|
|
|
Lätimaal on 8. mai kurb päev.
Lestenes mälestatakse langenuid, kelle teened rahvuse
ja riigi ees pole saanud õiglast hinnangut. |
65 aastat tagasi vaikisid
Kuramaal relvad
tekst: Jaanika Kressa
Fotod: Peteris Udris
Teine maailmasõda
lõppes Euroopa pinnal 65 aastat tagasi. Läti 19. SS-diviisi
mehed said 8. mail 1945 kell 15 Kuramaal käsu relvad maha
panna. Ometi pole sõda bolševismi ja liitlaste vastu
ikka veel lõppenud, me kaotame seda kogu aeg uuesti.
Oleme oma lõunanaabrite
lätlastega aastasadu jaganud sama saatust ja oleme samas
olukorras ka täna. Oleme rahvad, kel argusest puudub austus
iseenda vastu: me julgeme avalikult tunnustada vaid võitjaid
ja poliitiliselt korrektsed on meil vaid üritused, kus ülistatakse
aastatel 1918–1920 võidelnud mehi. Nemad olid võitjad,
nende mälestuseks julgevad pärgi panna ja sõna
võtta poliitikud, sellistele üritustele aetakse ka
koolilapsi. Leegionärid, nii Eestis kui Lätis, põlvkond,
kes vanuse poolest täna on haua äärel, ei jõua
ära oodata, et riigid, kelle vabaduse eest nad võitlesid,
neid tunnustaksid. Nemad ei võitnud ju sõda ja neile
on saanud osaks vaid alandused ja solvangud. Nii koheldakse neid
tänagi poisikestena, kes peavad viisakalt valvel seisma,
kui ülistatakse nende isade võitu.
Elavad ja
surnud ootavad õiglast hinnangut
Eestlaste võitlus
elu ja surma peale Sinimägedes lõppes pool aastat
varem. Läti leegionärid panid Kuramaal relvad maha alles
8. mail 1945. aastal kell 15.
Tänavu 8. mail mälestati Lätis, leegionäride
vennaskalmistul Lestenes, taas lahkunuid, kuid erinevalt näiteks
kümne või isegi viie aasta tagustest sõjameeste
kokktulekutest, kus veel julgeti meestele tunnustavaid sõnu
ütelda, et „te võitlesite õigel poolel“
või „teie võitlus polnud asjata“, räägiti
seekord vaid Teise maailmasõja ohvritest ja üks vaimulik
arvas kogunisti, et parem, kui poisid oleksid tookord jäänud
hoopis koju. Justkui oleks olnud mingisugust valikut!
Õnneks ei näi samamoodi arvavat ja tundvat läti
noored rahvuslased, kes mälestasid sõjamehi ja viisid
mälestusmärkide juurde lilli pea kõigis Läti
linnades. Lestenesse oli samuti kohale tulnud suur rahvahulk.
„Ükskõik, mida ei räägita või
kuidas ei tõlgendata läti meeste võitlust Teises
maailmasõjas Saksa poolel, ümberlükkamatu on
fakt, et nad tegid seda armastusest oma rahva vastu. Ka siis,
kui Teise maailmasõja saatus oli juba otsustatud ja punavägi
jõudnud Kuramaale, sõdisid leegionärid edasi,
sest see oli võitlus oma maa ja rahva eest. See võitlus
oli väga oluline põgenikele, kes ootasid Kuramaa kaldal
paati, et pääseda Gotlandile. Läti sõjamehed
seisid ülekaaluka vaenlase vastu kuni kapitulatsioonipäevani.
Teist niisugust olukorda kui Kura kindluse kaitsmine, Teise maailmasõja
ajalugu ei tunne,“ lausus aga teine vaimulik sõnad,
mis teeksid au riigijuhile.
Nagu Eestis, on ka Lätis paar üksikut poliitikut, kes
julgevad sõjameeste kokkutulekutele tulla. Seimi liige
Inguna Ribena on üks nendest. Ta on leegionäri tütar
ja ootab õigluse jaluleseadmist.
„Õiglust, tõde, au ja austust oma riigi ja
ajaloo ning eelmiste põlvede vastu pole me pannud oma taastatud
riigi alustaladeks. Kuni tõde ja õigus üles
ei tõuse, ei õnnestu meil midagi. Sadu tuhandeid
elavaid ja surnud hingi ootab õiglast hinnangut ja kuni
nemad pole andnud meile oma õnnistust, ei saa me ka Jumala
õnnistust,“ rääkis endine kultuuriminister,
tänades surnuid ja elavaid särava õppetunni eest
isamaaarmastuses, patriotismis ja isiklikus sangarluses, mille
leegionärid on andnud oma rahvuse ajaloos kõikide
põlvkondade ees.
Aleksandrs Kiršteins rõhutas oma sõnavõtus,
et kuigi 8. mail tähistatakse Teise maailmasõja lõppu,
ei lõppenud 8. mail lätlaste jaoks midagi. Sõda
kestis metsades edasi üle kümne aasta, koos võideldi
leedu partisanidega Seelimaal ja umbes 1950. keskpaigani tegutsesid
ka läti-eesti metsavendade ühendused.
|
Et Lestenes on tegemist mitte
ainult lahingupaigaga, vaid otseselt ka kalmistuga, jätkus
leegionäride koosviibimine metsavendi kombel paar kilomeetrit
eemal. “Siin on isegi mugavam kui Sinimägedes, sest
paljudel meestel on juba raske mäkke ronida,” muigas
Edgars Skreija. |
Lootsime
ja uskusime ning maksime selle eest
Mälestusürituse
peakorraldaja, Läti Rahvuslike Sõjameeste Ühingu
ja Lestene Vennaskalmistu Komitee esimees Edgars Skreija oli ise
nende meeste hulgas, kes seisid 19. Läti SS-diviisi koosseisus
Kura katlas kuni sõja lõpuni ja Saksamaa kapituleerumiseni.
„Me lootsime, et Lääs pöörab meile tähelepanu
ja mõistab, et Läti ei alistu iialgi vabatahtlikult
nõukogude okupatsioonile. Lootsime ja uskusime ja maksime
selle eest,“ tõdes sõjameeste juht.
Kuigi Skreija sugused mehed on alati sirged ja rõõmsad,
muutuvad leegionäride read halastamatu kiirusega aasta-aastalt
hõredamateks. Tõsistest rindevõitlejatest
sai Lestene kokkutulekul seekord sõna 93-aastane ehitusinsener,
Läti armee reservohvitser erukapten Atis Homka, kes pärast
kaotatud sõda oma elu välisvõitlusele pühendas
ja Läti iseseisvumisele kaasa aitas, selgitades aastakümneid
maailmale, et Läti on okupeeritud. Ta leidis sõpru
ja mõttekaaslasi, viies oma sõnumit läbi Paneuroopa
Liidu ja Kristlik-Demokraatliku Liidu (CDU) ka Euroopa Parlamenti.
Pärast Läti iseseisvuse taastamist 1991. aastal moodustati
Lätis Paneuroopa Liidu Läti osakond, kus Atis Homka
tegutses viitsepresidendina. 1997. aastal esindas ta Lätit
Genfi konverentsil.
Praegu elab Atis Homka Riias, on Läti maakaitse ja Riia lätlaste
seltsi liige. Tema sõjalisi teeneid Teises maailmasõjas
hindas Saksamaa, andes talle 1944. aasta märtsis II järgu
Raudristi, mais I järgu Raudristi, augustis hõbedase
lähivõitluse märgi ja oktoobris hõbedase
haavatasaanu märgi.
Raskelt haavatuna viidi ta laevaga Saksamaale, kus ta sai ravi
mitmetes laatsarettides kuni kapitulatsioonipäevani. Järgnes
pool aastat vangilaagrit. Pärast vabanemist jätkas Saksamaal
Lätis pooleli jäänud õpinguid, oli läti
üliõpilaste ja noorte esindaja Läti Rahvusnõukogus
Saksamaal. Homka valiti kolmel korral Frankfurti linnavalitsusse,
kus ta osales sõjas hävitatud linna ehituses ja planeerimises.
Autasustati eriteenete eest Frankfurti medaliga, 1972. aastal
sai auametniku tiitli. 10 aastat tegutses ta Frankfurti linna
vandekohtus, paralleelselt aga ka lätlaste organisatsioonides,
võideldes Läti vabaduse ja inimõiguste eest,
tehes seda ka Saksamaa ja rahvusvahelistes organisatsioonides.
Mõrtsukaid,
vägistajaid ja vargaid õnnitlemas
Kuigi Lestenes oli tegemist
sõjas langenute mälestamisega, toimus kõik
ikkagi liiga vaikselt. Läti meedia vaikis, nagu oleks sellest
sündmusest kirjutamine ära keelatud. Seevastu pasundati
nii Lätis ku meil järgneva päeva ehk siis 9. mai
üritustest.
On alatu, et ka meie ise teeme suurt vahet võitjate ja
kaotajate vahel. Teine maailmasõda oli võitlus bolševismi
vastu ja kuigi see kaotati, tuleb au anda vapratele sõduritele,
kes võitlesid elu kaalule pannes kurjuseimpeeriumi vastu.
Ilma võitluseta oleks punakoletis jõudnud palju
kaugemale ja muutnud Euroopat veelgi rohkem. On aga üsna
õudne, et kuigi tõde Katõni massimõrva
kohta jõudis maailmani lennukitäie hukkunute elu hinnaga,
tõtati sellele vaatamata Moskvasse mõrtsukaid, vägistajaid
ja vargaid võidu puhul õnnitlema. Seda tegid ka
Eesti president Toomas Hendrik Ilves ja Läti president Valdis
Zatlers. Selle kohta sobib tsiteerida leegionäri, kes oli
Läti rahvusliku sõjameeste ühingu kontoris Riias
valves, kui sealt läbi astusin, et mälestusürituse
päevakava küsida.
„Ma annaksin neile seebi kaasa, et parem pugeda oleks. Meil
polegi presidente, ainult Leedul on praegu õige president,“
ütles vana mees. Teine maailmasõda pole lõppenud.
Me kaotame teda korduvalt. Iga kord, kui lubame okupantidel ja
nende järeltulijatel ennast tunda maa peremeestena.
|
|
|
