Kultuur ja Elu 2/2010


Kultuur ja Elu 1/2010

 

 

 

 



SS-Brigadenfürer annab kätte aumärgi Läti politsei vanemveltveeblile. 1943. Veltveeblil on peas 1916. a Saksa teraskiiver ja käeembleemil Läti lipuvärvid.

Lätlased Saksa relvajõududes II maailmasõjas

tekst: Jüri Kotšinev

Läti politseipataljonid

Peale Läti hõivamist desarmeerisid ning reorganiseerisid Suure Saksamaa sõjaadministratsiooni esindajad lätlaste nõukogudevastased relvaformeeringud ning moodustasid nendest vabatahtlikkuse alusel politseiteenistuse abipataljonid. Esimene selline pataljon moodustati juba 1941. aasta juulis. Komandöriks oli Läti endine ohvitser V. Weiss, kellest sai esimene läti soost Rüütliristi kavaler. Pataljon võitles edukalt Läti territooriumil tegutsevate oma väeosadest taganemisel mahajäänud punaväelaste ja partisanide vastu.
1941. aasta septembris loodi Lätis kohalikud politseiosakonnad ning kohaliku omakaitse baasil ka Schutzmannschaft der Ordungspolitzei, lühendatult Schuma (korrakaitsepolitsei) allüksused. 1943. aasta lõpuni formeeriti 45 sarnast pataljoni. Nad kandsid numbreid 16–28, 266–283 ja 311–322. Läti Schuma üksuste isikkoosseis ulatus 15 000 meheni. Nende meeste kohustuste hulka kuulus põhiliselt Saksa armee varustusteede turvamine ja tagala korrakaitseteenistus. Mõned allüksused saadeti partisanide vastu võitlema ja sõjamajandusobjektide valveteenistusse Ukrainas ja Valgevenes. Osa pataljonidest tegutses Saksa armeegrupi „Nord“ rindelõigus.
1943. aasta 1. augustil moodustati 277., 278., 312. ja 276. pataljonist Läti 1. Vabatahtlik Politseirügement „Riga“. Novembri alguses saadeti see rügement Neveli alla, kus ta võitles nelja kuu vältel punaarmee üksustega. 1944. aasta märtsis suunati räsitud rügement Lätimaale puhkama. Ilmutatud lahinguvapruse eest said võitlejad kanda erilist käesidet rügemendi nimega.
1944. aasta veebruaris ja märtsis moodustati veel kaks Läti rügementi: 2. ja 3. Teine rügement kandis nime „Liepaja“ ning koosnes endistest 22., 25., 313. ja 316. pataljoni võitlejatest; kolmas rügement koosnes endistest 317., 318. ja 321. politseipataljoni meestest. Nimetatud rügemendid teenisid Relva-SS üksustena endisel NSVL-Läti piiril. Pärast raskeid ja kurnavaid lahinguid punaväega viidi rügemendid tagasi Lätimaale ja saadeti laiali. 1944. aasta 16. septembril hakati formeerima uut Läti rügementi, mis kandis nr 2, nimetati ka „Kurzeme“ rügemendiks. Oktoobris viidi see Danzigi, saadeti laiali ning rügemendi isikkooseis liitus 15. Läti Relva-SS diviisiga.

Läti piirivalverügemendid

1944. aasta veebruaris moodustati Lätis kuus piirivalverügementi. Igas rügemendis oli neli pataljoni. Rügemendid kandsid numbreid 1 kuni 6. Rügementide isikkoosseisu moodustasid 27 00 meest iga rügemendi kohta. Esimesed kaks rügementi saadeti laiali juba märtsis 1944 relvade puudumise tõttu. Sama aasta juulis saadeti laiali kolmas rügement ning tema isikkoosseis liideti 19. Läti SS-diviisiga. Ülejäänud rügemendid, kellega liitus ka taasloodud 2. rügement, võitlesid partisanidega ja osalesid kaitseehitiste loomisel Läti-Nõukogude endisel piiril. Hiljem saadeti nad Wehrmachti jalaväediviiside tugevdamiseks punavägede vastu idarindele. 1944. aasta oktoobris suunati nimetatud väeosad Läti SS-vägede isikkoosseisu täienduseks Idarindele.

Läti Leegion


Läti II maailmasõja-aegse piirivalve abiteenistuse käeside ja kokard. Tekst embleemil: “Sõjaväe abiteenistus”

Ettepanek moodustada läti vabatahtlikest umbes 100 000-meheline väeüksus Wehrmachti abistamiseks võitluses punaväe vastu, tuli Läti administratsioonilt 1942. aastal. Tingimuseks seati Läti iseseisvuse tunnustamist Suure Saksamaa poolt peale sõja võidukat lõppu. Hitler lükkas selle ettepaneku tagasi. Sõjas saadud elavjõu tohutud kaotused sundisid Saksamaad aga meelt muutma ning juba 1943. aastal sanktsioneerisid Saksa võimud Läti Leegioni loomise. Ametlikult kätkes Läti Leegion endas nii Wehrmachtile allutatud üksusi kui ka politsei- ja SS-üksusi. Läti leegioni etteotsa sai Läti endine sõjaminister kindral Rûdolfs Bangerskis, kellele omistati SS-Gruppenführeri auaste. Leegioni staabiülemaks sai kolonel Arturs Silgailis.
1943. aasta mais organiseeriti Läti kuue politseipataljoni baasil Läti Vabatahtlike SS-brigaad. Need pataljonid võitlesid enne Wehrmachti armeegrupi „Nord“ kooseisus ja kandsid numbreid 16, 18, 19, 21, 24 ja 26. Samal ajal toimus ka 1914–1924 aastakäikudel sündinud lätlaste värbamine 15. Läti Vabatahtliku SS-diviisi moodustamiseks. Selle diviisi kolm rügementi – 3., 4. ja 5. – moodustati 1943. aasta juuni keskpaigas. Erinevalt Läti diviisi esimesest kahest rügemendist (numbritega 1. ja 2.) ei omanud uued värvatud mehed lahingukogemust. Saksa sõjaväevõimud tahtsid vaatamata sellele saata ligi 1000 uut sõdurit idarindele, kus kogemusteta mehed oleksid mõttetult langenud esimestes lahingutes. Sellele asus otsustavalt vastu kindral Bangerskis, kelle nõudmisel said uued võitlejad korraliku väljaõppe rindelähedastes kohtades. Diviisi tuleristsed toimusid 1943. aasta novembris Novosokolniki rajoonis.
1944. aasta veebruaris peatati punavägede pealetung. See võimaldas Läti võimudel viia läbi uue mobilisatsiooni. Kutsealuste vanus tõsteti kuni 37 aastani. Vabastuse said sõjatööstusega seotud kodanikud ja mehed, kes olid lootusetult haigeks tunnistatud. Uute värvatute väljaõppeks kasutati 15. diviisi väljaõppe-tagavarapataljoni baasi. Uus mobilisatsioon võimaldas moodustada veel ühe diviisi, mille tulemusel oli Läti Leegionis kaks diviisi: 15. Relva-SS grenaderidiviis (Läti diviis nr 1), kuhu kuulusid 32., 33. ja 34. grenaderirügemendid, ning 19. Relva-SS grenaderidiviis (Läti diviis nr 2), kuhu kuulusid 42., 43. ja 44. grenaderirügemendid. 30. juuni 1944. aasta seisuga kuulus 15. diviisi 18 412 sõdurit ja ohvitseri ning 19. diviisi 10 592 sõdurit ja ohvitseri.
Plaaniti ka kolmanda diviisi – 36. soomusgrenaderidiviisi moodustamist (Läti diviis nr 3). Olukord idarindel nõudis aga kõigi olemasolevate lätlastest relvaüksuste suunamist sõjatulle, mis pärssis võimaluse kolmanda Läti diviisi moodustamiseks.
Oktoobris 1944 moodustati Läti 2. ja 5. piirivalverügemendist 106. Relva-SS grenaderirügement (Läti rügement nr 7), kuhu kuulusid kaks jalaväepataljoni ja raskerelvastuse pataljon (tankitõrjekahurid, miinipildujad, raamkuulipildujad). Nimetatud rügement sõdis punaväega Kuramaal ning saadeti laiali 1944. aasta lõpus.
Punaarmee pealetung Lätimaale algas uue hooga 1944. aasta suvel. Läti vabatahtlike 6. Relva-SS korpus kattis Werhrmachti 16. armee taganemist ja kandis suuri elavjõu kaotusi. Läti diviisid hakkasid laiali valguma ja verest tühjaks jooksma. Tekkisid probleemid desertöörlusega. Saksa ülemjuhatus püüdis olukorda päästa ja allutas lätlased Wehrmachti üksustele. 1944. aasta augustis desarmeeriti Läti 15. diviis ning suunati Ida-Preisimaale, kuhu saabusid ka politseirügemendi „Riga“ kolm pataljoni ja 2. Läti politseirügemendi „Kurzeme“ riismed. 19. Läti diviis kandis samuti suuri kaotusi. Tema tugevdamiseks suunati sinna 4000 sõdurit ja ohvitseri 15. diviisist. 1945. aasta mais oli 19. Läti diviisis kokku 16 000 meest ning võideldi punastega Kuramaal. Punaste kätte langes sellest diviisist 1500 meest. Ülejäänud mehed läksid metsavendadeks või pagesid Rootsi. Kellel milliseks edasine saatus kujunes, sõltus juba igaühe enda valikutest ja otsustest.
15. Läti diviis sai enne sõja lõppu täiendust ning tema isikkoosseis küündis 19 000 meheni. 1945 aasta jaanuaris suunati diviis rindele Ida-Preisimaal ja Pommeris. Enamus selle väeosa võitlejaid andis alla inglastele ja ameeriklastele ja pääses seetõttu pagulusse Läände, vältides punavõimu laagrite õudusi.

Ehitus- ja sapööriväed

Need üksused moodustai 1944. aasta kevadel. Lätis moodustati neli ehitusrühma Lettische Bau-Abteilung ning nad kandsid numbreid 1–4. Samas moodustati ka neli uut „Lattgalite“ politseipataljoni (325–328). 270. sapööri-politseipataljon tegutses Wehrmachti koosseisus Ukrainas. 1944. aasta juulis nimetati ta ümber 672. Ida-sapööripataljoniks. 1944. aasta lõpuks saadeti ta laiali.

Läti lennuväe abiteenistus

Otsus luua Läti lennuväe leegion võeti vastu 1943. aasta juulis. Läbirääkimisi Saksamaa Luftwaffe kõrgema juhatusega pidas endine Läti Vabariigi õhujõudude kolonelleitnant Jânis Rûzels. Sama aasta septembris astus Läti lennuväe leegioni 1200 meest. Nende ettevalmistus toimus Läti territooriumil. Sakslased andsid lätlaste ettevalmistamiseks oma instruktorid ja kindlustasid leegioni materiaalse baasiga. Lätlaste kasutusse anti kakskümmend Ar66 ja Go145 tüüpi lennukit. Lennuväe leegion allutati SS Gruppenführer Rûdolfs Bangerskisele.
1944. aasta märtsis moodustati lätlastest kaks eskadrilli ehk 12 lennukist koosnev ööpommitajate grupp. Kõik Läti lennuväe leegioni isikkoosseisu kuulunud mehed olid lätlased, välja arvatud üks sakslasest sideohvitser, üks kortermeisterteenistuse ohvitser ja kolm allohvitseri.
1944. aasta septembris evakueeriti Läti lennuväe leegion Ida-Preisimaale, kus see kuu aega hiljem kütuse puudusel laiali saadeti. Läti lennuväe leegioni isikkoosseisu meestest saadeti enamus Taani, kus ta ühendati Eesti lennuväe leegioniga. Enamus meestest teenis siis seniitkahuritel. Parimad piloodid said ümberõppe ja ettevalmistuse FW190 hävitajatel lendamiseks. Nad lülitati 54. hävitajate lennugruppi ning nende lennud algasid Riia lähistel asuva Spilve (läti keeles Spilves) lennuväljalt. Oktoobris 1944 viidi lätlastest lendurid üle Stettini lennuväebaasi. Hiljem osalesid samad mehed Berliini kaitsmisel 1. hävitajate eskadrilli koosseisus. Samuti teenisid lätlased ka Luftwaffe langevarjudiviisides, kuid sõja lõpus kasutati neid tavaliste jalaväeüksustena.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv