Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 


Eesti mehed Teises maailmasõjas

tekst: Peep Varju,
Tallinna Memento

Eesti ei osalenud Teises maailmasõjas riigina, kuid kaks Eestit okupeerinud suurriiki, nii kommunistlik N. Liit kui ka Natsi-Saksamaa sundisid meid sõdima mõlema vaenupoole vägedes.

Sõja eel oli Eesti Vabariik sõlminud mõlema suurriigiga rahu kindlustavad lepingud. Eesti ja N. Liit sõlmisid esimese mittekallaletungilepingu juba 1932. a(1).Lepingus fikseeriti kohustus hoiduda igasugustest vägivallategudest, mis olid sihitud teise lepinguosalise poliitilise iseseisvuse vastu. Eesti-Saksa mittekallaletungileping ratifitseeriti paar kuud enne suure sõja algust 22. juunil 1939. Kuid mõlemad suurriigid taganesid Eesti ees võetud kohustustest ja sõlminud 23. augustil 1939 omavahelise salakokkuleppe, päästsid üheskoos valla maailmasõja Euroopas.
Pärast 1. septembril 1939 puhkenud maailmasõda kuulutas Eesti end neutraalseks riigiks. Lisaks sellele nõustus Eesti Moskva tugeval survel ja rahu säilitamise nimel sõlmima N. Liiduga 28. septembril 1939 veel ühe mittekallaletungilepingu. Selle lepinguga lubati Eesti territooriumile Punaarmee sõjaväebaasid.
Eestile kaelamääritud Moskva leping kandis pidulikku nimetust vastastikuse abistamise pakt ja deklareeris meie riigi sõltumatuse tunnustamist, kuid sisuliselt tähendas see pärast Poola jagamist meievastase agressiooni algust See leping vormistati Moskva diktaadiga, jõuga ähvardades ja sõjalisi provokatsioone sooritades. Oma kaubalaeva Metallist(2) provokatiivne uputamine Soome lahes ning Poola allveelaeva Orzeli põgenemine Tallinnast olid argumendid, millega survestati Eesti Vabariigi juhtkonda, et realiseerida agressiivseid plaane. Baasidesse toodud Punaarmee üksused ületasid arvuliselt Eesti Kaitseväe suuruse kahekordselt ja nagu näitasid paari kuu pärast alanud N. Liidu ja Soome Talvesõja sündmused, olime juba kaotanud iseseisvuse ning tõmmatud kolmandate riikide sõjalisse konflikti.
Samal päeval, 28. septembril 1939, kui jõuga ähvardamisega oli Eestile peale surutud leping alla kirjutatud, viidi Moskvas lõpule ka äsjavallutatud Poola riigi likvideerimine.
Eriti häbiväärset rolli mängis Poola riigi hävitamises Stalini juhitud kommunistliku diktatuuri riik N. Liit. 17. septembriks 1939 oli Poola sõjas Saksamaaga jõudnud kokkuvarisemise äärele ja just siis tungis Punaarmee seljatagant ootamatult kallale. 28. septembril määrasid Stalin ja Hitler kindlaks omavahelise riigipiiri Poolas ja huvisfäärid Ida-Euroopas järgnevate agressiooniaktide ettevalmistamiseks. Seejärel korraldasid nad Brestis Saksa ja N. Liidu sõjavägede ühise võiduparaadi.

Eesti okupeerimine

Eestiga vastastikuse abistamise pakti sõlmimisel võetud kohustusi räigelt rikkudes käitus baasidesse toodud Punaarmee väljakutsuvalt ja provotseerivalt ning teise lepingupoole, suveräänse riigi õigusi ignoreerides. Sellisteks üldteada faktideks olid Eesti kaubalaeva Kassari uputamine Läänemerel 10. detsembril 1939, Soome linnade pommitamine Eesti territooriumilt startinud sõjalennukitelt, lubamatu pommide heitmine meie territooriumile ja suurtükituli Eesti lennukite pihta, Tallinn-Helsingi reisilennuki Kaleva allatulistamine 14. juunil 1940 ning kaks päeva hiljem presidendi kiirpaadi kaaperdamine punalaevastiku poolt. Nüüd on Venemaa arhiividokumentidest teatavaks saanud 9. juunil 1940 kinnitatud N. Liidu Kindralstaabi salajane plaan sõjategevuse alustamiseks ja Eesti riigi täielikuks vallutamiseks.(3) Selle plaani realiseerimisel oli maikuu lõpuks, juunikuu alguseks Eesti idapiirile koondatud umbes 100 000-meheline Punaarmee.
Sissetung Eestisse selle plaani järgi pandigi toime, kuid vastupanu okupatsioonivägedele ei osutatud. 16. juunil 1940 esitas Nõukogude valitsus Eestile 8-tunnilise tähtajaga ultimaatumi, mille vastuvõtmine tähendas sõja vältimist ning okupatsioonivägede takistamatut sissemarssi riiki. 17. juunil 1940 okupeeris Punaarmee sõltumatu ja demokraatliku Eesti Vabariigi. Sissetunginud Punaarmee ületas arvuliselt Eesti Kaitseväe suuruse 10-kordselt! Järgmise sammuna annekteeris N- Liit 6. augustil 1940 Eesti, liites ta oma koosseisu pärast nn juulivalimiste lavastust. 19. juunil saabus Moskvast Tallinna Stalini emissar Andrei Ždanov, kes juhtis N. Liidu saatkonnast Pikal tänaval kolme iseseisva Balti riigi likvideerimist ühetaolise stsenaariumi järgi.(4) Tema pani saatkonnas kokku juunikommunistidest nn Johannes Varese valitsuse(5) ja organiseeris põhiseadusevastased Riigivolikogu valimised Punaarmee relvaüksuste valve all. Ainukandidaatidena jäid Ždanovi käsul nimekirjadesse kandideerima vaid Töötava Rahva Liidu nime kandnud valimisliidu esindajad. Need seltsimehed vormistasidki seejärel Moskvas palve Eesti vabatahtlikuks liitumiseks suure kommunistliku impeeriumiga. Riigikogu valimistel kommunistlike kandidaatide vastu rahva poolt esitatud ja Ždanovi käsul kõrvaldatud isikud said otsekohe repressioonide ohvriteks. Suurem osa neist hukkus kommunistliku vägivalla läbi.(6)

Partisanisõda

Alates okupatsioonivägede lubamisest riiki, jäi Eesti kodanikel oma kodude ning perede kaitseks ainsaks aktiivseks vastupanuvormiks partisanisõda. Esimesed langenud selles aastakümneid kestnud vastupanuvõitluses olid 21. juunil 1940, juunikommunistide riigipöörde päeval, spontaalselt puhkenud lahingus Tallinnas Raua tänava koolimajas Sidepataljoni sõjamehed: reamees Johannes Mandre ja allohvitser Aleksei Männikus. 38 aastat hiljem, 29. augustil 1978 Võhandu jõel langenud metsavend August Sabbe võib olla viimane teadaolev vastupanuvõitleja. Kuid esimene langenu aastakümneid kestnud võitlustes oli tõenäoliselt Soome Talvesõja vabatahtlik Eestist Arnold Soinla. Pärast Talvesõja lõppu jätkas ta võitlust Norras ja langes maale tunginud Natsi-Saksa armee vastu võideldes 21. mail 1940 Põhja-Norras Narviki lähedal. A. Soinla on maetud Lenviki kalmistule.

Punane terror

Nõukogude okupatsiooni esimestest päevadest alates läksid käiku vahistamised ja Eestis algas seninägematu kommunistlik terrorirežiim. Punaarmee ja selle koosseisu kuulunud NKVD eriüksused tundsid end Eestis peremeestena. Johannes Vares-Barbaruse marionettvalitsus laskis okupatsioonivõimudel vabalt tegutseda ja küsis ise pidevalt juhiseid N. Liidu saatkonnast Tallinnas. Kõige kõrgemaks nõuandjaks ja tegelikuks juhiks saatkonnas oli esimestel nädalatel Moskvast saadetud Andrei Ždanov. Hiljem sai peakäsutajaks Moskva saadikuks Tallinna määratud Vladimir Botškarjov, kes teatavasti esitas oma saadiku volikirjad president K. Pätsile 17. juulil 1940, st siis, kui Eesti oli juba kuu aega okupeeritud ja president okupatsioonivõimude pantvangina täielikus isolatsioonis.
Sõjaväes, politseis, riigiasutustes ja mujal algas kibekiire ametnike anketeerimine ja seejärel väljapuhastamine ehk vallandamine. Nii saadeti näiteks kõikidele ohvitseridele merejõudude staabist 29. juulil 1940 kiirkorraldus nelja päeva jooksul soovitavalt vene keeles täita põhjalik isiklik ankeet. Seejärel toimus meie Kaitseväe kiire ja plaanipärane likvideerimine. Kuid okupatsioonivõimud ei jäänud lootma üksnes inimestelt endilt kogutud isikuandmetele, mida demokraatliku riigi kodanikud paha aimamata edastasid. Käivitati süstemaatiline ja ulatuslik isikuandmete kogumise süsteem.
Moskvast saadeti 15. augustil 1940 tööd juhtima arhiiviametisse suunatud julgeolekutöötaja Mihhail Organov. Kommunistliku Nõukogude impeeriumiga äsjaliidetud okupeeritud aladel Eestis, Lätis, Leedus, Valgevenes, Ukrainas, Moldaavias ja Karjalas said arhiivide osakonnad 23. oktoobril 1940 Moskvast korralduse sisse seada arvestus kontrrevolutsioonilise elemendi kohta(7). Sellise nimetusega sildistati kõiki eelnimetatud riigiametnikke, teenistujaid ja isikuid, keda kommunistliku ideoloogia järgi peeti ebalojaalseteks kodanikeks. Viie kuuga perioodil jaanuar-mai 1941 suudeti Eestis arvele võtta 37 794 isikut. 14. juunil 1941 alanud esimene massiline deporteerimine vapustas eesti rahvast ning näitas salaja ettevalmistatud operatsiooni tegelikke eesmärke ning ulatust. Ka Eesti sõjaväe hävitamine viidi lõpule 14. juuni massioperatsiooniga, kui Värska suvelaagrist ja mujalt vahistati korraga 267 Eesti kaadriohvitseri(8).
Esimese Nõukogude okupatsiooni üheainsa aasta inimohvrid annavad selge pildi plaanipärasest genotsiidist, mis pandi toime eesti rahva juhtiva ning kõige võimekama osa hävitamiseks. Saksa okupatsiooni ajal töötanud Elmar Tambeki juhitud ZEV-i komisjoni andmetel olid kommunistliku terrorirežiimi ohvrid Eestis perioodil 17. juuni 1940 kuni september 1941 sellised (9):

Eesti inimkaotused kokku: 59 967 inimest,
neist vahistatuid 7926
deporteerituid 12 063
teadmata kadunuid 1101
sundmobiliseerituid koos Venemaale viidud ajateenijatega 38 877
mõrvatuid 1950; ORURK-i komisjoni täpsustatud andmetel aga 2446 mõrvatut(10).


Juuli 1940, N. Liidu Saatkonna rõdult Pikal tänaval tervitavad „tööliskolonne“ (paremalt) Stalini emissar Andrei Þdanov koos juunikommunistide Karl Säre, Johannes Lauristini ja Neeme Ruusiga. Arhiivifoto

Metsavendlus laieneb rahvaülestõusuks

On selge, et iseseisva Eesti riigi loonud põlvkond ja Vabadussõja vaimus üles kasvanud uus põlvkond astus kõhklematult võitlusse okupantidega. Pärast 14. juuni vapustust alanud metsavendlus laienes sõja puhkemise järel tõeliseks rahvaülestõusuks Suvesõja näol. Nendest lahingutest tuleb kõigepealt nimetada Tartu partisanilahinguid 10.–25. juulil 1941. Paaniliselt põgeneva punaväe hävitustöö tõkestamiseks läks Emajõest lõunapoolne osa Tartu linnast partisanide kontrolli alla veel enne Saksa armee eelsalga saabumist. Nimetagem Kiviõli linnas toimunud partisanide lahinguid hävituspataljoni ja Punaarmee üksustega 1. juulil ja 6. juulil 1941; Kilingi-Nõmme ajutist hõivamist 4. juulil; Põltsamaa linnalahingut 4. juulil 1941; tsiviilelanike kaitseks metsades ning soodes peetud Kautla lahinguid 31. juulil ja 1. augustil ERNA luuregrupi ning metsavendade koostegevuses.
Suvesõjas 1941 tekkisid spontaanselt üle kogu maa Kaitseliidus väljaõppe saanud meestest Omakaitse üksused, kes võtsid kohtadel korra tagamise enda kätte, ning koos ametisse asunud allesjäänud omavalitsuse ametnikega sisuliselt taastasid kohtadel Eesti võimu. Kokku oli 1941. a. lõpuks Omakaitse üksustes Eestis registreeritud 43 757 meest(11). Lisaks neile läksid otse Suvesõjast Idarindele vabatahtlikena tuhanded võitlejad kuues Julgestusgrupis 181–186. Hiljem said need üksused nimeks Idapataljonid või Eesti Rahvuspataljonid. Formeeriti mitmeid kaitse- ning rindepataljone, mis sõja lõpu poole alates 9. detsembrist 1943 nimetati ümber politseipataljonideks. Tuntuim neist oli 36. Eesti Rindepataljon kapten Harald Riipalu juhtimisel võitlusega Stalingradi rindel novembris-detsembris 1942. Hiljem sai veel tuntumaks pataljon Narva. Suvel 1943 Ukrainas vahetas ta välja hõimurahva soomlaste pataljoni diviisi Wiking koosseisus. Kogu Saksa okupatsiooni ajal vabatahtlikena Saksa armees sõdinud eestlaste koguarvuks on ajaloolased hinnanud 20 000. Eestlaste eesmärgiks oli kätte maksta esimese Nõukogude okupatsiooni aasta veriste genotsiidikuritegude eest, tuua tagasi kodumaale Siberi orjusesse viidud eesti emad lastega ja surmalaagrites vaevlevad mehed. Eesmärgiks sai purustada tsiviliseeritud maailma hävitamiseks loodud bolševistlik impeerium. Andsid ju eesti vabatahtlikud sõduri vandetõotuse Saksa armees sinimustvalge lipu all sõnadega bolševismivastasest võitlusest. Selles võitluses ei olnud eesti ja läti vabatahtlikud üksi, nagu püüavad nüüd kujutada meid natsilembuses süüdistavad vaenujõud. Narva rindel, Sinimägedes, Tartu all ja mujal Idarindel võitlesid meie kõrval vabatahtlikena flaamid, valloonid, taanlased, norralased, rootslased, soomlased jt. Euroopa rahvad.

Punaarmee taas Eesti piiril

Kui 14. jaanuaril 1944. a. Leningradi alt läbimurdnud Punaarmee jõudis uuesti Eesti piirideni, siis sai selgeks, et tuleb koondada kõik jõud vaenlase tõrjumiseks. Hoolimata sellest, et Saksa okupatsioonivõimudele alluva Eesti Omavalitsuse väljakuulutatud üldmobilisatsioon ei olnud kooskõlas rahvusvahelise õigusega ning rahvuslikud jõud olid seni vastu seisnud igasugusele koostööle okupantidega, läks rahvas nüüd mobilisatsiooniga kaasa. Otsustavaks sai presidendi ülesandeis viimase seadusliku valitsuse peaministri Jüri Uluotsa väga selge sõnum raadiousutluses 7. veebruaril 1944. Tema üleskutse haarata relvad Idast tuleva surmavaenlase vastu leidis laialdast toetust. Mobilisatsiooniga tuli sõtta u 38 000 (43 000) meest. Juba esimesed kontaktid Eesti pinnale tunginud punaarmeelastega kinnitasid, kui põhjendatud olid J. Uluotsa väited surmaohust eesti rahvale. Meriküla dessantväelased tapsid jõhkralt esimesed nende teele jäänud tsiviilisikud ja nendele oligi antud käsk kohelda kõiki eestlasi vaenlasena.
Algasid meeleheitlikud vastupanu- ja tõrjelahingud Eesti piiril ülekaaluka vastasega. Major Alfons Rebase 658. Idapataljoni ja major Georg Soodeni 659. Idapataljoni Surkovo ning Vaskovo lahingud hävitasid ülekaalus olnud vastase diviisi elavjõu. Need lahingud tõid major Alfons Rebasele esimese eestlasena autasuna Raudristi Rüütliristi. Veebruaris kodumaale saabunud 45. rügemendi major Harald Riipalu pataljoni võitlejad läksid Tartust kohe lahingusse ning kiire ja otsustava tegevuse tulemusena hävitasid 14. ja 15. veebruari võitlustes üle Peipsi järve tulnud vaenlase Meerapalu-Jõepera dessandid. Vaenlasele ei antud aega kanna kinnitamiseks Eesti pinnal. Samal ajal tegi vastane merelt dessandi Meriküla piirkonda eesmärgiga ühineda Auvere ründekiiluga ja sisse piirata Saksa vägede Narva grupeering. 14. veebruaril 1944 peetud lahingus hävitati Meriküla dessandiüksused peaaegu täielikult. Üle Narva jõe tunginud vaenlase tugipunktide likvideerimist alustasid rindele saabunud 20. Eesti Diviisi üksused Vabariigi aasta­päeval 24. veebruaril 1944. Üksteise järel hävitati Riigikülas, Vepskülas, Vaasal ja Siivertsis loodud sillapead ja 6. märtsiks 1944 oli Narva jõe läänekallas vaenlasest puhas. Neid lahinguid löödi 45. ja 46. rügemendi eesti sõjameeste koostöös Nordlandi diviisi vabatahtlikega.
Rinne Narva jõe joonel ja Auvere platsdarmil jäi püsima mitmeks kuuks ning Punaarmee kavatsus täielikult vallutada Eesti juba veebruaris 1944 nurjati täielikult. 1. märtsil Vaasa ja Vepsküla sillapeade likvideerimisel ilmutatud isikliku vapruse eest vääris Raudristi Rüütliristi autasu allohvitser Harald Nugiseks 46. rügemendist. Kättemaksuks kaotuste eest lahingutes tegi punalennuvägi massilise pommitamisega 6. märtsil 1944 maatasa kauni Narva linna ning paar päeva hiljem, 9.–10. märtsi ööl hävitati pommitamisega pealinnas Tallinnas u kolmandik elamutest, s.t üle 5000 hoone. Peavarjuta jäi u 20 000 elanikku(12). Mõlemal korral oli tegemist terrorirünnakuga kaitsetute tsiviilelanike hävitamiseks. Kui Tallinnas hukkus seejuures enam kui 750 tsiviilisikut, siis Narva rindelinnana oli inimestest tühjendatud juba alates 25. jaanuarist ning barbaarne linna hävitamine oli tavamõistusele arusaamatu. Eesti rahva vastupanu kasvas veelgi. „Varemetest tõuseb kättemaks!” sai hüüdlausena vastupanu sümboliks ja see oli ka Eesti sõjameeste rindelehe pealkirjaks.
Meeleheitlikku vastupanu osutasid sissetungijatele eestlaste kõrval võidelnud teiste Euroopa rahvaste väeosad ja pärast Narva loovutamist vaenlasele 26. juulil 1944 said võitluste kulminatsiooniks lahingud Sinimägedes. Seal Tannenbergi liinil peatati vastane Eesti pinnal peetud kõige verisemates ja ohvriterohkemas võitluses. Septembrikuu lõpuni, kuni Saksa armee väljatõmbamiseni Eestist püsis rinne Sinimägedes. Samal ajal, oli Punaarmee oli tunginud kaugele Euroopasse ning Karjala kannasel oli Soome armee kaitseliin juunis läbi murtud. Sinimägedes aga ei suutnud Soome rindelt Eestisse paisatud löögiarmee edu saavutada. Lõppkokkuvõttes tähendas tugev vastupanu Soomes ja Eestis seda, et meie hõimurahvas sai septembrikuus võimaluse väljuda sõjast ning säilitada kas või raskete rahutingimuste hinnaga riiklik iseseisvus.

Võitlus oma riigi eest

Kui Soome riik väljus sõjast ning Saksa armee üksused oli lahkumas Eestist, et mitte sattuda äralõigatuna piiramisrõngasse, siis seni põranda all olnud ning rahvuslikke jõude koondanud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee, alustas avalikku tegutsemist eesmärgiga võidelda omariikluse taastamise eest. Tegutseti võimalikult laial rindel, et demonstreerida eesti rahva tahet sõltumatuse taastamiseks ja meie mittekuulumist N. Liidu koosseisu: 18. septembril 1944 moodustati Otto Tiefi valitsus, kuulutati välja neutraliteet käimasolevas sõjas ning informeeriti sellest maailma avalikkust meie välisesinduste kaudu, jätkati admiral Pitka alustatud eestlaste üksuste koondamist pealinna kaitseks. Pika Hermanni torni õnnestus paariks päevaks heisata Eesti lipp, mitmel pool toimusid relvastatud kokkupõrked eestlaste ning lahkuvate Saksa üksuste vahel. Rahvas oli teadlik nn Atlandi hartast, millega lubati iseseisvuse taastamist nendele riikidele, kes olid selle kaotanud Teises maailmasõjas. Loodeti Vabadussõja sündmuste kordumise võimalusse.
17. septembril 1944 Emajõe rindel alanud suurrünnakuga murdis Punaarmee sakslaste kaitseliinist läbi ja Eesti teistkordne okupeerimine muutus reaalsuseks, sest samal päeval sai teatavaks Soome väljaastumine sõjast ning Saksa vägede lahkumine Eestist.
Et sellises väljapääsmatus ning lootusetus olukorras moodustati järgmisel päeval presidendi kohusetäitja Jüri Uluotsa korraldusel Otto Tiefi valitsus, siis on selge, et surmaohtu trotsides tegid Eesti riigijuhid kõik mis võimalik isamaa päästmiseks. Hiljem andsidki mitmed neist elu kodumaa eest. Nii hukati Moskvas Butõrka vanglas valitsuse liikmed kindralmajor Jaan Maide 10. augustil 1945 ja sisekaitseülem Juhan Reigo 4. oktoobril samal aastal (13)
O. Tiefi valitsuse viis päeva septembris 1944 kahe okupatsiooni vahetumise perioodil olid traagilised ja kaotusterohked. Saksa armee taandumist katma jäänud eesti väeosad, nii piirikaitserügemendid, politseipataljonid, soomepoiste pataljon ja 20. Eesti Diviisi üksused kandsid raskeid kaotusi Tartu rindel, Avinurme ja Porkuni lahingutes. Ennast vabastajaks nimetanud Punaarmee näitas selgelt, et on tuldud vaenlaste maale. Avinurme lahingus toimepandud sõjakuritegudeks oli u paarikümne raskelt haavatud eesti sõduri tapmine Avinurme kirikus ja haavatud sõjameeste ning varustusega hobustevoori lömastamine tankiroomikute all samas lahingus(14). Kuriteo eest vastutavaks isikuks oli Eesti laskurkorpuse väeosa juhtinud polkovnik Nikolai Trankmann, tuntud riigireetur, kes samal päeval oma käega laskis maha haavatud eesti sõduri. Niisama veriseks ja kaotusterohkeks kujunes vennatapulahing Porkunis 21. septembril 1944. Paar päeva hiljem lahkusid kodumaalt Lõuna-Eesti kaudu viimased Saksa armee Eesti üksused. Eesti ohvitserid käitusid inimlikult ja andsid sõduritele vaba valiku: kas jääda kodumaale või lahkuda koos Saksa vägedega. Väga paljud sõjamehed jäid, et kodumetsades jätkata võitlust sissetunginud võõrvõimuga. Taandunud Saksa armee järel Eestisse valgunud uus okupatsiooniarmee ja NKVD eriüksused, operatiivgrupid ning sõjaväeluure Smerši grupid alustasid otsekohe massilisi vahistamisi ja elanikkonna terroriseerimist.

Uued repressioonid

Nimekirjad vahistatute kohta olid N. Liidu tagalas aegsasti ette valmistatud. Märkimisväärne on näiteks see, et malesuurmeister Paul Keres oli ka üks neist, keda diversantide grupp kavatses Tallinnas vahistada.
Kommunistliku režiimi poolt rakendatud vägivalla näiteks olid röövimised ja terroriaktid, mida punaarmeelased regulaarselt korda saatsid. Novembris 1944 Moskvsse saadetud salajases ettekandes pidi banditismi vastu võitlemise osakonna juhataja julgeoleku alampolkovnik Glušanin tunnistama hulgaliselt taolisi fakte(15). Nii oli Keila vallas tulnud üksnes oktoobrikuus 211 kaebust ja Rae vallas ei olnud enam ühtegi talu, mis poleks kannatanud sõjaväelaste vägivalda.
Eestit tabas esimesest veelgi rängem teine Nõukogude okupatsioon. Selle kõrval osutus vihatud kolmeaastane Saksa okupatsioon eesti rahva jaoks suhteliselt talutavaks, vaatamata sellele, et hukkus-hukati sellel perioodil u 8000 Eesti kodanikku(16) Arhiiviallikate järgi teame, et suur osa ohvritest olid aktiivsed osalejad kommunistide toimepandud sõja- ja genotsiidikuritegudes. Nende saatuse kohta langetasid otsuse okupatsioonivõimud ja omakohtu korras hukatute arv jäi suhteliselt väikeseks.

20. Eesti Diviisi ümberformeerimine

Eestist lahkunud sõjamehed koondati Saksamaal Neuhammerisse, kus toimus 20. Eesti Diviisi ümberformeerimine. 1. detsembril 1944 andsid diviisi võitlejad Eesti lipu all diviisiülema Frantz Augsbergeri kõne järel vande, mille tekstis olid eestlastele esmatähtsad sõnad võitlusest bolševismi vastu. 22. jaanuaril 1945 algas rindele saatmine Oppelni-Neisse piirkonda venelaste järjekordset läbimurret likvideerima. Järgnesid rasked kaitselahingud Oppelni rindel kuni sissepiiramiseni märtsikuus. 20. Eesti Diviisi üksused murdsid küll piiramisrõhgast välja, kuid kandsid tõsiseid kaotusi langenutena ja ka sõjavangi langenuid oli palju. Maha tuli jätta rasketehnika. Pärast reservis viibimist asus 20. Eesti Diviis sõja lõpul rindel Schönau piirkonnas Tšehhis.
8. mail 1945 Saksa väed kapituleerusid ja sõda Euroopas oli lõppenud. Eesti sõduritele Läänes ei tähendanud see aga sõja lõppu. Ees ootas nn Tšehhi põrgu, mis tähendas relvad loovutanud sõdurite massilist hukkamist ja piinamist Praha ja teiste linnade tänavail, väljakutel ning muudes kohtades. Tšehhi punased partisanid said selleks vabad käed ja õhutasid vägivalda kaasa tegema kohalikke elanikke. Tuleb teha selget vahet tšehhi rahvuslike vastupanuvõitlejate ning punase lindiga kommunistidest partisanide vahel. Esimesed neist pidasid kinni sõjavangide kohtlemise rahvusvahelistest normidest, sageli abistades eesti sõjamehi ohutsoonist pääsemisel, kuid kommunistid-partisanid panid karistamatult toime sõjakuritegusid, tappes ning piinates avalikes kohtades kaitsetuid vange. Neid hukkus sadu ja me ei saa kunagi teada täpseid arve. Venemaa arhiividest on teada 5434 eestlasest sõjavangi tagasitoomine Läänest 1945. aastal sõja lõpul pärast 15. aprilli (17) Kõiki neid ootasid ees Venemaa sunnitöö-, nälja- ja viletsuse laagrid. Osa eesti sõdureid pääses lääneliitlaste juurde, nende seas ka 46. rügemendi ülem kolonel A. Rebane, kes oli lühikest aega sõjavangina koos oma meestega tšehhi partisanide käes. Läänetsooni pääsenud eesti sõjameeste koguarvu on ajaloolased hinnanud ligi 6000(18).


3. Eesti Piirikaitserügement kaitselahingutes.

Sõda kodumaal

Kodumaal Eestis aga jätkus halastamatu sõda metsavendadega. Juulis 1945 koostati ENSV SARK-i ja Julgeoleku Rahvakomissariaadi ühisplaan vastupanu mahasurumiseks ja loodi suured operatiivgrupeeringud maakondades. Nende käsutusse anti: NKVD 138. ja 260. polk, üksused 10. kaardiväearmeest, 8. Eesti laskurkorpusest, piirivalvest, Balti laevastikust ja veel 12 äsjaloodud hävituspataljoni 6700 mehega. Need osaliselt sunniviisil kokkuaetud pataljonid kandsid pärast sõda süütumat nime rahvakaitsepataljonid, kuid verised kuriteod olid samasugused kui 1941. aastal.
Võitluse taktikaks oli metsas peituvate meeste halastamatu hävitamine. Värvatud agentide, nuhkide jt kaastööliste abiga püüti selgitada välja vastupanuvõitlejate asukohad, võimaluse korral sokutati meestele nn preparaati 22, mis pani nad magama, ja seejärel rünnati peidupaika ning hävitati punker koos meestega. Meestega koos võitlesid metsas ka eesti naised, kellel elamine külas tehti KGB hirmu- ja terroritegudega võimatuks. Juhtus ka nii, et just naised võtsid metsas lahingu vastu, kui mürgitatud ja rasket und magavad mehed olid muutunud võitlusvõimetuks. Selline piirivalveüksuse ja KGB ühine hävituslahing toimus 9. juulil 1945 Palme vallas Sagadi-Metsanurgas. Kolme lapse ema, 38-aastane taluperenaine Lonni Vaarmets võttis automaatrelva valanguga vastu ründajad, surmates operatsiooni juhtinud leitnandi ja seersandi. Need samad mehed olid kaks nädalat varem karistamatult hävitanud Kadrinas suure metsavendade grupi, mille koosseisus oli olnud 7 naist. Sagadi-Metsanurga lahingus hukkusid kõik metsavennad põledes punkris une pealt söeks. L. Vaarmets langes lahingus punkri ees automaat käes. Aastaid hiljem langes niisamuti Alutaguse metsades lahingus 18-aastane Luule Kaasik ja sarnaseid võitlusi on teada Pärnumaalt ning mujaltki. Need episoodid võitlusest vabaduse eest on talletatud ajaloo jaoks meie rahva ühismälus, sest KGB toimikutest pole mõtet otsida tõde eestlaste kangelaslikust vastupanuvõitlusest kommunistidest terroristidega.

Punapropaganda laimuaktsioonid

Eestlaste kangelaslik ja edukas vastupanu okupantidele nurjas nii sõjatandril kui hiljem metsavõitlustes vallutajate plaane väga tugevalt. Just sellepärast külvas punapropaganda laimuga üle meie sõjasangarid. Stalingradi rindel 22. novembrist 1942 kuni 26. detsembrini 1942 edukaid kaitselahinguid pidanud 36. Eesti Rindepataljon kuulutati vastaspoole lendlehtedes 1943. a algul täielikult hävitatuks koos ülema Harald Riipaluga. Loomulikult nimetas punapropaganda neid sõjakurjategijateks. Pärast Meerapalu-Jõepera dessantide hävitamist 1944. a. veebruaris selle sama major H. Riipalu pataljoni võitlejate mehise vasturünnakuga, visati Narva rindele uued laimu täis punalendlehed. Seekord nimetati neis propaganda sõnumeis Meerapalus langenud vene dessandimehi kui tsiviilisikutest ohvreid, keda Riipalu üksuse fašistid olevat massiliselt mõrvanud.
Kui jaanuaris 1945 Punaarmee suurpealetungi ajal pärast Leningradi blokaadi murdmist A. Rebase 658. Idapataljon suutis Surkovo ja Vaskovo lahingutes tõrjuda Vene diviisi rünnaku ja need purukslöödud väeosad ei olnud enam võmelised pealetungi jätkama, siis sai meie sõjasangarist kommunistide laimupropagandas sõjakurjategija, kes tuli iga hinna eest kätte saada ning väljamõeldud süüdistusega surma mõista. Kakskümmend aastat nähti vaeva, et leida vähimaidki fakte lendulastud sõjakuritegude tõestamiseks. 1965. a. oli KGB uurija sunnitud uurimistoimiku lõpetama, sest 3-4-st N. Liidu arhiivist saadi päringutele ametlik vastus, et mitte ühtegi dokumenti A. Rebase väidetavate sõjakuritegude kohta arhiividest leitud pole(19).
Kolmas väljapaistev rindeohvitser, keda kommunistid sõjakurjategijaks nimetasid ja 1962. aastal N. Liidus lavastatud kohtuprotsessil tagaselja surma mõistsid, oli Narva rindel sõdinud 46. rügemendi 1. pataljoni ülem major Ain-Ervin Mere. Reaalkooli õpilasena vabatahtlikult Vabadussõtta läinud ja lahingus raskelt haavata saanud võitlejast kasvas välja Eesti kõrgelt haritud ja mehine ohvitser, keda sõdurid austasid. Et esimesel Nõukogude okupatsiooniaastal toimunud luuremängudes kavaldas A.-E. Mere vastased üle ning oli Saksa okupatsiooni algul Eestis Julgeolekupolitseis juhtival kohal, siis nimetas Nõukogude propaganda teda sõjakurjategijaks ja külvas üle laimavate väljamõeldistega. 1961–1962. a kohtulavastuses nimetati teda sadistlike kalduvustega inimeseks, kelle osalusel olevat Saksa okupatsiooni ajal hukatud Eestis u 10 000 süütut inimest. Nõuti ametlikult Inglismaalt A.-E. Mere väljaandmist selleks, et toimetada kohtu ette siia, väidetavate kuritegude sooritamise riiki. Miskipärast Suurbritannia valitsus ei leidnud, et taotlus oleks olnud piisavalt tõendatud, ja keeldus väljaandmisest. Sellele vaatamata mõistis Nõukogude kohus tagaselja A. Mere surma. Langetatud surmaotsus avaldati Nõukogude ajakirjanduses aga ettevaatamatult umbes kuu aega enne seda, kui kohus tegelikult oli otsuse langetanud.
Parim näide Nõukogude propaganda laimu ja valede ümberlükkamiseks on olnud Karl Linnase juhtum. Saksa okupatsiooni aastail Tartu vangilaagri ülema ametis olnud ning sõja lõpul Läände põgenenud K. Linnas kuulutati N. Liidus sõjakurjategijaks. Temalegi mõisteti 1960-te aastate algul tagaselja surmaotsus. Paarkümmend aastat hiljem õnnestus N. Liidu valitsusel mingite poliitiliste kokkulepetega USA valitsusega K. Linnas vahialusena Eestisse toimetada. Laialt reklaamitud kohtulavastus jäi aga toimumata. K. Linnase kaitsjaks määratud advokaat Kaljo Kägi, hiljem ORURK-i komisjoni liige, teadis kinnitada, et piisavaid tõendeid väidetavate kuritegude kohta ei olnudki. Äparduse varjamiseks toimetati süüdistatav Eestist Leningradi, kus ta ootamatu haiguse läbi vangla haiglas teise ilma saadeti.

Kapten Ants Kann

Võõrriikide sõtta kistud Eesti ohvitseride saatust iseloomustab nooremleitnandi Ants Kannu teenistuskäik. Teise maailmasõja ajal teenis ta neljas armees ja võitles rindel kolme armee koosseisus. Eesti Kaitseväe ohvitserina viidi ta augustis 1940 üle Punaarmee territoriaalkorpusesse. Porhovi rindel sattus Saksa sõjavangi ning vabanemiseks pidi astuma Saksa armee teenistusse. 1943. a. põgenes A. Kann Soome ja võitles JR 6 väeosas Rajajoel, hiljem Viiburi lahel ja Vuoksel. Ülendati Soome armees kapteniks. 19. augustil 1944 tuli koos soomepoistega Eesti tagasi ning võitles Sinimägedes tankitõrje väeosas. Jäi sügisel1944 Eestisse metsavennaks ja püüdis grupi kaaslastega paadiga põgeneda Soome. NKVD provokaatori abil mehed tabati Tapurla rannikumerel ja Balti Laevastiku Sõjatribunal langetas surmaotsuse. Kapten Ants Kann hukati 9. juunil 1945 Tallinnas.
Nüüd on sõjasündmustest möödunud üle 60 aasta, kuid kahetsusväärselt püsib siiamaani paljude teadvuses KGB sihilikult külvatud laimu mõju. Noorema põlvkonna eesti ajaloolased ja ajakirjanikud usuvad KGB fabritseeritud dokumente põhjendusega, et neid olevat liiga palju selleks, et kõike saaks valeks lugeda! Nad ei suuda uskuda, et Nõukogude valitsus oligi kuritegelik jõuk, kes algusest peale oma sõjakuritegude varjamiseks ning neilt tähelepanu eemelejuhtimiseks fabritseeris teadlikult laimavaid väljamõeldisi oma vastastekohta. Kas pole Katõni massimõrv nüüd, 70 aastat hiljem väga traagiliste sündmuste tõttu kogu maailmale need asjad selgemaks teinud? Sõjavangide kohtlemise Genfi konventsioon ei tähendanud N. Liidu juhtkonnale absoluutselt mitte midagi. Kümned tuhanded sõjavangid-ohvitserid ja ka eruohvitserid Poolast, Leedust, Lätist, Eestist, Jaapanist, Saksamaalt ja paljudest teistest riikidest hukati külmavereliselt ning kohtuta kommunistide käsul Teise maailmasõja ajal lihtsalt seepärast, et neid nimetati kommunistliku ideoloogia järgi nõukogudevaenulikeks või riigireeturiteks. Vt. Poliitbüroo salajast otsust 5. märtsist 1940 (20).

Sõjakurjategija või sangar?

Kaasajal on levitatud valede tulemuseks olnud see, et meie ajaloolaste kogutud arhiivi- ja teiste materjalide järgi teeb rahvusvaheline Max Jacobsoni komisjon (president Lennart Meri komisjon) julge järelduse, et rindeohvitser A.-E. Mere oli sõjakurjategija. Sama komisjon teeb teise julge järelduse, et sõjasangar Harald Riipalu olevat koos 36. Eesti Rindepataljoni sõjameestega kaassüüdlane juutidest vangide mahalaskmises 7. augustil 1942 Valgevenes! Ometi on samaaegselt toimunud Eesti Kaitsepolitsei uurimine näidanud, et sellist süüd meie sõjameestel pole. Riiklik uurimiskomisjon ORURK, kes pisut varem andis Riigikogule üle aruande Valge raamatu nime all, on väga selgelt välistanud sellise võimaluse. 6. augustil 1942 pärast pikka lahingurännakut raudteejaamast Novogrudoki linna saabunud eesti rindemeeste osavõtt järgmise päeva massimõrvast on dokumentidega umber lükatud (21).
Üldteada on seegi fakt, et niisuguse operatsiooni täideviimiseks rakendasid okupandid erigruppe. Uurijad, kes tundsid põhjalikult Nõukogude jälitusorganite töö iseloomu, ning eriti need, kes olid ise poliitvangidena omal ajal kinni istunud, teadsid täpselt, et tõde KGB dokumentidest ei leia. Riiklikus ORURK-i komisjonis oli selliseid kompetentseid isikuid mitmeid.
8 aastat tagasi andis selgitusi Vassiili Arula, üks viimaseid veel elanud 36. Eesti Rindepataljoni sõduritest. N. Liidu julgeolekumeestel oli väga täpselt teada 36. pataljoni võitlustee algusest lõpuni, nagu selgus pärast sõda toimunud ülekuulamistel. Vähimagi kahtluse korral osavõtust nõukogude kodanike mõrvamises, nagu seda nimetas ametlik nõukogude propaganda, oleks V. Arula saanud otsekohe surmaotsuse.
Teises maailmasõjas võitlesid eesti mehed kaotajate poole armeedes väärikalt ja kaugeks lõppeesmärgiks oli okupantidest vaba Eesti. Siin raamatus nimetatud andsid elu selle eest! Viimase kahekümne aastaga on püstitatud neile mälestusmärke ja taastatud okupatsioonivõimude hävitatud kalmusid ning kalmistuid, aga üks asi on tegemata. Eesti parlament ei ole siiani söandanud ametlikult nimetada meie kodumaa kaitsjaid vabadusvõitlejateks. Sõjas, kus Eesti riigina osaleda ei saanud, vaid langes ise suurriikide röövkallaletungi ohvriks, on selline nimetus meie langenud kangelastele ja nende veel elavatele relvavendadele ainuõige. Eesti ei saa riigina kanda mittemingisugust vastutust nende sõjakuritegude eest, mida okupeerivad riigid siinsel maa-alal aastail 1940–1945 korda saatsid.

Euroopa Inimõiguste Kohus

on kohtuotsustega 17. jaanuarist ja 24. jaanuarist 2006 tunnistanud sovetiarmee suurte jõududega sissetungi Eestisse juunis 1940. Kohus on samuti tuvastanud vägivaldset Nõukogude okupatsiooni ning selliseid ulatuslikke ja süsteemseid aktsioone Eesti elanikkonna vastu, mis kujutavad endast aegumatuid inimsusevastaseid kuritegusid. 2009. aastal vastu võetud Praha deklaratsiooniga tunnistas Europarlament võrdväärselt kuritegelikeks nii natsliku Saksamaa kui kommunistliku N. Liidu režiimid.
Niimoodi murenevad aegamööda kommunistlikust ideoloogiast sündinud valed, mille all Ida-Euroopa rahvad on enam kui 50 aastat kannatanud. On viimane aeg kurjategijateks tembeldatud kangelastele tagasi anda aus nimi. Eesti rahvas ei ole oma sangareid kunagi unustanud ja on neid alati südames kandnud.

* * *

  1. RT 1932 nr. 62 art 515
  2. Pavel Petrov. КраснознаменныйБалтийскийфлотиЭстониявсентябре 1939 гиинцидентспароходомМеталлист.  Akadeemia 2006, 6.
  3. NSV Liidu Sõjalaevastiku Keskarhiiv, f. R-92, n. 2, s. 671, lk. 1 ja 2.
  4. Jelena Zubkova, Baltimaad ja Kreml 1940-1953. Tallinn 2009. A. Ždanovi märkmed. ÐÃÀÑÏÈ Ô. 77, Îï. 3, Ä. 164, Ë. 74.
  5. ERA, f. 1, n. 7, s. 314, N. Andreseni seletuskiri
  6. Enn Sarv, Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. Tallinn 2008
  7. Aigi Rahi-Tamm. Poliitvärvingute kartoteek. Isikuandmete kogumine ja kasutamine aastail 1940-1957. Ettekanne Memento ajalookonverentsil 2006.
  8. Jaak Pihlau. Eesti sõjaväe häving aastal 1941.. ORURK-19. Tartu 2003.
  9. Vello Salo Population Losses in Estonia. June 1940—August 1941.. Maarjamaa 1989
  10. Valge Raamat. Eesti rahva kaotustest okupatsioonude läbi 1940-1991. Ülevaade okupatsioonidest.
    Enn Sarv, Peep Varju. ORURK-22. Tallinn 2005.
  11. ERA, f. R-358, n. 1, s. 32, lk. 21
  12. Jüri Kivimäe ja Lea Kõiv. Tallinn tules. Dokumente ja materjale Tallinna pommitamisest 9/10. märtsil 1944.. Tallinn 1997.
  13. ERAF, f.130, s. 6789
  14. Valdo Kallion. Avinurme lahing. Tartu 1998.
  15. ERAF, f. 131, s. 1, lk. 9-13.
  16. Indrek Paavle. Eesti rahvastikukaotused II/1. Saksa okupatsioon 1941-1944. ORURK-17. Tartu 2002.
  17. Erich Kaup. Sõjavangilaagrid Eestis. 1944-1949.. Kleio, 1995, 2.
  18. Toe Nõmm. Eesti üksustest Saksa sõjaväes. Formeerimine ja isikkoosseis. Akadeemia, 1990,1.
  19. ERAF, f. 130, s. 6789
  20. Protokoll 13, dokument 380, lk. 1102. Võimatu vaikida II. Hilda Sabbo. Tallinn, 1996.
  21. 36. Rindepataljon. H. Riipalu. Tartu, 1943.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv