|
|
Miks ei taastatud Narva vanalinna?
tekst: Jüri
Tõnisson
Iga uus põlvkond
küsib, miks ei taastatud Narva vanalinna, seda “Läänemere
barokipärlit”? Ja lõplikku vastust sellele pole
tänaseni antud.
1991. aasta trükist
ilmunud Oleg Koèenovski HAPBA, gradostroitelnoje razvitie
i arhitektura selle vastata ei saanud, sest oli kirjutatud
veel sovetitsensuuri all. Tähelepanuväärse uurimuse
teemal “Narva taastamine pärast 1944. a ja “sotsialistliku
linna utoopia” (saksa k) on avaldanud Eesti ajalooga viljakalt
tegelenud saksa ajaloolane Karsten Brüggemann, kuid mõnda
asjaolu pole temagi maininud. Linna saatust oluliselt määranud
demograafilisi arenguid piirkonnas on uurinud David Vseviov. Narva
vanalinna kohta Euroopa muuseumides leiduvat fotomaterjali on
katalooginud Anton Weiss-Wendt tänaseks juba bibliograafiliseks
harulduseks muutunud albumis „Mustvalge linn“ (maksab
NewYorgi antikvariaadis 195$).
Enne kui püüda kirjeldada kaootilisi arenguid pärastsõjaaegses
Narvas tuleks kõigepealt esitada otsekohene vastuküsimus:
kuidas sai üldse rääkida vanalinna taastamisest,
kui 1944. aasta talvel oli otsustatud kogu linn hävitada
ning otsus oli 6.–7. märtsi õhurünnakutega
täide viidud!?
|
Vaade Rootsi toomkiriku tornist.
1930. aastate foto |
Näiline
huvi
Õige küll,
viie aasta jooksul pärast sõda käis näiliselt
pingeline taastamise kavandamine: tehti otsuseid, koostati linna
generaalplaane ja taastamist väärivate hoonete nimekirju,
vaadati neid aina üle ja koostati uusi. Kogu vanalinn oli
võetud muinsuskaitse alla (tõsi, millegipärast
alles 1947). Kolm ametkonda – NKGB, Uraanikombinaati projekteeriv
organisatsoon ja Muinsuskaitse – olid üksteisest sõltumatult
pildistanud kõiki varemeid ning fotodest oli koostatud
album eesti-, vene- ja ingliskeelsete allkirjadega, väidetavalt
Nürnbergi sõjaroimarite kohtule esitamiseks...
Juba 1945 oli autoriteetne ekspertkomisjon hinnanud kõigi
sõja eel muinsuskaitse all olnud ehitiste kahjustuse ulatuse
ning arvutanud nende taastamishinnad (Hermanni linnuse taastamiseks
leiti näiteks kuluvat üle 6 miljardi rubla!). Uraanikombinaadi
ehitusvalitsuse ülem kindralmajor Tsarevski oli linna parteifoorumil
detsembris 1946 lubanud vanalinna taastada viie aastaga –
“arhitektuuri ja skulptuuri viimaste saavutuste tasemel!”
Kuid ei tehtud mitte midagi isegi kõige väärtuslikumate
hoonete varemete konserveerimiseks. Pandi “kalevi alla”
NL MN Arhitektuurikomitee esimehe Mordvinovi 4.04.1946 kirjas
ENSV MN esimehele Veimerile pakutud 400 000 rublane abi mõlema
Viru tänava kiriku müüride konserveerimiseks!
Kogu vastuoluline sekeldamine vanalinna taastamise teemal lõpetati
päevapealt – 24. aprillil 1950, kui ilmus ENSV Plaanikomitee
otsus vanalinna hoonete müüride lammutamiseks ja kasutamiseks
ehitusmaterjalina. Otsuses oli mainitud “mõne ajaloolise
hoone” vareme säilitamist neid konkreetselt nimetamata.
Nagu hiljem selgus, ei jäänud nende “mõne
ajaloolise” hulka ei raekoda ega Peetri majagi. Jäi
vaid Hermanni linnus.
Viis aastat etendatud näitemäng oli läbi, Nürnbergi
protsess oli ajalugu, ee-enn-es-vee “kodanlikke natsionaliste”
soosinud juhtkond oli EK(b)P VIII pleenumil 1950. a märtsis
kukutatud. “Plats oli puhas” ja avatud oli “roheline
tee” Stalini ja tema arhitektide unistuste teostamiseks –
ka Eestimaal ühe “sotsgorodi” kavandamiseks. Esiklapseks
pidi saama kogu põlevkivibasseini haarav Slantsegorski
miljonilinn. Õnneks “sünnitas mägi hiire”
ja miljonilinna asemele kerkis ainult Sillamäe aatomilinnake.
Kas taastamine
olnuks võimalik?
Aga kas isegi soovi
korral olnuks Narva vanalinna tervikuna taastamine üldse
võimalik? See oli kahjuks välistatud. Puudusid materiaalsed
ressursid, tööjõud üldse ja kvalifitseeritud
eriti, vaja olnuks mitmekümne hoone teadusliku restaureerimise
projekte. Puudus nägemus restaureeritud hoonete vääriliseks
kasutamiseks tulevikus. Aga peapõhjus – see oli ideoloogiliselt
vastuvõtmatu.
Ideoloogiliste tabude puudumisel olnuks reaalne kavandada mingi
minimaalprogramm – säilitada vähemalt mõnede
sümboli väärtusega arhitektuuriansamblite varemed,
et need tulevikus restaureerida. Seda austuseks nii palju tõotanud
“Rootsi ajale” kui mälestuseks “Läänemere
barokipärlist”. Tulnuks vaid need ansamblid välja
valida ning hoonete müürid konserveerida. Võimu
paranoia välistas isegi säärase võimaluse.
Lammutamisotsusele järgnes viivitamatult vanalinna lõunaosa
ümberplaneerimine (A. Kotli töökoda, arhitekt R.
Randla). Kõigepealt nihutati planeeringuga Viru tänava
trass paarkümmend meetrit põhja suunas, nii et see
kulgeks üle keskaegse Linnakiriku ja Rootsi toomkiriku asukohtade.
See otsus ei olnud kindlasti juhuslik – see pidi ka tulevikus
kirikute taastamise võimaluse välistama.
Linnajao lõuna-kagu-ida-fassaad kujundati nüüd
kolmekorruseliste tüüpprojektsete (ÝC 1-285)
elamute reana. Isegi säärases brutaalses tüüpprojektsete
hoonetega vanalinna fassaadi kujunduses võinuksid koha
leida vasakul tiival paiknenud linnusekrahv Chr. v Kocheni paleetaoline
hoone (tugevad müürid olid säilinud) ning paremale
tiivale jäänud Stahl v Holsteini(1) patriitsielamu (oli
vaid 30% kahjustatud ja juba ajutiselt kasutusel – viinalaona).
Neid maju oli Narva ehitusajaloo ülevaadetes Narva arhitektuuri
parimate näidistena esitletud. Mõlemad olid põhiplaanilt
ja kõrguselt ligikaudu võrdsed sinna kavandatud
tüüpprojektsetega ning arhitektuurilt klassitsistliku
kallakuga, nii et mingi kooskõla A. Kotli “sotsklassitsistlike”
elamutega olnuks tuntav. Seegi võimalus oli välistatud,
sest 1952 valminud planeeringu peamine eesmärk oli ilmselt
igasuguste jälgedegi kaotamine endisest vanalinnast.
Nii ilmus veel 1971. aastal linna täitevkomitee otsus juba
elamuna kasutusel olnud, kuid tüüphoonete rõngasse
jäänud Koidu tn 3a maja lammutamiseks. “Ärkamine”
toimus alles 1973, kui see, 17. sajandi linnakooli hoone, loovutati
restaureerimisvalitsuse kontoriks. Too tagasihoidlik hoone polnudki
muinsuskaitse all, kuid kõik on suhteline – täna
on ta restaureerituna ehedaks näiteks Narva baroklikust elamust.
Täna paikneb seal linna prokuratuur.
|
Märts 1956: Kopp on jõudnud
Kocheni majani.
Jaanuar 1957: Vanalinn on tüüpmajade
rõngasse võetud.
|
Raekoja päästmine
Omaette peatükk
oli raekoja varemete päästmine. Ajaloolastel õnnestus
võimule sisendada, et Aleksandri kirikus 29. nov 1918 toimetatud
Eestimaa Töörahva Kommuuna väljakuulutamine ei
ole EK(b)P “tõelise ajaloo” jaoks täna enam
“sünnis” ning “õigesti kirjutatud ajaloo”
jaoks oleks see ajalooline sündmus pidanud raekojas toimuma.
Võim oli sunnitud nõustuma ning nii kaotaski Aleksandri
kirik seal ETK väljakuulutamist kinnitanud mälestustahvli
ja pärast restaureerimist päris selle raekoda.
Veel 21. sajandil agiteeris üks erakondi kirglikult kogu
vanalinna taastamist. Selle ebarealistliku taotluse tagajärjeks
oli 1980-ndatel restauraatorite poolt vargsi alustatud miinimumprogrammi
– raeplatsi arhitektuuriansambli taastamine – läbikukutamine.
Kogu vanalinna taastamise utoopiline idee võimaldas sõsarerakonnal
ettepaneku naeruväärseks kuulutada ja nii edukalt alanud
ettevõtmine nurjata. Poliitika on kunst ja pole igamehele
jõukohane.
Mis puutub eelmainitud “platsi puhastamisse” Narvas
6.–7. märtsil, siis seda tuleb vaadelda Soome ja Eesti
linnade 1944. a kevadpommitamise kontekstis. Nõukogude
juhtkond käsitles Eestit, nii nagu Soomet, vaenuliku sõdiva
riigina. Seda kinnitab tõsiasi, et kuigi operatiivplaanide
kohaselt pidi Eesti lähemate nädalate jooksul “vabastatama”,
põletati pommitamisega 40% Tallinna hoonetest ja Narvas
praktiliselt 100%, Tartu ja Pärnu peale selle. Kas nii oleks
käitutud noorukese liiduvabariigiga?
Kuid Narva “eripära” seisnes veel selles, et juba
lauspommitamise kavandamisel oli otsustatud see maha vaikida –
nii teatas Sovinformbüroo 8. märtsil ainult Narva raudteesõlme
pommitamisest. Salastamise kohustusest peeti rangelt kinni kuni
sovetivõimu lõpuni 1991. See oli vajalik, et linna
häving üksnes Saksa poole arvele kanda (NB! Nürnbergi
protsess). Tunnistajad ju puudusid, sest elanikud olid jaanuaris-veebruaris
evakueeritud. Ja nõukogude inimesed teadsid, et meeldiv
vale ongi tõde.
Nagu nüüd on selgunud, oli nõukogude tagalas
juba 1943 hakatud koostama juhiseid vaenlase poolt tekitatud sõjakahjude
hindamiseks. Nii võib suure tõenäosusega väita,
et üksikasjaline instruktsioon, mille järgi 1945 hinnati
Narva ja teiste Eesti linnade taastamiskulusid, oli valmis juba
enne 1944. a märtsipommitamisi.
|
Hermanni linnus oli kaks kuud nõukogude
kahurväe „õppelaskmiste“ märklauaks.
Foto pärineb aastast 1956. |
Puithooned
põlesid kui küünlad
Süütepommidest
tabatud Narva puithooned põlesid kui küünlad.
Rootsiaegsele vanalinnale heideti lisaks tonniseid lõhkepomme,
seda kinnitab meetripaksuste börsihoone ja kirikumüüride
varisemine. Hermanni linnus sai suhteliselt vähe kahjustusi
– ning juba 9. märtsi südapäeval püüdsid
paar nõukogude lennukit pooleli jäänud tööd
lõpetada. Seegi rünnak ei andnud nimetamisväärset
tulemust ja 1944. a kevadel hakati üksikust, sakslaste poolt
mahajäetud kaugelaskesuurtükist linnust pommitama, iga
päev paar mürsku, nagu tunniplaani järgi. Seda
jätkati 2½ kuu vältel, kuni torn juunis lõpuks
varises.
Nii on Narva vanalinna avalikest hoonetest jäänud vaid
väliselt restaureeritud raekoda. Vanalinna ala üldplaneering
puudub, kuid raekoja kaitsetsooni kerkib börsihoone surimaskiga
eklektiline TÜNK hoone. Seda võiks hinnata kui arhitektuurilist
performanssi raekoja trepil, kui ta ei jääks aastakümneteks.
Tegelikult on see kui “vana hea Rootsi aja” mõnitamine.
Mõneti mõistetav, kuid mitte vabandatav. Sovetiaja
ajalooõpetuses püüti Rootsi aja tähendust
ja tähtsust igati pisendada ja halvustada. Eks see oli mõne
tollal alghariduse saanud TÜ ametniku alateadvusse jäänud.
Kuigi just Rootsi ajal asutati Tartu Ülikool – Moskva
ülikool alles 1755...
Jääb vastamata küsimus: kuidas saab säärase
provokatiivse paigutusega õppehoones õpetada uuele
põlvkonnale ajalugu, seletada kultuuripärandi olemust
ning äratada selle vastu austust?
Arhitektuur
on kunst
Nagu mis tahes kunstnik,
püüab ka iga arhitekt luua midagi kordumatut. Kuid arhitektuuri
puhul ei saa konteksti ignoreerida. Erilist vastutust nõuab
projekteerimine kultuuripärandist küllastatud alale.
Arhitekti professionaalne kretinism on siin ohtlik – erialastest
teadmistest üksi ei piisa. Vajalik on mitte ainult koha ja
rahva ajaloo tundmine, vaid selle sügavam tunnetamine. Alghariduseks
tulnuks Riia harta 2000 kirjatähe ja vaimuga tutvuda.
* * *
- Fortifikatsiooniinsener oberstleitnant
Stahl v Holstein oli juhtinud Landskrona kindluse ehitamist
Nyenis Neeva suudmes ning oli Narvas üheks Dahlbergi bastionaalse
kaitsesüsteemi ehitustööde juhiks, juhendas raekoja
ehitamist ning kavandas endale maja. Oli linnas n-ö ühiskondlik
peaarhitekt.
Linnusekrahv Chr. v Kochen oli kuningavõimu kõrgem
esindaja kindluslinnas. Enne Narva määramist oli ta
olnud Rootsi kaubandusesindaja Moskvas.
|
|
|
