|
|
|
SS-Brigadenfürer annab kätte
aumärgi Läti politsei vanemveltveeblile. 1943. Veltveeblil
on peas 1916. a Saksa teraskiiver ja käeembleemil Läti
lipuvärvid. |
Lätlased Saksa relvajõududes
II maailmasõjas
tekst: Jüri
Kotšinev
Läti
politseipataljonid
Peale Läti hõivamist
desarmeerisid ning reorganiseerisid Suure Saksamaa sõjaadministratsiooni
esindajad lätlaste nõukogudevastased relvaformeeringud
ning moodustasid nendest vabatahtlikkuse alusel politseiteenistuse
abipataljonid. Esimene selline pataljon moodustati juba 1941.
aasta juulis. Komandöriks oli Läti endine ohvitser V.
Weiss, kellest sai esimene läti soost Rüütliristi
kavaler. Pataljon võitles edukalt Läti territooriumil
tegutsevate oma väeosadest taganemisel mahajäänud
punaväelaste ja partisanide vastu.
1941. aasta septembris loodi Lätis kohalikud politseiosakonnad
ning kohaliku omakaitse baasil ka Schutzmannschaft der Ordungspolitzei,
lühendatult Schuma (korrakaitsepolitsei) allüksused.
1943. aasta lõpuni formeeriti 45 sarnast pataljoni. Nad
kandsid numbreid 16–28, 266–283 ja 311–322. Läti
Schuma üksuste isikkoosseis ulatus 15 000 meheni. Nende
meeste kohustuste hulka kuulus põhiliselt Saksa armee varustusteede
turvamine ja tagala korrakaitseteenistus. Mõned allüksused
saadeti partisanide vastu võitlema ja sõjamajandusobjektide
valveteenistusse Ukrainas ja Valgevenes. Osa pataljonidest tegutses
Saksa armeegrupi „Nord“ rindelõigus.
1943. aasta 1. augustil moodustati 277., 278., 312. ja 276. pataljonist
Läti 1. Vabatahtlik Politseirügement „Riga“.
Novembri alguses saadeti see rügement Neveli alla, kus ta
võitles nelja kuu vältel punaarmee üksustega.
1944. aasta märtsis suunati räsitud rügement Lätimaale
puhkama. Ilmutatud lahinguvapruse eest said võitlejad kanda
erilist käesidet rügemendi nimega.
1944. aasta veebruaris ja märtsis moodustati veel kaks Läti
rügementi: 2. ja 3. Teine rügement kandis nime „Liepaja“
ning koosnes endistest 22., 25., 313. ja 316. pataljoni võitlejatest;
kolmas rügement koosnes endistest 317., 318. ja 321. politseipataljoni
meestest. Nimetatud rügemendid teenisid Relva-SS üksustena
endisel NSVL-Läti piiril. Pärast raskeid ja kurnavaid
lahinguid punaväega viidi rügemendid tagasi Lätimaale
ja saadeti laiali. 1944. aasta 16. septembril hakati formeerima
uut Läti rügementi, mis kandis nr 2, nimetati ka „Kurzeme“
rügemendiks. Oktoobris viidi see Danzigi, saadeti laiali
ning rügemendi isikkooseis liitus 15. Läti Relva-SS
diviisiga.
Läti
piirivalverügemendid
1944. aasta veebruaris
moodustati Lätis kuus piirivalverügementi. Igas rügemendis
oli neli pataljoni. Rügemendid kandsid numbreid 1 kuni 6.
Rügementide isikkoosseisu moodustasid 27 00 meest iga rügemendi
kohta. Esimesed kaks rügementi saadeti laiali juba märtsis
1944 relvade puudumise tõttu. Sama aasta juulis saadeti
laiali kolmas rügement ning tema isikkoosseis liideti 19.
Läti SS-diviisiga. Ülejäänud rügemendid,
kellega liitus ka taasloodud 2. rügement, võitlesid
partisanidega ja osalesid kaitseehitiste loomisel Läti-Nõukogude
endisel piiril. Hiljem saadeti nad Wehrmachti jalaväediviiside
tugevdamiseks punavägede vastu idarindele. 1944. aasta oktoobris
suunati nimetatud väeosad Läti SS-vägede isikkoosseisu
täienduseks Idarindele.
Läti
Leegion
|
Läti II maailmasõja-aegse
piirivalve abiteenistuse käeside ja kokard. Tekst embleemil:
“Sõjaväe abiteenistus” |
Ettepanek moodustada
läti vabatahtlikest umbes 100 000-meheline väeüksus
Wehrmachti abistamiseks võitluses punaväe vastu, tuli
Läti administratsioonilt 1942. aastal. Tingimuseks seati
Läti iseseisvuse tunnustamist Suure Saksamaa poolt peale
sõja võidukat lõppu. Hitler lükkas selle
ettepaneku tagasi. Sõjas saadud elavjõu tohutud
kaotused sundisid Saksamaad aga meelt muutma ning juba 1943. aastal
sanktsioneerisid Saksa võimud Läti Leegioni loomise.
Ametlikult kätkes Läti Leegion endas nii Wehrmachtile
allutatud üksusi kui ka politsei- ja SS-üksusi. Läti
leegioni etteotsa sai Läti endine sõjaminister kindral
Rûdolfs Bangerskis, kellele omistati SS-Gruppenführeri
auaste. Leegioni staabiülemaks sai kolonel Arturs Silgailis.
1943. aasta mais organiseeriti Läti kuue politseipataljoni
baasil Läti Vabatahtlike SS-brigaad. Need pataljonid võitlesid
enne Wehrmachti armeegrupi „Nord“ kooseisus ja kandsid
numbreid 16, 18, 19, 21, 24 ja 26. Samal ajal toimus ka 1914–1924
aastakäikudel sündinud lätlaste värbamine
15. Läti Vabatahtliku SS-diviisi moodustamiseks. Selle diviisi
kolm rügementi – 3., 4. ja 5. – moodustati 1943.
aasta juuni keskpaigas. Erinevalt Läti diviisi esimesest
kahest rügemendist (numbritega 1. ja 2.) ei omanud uued värvatud
mehed lahingukogemust. Saksa sõjaväevõimud
tahtsid vaatamata sellele saata ligi 1000 uut sõdurit idarindele,
kus kogemusteta mehed oleksid mõttetult langenud esimestes
lahingutes. Sellele asus otsustavalt vastu kindral Bangerskis,
kelle nõudmisel said uued võitlejad korraliku väljaõppe
rindelähedastes kohtades. Diviisi tuleristsed toimusid 1943.
aasta novembris Novosokolniki rajoonis.
1944. aasta veebruaris peatati punavägede pealetung. See
võimaldas Läti võimudel viia läbi uue
mobilisatsiooni. Kutsealuste vanus tõsteti kuni 37 aastani.
Vabastuse said sõjatööstusega seotud kodanikud
ja mehed, kes olid lootusetult haigeks tunnistatud. Uute värvatute
väljaõppeks kasutati 15. diviisi väljaõppe-tagavarapataljoni
baasi. Uus mobilisatsioon võimaldas moodustada veel ühe
diviisi, mille tulemusel oli Läti Leegionis kaks diviisi:
15. Relva-SS grenaderidiviis (Läti diviis nr 1), kuhu kuulusid
32., 33. ja 34. grenaderirügemendid, ning 19. Relva-SS grenaderidiviis
(Läti diviis nr 2), kuhu kuulusid 42., 43. ja 44. grenaderirügemendid.
30. juuni 1944. aasta seisuga kuulus 15. diviisi 18 412 sõdurit
ja ohvitseri ning 19. diviisi 10 592 sõdurit ja ohvitseri.
Plaaniti ka kolmanda diviisi – 36. soomusgrenaderidiviisi
moodustamist (Läti diviis nr 3). Olukord idarindel nõudis
aga kõigi olemasolevate lätlastest relvaüksuste
suunamist sõjatulle, mis pärssis võimaluse
kolmanda Läti diviisi moodustamiseks.
Oktoobris 1944 moodustati Läti 2. ja 5. piirivalverügemendist
106. Relva-SS grenaderirügement (Läti rügement
nr 7), kuhu kuulusid kaks jalaväepataljoni ja raskerelvastuse
pataljon (tankitõrjekahurid, miinipildujad, raamkuulipildujad).
Nimetatud rügement sõdis punaväega Kuramaal ning
saadeti laiali 1944. aasta lõpus.
Punaarmee pealetung Lätimaale algas uue hooga 1944. aasta
suvel. Läti vabatahtlike 6. Relva-SS korpus kattis Werhrmachti
16. armee taganemist ja kandis suuri elavjõu kaotusi. Läti
diviisid hakkasid laiali valguma ja verest tühjaks jooksma.
Tekkisid probleemid desertöörlusega. Saksa ülemjuhatus
püüdis olukorda päästa ja allutas lätlased
Wehrmachti üksustele. 1944. aasta augustis desarmeeriti Läti
15. diviis ning suunati Ida-Preisimaale, kuhu saabusid ka politseirügemendi
„Riga“ kolm pataljoni ja 2. Läti politseirügemendi
„Kurzeme“ riismed. 19. Läti diviis kandis samuti
suuri kaotusi. Tema tugevdamiseks suunati sinna 4000 sõdurit
ja ohvitseri 15. diviisist. 1945. aasta mais oli 19. Läti
diviisis kokku 16 000 meest ning võideldi punastega
Kuramaal. Punaste kätte langes sellest diviisist 1500 meest.
Ülejäänud mehed läksid metsavendadeks või
pagesid Rootsi. Kellel milliseks edasine saatus kujunes, sõltus
juba igaühe enda valikutest ja otsustest.
15. Läti diviis sai enne sõja lõppu täiendust
ning tema isikkoosseis küündis 19 000 meheni. 1945
aasta jaanuaris suunati diviis rindele Ida-Preisimaal ja Pommeris.
Enamus selle väeosa võitlejaid andis alla inglastele
ja ameeriklastele ja pääses seetõttu pagulusse
Läände, vältides punavõimu laagrite õudusi.
Ehitus- ja
sapööriväed
Need üksused moodustai
1944. aasta kevadel. Lätis moodustati neli ehitusrühma
Lettische Bau-Abteilung ning nad kandsid numbreid 1–4. Samas
moodustati ka neli uut „Lattgalite“ politseipataljoni
(325–328). 270. sapööri-politseipataljon tegutses
Wehrmachti koosseisus Ukrainas. 1944. aasta juulis nimetati ta
ümber 672. Ida-sapööripataljoniks. 1944. aasta
lõpuks saadeti ta laiali.
Läti lennuväe abiteenistus
Otsus luua Läti lennuväe leegion
võeti vastu 1943. aasta juulis. Läbirääkimisi
Saksamaa Luftwaffe kõrgema juhatusega pidas endine Läti
Vabariigi õhujõudude kolonelleitnant Jânis
Rûzels. Sama aasta septembris astus Läti lennuväe
leegioni 1200 meest. Nende ettevalmistus toimus Läti territooriumil.
Sakslased andsid lätlaste ettevalmistamiseks oma instruktorid
ja kindlustasid leegioni materiaalse baasiga. Lätlaste kasutusse
anti kakskümmend Ar66 ja Go145 tüüpi lennukit.
Lennuväe leegion allutati SS Gruppenführer Rûdolfs
Bangerskisele.
1944. aasta märtsis moodustati lätlastest kaks eskadrilli
ehk 12 lennukist koosnev ööpommitajate grupp. Kõik
Läti lennuväe leegioni isikkoosseisu kuulunud mehed
olid lätlased, välja arvatud üks sakslasest sideohvitser,
üks kortermeisterteenistuse ohvitser ja kolm allohvitseri.
1944. aasta septembris evakueeriti Läti lennuväe leegion
Ida-Preisimaale, kus see kuu aega hiljem kütuse puudusel
laiali saadeti. Läti lennuväe leegioni isikkoosseisu
meestest saadeti enamus Taani, kus ta ühendati Eesti lennuväe
leegioniga. Enamus meestest teenis siis seniitkahuritel. Parimad
piloodid said ümberõppe ja ettevalmistuse FW190 hävitajatel
lendamiseks. Nad lülitati 54. hävitajate lennugruppi
ning nende lennud algasid Riia lähistel asuva Spilve (läti
keeles Spilves) lennuväljalt. Oktoobris 1944 viidi lätlastest
lendurid üle Stettini lennuväebaasi. Hiljem osalesid
samad mehed Berliini kaitsmisel 1. hävitajate eskadrilli
koosseisus. Samuti teenisid lätlased ka Luftwaffe langevarjudiviisides,
kuid sõja lõpus kasutati neid tavaliste jalaväeüksustena.
|
|
|
