema.
|
|
|
