|
|
Ja elab rõõm!
Ei sure laulud!
Meeletu rüütel säras oma publikule
tekst: Jaanika Kressa
foto: Estonia arhiiv
|
Voldemar Kuslap |
Kui palju maksab
sära armastatud laulja silmades? Milline hind on naeratusel,
mis pärast kahekuulist nõiajahti taas Voldemar
Kuslapi näole ilmus,
kui ta kohtus oma publikuga?
Seda tahaksid kindlasti teada
advokaadid ja kollane ajakirjandus, aga nad ei oskaks mingisse
valuutasse ümber arvestada Voldemar Kuslapi toetuskontserdil
"Meeletu rüütel" viibinute hingelist rikastumist:
me saime tunda tõelist vabadust ja armastust, oli uhke
olla eestlane ja juhtus ime: me hoidsime kokku! See oli ülev
ühtekuulumise- ja osadusetunne, see oli rida erakordseid
erilisi hetki, mil korduvalt rõõmupisarad kurku
tõusid ? nii päevakangelasel kui tema talendi austajatel.
3. aprillil alguse saanud lugu, mille jooksul eesti rahva õiglustunne
korralikult proovile pandi, lõppes 29. mail kauni kontserdiga,
millel oli romantiline ja täpne pealkiri "Meeletu rüütel".
Paljud muidugi teavad, et sellist nime kannab üks Kuslapi
esitatavatest populaarsetest lauludest ning samanimelist CD-plaati,
mis on ilmunud "Kutse tantsule" sarjas, saab tellida
ka interneti muusikapoest, ent tekkinud olukorras sobis see pealkiri
kontserdile ka üldisemas plaanis.
Voldemar
Kuslapist sai sümbol
Inetu intsident ja alandavad kannatused viisid kauni ja õiglase
lahenduseni: vähestel rahvalemmikutel avaneb võimalus
kõrges eas ootamatult nautida niisugust positiivset tähelepanu.
Pole palju näitlejaid, keda rahvas oleks nõus kätel
kandma, ja neid väheseidki, kes on, ei oska jahedad eestlased
sageli piisavalt hoida. Voldemar Kuslapile mängis elu kätte
olukorra, mis oli talle ränk, kuid raputas rahvast. Ja me
saime sellega hakkama: näitasime oma meelsust.
Hakkamata siinkohal konflikti ennast lahti kirjutama, sest see
ei sobiks kultuuriajakirja, tuleb lisada, et rahval oli võimalus
Estonia Seltsi arveldusarvele ülekandeid teha juba varem
ja Voldemar Kuslapist sai sümbol: meie kohtusüsteemis
pettunud inimesed annetasid heameelega ebaõigluse ja kohtu
kallutatuse vastu. Kontserdile kogunesid aga gurmaanid ja selle
õhtu eesmärk oli tähtis kahepoolne kohtumine.
Selgus, et meie väike rahvusooper on täpselt õiget
mõõtu: kui estraadilaulja Kuslapi esinemine mõnel
vabaõhulaval oleks kokku kutsunud mitmeid kordi suurema
rahvahulga, sai estoonlane Kuslap esineda täpselt täismajale.
Kõlas surematu klassika, päevakangelasele lisaks astusid
publiku ette tema kollegid Heli Veskus, Jassi Zahharov, Angelika
Mikk, Mart Mardiste, Juuli Lill, Aare Saal, Janne Sevtsenko, Rene
Soom, Aile Asszonyi, Rauno Elp ja Teo Maiste.
Lavale tuli
ka Helgi Sallo
Peaaegu eraldiseisvaks sündmuseks kujunes Helgi Sallo taastulemine
Estonia lavale. Talle aplodeeriti peaaegu sama palju kui Kuslapile
endale - Sallo ja Kuslap on publiku teadvusesse ja mällu
jätnud ühise jälje, nende duett etendustest "Muinaslugu
muusikas", "Savoy ball" ja mujal on mõjunud
rohkem kui laitmatu laul ja hea muusika, see on olnud erakordne
partnerlus, mis neid publiku meeltes on jäädvustanud
ühe terviku kahe eri poolusena.
"Ma ei laula, aga ma ma loen luuletuse," selgitas Sallo
pärast pikka aplausi, et tahab olla oma kauaaegse lavapartneri
kõrval teda toetamas. Helgi Sallo luges Voldemar Kuslapile
Hando Runneli luuletuse eestiaegsetest meestest. Vana kooli meheks
on Kuslapit viimase kahe kuu jooksul pidevalt tituleeritud ja
see on autentne hinnang.
Teise maailmasõja ajal sündinud Sallo võib
endast neli aastat vanemat lavakaaslast õigusega eestiaegseks
meheks pidada. Igal juhul: nemad mõlemad mäletavad
mitmeid eestiaegseid kolleege, kelle hoiak ja eetika on olnud
nakatavalt eeskujulikud.
Hoia end, rüütel
aus
Voldemart Kuslap on meeletu rüütel ja kehastab sõjaeelset
Euroopat ja tema surematuid väärtusi. Nagu Geog Otsa
puhul, kehtib ka Kuslapi ja Sallo puhul see kurb kahetsus, et
nad on elanud ja loonud tänamatul ajal. Vabas ühiskonnas
oleks nad jõudnud palju kaugemale, kuid nende osa oli edasi
kesta, viia vanad väärtused, maksku mis maksab, ka tulevikku.
"Kui saatus mind kutsub, ma ei tagane sammugi, ei reeda ammugi,
endale kindlaks ma jään, edasi kuulsusse läen!"
laulis Voldemar Kuslap Don Quijote etteastelaulu muusikalist "Mees
La Manchast". Muidugi oli saalis kuulamas ka palju tema eakaaslasi,
kuid mitte ainult. Teatripublik, klassika nautija, vananeb aga
terves Euroopas.
Muidugi on armastava rahva ja ausa rüütli, õige
tulehoidja, vahel vaja vahendustegevust. Kes teab, mis oleks saanud
siis, kui Estonia juht poleks olnud Aivar Mäe. Õnneks
ta on ja nagu ütles Voldemar Kuslap oma toetuskontserdil
sõpru tänades muuhulgas, oleks Estonia Aivar Mäe
sugust juhti vajanud juba ammu ? oleks ära jäänud
mitmed totrad otsused.
Saavad tõeks
muinaslood
"See on eriline tunne, ma olen sõprade keskel, mind
mõistvate, austavate inimeste keskel, see on nii hingeliigutav.
Ma mõtlesin, et olen piisavalt karastunud inimene, et võin
naeratava näoga istuda ka aialipi otsas, aga see siin täna,
selle nimel maksab elada!" võttis Voldemar Kuslap
kontserdi kokku. Saalist vaadates tundus hetk täiuslik. Armastatud
artist laval, etenduse lõppedes oma kolleegide keskel publikule
kummardamas, süli täis lilli ja käes kingikotike...
Rahvusooperi saalitäis rahvast seismas ja aplodeerimas ?
just niisugusena mäletab ajalugu Voldemar Kuslapit. Poissi,
kelle emal õnnestus kuulsalt lauljalt raha välja pressida,
ei mäleta juba järgmisel nädalal enam mitte keegi.
Ei kujuta ette, mida kujutas endale selles situatsioonis ette
kohus, tehes nii kreenis otsuse. Mis on rahva armastus, seda ei
saa kohtunikud muidugi kunagi teada.
Kas Mustamäe-laulu Kuslap nüüd enam ei laula? Aga
miks mitte? Paljud naabrid Mustamäelt olid ju kontserdil!
Mitte ainult "Mustamäe valss", vaid ka "Viljandi
paadimees" ja Tallinna-laulud kõlavad nüüd
veelgi väärtuslikumalt kui varem.
Ka "Solveigi laul" on meeletul rüütlil nüüd
kuuldud. Ülejäänud raha läheb aga Estonia
Seltsi Fondi Eesti Rahvuskultuuri Fondi juures, mis toetab teatri
noorte lauljate ja tantsijate arengut. Välja antakse Tiit
Kuusiku, Klaudia Maldutise ja Naan Põllu nimelisi stipendiume.
Kes teisele
ütleb, see ise on
Estonia teatri täis inimesi ei saanud kuulata samal ajal
toimunud Kuku raadio keskpäevatundi, kus BNS-i uudisteagentuuri
juht neid lolliks massiks tituleeris, kui uskuda Päevalehte.
Tallinna Ülikooli psühholoogia instituudi direktor on
ettevaatlikum, nentides, et ebaõigluse suurusest lähtudes
asutakse ohvri kaitsele.
Ajakirjandus on rahva lemmiku pealt korralikult teeninud, kiiresti
unustati Poola lennuk, Islandi tuhapilved ja Nõmme turuhoone
põleng, Voldemar Kuslapiga seonduvat temaatikat on eesti
ajakirjandus üleval hoidnud kaks kuud. Viimase võimalusena
haarasid tähelepanuvajaduses ajakirjanikud kinni veel sellest,
Estonia justkui jättis ära laste ooperigala.
Aivar Mäe selgitas enne kontserti, et tegemist on sama kavaga,
vaid lastele mõeldud selgitused jäävad seekord
vanemate õlule ja et kui keegi rahule ei jää,
astugu tema juurest isiklikult läbi, saab ka järgmise
aasta pileti.
"Ma valmistan teile pettumuse - tugevate südameravimite
ja uinutite all elan ma edasi," pühendas Voldemar Kuslap
kontserdi tänukõnes pool lausekest ka kollasele ajakirjandusele.
Kellele siis ikkagi allub ja keda esindab meie nn sõltumatu
ajakirjandus? Lapsik piiride otsimine ja rahva arvamusega manipuleerida
püüdmine, mida antud teema puhul on teinud mitmed väljaanded,
on tõesti loll.
|
|
|
